ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
6. juuni 2019(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, mis kujutab mootorsõidukit – Varasem ühenduse disainilahendus – Kehtetuse alus – Eristatavuse puudumine – Määruse nr 6/2002 (EÜ) artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b
Kohtuasjas T‑209/18,
Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG, asukoht Stuttgart (Saksamaa), esindaja: avocat C. Klawitter,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: S. Hanne,
kostja,
teine menetluspool EUIPO apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli,
Autec AG, asukoht Nürnberg (Saksamaa), esindaja: avocat M. Krogmann,
mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 19. jaanuari 2018. aasta otsuse (asi R 945/2016‑3) peale, mis käsitleb Autec AG ja Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG vahelist disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud N. Półtorak ja E. Perillo (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. märtsil 2018,
arvestades EUIPO esitatud kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. juulil 2018,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 4. juulil 2018,
arvestades 7. augusti 2018. aasta otsust, millega keelduti lisamast kohtutoimikusse hageja 23. juuli 2018. aasta kirja,
arvestades 23. augusti 2018. aasta otsust, millega keelduti lisamast kohtutoimikusse hageja 13. augusti 2018. aasta kirja,
arvestades 20. septembri 2018. aasta otsust, millega keelduti liitmast kohtuasju T‑43/18, T‑191/18, T‑192/18, T‑209/18 ja T‑210/18,
arvestades seda, et koja liikmel esinenud takistuse tõttu on koja koosseisu täiendamiseks määratud teine kohtunik,
arvestades 14. jaanuari 2019. aasta otsust, millega keelduti liitmast kohtuasju T‑209/18 ja T‑210/18 menetluse suulise osa huvides,
arvestades 12. veebruaril 2019 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG esitas 20. augustil 2010 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.
2 Ühenduse disainilahendus, mille registreerimist taotleti, on esitatud järgmiselt (edaspidi „vaidlusalune disainilahendus“ või „sõiduauto „Porsche 911“ 991‑seeria disainilahendus“):
3 Tooted, mille puhul kasutamiseks vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 12.08 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „mootorsõidukid“.
4 Vaidlusalune disainilahendus avaldati 6. septembri 2010. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 2010/200 prioriteedikuupäevaga 27. aprill 2010 ja nimetatud disainilahenduse vaated avaldati 7. septembri 2012. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 2012/172.
5 Menetlusse astuja Autec AG esitas EUIPO-le 8. juulil 2014 vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse. Kõnealuse taotluse aluseks oli määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b koostoimes sellesama määruse artikli 4 lõikega 1 ning artiklitega 5 ja 6.
6 Sisuliselt leidis menetlusse astuja, et sõiduauto „Porsche 911“ 991‑seeria disainilahendus ei ole uudne ega eristatav, mistõttu on selle kaitsmine välistatud. Ta väidab oma taotluse põhjendamiseks põhiliselt seda, et vaidlusalune disainilahendus ei erine märgatavalt sõiduauto „Porsche 911“ teistest disainilahendustest, mis on turule toodud pärast 1963. aasta algversiooni.
7 Sellega seoses tugines menetlusse astuja eelkõige järgmistele ühenduse disainilahendustele:
– ühenduse disainilahendus nr 735428‑0001 (edaspidi „varasem disainilahendus“ või „sõiduauto „Porsche 911“ 997‑seeria disainilahendus“), mis on registreeritud „mootorsõidukite“ jaoks ja avaldatud 23. juunil 2008 ning esitatud järgmiselt:
– ühenduse disainilahendus nr 633748‑0001, mis on registreeritud „sõiduautode“ jaoks ja avaldatud 9. jaanuaril 2007 ning esitatud järgmiselt:
8 Menetlusse astuja lisas oma kehtetuks tunnistamise taotlusele ka ajakirjanduses avaldatud artikleid sõiduauto „Porsche 911“ disaini kohta.
9 EUIPO tühistamisosakond rahuldas 10. mai 2016. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse ja tunnistas vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks eristatavuse puudumise tõttu.
10 Hageja esitas EUIPO-le 23. mail 2016 vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 55–60 kaebuse tühistamisosakonna otsuse peale.
11 EUIPO kolmas apellatsioonikoda jättis 19. jaanuari 2018. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse rahuldamata põhjusel, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub eristatavus määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 tähenduses.
12 Apellatsioonikoda leidis kõigepealt seda, et sõiduautode puhul on autori vabadus piiratud kõne all oleva toote tehniliste omadustega nagu kere ja rataste olemasolu, ning õiguslike nõuete ja eelkõige liiklusohutusnõuetega nagu esitulede, tahavaatepeeglite ja tagatulede olemasolu.
13 Kõnealune apellatsioonikoda leidis seejärel, et mis puudutab tehnilise otstarbega või õiguslike nõuetega ette nähtud omaduste teostust, siis ei ole autori vabadus seevastu sugugi piiratud. Ta täpsustas veel, et kõnealuste toodete kasutaja on sõiduautode kui selliste asjatundlik kasutaja, nimelt isik, kes juhib, kasutab ja tunneb turul pakutavaid sõiduautomudeleid.
14 Selles kontekstis leidis apellatsioonikoda, et lõppkokkuvõttes langevad vastandatud disainilahendused kokku selliste oluliste omaduste poolest, nagu kere, uste ja akende vorm või kuju.
15 Seetõttu järeldas apellatsioonikoda, et sõiduauto „Porsche 911“ 997‑seeria disainilahenduse olemasolust piisab, et välistada sellesama sõiduauto 991‑seeria disainilahenduse eristatavus, ja et seega ei ole vaja kontrollida ühenduse disainilahendust nr 633748‑0001, millele tugines menetlusse astuja, ega kaaluda seda, kas vaidlusalune disainilahendus on uudne.
Poolte nõuded
16 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– jätta rahuldamata „[…] disainilahenduse nr 198387‑0001“ kehtetuks tunnistamise taotlus.
17 EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
18 Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes sellesama määruse artiklitega 5 ja 6.
19 Sellega seoses väidab hageja põhiliselt seda, et üldmulje, mis jääb vaidlusalusest disainilahendusest seda liiki sõiduauto asjatundlikule kasutajale, erineb üldmuljest, mis jääb varasemast disainilahendusest, millele tugines menetlusse astuja oma kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendamiseks. Nimelt erinevad kaks vastandatud disainilahendust „oma välimuse“ poolest „märkimisväärselt“ ja „nii ilmselgelt“, et apellatsioonikoda ei saanud hindamisviga tegemata järeldada, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub eristatavus.
20 Kõnealuse väite kokkuvõtteks olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel tunnistatakse ühenduse disainilahendus kehtetuks, kui see ei vasta sama määruse artiklites 4–9 sätestatud tingimustele.
21 Selle kohta on määruse nr 6/2002 artikli 4 lõikes 1 täpsustatud, et ühenduse disainilahenduse kaitse on tagatud üksnes juhul, kui disainilahendus on uudne ja eristatav.
Ainsa väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes sama määruse artikliga 6
22 Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punkti b sõnastusest nähtub, et ühenduse registreeritud disainilahenduse eristatavust tuleb kõigepealt hinnata asjaomasele asjatundlikule kasutajale sellest jääva üldmulje põhjal (25. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Merlin jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dusyma (mängud), T‑231/10, ei avaldata, EU:T:2013:560, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Kõnealune üldmulje peab ka erinema üldmuljest, mis jääb mis tahes disainilahendusest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimise taotlus, või kui nõutakse prioriteeti, siis enne prioriteedikuupäeva.
23 Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõikes 2 on muu hulgas täpsustatud, et eristatavuse hindamisel tuleb võtta arvesse autori vabadusastet kõnealuse disainilahenduse väljatöötamise käigus.
24 Lisaks eespool nimetatud õiguslike nõuete meeldetuletamisele tuleb märkida, et kohtupraktikas on selle kohta täpsustatud, et disainilahenduse eristatavus peab tulenema asjatundlikule kasutajale jäävast üldmuljest või déjà vu‑efekti puudumisest mis tahes varasema disainilahendusega võrreldes. Seetõttu ei võeta arvesse erinevusi, mis ei ole piisavalt silmatorkavad nimetatud üldmulje mõjutamiseks, mistõttu määravad võivad olla üksnes piisavalt silmatorkavad erinevused, mis tingivad erineva üldmulje (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (hüppav kaslane), T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Eespool nimetatud kriteeriume arvestades tuleb seetõttu välja selgitada, kas asjatundliku kasutaja jaoks, ja arvestades vabadusastet, mis võib käesolevas asjas disainilahenduse autoril olla, jääb vaidlusalusest disainilahendusest üldmulje, mis erineb varasemast disainilahendusest jäävast üldmuljest.
Asjatundlik kasutaja
26 Mis puudutab mõiste „asjatundlik kasutaja“ tõlgendamist, siis tuleb kõigepealt asuda seisukohale, et nimetus „asjatundlik kasutaja“ tähendab seda, et asjaomane isik kasutab disainilahendust sisaldavat toodet vastavalt otstarbele, milleks seesama toode on mõeldud. Omadussõna „asjatundlik“ viitab veel sellele, et olemata tingimata tehniline ekspert, tunneb see kasutaja asjaomase valdkonna erinevaid disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi kõnealuste disainilahenduste tavapärastest koostisosadest ning huvi tõttu asjaomaste toodete vastu on tema tähelepanelikkuse tase neid tooteid kasutades suhteliselt kõrge (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 59, ja 28. septembri 2017. aasta kohtuotsus Rühland vs. EUIPO – 8 seasons design (tähekesekujuline lamp), T‑779/16, ei avaldata, EU:T:2017:674, punkt 19).
27 Mõistet „asjatundlik kasutaja“ tuleb seega mõista nii, et see jääb kaubamärgiõiguses kasutatava mõiste „keskmine tarbija“ – kellelt ei eeldata mingeid eriteadmisi ning kes üldiselt ei võrdle vastandatud kaubamärke otseselt – ning mõiste „spetsialist“ – kes on põhjalike tehniliste teadmistega ekspert – vahele. Niisiis võib mõistest „asjatundlik kasutaja“ aru saada nii, et see tähista mitte keskmiselt tähelepanelikku kasutajat, vaid kasutajat, kes on asjaomaste toodete puhul kas isiklikust kogemusest või tänu vastava valdkonna ulatuslikele teadmistele erilise valvsusega (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 53).
28 Käesolevas asjas on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 19–21 leidnud, et vastandatud disainilahendustega seotud toodete asjatundlik kasutaja ei ole sõiduauto „Porsche 911“ kasutaja, vaid sõiduautode kasutaja üldiselt, kes tunneb turul pakutavaid mudeleid ning näitab üles tähelepanelikkust ja suurenenud huvi. Lisaks teab asjatundlik kasutaja oma teadmiste tõttu kõnealusest turust üldjuhul seda, et sõiduautode tootjad ei mõtle välja uusi mudeleid pidevalt, vaid piirduvad disainilahenduse kõrge maksumuse tõttu kõigepealt olemasolevate mudelite ajakohastamisega.
29 Apellatsioonikoja hinnangu kahtluse alla seadmiseks väitis hageja siiski nii hagiavalduses kui ka kohtuistungil, et käesolevas asjas on asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse tase kõrgem, kui tuvastas apellatsioonikoda, ja tal on keskmisest põhjalikumad teadmised, mis muudab ta sõiduauto „Porsche 911“ disainilahenduste erinevate variantide suhtes eriti tähelepanelikuks.
30 Nii on see põhjusel, et kasutaja huvi sõidukite vastu, mille puhul vastandatud disainilahendusi kasutatakse, ja teadmised asjaomasest kaubandussektorist on eriti ulatuslikud, sest tegemist on „limusiinide“ või „kallite sportautodega“, millega on käesolevas asjas konkreetselt tegu turul aastakümneid olnud sõiduauto „Porsche 911“ disainilahenduse puhul. Järelikult ei saa asjatundlik kasutaja olla erinevalt apellatsioonikoja seisukohast „fiktiivne isik“ või ebamäärane subjekt, vaid peab olema „kõnealuse konkreetse toote puhul empiiriliselt“ kindlaks määratud.
31 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
32 Olles hageja esitatud etteheited seega kokkuvõetult esitanud, tuleb esiteks märkida, et hageja väidab korduvalt, et tooted, mis seonduvad vastandatud disainilahendustega, on üksnes „sportautod“ või üksnes „limusiinid“ või isegi ainult sõiduauto „Porsche 911“ ja mitte mis tahes „autod“ või „mootorsõidukid“, nagu järeldas apellatsioonikoda.
33 Sellega seoses olgu esiteks märgitud, et niisuguste toodete kindlakstegemiseks, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud, tuleb võtta kõigepealt arvesse registreerimistaotluses esitatud asjasse puutuvaid andmeid (18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Chanel vs. EUIPO – Jing Zhou ja Golden Rose 999 (kaunistus), T‑57/16, EU:T:2017:517, punkt 41).
34 Teiseks tuleb vajaduse korral võtta arvesse ka disainilahendust ennast, kuivõrd see täpsustab toote olemust, otstarvet või funktsiooni. Selline arvessevõtmine võimaldab nimelt kindlaks teha selle registreerimisel viidatud laiema tooteliigi, kuhu toode kuulub (vt selle kohta 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (ümmarguse reklaameseme kujutis), T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 56).
35 Kuigi poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune disainilahendus on mõeldud kasutamiseks mootorsõidukite puhul, ei ole toodete, mille jaoks vaidlusalune disainilahendus on mõeldud, hageja poolt üksnes „sportautode“ või „limusiinidena“ määratlemine täpsustuste puudumise tõttu siiski piisav selle tõendamiseks, et niisugune sõiduauto „Porsche 911“ 991–seeria disainilahendus võimaldab kindlaks teha autode konkreetse kategooria nii, et sellesse kuuluvad sõidukid eristuvad autodest üldiselt olemuse, otstarbe või ka nende funktsiooni poolest.
36 Esiteks ei ole niisugust konkreetset kategooriat praeguses tööstusdisainilahenduste rahvusvahelises klassifikatsioonis nimelt olemas (vt eespool punkt 3) ning teiseks taotles hageja ise ja saavutas vaidlusaluse disainilahenduse registreerimise klassi 12.08 kuuluvate kaupade jaoks, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „autod, bussid ja veoautod“.
37 Neil asjaoludel ei saa hageja ka apellatsioonikojale tulemuslikult ette heita, et viimane pidas mõistet „asjatundlik kasutaja“ „fiktiivsele isikule“ viitavaks, sest see õigusmõiste, mis on loodud just nimelt disainilahenduse eristatavuse analüüsimiseks määruse nr 6/2002 artikli 6 alusel, saab olla määratletud vaid üldiselt, viitena standardomadustega isikule, ning mitte juhtumipõhiselt ühe või teise disainilahenduse puhul (vt selle kohta 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus hüppav kaslane, T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 32).
38 Selleks et lükata tagasi hageja argumendid, mille kohaselt puudub konkreetne analüüs asjatundliku kasutaja kohta (vt eespool punkt 30), on apellatsioonikoda tõesti piirdunud eespool märgitud kohtupraktikas esitatud mõistega ega ole seega selgitanud, miks asjaolu, et teatud disainilahendus on olnud turul aastakümneid, ei võimalda järeldada seda, et niisuguste disainilahenduste kasutaja – nagu on kõne all sõiduauto „Porsche 911“ puhul – näitab üles erilist tähelepanelikkust ja omab hageja sõnul keskmisest põhjalikumaid teadmisi.
39 Taoline asjaolu ei tähenda siiski, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud, sest apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 20 konkreetselt, et juba mainitud kohtupraktika kohaselt tuleb vaadelda käesolevas asjas toodete kategooriat, mitte konkreetselt nimetatud toodet, mistõttu ei tule võtta arvesse sõiduauto „Porsche 911“ asjatundlikku kasutajat, vaid autode kasutajat üldiselt.
40 Isegi kui hageja niisuguse seisukohaga siiski ei nõustu, on apellatsioonikoja sellekohane arutluskäik ikkagi esitatud selgelt ja ühemõtteliselt, mistõttu saab hageja võetud meetme põhjendustega tutvuda õiguslikult piisavalt.
41 Apellatsioonikoda võis ka järelikult õigus‑ ja menetlusnormi rikkumata jätta sportautosid puudutavad avalikud arvamusuuringud arvesse võtmata, kui ta hindas niisuguste toodete „asjatundliku kasutaja“ mõistet, mille jaoks vastandatud disainilahendused olid mõeldud, niivõrd, kuivõrd hageja soovis tegelikult tugineda sellistele uuringutele oma argumentide põhjendamiseks. Kui hageja kavatsus oli apellatsioonikojale ette heita niisuguste uuringute läbi viimata jätmist, ei ole selline etteheide igal juhul asjakohane, sest keskmise kasutaja tähelepanelikkust, mis on määratletud üldiselt, ei saa kontrollida empiiriliselt.
42 Eeldusel, et hageja kavatses tugineda ka oma kaitseõiguste rikkumisele sellega, et ta ei saanud „esitada vastupidist tõendit“, siis ilmselgelt ei piisa pelgast viitest hagiavalduses märkusele „arvamusuuringud“ ning samuti ajakirjade artiklitele „GOLF VIII“ kohta, et tõendada hageja argumente, mille kohaselt sportautode asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse ja teadmiste tase on kõrgem kui sõiduautode kasutajal üldiselt, kuna hageja piirdub selles osas kinnitusega, et sõiduauto „Porsche 911“ saab „teadagi“ „märkimisväärselt rohkem“ tähelepanu kui „tavalised sõidukid“, millel erilised omadused puuduvad ja mis on „vastastikku enam‑vähem asendatavad“.
43 Kõike eelnevat arvestades tuleb etteheide, mille kohaselt apellatsioonikoda rikkus mõiste „asjatundlik kasutaja“ määratlemisel õigusnormi, seega tagasi lükata.
Autori vabadus
44 Kohaldatavast kohtupraktikast nähtub, et disainilahenduse autori vabadusastme määratlemisel võetakse arvesse eelkõige piiranguid, mille seavad omadused, mis on tingitud kõnealuse toote või selle osa tehnilisest otstarbest, või selle toote suhtes kehtivaid õiguslikke nõudeid. Nimetatud piirangud nimelt tingivad või isegi toovad vältimatult kaasa selle, et toodete teatud koostisosad muutuvad mingil määral tavapäraseks ja on asjaomase toote jaoks kasutatavate paljude disainilahenduste puhul ühised või isegi vältimatud (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus H&M Hennes & Mauritz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Yves Saint Laurent (käekotid), T‑525/13, EU:T:2015:617, punkt 28; vt ka 15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Promarc Technics vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PIS (ukse osa), T‑251/14, ei avaldata, EU:T:2015:780, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Seega, mida vabam on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda vähem mõjutavad asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused. Seevastu, mida piiratum on autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamisel, eelkõige eespool mainitud piirangutega, seda enam mõjutavad vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused sellele kasutajate kategooriale jäävat üldmuljet.
46 Niisiis kinnitab see, kui autoril on disainilahenduse väljatöötamisel suur vabadus, järeldust, et ajatundlikule kasutajale jääb ühesugune üldmulje disainilahendustest, millel puuduvad arvestatavad erinevused (vt 15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ukse osa, T‑251/14, ei avaldata, EU:T:2015:780, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Siiski tuleb märkida, et autori vabaduse tegur üksi siiski ei määra kindlaks disainilahenduse eristatavuse hindamise tulemust, olles seevastu asjaolu, millega selle hinnangu andmisel tuleb arvestada.
48 Autori vabadus on selles kontekstis tegur, mis pigem võimaldab mahendada vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hinnangut, aga mitte iseseisev tegur, mis määrab kindlaks nõutava vahe kahe disainilahenduse vahel selleks, et neist üks oleks eristatav. Teisisõnu on autori vabadusaste tegur, mis võib jõulisemaks muuta (või vastupidi mahendada) igast disainilahendusest jääva üldmulje kohta tehtavat järeldust (vt selle kohta 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus H&M Hennes & Mauritz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Yves Saint Laurent (käekotid), T‑526/13, ei avaldata, EU:T:2015:614, punktid 33 ja 35).
49 Lõppkokkuvõttes ei saa disainilahendust kui sellist pidada varasema disainilahenduse reproduktsiooniks või varasemas disainilahenduses esimest korda välja töötatud esialgse idee pelgalt kujundlikuks reproduktsiooniks (vt 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus kaunistus, T‑57/16, EU:T:2017:517, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Käesolevas asjas leidis apellatsioonikoda, et sõiduautode puhul piirab autori vabadust nende sõidukite tehniline otstarve, mis seisneb inimeste ja koormate veos ning millega tingimata kaasneb näiteks rataste ja kere olemasolu. Ta leidis veel, et autori vabadust piiravad õiguslikud nõuded, eelkõige liiklusohutusnõuded, nagu esitulede, tagatulede või tahavaatepeeglite kohustuslik olemasolu. Apellatsioonikoda leidis, et autori vabaduse suhtes ei kohaldatud seevastu ühtegi piirangut nende koostisosade kujundamisel, mis on nõutavad kõnealuste transpordivahendite eesmärgi ning järgimisele kuuluvate turvalisust puudutavate õigusnormidega.
51 Kõnealuse hinnangu kahtluse alla seadmiseks väidab hageja siiski seda, et käesolevas asjas piirab autori vabadust see, mida oodatakse turul, sest tarbijad loodavad, et „loov idee“ või sõiduauto „Porsche 911“ algne vorm, mida peetakse „ikooniliseks“, säilib järgnevates mudelites ja et järelikult arendatakse seda üksnes teatud piirides. Seetõttu oleks apellatsioonikoda pidanud „tunnistama ja kaaluma“ oma õigusliku analüüsi raames sõiduauto „Porsche 911“ järjestikuste seeriate vahelisi pisierinevusi.
52 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
53 Sellega seoses tuleb kõigepealt nentida, et hageja argument põhineb eeldusel, et vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise kontekstis peab autori vabadusastme puhul võtma arvesse kõnealuse disainilahenduse enda omadusi, mitte aga niisuguste toodete omadusi, mille jaoks seda kavatsetakse kasutada.
54 Nagu juba eespool punktis 34 mainitud, saab see nii olla üksnes juhul, kui vaidlusalune disainilahendus täpsustab selle toote olemust, otstarvet või funktsiooni, milles sellist disainilahendust kasutatakse, millega ei ole käesolevas asjas siiski tegu eespool punktis 35 täpsustatud põhjustel. Eespool punktides 45–46 viidatud kohtupraktika põhjal ei ole käesolev asi järelikult seotud sõiduauto „Porsche 911“ 991–seeria autori vabadusastme hindamise, vaid autori vabadusastme hindamisega sõiduautode puhul üldiselt.
55 Apellatsioonikoda järeldas seega õigesti, et hageja argument ei puutu asjasse, ega võtnud seda seetõttu autori vabadusastme hindamisel arvesse, kui ta analüüsis vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust.
56 Igal juhul määratakse autori vabadusaste määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses kooskõlas eespool punktis 44 viidatud kohtupraktikaga kindlaks nendest piirangutest lähtudes, mis võivad viia nende toodete teatud komponentide standardiseerumiseni, milles asjaomast disainilahendust on kavas kasutada, nimelt lähtudes põhiliselt normatiivset laadi piirangutest, mida kohaldatakse objektiivselt ja ex lege asjaomastes toodetes kasutamiseks mõeldud disainilahenduste kõikide autorite suhtes.
57 Need tarbijate ootused, millele tugineb hageja, nimelt soov taasleida sõiduauto „Porsche 911“ algse mudeli „autori ideed“ või vormi järgmistes seeriates, ei kujuta endast siiski normatiivset piirangut, mis tingimata piirab sõiduauto autori vabadust, kuna need ei ole seotud selle toote olemuse ega eesmärgiga, mille osaks vaidlusalune disainilahendus on, ega ka tööstussektoriga, kuhu see toode kuulub.
58 Isegi hageja enda sõnul on kõnealused ootused hoopis seotud üksnes sõiduauto „Porsche 911“ disaini „ikoonilisusega“, st tarbijate oletatava tahtega jääda sellele truuks, ilma et selle autor oleks hoolimata esteetilistest või kaubanduslikest kaalutlustest tingimata kohustatud neist ootusest lähtuma selle toote toimimise tagamiseks, milles kasutamiseks kõnealune disainilahendus on mõeldud.
59 Seega võib asuda seisukohale, et üldist kujustuse suundumust, mis võib vastata asjaomaste tarbijate ootustele, ei saa pidada autori vabadust piiravaks teguriks (vt selle kohta 17. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ciarko vs. EIUPO – Maan (köögi õhupuhasti), T‑684/16, ei avaldata, EU:T:2017:819, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika), kuna niisugune autori vabadus võimaldab tal avastada uusi vorme, uusi suundi või isegi olla juba olemasoleva kujundusliku suundumuse kontekstis uuendusmeelne (13. novembri 2012. aasta kohtuotsus Antrax It vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – THC (kütteradiaatorid), T‑83/11 ja T‑84/11, EU:T:2012:592, punkt 95).
60 Sellega seoses võis apellatsioonikoda vastupidi sellele, mida väidab hageja, tulemuslikult tugineda niisugusele kohtupraktikale selleks, et lükata ümber viimati nimetatud etteheide ja välistada oma analüüsist, mis käsitleb autori vabadust vaidlusaluse disainilahenduse väljatöötamise käigus, sõiduauto „Porsche 911“ iseärasustega arvestamine.
61 Seega leidis apellatsioonikoda neil asjaoludel õigesti, et käesolevas asjas ei tule autori vabadusastme kindlaksmääramiseks võtta arvesse seda, mida võidakse oodata turul.
62 Hageja ei saa muu hulgas seada sellist järeldust kahtluse alla viitega Oberlandesgericht Stuttgarti (liidumaa kõrgeim üldkohus Stuttgartis, Saksamaa) kohtuotsusele. Nimelt tuleb apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust hinnata üksnes määruse nr 6/2002 alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, ja mitte riigisisese kohtupraktika alusel, sealhulgas isegi mitte juhul, kui see põhineb kõnealuse määruse sätetega analoogilistel sätetel (vt selle kohta 4. juuli 2017. aasta kohtuotsus Murphy vs. EUIPO – Nike Innovate (elektroonilise käekella randmerihm), T‑90/16, ei avaldata, EU:T:2017:464, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Samal põhjusel ei saa hageja nõuda, et EUIPO peab lähtuma kaalutlustest, mis sisalduvad komisjoni rohelises raamatus tööstusdisainilahenduste õiguskaitse kohta, isegi kui eeldada, et see dokument on õiguslikult siduv.
Vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlus
64 Apellatsioonikoda leidis, et vaidlusalusest disainilahendusest ei jää asjatundlikule kasutajale üldmuljet, mis erineb varasemast disainilahendusest jäävast üldmuljest. Ta nimelt leidis, et mõlema kõnealuse disainilahenduse vaated langevad kokku autokere vormi ja kuju poolest, eelkõige nende akende ja uste mõõtmete, proportsioonide, vormi ja paigutuse ning pakiruumi ja tagumise spoileri vormi ning esitulede vormi ja paigutuse poolest. Ta järeldas sellest, et mõlema kõnealuse disainilahenduse eest‑ ja tagantvaates ilmnevaid pisierinevusi, eelkõige mootoriruumi kaane kumeruses, väliste tahavaatepeeglite vormis, tagatulede vormis ja paigutuses või ka tagumise põrkeraua konstruktsioonis või summuti vormis, ei saa pidada piisavalt silmatorkavaks, et mõjutada oluliselt asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet.
65 Hageja omakorda väidab apellatsioonikoja hinnangu kahtluse alla seadmiseks kõigepealt seda, et apellatsioonikoda rikkus vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse kontrollimisel mitut õigus‑ või menetlusnormi.
66 Tema sõnul oleks apellatsioonikoda pidanud võtma arvesse toote esitamist reklaamis ja toimikus olevates fotoreproduktsioonides, mis näitlikustavad kõnealuse toote konkreetse kasutamise olukordi, ning mitte üksnes registreerimise ja kehtetuks tunnistamise taotluste põhjendamiseks esitatud vaateid. Need tegurid võimaldavad nimelt võtta arvesse toote kasutamist kooskõlas selle otstarbega, mida apellatsioonikoda oleks pidanud arvesse võtma vastandatud disainilahenduste otsesel võrdlemisel.
67 Seejärel heidab hageja apellatsioonikojale ette seda, et ta ei võtnud arvesse asjatundliku kasutaja ostukäitumise iseärasusi ja eelkõige asjaolu, et potentsiaalse ostjana pöörab kõnealune kasutaja tingimata tähelepanu isegi sama mudeli seeriate vahelistele erinevustele, isegi kui need on minimaalsed, sest ta on reklaami ja meedia kaudu teadlik turul pakutavast ja moesuundadest ning järelikult sellest, mis eristab teatavat äsja turule jõudnud sõiduauto mudelit varasematest mudelitest. Mis puudutab niisiis sarnaste toodete võrdlemist käesolevas asjas, siis tuleb vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust hinnata vastavalt turunõuetele.
68 Apellatsioonikoda on hageja sõnul samuti rikkunud õigusnormi sellega, et esitas disainilahenduse eristatavuse tunnustamiseks „oluliselt kõrgemaid nõudeid“, kui need, mis niisuguse disainilahenduse uudsuse hindamiseks tulenevad kohtupraktikast. Disainilahendust saab pidada uudseks nimelt isegi juhul, kui vaidlusaluse disainilahenduse ja varasema disainilahenduse vahelisi erinevusi, mis ei ole ebaolulised, võib pidada minimaalseteks.
69 Viimaseks ei ole hageja väitel apellatsioonikoja analüüs üldine, vaid „pigem tehniline ja killustunud“, piirdudes selle kindlakstegemisega, millistes üksikasjades vastandatud disainilahendused kattuvad ja erinevad, kuid lõppkokkuvõttes ei ole võrreldud neist jäävat üldmuljet.
70 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad vastu kõigile nimetatud argumentidele.
71 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et selles valdkonnas kohaldatavast kohtupraktikast nähtub, et disainilahendustest jääva üldmulje võrdlus peab põhinema sünteesil ega või piirduda sellega, et analüütiliselt võrreldakse sarnaseid ja erinevaid jooni (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Roca Sanitario vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Villeroy & Boch (ühe kangiga kraan), T‑334/14, ei avaldata, EU:T:2015:817, punkt 58).
72 Disainilahenduse eristatavuse kontrollimiseks tuleb seega omavahel võrrelda esiteks vaidlusalusest ühenduse disainilahendusest jäävat üldmuljet ja teiseks üldmuljet, mis jääb igast varasemast disainilahendusest, millele kehtetuks tunnistamise taotleja võib õiguspäraselt tugineda (22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (sideseadmed), T‑153/08, EU:T:2010:248, punkt 24).
73 Võrdlema peab üksnes tegelikult kaitstud omadusi, võtmata arvesse omadusi, mis jäävad kaitse alt välja. Seega tuleb võrrelda disainilahendusi nende registreeritud kujul, ilma et kehtetuks tunnistamise taotlejalt saaks nõuda nõuete toetuseks esitatud disainilahenduse graafilist kujutist, mis oleks võrreldav vaidlustatud disainilahenduse registreerimise taotluses esitatud kujutisega (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus hüppav kaslane, T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Kohustus võrrelda kõnealustest disainilahendustest jäävat üldmuljet ei välista siiski niisuguste üksikasjade arvesse võtmist, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud erineval viisil, eelkõige registreeritud disainitaotlust sisaldava toote avalikkusele esitamisega.
75 Disainilahenduse registreerimise eesmärk on just nimelt omandada ainuõigus seda disainilahendust sisaldava toote valmistamiseks ja turustamiseks, mis tähendab, et registreerimistaotluses olevad kujutised on reeglina tihedalt seotud turustatava toote välimusega (22. juuni 2010. aasta kohtuotsus sideseadmed, T‑153/08, EU:T:2010:248, punkt 25).
76 Selles kontekstis võib tegelikult turustatud tooteid võrdlemisel – ka üksnes illustreerivana – arvesse võtta ainult niivõrd, kuivõrd need tooted vastavad registreeritud disainilahendustele (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punktid 73 ja 74).
77 Pärast varasemale kohtupraktikale viitamist tuleb kõigepealt märkida, et apellatsioonikoda leidis, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 30, et vaidlusalusest disainilahendusest jäävat üldmuljet sellisena, nagu see on esitatud hageja poolt viidatud erialases ajakirjanduses, ei kinnita kõnealuse disainilahenduse vaated, mis on lisatud toimikusse.
78 Pealegi on apellatsioonikoda vastupidi sellele, mida väidab hageja, omavahel otseselt võrrelnud vaidlusalusest disainilahendusest jäävat üldmuljet ja varasemast disainilahendusest jäävat üldmuljet, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 23. Sellega seoses ei saa ka väita, et neid disainilahendusi oleks võrreldud ilma, et oleks arvesse võetud kõnealuse toote kasutamist vastavalt selle otstarbele, sest apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuse punktis 21 sõnaselgelt märkinud, et asjatundlik kasutaja on sõiduautosid juhtiv ja kasutav isik.
79 Peale selle ei ole hagejal alust ka väita, et apellatsioonikoda ei võtnud arvesse asjaomasele turule iseloomulikke asjaolusid. Tegelikult on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse samas punktis 21 samuti täpsustanud, et tuleb asuda seisukohale, et niisugune kasutaja ei saa olla teadlik sellest, et tootjad ei kavanda uusi mudeleid nende kõrge maksumuse tõttu pidevalt, vaid eelistatult ajakohastavad korrapäraselt olemasolevaid mudeleid, ning seda eelkõige juhul, kui asjatundlike kasutajate jaoks on need asjaomasel turul hinnatud, mistõttu niisugune disainilahenduste haldamine võimaldab ühtaegu järgida üldisi moesuundi, ilma et siiski loobutaks asjaomase auto puhul iga mudeli tüüpilistest omadustest.
80 Mis järgmiseks puutub õigusnormi rikkumisse, mille apellatsioonikoda pani hageja sõnul toime sellega, et esitas vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse tunnustamiseks „oluliselt kõrgemaid nõudeid“, kui on vajalik disainilahenduse „uudsuse“ tunnustamiseks, siis tuleb märkida, et kuigi määruse nr 6/2002 artiklis 5 sätestatud uudsuse tingimus ja sama määruse artiklis 6 määratletud eristatavuse tingimus võivad teatud määral kattuda – nagu hageja kohtuistungil õigesti rõhutas –, ei saa neid kahte tingimust õiguslikult siiski segi ajada, sest neid kohaldatakse kahe erineva kehtetuks tunnistamise aluse suhtes, mis vastavad järelikult õiguslikult erinevatele kriteeriumidele.
81 Määruse nr 6/2002 artikli 5 lõikest 2 nimelt nähtub, et kahte disainilahendust peetakse identseks, kui nende tunnusjooned erinevad vaid ebaoluliste üksikasjade poolest, see tähendab selliste üksikasjade poolest, mis ei tingi seega isegi minimaalseid erinevusi nende disainilahenduste vahel. Seevastu tuleb disainilahenduse uudsuse hindamiseks kontrollida seda, kas varasemate ja uute disainilahenduste vahel on erinevusi, mis ei ole ebaolulised, isegi kui need on minimaalsed (6. juuni 2013. aasta kohtuotsus Kastenholz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Qwatchme (käekella numbrilauad), T‑68/11, EU:T:2013:298, punkt 37).
82 Niisiis ei vasta määruse nr 6/2002 artikli 6 sõnastus ja reguleerimisala, millele on viidatud eespool punktis 22, sama määruse artikli 5 sõnastusele ja reguleerimisalale, nagu soovib aga väita hageja, kes muu hulgas tõlgendab vääralt 6. juuni 2013. aasta kohtuotsust käekella numbrilauad (T‑68/11, EU:T:2013:298). Seega võidakse disainilahendust pidada uudseks määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses, ilma et see oleks eristatav nimetatud määruse artikli 6 tähendusest (vt selle kohta 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus, Gifi Diffusion vs. EUIPO – Crocs (jalatsid), T‑424/16, ei avaldata, EU:T:2018:136, punkt 48).
83 Eespool esitatust järeldub, et seda, et apellatsioonikoda lükkas „ebaolulistena“ tagasi erinevused – mida isegi nende minimaalseks pidamisel ei saa vaadelda tähtsusetutena –, ei saa pidada õigusnormi rikkumiseks.
84 Kuna hageja ei ole ka täpsustanud „oluliselt kõrgemaid nõudeid“, mida apellatsioonikoda tema sõnul kohaldas, ei saa etteheide selle kohta olla tulemuslik.
85 Vastupidi sellele, mida väidab hageja, analüüsis apellatsioonikoda vastandatud disainilahenduste vahelise erinevuse ja sarnasuse kõiki üksikasju nõuetekohaselt, kui ta võrdles omavahel vaidlusalusest disainilahendusest asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet ja varasemast disainilahendusest jäävat üldmuljet.
86 Apellatsioonikoda analüüsis muu hulgas nii kahe vastandatud disainilahenduse eest‑ ja tagantvaateid „eraldi võetuna“ kui neid ka „koos“, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 29, ja tegi kõnealuste vaadete puhul ilmnevate erinevuste kohta järelduse, et need ei olnud niisugused, mis märkimisväärselt mõjutaksid asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet. Kõne all olev etteheide ei ole seega ka faktiliselt õige.
87 Vaidlusaluse disainilahenduse registreeritud ja kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendamiseks esitatud külgvaadete võrdlus ei võimalda samuti kinnitada hageja seisukohta, mille kohaselt vaidlusaluse disainilahenduse põhilaternad „kumerduvad väljapoole“ ja eristuvad „selgelt“ varasema disainilahenduse põhilaternatest, või et ukselingid on „täielikult ümber kujundatud“. Külgvaated, mis toovad nimelt esile kummagi mudeli kuju tervikuna, ei võimalda samuti täpselt ega „selgelt“ tajuda vastandatud disainilahendusi sellise üksikasjalikkusega.
88 Isegi eeldusel, et asjatundlik kasutaja võiks selliseid erinevusi tuvastada, ei ole need igal juhul piisavalt silmatorkavad, et seada apellatsioonikoja hinnang kahtluse alla ainuüksi nende põhjal. Apellatsioonikoja sõnul ilmneb nimelt kõne all olevate disainilahenduste kõigist vaadetest, ja mitte ainult külgvaadetest, et kõnealused disainilahendused langevad kokku autokere vormi ja kuju poolest, nii akende ja uste mõõtmete, proportsioonide, vormi ja paigutuse poolest.
89 Sama kehtib argumendi kohta, mille kohaselt on udutuled asjaomaste disainilahenduste puhul erinevad või vaidlusaluses disainilahenduses on tahavaatepeegel paigutatud tahapoole ning on nüüdsest kinnitatud vahetult ukse külge. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole ka vaidlusaluse disainilahenduse rattad nii palju suuremad, et need muudaksid vastandatud disainilahenduste külgvaadet. Suunatulede kuju ja paigutus on mõlema disainilahenduse puhul lõppkokkuvõttes väga sarnane.
90 Mis esiteks puudutab ka tagantvaate võrdlust, siis on tõsi, nagu möönis EUIPO kohtuistungil ja nagu apellatsioonikoda on rõhutanud vaidlustatud otsuse punktis 28, et selle puhul on märgata teatud erinevust, eelkõige tagatulede, põrkeraudade, summuti või ka, nagu hageja õigesti märkis, spoileri või pakiruumi kaane kuju või paigutuse puhul.
91 Mis teiseks puudutab eestvaate võrdlust, siis vastab samuti tõele, et mootoriruumi kaane kumerus on sõiduauto „Porsche 911“ 991–seeria mudelitel suurem kui seeria 997 mudelitel, „mistõttu esiosa tundub tervikuna lamedam ja laiem“, nagu märgib ka apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse põhjenduses 27.
92 Kuigi kõik need erinevused ja lisaks erinevused, mida on nimetanud hageja, võivad süvendada muljet üksikasjade uuendamisest, ei ole need siiski piisavalt silmatorkavad, et seada kahtluse alla üldiselt sarnast muljet, mis jääb kõnealuste disainilahenduste vaadetest, eriti kui arvestada vormi ja kuju poolest ulatuslikult kokkulangevate vastandatud disainilahenduste väga sarnast üldist struktuuri.
93 Lõpetuseks ei saa hageja juba eespool punktides 62 ja 63 viidatud põhjustel tulemuslikult tugineda oma argumentide põhjendamiseks Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim kohus) ega Oberlandesgericht Düsseldorfi (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis, Saksamaa) kohtupraktikale ega ka komisjoni rohelisele raamatule tööstusdisainilahenduste õiguskaitse kohta.
94 Neil asjaoludel ja kuna – vastupidi sellele, mida väitis hageja – apellatsioonikoda võttis objektiivselt arvesse vastandatud disainilahenduste kõiki erinevusi, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 26–28, siis võis apellatsioonikoda hindamisviga tegemata vaidlustatud otsuse punktis 29 järeldada, et eraldivõetuna või koos on vastandatud disainilahenduste paljude vaadete vaheline erinevus tervikuna liiga minimaalne, et mõjutada märkimisväärselt asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet, milles domineerivad nimetatud disainilahenduste olulised omadused, milleks on autokere, uste ja akende vorm.
95 Sellega seoses ei saa hageja niisuguse järelduse kahtluse alla seadmiseks tulemuslikult tugineda erialase ajakirjanduse artiklitele või žürii arvamustele disainivaldkonnas, sest üldmuljet hinnata tuleb niisuguse asjatundliku kasutaja seisukohast, kes – kuigi ta tunneb erinevaid disainilahendusi asjaomases kaubandussektoris ja omab kindlaid teadmisi, mille tõttu on tema tähelepanu tase suhteliselt kõrge – ei ole tehniline ekspert ega kujustusspetsialist.
96 Seega ei saa selle hinnangu vaidlustamiseks, mille apellatsioonikoda andis kõnealuse disainilahenduse eristatavusele vastavalt määruse nr 6/2002 artiklis 6 sätestatud nõuetele, tulemuslikult tugineda eeskätt asjaolule, et „red dot award: product design 2012“ žürii rõhutas, et vaidlustatud disainilahenduse vorm on „täielikult uus“, või et „proportsioone [on] ulatuslikult muudetud“. Lisaks viitas menetlusse astuja ajakirjandusartiklitele, milles jõutakse vastupidisele järeldusele võrreldes artikliga, millele tugineb hageja ja mille kohaselt märkis eelkõige hageja juhatuse endine esimees, et hageja soovib väärtustada „kuju, mis jääb alati samaks ka seda ajakohastades“.
97 Kõike eelnevat arvestades tuleb ainsa väite esimene osa tagasi lükata.
Ainsa väite teine osa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes sama määruse artikliga 5
98 Hageja väidab, et vaidlustatud disainilahendust tuleb pidada uudseks määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses.
99 Siiski tuleb märkida, et see argument on käesolevas kohtuvaidluses igal juhul tulemusetu, sest apellatsioonikoda ei ole seda sätet kohaldanud, kuna ta sai põhjendatult otsustada, et vaidlusaluse disainilahenduse uudsust ei ole vaja kontrollida, sest eristatavuse puudumisest piisas, et välistada disainilahenduse kaitse kooskõlas määruse nr 6/2002 artikli 4 lõikega 1.
100 Eelnevat arvestades tuleb ainsa väite teine osa tagasi lükata ja jätta seega kogu hagi rahuldamata.
Kohtukulud
101 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
102 Kuna hageja on kohtuvaidluse käesolevas asjas kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Dr. Ing. h.c. F. Porsche AG-lt.
Frimodt Nielsen | Półtorak | Perillo |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. juunil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad