KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 5. detsembril 2018(1)
Kohtuasi C‑341/17 P
Kreeka Vabariik
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – EAGGF, EAGF ja EAFRD – Euroopa Liidu rahastamisest välja jäetud kulud – Kreeka Vabariigi tehtud kulutused – Määrus (EÜ) nr 1782/2003 – Määrus (EÜ) nr 796/2004 – Pindalatoetused – Mõiste „püsikarjamaa“ – Kindlamääraline finantskorrektsioon
I. Sissejuhatus
1. Kõnealuses apellatsioonkaebuses palub Kreeka Vabariik tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. märtsi 2017. aasta otsuse kohtuasjas Kreeka vs. komisjon(2) osas, millega Üldkohus jättis rahuldamata Kreeka hagi Euroopa Komisjoni rakendusotsuse 2014/950/EL(3) peale, millega vähendati kindlamääraliselt Euroopa Liidu rahalist panust erinevatesse Kreeka Vabariigi välja makstud põllumajandustoetustesse.
2. Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetuskorda iseloomustab lisaks teatavale tehnilisele keerukusele ka asjaolu, et selle sätteid täpsustatakse, kaasajastatakse ja arendatakse pidevalt edasi.
3. Muu hulgas toob see endaga kaasa olukorra, kus kõrvuti eksisteerib hulk erinevaid toetuskõlbliku põllumajandusmaa mõiste kontseptsioone. Terminoloogilised erinevused, mis tulenevad eelkõige vastava mõiste kasutamise konkreetsest regulatiivsest kontekstist, võivad viia märkimisväärsete raskusteni asjaomase maa toetuskõlblikkuse tingimuste kindlaksmääramisel.
4. Käesolevas apellatsioonimenetluses on need probleemid teravnenud mõiste „püsikarjamaa“ ulatuse määratlemisel, nii nagu seda tehti ÜPP süsteemis aastatel 2005–2015. Iseäranis tekib apellatsioonimenetluses küsimus, kas sellele mõistele komisjoni antud kitsas tõlgendus – millega Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses nõustus – oli õiguspärane(4). Nimetatud tõlgenduse kohaselt tuleb maa kvalifitseerida „püsikarjamaaks“ ainult siis, kui see on kaetud valdavalt rohu ja rohttaimedega, mitte aga puittaimedega. Niisugusel kitsal tõlgendusel on kaugeleulatuvad tagajärjed põllumajandustoetuste väljamaksmisele Vahemere maades; see selgitab ka asjaolu, miks on Hispaania Kuningriik käesolevas asjas Kreeka Vabariigi toetuseks menetlusse astunud. Mõiste „püsikarjamaa“ ulatuse kindlaksmääramine on lisaks käesolevale menetlusele oluline veel ühe Euroopa Kohtu menetluses oleva Kreeka Vabariigi esitatud apellatsioonkaebuse(5) seisukohast ning Hispaania Kuningriigi poolt Euroopa Kohtus algatatud menetluse(6) tõttu.
II. Õiguslik raamistik
5. Käesoleva apellatsioonimenetluse ese on liidu rahalise panuse vähendamine taotlusaasta 2008 toetusmaksetesse. Asjakohase õigusraamistiku moodustavad määrus (EÜ) nr 1782/2003(7) ning selle alusel vastu võetud rakendusmäärused (EÜ) nr 795/2004(8) ja nr 796/2004(9).
6. Määrus nr 1782/2003 asendati määrusega (EÜ) nr 73/2009(10) ning see omakorda määrusega (EL) nr 1307/2013(11). Käesoleval juhul viitab Kreeka Vabariik viimati nimetatud määrusele, sest selles sisalduv püsirohumaa mõiste on vähemalt sõnastuse põhjal selgelt laiem kui praegusel juhul asjakohases määruses nr 1782/2003.
A. Määrus nr 1782/2003
7. Määrusega nr 1782/2003 kehtestati ühiseeskirjad ÜPP raames erinevate sissetulekutoetustena makstavate otsetoetuste jaoks. Määruse nr 1782/2003 põhjendused 3, 4, 21 ja 24 nägid sellega seoses ette järgmist:
„(3) Põllumajandusmaa kasutusest välja langemise vältimiseks ja selle heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes säilitamise tagamiseks tuleks kehtestada standardid, mis võivad tugineda liikmesriikide õigusnormidele. Seetõttu on asjakohane kehtestada ühenduse raamistik, mille alusel liikmesriigid saaksid standardid vastu võtta, võttes arvesse asjaomaste alade eriomadusi, sh mulla- ja ilmastikutingimusi, olemasolevat põllumajandustootmist (maakasutus, külvikord, tootmisviisid) ja põllumajandusstruktuure.
(4) Kuna püsirohumaadel on keskkonnale positiivne mõju, on asjakohane võtta vastu meetmed olemasolevate püsirohumaade säilitamise soodustamiseks, et vältida rohumaa suuremahulist muutmist haritavaks maaks.
[…]
(21) Ühise põllumajanduspoliitika kohaste toetuskavadega nähakse ette otsene sissetulekutoetus eriti silmas pidades põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale rahuldava elatustaseme tagamist. Kõnealune eesmärk on lähedalt seotud maapiirkondade säilitamisega. Ühenduse fondide väära jaotamise vältimiseks ei tohiks toetust maksta nendele põllumajandustootjatele, kes on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult.
[…]
(24) Ühenduse põllumajanduse konkurentsivõime suurendamine ning toidukvaliteedi ja keskkonnastandardite soodustamine põhjustab paratamatult põllumajandustoodete institutsionaalsete hindade languse ning ühenduse põllumajandustootjate jaoks toomiskulude kasvu. Nende eesmärkide saavutamiseks ning rohkem turule orienteeritud ja säästva põllumajanduse soodustamiseks on vaja lõpetada üleminek tootmise toetamiselt tootjate toetamisele, kehtestades iga põllumajandustootja jaoks toodanguga sidumata sissetulekutoetuse süsteemi. Toetuse lahutamine toodangust ei muuda põllumajandustootjale tegelikult makstavaid toetussummasid, vaid suurendab märkimisväärselt sissetulekutoetuse tõhusust. Seetõttu tuleks ühtse otsetoetuse saamise tingimuseks kehtestada see, et peetaks kinni keskkonna, toidu ohutuse ning loomade tervishoiu ja heaoluga seotud tingimustest ja et põllumajandusettevõttes valitseksid head põllumajandus- ja keskkonnatingimused.“
8. Määruse nr 1782/2003 artikli 2 esimese lõigu punkti c kohaselt oli
„põllumajanduslik tegevus – põllumajandustoodete tootmine ja kasvatamine, sealhulgas saagikoristus, lüpsikarja pidamine, põllumajandusloomade aretamine ja pidamine ning maa hoidmine heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes, nagu on kehtestatud artikliga 5“.
9. Määruse nr 1782/2003 artiklis 29 oli ette nähtud:
„Olenemata üksikute toetuskavade mis tahes erisätetest, ei maksta toetust toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt.“
10. Määruse nr 1782/2003 keskne element oli III jaotises reguleeritud ühtne, tootmisest lahutatud otsetoetus. Selle saamiseks pidid põllumajandustootjad omandama „toetusõigused“, mis koos põllumajandustootja iga deklareeritud toetuskõlbliku hektariga tõi endaga kaasa otsetoetuse maksmise. Seoses sellega oli artikli 44 („Toetusõiguste kasutamine“) lõikes 2 selle käesolevas menetluses asjakohases redaktsioonis(12) märgitud:
„(2) „Toetuskõlblik hektar“ on põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaa haritava maana või püsikarjamaana, välja arvatud püsikultuuride või metsa all olevad pindalad ning mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad pindalad.“
B. Määrused nr 795/2004 ja nr 796/2004
11. Väljavõtted määruse nr 795/2004 artiklist 2 selle käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis(13) on sõnastatud järgmiselt:
„Määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotises ja käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) põllumajandusmaa – viljelusmaa, alalise karjamaa ja alaliste kultuuride all olev kogu maa-ala.“
12. Määruse nr 796/2004 artikli 2 esimene lõik selle käesolevas menetluses asjakohases, määrustega nr 239/2005 ja nr 972/2007 muudetud redaktsioonis(14) sisaldas järgmisi definitsioone:
„(1) viljelusmaa – põllukultuuride tootmiseks haritav maa ja tootmisest kõrvale jäetud maa või kooskõlas määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikliga 5 heas põllumajanduslikus ja keskkondlikus korras hoitav maa olenemata sellest, kas kõnealune maa on kasvuhoonete all või püsi- või äravõetava katte all;
(1a) põllumajanduslik maatükk – ühtne maatükk, millel üks põllumajandustootja kasvatab ühte põllukultuurirühma; kui käesoleva määruse kontekstis on nõutav eraldi deklaratsioon sama põllukultuurirühma all oleva maa-ala kasutusviisi kohta, siis kõnealune konkreetne kasutusviis piirab veelgi põllumajanduslikku maatükki;
[…]
(2) püsikarjamaa – maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede looduslikuks kasvatamiseks (isekülvi teel) või harimiseks (külvamise teel) ning mis ei ole põllumajandusettevõtte külvikorraga hõlmatud viie aasta jooksul või kauem, välja arvatud maa, mis on tootmisest kõrvale jäetud […]
(2a) rohi või muud rohttaimed – kõik rohttaimed, mis tavapäraselt leiduvad looduslikel karjamaadel või mis tavaliselt sisalduvad liikmesriigi (kas loomade karjatamiseks mõeldud või mitte) karja- või rohumaade jaoks mõeldud seemnete segudes. […]“
13. Seoses määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktidega 2 ja 2a oli määruse nr 239/2005 põhjenduses 1, millel käesoleval juhul esitatud sätete redaktsioon põhineb, märgitud järgmist:
„Komisjoni määruse (EÜ) nr 796/2004 artikkel 2 sisaldab mõisteid, mis vajavad teatavat selgitamist. Eelkõige vajab selgitamist selle artikli punktis 2 nimetatud mõiste „püsikarjamaa“ ning tutvustamist vajab mõiste „rohi või muud rohttaimed“ kasutamine. Nimetatud kontekstis tuleb siiski arvesse võtta, et suutmaks arvestada kohalikke põllumajandustingimusi, peavad liikmesriigid üles näitama teatavat paindlikkust.“
14. Määruse nr 796/2004 artikli 8 („Üldpõhimõtted seoses põllumajanduslike maatükkidega“) lõike 1 redaktsioonis, mis on asjakohane käesolevas menetluses (see tähendab määrusega nr 380/2009 veel muutmata)(15), oli ette nähtud:
„1. Puid hõlmav maatükk loetakse põllumajanduslikuks maatükiks pindala toetuskavade otstarbel, kui määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklis 51 viidatud põllumajanduslikke tegevusi või vajaduse korral kavandatavat tootmist on võimalik teostada samamoodi nagu sama piirkonna puudeta maatükkidel.“
15. Määruse nr 796/2004 muutmata püsinud artikli 30 lõige 2 oli sõnastatud järgmiselt:
„2. Põllumajandusliku maatüki kogupindala võib arvesse võtta tingimusel, et seda kasutatakse tervikuna asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapäraste standardite kohaselt. Muudel juhtudel võetakse arvesse tegelikult kasutatavat ala.
Piirkondade puhul, kus teatavad iseärasused, eelkõige hekid, kraavid ja tarad on traditsiooniliselt hea põllumajandusliku taimekasvatus- või käitamispraktika osa, võivad liikmesriigid otsustada vastava pindala lugeda täielikult kasutatava pindala osaks, tingimusel et see ei ületa liikmesriikide määratavat kogulaiust. See laius peab vastama kõnealuses piirkonnas traditsioonilisele laiusele ega ületa 2 meetrit.
[…]“
C. Määrus nr 1307/2013
16. Määrusega nr 1307/2013 jätkati 1990. ja 2000. aastate ÜPP reformiprotsesse.
17. Määruse nr 1307/2013 artiklis 4 on nüüd sätestatud:
„1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
h) „püsirohumaa ja püsikarjamaa (koos „püsirohumaa“)“ – maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikul viisil (isekülvi teel) või harimise teel (külvamise teel) ning mis ei ole põllumajandusliku majapidamise külvikorraga hõlmatud viis aastat või kauem; see võib hõlmata muid liike, nagu karjatamiseks sobivad põõsad ja/või puud, tingimusel et rohi või muud rohttaimed jäävad valdavaks, samuti, liikmesriikide otsuse korral, karjatamiseks sobiv ja kohalike tavadega seotud maa, kus rohi ja muud rohttaimed ei ole tavapäraselt karjamaal ülekaalus;
[…].
2. Liikmesriik:
[…]
Liikmesriik võib otsustada, et karjatamiseks sobivat ja kohalike tavadega seotud maad, kus rohi ja muud rohttaimed ei ole tavapäraselt karjamaal ülekaalus, käsitatakse püsirohumaana, nagu on osutatud lõike 1 punktis h.“
18. Määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõige 5 toetusõiguste aktiveerimiste kohta, mis vastab põhimõtteliselt määruse nr 1782/2003 kohasele ühtsele otsemaksete kavale, on sõnastatud järgmiselt:
„Toetuskõlbliku hektari määratlemiseks võivad liikmesriigid, kes on teinud artikli 4 lõike 2 teises lõigus osutatud otsuse, kohaldada vähenduskoefitsienti, et konverteerida asjaomased hektarid toetuskõlblikeks hektariteks.“
III. Kohtuvaidluse taust
A. Komisjoni otsus
19. Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 1–11 kohaselt on kohtuvaidluse taust peamises osas järgmine.
20. Euroopa Komisjon viis 2008. aasta septembris ja 2009. aasta veebruaris läbi kaks uurimist, mis puudutasid kulutusi pindalatoetustele ja pindalapõhistele maaelu arengu meetmetele, mida Kreeka Vabariik tegi Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD)(16).
21. Komisjon tegi uurimiste tulemused Kreeka Vabariigile teatavaks 21. novembri 2008. aasta ja 13. mai 2009. aasta kirjades ning Kreeka Vabariik esitas selle peale oma kirjalikud seisukohad 2009. aasta jaanuaris ja juulis.
22. Selle järel toimus 8. aprillil 2010 kahepoolne kohtumine. 2. juunil 2010 saatis komisjon Kreeka Vabariigile oma järeldused, millele Kreeka Vabariik vastas 2. augustil 2010.
23. Komisjon teavitas 31. mail 2013 Kreeka Vabariiki, et ta jääb netosumma ja plaanitava korrektsiooni põhjenduste suhtes oma seisukoha juurde.
24. Seepeale pöördus Kreeka Vabariik 11. juulil 2013 lepitusorgani poole, mis märkis oma 31. jaanuari 2014. aasta arvamuses kokkuvõtteks, et kuigi poolte erinevaid seisukohti ei olnud võimalik lähendada, kutsub ta neid siiski üles üksteisega uuesti ühendust võtma.
25. Komisjon võttis 26. märtsil 2014 vastu oma lõpliku seisukoha. Ta leidis esiteks, et esineb puudusi põldude identifitseerimise süsteemi ja geoinfosüsteemi(17) toimimises, mis mõjutavad ristkontrolle ja halduskontrolle, teiseks heitis ta ette puudusi kohapealsel kontrollimisel ning kolmandaks puudusi maksete ja sanktsioonide arvutamisel. Lisaks rõhutas komisjon, et neid puudusi on tuvastatud korduvalt. Kreeka Vabariigi suhtes kohaldatava korrektsiooni lõplikuks netosummaks kujunes 86 007 771,11 eurot.
26. Komisjon võttis 19. detsembril 2014 vastu vaidlusaluse rakendusotsuse. Esiteks lükkas komisjon selle rakendusotsusega tagasi Kreeka Vabariigi poolt taotlusaastal 2008 pindalatoetuste valdkonnas tehtud kulutused summas 61 012 096,85 eurot, millest ta arvas seejärel maha 2 135 439,32 eurot, millest tulenes finantsmõju summas 58 876 657,53 eurot. Teiseks lükkas komisjon tagasi pindalapõhiste maaelu arengu meetmete valdkonnas tehtud kulutused summas 10 504 391,90 eurot, millest ta arvas maha 2 588 231,20 eurot, mistõttu kujunes finantsmõjuks 7 916 160,70 eurot.
27. Korrektsioonid puudutasid järgmisi klassifikatsioone:
– põllumajandustootjatele, kes deklareerisid üksnes karjamaid, määrati kindlamääraline 10% korrektsioon;
– põllumajandustootjatele, kes ei deklareerinud karjamaid, määrati kindlamääraline 2% korrektsioon;
– täiendavale pindalatoetusele määrati kindlamääraline korrektsioon 5%;
– kõigile pindalapõhistele maaelu arengu meetmetele määrati kindlamääraline 5% korrektsioon.
28. Vaidlusalusele rakendusotsusele lisatud kokkuvõtvas aruandes(18) põhjendas komisjon korrektsioone sellega, et korduvalt on tuvastatud puudusi ühtses haldus‑ ja kontrollisüsteemis, täpsemalt LPIS‑GISi süsteemi toimimises, ning kohapealsetes kontrollides, mis ei vastanud määruse nr 1782/2003 artikli 20 ning määruse nr 796/2004 artiklite 23 ja 30 nõuetele. Muu hulgas tuvastati järgmised ebakõlad:
– LPIS‑GISi süsteemi kasutamisel – eelkõige karjamaadena kasutatavate maatükkide osas – on tuvastatud vigu võrdlusmaatükkide piiride ja maksimaalse lubatud suuruse osas. Seetõttu ei olnud riskikontrollid, mille eesmärk oli vältida mitmekordse toetuse andmist, sageli veenvad;
– kohapealsete kontrollide käigus kvalifitseeriti toetuskõlblikuks maatükid, mis ei vastanud määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktides 2 ja 2a karjamaadele kehtestatud tingimustele; maatükid olid kaetud puit‑ ja rohttaimedega, asusid kõrvalistes piirkondades ning neil puudusid nähtavad piirid. Maatükke ei olnud mõõdetud. Lisaks olid nii kaugseire teel kui ka klassikalised kohapealsed kontrollid ebapiisavad.
29. Need vajakajäämised kujutasid endast püsivaid puudusi põhikontrollide ja teiseste kontrollide toimimises ning tõid seega põllumajandusfondide jaoks kaasa kahju tekkimise riski seoses pindalatoetustega. Samuti kajastusid need vajakajäämised pindaladega „seotud“ täiendavates toetustes.
B. Üldkohtu otsus
30. Kreeka Vabariik palus 2. märtsil 2015 esitatud hagis Üldkohtul tühistada vaidlusalune rakendusotsus osas, milles jäeti Euroopa Liidu rahastamisest toetusaasta 2008 puhul välja 10% karjamaadega seotud toetuste kogukulust, 5% täiendavale pindalatoetusele tehtud kogukulust ning 5% pindalapõhistele maaelu arengu meetmetele tehtud kulutuste kogusummast.
31. Esiteks tuvastas Üldkohus karjamaade toetustega seotud kulutuste 10% korrektsiooni osas, et olenemata mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendamisest, oli kõnealune korrektsioon põhjendatud ja proportsionaalne ainuüksi seetõttu, et ühtse haldus- ja kontrollsüsteemi toimimises esines puudusi(19). Seejuures viitas Üldkohus LPIS‑GISi süsteemi väärale kasutamisele, mis mõjutas mitmekordse deklareerimise avastamist ja halduslike ristkontrollide usaldusväärsust; maatükkide mõõtmata jätmisele kohapealsete kontrollide käigus ning kaugseire teel kontrollide puudulikkusele; samuti ei olnud salvestatud andmeid, mis oleks võimaldanud mõista tegelikult läbi viidud kohapealseid kontrolle(20). Võttes arvesse asjaomaseid ulatuslikke puudusi, leidis Üldkohus, et küsimus deklareeritud maatükkide toetuskõlblikkusest „püsikarjamaana“ määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 tähenduses ning seega ka kõnealuse mõiste tõlgendamine ei ole otsuse tegemise seisukohast oluline(21). Sellest hoolimata nõustus Üldkohus selgelt komisjoni hinnanguga maatükkide toetuskõlblikkuse kohta ning mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendusega, millel nimetatud hinnang põhines(22).
32. Teiseks jättis Üldkohus jõusse täiendava pindalatoetuse 5% korrektsiooni(23).
33. Kolmandaks tühistas Üldkohus vaidlusaluse rakendusotsuse osas, milles seoses pindalapõhistele maaelu arengu meetmetele tehtud kulutustega, mis olid taotlusaasta 2008 eest eelarveaastaks 2009 kindlaks määratud, tehti korrektsioon summas 5 007 867,36 eurot, mille finantsmõju oli (pärast 2 318 055,75 euro suurust mahaarvamist) 2 689 811,61 eurot. Üldkohus oli seisukohal, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud, kuidas võeti arvesse varasemat, rakendusotsuses 2013/214/EL(24) tehtud korrektsiooni, et vältida korrektsiooni topelt määramist(25).
34. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
IV. Nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
35. Kreeka Vabariik algatas 6. juunil 2017 esitatud dokumentidega vaidlustatud kohtuotsuse suhtes käesoleva apellatsioonimenetluse. Kreeka Vabariik palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles jäeti rahuldamata vaidlusaluse rakendusotsuse peale esitatud hagi,
– tunnistada vaidlusalune rakendusotsus kehtetuks ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
36. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning
– mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
37. Hispaania Kuningriik on astunud käesolevas kohtuvaidluses Kreeka Vabariigi toetuseks menetlusse. Ta palub Euroopa Kohtul:
– apellatsioonkaebus rahuldada ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
38. Menetlusosalised esitasid oma kirjalikud seisukohad. Kohtuistung toimus 13. septembril 2018.
V. Õiguslik hinnang
39. Apellatsioonkaebus, mida komisjon peab vastuvõetamatuks (allpool punkt A), tugineb kuuele väitele. Kolme esimese väitega vaidlustab Kreeka Vabariik Üldkohtu hinnangu üksnes karjamaid deklareerinud põllumajandustootjatele määratud 10% kindlamääralise korrektsiooni suhtes (allpool punkt B). Neljanda ja viienda väitega vaidlustab apellant Üldkohtu sedastused seoses kindlamääralise 5% korrektsiooniga täiendavale pindalatoetusele (allpool punkt C). Kuuendas väites kritiseerib Kreeka Vabariik lõpetuseks Üldkohtu hinnangut kindlamääralisele 5% korrektsioonile, mis määrati pindalapõhistele maaelu arengu meetmetele, osas, milles Üldkohus ei tühistanud seda korrektsiooni (allpool punkt D).
A. Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
40. Vastupidi komisjoni selgitustele ei piirdu Kreeka Vabariik juba esimeses kohtuastmes komisjoni algse otsuse peale esitatud väidete kordamisega. Hoolimata apellatsioonkaebuse väidete sarnasusest algul komisjoni otsuse peale esitatud hagi väidetega ning üksikasjalikest viidetest esimeses kohtuastmes esitatud dokumentidele, esitab Kreeka Vabariik siiski Üldkohtu selgituste suhtes eraldiseisva õigusliku kriitika, mis tugineb konkreetsetele, osaliselt sõna‑sõnalt edasi antud lõikudele kohtuotsusest.
41. Järelikult on apellatsioonkaebus vastuvõetav.
B. Väited, mis puudutavad Üldkohtu hinnangut üksnes karjamaid deklareerinud põllumajandustootjatele määratud 10% kindlamääralise korrektsiooni suhtes
42. Kreeka Vabariik esitab kolm väidet Üldkohtu hinnangu kohta üksnes karjamaid deklareerinud põllumajandustootjatele määratud 10% kindlamääralise korrektsiooni suhtes(26).
43. Esimene ja teine väide on seotud deklareeritud maatükkide toetuskõlblikkusega vastavalt määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktile 2, mis määratleb „püsirohumaa“ mõiste (allpool punktid 1 ja 2). Kolmandas väites vaidlustab Kreeka Vabariik Üldkohtu hinnangu, et 10% kindlamääralise korrektsiooni oleks saanud määrata ainuüksi ühtses haldus- ja kontrollsüsteemis esinenud puuduste tõttu (allpool punkt 3).
1. Esimene väide
44. Esimeses väites heidab Kreeka Vabariik kõigepealt ette määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 rikkumist, sest mõistet „püsikarjamaa“ on tõlgendatud õigusnormi rikkudes (allpool punkt a). Teiseks vaidlustab Kreeka Vabariik tema hinnangul õigusnormi rikkuva ja ebapiisavalt põhjendatud kaalutluse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 (allpool punkt b). Kolmandaks heidab ta Üldkohtule ette, et viimane ei ole piisavalt selgitanud mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendamisel asjakohaseid hindamiskriteeriume (allpool punkt c).
a) Esimese väite esimene osa
45. Kreeka Vabariik väidab, et pidades silmas mõistega „püsikarjamaa“ hõlmatud taimestiku tüüpe, ei tõlgendata seda mõistet vaidlusaluses kohtuotsuses korrektselt.
46. Üldkohtu arusaama kohaselt oli määruses nr 796/2004 karjamaatoetuste puhul kriteeriumiks asjaomastel maatükkidel valitsev taimestik. See pidi tagama, et toetust ei antaks aladele, kus ei toimu põllumajanduslikku tegevust. Muude taimede kui rohttaimede domineerimine näitab põllumajandusliku tegevuse hülgamist kõnealustel maadel. Sellest tulenevalt on „püsikarjamaa“ määratluse üksnes rohu ja rohttaimedega kaetud maadega piiritlemise eesmärk vältida pindalatoetuse andmist maadele, mida ei kasutata tegelikult loomakasvatuseks(27).
47. Üldkohtu arutluse kohaselt(28) eeldab maa „püsikarjamaaks“ kvalifitseerimine vastavalt määrustele nr 1782/2003 ja nr 796/2004 seega „ala, mis on kaetud põllumajandustootmiseks kasutatavate taimedega“(29), mis hõlmab „ainult roh[tu] ja rohttaim[i]“(30), kuid millest „metsad ja puittaimedega kaetud maad on [seevastu]“ välja jäetud(31). Lubatud on üksnes „puittaimede vähene esinemine“, „kui need ei takista rohttaimevarude edenemist ja maade tõhusat kasutamist karjamaadena“(32).
48. Kohtuotsuses ei käsitletud üksikasju, eriti roht‑ ja puittaimede koosesinemise lubatavat määra. Üldkohus viitab seoses sellega küll komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse juhendile – mille eesmärk on anda suunised, kuidas parimal moel järgida ÜPP suhtes kehtivaid õigusnorme(33) –, mis kehtestati aastal 2008(34), kuid ei selgita, kui oluliseks ta kõnealust juhendit täpselt peab(35).
49. Kreeka Vabariik, keda toetab Hispaania Kuningriik, pooldab „püsikarjamaa“ määratluse laia tõlgendust, mis hõlmaks ka nn Vahemere tüüpi karjamaid, mille taimestiku moodustavad ka (või ainult) põõsastikud ja puittaimed.
50. Vastavalt Euroopa Liidu kohtute väljakujunenud praktikale ei tule liidu õiguse sätete tõlgendamisel siiski arvestada mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka konteksti, ning selle õigusaktiga, mille osaks sätted on, taotletavaid eesmärke(36).
51. Käesolevas asjas on tõlgendamise alus pindalatoetuste süsteem, nagu see oli üles ehitatud taotlusaasta 2008 suhtes kehtivates määrustes nr 1782/2003 ja nr 796/2004.
52. Peale selle osundab Kreeka Vabariik määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktile h, mis sisaldab mõiste „püsirohumaa“ laia määratlust. Selle kohaselt loetakse „püsirohumaaks“ ka maad, millel kasvavad ka muud liigid, nagu karjatamiseks sobivad põõsad ja/või puud, tingimusel et rohi või muud rohttaimed jäävad valdavaks, või piirkonnas, kus rohi ja muud rohttaimed ei ole tavapäraselt karjamaal ülekaalus, ka kohalike tavadega seotud maad(37).
53. Nagu kõik menetlusosalised õigesti märgivad, ei ole eelnimetatud sätte – mis jõustus alles pärast käesoleva menetluse seisukohast olulist aega – otsekohaldamine selle tagasiulatuva jõu puudumise tõttu võimalik. Vastupidi Kreeka Vabariigi väitele saab kõnealust sätet ka tõlgendamisel ainult tingimuslikult arvesse võtta. Seda seetõttu, et hilisemad sätted ei sisalda iseenesest mingeid siduvaid selgitusi nendele eelnenud sätete normatiivse sisu kohta, sest hilisemaid sõnastuse muudatusi võib mõista mitte ainult selgitusena, vaid ka õigusliku olukorra sisulise muutmisena(38). Siiski tuleb käesoleval juhul tuvastada, et määruses nr 1307/2013 sisalduv mõiste „püsikarjamaa“ definitsioon vähemalt ei takista selle mõiste laiemat tõlgendamist määruse nr 1782/2003 kehtivusajal.
54. Järelikult on tõlgendamise lähtekoht määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 redaktsioon, mis kehtis käesoleva menetluse seisukohast olulisel ajal(39). Selles sättes määratletakse „püsikarjamaa“ kui „maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede looduslikuks kasvatamiseks (isekülvi teel) või harimiseks (külvamise teel) ning mis ei ole põllumajandusettevõtte külvikorraga hõlmatud viie aasta jooksul või kauem […]“. Määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2a kohaselt on „rohi või muud rohttaimed“ „kõik rohttaimed, mis tavapäraselt leiduvad looduslikel karjamaadel või mis tavaliselt sisalduvad liikmesriigi (kas loomade karjatamiseks mõeldud või mitte) karja- või rohumaade jaoks mõeldud seemnete segudes“(40).
55. Eeltoodu põhjal saab teha kolm järeldust: esiteks, määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktid 2 ja 2a nõuavad püsikarjamaadeks kvalifitseerimise eeldusena „rohttaimede“ olemasolu(41). Teiseks, selle taimestiku päritolu ei ole oluline. Määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkt 2 kohaldub sõnaselgelt nii isekülvile kui ka külvamisele. Sellest tuleneb kolmandaks, et sõnastust „rohu või muude rohttaimede […] looduslikuks kasvatamiseks“ ei tule mõista tavapärases „kasvatamise“ tähenduses istutamise ja aktiivse maaharimisena põllumajandustoodete tootmise eesmärgil. Parimal juhul võib see olla viide asjaomase maa põllumajanduslikule kasutamisele.
56. Määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 sõnastus hõlmab seega kahtlemata ainult põllumajanduslikus kasutuses olevaid alasid, millel kasvavad üksnes rohttaimed. Segatüüpi alade osas on sõnastus ebaselge: on küsitav, kas „rohu või muude rohttaimede“ sõnaselge nimetamisega sooviti muude taimestikuvormide esinemine või põllumajanduslik kasutus kategooriliselt välistada.
57. Siiski tuleb tagasi lükata kitsas arusaam, mille kohaselt ei hõlma „püsikarjamaa“ määratlus segatüüpi alasid ja ainult puittaimedega kaetud alasid.
58. Esiteks on vastavalt määruse nr 239/2005 põhjendusele 1 liikmesriikidele antud mõistete „püsikarjamaa“ ning „rohi või muud rohttaimed“ puhul teatav paindlikkus, et arvestada liidus esinevate erinevate põllumajandustingimustega(42). See võimaldab järeldada, et määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 (määrusega nr 239/2005 muudetud redaktsioonis) sisalduvat „püsikarjamaa“ määratlust ei või – eelkõige taimestiku seisukohast – tõlgendada liiga kitsalt. Nagu nii Kreeka Vabariik kui ka Hispaania Kuningriik kohtuistungil selgitasid, on põllumajandustingimusi mõjutavad tegurid eelkõige keskkonnatingimused, nagu geograafiline asukoht ja kliima, ning samuti kohalikud põllumajandustavad.
59. Teiseks tuleb silmas pidada asjaolu, et määruse nr 796/2004 ja selles sisalduva „püsikarjamaa“ määratluse eesmärk on rakendada määrust nr 1782/2003, milles reguleeritakse otsetoetusi, mille raames on „püsikarjamaa“ toetuskõlblik maa(43). Rakendusmäärust tuleb võimalusel tõlgendada kooskõlas algmäärusega(44).
60. Määrus nr 1782/2003 ei sea „püsikarjamaa“ puhul tingimuseks mingi konkreetse taimestiku esinemist. Nimetatud määruse artikli 44 lõikes 2 välistatakse ainult „püsikultuurid“ ja „mets“(45). Selle sätte mõned keeleversioonid vihjavad küll „rohttaimedele“(46), kuid valdav osa keeleversioone kasutab siiski taimestiku mõttes neutraalseid määratlusi, mida võib pigem tõlkida „püsikarjamaa(de)na“(47).
61. Peale selle on „püsikarjamaa“ vastavalt määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõikele 2 koostoimes määruse nr 795/2004 artikli 2 punktiga a põllumajandusmaa alaliik. Nimelt defineerib määruse nr 795/2004 artikli 2 lõige a mõiste „põllumajandusmaa“ kui „viljelusmaa, alalise karjamaa ja alaliste kultuuride all olev[a] kogu maa-ala“(48).
62. Iga toetuskõlbliku põllumajandusmaa määrav tunnus on sellel teostatav „põllumajanduslik tegevus“, nagu on sätestatud määruse nr 1782/2003 artikli 2 esimese lõigu punktis c(49). See järeldub esiteks kasutusest välja langenud põllumajandusmaale seatud piirangust, nagu on märgitud asjaomase määruse põhjenduses 3, teiseks aga põhjendustes 21 ja 24 väljenduvast otsetoetuse funktsioonist stabiliseerida põllumajandusest tulenev sissetulek ja tagada põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale rahuldav elatustase(50). Komisjoni koostatud määruse nr 1782/2003 eelnõu põhjenduse kohaselt peaksid aga sissetulekutoetust saama ainult aktiivsed põllumehed, kes „tegelikult toodavad või hoiavad maad heas põllumajanduslikus seisundis, millega hoitakse alles side maakasutusega“(51).
63. Eeltoodust tuleneb seoses „püsikarjamaa“ määratlusega, et taimestiku tüüp on maatüki kasutuse suhtes alamkriteerium. Seega on otsustav maa tegelik kasutamine „püsikarjamaa“ jaoks tüüpiliseks põllumajandustegevuseks(52). Vastavalt määruse nr 1782/2003 artikli 2 esimese lõigu punktile c võib selleks olla näiteks loomapidamine, nagu on märkinud Kreeka Vabariik ja Hispaania Kuningriik.
64. Järelikult ei saa puittaimede olemasolu takistada maa‑ala liigitamist „püsikarjamaaks“, kui sellega ei kahjustata tegelikku põllumajandustegevust. Sellega võib näiteks tegemist olla juhul, kui puittaimed on rohttaimedega võrreldes teisejärgulise tähtsusega. Lisaks võib tegelikku põllumajandustegevust puittaimede esinemisega isegi edendada. Seda põhjusel, et tegelikku tegevust tuleb alati mõista juba mainitud(53) põllumajandustingimuste kontekstis. Järelikult tuleb ka segatüüpi alad, kus valitsevad puittaimed, või ainult puittaimedega kaetud alad hõlmata „püsikarjamaa“ määratluse alla igal juhul siis, kui valitsevate põllumajandustingimuste tõttu ei saa eeldada rohttaimede domineerimist, ning seetõttu tuleb neid alasid kasutada „püsikarjamaadele“ tüüpiliste tegevuste tarbeks.
65. Mõiste „püsikarjamaa“ eeltoodud lai tõlgendus, mis hõlmab ainult rohttaimedega kaetud alade kõrval ka segatüüpi alasid ning üksnes puittaimestikuga alasid, kui neid kasutatakse tegelikuks põllumajandustegevuseks, on kooskõlas ka määruse nr 1782/2003 eesmärkidega, milleks on põllumajandusest tuleneva sissetuleku stabiliseerimine, maapiirkondade säilitamine ja keskkonnakaitse.
66. Põllumajandusest tuleneva sissetuleku stabiliseerimise eesmärk(54) kehtib määruse nr 1782/2003 kontseptsiooni kohaselt vahet tegemata põllumajandusega tegelevale liidu rahvastikuosale tervikuna. Järelikult ei tohi põllumehe piirkondlik päritolu – isegi mitte kaudselt – mõjutada tema võimalust saada selles määruses ette nähtud otsetoetust. Selline oleks aga tagajärg, kui põllumajanduslike maatükkide toetuskõlblikkuse puhul oleks määrav taimestiku tüüp, mille esinemine on tihedalt seotud kliimatingimustega. Seetõttu ei saa lubada, et aktiivsed põllumehed, kes kasutavad nende käsutuses olevat maad valitsevates põllumajandustingimustes ka tegelikult, saaksid pelgalt kliimast tingitud teistsuguse taimestiku tõttu väiksemat sissetulekute stabiliseerimiseks ette nähtud otsetoetust kui muudes liidu liikmesriikides elavad põllumehed.
67. Peale selle on sissetuleku stabiliseerimine vastavalt määruse nr 1782/2003 põhjendusele 21 tihedalt seotud maapiirkondade säilitamisega(55). Seoses sellega võttis komisjon ÜPP 2003. aasta reformi ajal arvesse ka mitmekesiste traditsiooniliste ja ökoloogiliselt väärtuslike majandamissüsteemide eesmärgistatud edendamist, et takistada rohkem spetsialiseerunud loomakasvatuse ja teraviljatootmise ning püsikultuuride suundumust(56). Seda silmas pidades väärivad edendamist just traditsiooniliselt majandatavad segatüüpi alad ja ainult puittaimedega kaetud alad.
68. Lisaks ei kuulu keskkonnakaitse mitte ainult ÜPP üldiste eesmärkide hulka(57), vaid ka määruse nr 1782/2003 kohase otsemaksete kava konkreetsete eesmärkide sekka(58). Seoses sellega on „püsikarjamaade“ säilitamise soodustamine kõnealuse määruse põhjenduste 3 ja 4 kohaselt eriti oluline, sest see loob rahalise stiimuli vältida ökoloogilisest seisukohast soovimatuid stsenaariume, nimelt põllumajandusmaa kasutusest väljalangemist või uute alade muutmist haritavaks maaks. Määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 sätestatud „püsikarjamaa“ mõiste liiga kitsas tõlgendamine taimestiku osas õõnestaks aga eelnimetatud süsteemi tõhusust. Keskkonnakaitset silmas pidades näib lai määratlus vajalik isegi juhul, kui ei ole karta kasutusest väljajäämist või selle muutmist. Vastasel juhul loodaks ajend kõrvaldada teistsugune taimestik selle ökoloogilisest kasulikkusest hoolimata, isegi kui see ei avaldaks asjaomastel maadel toimuvale põllumajanduslikule tegevusele ebasoodsat mõju.
69. Määruse nr 1782/2003 eesmärkidele tuginev lai arusaam „püsikarjamaa“ mõistest, mille peamine pidepunkt on maa põllumajanduslik kasutus, ei tähenda aga, et määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 kehtestatud taimestiku kriteerium muutuks üleliigseks. Vastupidi, see on hoopiski alus õiguslikule eeldusele, et põllumajanduslikus kasutuses oleva maa, millel kasvavad ainult rohttaimed, võib automaatselt kvalifitseerida „püsikarjamaaks“ määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 tähenduses. Seevastu segatüüpi alade või ainult puittaimedega kaetud alade puhul on vajalik edasine hindamine, mille käigus tuleb tõendada alade tegelikku kasutust ja vajaduse korral traditsioonilist majandamisvormi.
70. Peale selle rõhutatakse määruse nr 796/2004 artikli 8 lõikes 1 ja artikli 30 lõikes 2(59), et tegelik põllumajanduslik kasutus või traditsioonilised majandamisvormid on maatüki toetuskõlblikkuse seisukohast olulisemad kui maastikulised tunnusjooned. Selle kohaselt loetakse maatükke, millel kasvavad puud või millel on muud maastikulised iseärasused, nagu hekid, kraavid või tarad, ikkagi põllumajanduslikeks maatükkideks, kui neil ei ole põllumajanduslik tegevus piiratud või need maastikuelemendid on kohalike põllumajandustavade osa(60).
71. Seevastu määruse nr 1782/2003 artikli 132 (ekstensiivistamistoetus) lõike 3 teine lõik, millele Hispaania Kuningriik viitab, ei ole „püsikarjamaa“ määratluse tõlgendamisel otseselt asjakohane. Ekstensiivistamistoetus on osa intensiivse loomakasvatuse vähendamisele suunatud, pindalast sõltumatust toetuskavast, mida kohaldati juba enne otsetoetuste rakendamist. Selles kontekstis kasutatud mõiste „karjamaa“ ei kirjelda toetuskõlblikke maatükke, vaid seda kasutatakse üksnes arvestusliku võrdlusalusena loomkoormuse, see tähendab loomühikute ja hektarite suhte arvutamisel. Isegi kui arvestades tõsiasja, et „püsikarjamaad“ kasutatakse eelkõige loomakasvatuseks, võiks eeldada kõnealuste mõistete teatavat kooskõla, tuleb mõistet „püsikarjamaa“ siiski määratleda ainult selle eriomases kontekstis.
72. Lõpetuseks ei suurenda segatüüpi alade ja ainult puudega kaetud alade kaasaarvamine määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 kohasesse „püsikarjamaa“ mõistesse ka kuritarvitamise ohtu. Näiteks on määruse nr 1782/2003 põhjenduses 21 ja artiklis 29 nimelt märgitud, et toetust ei maksta põllumajandustootjatele, kes on tekitanud otsetoetuse maksete saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu otsetoetuse eesmärkide vastaselt(61). Segatüüpi alade ja üksnes puittaimedega kaetud alade eest, mida kasutatakse äärmisel juhul ainult vormitäiteks, see tähendab nende põllumajandusliku potentsiaali kasutamise kavatsuseta ja üksnes toetuskõlblikkuse tekitamiseks, ei saa siiski toetust ka „püsikarjamaa“ mõiste laia tõlgenduse korral, sest selle peamine eeldus on maatükkide põllumajanduslik kasutus.
73. Kokkuvõttes on taotlusaasta 2008 kohta kehtivates määrustes nr 1782/2003 ja nr 796/2004 sisalduva mõiste „püsikarjamaa“ lai tõlgendus, mis tugineb ala tegelikule kasutamisele „püsikarjamaana“ tüüpiliseks põllumajanduslikuks tegevuseks, väga sarnane hilisema määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis h sisalduva „püsirohumaa“ mõistega. Viimane hõlmab puhtalt rohumaade kõrval sõnaselgelt ka muude taimeliikidega kaetud alasid, mis on kohalike tavade järgi karjatamiseks sobivad(62). Sellest tuleneb – olgugi et määrus nr 1307/2013 iseenesest ei luba tingimata teha järeldust määruse nr 796/2004 tõlgendamise kohta(63) –, et määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 kohast „püsikarjamaa“ määratlust ei tohi igal juhul mõista laiemalt kui määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis h sisalduvat mõistet.
74. Seoses sellega lubab määrus nr 1307/2013 otsetoetuse arvutamisel võtta arvesse asjaolu, et segatüüpi alade ja ainult puittaimedega kaetud maatükkidega võrreldes nõuavad alad, millel kasvavad üksnes rohttaimed, tavapäraselt suuremaid ülalpidamiskulutusi. Määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõikes 5 on selle tarbeks ette nähtud vähenduskoefitsient, mida liikmesriigid võivad kohaldada. See on oma mõjult sarnane pro rata süsteemiga, nagu on näiteks ette nähtud vaidlustatud kohtuotsuses mainitud Kreeka Vabariigi 2012. aasta tegevuskavas(64), ja mis kehtestati seoses määruse nr 1307/2013 uue regulatsiooniga(65). Niisuguse süsteemi kasutamisel vähendatakse väljamakstavate otsetoetuste arvestamisel „püsikarjamaa“ hektarite koguarvu protsentuaalselt sõltuvalt maatükil kasvavate puude hulgast.
75. Kui mõista määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 sisalduvat „püsikarjamaa“ määratlust nii, et tegemist on alaga, mida kasutatakse tegelikult „püsikarjamaa“ puhul tüüpiliseks põllumajandustegevuseks, siis ei ole eespool kirjeldatud pro rata süsteemi kasutamine sellega vastuolus. Kõnealune süsteem võimaldab püsikarjamaa aladel olevat rohttaimede hulka toetuse arvutamisel proportsionaalselt arvesse võtta.
76. See ei sea asjaomase ala „püsikarjamaaks“ kvalifitseerimist siiski kahtluse alla. Vastupidi komisjoni arvamusele järgneb küsimus, kas „püsikarjamaa“ eest antavat toetust võib sellel kasvavate puude tõttu pro rata süsteemi kasutades vähendada, küsimusele „püsikarjamaa“ abikõlblikkuse kohta, nagu ka Hispaania Kuningriik kohtuistungil õigesti märkis.
77. Vaidlustatud kohtuotsuses sedastas Üldkohus küll, et vastavalt määrusele nr 1782/2003 on ala toetuskõlblikkuse põhimõtteline tingimus selle ala tegelik põllumajanduslikuks tegevuseks kasutamine(66). Kokkuvõttes kinnitas aga Üldkohus vaidlusaluses rakendusotsuses esitatud komisjoni hinnangut ning omistas seega liiga suure tähtsuse rohttaimede olemasolu kaudsele mõjule kui ala „püsikarjamaaks“ kvalifitseerimise määravale tingimusele(67). Seega on esimese väite esimene osa vastuvõetav.
b) Esimese väite teine osa
78. Esimese väite teises osas vaidlustab Kreeka Vabariik vaidlusaluse kohtuotsuse punktis 66 sisalduva Üldkohtu sedastuse, mille kohaselt ei olnud asjaomased maad olenemata „püsikarjamaa“ mõiste definitsioonist toetuskõlblikud. Üldkohus – nagu juba ka komisjon oma vaidlusaluses rakendusotsuses – ei ole piisavalt arvesse võtnud asjaolu, et väga väikest osa deklareeritud aladest kasutati toetusõiguste saamiseks otsetoetuste raames(68).
79. Eeltoodud etteheitega vihjab Kreeka Vabariik nn puhverefektile. Kõnealune efekt nähtub asjaolust, et paljudel põllumeestel on rohkem maad kui toetusõigusi, mistõttu saab otsetoetuse maksmise aluseks olla ainult osa deklareeritud „püsikarjamaadest“. Sellega vähendatakse põllumajandusfondide kahjumi riski, mis tekib siis, kui toetusõiguste aktiveerimiseks kasutatakse maatükke, mis ei vasta etteantud kriteeriumidele. Nimelt eeldatakse, et eksisteerib veel deklareerimata alasid, mis vastaksid nendele tingimustele. Seetõttu on puhverefekt korrektsioonimäära arvutamisel oluline tegur, mis sõltub kontrollsüsteemi puuduste mahust ja sellest tekkivast kahjumi riskist põllumajandusfondidele.
80. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 ei käsitle Üldkohus küll korrektsioonimäära arvutamist, vaid märgib üksnes, et vaidlusalused alad ei olnud „püsikarjamaa“ mõiste arusaamast hoolimata toetuskõlblikud. Nagu nähtub asjaomase kohtuotsuse punktist 40 ning nagu kinnitas kohtuistungil ka komisjon, ei olnud vaidlusaluste maatükkide puhul tegemist puhtalt rohealadega ega ka segatüüpi või ainult puudega kaetud aladega, vaid liivase merekaldaga, metsaga või muu sarnase alaga, kuivõrd nende asukohta oli üldse võimalik kindlaks määrata.
81. Järelikult tuleb väide tagasi lükata.
c) Esimese väite kolmas osa
82. Esimese väite kolmandas osas heidab Kreeka Vabariik ette puudulikku põhjendamist: Üldkohtu selgitused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 20–22 ei kirjelda piisavalt esimese väite hindamise kriteeriume. Neil ei ole mingit seost esimese väite õigusliku põhiküsimusega, täpsemalt määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punkti 2 kohase „püsikarjamaa“ mõiste tõlgendamisega.
83. Asjaomane väide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktide 20–22 puudulikul tõlgendusel. Sealsed selgitused ei kujutagi endast esimese väite õiguslikke hindamiskriteeriume. Need hoopis eelnevad kõigi väidete õiguslikule hinnangule ning selgitavad kohtuotsuse kui terviku jaoks olulisi õigusemõistmise põhimõtteid seoses tõendamis‑ ja põhjendamiskoormisega, mis lasub komisjonil, juhul kui ta keeldub põllumajandusfondist tehtavaid kulusid liidu õiguse rikkumise tõttu heaks kiitmast. Õigusnorme, mis on Üldkohtu hinnangul „püsikarjamaa“ mõiste tõlgendamisel asjakohased, on seevastu selgitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 27–32. Neis selgitustes ei saa õigusnormi rikkumist täheldada.
84. Järelikult on esimese väite kolmas osa põhjendamatu.
2. Teine väide
85. Teises väites leiab Kreeka Vabariik esiteks, et rikutud on ELTL artiklit 296, mille kohaselt peavad liidu õigusaktid olema põhjendatud, sest lükates tagasi väite, et rakendusotsus ei ole piisavalt põhjendatud, on Üldkohus rikkunud õigusnormi (vt allpool punkt a). Lisaks väidab Kreeka Vabariik, et ka vaidlustatud kohtuotsus ise ei ole piisavalt põhjendatud, sest Üldkohus ei ole nimetatud kohtuotsust piisavalt põhjendanud, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 36 koostoimes artikli 53 esimese lõiguga ning Üldkohtu kodukorra artikliga 117 (vt allpool punkt b).
a) Teise väite esimene osa
86. Teise väite esimeses osas heidab Kreeka Vabariik ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–76 on Üldkohus rikkunud ELTL artiklit 296. Üldkohus on rikkunud õigusnormi sellega, et ta lükkas tagasi väite, mille kohaselt ei võtnud komisjon vaidlusaluse rakendusotsuse põhjenduses arvesse kõiki Kreeka Vabariigi argumente mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendamise kohta.
87. Nagu Üldkohus asjakohasele kohtupraktikale viidates selgitab(69), tuleb niisuguse otsuse põhistus, millega keeldutakse kulude kandmisest põllumajandusfondi kuludesse, lugeda piisavaks, kui raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise menetluse käigus toimunud kirjavahetusest ja kokkuvõtvast aruandest nähtub, et asjaomane liikmesriik oli menetlusega tihedalt seotud ja seega olid otsuse peamised põhjendused talle teada. Niisugune seisukoht on põhjendatud raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise menetluse eripära tõttu, mis näeb ette liikmesriikide ulatusliku osalemise menetluses. Vastavalt Üldkohtu sedastustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–74, millele Kreeka Vabariik vastu ei vaidle, käsitleti mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendamist praegusel juhul raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise menetluse käigus. Seetõttu ei saa õigusnormi rikkumist tuvastada selles, et Üldkohus lükkas tagasi Kreeka Vabariigi poolt komisjoni otsuse kohta esitatud põhjendamise puudulikkuse väite.
88. Seega on teise väite esimene osa põhjendamatu.
b) Teise väite teine osa
89. Tagasi tuleb lükata ka teise väite teises osas esitatud etteheide, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole piisavalt analüüsitud Kreeka Vabariigi argumente mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendamise kohta.
90. Üldkohus käsitles mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendamist põhjalikult ning viitas seejuures ka Kreeka Vabariigi argumentidele(70). Selle käigus kaalus Üldkohus eriti Kreeka Vabariigi teise väite raames mainitud argumente nn Vahemere tüüpi karjamaade toetuskõlblikkuse tähtsuse kohta Vahemere maade jaoks ning määrusega nr 1307/2013 muudetud regulatsiooni.
3. Kolmas väide
91. Kolmandas väites kritiseerib Kreeka Vabariik vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88–103 esitatud Üldkohtu sedastusi, mille kohaselt loetakse – olenemata mõiste „püsikarjamaa“ määratlusest – proportsionaalseks 10% korrektsioonimäär nende põllumajandustootjate toetustele, kes deklareerisid üksnes karjamaid. Seoses sellega väidab Kreeka Vabariik sisuliselt, et Üldkohus on vaidlusaluse rakendusotsuse põhjendusi lubamatult täiendanud ega ole vaidlustatud kohtuotsust selles osas ka piisavalt põhjendanud (allpool punkt a) ning on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet (allpool punkt b).
a) Kolmanda väite esimene osa
92. Kreeka Vabariik leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 88–103 on väärad kolmest aspektist. Esiteks täiendas Üldkohus vaidlusalust rakendusotsust lubamatult, eeldades, et üksnes karjamaid deklareerinud põllumajandustootjatele määratud 10% korrektsioonimäära põhjendamiseks piisab ainuüksi haldus- ja kontrollisüsteemiga seotud rikkumistest. Kõnealune otsus põhineb ainult „püsikarjamaadena“ deklareeritud alade toetuskõlblikkuse puudumisel ja seega määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 sätestatud „püsikarjamaa“ mõiste vääral tõlgendusel. Teiseks ei käsitlenud Üldkohus korrektsioonimäära põhjendamatut tõstmist 10%‑le võrreldes eelnenud aasta 5%‑ga ega ka klassikaliste kohapealsete kontrollide puhul tuvastatud paranemist. Kolmandaks ei puudutanud kohtuotsus piisavalt nn puhverefekti(71) ega selle mõju korrektsioonimäärale.
93. Vastupidi Kreeka Vabariigi tähelepanekule avaldatakse kokkuvõtvas aruandes, mis sisaldab vaidlusaluse rakendusotsuse põhjendust, siiski, et 10% korrektsioonimäära kehtestamisel nende põllumajandustootjate toetustele, kes deklareerisid üksnes karjamaid, ei tuginenud komisjon peamiselt teatavate alade toetuskõlblikkuse puudumisele, vaid kontrollisüsteemi vajakajäämistele. Toetuskõlblikkuse puudumisele viidatakse pelgalt kui tõendile kohapealsete kontrollide puudulikkuse kohta. Seega ei ole Üldkohus komisjoni otsust õigusnormi rikkudes lubamatult täiendanud, kui ta põhjendas vaidlustatud kohtuotsuses korrektsioonimäära kontrollisüsteemi üksikute puudustega(72).
94. Samuti käsitles Üldkohus sõnaselgelt kohapealsete kontrollide tuvastatud paranemise tähendust(73), eelnenud aasta korrektsioonimäära(74) ja puhverefekti(75).
95. Eeltoodut arvesse võttes ei saa kõnealuse hinnangu tulemust, et kontrollisüsteemi puudused põhjendavad korrektsioonimäära kehtestamist „püsikarjamaa“ määratlusest olenemata, pidada komisjoni põhjenduse lubamatuks täienduseks ega ka puudulikuks põhjendamiseks. Seega on kolmanda väite esimene osa põhjendamatu.
b) Kolmanda väite teine osa
96. Kreeka Vabariik on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88–103 antud heakskiiduga 10% korrektsioonimäära kehtestamisele üksnes karjamaid deklareerinud põllumajandustootjate toetustele on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Korrektsioonmäär oleks pidanud olema 5%. 10% suurune korrektsioonimäär kehtestati seetõttu, et kontrollisüsteemi puudusi hinnati kõigi deklareeritud alade osas, ilma et puhverefekti oleks piisavalt arvesse võetud(76).
97. Vastavalt Üldkohtu aluseks võetud kriteeriumidele, mis on kohtupraktikas välja arendatud(77), sõltub kindlamääralise korrektsioonimäära suurus kontrollisüsteemi puuduste ulatusest ning selle tagajärjel põllumajandusfondidele tekkivast ohust saada liidu õigusega katmata kulutuste tõttu kahju. Korrektsioonimäära kindlaksmääramisel tuleb alati arvesse võtta proportsionaalsuse põhimõtet.
98. Käesoleval juhul on Üldkohus kooskõlas komisjoni arvamusega aktsepteerinud seisukohta, et LPIS‑GISi ja kohapealsete kontrollide puhul tuvastatud rikkumisi tuleb käsitada kontrollisüsteemi äärmiselt puuduliku rakendamisena, mille puhul esineb tavapäraselt suurem fondidele kahju tekkimise oht. Üldkohtu hinnangul oleks see vastavalt komisjoni juhtnööridele EAGGFi tagatisfondi raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise otsuse koostamisel finantstagajärgede arvutamiseks(78) põhimõtteliselt õigustanud 25% suuruse korrektsioonimäära kehtestamist(79). Kohtuistungil apellatsioonimenetluses mainis komisjon, et ta olevat lausa kaalunud kuni 50% suuruse korrektsioonimäära kehtestamist. Kui vaidlusalused Kreeka maatükid laiemast määratlusest juhindudes hiljem uuesti arvele võeti, täheldati toetuskõlblike alade ligikaudu 50% vähenemist, mis tõi päevavalgele algse probleemi ulatuse kontrollisüsteemi rakendamise puhul. Sellele asjaolule viitas juba vaidlustatud kohtuotsus(80). 10% korrektsioonimäär, mis on võrreldes 25% või 50% määraga oluliselt vähendatud, on kõnealuse kohtuotsuse kohaselt puhverefekti arvessevõtmise teene(81).
99. Eeltoodud kaalutlused näitavad, et Üldkohus on proportsionaalsuse põhimõtet ja selle seisukohast olulisi aspekte käsitlenud sobivalt ning selles ei ilmne õigusnormi rikkumist. Siinkohal tuleb alati silmas pidada asjaolu, et tegemist on kindlamääralise korrektsiooniga. Just seda aspekti näib Kreeka Vabariik mitte mõistvat, kui ta soovib, et kontrollisüsteemi vigu võetaks arvesse ainult osas, milles need ilmnesid toetusõiguste saamiseks kasutatud alade puhul.
100. Lisaks väidab Kreeka Vabariik, et proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine tuleneb sellest, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 103 sedastused on vastuolus Euroopa Kohtu järeldustega kohtuasjas Planes Bresco(82). Siiski ei ole ilmne, et korrektsioonimäära proportsionaalsuse hindamise seisukohast oleks oluline kohtuotsuses Planes Bresco viidatud lõik, milles piiritletakse määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 2 kohane toetuskõlblik püsikarjamaa mõisteliselt selle määruse artikli 43 lõike 2 kohasest söödamaast, mida on ettevõtja toetusõiguste arvestamisel algul arvesse võetud.
101. Järelikult tuleb ka kolmanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
4. Vahejäreldus
102. Kokkuvõttes tuleb seega sedastada, et nõustuda saab ainult esimese väite esimese osaga. Võttes vaidlustatud kohtuotsuses aluseks määruse nr 796/2004 artikli 2 esimese lõigu punktis 2 sisalduva mõiste „püsikarjamaa“ liiga kitsa tõlgenduse, on Üldkohus on rikkunud õigusnormi.
103. Käesoleval juhul ei vii kõnealune õigusnormi rikkumine siiski vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni(83). Üldkohus on nimelt sõnaselgelt tuvastanud, et olenemata „püsikarjamaa“ määratlemise küsimusest, põhjendavad ühtse haldus‑ ja kontrollisüsteemi puudused 10% korrektsioonimäära kehtestamist üksnes karjamaid deklareerinud põllumajandustootjatele(84). Sellega on Üldkohus ise esitanud põhjendused, mis toetavad vaidlusaluse kohtuotsuse resolutsiooni, sõltumata mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendusest. Kreeka Vabariik vaidlustas Üldkohtu eeltoodud järelduse edutult. Sel põhjusel ei saa esimese väite esimese osa vastuvõetavus tuua endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.
104. Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et käesoleval juhul ei ole tegemist ainult toetustega põllumajandustootjatele, kes deklareerisid üksnes karjamaid, vaid kõikide deklareeritud põllumajandusmaadega seotud toetustega, mida vaidlusaluse rakendusotsusega määratud vähendamised puudutavad(85).
105. Esiteks ei ole täiendavad pindalatoetused seotud püsikarjamaa kui toetuskõlbliku maa olemasoluga, vaid teatavate põllumajandustoodete tootmiseks kasutatavate aladega(86). Teiseks ei vaidlustanud Kreeka Vabariik oma apellatsioonkaebuses Üldkohtu järeldusi pindalapõhistele maaelu arengu meetmetele makstavate toetuste vähendamise kohta osas, milles need järeldused puudutasid kasutatud alade toetuskõlblikkust või vähendamise proportsionaalsust, vaid pelgalt seoses sellega, et taotlusaasta 2008 / eelarvesaasta 2010 puhul ei ole arvesse võetud rakendusotsust 2013/2014(87).
106. Seega ei saa tuvastusel, et Üldkohus on mõiste „püsikarjamaa“ tõlgendamisel rikkunud õigusnormi, olla käesoleva apellatsioonkaebuse raames mingit mõju nende vähendamiste hindamisele, mis tehti täiendavate pindalatoetuste ja pindalapõhiste maaelu arengu meetmete puhul.
C. Väited, millega vaidlustatakse Üldkohtu hinnang täiendavatele pindalatoetustele määratud 5% finantskorrektsiooni kohta
107. Neljanda ja viienda väitega vaidlustab Kreeka Vabariik Üldkohtu hinnangu täiendavatele pindalatoetustele kehtestatud 5% kindlamääralise finantskorrektsiooni kohta(88).
1. Neljas väide
108. Neljandas väites heidab Kreeka Vabariik ette, et määruse (EÜ) nr 1290/2005(89) artiklit 31 koostoimes määruse (EÜ) nr 885/2006(90) artikliga 11 on tõlgendatud vääralt või et kõnealust tõlgendust ei ole piisavalt põhjendatud. Eelnimetatud sätted sisaldasid nõuet, et komisjon selgitaks kahepoolsetel läbirääkimistel omal algatusel kõiki kontrollitulemusi, millel finantskorrektsioon lõpuks põhineb.
109. Üldkohus ei omistanud kahepoolsetele läbirääkimistele niisugust tähendust. Üldkohus leiab, et määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu kohaselt algatatakse võistlev menetlus, mille tulemusena tehakse otsus raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta, esimese kirjaliku teatega, mis peaks liikmesriigile juba andma ulatusliku info kontrollimise tulemustest, et tagada liikmesriigile asjakohase seisukoha esitamise võimalus(91). Kui komisjon on nimetatud teavitamiskohustuse täitnud, ei saa liikmesriik tugineda väitele, et tulemusi ei käsitletud määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 kolmanda lõigu kohasel kahepoolsetel läbirääkimistel(92).
110. Selles tõlgenduses ei ilmne õigusnormi rikkumist.
111. Määruse nr 1290/2005 artikkel 31 ega määruse nr 885/2005 artikkel 11 ei anna juhiseid kahepoolsete läbirääkimiste sisu kohta. Esimeses sättes on pelgalt ette nähtud, et liikmesriiki tuleb kontrollimise tulemustest kirjalikult teavitada, ning teine säte täpsustab kõnealust kohustust selliselt, et teavitamine peab toimuma juba esimese kirjaliku teatega.
112. Sel juhul ei ole kahepoolsete läbirääkimiste peamine eesmärk enam liikmesriigi informeerimine, vaid need peavad juba varajases menetluse etapis võimaldama eelnevalt toimunud teabevahetuse põhjal saavutada määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõikes 3 nõutud kokkuleppe rikkumistele antava õigusliku hinnangu ja võetavate meetmete suhtes.
113. Peale selle kohaldas Üldkohus oma arusaama määruse nr 1290/2005 artikli 31 menetluslike tagatiste sisust koostoimes määruse nr 885/2006 artikliga 11 kohtuasja aluseks olevatele asjaoludele loogiliselt arusaadavalt(93).
114. Ühtlasi on Üldkohtu selgitused muus osas piisavalt üksikasjalikud ja arusaadavad. Seega tuleb tagasi lükata ka Kreeka Vabariigi kriitika, et Üldkohtu põhjendus nimetatud menetluslike tagatiste osas on puudulik ja vastuoluline.
115. Järelikult on neljas väide tervikuna põhjendamatu.
2. Viies väide
116. Viiendas väites heidab Kreeka Vabariik ette täiendavatele pindalatoetustele kehtestatud 5% korrektsioonimäära ebapiisavat põhjendamist ning vaidlusaluse rakendusotsuse põhjenduse lubamatut täiendamist vaidlusaluse kohtuotsuse punktides 126–128 ja 132–133.
117. Vastupidi komisjoni sisukohale ei saa viiendat väidet vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Väite põhjendus on – nagu ka mõned muud apellatsioonkaebuse osad – küll ebaselge, kuid sisuliselt on see siiski, just viidete tõttu teatavatele kohtuotsuse lõikudele, piisavalt konkreetne, et selle põhjendatust analüüsida.
118. Vastupidi Kreeka Vabariigi arvamusele nähtuvad aga vaidlustatud kohtuotsusest selgelt need aspektid, mis olid täiendavatele pindalatoetustele 5% korrektsioonimäära kehtestamisel otsustavad(94). See puudutab konkreetselt juba mainitud kontrollisüsteemi rikkumisi, mis – nagu juba selgitatud – ilmnevad ka kokkuvõtvast aruandest(95), ning puhverefekti, mis ei ole täiendavate pindalatoetuste puhul asjakohane(96), ja seega asjaolu, et täiendavatele pindalatoetustele määratud 5% vähendamismäär oli kõrgem kui 2% määr, mis kehtestati nende põllumajandustootjate toetustele, kes ei deklareerinud karjamaid(97). Oma sellekohastes selgitustes võttis Üldkohus kohaselt arvesse ka Kreeka Vabariigi vastavaid argumente.
119. Seega osutub ka viies väide põhjendamatuks.
D. Väide, milles vaidlustatakse Üldkohtu hinnang seoses pindalapõhistele maaelu arengu meetmetele kehtestatud 5% finantskorrektsiooniga (kuues väide)
120. Kuues väide puudutab maaelu arengu valdkonnas kehtestatud kindlamääralist 5% korrektsiooni osas, milles Üldkohus seda ei tühistanud(98).
121. Seoses sellega väidab Kreeka Vabariik, et Üldkohus ei käsitlenud tema poolt esimeses kohtuastmes esitatud väidet tervikuna ning seda tuleb pidada võrdseks põhjenduse puudumisega. Näiteks analüüsis Üldkohus etteheidet, mis käsitles juba rakendusotsusega 2013/214 tehtud maaelu arengu toetuste korrektsiooni ebapiisavat arvessevõtmist, ainult seoses taotlusaastaga 2008 / eelarveaastaga 2009, kuid jättis käsitlemata taotlusaasta 2008 / eelarveaasta 2010 puhul.
122. Esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses tõi Kreeka Vabariik maaelu arengu toetuste 5% korrektsiooni puudutavas väites esiteks välja põhjenduse puudumise ja asjaolude väära hindamise ning vaidlustas seega kõnealuse korrektsiooni tervikuna (see tähendab 5% asjaomastest kuludest, mis teeb kokku 10 504 391,90 euro suuruse summa(99)). Teiseks väitis Kreeka Vabariik, et komisjon ei ole piisavalt arvesse võtnud varasemat, samadel põhjustel rakendusotsusega 2013/214 tehtud korrektsiooni, mille suurus oli 6 175 094,49 eurot, sest 10 504 391,90 euro suurusest summast arvas ta maha ainult 2 588 231,20 eurot(100). Selle väite esitamisel ei olnud Kreeka Vabariigi eesmärk saavutada mitte maaelu arengu toetuste korrektsiooni põhisumma (5% asjaomastest kuludest, 10 504 391,90 eurot) tühistamine, vaid vaidlusaluse rakendusotsuse tühistamine osas, milles eelnimetatud põhisummast mahaarvatava summa arvutamisel ei võetud kohaselt arvesse rakendusotsust 2013/214.
123. Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus kõigepealt tagasi põhjenduse puudumise väite ning – kuigi kaudselt – ka asjaolude väära hindamist ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutavad väited(101). Seoses sellega väitis Kreeka Vabariik, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse kohapealsete kontrollide kasvu, kuigi tugevdatud kontrollid tõid endaga kaasa tuvastatud rikkumistega seotud riski märgatava vähenemise. Üldkohus analüüsis seda väidet sisuliselt ning lükkas selle tagasi, olgugi et ta ei korranud sõnaselgelt asjaolude väära hindamise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise õiguslikke põhjendusi(102). Kõnealusest tagasilükkamisest tuleneb, et Üldkohus lükkas tervikuna tagasi Kreeka Vabariigi taotluse tühistada maaelu arengu toetustele kehtestatud 5% korrektsioon.
124. Seoses asjaomase väite teise osaga, mis puudutas juba varasema rakendusotsusega 2013/214 tehtud korrektsiooni ebapiisavat arvessevõtmist ning millele tugineb käesolev väide, on Üldkohus seevastu Kreeka Vabariigi taotluse osaliselt rahuldanud. Hoolimata oma uurimisest ja arvestusest, jõudis Üldkohus järeldusele, et jääb arusaamatuks, kuidas arvutati summad, mille komisjon arvas maha maaelu arengu meetmete toetusele kehtestatud 5% korrektsioonist. Sellest tegi Üldkohus järelduse, et vaidlusaluse rakendusotsuse põhjendus on varasema, rakendusotsusega 2013/214 tehtud maaelu arengu toetuste korrektsiooni arvessevõtmise osas puudulik(103).
125. Oma sellekohastes selgitustes, mis on esitatud nii vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduses kui ka resolutsioonis, piirdus Üldkohus aga ilma nähtava põhjuseta ainult vaidlusaluses rakendusotsuses tehtud korrektsiooniga taotlusaasta 2008 / eelarveaasta 2009 kohta ning sellega seotud maha arvatud summaga (korrektsioon summas 5 007 867,36 eurot, mahaarvamine summas 2 318 055,75 eurot ning lõppsumma 2 689 811,61 eurot(104)). Esimeses astmes esitatud hagiavalduses viitas Kreeka Vabariik siiski selgelt asjaolule, et arvesse tuleb võtta rakendusotsusega 2013/214 vaidlusaluses rakendusotsuses 2014/950/EL tehtud maaelu arengu toetuste kogukorrektsiooni, mis puudutas nii taotlusaastat 2008 / eelarveaastat 2009 kui ka taotlusaastat 2008 / eelarveaastat 2010. Rakendusotsusest 2013/214 ja vaidlusalusest rakendusotsusest ning nende juurde kuuluvatest kokkuvõtvatest aruannetest nähtub tegelikult, et mõlemas rakendusotsuses nähti maaelu arengu toetuste korrektsioon ette taotlusaastaks 2008 / eelarveaastaks 2009 ja taotlusaastaks 2008 / eelarveaastaks 2010(105).
126. Kuna Üldkohus piirdus oma selgitustes taotlusaasta 2008 / eelarveaasta 2009 korrektsiooniga, ei käsitlenud ta seega Kreeka Vabariigi väidet tervikuna. See kujutab endast põhjendamiskohustuse rikkumist(106).
127. Seega on kuues väide põhjendatud.
128. Peale selle tuleneb käesoleva ettepaneku punktides 122 ja 125 esitatud selgitustest, et vastupidi komisjoni hinnangule ei ole selle väite näol tegemist esimeses kohtuastmes esitatud väidete laiendamisega. Samuti puudutab nimetatud väide vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust ning küsimust, kas Üldkohus käsitles Kreeka Vabariigi väidet piisavalt, mitte aga faktiküsimusi – nagu arvab komisjon –, mida ei saa apellatsioonimenetluses hinnata.
129. Siiski peab komisjoni seisukohaga nõustudes tuvastama, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni tuleb kohtuotsuse põhjendust arvesse võttes mõista nii, et Üldkohus ei tühistanud maaelu arengu toetuse 5% korrektsiooni taotlusaasta 2008 / eelarveaasta 2009 kohta mitte põhisumma osas, vaid ainult seoses (ebapiisava) summaga, mille komisjon arvas sellest põhisummast maha, et võtta arvesse juba rakendusotsusega 2013/214 tehtud korrektsiooni(107). Sellekohaselt peab käesolevat väidet mõistma nii, et Kreeka Vabariik palub tühistada vaidlusaluse kohtuotsuse osas, milles Üldkohus ei võtnud juba rakendusotsusega 2013/214 samadel põhjustel tehtud maaelu arengu toetuste korrektsiooni puhul seda arvesse taotlusaasta 2008 / eelarveaasta 2010 eest.
VI. Vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine ja asja suhtes lõpliku kohtuotsuse tegemine
130. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse arutamiseks.
131. Esimese väite esimene osa ja kuues väide on põhjendatud. Siiski on juba tuvastatud, et esimese väite esimese osa edu ei saa endaga kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist(108). Sellepärast tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada ainult osas, mis puudutab Üldkohtu hinnangut maaelu arengu toetuste suhtes kehtestatud 5% finantskorrektsioonile, mida käsitleb kuues väide.
132. Selles osas võimaldab ka menetlusstaadium käesolevas asjas otsuse teha. Üldkohus käsitles etteheidet korrektsiooni topelt määramise kohta ainult taotlusaasta 2008 / eelarveaasta 2009 puhul. Vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvad sedastused – mille kohaselt ei ole komisjon põhjendatult selgitanud, mil määral mõjutas rakendusotsuses 2013/214 kehtestatud korrektsioon vaidlusaluse rakendusotsusega määratud korrektsiooni – on siiski ülekantavad ka taotlusaasta 2008 / eelarveaasta 2010 korrektsioonile. Seega saab Euroopa Kohus teha asja suhtes selles mõttes lõpliku kohtuotsuse.
VII. Kohtukulud
133. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikes 1, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt apellatsioonkaebuste korral, on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.
134. Käesoleval juhul rahuldatakse Kreeka Vabariigi nõuded osaliselt nii apellatsioonkaebuse kui ka esimese astme menetluse suhtes.
135. Seetõttu on õigustatud langetada nii esimese astme kohtukulude kui ka apellatsioonimenetluse kohtukulude osas otsus, et Kreeka Vabariik kannab ühe kolmandiku enda kohtukuludest ja ühe kolmandiku komisjoni kohtukuludest ning komisjon kannab kaks kolmandikku enda kohtukuludest ja kaks kolmandikku Kreeka Vabariigi kohtukuludest.
VIII. Ettepanek
136. Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. märtsi 2017. aasta otsus (T‑112/15, EU:T:2017:239) osas, milles Üldkohus lükkas tagasi väite taotlusaasta 2008 / eelarveaasta 2010 eest korrektsiooni samal põhjusel topelt määramise kohta seoses 5% finantskorrektsiooniga, mis kehtestati maaelu arengu toetustele, ning mõistis kõik esimese astme kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.
2. Tühistada komisjoni 19. detsembri 2014. aasta rakendusotsus 2014/950/EL seoses Kreeka Vabariigi tehtud kulutustega EAFRD maaelu arengu 2. telje (2007–2013, pindalapõhised meetmed) valdkonnas osas, milles kõnealune rakendusotsus puudutab komisjoni 2. mai 2013. aasta rakendusotsuse 2013/214/EL arvessevõtmist eelarveaasta 2010 korrektsiooni arvutamisel põldude identifitseerimise süsteemi (LPIS) ja kohapealsete kontrollide puuduste (2. sammas, nõudeaasta 2008) tõttu.
3. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta üks kolmandik Kreeka Vabariigi esimese astme kohtukuludest ja apellatsioonimenetluse kuludest tema enda kanda ning mõista talt välja üks kolmandik komisjoni esimese astme kohtukuludest ja apellatsioonimenetluse kohtukuludest.
5. Jätta kaks kolmandikku komisjoni esimese astme kohtukuludest ja apellatsioonimenetluse kuludest tema enda kanda ning mõista talt välja kaks kolmandikku Kreeka Vabariigi esimese astme kohtukuludest ja apellatsioonimenetluse kohtukuludest.