AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(esimene koda)

4. november 2008

Kohtuasi F‑18/07

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Taotlus – Pärast vaikimisi tagasilükkamist teatatud otsene tagasilükkamine – Üksnes varasema akti õiguspärasust kinnitav akt – Hilinenult esitatud kaebus – Ilmselge vastuvõetamatus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega L. Marcuccio palub tühistada komisjoni 25. oktoobri 2005. aasta otsus, millega keelduti tunnistamast, et tal on raske haigus Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustust käsitlevate ühiseeskirjade artikli 72 tähenduses.

Otsus: Mõista üks kolmandik hageja kohtukuludest välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Eelneva halduskaebuse otsene tagasilükkamine, millest on teatatud pärast lõplikku vaikimisi tagasilükkamist – Kinnitav akt

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Menetlus – Kohtukulud – Hüvitamine – Erilised põhjused

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 87 lõike 3 esimene lõik; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikkel 122)

1.      Eelneva halduskaebuse otsese tagasilükkamise otsust, millest teatati asjaomasele isikule pärast seda, kui tehti lõplik vaikimisi otsus, tuleb lugeda üksnes viimati nimetatud otsuse õiguspärasust kinnitavaks aktiks ning seda ei saa pidada isikut kahjustavaks meetmeks, mille peale saaks personalieeskirjade artikli 91 lõiget 1 kohaldades esitada tühistamishagi.

(vt punkt 27)

2.      Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu kohaselt, mida kohaldatakse mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtus menetluses olevatele kohtuasjadele enne viimati nimetatud kohtu enda kodukorra jõustumist 1. novembril 2007, võib Avaliku Teenistus Kohus otsustada kulude jaotuse, kui tegemist on erilist põhjustega.

Sellega seoses on eriliseks põhjuseks, mis õigustab hageja poolt menetluse tarvis tehtud kohtukulude jagamist asjaomase institutsiooni ja hagejaks oleva ametniku vahel, asjaolu, et eelneva kaebuse hilinenud esitamise tõttu hagi rahuldamata jätmise korral ei ole administratsioon teavitanud asjaomast isikut, et otsuse puhul, mille peale kaebus esitati, on tegemist puhtalt kinnitava aktiga, mille peale ei saa tühistamishagi esitada, ning et administratsioon ei ole viidanud kaebuse esitamise võimalikule hilinemisele, mis võis hoolitsemiskohustust rikkudes jätta ametnikule vale mulje, et kui ta otsustab hagi esitada, siis on see vastuvõetav.

(vt punktid 35–39)