Language of document :

Groupe Canal + 15. veebruaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 12. detsembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-873/16: Groupe Canal + versus komisjon

(kohtuasi C-132/19 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Groupe Canal + (esindajad: advokaadid P. Wilhelm, P. Gassenbach, O. de Juvigny)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Prantsuse Vabariik, Union des producteurs de cinéma (UPC), C More Entertainment AB, Euroopa filmiagentuuride direktorite ühendus (EFAD), Euroopa Tarbijaliitude Amet (BEUC)

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus kohtuasjas T-873/16 osas, milles sellega jäeti rahuldamata Groupe Canal + hagi, milles paluti tühistada komisjoni 26. juuli 2016. aasta otsus, milles käsitletakse ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.40023 – Piiriülene juurdepääs tasulistele televisiooniteenustele), ja osas, milles selles mõistetakse hagejalt välja kohtukulud;

tühistada komisjoni 26. juuli 2016. aasta otsus juhtumis AT.40023;

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Esimeses väites leiab Groupe Canal +, et Üldkohus ei oleks tohtinud välistada võimu kuritarvitamise võimalust, mis esines seetõttu, et komisjon surus kohustuste kaudu läbi geograafiliste piirangute lõpetamise, kuigi määrus (EL) nr 2018/3021 näeb selgelt ette, et audivisuaalse sisu puhul on geograafilised piirangud lubatud.

Teises väites märgib Groupe Canal +, et Üldkohus rikkus menetlusnormi ja võistlevuse põhimõtet, sest pooled ei saanud vaielda ühegi ELTL artikli 101 lõike 3 kohaldamist puudutava argumendi üle. Seetõttu ei järginud Üldkohus Groupe Canal + kaitseõigusi.

Kolmandas väites on Groupe Canal + seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi oma põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu, jättes vastamata väitele, et komisjon ei võtnud arvesse Prantsusmaa majanduslikku ja õiguslikku tausta, milles vaidlustatud tingimustes kokku oli lepitud. Kohtuotsuses lähtutakse väärast eeldusest ega arvestata filmitööstuse spetsiifilise majandusliku ja õigusliku taustaga, samuti on kohtuotsus vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, milles on selgelt otsustatud, et vaidlustatud tingimused võivad filmide tootmise valdkonnas igati kehtivad olla.

Neljandas väites leiab Groupe Canal +, et Üldkohus rikkus õigusnormi määruse nr 1/20032 artikli 9 ja komisjoni teatise, mis käsitleb ELTL artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid, punkti 128 tõlgendamisel, mille tõttu ta rikkus proportsionaalsuse põhimõtet ja kolmandate isikute õigus. Nimelt puudutasid komisjoni esialgses hinnangus väljendatud konkurentsialased kahtlused vaid Ühendkuningriigi ja Iirimaa territooriumi ning Prantsusmaa konkurentsiolukorda üldse ei uuritudki. Lisaks rikkus Üldkohus õigusnormi, asudes esiteks seisukohale, et komisjoni otsus ei ole käsitletav sekkumisena Groupe Canal + lepinguvabadusse, ja teiseks seisukohale, et see otsus ei kahjusta Groupe Canal + võimalust pöörduda liikmesriigi kohtu poole, et tingimused tunnistataks ELTL artikliga 101 lõikega 1 kooskõlas olevaks, kuigi Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liikmesriigi kohus ei saa tähelepanuta jätta määruse (EL) nr 1/2003 artikli 9 alusel vastu võetud otsust ja sellega kaasnevat esialgset hinnangut.

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 601, lk 1).

2 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).