EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

13. detsember 2007(*)

Sisukord

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigusnormid

Linnudirektiiv

Loodusdirektiiv

Siseriiklikud õigusnormid

Euroopa ühenduste seadus

Loodusliku loomastiku ja taimestiku seadus

Linnukaitsemäärus

Looduskaitsemäärus

Kohtueelne menetlus ja kirjalik menetlus Euroopa Kohtus

Hagi

Sissejuhatavad märkused

Esimene väide, mis tugineb linnudirektiivi artikli 4 lõigetega 1 ja 2 vastuolus arvuliselt ja suuruselt ebapiisavate alade erikaitsealadena klassifitseerimisele

Esialgsed märkused

IBA 2000

Esimese väite esimene osa

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

A –  IBA 2000‑s loetletud alad

1.  Cross Lough ala

a)  Poolte argumendid

b)  Euroopa Kohtu hinnang

2.  Kolm rukkiräägu kaitseks sobivat ala

a)  Poolte argumendid

b)  Euroopa Kohtu hinnang

B –  Linnud, kes tuleb kaitse alla võtta teistel aladel

1.  Jäälinnu kaitseks sobivad alad

2.  Rukkiräägu kaitseks sobivad alad

Esimese väite teine osa

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Teine väide, mis tugineb linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt vajaliku õiguskaitse korra kehtestamata jätmisele

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kolmas väide, mis tugineb linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause kohaldamata jätmisele alade suhtes, mis oleks tulnud erikaitsealadena klassifitseerida

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Neljas väide, mis tugineb linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause ülevõtmata ja kohaldamata jätmisele

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Viies väide, mis tugineb väitele, et loodusdirektiivi artikli 6 lõikeid 2–4 ei ole piisavalt üle võetud ega kohaldatud

Esialgsed märkused

Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 ebapiisav ülevõtmine ja kohaldamine

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 ebapiisav ülevõtmine puhkeajategevuse valdkonnas

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ebapiisav ülevõtmine ja kohaldamine

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Kuues väide linnudirektiivi artikli 10 üle võtmata jätmise kohta

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kohtukulud

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 79/409/EMÜ – Loodusliku linnustiku kaitse – Artiklid 4 ja 10 – Ülevõtmine ja kohaldamine – IBA 2000 – Väärtus – Andmete kvaliteet – Kriteeriumid – Kaalutlusruum – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Artikkel 6 – Ülevõtmine ja kohaldamine

Kohtuasjas C‑418/04,

mille ese on EÜ artikli 226 alusel 29. septembril 2004 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: B. Doherty ja M. van Beek, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, keda abistavad barrister E. Cogan ja G. Hogan, SC,

kostja,

keda toetab:

Kreeka Vabariik, esindaja: E. Skandalou, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

ja

Hispaania Kuningriik, esindaja N. Díaz Abad, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astujad,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud L. Bay Larsen, R. Schintgen, R. Silva de Lapuerta ja P. Kūris (ettekandja)

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. juuli 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 14. septembri 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Iirimaa:

–        ei klassifitseerinud alates 1981. aastast, vastavalt nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98), mida on muudetud muu hulgas komisjoni 29. juuli 1997. aasta direktiiviga 97/49/EÜ (EÜT L 223, lk 9; ELT eriväljaanne 15/03, lk 344; edaspidi „linnudirektiiv”), artikli 4 lõigetele 1 ja 2, kõiki nimetatud direktiivi I lisa (edaspidi „I lisa”) liikidele ning reeglipäraselt esinevatele rändliikidele arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid;

–        on jätnud alates 1981. aastast kehtestamata, vastavalt linnudirektiivi artikli 4 lõigetele 1 ja 2, nende alade jaoks vajaliku õiguskaitse korra;

–        on jätnud alates 1981. aastast tagamata, et linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause sätteid kohaldataks aladele, mis tulevad selle direktiivi kohaselt klassifitseerida erikaitsealadena;

–        ei ole täielikult ja õigesti üle võtnud ning rakendanud linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause nõudeid;

–        ei ole võtnud linnudirektiivi kohaselt klassifitseeritud erikaitsealade suhtes kõiki vajalikke meetmeid nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „loodusdirektiiv”) artikli 6 lõigete 2–4 täitmiseks, ega selliste alade, mille suhtes kohaldatakse loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2, puhke-eesmärgil kasutamise suhtes kõiki vajalikke meetmeid nimetatud artikli 6 lõike 2 sätete täitmiseks ja

–        ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid linnudirektiivi artikli 10 täitmiseks,

siis on Iirimaa rikkunud nimetatud direktiivide eespool viidatud artiklitest tulenevaid kohustusi.

2        Euroopa Kohtu presidendi 17. märtsi 2005. aasta määrusega lubati Kreeka Vabariigil ja Hispaania Kuningriigil astuda menetlusse nõuete toetuseks, mille esitas Iirimaa, kes palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata või võimalusel piirata tehtava kohtuotsuse kohaldamisala nende konkreetsete asjaoludega, mille puhul Iirimaa on Euroopa Kohtu hinnangul rikkunud asjaomastest direktiividest tulenevaid kohustusi.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

 Linnudirektiiv

3        Linnudirektiivi põhjenduses 9 on ette nähtud, et „elupaikade piisava mitmekesisuse ja suuruse säilitamine, hoidmine või taastamine on oluline kõikide linnuliikide kaitsel; teatavate linnuliikide elupaikasid tuleb kaitsta erimeetmete abil, et kindlustada nende säilimine ja paljunemine levikualal; selliste meetmete puhul tuleb arvestada ka rändliikidega ning meetmed tuleb ühtse terviku loomiseks kooskõlastada.”

4        Linnudirektiivi artikli 4 kohaselt:

„1.      I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Sellega seoses võetakse arvesse järgmist:

a)      väljasuremisohus liigid;

b)      liigid, mis on tundlikud teatavate muutuste suhtes oma elupaigas;

c)      liigid, mida peetakse nende väikesearvuliste asurkondade või piiratud kohaliku leviku tõttu haruldaseks;

d)      teised liigid, mis oma elupaiga eripära tõttu nõuavad erilist tähelepanu.

Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist.

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

2.               Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.

[…]

4.               Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline. Liikmesriigid püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida ka väljaspool kaitsealasid.”

5        Linnudirektiivi artiklis 10 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid soodustavad kõikide artiklis 1 nimetatud linnuliikide asurkondade kaitseks, hoidmiseks ja kasutamiseks tehtavat uurimistööd ja muud tööd.

2.      Erilist tähelepanu pööratakse V lisas loetletud teemadega seotud uurimisele ja tööle. Liikmesriigid saadavad komisjonile mis tahes nõutava teabe, võimaldamaks komisjonil võtta asjakohaseid meetmeid käesolevas artiklis osutatud uuringute ja töö kooskõlastamiseks.”

6        Uurimise ja töö teemad, mis on loetletud linnudirektiivi V lisas, on järgmised:

„a)      Siseriiklikud loendid liikidest, mis on nende geograafilist levikut arvestades väljasuremisohus või eriti ohustatud.

b)      Rändliikidele nende rändeteedel ning talvitus- ja pesitsuspaikadena eriti tähtsate alade loetelu ja nende ökoloogilise kirjelduse koostamine.

c)      Rändliikide rõngastamisel saadud arvukuseandmete loetelu koostamine.

d)      Metslindude loodusest võtmise meetodite mõju hindamine liikide arvukusele.

e)      Lindude põhjustatavate kahjustuste vältimise ökoloogiliste meetodite väljatöötamine või täiustamine.

f)      Teatavate liikide rolli kindlaksmääramine reostuse indikaatoritena.

g)      Linnuliikide arvukusele kahjulikku mõju avaldava keemilise reostuse uurimine.”

 Loodusdirektiiv

7        Loodusdirektiivi artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

2.      Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.      Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4.      Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.

Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.”

 Siseriiklikud õigusnormid

 Euroopa ühenduste seadus

8        1972. aasta Euroopa ühenduste seadus (European Communities Act 1972; edaspidi „Euroopa ühenduste seadus”) volitab ministreid Iiri parlamendist eraldi õigusakte vastu võtma, kui see on nõutav ühenduse õigusest tulenevate kohustuste tõttu.

 Loodusliku loomastiku ja taimestiku seadus

9        1976. aasta loodusliku loomastiku ja taimestiku seaduse (Wildlife Act 1976), mida on muudetud 2000. aasta seadusega (Wildlife (Amendment) Act 2000; edaspidi „loomastiku ja taimestiku seadus”) artikli 11 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.      Ministri ülesandeks on tagada eluslooduse kaitse ja edendada bioloogilise mitmekesisuse kaitset.

[…]

3.      Minister võib otse või koostöös kolmanda isikuga või teda volitades:

a)      teostada või tellida uuringuid, mida ta peab otstarbekaks oma käesolevast seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks;

[…]”.

10      Loomastiku ja taimestiku seaduse artiklite 15–17 alusel on pädev minister volitatud võtma otsusega riigimaal asuvaid alasid kaitsealana kaitse alla. Nimetatud seaduse kohaselt on ministril ka pädevus heaks kiita teistel maadel loodud kaitsealasid ja määratleda alasid hoiualadena.

 Linnukaitsemäärus

11      1985. aasta Euroopa ühenduste loodusliku linnustiku kaitse määruse (European Communities (Conservation of Wild Birds) Regulations 1985; edaspidi „linnukaitsemäärus”) kohaselt on keelatud jätta asjaomastele erikaitsealadele toitu, jäätmeid või kahjulikke aineid.

 Looduskaitsemäärus

12      1997. aasta Euroopa ühenduste looduslike elupaikade määruse (European Communities (Natural Habitats) Regulations 1997), mida on muudetud 2000. aasta seadusega Wildlife (Amendment) Act 2000, (edaspidi „looduskaitsemäärus”) preambulis on märgitud, et see määrus võeti vastu loodusdirektiivi rakendamiseks siseriiklikus õiguses.

13      Looduskaitsemääruse artikkel 2 määratleb üleeuroopalise tähtsusega alana: a) ala, millest teatati vastavalt sama määruse artiklile 4 […]; b) ala, mille komisjon on kinnitanud ühenduse jaoks olulise alana loodusdirektiivi artikli 4 lõike 2 tähenduses sama direktiivi artiklis 21 ette nähtud menetluse alusel; c) erikaitseala; d) linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel klassifitseeritud ala.

14      Kõnealuse määruse artiklis 4 on sätestatud:

„1.      Minister edastab võimalike üleeuroopalise tähtsusega alade loetelu või vastavalt artikli 3 lõikele 3 muudetud loetelu keskkonna-, põllumajandus-, toitlustus- ja metsandus-, mereasjade, transpordi- ning energia- ja kommunikatsiooniministritele, samuti Commissioners of Public Works in Ireland’ile (Iiri riiklik ehitusamet), Environmental Protection Agency’ile (keskkonnakaitseamet) ja kõigile planeerimisvaldkonnas pädevatele ametiasutustele, kelle valitsemisalas loetelus nimetatud ala või selle osa asub, ja konsulteerib vastavalt vajadusele kõigi või mõnedega nendest asutustest.

2.      a) Minister teavitab iga võimalike üleeuroopalise tähtsusega alade loetelus esineva ala iga omanikku ja valdajat ning kõiki ala geoloogilisteks uuringuteks või maavarade uurimiseks nõuetekohaselt välja antud kehtiva loa omanikke ametliku teate teel ettepanekust arvata see ala nimetatud loetellu ja edastada see loetelu loodusdirektiivi sätete kohaselt komisjonile;

b)      kui mõistliku uurimise käigus ei ole võimalik kindlaks teha isiku aadressi, kelle suhtes tuleb kohaldada käesoleva lõike punkti a, pannakse teadaanded ja kaardid asjaomase ala kohta üles hästinähtavas kohas:

i)      ühes või mitmes Garda Siochana jaoskonnas, kohaliku omavalitsuse ruumides, sotsiaalministeeriumi või põllumajandus-, toitlustus- ja metsandusministeeriumi kohalikes asutustes või Teagasc büroodes, mis asuvad asjaomasel alal või selle ääres, või

ii)      kui selliselt ei asetse ühtegi nimetatud jaoskondadest või büroodest, siis ühes või mitmes jaoskonnas või büroos, mis asuvad ala lähedal või selle ümbruses, ja

teadaanded edastatakse vähemalt ühes asjaomase ala piirkonnas levivas raadiojaamas ja avaldatakse vähemalt ühes nimetatud piirkonna ajalehes ja kõigis neis teadaannetes palutakse isikuid, kelle huve üleeuroopalise tähtsusega aladena esitatavate alade loetelu mõjutab, võtta ühendust kunsti-, kultuuri- ja Gaeltacht’i ministeeriumiga.

[…]

3.      Ministri poolt lõike 1 alusel saadetud üleeuroopalise tähtsusega aladena esitatavate alade loetelu ja lõike 2 alusel avaldatud teade sisaldab iga ala kohta:

a)      asjaomastele tingimustele vastava mõõtkavaga maakaarti, millel teate esemeks olev ala on märgitud nii, et on võimalik kindlaks teha seda hõlmav kinnisasi ning ala piirid;

b)      viidet toimingutele või tegevusele, mis võivad ministri hinnangul ala muuta, kahjustada, hävitada või rikkuda selle terviklikkust;

c)      teavet elupaigatüübi või -tüüpide kohta või alal esinevate liikide kohta, kelle tõttu see ala ühenduse jaoks olulise alana esitati;

d)      teavet vaidlustamise võimaluste kohta.

[…]”.

15      Kõnealuse määruse artikliga 5 on igale artikli 4 lõike 2 alusel esitatud teatise saajale jäetud õigus vaidlustada ala lisamine võimalike üleeuroopalise tähtsusega alade loetellu ja kindlaks määratud vastuväidete läbivaatamise menetlus.

16      Looduskaitsemääruse artiklis 7 on ette nähtud, et minister võib määrata „volitatud inspektoreid” aladele sisenema ja neid uurima.

17      Selle määruse artiklis 9 on sätestatud:

„1.      Hiljemalt kuue aasta jooksul pärast seda, kui komisjon on vastavalt loodusdirektiivi artikli 4 lõikes 2 kehtestatud menetlusele kinnitanud ala ühenduse jaoks oluliseks alaks, määrab minister ala erikaitsealaks ja avaldab või tellib Iris Oifigiúil’s iga ala määramise kohta teatise avaldamise.

[…]”.

18      Kõnealuse määruse artikkel 13 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Minister kehtestab kaitsemeetmed, mida ta peab artikli 9 alusel määratud erikaitsealade jaoks sobivaiks, sealhulgas vajadusel kas asjaomaste alade jaoks eraldi ette nähtud või vastavate kavadega ühendatud kaitsekorralduskavad.

2.      Minister kehtestab haldus- või lepingulised meetmed, mis vastavad nende loodusdirektiivi I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide ja sama direktiivi II lisas nimetatud liikide ökoloogilistele vajadustele, mis asjaomastel aladel esinevad.

3.      Minister võtab vajalikke meetmeid, et vältida artikli 9 alusel määratud erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada loodusdirektiivi eesmärkide täitmist.”

19      Looduskaitsemääruse artikli 14 kohaselt:

„1.      Erikaitsealal või käesoleva osa I peatüki alusel loetelus nimetatud alal asuval kinnisasjal ei või teostada, tellida või jätkata toiminguid või tegevust, mis on mainitud artikli 4 lõike 2 alusel välja antud teates, välja arvatud kui seda toimingut või tegevust teostab, taotleb, annab selleks loa või jätkab kinnisasja omanik, valdaja või kasutaja ja kui:

a)      üks neist on ministrile esitanud kirjaliku ettepaneku kavandatava toimingu või tegevuse kohta, tuues täpsemat teavet tegevuse olemuse ja kinnisasja kohta, kus seda teostada soovitakse, ning

b)      on täidetud üks lõikes 2 toodud tingimustest.

2.      Lõikes 1 nimetatud tingimused on järgmised:

a)      toimingut või tegevust teostatakse ministri kirjalikul nõusolekul, või

b)      toimingut või tegevust teostatakse vastavalt artiklis 12 ette nähtud kokkuleppele.

3.      Igaüks, kes rikub ilma mõistliku põhjuseta lõike 1 sätteid, paneb toime väärteo.

4.      Käesoleva artikli sätteid ei kohaldata artikli 15 lõikes 2 ette nähtud toimingute või tegevuse suhtes.”

20      Kõnealuse määruse artikli 15 lõikes 1 on sätestatud, et kui Iiri ametiasutustele esitatakse artikli 14 alusel loataotlus ja kui kavandatav tegevus võib avaldada asjaomasele alale olulist mõju, siis tuleb ametiasutustel hinnata selle tegevuse tagajärgi asjaomasele alale, pidades silmas ala kaitse eesmärke. Viidatud artikli 15 lõikes 2 on ka ette nähtud, et kui kavandatavale tegevusele on juba mõne teise õigusakti alusel luba antud, siis peab seda tegevust hindama pädev minister, kelle valitsusalas luba välja anti, ning vajadusel luba muutma või selle tühistama.

21      Kõnealuse määruse artiklis 16 on sätestatud, et kui artiklis 15 ette nähtud hindamisest tuleneb, et kavandatav tegevus kahjustaks ala, ei või selleks luba anda. Siiski on ette nähtud erand „üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel.”

22      Looduskaitsemääruse artiklis 17 on sätestatud:

„1.      Kui ministri hinnangul teostatakse või kavandatakse:

a)      käesoleva osa I peatüki alusel loetelus nimetatud alal või

b)      alal, mille kohta korraldati konsulteerimismenetlus vastavalt loodusdirektiivi artiklile 5, või

c)      üleeuroopalise tähtsusega alal

toimingut või tegevust, mis ei ole otseselt seotud nende alade haldamisega või selleks vajalikud, kuid mis võivad neile avaldada olulist mõju kas eraldi või koos teiste toimingute või tegevusega, siis tagab minister, et korraldatakse asjakohane hindamine seoses selle toimingu või tegevuse tagajärgedega alale, võttes arvesse selle ala kaitse-eesmärke.

2.      Keskkonnamõju uuring loetakse asjakohaseks hindamiseks käesoleva artikli tähenduses.

3.      Kui minister leiab lõike 1 kohaselt teostatud hindamise tulemuste alusel, et kõnealune toiming või tegevus rikub tõenäoliselt asjaomase ala terviklikkust, esitab ta pädevale kohtule hagi selle toimingu või tegevuse jätkamise keelustamiseks.

4.      Hagi esitatakse pädevale kohtule esialgse õiguskaitse raames ja asja lahendav kohus saab (vajadusel) anda ajutise või esialgse määruse, kui ta peab seda asjakohaseks, arvestades loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 4 ja üldist vajadust säilitada asjaomase ala terviklikkus ning tagada Natura 2000 võrgustiku üldine sidusus.

5.      „Pädev kohus” käesoleva jao tähenduses on kas selle Circuit Court’i kohtunik, kelle tööpiirkonnas asjaomased kinnisasjad või kinnisasjade osad asuvad, või High Court.”

23      Kõnealuse määruse artikkel 18 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui kinnisasjal, millele ei ulatu:

a)      käesoleva osa I peatüki alusel loetelus nimetatud ala või

b)      ala, mille kohta korraldati konsulteerimismenetlus vastavalt loodusdirektiivi artiklile 5, või

c)      üleeuroopalise tähtsusega ala,

teostatakse või kavandatakse toimingut või tegevust, mis võib kas eraldi või koos teiste toimingute või tegevusega rikkuda asjaomase ala terviklikkust, siis tagab minister, et korraldatakse asjakohane hindamine seoses selle toimingu või tegevuse tagajärgedega alale, võttes arvesse selle ala kaitse eesmärke.

2.      Artikli 17 lõigete 2–5 sätteid kohaldatakse lõike 1 alusel teostatud hindamise tulemusi arvesse võttes.”

24      Kõnealuse määruse artiklis 34 on sätestatud:

„Artiklite 4, 5, 7, 13, 14, 15 ja 16 sätteid kohaldatakse vajadusel mutatis mutandis linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel klassifitseeritud alade suhtes.”

25      Sama määruse artikkel 35 on sõnastatud järgmiselt:

„Minister:

a)      soodustab kasvatustööd ja üldsuse teavitamist, mis selgitab vajadust kaitsta looduslikke looma- ja taimeliike ning nende elukeskkonda ja looduslikke elupaiku;

b)      soodustab loodusdirektiivi artikli 11 sätete järgimiseks vajalikku teaduslikku ja tehnoloogilist uurimistööd, pöörates erilist tähelepanu selle direktiivi artiklite 4 ja 10 rakendamiseks vajalikule teadustööle;

c)      edastab vajadusel teistele liikmesriikidele ja komisjonile teavet, et liikmesriigi ja ühenduse tasandil tehtavat teadustööd nõuetekohaselt teiste liikmesriikide ja komisjoniga kooskõlastada.”

 Kohtueelne menetlus ja kirjalik menetlus Euroopa Kohtus

26      Kuna komisjonile oli esitatud kaebusi, algatas ta Iirimaa suhtes kaks rikkumismenetlust ja saatis talle ajavahemikus 11. november 1998 kuni 18. aprill 2002 kaks märgukirja, mis puudutasid esiteks seda, et linnudirektiivi ja loodusdirektiivi ei olnud terviklikult üle võetud ja neid oli ebaõigelt kohaldatud, ning teiseks konkreetseid rikkumisi seoses kahjuga, mis oli elupaikadele nende puhke-eesmärgil kasutajate poolt tekitatud.

27      Kuna komisjon leidis, et Iiri ametivõimude vastustes antud selgitused ei ole rahuldavad, saatis ta pärast Iirimaaga peetud kahepoolseid koosolekuid sellele liikmesriigile 24. oktoobril 2001 põhjendatud arvamuse ning 11. juulil 2003 täiendava põhjendatud arvamuse ja puhkeajategevust käsitleva põhjendatud arvamuse.

28      Kuna komisjon leidis, et Iirimaa argumendid, mille ta esitas vastustes põhjendatud arvamustele, ei ole täielikult veenvad ning et järelikult rikub Iirimaa jätkuvalt teatavaid linnudirektiivist ja loodusdirektiivist tulenevaid kohustusi, siis otsustas komisjon esitada kõnesoleva hagi.

29      Arvestades nende asjade seotust, otsustas komisjon liita kaks kõnealust rikkumist Euroopa Kohtule esitades üheks menetluseks.

 Hagi

30      Hagi põhjenduseks esitab komisjon kuus väidet, mis käsitlevad Iirimaa poolt linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1, 2 ja 4 ning artiklist 10 ja loodusdirektiivi artikli 6 lõigetest 2–4 tulenevate kohustuste rikkumist.

 Sissejuhatavad märkused

31      Linnudirektiivi artikli 18 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid täidavad direktiivi kahe aasta jooksul alates selle teatavakstegemisest. Järelikult möödus linnudirektiivi ülevõtmise tähtaeg kõnealuse liikmesriigi puhul 6. aprillil 1981.

32      Loodusdirektiivi artikli 23 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid täidavad direktiivi kahe aasta jooksul alates selle teatavakstegemisest. Järelikult möödus loodusdirektiivi ülevõtmise tähtaeg kõnealuse liikmesriigi puhul 10. juunil 1994.

33      Käesolevas asjas tuleb põhjendatud arvamustes määratud tähtaeg lugeda lõppenuks 11. septembril 2003 – seda ei ole vaidlustatud.

 Esimene väide, mis tugineb linnudirektiivi artikli 4 lõigetega 1 ja 2 vastuolus arvuliselt ja suuruselt ebapiisavate alade erikaitsealadena klassifitseerimisele

34      Komisjon väidab, et Iirimaa ei klassifitseerinud linnudirektiivi artikli 4 lõikeid 1 ja 2 rikkudes alates 1981. aastast kõiki I lisas nimetatud liikide, samuti reeglipäraselt esinevate rändliikide, keda selles lisas ei ole nimetatud, kaitseks arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid. Esimene väide koosneb kahest osast. Komisjon kinnitab esiteks, et teatavad alad ei ole üldse klassifitseeritud, ja teiseks, et teisi alasid ei ole tervikuna klassifitseeritud.

35      Iirimaa vaidlustab väidetava kohustuste rikkumise. Ta kinnitab, et kui ta teavitab komisjoni oma kavatsustest klassifitseerida erikaitsealasid, teeb ta seda liikmesriikidevahelise koostöö ja konsulteerimise raames, nagu on ette nähtud linnudirektiivis ja loodusdirektiivis. Pealegi, kui ta teatab komisjonile, et teostatakse uuringuid, siis ei saa sellest järeldada, et olemasolev erikaitsealade võrgustik ei ole piisav või et Iirimaa ei ole täitnud linnudirektiivist tulenevaid kohustusi.

 Esialgsed märkused

36      Kõigepealt tuleb meenutada, et esiteks on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liikmesriikidel linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel kohustus klassifitseerida erikaitsealadena piirkonnad, mis vastavad nende sätetega kindlaks määratud ornitoloogilistele kriteeriumidele (20. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑378/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I‑2857, punkt 14 ja viidatud kohtupraktika).

37      Teiseks peavad liikmesriigid erikaitsealadena klassifitseerima kõik alad, mis osutuvad ornitoloogiliste kriteeriumide alusel kõnealuste liikide kaitsmiseks kõige sobivamaks (19. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑3/96: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1998, lk I‑3031, punkt 62).

38      Kolmandaks ei saa liikmesriikidele pandud kohustust klassifitseerida asjaomased alad erikaitsealadena muuta see, kui nende kaitseks võetakse teisi erimeetmeid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 55).

39      Neljandaks, kuigi vastab tõele, et liikmesriikidel on erikaitsealade valikul teatav hindamisruum, tuleb neid alasid siiski klassifitseerida üksnes linnudirektiivis määratud ornitoloogiliste kriteeriumide alusel (vt selle kohta 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑355/90: komisjon vs. Hispaania, EKL 1993, lk I‑4221, punkt 26). Seega ei või erikaitseala valikul ja piiritlemisel võtta arvesse selle direktiivi artiklis 2 nimetatud majanduslikke vajadusi (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 59 ja viidatud kohtupraktika).

 IBA 2000

40      Oma väite põhjenduseks tugineb komisjon eelkõige eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs. Madalmaad, milles Euroopa Kohus võttis arvesse 1989. aastal avaldatud Inventory of Important Bird Areas in the European Community’t (Euroopa Ühenduse tähtsate linnualade nimekiri; edaspidi „IBA 89”), leides, et kuigi see ei ole asjaomastele liikmesriikidele õiguslikult siduv, võis kõnealusel juhul selle tuvastamisel, mil määral liikmesriik on täitnud oma erikaitsealade määramise kohustust, selle nimekirja tema teadusliku kvaliteedi tõttu aluseks võtta. Komisjoni väitel on käesoleval juhul vaatluse all samalaadne nimekiri.

41      Iirimaa ei nõustu komisjoniga üleeuroopalise loetelu koostamise raames 1999. aastal kinnitatud ja 2000. aastal avaldatud Review of Ireland’s Important Bird Areas (Iirimaa tähtsate linnualade nimekiri; edaspidi „IBA 2000”) mõnede aspektide tõttu. Iirimaa sõnul ei tõenda üksnes selle nimekirja olemasolu ega nendevaheline ebakõla, et ta on rikkunud linnudirektiivist tulenevaid kohustusi.

42      Kreeka Vabariik ja Hispaania Kuningriik toovad esile, et IBA 2000‑s esineb puudusi ning seetõttu ei saa sellele omistada sama väärtust, mis on IBA 89‑l.

43      Nimelt leiavad Kreeka ja Hispaania valitsus, et IBA 2000 erineb IBA 89‑st mitmel viisil. Nende hinnangul sisaldab IBA 2000 teaduslikke andmeid, mida võib küll kasutada abimaterjalina igas piirkonnas liikide esinemise tõendamiseks, kuid mis on siiski erinevate liikide asurkondade suuruse ning nende piirkondade, mida tuleb erikaitsealadena klassifitseerida, piiristamise ja seega ka pindala suhtes vaid näitlikud ning üldised. Seevastu ei sisalda IBA 2000 teaduslikke andmeid, mille alusel oleks võimalik kindlalt piiristada lindude kaitsmiseks tähtsaid alasid, selles on esitatud liialt suured pindalad, mis on ornitoloogiliselt vähetähtsad, ning nende alade loetelu tuleb kõige hilisematest teaduslikest analüüsidest lähtudes ajakohastada. Seetõttu ei saa kõnealust nimekirja olemasoleval kujul kasutada selleks, et teha järeldusi asurkondade ja erikaitsealade täpsete piiride kohta.

44      Kreeka Vabariik ja Hispaania Kuningriik järeldavad seega eeltoodust, et IBA 2000 ei ole piisav ega ainus alus, millele komisjon saaks tugineda Iirimaale etteheidetava kohustuste rikkumise puhul.

45      Arvestades, et esimese väite põhjendatus sõltub suures osas sellest, kas erinevus IBA 2000 ja Iirimaa poolt tegelikkuses määratletud erikaitsealade vahel tõendab, et see liikmesriik ei ole piisavalt täitnud oma kohustust alasid erikaitsealadena klassifitseerida, tuleb kontrollida, kas IBA 2000‑l on IBA 89‑ga võrreldav teaduslik väärtus ning kas sellest tulenevalt võib hindamisel selle väidetava rikkumise aluseks võtta.

46      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et linnudirektiivi artikkel 4 näeb ette kaitsekorra, mis on iseäranis suunatud nii I lisas mainitud liikide kui ka rändliikide kaitsele ja mida on tugevdatud neid liike silmas pidades ning mis on õigustatud seetõttu, et tegemist on vastavalt enim ohustatud liikidega ja ühenduse looduspärandi moodustavate liikidega (13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑191/05: komisjon vs. Portugal, EKL lk I‑6853, punkt 9 ja viidatud kohtupraktika). Selle direktiivi põhjendusest 9 tuleneb pealegi, et elupaikade piisava mitmekesisuse ja suuruse säilitamine, hoidmine või taastamine on oluline kõikide linnuliikide kaitsel. Liikmesriikidel on järelikult kohustus võtta vajalikke meetmeid nende liikide kaitseks (28. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑235/04: komisjon vs. Hispaania, EKL 2007, lk I‑5415, punkt 23).

47      Teaduslike andmete uuendamine on vajalik selleks, et määrata kindlaks enim ohustatud liikide seisukord ja nende liikide seisukord, mis moodustavad ühenduse ühise pärandi, eesmärgiga klassifitseerida erikaitsealadena selleks kõige sobivamad alad. Järelikult on tähtis kasutada kõige hilisemaid teaduslikke andmeid, mis olid kättesaadavad põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõpuks (eespool viidatud 28. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 24).

48      Sellega seoses tuleb meenutada, et riiklike nimekirjade, sealhulgas BirdLife Internationali koostatud IBA 2000 raames vaadati uuesti läbi IBA 89 puhul ellu viidud esimene üleeuroopaline uuring ja esitati täpsemaid ning uuendatud teaduslikke andmeid. Nimelt nähtub IBA 2000‑st, et selles nimekirjas on arvele võetud 48 uut ala Iirimaal võrreldes IBA 89‑ga.

49      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 20 märkis, on mõlemas nimekirjas loetletud alad saadud teatavate kriteeriumide kohaldamisega teabele, mis puudutab lindude esinemist neil aladel. IBA 2000 puhul kasutatud kriteeriumid vastavad enamjaolt IBA 89 puhul kasutatuile. Järelikult tuleneb arvele võetud alade arvu ja pindala kasv sisuliselt täpsema teabe kogumisest lindude olemasolu kohta.

50      Iirimaa väitel komisjon eksib, kui leiab, et IBA 2000 ei ole ammendav. Sellega seoses tuleb täpsustada, et IBA 2000 on vaid abimaterjal tähtsate linnukaitsealade võrgustiku korrektsel loomisel ja teatavate linnuliikide kaitseks kõige sobivamaid alasid võidakse klassifitseerida teiste ornitoloogiliste uuringute põhjal.

51      Kuid nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 25 märkis, ei vähenda need lüngad IBA 2000 tõenduslikku väärtust. Olukord oleks teine, kui Iirimaa oleks esitanud teaduslikke tõendeid, mis kinnitaksid, et linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevad kohustused oleksid täidetud, kui erikaitsealadena klassifitseeritakse selles nimekirjas sisalduvatest aladest erinevad alad, mis katavad nendest väiksema üldpindala (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 18). 

52      Võttes arvesse IBA 89 teaduslikku olemust ja seda, et liikmesriik ei ole esitanud ühtegi teaduslikku tõendit, mis kinnitaks, et linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevad kohustused oleksid täidetud, kui erikaitsealadena klassifitseeritakse selles nimekirjas sisalduvatest aladest erinevad alad, mis katavad väiksema üldpindala, on Euroopa Kohus leidnud, et kuigi see nimekiri ei ole õiguslikult siduv, võib seda kasutada viitematerjalina, mille alusel on võimalik hinnata, kas liikmesriik on erikaitsealadena klassifitseerinud arvuliselt ja suuruselt piisavad alad kõnealuse direktiivi eespool viidatud sätete tähenduses (eespool viidatud 28. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 26 ja viidatud kohtupraktika).

53      Käesoleval juhul on kindel, et Iirimaa ei esitanud IBA 2000‑s kasutatavate kriteeriumide kõrval teisi objektiivselt kontrollitavaid ornitoloogilisi kriteeriume, millele teistsugune klassifitseerimine saaks tugineda. Iirimaa ei esitanud IBA 2000 vaidlustamiseks ka teaduslike meetodite alusel koostatud terviklikku riiklikku nimekirja, mis määraks kindlaks kõik erikaitsealadena klassifitseerimiseks sobivaimad alad.

54      Järelikult tuleb tõdeda, et IBA 2000 näol on koostatud Iirimaa tähtsate linnukaitsealade kaasajastatud nimekiri, mis moodustab vastupidiste teaduslike tõendite puudumisel viitematerjali, mille alusel on võimalik hinnata, kas kõnealune liikmesriik on erikaitsealadena klassifitseerinud I lisas nimetatud linnuliikide, samuti reeglipäraselt esinevate rändliikide, keda selles lisas ei ole nimetatud, kaitseks arvuliselt ja suuruselt piisavad alad.

55      Toodud järeldust ei sea kahtluse alla Hispaania valitsuse argument, et erinevad lindude kaitsele pühendunud vabaühendused on otsustanud ühepoolselt muuta eelmist erinevaid liikmesriike puudutavat nimekirja, ilma et ükski keskkonnaalal pädev ametiasutus oleks selle koostamise üle järelevalvet teostanud ja taganud selles sisalduvate andmete täpsuse ning õigsuse.

56      Sellega seoses tuleb tõdeda, et esiteks, IBA 2000 avaldas BirdLife International – siseriiklike linnukaitseühenduste katusorganisatsioon, kes osales Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu nime all juba IBA 89 koostamisel. Seal samuti osalenud Linnu- ja elupaikade kaitse Euroopa rühm oli tollal nimetatud nõukogu ad hoc eksperdirühm. Seega, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 22 märkis, tagab BirdLife alade arvelevõtmise järjepidevuse.

57      Teiseks on kindel, et IBA 2000 Iirimaad puudutav peatükk töötati välja koostöös Dúchas’ega, s.o kunsti‑, kultuuripärandi-, keldi keele piirkonna ja saarteministeeriumi kultuuripärandi osakonnaga (vahepeal muudetud National Parks and Wildlife’iks (keskkonna-, kultuuripärandi- ja kohaliku omavalitsuse ministeeriumi rahvusparkide ja eluslooduse osakond; edaspidi „National Parks and Wildlife”). See nimekirja osa koostati Iiri kõrgetasemeliste ornitoloogide kaasabil ning selles tugineti suures osas olemasolevatele andmetele lindude arvu ja leviku kohta, samuti pädevate ametiasutuste poolt rahastatud uuringutele. Selle teaduslike allikmaterjalide loetelust nähtub ühtlasi, et nimetatud eksperdid kasutasid arvukalt avaldatud ja pädevate keskkonnakaitseasutuste teadlaste osalusel teostatud uuringuid.

58      Iirimaa kaitses kohtuistungil seisukohta, et linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1 ja direktiivi põhjendustest liikmesriigile tuleneva kohustuse olemust peab hindama Euroopa tasandil ja mitte üksnes asjaomase liikmesriigi territooriumi suhtes. Seega võib teatav ala tema sõnul olla erikaitsealana klassifitseerimiseks kohane, kuid mitte kõige sobivam.

59      Kuid isegi kui kõnealuse direktiivi artikli 4 lõikest 1 tulenev liikmesriikide kohustus hõlmab vaid lindude kaitseks sobivaimate alade klassifitseerimist ja võib olla, et alasid, mis liikide kaitse nõuete alusel oleksid sellise kaitse jaoks kohased, ei klassifitseerita kunagi erikaitsealadena, nagu Iirimaa õigesti väidab, tuleneb linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1 Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt siiski, et kui liikmesriigi territooriumil esineb I lisas nimetatud liike, on see liikmesriik kohustatud määrama nende jaoks erikaitsealad (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 56 ja viidatud kohtupraktika).

60      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 märkis, tagavad erikaitsealad liikmesriikides, kus need liigid on üsna arvukad, eelkõige üldise asurkonna suurte osade kaitse. Erikaitsealad on siiski vajalikud ka seal, kus need liigid on pigem haruldased. Nimelt on erikaitsealad seal liigi geograafilise leviku tagajaks.

61      Kui iga liikmesriik saaks hoida kõrvale kohustusest määrata I lisas nimetatud ja tema territooriumil esinevate liikide kaitse tagamiseks erikaitsealasid vaid selle põhjendusega, et teistes liikmesriikides leidub arvukalt muid alasid, mis on nende samade liikide kaitseks palju sobivamad, siis oleks oht, et ei saavutata linnudirektiivi artikli 4 lõikes 3 toodud eesmärki luua erikaitsealade sidus võrgustik (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 58).

62      Kreeka valitsus väidab, et tuleb arvestada kohustust, mille Iirimaa komisjoni pädevate talitustega tehtava koostöö raames võttis, ning Iirimaa kehtestatud erikaitsealade uue piiritluse ja laiendamise ajakava, sest tähtsate linnukaitsealade piiristamise ja nende erikaitsealadena klassifitseerimise jaoks peab see liikmesriik IBA 2000 andmed üle kontrollima.

63      Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi vastab tõele, et iga klassifitseerimine eeldab, et pädevad ametiasutused on kvaliteetseimatele olemasolevatele teaduslikele andmetele tuginedes veendunud selles, et asjaomane ala kuulub linnukaitse jaoks sobivaimate alade hulka (vt selle kohta 8. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑60/05: WWF Italia jt, EKL 2006, lk I‑5083, punkt 27), ei tähenda see siiski, et klassifitseerimise kohustust ei pea üldjuhul täitma seni, kuni need ametiasutused on uute teaduslike andmete hindamise lõpule viinud ja need üle kontrollinud.

64      Vastupidi, nagu Euroopa Kohus on varem sedastanud, on ülevõtmise täpsus linnudirektiivi puhul erakordselt oluline olukorras, kus ühise pärandi haldamine on liikmesriikide territooriumil usaldatud vastavatele liikmesriikidele (vt 8. juuli 1987. aasta otsus kohtuasjas 262/85: komisjon vs. Itaalia, EKL 1987, lk 3073, punkt 9, ja 7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑38/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I‑10941, punkt 53).

65      Arvestades, et Iirimaa kohustus klassifitseerida liikide kaitse jaoks enim sobivad alad erikaitsealadena tekkis 6. aprillil 1981, ei ole võimalik rahuldada tema taotlust lisatähtaja saamiseks, et hinnata kvaliteetseimat saadaolevat teaduslikku allikat, sest see ei ole kooskõlas linnudirektiivi eesmärkidega ega selles kehtestatud liikmesriikide vastutusega seoses ühispärandi haldamisega oma territooriumil.

66      Lisaks, nagu käesoleva otsuse punktis 47 on tõdetud, on tähtis kasutada kõige hilisemaid teaduslikke andmeid, mis olid kättesaadavad põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõpuks.

67      Kõigest eeltoodust tuleneb, et kuna ei ole esitatud teaduslikke uuringuid, mis võiksid kummutada IBA 2000 tulemused, siis on see nimekiri kõige uuem ja täpsem allikas I lisas nimetatud liikide, samuti reeglipäraselt esinevate rändliikide, keda selles lisas ei ole nimetatud, kaitseks arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamate alade kindlakstegemisel.

 Esimese väite esimene osa

–       Poolte argumendid

68      Kohtueelses menetluses möönis komisjon, et Iirimaa on erikaitsealadena klassifitseerinud suhteliselt suure arvu alasid. Ta leiab siiski, et oleks tulnud klassifitseerida ka teisi alasid. Rõhutades, et IBA 2000 loetles kokku 140 tähtsat linnukaitseala, mis katavad 4309 km², st ligikaudu 6% kõnealuse liikmesriigi territooriumist maismaal (umbes 60% nendest aladest on rannikualad, mis vastab Iirimaa 7100 km pikkusele rannikule; siseveekogud moodustavad teise viiendiku), väidab komisjon, et nendest 42 ala ei ole erikaitsealadena klassifitseeritud. Komisjon on arvamusel, et isegi kui kõik need alad oleksid erikaitsealadena klassifitseeritud, püsiksid Iirimaa erikaitsealade võrgustikus puudujäägid teatud hulga I lisas nimetatud regulaarselt esinevate rändlinnuliikide suhtes, kuna nad ei ole IBA 2000 alusel teostatud klassifitseerimisega täielikult hõlmatud.

69      Ta märgib veel, et territoriaalse haarde poolest on Iirimaa erikaitsealade võrgustik 2004. aasta laienemise eelse 15 liikmesriigi seas eelviimasel kohal. Tegelikult on Iirimaa erikaitsealade võrgustiku territoriaalse kaetuse taseme ületanud ka mitu liikmesriiki 10 uuest liikmesriigist.

70      Lõpuks tuletab komisjon meelde, et kohtueelse menetluse käigus esitasid Iiri ametivõimud ettepaneku teatava arvu alade määramise, „ümbermääramise” ja laiendamise ajakava kohta. Tegelikkuses ei ole Iirimaa seda ajakava järginud ja ta ei ole teostanud ega teatanud ühestki klassifitseerimisest.

71      Rõhutades, et ta on kahtlemata teadlik sellest, et kohustus klassifitseerida liikide kaitseks sobivad alad erikaitsealadena tuleneb linnudirektiivist, mitte IBA 2000‑st, vastab Iirimaa, et hetkel tegeletakse üldise uurimistööga selle nimel, et vajadusel Iirimaa erikaitsealade võrgustikku laiendada, ning selle tööga jõutakse peagi lõpule.

72      Sellegipoolest leiab Iirimaa, et jäälind (Alcedo atthis) on levinud liik, mille puhul on kõige vähem kohane püüe seda kaitsta erikaitsealade klassifitseerimise abil, ning et rukkiräägu (Crex crex) jaoks teiste erikaitsealade määramata jätmiseks on arvestatav põhjus. See liikmesriik märgib veel, et ta võib tema kasutuses oleva teabe alusel õigustatult leida, et Cross Lough (Killadoon) ala (edaspidi „Cross Lough ala”) ei kuulu erikaitsealadena klassifitseerimiseks kõige sobivamate alade hulka.

–       Euroopa Kohtu hinnang

A –  IBA 2000‑s loetletud alad

73      Kõigepealt tuleb tõdeda, et täiendavas põhjendatud arvamuses möönis komisjon, et 24. oktoobril 2001 esitatud põhjendatud arvamuse tabelis nr 1 oli viga Bull and Cow Rocks’i ala kohta, mis on juba erikaitsealana klassifitseeritud, ning seega ei kuulu nimetatud ala enam kõnesoleva hagi esemesse.

74      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem tehtud muudatusi (vt eelkõige 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑282/02: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2005, lk I‑4653, punkt 40).

75      Käesolevas kohtuasjas tuleneb aga rikkumise eespool käsitletud põhjenduste kohta esitatud andmetest, et Iirimaa ei vaidle vastu väitele, et selleks tähtajaks, mis määrati täiendavas põhjendatud arvamuses, millest teda teavitati 11. juulil 2003, ei olnud ta erikaitsealadena klassifitseerinud IBA 2000‑s loetletud 142 alast 42 ala.

76      Käesoleva otsuse punktis 67 sedastatut arvestades ei õigusta IBA 2000‑s nimetatud alade erikaitsealadena klassifitseerimata jätmist ainuüksi asjaolu, et Iirimaa osaleb erikaitsealade klassifitseerimise ja ümberklassifitseerimise ulatuslikus programmis.

77      Seevastu vaidlustab Iirimaa üksikasjalikult vajaduse klassifitseerida Cross Lough ala ja kolm rukkiräägu kaitseks sobivat ala: Falcarragh to Min an Chladaigh, Malin Head ja Fanad Head’i poolsaar.

78      Järelikult tuleb rahuldada komisjoni hagi IBA 2000‑s nimetatud 42 alast 38 ala suhtes ning uurida, kas hagi on põhjendatud seoses nelja alaga, mille ornitoloogilise tähtsuse on Iirimaa konkreetselt vaidlustanud.

1.     Cross Lough ala

a)     Poolte argumendid

79      Komisjon tõi Cross Lough ala välja kahel põhjusel. Esiteks vaidlustas Iirimaa konkreetselt vajaduse klassifitseerida see ala erikaitsealana, kuigi see oli veel hiljuti tutt-tiiru (Sterna sandvicensis) oluline pesitsuspaik. Teiseks võis tema kaitse suhtes negatiivseid tagajärgi omada selle ala õigel ajal klassifitseerimata jätmine.

80      Nimelt väidab komisjon oma andmetele tuginedes, et IBA 89 kohaselt sellel alal 1937. aastast saadik asunud tutt-tiiru asurkonna kadumine on seotud ameerika naaritsa (mink, Mustela vison) röövtegevusega ja selle asurkonna kaitseks ei ole kunagi võetud ühtegi abinõu. Komisjoni sõnul saaksid tutt-tiirud kohandatud kaitsetegevuse abil uuesti sellele endisele olulisele pesitsuspaigale asuda. Iirimaa ei tohiks tema hinnangul saada kasu sellest, et ta ei ole õigel ajal Cross Lough ala klassifitseerinud ja kaitse alla võtnud.

81      Iirimaa väidab, et komisjon ei ole esitanud teaduslikke tõendeid selle väite toetuseks, et ta on kohustatud erikaitsealana klassifitseerima ala, mis on kaotanud tähtsuse asjaomase liigi jaoks ning mis ei ole enam tähtis linnukaitseala, vaid kuhu linnud võivad pärast seal pesitsemist tagasi tulla, kuigi nad on mujale asunud. Isegi kui komisjonil oleks õigus, uskudes, et tema andmete kohaselt võivad tutt-tiirud uuesti Cross Lough alale (või vajadusel mis tahes alale) asuda ja selle võiks tõepoolest erikaitsealana klassifitseerida, ei ole ta siiski tõendanud, et see ala oleks üks kõnealuse liigi kaitseks kõige enam sobivatest aladest. Iirimaa lisab, et komisjon ei ole tõendanud, et tutt-tiiru asurkonna kadumise tõi kaasa ameerika naaritsa röövtegevus sellel alal.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

82      On teada, et kõnealust ala nimetati nii IBA 89‑s kui ka IBA 2000‑s vastavalt 1984. ja 1995. aastal kindlaks määratud ornitoloogilistele kriteeriumidele kui ühte I lisas mainitud liigi tutt-tiiru kaitseks kõige sobivatest aladest. Seega tuleb tõdeda, et see ala kuulus alates 6. aprillist 1981 nimetatud liigi kaitseks kõige sobivamate alade hulka. Järelikult oleks Iirimaa pidanud vastavalt eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Madalmaad punktist 62 tulenevale kohtupraktikale kõnealuse ala klassifitseerima erikaitsealana.

83      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 märkis, ei muutu see klassifitseerimise kohustus tingimata kehtetuks, kuigi kõnealune ala ei ole praegu enam kõige sobivam.

84      Nimelt, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse endiselt alade suhtes, mida ei klassifitseeritud erikaitsealadena, kuigi need oleks tulnud klassifitseerida, linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevat korda, sest vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada selle direktiivi põhjenduses 9 toodud kaitse-eesmärke (vt eespool viidatud 2. augusti 1993. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 22, ja 7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑374/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I‑10799, punktid 47 ja 57).

85      Eeltoodust tuleneb, et Iirimaa oleks pidanud võtma vähemalt linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause kohased meetmed, et vältida elupaikade saastumist või halvenemist ning tutt-tiiru häirimist Cross Lough alal niivõrd, kui see häirimine mõjutab oluliselt kõnealuse artikli eesmärkide saavutamist.

86      Olles jätnud kirjeldatud meetmed kõnealuse ala jaoks võtmata, ei ole Iirimaa käesoleval juhul esitanud tõendeid selle kohta, et see ala oleks oma tähtsuse kaotanud, isegi kui oleks võetud kaitsemeetmeid (vt selle kohta eespool viidatud 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punktid 13 ja 14).

87      Lisaks tuleb tõdeda, et vastavalt teaduslike uurimuste tulemustele ja märkustele, mille komisjon menetluse jooksul esitas ja mida Iirimaa ei ole vaidlustanud, oli kaitsemeetmete võtmine võimalik. Nimelt, tuginedes ühe Iiri loodusteadlase kahele artiklile, selgitas komisjon kahju, mida ameerika naarits võib teha tutt-tiiru pesadele, sest see lind teeb pesa maapinnale, ja viidates Donegali maakonnas hiljuti teostatud vaatlustele, näitas, et teatav hoiutegevus (ameerika naaritsatele püüniste seadmine) vähendas röövtegevuse probleemi ning et enamik tutt-tiiru kohalikust asurkonnast pesitseb endiselt samal alal.

88      Tuginedes eespool mainitud märkustele, mida Iirimaa ei ole vaidlustanud ning mis kinnitavad, et tutt-tiir võib uuesti neid alasid asustama hakata, näitab komisjon veel, et on tõepoolest võimalik, et tutt-tiir asub uuesti sellele alale. Ta lisab, et see liik vajab samas piirkonnas mitut pesitsuspaika, millest igaühte ühe konkreetse sigimisperioodi jooksul tingimata ei kasutata.

89      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Cross Lough ala osas on hagi põhjendatud.

2.     Kolm rukkiräägu kaitseks sobivat ala

a)     Poolte argumendid

90      Komisjon väidab, et rukkirääk on ainus ülemaailmselt ohustatud looduslikult esinev linnuliik, mis Iirimaal leidub. Tema asurkond on viimaste kümnendite jooksul oluliselt vähenenud ning seda linnuliiki esineb veel üksnes mõnedel väikestel aladel. Iirimaal on säilinud vaid väga väikesearvuline asurkond, mistõttu alade tugevdatud kaitse on õigustatud.

91      Komisjoni arvates ei saa liikmesriik põhjendatult viidata rukkiräägu asurkonna väikesearvulisusele ja nõrkusele, et õigustada selle liigi kaitseks kõige sobivamate alade klassifitseerimata jätmist. Komisjon lisab oma repliigis, et põhiliste piirkondade tulemusrikas kaitse ja haldamine on vältimatud selleks, et rukkirääk saaks praeguse väikese asurkonna pinnalt uuesti areneda ja levida.

92      Iirimaa väidab, et teiste erikaitsealade võimalikku määramist tuleb vaadelda kõnealuse liigi kohta saadaolevaid andmeid (mis on arvukad) ning liigi kaitseks National Parks and Wildlife’i poolt võetud abistavaid meetmeid arvestades. Rukkiräägu suhtes väljendi „ülemaailmselt ohustatud” kasutamine ei ole selle liigi kohta saadaoleva teabe alusel enam põhjendatud ning seega on eksitav seda niisugusena kirjeldada. Asjaomaste piirkondade kasutamine on oluliselt muutumas. Iirimaa leiab, et komisjoni poolt selle jätkuv kinnitamine, et erikaitsealadena tuleb klassifitseerida teisi rukkiräägu kaitseks sobivaid alasid, ei ole asjakohane ning see ei ole igal juhul kohaste tõenditega õigustatud.

93      Olles märkinud, et rukkiräägud on olemasolevatest erikaitsealadest väljaspool tõepoolest vähe ja juhuslikult levinud, täpsustab Iirimaa, et raskusi tekitab just asjaolu, et mõne ala asustamine rukkirääkude poolt on ettearvamatu, ja mitte nende harv esinemine. Teisisõnu ei saa ala erikaitsealana klassifitseerimine tugineda oletustele, vaid asjakohastele ornitoloogilistele kriteeriumidele.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

94      Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi vastab tõele, et uued uurimused rukkiräägu esinemise kohta Euroopas muutsid selle liigi klassifitseerimise kategooriat, siis sellegipoolest vastab kategooria „peaaegu ohustatud”, kuhu see on nüüd klassifitseeritud, samavõrd IBA 2000‑s kasutatud kriteeriumi C.1 kohaselt tähtsa linnukaitseala kindlakstegemise tingimustele, kui kategooria „nõrk”, millesse see oli enne klassifitseeritud. Samuti ei muuda see kuidagi samas nimekirjas kasutatud kriteeriumi C.6. Niisiis ei sea see kahtluse alla IBA 2000‑s nimetatud alasid.

95      Toodud tõdemust ei saa kummutada Iirimaa argumendiga, mille kohaselt klassifitseerides erikaitsealadena alad, mida kasutab suur osa rukkiräägu asurkonnast, täideti rukkiräägu vajaduste suhtes linnudirektiivi nõuded riikliku rahastamise abil Corncrake Grant Scheme’i kaudu (toetusprogramm rukkiräägu kaitseks), mis hõlmab kolme põllumajandustöölise töökulusid, halduskulusid ja toetusi põllumajandustootjatele, samuti uuringute rahastamist ja abi ning rukkiräägu kohta peatüki lisamist viimasesse Rural Environment Protection Scheme’i (maakondade keskkonnakaitse programm).

96      Nimelt, nagu nähtub käesoleva otsuse punktides 37–39 meenutatud kohtupraktikast, ei saa selliseid meetmeid lugeda piisavaks.

97      Samuti tuleb tagasi lükata Iirimaa argument, et rukkiräägud on olemasolevatest erikaitsealadest väljaspool vähe ja ettearvamatult levinud.

98      Tuleb rõhutada, et komisjon esitas ornitoloogiaalaseid kirjutisi, mille kohaselt asus keskmiselt 39% Iirimaa territooriumil esinevast rukkiräägu asurkonnast aastatel 1999–2001 väljaspool erikaitsealasid ning aastatel 2002–2004 lähenes see arv 50%‑le, mida Iirimaa ei vaidlustanud.

99      Kõrvale tuleb jätta ka Iirimaa argument, et kõnealuse liigi levikut on lühikeste ajavahemike jooksul (vähem kui 10 aastat) mõjutanud olulised muutused, ning kuni see olukord ei ole stabiliseerunud, on enneaegne soovitada teiste alade klassifitseerimist erikaitsealadena.

100    Sellega seoses tuleb tõdeda, et rukkiräägu asumine kõnealustel aladel on lühikeste ajavahemike jooksul olnud piisavalt stabiilne. Nimelt ei ole Iirimaa vaidlustanud asjaolu, mis tuleneb komisjoni esitatud BirdWatch Irelandi ühe uuringu tulemustest, et ajavahemikus 1993–2001 moodustas rukkiräägu vähenenud esindatus Falcarragh to Min an Chladaigh’s 8% tema üleriigilisest asurkonnast, Malin Headis 4% üleriigilisest asurkonnast ja Fanad Headi poolsaarel 3% üleriigilisest asurkonnast. Sama allika kohaselt võib sarnaseid arve täheldada ka aastate 2002–2004 puhul.

101    Mis puutub Iirimaa esitatud argumenti, et tulevaste kaitsekavade õnnestumisel ning kaitsemeetmete rakendamisel on otsustava kaaluga maaomanike hea tahe ja koostöövalmidus, siis piisab kui märkida, et isegi kui see vastab tõele, siis ei vabasta see asjaolu liikmesriiki tema kohustustest, mis tulenevad linnudirektiivi artiklist 4.

102    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hagi on põhjendatud ka Falcarragh to Min an Chladaigh’, Malin Headi ja Fanad Headi poolsaare alade suhtes.

B –  Linnud, kes tuleb kaitse alla võtta teistel aladel

103    Komisjon väidab, et IBA 2000‑s loetletud tähtsad linnukaitsealad ei moodusta ilmselgelt arvuliselt ja suuruselt piisavat alade kogumit selleks, et pakkuda kaitset, mida vajavad punakurk-kaur (Gavia stellata), välja-loorkull (Circus cyaneus), väikepistrik (Falco columbarius), rabapistrik (Falco peregrinus), rüüt (Pluvialis apricaria), rukkirääk, jäälind, suur-laukhani (Gröönimaa alamliik, Anser albifrons flavirostris) ja sooräts (Asio flammeus), mis on I lisas nimetatud kaitstud liigid, ning kiivitaja (Vanellus vanellus), punajalg-tilder (Tringa totanus), tikutaja (Gallinago gallinago), suurkoovitaja (Numenius arquata) ja niidurüdi (Calidris alpina), mis on regulaarselt esinevad rändlinnud.

104    Iirimaa väidab, et uuringud teostati eespool nimetatud üheksast liigist kuue liigi kohta, mis on toodud I lisas, ning niidurüdi kohta, mis on regulaarselt esinev rändlind,. Kuna see töö on lõppenud, siis on nüüd võimalik kindlaks määrata alad, mille võib klassifitseerida erikaitsealadena, et kaitsta punakurk-kauri, välja-loorkulli, väikepistrikku, rüüti ja niidurüdi. Kohtueelse menetluse käigus viitas Iirimaa asjaolule, et välja-loorkulli kaitseks esitatavad erikaitsealad võimaldavad kaitsta ka soorätsa. Lisaks esineb rüüdi puhul juba „arvestatav huvi” kolmel määratud erikaitsealal ja väikepistriku puhul neljal alal, mis on oluline mitme liigi kaitseks. Rabapistrik on tõenäoliselt asjakohane liik enamikul kaljuhaki (Pyrrhocorax pyrrhocorax) erikaitsealadest.

105    Kuigi Iirimaa esitab tõendeid teatavate osaliste algatuste kohta, ei jõutud nendega 11. juuli 2003. aasta täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtajaks lõpule. Kuna aga liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata üksnes põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel, peab käesoleva otsuse eelmises punktis toodud teavet arvestades tõdema, et Iirimaa on rikkunud oma kohustust määrata erikaitsealad, et kaitsta I lisas nimetatud liike punakurk-kauri, välja-loorkulli, väikepistrikku, rüüti ja soorätsa ning niidurüdi, I lisas nimetamata liiki, mis on regulaarselt esinev rändlind. Väide on põhjendatud ka selles osas.

106    Ülejäänud osas näib, et komisjon, kellel on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses tõendamiskoormis (21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑288/02: komisjoni vs. Kreeka, EKL 2004, lk I‑10071, punkt 35 ja viidatud kohtupraktika), ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et Iirimaa on rikkunud oma kohustust määrata erikaitsealad, et kaitsta I lisas nimetatud liiki suur-laukhane ning kiivitajat, punajalg-tildrit, tikutajat ja suurkoovitajat, regulaarselt esinevaid rändlinde, mida ei ole toodud I lisas. Järelikult ei ole väide selles osas põhjendatud.

107    Iirimaa vaidlustab vajaduse klassifitseerida teisi alasid erikaitsealadena jäälinnu ja rukkiräägu kaitseks.

1.     Jäälinnu kaitseks sobivad alad

108    Komisjon hinnangul peaks Iirimaa erikaitsealade võrgustik hõlmama väljavõtukogumit jõesängidest, mida jäälinnud võivad kasutada. Iirimaa aga ei ole võtnud ühtegi meedet selleks, et klassifitseerida jäälinnu kaitseks kõige sobivamaid alasid, ning tal ei ole isegi andmeid selle liigi olemasoleva asurkonna suuruse kohta.

109    Iirimaa leiab, et niivõrd laialt levinud liik nagu jäälind on alade erikaitsealadena klassifitseerimise abil kaitsmiseks kõige vähem sobilik levinud liik. Sellise järelduseni tuleb jõuda saadaoleva teabe alusel, mille hulka kuuluvad kaks 1988–1991 koostatud „Liikide paljunemise atlast”. Kuigi jäälinnu olemasoleva asurkonna suurus ei ole teada, siis näib, et BirdWatch Ireland plaanib viia läbi sellekohase uuringu. Kui see uuring näitab, et jäälinnu asurkond on suurem, siis vaatavad Iiri ametivõimud uuesti läbi selle liigi kaitseks tulevikus erikaitsealade loomise küsimuse.

110    Kuid nagu käesoleva otsuse punktis 59 on meenutatud, tuleneb linnudirektiivi artikli 4 lõikest 1 Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt, et kui liikmesriigi territooriumil esineb I lisas nimetatud liike, on see liikmesriik kohustatud määrama nende jaoks erikaitsealad. Järelikult oleks Iirimaa pidanud kindlaks tegema jäälinnu jaoks kõige sobivamad alad ning need erikaitsealadena klassifitseerima.

111    Eeltoodust nähtub, et Iirimaa, kes möönab, et tema territooriumil esineb jäälinde, ei täitnud seda kohustust 11. juulil 2003 teatatud täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtajaks. Seega on hagi põhjendatud ka jäälinnu kaitseks sobivate alade suhtes.

2.     Rukkiräägu kaitseks sobivad alad

112    Komisjon väidab, et rukkiräägu kaitseks mõeldud olemasolev erikaitsealade võrgustik on nõrk. Ta toob välja, et IBA 2000 nimetab veel viis täiendavat ala: Falcarragh to Min an Chladaigh, Malin Head, Fanad Headi poolsaar, Mullet’i poolsaar ja Moy valley.

113    Käesoleva otsuse eelmises punktis loetletud viie lisaala kohta tuleb tõdeda, et esiteks on need tähtsad linnukaitsealad, ja teiseks nendest kolme suhtes, s.t Falcarragh to Min an Chladaigh’, Malin Headi ning Fanad Headi poolsaare alade suhtes on rikkumine tuvastatud käesoleva otsuse punktis 102.

114    Mulleti poolsaare kohta täpsustab komisjon oma repliigis, et selle ala üks osa on erikaitsealana klassifitseeritud teisel eesmärgil. Järelikult tuleb kohe märkida, et see ala on osalise klassifitseerimise näide.

115    Mulleti poolsaare ala suhtes on kohaldatav kriteerium C.6. See kriteerium märgib aga piirkonda, mis kuulub igas Euroopa regioonis I lisas nimetatud liigi või alaliigi jaoks viie kõige tähtsama piirkonna hulka. Nagu ilmneb IBA 2000‑s kasutatavatest kriteeriumidest, piisab seega ala erikaitsealana klassifitseerimise kohustuseks sellest, et alal elab märgatav arv selle liigi või alaliigi isendeid (vähemalt 1% I lisas nimetatud liigi üleriigilisest sigivast asurkonnast või 0,1% biogeograafilisest asurkonnast).

116    Sellega seoses tuleb märkida, et käesolevas kohtuasjas esitas komisjon oma repliigis BirdWatch Irelandi uuringu tulemused, mida Iirimaa ei ole vaidlustanud ja mille kohaselt moodustas rukkiräägu vähenenud esindatus ajavahemikul 1993–2001 4% üleriigilisest asurkonnast. Sama allika kohaselt võib sarnaseid arve täheldada ka aastate 2002–2004 puhul.

117    Järelikult tuleb komisjoni hagi Mulleti poolsaare ala osas rahuldada.

118    Moy valley ala kohta möönab komisjon, et loenduse tulemustest ilmneb, et sellel alal ei ole mitu aastat rukkirääke leidunud. Kuid BirdWatch Irelandi andmed näitavad, et 1980. aastatel ja kuni 1990. aastate keskpaigani elas sellel alal arvukalt rukkirääke. Eriti kuni 1993. aastani oli selles piirkonnas River Shannon Callows’i erikaitseala järel suuruselt teine rukkiräägu kontsentratsioon ning see ala oleks järelikult ornitoloogiliste kriteeriumide igasuguse mõistliku kohaldamise järgi kahtlemata olnud erikaitsealana klassifitseerimiseks sobiv. Seega esines pika ajavahemiku jooksul pärast linnudirektiivi jõustumist asjaolusid, mis oleks õigustanud Moy valley ala klassifitseerimist erikaitsealana. Rukkirääkude kadumise põhjustasid seal põllumajandustava muudatused ning Iirimaa ei püüdnud seda olukorda parandada. Komisjon rõhutab, et Iirimaa ei tohiks saada kasu asjaolust, et ta ei klassifitseerinud ega kaitsnud seda ala. Iirimaa ei ole tõendanud, et rukkiräägu asurkonda oleks seal võimatu taastada.

119    Sellega seoses tuleb tõdeda, et Iirimaa ei ole vaidlustanud komisjoni poolt tema repliigis esitatud BirdWatch Irelandi andmeid, mis näitavad, et 1980. aastatel ja kuni 1990. aastate keskpaigani elas Moy valley alal arvukalt rukkirääke. Sellest tulenevalt kuulus nimetatud ala rukkiräägu kaitseks kõige sobivamate alade hulka ning Iirimaa oleks pidanud käesoleva otsuse punktis 37 viidatud kohtupraktika kohaselt need erikaitsealadena klassifitseerima.

120    Käesoleva otsuse punktis 84 meenutatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse alade suhtes, mida ei klassifitseeritud erikaitsealadena, kuigi seda oleks tulnud teha, jätkuvalt linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevat korda, sest vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada selle direktiivi põhjenduses 9 toodud kaitse-eesmärke. Järelikult oleks Iirimaa pidanud võtma vähemalt linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause kohased meetmed, et vältida elupaikade halvenemist ning rukkirääku häirimist Moy valley alal, niivõrd kui see häirimine mõjutab oluliselt viidatud artikli eesmärkide saavutamist.

121    Toimikust ilmneb ometi, et rukkirääkude kadumise Moy valley alal, mille oleks pidanud erikaitsealana klassifitseerima, põhjustasid põllumajandustava muudatused ning Iirimaa ei püüdnud seda olukorda parandada.

122    Lisaks ei ole Iirimaa esitanud tõendeid selle kohta, et sellel alal oleks võimatu rukkiräägu asurkonda taastada. Järelikult tuleb komisjoni hagi selles osas rahuldada.

123    Eeltoodust tuleneb, et hagi on põhjendatud ka Mulleti poolsaare ja Moy valley alade osas.

 Esimese väite teine osa

–       Poolte argumendid

124    Komisjon väidab, et Iirimaa rikkus linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevat kohustust, kuna klassifitseeris teatavad alad erikaitsealadena vaid osaliselt. Komisjoni hinnangul on erikaitsealade piirid mitmel juhul määratud nii, et välja on jäetud alaga piirnevaid samaväärseid alasid, mis omavad ornitoloogilist tähtsust ning mis on arvele võetud IBA 2000‑s. Tema kriitika puudutab kokku 37 ala.

125    Komisjon väidab, et erikaitsealade piirid oleks tulnud määrata ornitoloogilistest ja mitte majanduslikest kaalutlustest lähtudes, ja märgib, et Iiri ametivõimud piirdusid seevastu erikaitsealade puhul riigimaaga ning jätsid alad klassifitseerimata juhul, kui see oli selgelt vastuolus majanduslike huvidega.

126    Komisjon lisab, et menetluse käigus teatasid Iiri ametivõimud kavatsusest suurt arvu alasid enne 2004. aasta juuni lõppu laiendada ja ümber määrata, kuid näib, et nad ei ole seda kavatsust täide viinud.

127    Iirimaa märgib, et vastav uurimistöö käib ning on ette nähtud, et kõnealuste liikide kaitseks määratakse uued erikaitsealad. Kogu ümbermääramine ja uute alade määramine viiakse ellu vastavalt looduskaitsemääruse nõuetele. Sellegipoolest vaidlustab ta väidetava klassifitseerimise puuduse Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala pindala puhul.

–       Euroopa Kohtu hinnang

128    Kuna Iirimaa möönab, et teatavaid erikaitsealasid tuleb laiendada, tunnistab ta, et on jätnud linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tuleneva kohustuse täitmata. Järelikult tuleb komisjoni hagi seoses 37 alast 36 alaga rahuldada.

129    Järgmisena tuleb uurida Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala olukorda.

130    Komisjon väidab, et Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala piiride määramisel ei ole linnudirektiivi artikli 4 lõikeid 1 ja 2 rikkudes piisavalt arvesse võetud ornitoloogilisi huve.

131    Komisjoni sõnul viitavad tõendid sellele, et Iiri ametivõimude valitud teguviisi tagajärjel Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala piiristamisel, mis hõlmab suurt, veelindude jaoks rahvusvaheliselt tähtsat märgala, mis asub Dublini lahes ja kus talvitub regulaarselt üle 20 000 isendi, jäeti välja kaks piirkonda, mida kavatseti ulatuslike riiklike ehitustööde raames ümber kavandada, kusjuures nende väljajätmise otsus tehti nende piirkondade ornitoloogilise tähtsuse ühe uurimuse põhjal, samas kui erikaitseala oleks tulnud piiristada märgala ökosüsteemi looduslikke piire arvesse võttes.

132    Esimene, 4,5 ha suurune piirkond, mille erikaitsealaga liitmise kohta oli eelnevalt ettepanek tehtud, jäeti komisjoni sõnul Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala laiendamise esialgsest kavandist välja pärast Dublin Port Company (Dublini sadamaettevõte) sekkumist, kes tahtis seda täitepinnasega katta, et sadamat laiendada.

133    Iirimaa väidab omalt poolt, et laiendusala, mille kohta alguses ettepanek tehti, ei oleks pidanud kõnealust piirkonda hõlmama, ning et selle lisamisel puudus teaduslik alus. Erikaitseala laiendamiskavandi kohandamist uuriti põhjalikult ja nõustuti, et selle piirkonna lisamine ei olnud teaduslikult õigustatud, sest vaid väike osa sellest jääb mõõna korral lühikeseks ajaks merevee alt välja.

134    Ta lisab täpsemalt, et tavalised kohanevad röövlinnu liigid saavad seda piirkonda kasutada üksnes siis, kui see on mõõna tõttu vee alt väljas. Nimetatud liigid leiavad oma põhitoidu mujalt. Lisaks võis olla, et sellel piirkonnal ei olnud seost lähistel asuvate oluliste elupaikadega, kus olid asjaomaste liikide jaoks paremad tingimused. Iirimaa arvates ei püüdnud komisjon tõeliselt selle arvamuse teaduslikku alust vaidlustada.

135    Esimese piirkonna kohta tuleb kõigepealt tõdeda, et komisjoni poolt tema repliigis esitatud väited selle piirkonna teiste alade kohta on Euroopa Kohtu menetluse staadiumis vastuvõetamatud, kuna need ei kuulunud hagi esemesse.

136    Nimelt, vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi piiratud eelnimetatud sättes viidatud kohtueelse menetlusega, mistõttu peab hagi tuginema samadele põhjendustele ja väidetele, mis on juba märgitud põhjendatud arvamuses (vt 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑456/03: komisjon vs. Itaalia, EKL 2005, lk I‑5335, punkt 35 ja viidatud kohtupraktika).

137    Nagu toimikust ilmneb, esitas komisjon Dublin Bay Watchi poolt 2002. aasta novembris tehtud ornitoloogilise ekspertiisi, milles soovitati pinnatäitmiskava ornitoloogilise mõju hindamise tulemuste põhjal need piirkonnad Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitsealaga liita. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 72 märkis, näitab see Iiri ametivõimude poolt vaidlustamata uuring, et erinevad liigid kasutavad ilmselgelt rohkem kui poolt alast, mis tuleb erakordsetel juhtudel vee alt välja. Lisaks ulatuvad selle ala mõned väiksed osad vee alt välja ka siis, kui mõõnad ei ole nii ulatuslikud, ning linnud saavad neid kasutada. Lõpuks kasutavad kõnealuseid piirkondi mitte üksnes röövlinnud, vaid ka näiteks tutt-tiirud, kes ei sõltu merevee mõõnadest.

138    Tuleb tõdeda, et esimene kõnealune piirkond on kogu märgala ökosüsteemi lahutamatu osa ning see oleks tulnud erikaitsealana klassifitseerida. Järelikult, Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitseala esialgsest laiendamiskavast välja jäetud esimese piirkonna suhtes on hagi põhjendatud.

139    Mis puutub teise piirkonda, siis see hõlmas 2,2 ha suurust loodetevööndit Tolka jõe suudmelahe alguses, mis hävitati komisjoni väitel Dublini sadama tunneli ehituse käigus, mille eestvedaja oli Dublin Corporation (vahepeal muudetud Dublin City Council’iks, Dublini linnavalitsus). Komisjon väidab, et kuigi see piirkond oli väike, olid sellel tervikliku ökosüsteemi, nimelt loodetevööndi omadused ja seda kasutasid regulaarselt terviklikust ökosüsteemist sõltuvad linnud, nimelt merisk (Haematopus ostralegus) ja punajalg-tilder. Niisugune märgala sidusa ökosüsteemi mõnede osade väljajätmine ohustab linnudirektiivi eesmärke.

140    Iirimaa väidab, et vaid väike hulk meriskeid ja punajalg-tildreid kasutab seda 2,2 ha suurust tõusu ja mõõna vahelist loodetevööndit, mis vabaneb vee alt, pealegi üksnes toitumisalana ja väga lühikeste ajavahemike jooksul mõõna ajal. Seetõttu ei leitud, et kõnealuse piirkonna võiks vastava erikaitsealaga liita. Kriteeriumid, mida selle otsuse tegemisel rakendati, olid teaduslikult sobivad ornitoloogilised kriteeriumid. Iirimaa leiab, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt 2,2 ha suuruse ala kadumine kujutab endast lindude elupaikade märkimisväärset halvenemist ning häirete allikat, ei ole vastuvõetav ning et viimati nimetatu ei ole suutnud tuua ühtegi teaduslikku või objektiivselt kontrollitavat tõendit selle seisukoha toetamiseks.

141    Teise piirkonna kohta on asjakohane meelde tuletada, et käesoleva otsuse punktis 39 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb erikaitsealasid klassifitseerida üksnes linnudirektiivis määratud ornitoloogiliste kriteeriumide alusel.

142    Seega väidab komisjon õigustatult, et ühelt poolt ei saa erikaitsealade klassifitseerimisel lähtuda iga kõnealuse piirkonna ornitoloogilise tähtsuse eraldiseisvast uurimusest, vaid see peab toimuma märgala ökosüsteemi looduslikke piire arvesse võttes, ja teiselt poolt peavad ornitoloogilised kriteeriumid, millele klassifitseerimine peab eranditult tuginema, olema teaduslikult põhistatud. Nimelt võidakse puudulike, väidetavalt ornitoloogiliste kriteeriumide kasutamise tagajärjel määrata erikaitsealade piirid vääralt.

143    Käesolevas kohtuasjas on kindel, et vaidlusalune piirkond on ülejäänud klassifitseerinud suudmelahest eraldatud teega, mis ristub jõega ning millel on loodetevööndina samad omadused, mis kogu Dublini lahe alal.

144    Lisaks ilmneb 1998. aasta juulis avaldatud keskkonnamõju hindamise aruandest, millele mõlemad pooled menetluses tuginevad, et osa Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitsealal esinevast looduslikust linnustikust kasutab nimetatud ala toitumispaigana.

145    Seega tuleb tõdeda, et teist kõnealust piirkonda kasutab toitumispaigana kolm linnuliiki üheksast, kellel on otsustav tähtsus selle kasuks, et kvalifitseerida Dublini laht ornitoloogiliselt tähtsa alana, mida need liigid kasutavad keskmisel, etteaimataval määral, kui mitte rohkem. Järelikult on see piirkond kogu märgala ökosüsteemi lahutamatu osa ning seetõttu oleks see samuti tulnud erikaitsealana klassifitseerida.

146    Eeltoodust tuleneb, et hagi on põhjendatud ka Sandymount Strand and Tolka Estuary erikaitsealast välja jäetud teise piirkonna osas.

147    Järelikult tuleb lugeda esimese väite teine osa põhjendatuks.

148    Kõigist eeltoodud kaalutlusest lähtuvalt tuleb tõdeda, et esimene väide on põhjendatud, välja arvatud seoses erikaitsealade määramisega selleks, et kaitsta I lisas nimetatud liiki suur-laukhane ning kiivitajat, punajalg-tildrit, tikutajat ja suurkoovitajat – regulaarselt esinevaid rändlinde, mida ei ole toodud I lisas.

 Teine väide, mis tugineb linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt vajaliku õiguskaitse korra kehtestamata jätmisele

 Poolte argumendid

149    Komisjon leiab, et alates 1981. aastast ei ole Iirimaa õigusaktidega piisavalt rakendatud linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 sätteid ning peale selle ei ole Iirimaa neid sätteid praktikas kohaldanud nii, et ta oleks koostanud spetsiaalse erikaitsealade kaitse-eeskirja, et tagada asjaomaste linnuliikide säilimine ja paljunemine.

150    Esiteks võib komisjoni hinnangul linnuliikide säilimise ja paljunemise kindlustamisel vaja minna mitte üksnes preventiivseid meetmeid, vaid ka aktiivseid või abistavaid meetmeid, mida Iirimaa ei võtnud, kui üks erand välja arvata. Teiseks esineb kahtlusi seoses küsimusega, kas asjaomased Iirimaa õigusaktid moodustavad tegelikkuses õigusliku aluse, mis võimaldab selliseid meetmeid võtta.

151    Iirimaa vaidlustab etteheidetud rikkumise. Mis puutub tõhusate erikaitseala kaitse-eeskirjade kehtestamise kohustusse, siis nõustudes, et preventiivne lähenemine ei ole lindude kaitsmiseks igas olukorras piisav, väidab Iirimaa, et sel eesmärgil loodi vabatahtlik toetuste keskkonnaprogramm rukkiräägu kaitseks. Sellele lisandub teatavate erikaitsealade linnukaitse haldamise kohta tehtud plaanide loetelu eelnõu.

152    Seoses linnudirektiivi artikli 4 lõikeid 1 ja 2 ülevõtvate Iiri õigusaktide ulatusega vaidlustab Iirimaa asjaolu, et looduskaitsemääruse ainus eesmärk on loodusdirektiivi kohaldamine, ning väidab, et nimetatud määrus loob siseriiklikus õiguses kohase õigusliku aluse erikaitsealade haldamiskavade koostamiseks ja täideviimiseks. Iirimaa sõnul näeb looduskaitsemäärus erikaitsealade jaoks sõnaselgelt ette teatava arvu olulisi kaitse- ning rakendusmeetmeid, näiteks artikkel 13, millele artiklis 34 viidatakse sõnaselgelt kui sättele, mis on kohaldatav linnudirektiivi alusel klassifitseeritud alade suhtes.

 Euroopa Kohtu hinnang

153    On oluline meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kohustavad linnudirektiivi artikli 4 lõiked 1 ja 2 liikmesriike andma erikaitsealade kaitsele sellise õigusliku staatuse, mis tagaks eelkõige I lisas nimetatud linnuliikide säilimise ja paljunemise ning samuti I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide pesitsemise, sulgimise ja talvitumise (18. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑166/97: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1999, lk I‑1719, punkt 21 ja viidatud kohtupraktika).

154    Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 77 märkis, ei või erikaitsealade kaitse piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimese põhjustatud väliste ohtude ja häirete vältimiseks, vaid peab ka vastavalt olukorrale hõlmama abistavaid meetmeid ala seisukorra säilitamiseks ja parandamiseks.

155    On kindel, et looduskaitsemääruse artikkel 13 oleks linnudirektiivi artikli 4 lõiked 1 ja 2 piisavalt üle võtnud, kui see säte oleks olnud kohaldatav erikaitsealade suhtes. Vastupidi Iirimaa seisukohale, et nimetatud määruse artikkel 13 on põhiliselt artikli 34 alusel kohaldatav ka erikaitsealade suhtes, väidab komisjon siiski, et looduskaitsemäärus on mõeldud üksnes loodusdirektiivi rakendamiseks.

156    Kõnealuse määruse artiklis 34 on ette nähtud, et „Artiklite 4, 5, 7, 13, 14, 15 ja 16 sätteid kohaldatakse vajadusel mutatis mutandis linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel klassifitseeritud alade suhtes.”

157    Kuigi direktiiv on vastavalt EÜ artikli 249 kolmandale lõigule saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, jätab ta siiski vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutusele. Järelikult võib Iirimaa nagu mis tahes liikmesriik valida linnudirektiivi ülevõtmise vormi ja vahendid (vt selle kohta 20. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑296/01: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2003, lk I‑13909, punkt 55).

158    Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab direktiivi ülevõtmine siseriiklikku õigusesse sellegipoolest tegelikkuses tagama direktiivi täieliku kohaldamise piisavalt selgelt ja täpselt (vt selle kohta 30. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑361/88: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1991, lk I‑2567, punkt 15).

159    Nagu käesoleva otsuse punktis 64 on meenutatud, on Euroopa Kohus samuti sedastanud, et ülevõtmise täpsus on linnudirektiivi puhul erakordselt oluline olukorras, kus ühise pärandi haldamine on nende territooriumil usaldatud vastavatele liikmesriikidele.

160    Niisiis tuleb kontrollida, kas looduskaitsemääruse artikkel 34 ei taga sama määruse artikli 13 kohaldamist alade suhtes, mis on linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel klassifitseeritud erikaitsealadena, nagu väidab komisjon.

161    Kuid selle sätte grammatilise tõlgendamise põhjal võib järeldada, et see ei jäta looduskaitsemääruse kohaldamisalast välja artikli 13 kohaldamist linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel klassifitseeritud alade suhtes.

162    Seetõttu ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, et kuna looduskaitsemääruses ei ole mainitud eraldi eesmärki, mis seisneks linnudirektiivi jõustamises, ja arvestades Euroopa ühenduste seaduse kehtestatud piire, ei saa nimetatud määrus olla selline õiguslik alus, mille põhjal oleks võimalik vastu võtta erikaitsealadel linnukaitse haldamise plaane.

163    Samal põhjusel ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, et looduskaitsemäärus ei võimalda erikaitsealade suhtes kohaldada loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 1 ettenähtud haldusmeetmeid, sest selle määruse väljatoodud eesmärk on üksnes kõnealuse direktiivi rakendamine. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 82 märkis, isegi kui erikaitsealade suhtes tuleb linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel kohaldada artikli 6 lõikes 1 ette nähtud meetmetega sarnaseid meetmeid, ei takista miski siseriiklikul seadusandjal kehtestada ühte ühist sätet kahe kõnealuse direktiivi eeskirjade ülevõtmiseks.

164    Samuti ei saa lugeda põhjendatuks komisjoni argumenti, mis puudutab Euroopa ühenduste seadusega kehtestatud piiranguid. Nimelt toob Iirimaa kostja kaitses esile – ilma et komisjon seda vaidlustaks –, et looduskaitsemäärus ei ole küll seadus, aga on tervikuna ja vaieldamatult täielikult kehtiv ja sellel on õiguslikud tagajärjed niivõrd, kui seda ei ole pädevas kohtus tulemuslikult vaidlustatud.

165    Lõpuks tuleb samal põhjusel, mis on toodud käesoleva otsuse punktis 161, tagasi lükata komisjoni argument, et looduskaitsemääruse artikli 13, mis puudutab ministri võetavaid erikaitsealadega seonduvaid kaitsemeetmed, kohaldamine erikaitsealade suhtes ei ole automaatne, sest selle määruse artikli 34 sõnastuse kohaselt on kõnealuse määruse teatavad sätted kohaldatavad „võimalusel” ja „mutatis mutandis” linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 2 alusel klassifitseeritud alade suhtes.

166    Lisaks tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hinnata siseriiklike õigus- ja haldusnormide ulatust neile siseriiklike kohtute poolt antavat tõlgendust arvesse võttes (29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑300/95: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 1997, lk I‑2649, punkt 37 ja viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul aga ei viita komisjon oma hagi toetuseks ühelegi siseriiklikule kohtuotsusele, milles vaidlusalust siseriikliku õiguse sätet tõlgendataks viisil, mis ei ole direktiiviga kooskõlas.

167    Neil asjaoludel näib, et komisjon, kellel on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses tõendamiskoormis (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 35 ja viidatud kohtupraktika), ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et 11. juulil 2003 teatatud täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpuks oli looduskaitsemäärusel ulatus, mille komisjon sellele omistab.

168    Seetõttu tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis tugineb linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause kohaldamata jätmisele alade suhtes, mis oleks tulnud erikaitsealadena klassifitseerida

 Poolte argumendid

169    Komisjon väidab, et Iirimaa on jätnud alates 1981. aastast tagamata, et linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause sätteid kohaldataks aladele, mis oleks selle direktiivi kohaselt tulnud klassifitseerida erikaitsealadena, kuid mida nendena ei klassifitseeritud. Ta leiab, et arvestades, kui suurel hulgal on Iiri ametivõimud erikaitsealasid määramata jätnud, võivad sellel puudusel olla tõsised tagajärjed asjaomaste linnuliikide kaitsele.

170    Komisjon on arvamusel, et kuigi Iirimaal kehtivad õigusaktid elupaikade kaitse kohta väljaspool erikaitsealadena klassifitseeritud alasid, ei ole need ornitoloogilisest seisukohast nii üksikasjalikud, kui on ette nähtud eelmises punktis viidatud ühenduse õiguse sättes. Nimelt ei sea siseriiklikud õigusnormid aladel, mis ei kuulu Iirimaa erikaitsealade võrgustikku, eraldi kohustusi seoses nende loodusliku linnustiku liikide elupaikadega, kelle kaitse peaks tagama erikaitsealad. Ta toob konkreetse näitena esile välja-loorkulli raskused ning lisab, et pealegi ei ole erikaitsealadena klassifitseerimata jäänud alad, mille puhul oleks klassifitseerimine vajalik, Iirimaal isegi ametiasutuste tegevuse suhtes kaitstud nii, nagu näeb ette linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimene lause.

171    Iirimaa vastab sisuliselt, et välja-loorkulli kohta on teostamisel mahukas uurimistöö ja peagi valmib tuuleenergia arendamise juhiste projekt.

 Euroopa Kohtu hinnang

172    Tuleb rõhutada, et nagu käesoleva otsuse punktis 84 on meenutatud, ei oleks võimalik saavutada linnudirektiivi põhjenduses 9 kirjeldatud kaitse-eesmärke, kui liikmesriigid peaksid nimetatud direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevaid kohustusi täitma üksnes juhtudel, mil erikaitseala on eelnevalt määratud.

173    Nagu Euroopa Kohtu praktikast samuti tuleneb, on loodusdirektiivi artiklis 7 täpsustatud, et nimetatud direktiivi artikli 6 lõiked 2–4 asendavad linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimeses lauses sätestatut alates loodusdirektiivi rakendamise kuupäevast või alates ala linnudirektiivi kohasest klassifitseerimisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem. Niisiis on selge, et alade suhtes, mida ei klassifitseeritud erikaitsealadena ja mida oleks tulnud klassifitseerida, kohaldatakse jätkuvalt linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevat korda (vt eespool viidatud 7. detsembri 2000. aasta kohtuotsus C‑374/98: komisjon vs. Prantsusmaa, punktid 46 ja 47).

174    Kuid käesoleval juhul ei ole Iirimaa isegi kinnitanud, et ta tagas linnudirektiivi kõnealuse artikli lõike 4 esimese lause sätete kohaldamise alade suhtes, mida oleks tulnud selle direktiivi alusel erikaitsealadena klassifitseerida.

175    Seetõttu, ilma et oleks vaja uurida komisjoni toodud konkreetseid näiteid, tuleb kolmas väide lugeda põhjendatuks.

 Neljas väide, mis tugineb linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause ülevõtmata ja kohaldamata jätmisele

 Poolte argumendid

176    Komisjon väidab, et Iirimaa ei ole täielikult ja õigesti üle võtnud ega kohaldanud linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teist lauset, mis näeb ette kohased meetmed, mida liikmesriigid peavad rakendama, et vältida väljaspool erikaitsealasid asuvate elupaikade saastumist ja halvenemist.

177    Komisjon väidab oma väite põhjenduseks, et erinevad siseriiklikud õigusalased abinõud, eelkõige loasüsteem saaste koondpreventsiooni raames, põllumajandusjäänuste majandamissüsteem, planeerimisalased õigusaktid ja keskkonnamõju hindamist reguleerivad õigusnormid, mis peaksid linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause üle võtma, ei sisalda ühtegi konkreetselt ornitoloogilist aspekti, mis selles artiklis väljendub. Kui aga ei ole tuginetud ühelegi ornitoloogilisele kaalutlusele, ei saa arvata, et asutused, kes keskkonnakaitsemeetmetega tegelevad, võtavad ornitoloogilisi huve arvesse. Komisjoni hinnangul on paljud kõnealust artikli 4 lõike 4 teist lauset ülevõtvad siseriiklikud õigusnormid vaid osalised ning endiselt esineb puudusi. Seda, et õigusnormid ei ole täielikud, näitab elupaikade halvenemine, ning vaatamata sellele, et Iirimaa eeltoodut eitab, ei saa käesoleval juhul põhjendatult vaidlustada asjaolu, et inimtegevus on toonud kaasa elupaikade halvenemise.

178    Iirimaa vastab, et linnudirektiivi artikli 4 lõige 4 on tegelikkuses üle võetud teatavate programmide ja haldusmeetmetega. Ta väidab ka, et linnudirektiivi kõnealuse artikli lõike 4 teise lause nõuded rakendatakse loomastiku ja taimestiku seaduse abil, milles on kehtestatud tugev õiguslik alus linnuliikide kaitsele maapiirkondades.

 Euroopa Kohtu hinnang

179    Kuigi vastab tõele, et linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause kohaselt ei pea tingimata saavutama teatavat tulemust, siis tuleb liikmesriikidel sellegipoolest seada väljaspool erikaitsealasid asuvate elupaikade kaitse endale tõsiselt eesmärgiks. Seetõttu tuleb tõdeda, et käesoleval juhul peab Iirimaa püüdma võtta kohased meetmed elupaikade saastatuse ja häirimise vältimiseks (vt selle kohta eespool viidatud 18. märtsi 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 48).

180    Esiteks tuleb uurida, kas Iirimaa võttis kõnealuse sätte täielikult ja õigesti üle, rakendades kohaseid meetmeid erikaitsealadest väljaspool asuvate elupaikade saastumise ja halvenemise vältimiseks.

181    Võttes arvesse erinevaid, kogumis hinnatud tõendeid, tuleb tõdeda, et käesoleval juhul see nii ei ole.

182    Nii näiteks, nagu märkis komisjon, ei ole saastuse alandamise komplekssüsteemi raames Environmental Protection Agency (keskkonnakaitseamet) väljaantavate lubadega seoses vaidlustatud asjaolu, et süsteem hõlmab üksnes saastava tegevuse liikide piiratud ringi ega sisalda ühtegi otsest viidet linnudirektiivi artiklis 4 sätestatud ornitoloogilistele kaalutlustele. Lisaks näib, et Iirimaa viitab nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26, ELT eriväljaanne 15/03, lk 80) ülevõtmisele, kusjuures sellel direktiivil on teised eesmärgid. Järelikult ei saa kõnealuseid lube puudutavaid siseriiklikke õigusnorme lugeda linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause piisavaks ülevõtmiseks.

183    Ühise põllumajanduspoliitika raames tehtava ühtse otsemakse tingimusliku vormi kohta väidab Iirimaa, et nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (EÜT L 270, lk 1, ELT eriväljaanne 03/40, lk 269) artiklis 4 ette nähtud erinevad kohustuslikud majandamisnõudeid, mis moodustavad selle tingimusliku vormi esimese keskse osa ja mille nimekiri on esitatud selle määruse III lisas, rakendatakse alates 1. jaanuarist 2005 järk-järgult kolme aasta jooksul. Ta täpsustab, et nende kohustuslike nõuete nimekirjas on viide linnudirektiivile. Kuid samadel põhjustel, mis käesoleva otsuse punktis 74, ei saa võtta arvesse kõnealuste kohustuslike nõuete järkjärgulist ülevõtmist siseriiklikku õigusesse.

184    Sama kehtib ka selle ühtse otsemakse tingimusliku vormi teise keskse osa kohta, mis puudutab määruse nr 1782/2003 artiklis 5 ette nähtud häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ning mille miinimumnõuded tuleb määratleda nimetatud määruse IV lisas sätestatud raamistiku alusel, kusjuures kõnealuse artikli üleminekumeetmed tuleb võtta alles 1. jaanuariks 2005.

185    Seoses maakondade keskkonnakaitse programmi raames rakendatavate meetmetega, mille eesmärk on hüvitada ökoloogilisel viisil põllumajandusliku tegevusega tegelevate põllumajandustootjate kulud, et õhutada olemasolevates põllumajandusettevõtetes keskkonnakaitse osas parandusi, möönab komisjon, et need on loodusliku linnustiku jaoks kasulikud, sest võimaldavad vältida elupaikade saastamist ja halvenemist. Sellegipoolest on teada, et see süsteem ei ole üldiselt kohaldatav kõigi põllumajandusmaade suhtes või alade suhtes, mis ei ole erikaitsealadena klassifitseeritud. Järelikult ei saa ka leida, et kõnealused meetmed võtavad üle linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause.

186    Farm Waste Management Scheme’i (põllumajandusjäätmete majandamiskava) ja planeerimisalaseid õigusakte, sealhulgas keskkonnamõju hindamise alaseid õigusnorme käsitlevad argumendid tuleb samuti tagasi lükata. Nimelt ei ole Iirimaa nimetatud aktidesse linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause alusel lisanud ühtegi ornitoloogilist kaalutlust.

187    Lõpuks, loomastiku ja taimestiku seaduse kohta tuleb tõdeda, et selle seaduse ainus säte, mis on käesolevas kontekstis asjakohane ja millele Iirimaa menetluse käigus viitas, on artikli 11 lõige 1. Viidatud säte ei ole siiski piisavalt täpne, et saaks tõdeda, et see tagab linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause ülevõtmise.

188    Teiseks tuleb kindlaks teha, kas komisjon on tõendanud, et Iirimaa ei ole tegelikkuses piisavalt püüdnud erikaitsealadest väljaspool asuvate elupaikade saastumist ja halvenemist vältida.

189    Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon toob näitena esile käo (Cuculus canorus), põldlõokese (Alauda arvensis), suitsupääsukese (Hirundo rustica) ja kaldapääsukese (Riparia riparia) elupaigad, st nende rändlinnuliikide elupaigad, kes on nimetatud BirdWatch Ireland’i ja Royal Society for the Protection of Birds’i poolt 1999. aastal avaldatud nimekirja „Birds of Conservation Concern in Ireland” „oranžis loetelus.” See nimekiri näitab, et nimetatud liikidele tekitab põllumajandustegevuse areng palju kahju. Lisaks viitab komisjon Environmental Protection Agency koostatud aruandele „Ireland’s Environment 2004”, milles selgitatakse elupaikade üldist halvenemist Iirimaal teatava arendustegevusega.

190    Veel tuleb tõdeda, et üksnes asjaolu, et rakendati teatavaid programme ning õigusalaseid meetmeid, nagu Iirimaa väitis, ei tõesta, et see liikmesriik on püüdnud piisavalt elupaikade saastumist ja halvenemist vältida. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 111 märkis, eeldab tõsine katse, st eesmärgi saavutamiseks kõikide mõistlike meetmete rakendamine eesmärgikindlat tegevust.

191    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Iirimaa rakendatud meetmed on osalised ja hajuvad meetmed, millest vaid üksikud soodustavad asjaomaste lindude asurkondade kaitset, ning need ei moodusta ühtset tervikut.

192    Toodud järeldust kinnitab ka asjaolu, et Iirimaa ei kummutanud 1999. aastal avaldatud nimekirja „Birds of Conservation Concern in Ireland” ega aruande „Ireland’s Environment 2004” – komisjoni esitatud ja eespool viidatud kahe ornitoloogilise uurimuse – andmeid.

193    Seega, arvestades kõiki komisjoni esitatud tõendeid, tuleb tõdeda, et Iirimaa ei ole täielikult ja õigesti üle võtnud ega kohaldanud linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause sätteid. Järelikult on selle väite osas rikkumine tuvastatud.

 Viies väide, mis tugineb väitele, et loodusdirektiivi artikli 6 lõikeid 2–4 ei ole piisavalt üle võetud ega kohaldatud

194    Viies väide puudutab seoses linnudirektiivi alusel määratud erikaitsealadega asjaolu, et Iirimaa ei ole võtnud kõiki loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 2–4 täitmiseks vajalikke meetmeid. Kõnealune väide käsitleb ka nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 2 ebapiisavat ülevõtmist seoses kõigi viidatud sättes ette nähtud alade kasutamisega puhke-eesmärgil.

 Esialgsed märkused

195    Loodusdirektiivi artiklis 7 on sätestatud, et selle direktiivi artikli 6 lõigetest 2–4 tulenevad kohustused asendavad kõik linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud alade või artikli 4 lõike 2 kohaselt samaväärsel viisil tunnustatud alade osas alates loodusdirektiivi rakendamise kuupäevast või alates ala linnudirektiivi kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem.

196    Sellest järeldub, et loodusdirektiivi artikli 6 lõiked 2–4 on Iirimaa erikaitsealade suhtes kohaldatavad 10. juunist 1994, mil lõppes kõnealuses liikmesriigis selle direktiivi ülevõtmise tähtaeg, või nende linnudirektiivi kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest, kui viimane kuupäev on hilisem.

 Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 ebapiisav ülevõtmine ja kohaldamine

–       Poolte argumendid

197    Komisjon leiab, et Iirimaa ei võtnud 10. juuniks 1994 ega pärast seda loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2 õigesti üle ega kohaldanud seda õigesti linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud või sama direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade suhtes.

198    Ta väidab, et looduskaitsemääruse kohaselt, millega Iirimaa kinnitusel rakendatakse loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2, sõltub võime võidelda maaomanike potentsiaalselt kahjuliku tegevuse vastu suures osas teatest, mis neile esitatakse siis, kui tehakse ettepanek klassifitseerida ala loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 alusel. Nimetatud määruse artikkel 14 annab pädevale ministrile õiguse anda maadekasutuse kohta korraldusi ja seada sellele tingimusi. Ometi on sellel õigusel kaks piirangut.

199    De jure piirang seisneb selles, et looduskaitsemääruse artikkel 14 on sõnastatud nii, et see on kohaldatav üksnes nende erikaitsealade suhtes, mis on määratud pärast selle määruse jõustumist, ning seda ei saa kohaldada enne seda kuupäeva määratud erikaitsealade suhtes. Olemasolevate erikaitsealade puhul ei ole ette nähtud, et maaomanikele tuleb esitada teade, milles neid teavitatakse sõnaselgelt sellest, millise tegevuse jaoks tuleb ülevõtvate õigusaktide alusel luba taotleda, nii et nendel aladel ei avaldu kahjuliku tegevuse vastase süsteemi kasu.

200    De facto piirangu tekitab asjaolu, et nimetatud määrust ei kohaldatud kõikide erikaitsealade suhtes.

201    Komisjon väidab, et kui ei ole antud piiravaid haldusakte, siis puudub Iiri õigusaktides säte, mis võimaldaks anda loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 sätetele täieliku õigusjõu riigimaa suhtes, mis asub erikaitseala piires. Ta leiab samuti, et arvestades, et see tegevus leiab aset maadel, mis kuuluvad riigile või mille üle riigil on kontroll, ei sätesta siseriiklikud õigusnormid ametiasutustele, kelle ülesanne on seda tegevust reguleerida, otsest õiguslikku kohustust võtta rakendusmeetmeid, et tagada kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 2 sätete täitmine.

202    Komisjon toob loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2 rikkuva tegevuse näiteks südakarpide eeskirjadevastase mehaanilise korjamise Bannow Bay erikaitsealal ning viitab samuti Glen Lough erikaitseala kahjulikele maakorraldustöödele.

203    Iirimaa vaidlustab kõik komisjoni argumendid. Ta märgib, et lisaks looduskaitsemääruse artiklis 14 sisalduvale sättele võtab ka selle määruse artikli 13 lõige 3, mis on kohaldatav nii linnukaitsealade kui ka erikaitsealade suhtes, üle loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2. Samal eesmärgil viitab Iirimaa ka looduskaitsemääruse artiklite 17 ja 18 sätetele ning jääb kindlaks seisukohale, et rannaseaduste (Foreshore Acts) alusel on võimalik tagada erikaitsealade kaitse.

–       Euroopa Kohtu hinnang

204    Kõigepealt tuleb meenutada, et loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 nagu ka linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimene lause paneb liikmesriikidele kohustuse võtta kohaseid meetmeid selleks, et vältida artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud aladel või sama artikli lõike 2 kohaselt tunnustatud aladel elupaikade halvenemist ning nende liikide tõsist häirimist, kelle jaoks kõnealused erikaitsealad olid määratud või tunnustatud (vt selle kohta 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑117/00: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2002, lk I‑5335, punkt 26).

205    Seoses Iirimaa argumendiga, et looduskaitsemääruse artikli 13 lõige 3 võtab üle loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2, tuleb tõdeda, et selle määruse artikli 13 lõike 3 ainus eesmärk on kohustada pädevat ministrit võtma meetmeid, mis on vajalikud, et vältida looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning nende liikide häirimist, kelle jaoks kõnealused erikaitsealad olid määratud, mistõttu on sellel artiklil õigusjõud vaid siis, kui nimetatud minister rakendab asjaomaste erikaitsealade suhtes otsest vastutust. Kuid looduskaitsemääruse ülesehituses lisandub selle määruse artikli 13 lõige 3 sama määruse artiklite 4 ja 14 sätetele, mis näevad ette teadetel põhineva maaomanike vastutuse süsteemi. Kuna käesolevas kohtuasjas on kindel, et seda teadet kõikide erikaitsealade kohta ei esitatud, ei saa järeldada, et looduskaitsemääruse artikli 13 lõige 3 tagab loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 piisava ülevõtmise.

206    Mis puutub argumenti, et looduskaitsemääruse artikkel 14 näeb ette nende toimingute ja tegevuste järelevalve, mille nimekiri sisaldub pädeva ministri poolt vastavalt selle määruse artiklile 4 esitatud teates ja et nimekirjas loetletud tegevusi saab teostada üksnes ministri loal või kõnealuse määruse artiklis 12 sätestatud halduslepingu alusel, siis piisab selle tõdemisest, et viidatud artikkel 14 tugineb samuti teate olemasolule. Järelikult ei saa viimati nimetatud sätet samal põhjusel, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, pidada selliseks, mis tagab loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 piisava ülevõtmise.

207    Seoses argumendiga, et looduskaitsemääruse artikli 17 kohaselt on pädeval ministril õigus pöörduda kohtusse, taotledes nende toimingute või tegevuse keelustamist, mis näivad teostatud hindamise tulemuste kohaselt olevat kahjulikud üleeuroopalise ala, sealhulgas erikaitseala jaoks, ja et kõnealuse määruse artikkel 18 annab pädevale ministrile analoogse õiguse juhul, kui erikaitsealale kahjulik toiming või tegevus leiab aset sellest erikaitsealast väljaspool asuval alal, tuleb tõdeda, nagu komisjon õigustatult väidab, ja nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 127 märkis, ei võimalda need sätted vältida looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning nende liikide tõsist häirimist, kelle jaoks kõnealused erikaitsealad olid määratud.

208    Nimelt, isegi kui Iirimaa märgib oma vasturepliigis, et pädeva ministri volitusi, mida on täpsustatud käesoleva otsuse eelmises punktis, saab kasutada juhul, kui on kohe vaja korraldusega ajutisi parandusmeetmeid rakendada, tuleb tõdeda, et need sätted muutuvad paratamatult asjakohaseks alles pärast seda, kui kõnealust tegevust on juba alustatud, ning seega pärast seda, kui võimalik halvenemine on juba toimunud. Lisaks puudub pädeval ministril õigus mõnda kahjulikku tegevust ühepoolselt ära keelata ning eespool mainitud volitused eeldavad, et selle tegevuse keskkonnamõju kohane hindamine on tehtud enne, kui taotletakse kohtulikku keeldu. Erikaitsealade reaktiivne kaitse võib nimetatud menetlusstaadiumide tõttu oluliselt hilineda. Viidatud sätted ei taga ka erikaitsealade kaitset eraisikute tegevuse eest, sest selleks on nõutav, et neid oleks preventiivselt takistatud ette võtmast tegevust, mis võib kahjulikuks osutuda.

209    Seega ei saa ka otsustada, et kõnealuse määruse artiklitega 17 ja 18 on loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 piisaval määral üle võetud.

210    Samuti ei saa nõustuda Iirimaa argumendiga, et erikaitsealade kaitset on võimalik tagada rannaseaduste abil. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et need seadused võimaldavad kaitsta üksnes rannikualasid, ega ole seega kohaldatavad erikaitsealade suhtes, mis asuvad neist väljaspool.

211    Lõpuks, mis puutub südakarpide eeskirjadevastasesse mehaanilisse korjamisse Bannow Bay erikaitsealal, mille komisjon tõi esile kui loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2 rikkuva tegevuse, tuleb tõdeda, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 140 märkis, et tegemist on üksnes illustratsiooniga ning see ei moodusta hagi eset. Igal juhul ei esitanud komisjon ühtegi asjaolu, mis selles osas rikkumise tõestaks.

212    Eeltoodust tuleneb, et Iirimaa ei võtnud 10. juuniks 1994 ega pärast seda loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2 kõikide linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud või sama direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade suhtes õigesti üle.

213    Järelikult tuleb väide lugeda selles osas põhjendatuks.

 Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 ebapiisav ülevõtmine puhkeajategevuse valdkonnas

–       Poolte argumendid

214    Komisjon leiab, et Iirimaa ei ole piisaval määral üle võtnud loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2 seoses kõigi selles sättes viidatud alade kasutamisega puhke-eesmärgil. Tema hinnangul reguleerivad Iiri õigusaktid vaid maaomanike tegevust ja need õigusaktid on alasid puhke-eesmärgil kasutavate isikute poolt elupaikadele tekitatava kahju vältimise osas mitmeti puudulikud. Looduskaitsemääruse artiklite 14 ja 17 kohaldamise tulemusel ei ole koostatud keelatud tegevuste ammendavaid loetelusid. Lisaks on kõnealuse määruse artikli 17 meetodid olemuselt reaktiivsed ja ükski teine Iirimaa viidatud õigusakti säte ei näi kaitsvat erikaitsealasid nende kasutajate puhkeajategevuse vastu.

215    Hoolimata viidetest vajalike seadusemuudatuste ettepanekutele, sealhulgas 2004. aasta meresõiduohutuse seaduse eelnõule (Maritime Safety Bill), vaidlustab Iirimaa argumendi, mille kohaselt ei ole kehtivad õigusnormid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 kohaldamise osas piisavad seoses erikaitsealadel asuvate alade kasutamisega puhke-eesmärgil. Ta selgitab, et Iiri ametivõimudel on õigus kontrollida teiste isikute kui maaomaniku puhkeaja- ning muud tegevust üleeuroopalise tähtsusega aladel ning määrata karistusi. Sellega seoses viitab ta looduskaitsemääruse artikli 4 lõike 3 punkti b ja selle määruse artiklite 14, 17 ja 18 sätetele, loomastiku ja taimestiku seadusele ning 1994. aasta karistusseadusele (avalik kord) (Criminal Justice (Public Order) Act 1994).

–       Euroopa Kohtu hinnang

216    Seoses Iirimaa argumendiga, et looduskaitsemääruse artikli 14 sätted, mis piiravad toimingute või tegevuse elluviimist, ei ole kohaldatavad üksnes kinnisasja omaniku, valdaja või loa omaniku suhtes, vaid kõigi isikute suhtes, kui seda toimingut või tegevust on mainitud selle määruse artikli 4 lõike 2 alusel välja antud teates, piisab sellest, kui tõdeda, et sama määruse artikli 14 lõige 3 ei võimalda vastutusele võtta kolmandaid isikuid, kes ei olnud sellest teatest teadlikud. Nimelt võivad nad tugineda viimati nimetatud sättes toodud „mõistlikule põhjusele”. Seega ei ole loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 2 vähemalt piisavalt täpselt üle võetud.

217    Mis puutub Iirimaa argumenti, et looduskaitsemääruse artiklites 17 ja 18 ette nähtud menetlus on eraldiseisev menetlus, mille võib algatada iga isiku suhtes ning see ei sõltu mõne välja antud „teate” sisust, siis tuleb tõdeda, et ei ole tagatud, et seda saab kohaldada isikute suhtes, kes ei ole saanud kõnealuse määruse artiklis 4 ette nähtud teadet. Lisaks, nagu käesoleva otsuse punktides 208 ja 209 on tõdetud, on see menetlus vaid reaktiivne meede ning seetõttu ei saa leida, et looduskaitsemääruse artiklid 17 ja 18 kindlustavad loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 piisava ülevõtmise.

218    Argumendi kohta, mille kohaselt on loomastiku ja taimestiku seaduse artiklites 22, 23 ja 76 ette nähtud võimalus tegutseda, kui kaitsealuse metslooma poegimis- või puhkepaikades leiab aset ilmselge ja tahtlik häirimine või kui häiritakse kaitsealuseid linde pesitsusperioodil, ning mille kohaselt hõlmavad selle seadusega antud volitused õigust arestida õigusrikkujate kasutatavad vahendid ning sõiduk, siis piisab, kui tõdeda, et on kindel, et kõnealune seadus ei hõlma kõiki kahjustusi, mida ala puhke-eesmärgil kasutajad võivad tekitada.

219    Lõpuks tuleb argumendi kohta, et siseriiklikus õiguses kvalifitseeriti 1994. aasta karistusseaduse (avalik kord) artikliga 19A eraomandi rikkumine ümber väärteoks ja et süüdimõistmise korral võib karistuseks olla trahv ning sõiduki ja vahendite arestimine, tuleb meenutada, et liikmesriigid peavad loodusdirektiivi raames, mis sätestab keerulised ja tehnilised eeskirjad keskkonnaõiguse valdkonnas, tagama eriti selle, et nende kõnealust direktiivi ülevõttev õigusakt oleks selge ja täpne (vt 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑6/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2005, lk I‑9017, punkt 26).

220    Kuid Iirimaa viidatud omandi rikkumist reguleerivate karistusõiguse normide uurimisest tuleneb, et need ei ole otseselt seotud looduslike elupaikade ja linnuliikide elupaikade kaitsmisega halvenemise vastu ega linnuliikide häirimise vastu ning et need ei ole seega mõeldud selleks, et vältida elupaikadele erikaitsealade puhke-eesmärgil kasutamisega tekkivat kahju. Järelikult ei kujuta need endast loodusdirektiivi sätete sellist selget ja täpset rakendamist, et täita täielikult õiguskindluse nõuet.

221    Eeltoodust lähtuvalt tuleb leida, et väide on põhjendatud ka selles osas.

 Loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ebapiisav ülevõtmine ja kohaldamine

–       Poolte argumendid

222    Komisjon väidab, et Iirimaa ei ole loodusdirektiivi artikli 6 lõikeid 3 ja 4 õigesti üle võtnud ega kohaldanud.

223    Viidatud sätete ülevõtmise kohta väidab komisjon, et siseriiklikud õigusnormid ei sisalda selliseid sätteid, mille eesmärk oleks tagada, et erinevalt projektidest hinnataks kavasid loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 alusel. Liiatigi ei ole siseriiklike õigusnormidega ette nähtud nende ühenduse õiguse sätete adekvaatset kohaldamist projektide suhtes, mis teostatakse väljaspool erikaitsealasid, kuid millel on nendele erikaitsealadele märkimisväärsed tagajärjed.

224    Seoses kõnealuste sätete kohaldamisega leiab komisjon, et Iirimaa ei kontrolli süstemaatiliselt, kas erikaitsealasid oluliselt mõjutada võivate kavade ja projektide suhtes teostatakse eraldi või koos teiste planeeringute ja projektidega kohane eelnev hindamine.

225    Iirimaa väidab, et ühelgi meetmel ega ühegi kava alusel elluviidaval projektil ei saa olla õiguslikke ega faktilisi tagajärgi ilma, et see oleks läbinud hindamise. Kuigi kavad võivad teatavaid tegevusi soodustada, ei vabasta nad vastavale korrale alluvate alade kontrollimisest ega takista seda. Neil ei ole tagajärgi ala mõjutada võiva projekti heakskiitmise või tagasilükkamise suhtes. Enne kui kava või projekti saab mõnel alal rakendada, viiakse selle kohta looduskaitsemääruse eeskirjade, planeerimismääruse või muude eeskirjade alusel läbi täielik hindamismenetlus vastavalt loodusdirektiivi sätetele. Järelikult ei saa ühelgi alal rakendada ühtegi planeeringut ega projekti ilma, et seda ei oleks hinnatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

226    Loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ülevõtmise kohta tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohus on varem sedastanud, et selle direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt on kava või projekti mõju asjakohane hindamine kohustuslik tingimusel, et on olemas asjaomase ala olulise mõjutamise võimalus või oht. Arvestades eriti ettevaatuspõhimõttega, on selline risk olemas niipea, kui objektiivsete elementide alusel ei saa välistada seda, et nimetatud kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel (eespool viidatud 20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 54 ja viidatud kohtupraktika).

227    Sellest tuleneb, et loodusdirektiivi alusel on nõutav, et kõikide kavade ja projektide kohta tehakse nende mõju kohane hindamine niipea, kui objektiivsete elementide alusel ei saa välistada seda, et nimetatud kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel.

228    Sellega seoses väidab Iirimaa, et kavade mõju asjakohane hindamine teataval alal toimub vastavalt looduskaitsemääruse artiklitele 27–33, mis näevad ette erinevate arendusprojektide (various development proposals) hindamise. Sellegipoolest ei ole Iirimaa tõendanud, et need projektid on kavad loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses.

229    Veel väidab Iirimaa, et 2000. aasta planeerimis- ja arendusseadus (Planning and Development Act 2000) kehtestas nõuded teatavate kavade arvesse võtmise kohta ja eelkõige juhised regionaal-, arendus- ning kohalikele planeeringutele, millel võib olla märkimisväärne keskkonnamõju. Alates 1. jaanuarist 2001 peavad kõik eespool viidatud planeeringud sisaldama teavet tagajärgede kohta, mis võivad nende elluviimisel keskkonnale märkimisväärset mõju avaldada. Nimetatud nõue lisati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157) sõnastust ennetades. Ometi ei saa selliste õigusnormide olemasolust hoolimata nõustuda sellega, et Iirimaa on täitnud oma kohustusi, mis tulenevad loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 3. Nimelt puudutab viidatud planeerimis- ja arendusseaduses toodud kohustus üksnes teavet tagajärgede kohta, mis võivad omada märkimisväärset keskkonnamõju, samas kui loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 alusel on nõutud arenduskavade mõju eelnev hindamine.

230    Muu hulgas väidab Iirimaa ka, et ta teostab hindamisi nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248) ja direktiivi 2001/42 alusel, mis on samuti üle võetud 2004. aasta Euroopa Ühenduse seadusega (teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine) (European Communities (Environmental Assessment of certain Plans and Programmes) Regulations 2004) ning 2004. aasta planeerimis- ja arendustegevuse keskkonnamõju strateegilise hindamise seadusega (Planning and Development Strategic Environmental Assessment Regulations 2004).

231    Kuid need kaks direktiivi sisaldavad sätteid konsulteerimismenetluse kohta, olemata liikmesriikidele otsuse osas siduvad, ning puudutavad vaid teatavaid projekte ja kavasid. Seevastu loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 teise lause kohaselt annavad pädevad siseriiklikud asutused kavale või projektile nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Seega ei saa direktiivi 85/337 või direktiivi 2001/42 alusel tehtud hindamine asendada loodusdirektiivi artikli 6 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud menetlust.

232    Lõpuks, seoses komisjoni kinnitusega, et Iiri õigusnormid ei näe ette loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 asjakohast rakendamist väljaspool erikaitsealasid teostatavate, kuid erikaitseala sees märkimisväärset mõju avaldavate projektide suhtes, piisab, kui tõdeda, et teadaolevalt on keskkonnamõju hindamise aruanne, mille peavad tellima asjaomased eraõiguslikud isikud, kes kannavad sellega vähemalt 15 000 euro suurused kulud, nõutav üksnes üle 50 ha suuruste põllumaade puhul, samas kui põllumaa keskmine pindala Iirimaal on 8 ha.

233    Eeltoodust järeldub seega, et kuna Iiri õigusnormidega ei ole kavadele kehtestatud nende poolt erikaitsealadele avaldatavate tagajärgede asjakohast hindamist, siis ei ole loodusdirektiivi artikli 6 lõikeid 3 ja 4 piisaval määral Iirimaa siseriiklikku õiguskorda üle võetud.

234    Sellest lähtuvalt tuleb hagi lugeda selles osas põhjendatuks.

235    Seoses loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaldamisega tugineb komisjon vesiviljeluse projektidele ning kuivendustöödele Glen Lough erikaitsealal. Seega tuleb neid järjestikku uurida.

236    Esiteks, vesiviljelusprojektide osas tugineb komisjon sisuliselt 2000. aastal BirdWatch Irelandi teostatud uurimusele „Review of the Aquaculture Licensing System in Ireland”, leides, et Iirimaa jättis need erikaitsealadel elluviidavad või erikaitsealale mõju avaldada võivad projektid pidevalt õigesti hindamata, rikkudes loodusdirektiivi artikli 6 lõikeid 3 ja 4. Neil asjaoludel rõhutab komisjon eelneva ekspertiisi tähtsust projekti poolt asjaomase erikaitseala kaitse-eesmärkidele avaldatava mõju hindamisel.

237    Tuleb täpsustada, et viidatud uurimus vaatleb side-, mere- ja loodusvarade ministri poolt ajavahemikul juunist 1998 kuni detsembrini 1999 välja antud 271 vesiviljelusprojekti luba ja 46 taotlust, mille kohta ei olnud veel otsust tehtud. 72 luba ning 9 otsust ootavat taotlust puudutavad vesiviljelusprojekte erikaitsealadel või nende läheduses. Erikaitsealadel loa saanud tegevusest 84% puhul puudutavad väljaantud load austrite ja südakarpide kasvatusega tegelevaid põllumajandusettevõtteid.

238    Samuti tuleb meenutada, et loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, juhul kui objektiivse teabe põhjal ei ole välistatud, et sellel on eraldi või koos muude kavade või projektidega nimetatud alale oluline mõju, hinnata asjakohaselt seoses tagajärgedega, mida see alale avaldab (7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, EKL 2004, lk I‑7405, punkt 45).

239    Kõnealune BirdWatch Irelandi teostatud uurimus toob aga esile mitu karpide ja vähiliste tootmise võimalikku kahjulikku tagajärge, sealhulgas toitumisalade kadumise ja inimtegevuse intensiivistumisest tulenevad häired ning viitab sellele, et isegi kui vesiviljelusprojekti rakendatakse erikaitsealal, kaitstakse lindude elupaiku väga vähe. Iirimaa ei väida ka, et ükski vesiviljelusprojekt erikaitsealadele mõju ei avalda.

240    Järelikult oleks loamenetlus pidanud hõlmama iga konkreetse projekti mõju hindamist. Sellega seoses tuleb tõdeda, et Iirimaa piirdus ilma täpsemaid selgitusi toomata vaid selle kinnitamisega, et Iiri vesiviljelusettevõtete loamenetlus, sealhulgas selle sätted konsulteerimise kohta, näevad tegelikkuses ette vesiviljeluse arendusprojekti kõigi osade üksikasjaliku kaalutlemise, enne kui otsustatakse, kas sellele luba anda.

241    Seega tuleb tõdeda, et Iirimaa ei kontrolli pidevalt, kas vesiviljelusprojektid, millel võib olla eraldi või koos muude projektidega erikaitsealadele oluline mõju, on eelnevalt asjakohasel hindamisel.

242    Toodud järeldust kinnitab asjaolu, et Iirimaa ei esitanud komisjoni tõstatatud kohustuste rikkumise vaidlustamiseks konkreetseid kirjalikke teaduslikke hindamisaruandeid, mis näitaksid, et on teostatud vesiviljelusprojektide eelnev üksikasjalik ornitoloogiline kontroll.

243    Ometi tähendab loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt kõnealusele alale kava või projektiga avaldatavate tagajärgede asjakohane hindamine seda, et enne kava või projekti heakskiitmist tuleb parimatest teadussaavutustest lähtudes teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele. Pädevad siseriiklikud asutused annavad sellisele tegevusele kaitsealuses kohas loa vaid siis, kui nad on kindlad, et see ei avalda nimetatud ala terviklikkusele negatiivset mõju. Nii on see juhul, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise suhtes (eespool viidatud kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, punkt 61).

244    Mis puutub Iirimaa argumenti, et merikarbikasvatuse puhul ei nõutud keskkonnamõju hindamist, sest need on väikesed ning nende mõju keskkonnale on piiratud, siis väidab komisjon õigustatult, et see ei ole piisav põhjus sellise kava või projekti mõju hindamata jätmiseks. Nimelt on loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt nõutud, et iga kava või projekti hinnataks asjakohaselt eraldi või koos muude kavade või projektidega, nagu käesoleva otsuse punktis 238 on meenutatud.

245    Euroopa Kohtu praktikast tuleneb samuti, et kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada (vt analoogia alusel 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑392/96: komisjon vs. Iirimaa, EKL 1999, lk I‑5901, punkt 76).

246    Viimaks, seoses Iirimaa argumendiga, et eelneva loata elluviidud arendusprojektide säilitamise luba on loodusdirektiiviga kooskõlas, piisab sellest, kui tõdeda, et juba ellu viidud arendustegevuse hindamist ei saa pidada võrdväärseks loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimese lause tähenduses kava või projekti hindamisega.

247    Järelikult tuleb väide lugeda selles osas põhjendatuks.

248    Teiseks, mis puutub kuivendustöödesse Glen Lough erikaitsealal, toob komisjon esile, et Iirimaa viis 1992. ja 1997. aastal loodusdirektiivi artikli 6 lõigetega 3 ja 4 vastuolus ellu kuivendusprojekti, mis võib oluliselt Glen Lough erikaitseala mõjutada, ilma et ta oleks enne seda projekti asjakohaselt hinnanud või kohaldanud sobivat otsustusmenetlust, põhjustades sellega kõnealuse direktiivi artikli 6 lõiget 2 rikkudes elupaikade halvenemise. Lisaks ei ole Iirimaa esitanud asjaolusid selle tõendamiseks, et see halvenemine on heastatud.

249    Kõigepealt tuleb tõdeda, et 1992. aastal Office of Public Works’i (riiklike ehitustööde amet) algatatud kuivendustööde ajal ei olnud loodusdirektiiv veel kohaldatav. Seega ei kuulu need tööd kõnesoleva hagi esemesse.

250    Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et asjaolu, et kavale või projektile antakse luba loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud menetluse kohaselt, muudab tarbetuks nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud üldise kaitsekohustuse samaaegse kohaldamise, kui tegemist on nimetatud kava või projektiga silmas peetud kaitsealuse koha mõjutamisega (eespool viidatud kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, punkt 35).

251    Järelikult tuleb 1997. aastal alustatud kuivendustöid puudutava väite puhul kontrollida, kas selline tegevus võib rikkuda loodusdirektiivi artikli 6 lõikeid 3 ja 4.

252    Nimetatud direktiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 rikkumine eeldab, et need kuivendustööd kujutavad endast projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega.

253    Sellega seoses on kindel, et need tööd kujutavad endast projekti ja et need ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalikud. Järelikult oleks nad käesoleva otsuse punktis 226 meenutatud kohtupraktika kohaselt pidanud läbima hindamise seoses tagajärgedega, mida need Glen Lough erikaitseala jaoks määratud kaitse-eesmärkidele avaldavad, kui objektiivsete elementide alusel ei saanud välistada seda, et need tööd mõjutavad seda ala olulisel moel eraldi või koos muude kavade või projektidega.

254    Kui võtta arvesse eelkõige ettevaatusprintsiipi, mis on EÜ artikli 174 lõike 2 esimese lõigu kohaselt üks ühenduse keskkonnapoliitika kaitstuse kõrge taseme eesmärgi alustest ning millest lähtuvalt loodusdirektiivi tuleb tõlgendada, siis selline hindamine tuleb läbi viia oluliste mõjude puudumises kahtlemise korral (vt eespool viidatud kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, punkt 44).

255    Toimikust ilmneb, et Glen Lough erikaitseala, mille pindala on ligikaudu 80 ha ja mis klassifitseeriti 1995. aastal, on oluline rändlindude talvitumisala Iirimaa keskosas. Seal esines eelkõige ülemaailmse arvestuse järgi suur arv laululuiki (Cygnus cygnus) ning see on lindude jaoks eriti tähtis oma veeala tõttu.

256    Käesoleval juhul aga Iirimaa – olles rõhutanud, et kõnealused tööd olid vaid olemasolevate kanalite hooldustööd, mida tehti enne Glen Lough erikaitsealana klassifitseerimist loodud kuivenduse raames, ja et need ei avaldanud olulist mõju loodusliku linnustiku elupaikadele sellel erikaitsealal – möönab kostja vastuses, et 1997. aastal Office of Public Worksi teostatud Silver’ jõe kuivendussüsteemi hooldustööd näivad olevat vähendanud hüdroloogilist taastusaega ning seega ka selle ala kasutamist laululuikede poolt.

257    Järelikult tuleb leida, et kuna Iirimaa ei hinnanud enne kuivenduskanalite hooldustööde teostamist nende tagajärgi Glen Lough erikaitseala kaitse-eesmärkidele, siis on Iirimaa rikkunud loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 esimest lauset.

258    Loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 3 tuleneb, et põhikohtuasja taolisel juhtumil pädevad siseriiklikud asutused, võttes arvesse asjakohase hindamise järeldusi kõnealuste tööde tagajärgede kohta asjaomasele alale, ja arvestades selle kaitse-eesmärke, oleks andnud sellisele tegevusele loa vaid tingimusel, et nad on kindlad, et see ei avalda selle ala terviklikkusele negatiivset mõju ning kui neil ei ole teaduslikust seisukohast mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise suhtes (vt eespool viidatud kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, punkt 67).

259    Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 182 märkis, oleks luba olnud loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 teise lause kohaselt õigusvastane ainuüksi seetõttu, et kuivenduskanalite 1997. aastal teostatud hooldustööde tagajärgi ei hinnatud. Lisaks näitavad Iirimaa esitatud asjaolud, nagu käesoleva otsuse punktis 256 märgitud, et loa andmine ei olnud võimalik, sest kõnealused tööd võisid Glen Lough erikaitseala oluliselt mõjutada. Kuna laululuikede talvitumisala kaitsmine oli nimetatud ala oluline eesmärk, siis mõjutati tõepoolest selle ala terviklikkust loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 teise lause mõttes.

260    Eeltoodust tuleneb samuti, et hoolimata negatiivsest hinnangust projekti tagajärgedele ala suhtes, oleks loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel loa andmine olnud võimalik vaid alternatiivsete lahenduste puudumisel ja kui selle projekti oleks pidanud ellu viima üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel ning tingimusel, et kõnealune liikmesriik võtab kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 üldise sidususe kaitse.

261    Isegi kui kuivendamist tehakse üldises huvis, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 183 märkis, siis piisab, kui tõdeda, et see huvi võib erikaitseala halvenemist loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel õigustada üksnes alternatiivsete lahenduste puudumisel.

262    Kuid Iirimaa märgib ise, et pärast seda, kui National Parks and Wildlife paigaldas 1998. aastal Silver’ jõe sängi tammi, mis hoiab tagasi järvevett, võimaldades jõel veevõrgustiku abil täita ülemjooksul asuvate maade kuivenduse ülesannet, sõlmis ta lepingu selle tammi parandamiseks 2005. aasta alguses ja hüdraulilise liutee ning ülevoolutoru paigaldamiseks. Selle liikmesriigi väitel võimaldab see järvevee taset täpselt kontrollida ning laululuikede poolt järve kasutamise optimiseerimiseks kehtestatakse veekasutuskord. Sellegipoolest ei ole Iirimaa esitanud argumente, mis tõendaksid, et neid alternatiivseid lahendusi ei saanud rakendada enne kuivenduskanalite hooldustööde tegemist 1997. aastal.

263    Eeltoodust järeldub, et Iirimaa viis 1997. aastal loodusdirektiivi artikli 6 lõigetega 3 ja 4 vastuolus ellu kuivenduskanalite hooldustööd, mis võisid Glen Lough erikaitseala oluliselt mõjutada, ilma et ta oleks enne asjakohaselt hinnanud nende tööde tagajärgi sellele alale või kohaldanud sobivat otsustusmenetlust, põhjustades sellega nimetatud direktiivi artikli 6 lõiget 2 rikkudes elupaikade halvenemise.

264    Järelikult on väide ka selles osas põhjendatud.

265    Neil asjaoludel tuleb viies väide lugeda põhjendatuks.

 Kuues väide linnudirektiivi artikli 10 üle võtmata jätmise kohta

 Poolte argumendid

266    Komisjon väidab, et olevikuvormi kasutamine linnudirektiivi artiklis 10 tähendab liikmesriikide jaoks kohustust soodustada kõikide selle direktiivi artiklis 1 silmas peetud linnuliikide asurkondade kaitse, hoidmise ja kontrolli jaoks vajalikke uuringuid. Kuid tema hinnangul ei väljenda asjakohased siseriiklikud õigusnormid seda kohustust. Siseriikliku õiguse seisukoht on igatahes ebamäärane.

267    Komisjoni sõnul on uuringute soodustamine pädeva ministri jaoks loomastiku ja taimestiku seaduse kohaselt vabatahtlik.

268    Iirimaa seevastu leiab, et ta ei ole jätnud täitmata oma kohustust uuringuid soodustada. Ta kinnitab, et Iiri õigusnormides ei ole lünki ja et loomastiku ja taimestiku seaduse artikli 11 lõige 3 võtab viidatud artikli 10 piisaval määral üle ning väljendab täielikult või isegi ületab selle ühenduse õiguse sätte seatud kohustuse taset.

 Euroopa Kohtu hinnang

269    Kõigepealt tuleb tõdeda, et loomastiku ja taimestiku seaduse artikli 11 lõike 3 grammatiline tõlgendus annab alust kinnitada, et viidatud säte näeb pädevale ministrile ette võimaluse teostada või tellida uuringuid, mille ta leiab olevat kasulikud oma ülesannete täitmisel selle seaduse alusel. Seevastu ei määra kõnealune säte pädevale ministrile ühtegi sellise tegevuse soodustamise kohustust.

270    Kuid nagu komisjon õigesti väidab, kehtestab linnudirektiivi artikkel 10 liikmesriikidele kohustuse soodustada kõikide selle direktiivi artiklis 1 silmas peetud linnuliikide asurkondade kaitse, hoidmise ja kontrolli jaoks vajalikke uuringuid ja töid.

271    Järelikult ei saa leida, et Iirimaa on linnudirektiivi artikli 10 oma siseriiklikku õiguskorda üle võtnud.

272    Toodud järeldust ei sea kahtluse alla Iirimaa argument, et pädeva ministri osatähtsust suurendab veel loomastiku ja taimestiku seaduse artikli 11 lõige 1. Nimelt teatab see säte üksnes, et minister peab tagama eluslooduse kaitse ja edendama bioloogilise mitmekesisuse kaitset.

273    Samuti tuleb tagasi lükata Iirimaa argument, et sõna „may” („võib”) kasutamine ei tähenda siseriikliku õiguse tõlgendamisel tingimata, et pädeval ministril on täielik kaalutlusõigus selle otsustamisel, kas uuringuid tuleb teha või mitte.

274    Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et siseriiklikust kohtupraktikast, millele see liikmesriik viitab, ei ilmne, et siseriikliku õiguse selline tõlgendamine oleks pidev, ning see ei puuduta ka konkreetselt vaidlusalust siseriikliku õiguse sätet.

275    Järelikult tuleb kuues väide lugeda põhjendatuks.

276    Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb tõdeda, et kuna Iirimaa:

–        ei klassifitseerinud alates 6. aprillist 1981 vastavalt linnudirektiivi artikli 4 lõigetele 1 ja 2 kõiki arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid nimetatud direktiivi I lisas mainitud liikide jaoks, välja arvatud suur-laukhane (Gröönimaa alamliik) kaitseks mõeldud alad; ega I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide jaoks, välja arvatud kiivitaja, punajalg-tildri, tikutaja ja suurkoovitaja kaitseks mõeldud alad;

–        on jätnud alates 6. aprillist 1981 tagamata, et linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimese lause sätteid kohaldataks aladele, mis tuleb selle direktiivi kohaselt klassifitseerida erikaitsealadena;

–        ei ole täielikult ja õigesti üle võtnud ning rakendanud linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 teise lause nõudeid;

–        ei ole võtnud kõikide linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud või sama direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud erikaitsealade suhtes kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 täitmiseks;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 täitmiseks selliste alade puhke-eesmärgil kasutamise suhtes, millele seda artiklit tuleb kohaldada;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 täitmiseks seoses kavadega;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 täitmiseks seoses loa andmisega vesiviljelusprojektidele;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 2–4 täitmiseks seoses kuivenduskanalite hooldustöödega Glen Lough erikaitsealal;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid linnudirektiivi artikli 10 täitmiseks;

siis on Iirimaa rikkunud linnudirektiivi artikli 4 lõigetest 1, 2 ja 4 ning artiklist 10 ja loodusdirektiivi artikli 6 lõigetest 2–4 tulenevaid kohustusi.

 Kohtukulud

277    Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Iirimaa on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

278    Kodukorra sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Järelikult tuleb otsustada, et Kreeka Vabariik ja Hispaania Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      Kuna Iirimaa:

–        ei klassifitseerinud alates 6. aprillist 1981 vastavalt nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta, mida on muudetud eelkõige komisjoni 29. juuli 1997. aasta direktiiviga 97/49/EÜ artikli 4 lõigetele 1 ja 2 kõiki arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid nimetatud direktiivi I lisas mainitud liikide jaoks, välja arvatud suur-laukhane (Gröönimaa alamliik) kaitseks mõeldud alad; ega I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide jaoks, välja arvatud kiivitaja, punajalg-tildri, tikutaja ja suurkoovitaja kaitseks mõeldud alad;

–        on jätnud alates 6. aprillist 1981 tagamata, et direktiivi 79/409, muudetud direktiiviga 97/49, artikli 4 lõike 4 esimese lause sätteid kohaldataks aladele, mis tuleb selle direktiivi kohaselt klassifitseerida erikaitsealadena;

–        ei ole täielikult ja õigesti üle võtnud ning rakendanud direktiivi 79/409, muudetud direktiiviga 97/49, artikli 4 lõike 4 teise lause nõudeid;

–        ei ole võtnud kõikide direktiivi 79/409, muudetud direktiiviga 97/49, artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud või sama direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud erikaitsealade suhtes kõiki vajalikke meetmeid nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõike 2 täitmiseks;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 2 täitmiseks selliste alade puhke-eesmärgil kasutamise suhtes, millele seda artiklit tuleb kohaldada;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõigete 3 ja 4 täitmiseks seoses kavadega;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 täitmiseks seoses loa andmisega vesiviljelusprojektidele;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 92/43 artikli 6 lõigete 2–4 täitmiseks seoses kuivenduskanalite hooldustöödega Glen Lough erikaitsealal;

–        ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid direktiivi 79/409, muudetud direktiiviga 97/49, artikli 10 täitmiseks;

siis on Iirimaa rikkunud direktiivi 79/409, muudetud direktiiviga 97/49, artikli 4 lõigetest 1, 2 ja 4 ning artiklist 10 ja direktiivi 92/43 artikli 6 lõigetest 2–4 tulenevaid kohustusi.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Mõista kohtukulud välja Iirimaalt.

4.      Kreeka Vabariik ja Hispaania Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: inglise.