Changmao Biochemical Engineering Co. Ltd 13. juulil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 3. mai 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-431/12: Distillerie Bonollo jt versus Euroopa Liidu Nõukogu
(kohtuasi C-461/18 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Changmao Biochemical Engineering Co. Ltd (esindajad: advokaadid K. Adamantopoulos ja P. Billiet)
Teised menetlusosalised: Distillerie Bonollo SpA, Industria Chimica Valenzana (ICV) SpA, Distillerie Mazzari SpA, Caviro Distillerie Srl, Comercial Química Sarasa, SL, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada tervikuna Euroopa Liidu Üldkohtu 3. mai 2018. aasta otsus kohtuasjas T-431/12; ja
mõista esimese astme hagejatelt välja käesoleva apellatsioonimenetlusega ning Üldkohtus kohtuasja T-431/12 menetlusega kaasnenud apellandi kohtukulud.
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjenduseks ühe väite. Selle kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuses ilmselgelt rikutud õigusnormi, kui tuvastati, et nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed1 (algmäärus), artikli 11 lõige 9, mille alusel võeti vastu määrus nr 626/2012,2 ei võimalda EL institutsioonidel osalise vahepealse läbivaatamise käigus dumpingumarginaali arvutamise esemeks oleva toote normaalväärtust arvutada, kui esialgse dumpinguvastase uurimise raames kasutas see EL institutsioon selleks otstarbeks hoopis tegelikku omamaist müüki.
Apellant väidab esiteks, et (1) normaalväärtuse arvestamine ei ole erinev metoodika normaalväärtuse kindlaksmääramisest viitega tegelikele omamaistele müügihindadele, kuna nende mõlema eesmärk on kõige paremini kindlaks määrata normaalväärtust, võttes arvesse iga juhtumi eripäraseid asjaolusid, ning aja jooksul muutuvaid kulude/hinna andmeid. Nimelt on algmääruse artikli 2 lõigetes 1—6 sätestatud mitu asjaolu, mis põhjendavad arvestusliku normaalväärtuse kasutamist, mitte aga tegelike omamaiste müügihindade kasutamist, et arvutada dumpingumarginaali igal üksikul juhul. Kui piiratakse EL institutsioonide kaalutlusõigust kasutada osalise vahepealse läbivaatamise käigus arvestuslikku normaalväärtust, kui nad varasemates uurimistes olid kasutanud kehtivaid tegelikke omamaiseid hindu, võetakse neilt institutsioonidelt võimalus kasutada erinevaid alternatiive, mis on sätestatud algmääruse artiklis 2. Arvestades arvestatavat erinevust looduslikult ja sünteetiliselt toodetud viinhappe hindades, siis määruses nr 626/2012 arvestusliku normaalväärtuse kasutamine Argentiina kohta kajastas kõige paremini asjaolu, et Argentiina võrdlustootja valmistas viinhapet loodusliku meetodi teel, mis on sisuliselt kallim kui apellandi poolt kasutatud sünteetiline meetod.
Teiseks märgib apellant oma väite põhjenduseks, et algses dumpinguvastases uurimises tuvastati kaks eksportijate kategooriat: koostööd tegevatele eksportijatele nagu apellant kohaldati turumajanduslikku kohtlemist vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile b; ja koostööd mittetegevad tootjad, kellele ei kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist ja kelle suhtes EL institutsioonid kohaldasid „parima kättesaadava teabe“ metoodikat vastavalt algmääruse artiklile 18. Osalises vahepealses läbivaatamises, mille tagajärjel võeti vastu määrus nr 626/2012, ei kohaldatud EL institutsioonid koostööd tegevatele tootjatele nagu apellant turumajanduslikku kohtlemist ning nende normaalväärtus arvestati algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a alusel viitega Argentiinale, mis oli komisjoni valitud võrdlusriik. See eksportijate kategooria ei olnud esindatud esialgse uurimise käigus. Seetõttu isegi kui algmääruse artikli 11 lõiget 9 tõlgendada nii, et see takistab EL institutsioonidel osalise vahepealse läbivaatamise käigus arvestusliku normaalväärtuse kasutamist, mitte aga tegelike omamaiste hindade kasutamist (quod non), ei takistaks see siiski EL institutsioonidel kasutada arvestuslikku normaalväärtust uue eksportijate klassi suhtes, kes tegi koostööd, kuid kellele ei kohaldatud turumajanduslikku kohtlemist, ja mis tekkis esmakordselt alles osalise vahepealse läbivaatamise käigus.
Lõpuks on vaidlustatud kohtuotsuse mitu järeldust vastuolus väljakujunenud EL ja WTO praktikaga, mis puudutab normaalväärtuse kindlaksmääramist, õiglase hinnavõrdluse tagamist ja eksportijate kaitseõiguste tagamist.
____________
1 ELT 2009, L 343, lk 51.
2 Nõukogu 26. juuni 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 626/2012, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 349/2012, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2012, L 182, lk 1).