AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

25. november 2009

Kohtuasi F‑1/09

Françoise Putterie-De-Beukelaer

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – Atesteerimismenetlus – Eelduste hindamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega F. Putterie-De‑Beukelaer palub esiteks tühistada komisjoni 30. septembri 2008. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema vaie ametisse nimetava asutuse 27. märtsi 2008. aasta otsuse peale, millega hageja jäeti 2007. aasta atesteerimismenetlusest kõrvale, ning teiseks tühistada viimati nimetatud otsus.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista kohtukulud välja hagejalt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Hagi kaebuse rahuldamata jätnud otsuse peale – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Atesteerimismenetlus – Atesteerimisest kõrvalejäetud kandidaadi vaie – Rahuldamata jätmise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 43; XIII lisa, artikkel 10)

3.      Ametnikud – Atesteerimismenetlus – Komisjonis rakendamise üksikasjalikud eeskirjad – Potentsiaal „juhiabi” tasemel ametikohustuste täitmiseks

(Personalieeskirjad, XIII lisa, artikli 10 lõige 3)

4.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Karjääriarengu aruanne, mis sisaldab ebasoodsaid hindeid ja hinnanguid, mis on täiesti asjakohased – Välistamine

(Personalieeskirjad, artikkel 12a)

1.      Kui ametnik taotleb peale vaidlusaluse otsuse tühistamist ka selle otsuse tühistamist, millega tema vaie jäeti rahuldamata, siis viimati nimetatud nõuetel puudub iseenesest autonoomne sisu ning need ühtivad tegelikult nende nõuetega, mis on esitatud vaidlusaluse otsuse peale. Isegi kui ametniku hagi tuleb analüüsida sellisena, millega taotletakse vaidlusaluse otsuse tühistamist, ei takista see asjaolu siiski esitamast nõudeid, mis on esitatud ainult vaide rahuldamata jätmise otsuse peale. Kui see oleks teisiti, siis ametnikul, kes leiab, et ametisse nimetav asutus ei võtnud tema vaide kohta nõuetekohaselt põhjendatud seisukohta, ei oleks võimalust seda väidet ühenduste kohtus esitada, kuigi vaide rahuldamata jätmise otsus on see otsus, mille põhjal peab tal olema võimalik hinnata administratsiooni poolt tema suhtes võetud seisukoha põhjendatust ning hagi esitamise otstarbekust.

(vt punktid 32 ja 42)

Viited:

Euroopa Kohus: 17. jaanuar 1989, kohtuasi 293/87: Vainker vs. parlament (EKL 1989, lk 23, punkt 8).

Esimese Astme Kohus: 10. juuni 2004, kohtuasi T‑330/03: Liakoura vs. nõukogu (EKL AT 2004, lk I‑A‑191 ja II‑859, punkt 13).

Avaliku Teenistuse Kohus: 15. detsember 2008, kohtuasi F‑34/07: Skareby vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 27, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtusse, kohtuasi T‑91/09 P).

2.      Otsus, millega ametnik jäeti atesteerimisest kõrvale personalieeskirjade XIII lisa artikli 10 alusel, ei pea olema põhjendatud. Samamoodi nagu edutamiste suhtes võetud otsuste puhul ei pea ametisse nimetav asutus põhjendama atesteerimisest kõrvale jäetud kandidaatide suhtes tehtud otsuseid, vaid ainult otsuseid nende vaiete rahuldamata jätmise kohta, mis kandidaadid on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitanud; viimati nimetatud otsuse põhjendus ühtib nende otsuste põhjendusega, mille peale need vaided esitati, nii et ühtede ja teiste põhjenduste analüüsimine kattub. Atesteerimise ning ka edutamise vallas hõlmab see põhjendamiskohustus ainult nende õiguspäraste tingimuste analüüsimist, mille personalieeskirjad ning selle rakendamisaktid on kehtestanud vaidlustatud otsuste nõuetekohasusele.

(vt punktid 43, 44 ja 51)

Viited:

Euroopa Kohus: 9. detsember 1993, kohtuasi C‑115/92 P: parlament vs. Volger (EKL 1993, lk I‑6549, punkt 22); 30. oktoober 1974, kohtuasi 188/73: Grassi vs. nõukogu (EKL 1974, lk 1099, punktid 11–14).

Esimese Astme Kohus: 18. detsember 1997, kohtuasi T‑142/95: Delvaux vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑477 ja II‑1247, punkt 84); 14. juuni 2001, kohtuasi T‑230/99: McAuley vs. nõukogu (EKL AT 2001, lk I‑A‑127 ja II‑583, punkt 51); 12. juuli 2001, kohtuasi T‑131/00: Schochaert vs. nõukogu (EKL AT 2001, lk I‑A‑161 ja II‑743, punkt 19).

3.      Kolmas tingimus, mida ametnike atesteerimisel peab komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsuse, millega kehtestatakse atesteerimismenetluse rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, artikli 5 lõike 1 kohaselt täitma ning milleks on potentsiaal „juhiabi” tasemel ametikohustuste täitmiseks, ei riku kuidagi atesteerimismenetlust käsitlevaid personalieeskirjade sätteid. Selles osas täpsustab nimetatud otsus lihtsalt personalieeskirjade XIII lisa artikli 10 lõikes 3 nimetatud tingimust „teenete” kohta. Lisaks ilmneb viimati nimetatud sättest selgelt, et teened on üks tingimus, mida tuleb ametniku atesteerimiseks täita; atesteerimisotsuse saab ametniku kohta teha ainult siis, kui ta täidab oma ülesandeid ülemusi rahuldaval viisil.

Pealegi tuleb 29. novembri 2006. aasta otsuse artikli 5 lõiget 1 hoolimata selle sõnastusest tõlgendada nii, et see hõlmab ainult ametikohustusi, mis vastavad ametikohustustele, mida enne assistentide tegevusüksuse loomist täitsid B‑kategooria, mis alates 1. maist 2004 muutus B*‑kategooriaks, ametnikud. Kuna puudub väljendi „potentsiaal” täita endise B*‑taseme ametikohustusi täpne määratlus, siis tuleb kinnitada määratlus, mille kohaselt ei sõltu potentsiaali näitamine mitte ainult tegelikust endise B*‑taseme vähemalt teatud ülesannete täitmisest, vaid ka viisist, kuidas atesteerimise kandidaat oma ametikohustusi täidab. Mõiste „potentsiaal” selline määratlus on täiesti kooskõlas ühenduse seadusandja atesteerimismenetluse eesmärkidega. Atesteerimine võimaldab ametnikel, keda atesteeritakse, saada soodsamad karjääriväljavaated, kuna neile võib kohaldada neid edutamismenetlusi, mida neile tavaliselt ei kohaldataks, ning saada lõpuks juurdepääsu vastutuse ja töötasu sellisele tasemele, mis on vahel võrreldav administraatorite tegevusüksusesse kuuluvate ametnikega. Seega on normaalne, et endistesse C‑ ja D‑kategooriasse kuuluvatele ametnikele pakutud edutamisvõimaluste „avanemine”, mida atesteerimine võimaldab, tugineb osaliselt sellele, kuidas asjaomased isikud töötavad ning ei sõltu ainult sellest, millised ülesanded neile on antud.

(vt punktid 59, 62 ja 64–67)

4.      Asjaolu, et ametniku karjääriarengu aruanne sisaldab ebasoodsaid hindeid ja hinnanguid, ei saa iseenesest pidada tõendiks psühholoogilise ahistamise kohta, kui need hinded ja hinnangud näivad olevat täiesti asjakohased, arvestades tuvastatud tõendeid, millele need tuginevad.

(vt punkt 84)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 16. mai 2006, kohtuasi T‑73/05: Magone vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑107 ja II‑A‑2‑85, punktid 29 ja 79).