AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

10. september 2009

Kohtuasi F‑47/07

Joachim Behmer

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2005. aasta edutamine – Edutamismenetlust reguleerivate juhiste õiguspärasus – Personalieeskirjade komiteega konsulteerimine – Teenete võrdlev hindamine – Töötajate esindajate diskrimineerimine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega J. Behmer palub eelkõige tühistada parlamendi otsus tema 2005. aasta edutamise raames alates 1. jaanuarist 2005 palgaastmele A*13 edutamata jätmise kohta.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Personalieeskirjad – Üldised rakendussätted – Mõiste

(Personalieeskirjad, artiklid 45 ja 110)

2.      Ametnikud – Edutamine – Üleminek ühelt süsteemilt teisele

3.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Edutamiskorra muutmine

4.      Ametnikud – Edutamine – Edutatud ametnike nimekirja koostamise otsus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

5.      Ametnikud – Edutamine – Kriteeriumid – Teened – Teenistusstaaži palgaastmes arvestamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

6.      Ametnikud – Edutamine – Edutamata jäetud kandidaadi kaebus – Rahuldamata jätmise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik, artikkel 45 ja artikli 90 lõige 2)

1.      Personalieeskirjade artiklis 110 sisalduva väljendiga „üldised rakendussätted” viidatakse esiteks personalieeskirjade teatud erisätetega sõnaselgelt ettenähtud rakendusmeetmetele ning sõnaselge sätte puudumisel on ainult erandjuhul kohustus kehtestada rakendusmeetmed, millele kohaldatakse nimetatud artikli vorminõudeid, st siis, kui personalieeskirjade sätted on nii ebaselged ja ebatäpsed, et see ei võimalda kohaldamist, mis ei oleks suvapõhine.

Personalieeskirjade artikli 110 tähenduses ei ole üldised rakendussätted juhised, mis reguleerivad edutamismenetlust ja mis on võetud vastu ühenduse institutsiooni poolt personalieeskirjade artikli 45 alusel. Esiteks ei näe personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 sätted sõnaselgelt ette kohustust võtta vastu üldised rakendussätted nimetatud artikli 110 tähenduses. Teiseks on nimetatud sätted piisavalt täpsed, et võimaldada isegi formaalsete üldiste rakendussätete puudumisel kohaldamist, mis ei ole suvapõhine.

(vt punktid 47 ja 48)

Viited:

Euroopa Kohus: 31. märts 1965, kohtuasi 16/64: Rauch vs. komisjon (EKL 1965, lk 179, 193); 8. juuli 1965, liidetud kohtuasjad 19/63 ja 65/63: Prakash vs. komisjon (EKL 1965, lk 677, 695).

Esimese Astme Kohus: 9. juuli 1997, kohtuasi T‑156/95: Echauz Brigaldi jt vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑171 ja II‑509, punkt 53).

2.      Ühenduse seadusandja võib igal ajal teha muudatusi, mida ta peab teenistuse huvides olevaks, ja seda isegi siis, kui kehtestatud sätted on ametnike suhtes ebasoodsamad, tingimusel et asjaomaste ametnike või muude teenistujate õiguspäraselt saadud õigused säilitatakse ning uute õigusnormidega konkreetselt puudutatud isikuid koheldakse samamoodi.

Seetõttu ei saa ametnik tugineda õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, kui administratsioon muudab edutamiskorda, kui on teada esiteks, et administratsioon võis õiguspäraselt asuda seisukohale, et selle korra muutmine on teenistuse huvides, teiseks, et nimetatud korra reform ei muuda juhtpõhimõtteid, mis puudutavad muu hulgas asjaomases institutsioonis edutamisele kohaldatavaid kriteeriume, menetlust ja läbipaistvust, ega riku nii õigusi, mis on nõuetekohaselt võidud edutamise vallas saada, ja kolmandaks, et kõiki sama palgaastme ametnikke koheldi samamoodi.

Kuna üleminek ühest edutamiskorrast teise on õiguspärane, ei saa administratsioonile edutamiskorra reformimisel ette heita võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist põhjendusel, et tehtud muudatused kahjustasid palgaastmel kõrgema teenistusstaažiga ametnikke.

(vt punktid 52–54)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. märts 1975, kohtuasi 28/74: Gillet vs. komisjon (EKL 1975, lk 463, punktid 5 ja 6).

Esimese Astme Kohus: 30. september 1998, kohtuasi T‑121/97: Ryan vs. kontrollikoda (EKL 1998, lk II‑3885, punktid 98 ja 104); 18. september 2008, kohtuasi T‑47/05: Angé Serrano jt vs. parlament (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 107, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Kohtusse, (kohtuasi C‑496/08 P)).

Avaliku Teenistuse Kohus: 19. oktoober 2006, kohtuasi F‑59/05: De Smedt vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑109 ja II‑A‑1‑409, punkt 71); 24. aprill 2008, kohtuasi F‑61/05: Dalmasso vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 78).

3.      Õiguskindluse kaitse põhimõttele tuginemise õigus on isikutel, kes on olukorras, kus ühenduse administratsioon on tekitanud neil põhjendatud lootusi. Seevastu ei saa ükski ametnik tugineda õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, kui administratsioon ei ole talle andnud täpseid kinnitusi.

Seega kui administratsioon ei ole endale võtnud kohustust säilitada endine edutamiskord, siis ei saa ametnik toetuda õiguspärase ootuse põhimõttele asjaomase korra reformi vaidlustamiseks.

(vt punktid 55 ja 56)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. mai 1983, kohtuasi 289/81: Mavridis vs. parlament (EKL 1983, lk 1731, punkt 21).

Esimese Astme Kohus: 27. märts 1990, kohtuasi T‑123/89: Chomel vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑131, punkt 25); 30. november 1994, kohtuasi T‑498/93: Dornonville de la Cour vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑257 ja II‑813, punkt 46); eespool viidatud kohtuotsus Angé Serrano jt vs. parlament, punkt 121.

4.      Ametisse nimetaval asutusel ei ole kohustust lükata edasi edutatud ametnike nimekirja avaldamist, kui ühe kandidaadi teenetepunktide andmise otsus ei ole veel lõplik. Rikkumisega ei ole iseenesest tegemist siis, kui ametisse nimetav asutus võtab oma edutamisotsused vastu ilma, et talle oleks kättesaadavad kõik teenetepunktide andmise otsused. Rikkumise saab tuvastada vaid siis, kui otsus puudub ainult administratsioonile omistatava olulise hilinemise tõttu.

(vt punkt 76)

Viited:

Euroopa Kohus: 27. jaanuar 1983, kohtuasi 263/81: List vs. komisjon (EKL 1983, lk 103, punkt 27); 17. detsember 1992, kohtuasi C‑68/91 P: Moritz vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑6849, punkt 17).

Esimese Astme Kohus: 5. oktoober 2000, kohtuasi T‑202/99: Rappe vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑201 ja II‑911, punkt 39); 15. november 2001, kohtuasi T‑194/99: Sebastiani vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑215 ja II‑991, punkt 44 jj).

5.      Personalieeskirjade artiklis 45 mainitud kriteeriumide hulka, mille alusel tehakse kindlaks, milliseid ametnikke tuleb edutada, ei kuulu teenistusstaaž palgaastmes, mis on ainult täiendav aspekt. Seega juhul, kui ametnikku ei edutatud, kuigi ta oli saanud sama arvu teenetepunkte kui teised ametnikud, kelle teenistusstaaž palgaastmes oli väiksem ja keda edutati, ei ole tegemist ilmse hindamisveaga, kuna administratsioon võis asuda seisukohale, et teiste kriteeriumide kohaldamine põhjendas nende edutamist. Pealegi ei tähenda teenistusstaaži palgaastmes kriteeriumi arvestamine seda, et arvesse tuleb võtta ametniku kogu karjääri.

(vt punktid 84 ja 85)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 9. aprill 2003, kohtuasi T‑134/02: Tejada Fernández vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑125 ja II‑609, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 10. september 2009, kohtuasi F‑124/07: Behmer vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 106–110).

6.      Kuigi ametisse nimetav asutus ei pea edutamata jäetud ametnikele põhjendama edutamisotsuseid, peab ta siiski põhjendama oma otsust, millega jäetakse rahuldamata edutamata jäetud ametniku poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus, kuna nimetatud rahuldamata jätmise otsuse põhjendus peab eeldatavalt langema kokku otsuse põhjendusega, mille peale kaebus esitati. Siiski ei pea administratsioon märkima, kuidas ta otsuse vastuvõtmise aluseks olnud iga kriteeriumi hindas.

Kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendamise kohustus on täidetud, kui ametisse nimetav asutus märgib otsuses, et asjaomase isiku teened ei olnud edutamise põhjendamiseks piisavad, kuna edutatud ametnike täidetud kohustused olid vaieldamatult ülekaalukamad. Seal mainitud aspektid võimaldavad asjaomasel isikul tuletada edutamata jätmise otsuse põhjused ning kasutada vajalikke vahendeid oma õiguste ja huvide kaitseks. Samuti teevad need võimalikuks selle otsuse õiguspärasuse kontrolli.

(vt punktid 94–97)

Viited:

Euroopa Kohus: 30. oktoober 1974, kohtuasi 188/73: Grassi vs. nõukogu (EKL 1974, lk 1099, punkt 13); 27. oktoober 1977, kohtuasi 121/76: Moli vs. komisjon (EKL 1977, lk 1971, punkt 12); 26. november 1981, kohtuasi 195/80: Michel vs. parlament (EKL 1981, lk 2861, punkt 22).

Avaliku Teenistuse Kohus: 8. oktoober 2008, kohtuasi F‑44/07: Barbin vs. parlament (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 35); 8. oktoober 2008, kohtuasi F‑81/07: Barbin vs. parlament (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 27).