AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

16. jaanuar 2007

Kohtuasi F‑3/06

Jacques Frankin jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Keeldumine – Belgias omandatud pensioniõiguste ülekandmine

Ese:      Hagi, mille esitasid EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel J. Frankin ja 482 komisjoni ametnikku ning ajutist töötajat ning mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni 10. juuni 2005. aasta otsus, millega viimane keeldus neid personalieeskirjade artikli 24 sätteid kohaldades abistamast ning teiseks selle keeldumisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõue.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigus – Ülekandmine ühenduse skeemi

(Personalieeskirjad, artikli 24 esimene lõik; lisa VIII, artikli 11 lõige 2)

Institutsioon ei riku personalieeskirjade artikli 24 kohast abistamiskohustust, kui ta lükkab tagasi taotluse, millega ametnik taotleb institutsiooni tehnilist ja rahalist abi selleks, et kõigepealt teha kindlaks, kas tal on isiklik huvi taotleda enne ühenduste teenistusse asumist Belgia pensioniskeemi alusel omandatud pensioniõiguste uut ülekandmist nimetatud liikmesriigi uute õigusnormide üldiselt soodsamatel tingimustel, ning seejärel vajaduse korral saavutada see, et toimuks uus ülekandmine, kui institutsioon on selgelt keeldunud esialgse ülekandmise otsuse tagasivõtmisest. See institutsioon võib õigusega leida, et selline abistamistaotlus on suunatud ühe tema otsuse peale, kuna ülekandmine on toiming, mis sisaldab kahte järjestikkust otsust, mis on võetud huvitatud isiku taotlusel esiteks pensioniskeemi haldava liikmesriigi asutuse poolt, kes arvestab kokku juba omandatud õigused, ja seejärel ühenduse institutsiooni poolt, kes määrab neid õigusi arvestades kindlaks pensioniõiguslikud staažiaastad, mida võetakse ülekantud õiguste alusel ühenduse pensioniskeemis arvesse. See asjaolu, et eesmärgi täitmine, mille jaoks abistamistaotlus esitati, võiks viia institutsiooni akti tagasivõtmiseni, ei tähenda – eelkõige siis, kui institutsioon on valmis seda akti tagasi võtma – tingimata seda, et abi taotletakse institutsiooni akti vastu, mis tähendaks seda, et see taotlus jääks väljapoole personalieeskirjade artikli 24 kohaldamisala, mis näeb ette ametnike kaitsmise kolmandate isikute tegevuse, mitte institutsiooni enda aktide eest. Olukord on aga selline siis, kui institutsioon on ühemõtteliselt teada andnud, et ta keeldub asjaomast akti tagasi võtmast.

Huvitatud isik ei saa sellises kontekstis muu hulgas taotluse rahuldamata jätmise otsuse osas õiguspäraselt tugineda hoolitsemiskohustusele, kuna see kohustus ei saa sundida institutsiooni jätma kõrvale personalieeskirjadega abistamise eelduseks seatud tingimusi. Samuti on alusetu viidata pacta sunt servanda põhimõtte rikkumisele, kuna tegemist ei ole lepingu või kokkuleppega, mida institutsioon ei ole täitnud, ning patere legem quam ipse fecisti põhimõtte rikkumisele, kuna personalieeskirjad ei ole institutsiooni kui ametisse nimetava asutuse, vaid ühenduse seadusandja poolt vastu võetud normid.

Nimetatud taotluse rahuldamata jätmise peale esitatud väide, et Belgia õigusnormide muutmine diskrimineerib Belgias omandatud pensioniõigused üle kandnud ühenduse ametnikke vastavalt sellele, kas nad taotlesid nende õiguste ülekandmist enne või pärast uute õigusnormide jõustumist, ei ole institutsiooni poolt abistamisest keeldumise puhul tulemuslik. Võrdsuse põhimõtte rikkumisest tulenev väide oleks tulemuslik ainult siis, kui väidetaks, et institutsioon abistas hagejaga samas olukorras olevaid teisi ametnikke ja teenistujaid.

(vt punktid 27–34, 38, 46, 60 ja 61)

Viited:

10. juuli 1997, kohtuasi T‑81/96: Apostolidis jt vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑207 ja II‑607, punkt 90, ja viidatud kohtupraktika).