Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu) 18. detsembril 2019 – UAB „Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras“, teised menetlusosalised: UAB „Ecoservice Klaipėda“, UAB „Klaipėdos autobusų parkas“, UAB „Parsekas“, UAB „Klaipėdos transportas“

(kohtuasi C-927/19)

Kohtumenetluse keel: leedu

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Lietuvos Aukščiausiasis Teismas

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: UAB „Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras“

Teised menetlusosalised: UAB „Ecoservice Klaipėda“, UAB „Klaipėdos autobusų parkas“, UAB „Parsekas“, UAB „Klaipėdos transportas“

Eelotsuse küsimused

Kas hanketingimus, mille kohaselt on ettevõtja kohustatud tõendama üksnes konkreetsete teenuste osutamisega seotud tegevusest (segaolmejäätmete käitlemine) saadud aasta keskmise tulu teatavat taset, kuulub direktiivi 2014/241 artikli 58 lõike 3 või lõike 4 kohaldamisalasse?

Kas ettevõtja suutlikkuse hindamise meetod, mille nägi Euroopa Kohus ette 4. mai 2017. aasta otsuses Esaprojekt (C-387/14)2 , sõltub vastusest esimesele küsimusele?

Kas hanketingimus, mille kohaselt peab ettevõtja tõendama, et [jäätmekäitluse] teenuse osutamiseks vajalikud sõidukid vastavad konkreetsetele tehnilistele nõuetele, mis muu hulgas hõlmavad saasteainete heitkoguseid (EURO 5), GPS-saatja paigaldamist, asjakohast võimsust jne, kuulub a) direktiivi 2014/24 artikli 58 lõike 4, b) artikli 42 koostoimes VII lisaga või c) artikli 70 kohaldamisalasse?

Kas direktiivi 89/6653 artikli 1 lõike 1 kolmandat lõiku, mis sätestab läbivaatamise korra tõhususe põhimõtte, artikli 1 lõikeid 3 ja 5, direktiivi 2014/24 artiklit 21 ja direktiivi 2016/9434 , eelkõige selle põhjendust 18 ja artikli 9 lõike 2 kolmandat lõiku (koos või eraldi, kuid ilma et see piiraks nende kohaldamist) tuleb tõlgendada nii, et kui riigihankeid reguleerivate riigisiseste õigusnormidega on sätestatud siduv kohtueelne vaidluste lahendamise menetlus,

a)    siis peab hankija avaldama ettevõtjale, kes on palunud vaidlustusmenetluse algatada, kõik teise ettevõtja pakkumuse üksikasjad (sõltumata nende konfidentsiaalsusest), kui menetluse esemeks on konkreetselt teise ettevõtja pakkumuse hindamise õiguspärasus ning ettevõtja, kes on palunud menetluse algatada, on eelnevalt sõnaselgelt palunud hankijal need andmed esitada;

b)    kas – sõltumata vastusest eelmisele küsimusele – hankija peab ettevõtja vaidlustust, mis käsitleb konkurendi pakkumuse hindamise õiguspärasust, tagasi lükates igal juhul andma selge, ülevaatliku ja konkreetse vastuse, sõltumata ohust avaldada talle pakkumuses teatavaks tehtud konfidentsiaalset teavet?

Kas direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmandat lõiku, artikli 1 lõikeid 3 ja 5 ning artikli 2 lõike 1 punkti b, direktiivi 2014/24 artiklit 21 ja direktiivi 2016/943, eelkõige selle põhjendust 18 (koos või eraldi, kuid ilma et see piiraks nende kohaldamist) tuleb tõlgendada nii, et hankija otsus keelduda avaldamast ettevõtjale teise pakkuja pakkumuses sisalduvat konfidentsiaalset teavet, on otsus, mille võib kohtus eraldi vaidlustada?

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 89/665 artikli 1 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja peab esitama hankijale sellise otsuse peale vaidlustuse ja vajaduse korral kaebuse kohtule?

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmandat lõiku ja artikli 2 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sõltuvalt teise ettevõtja pakkumuse sisu kohta olemasoleva teabe mahust võib ettevõtja esitada kohtule kaebuse ainult seoses keeldumisega anda talle teavet, seadmata eraldi kahtluse alla hankija teiste otsuste õiguspärasust?

Kas – sõltumata vastustest eelmistele küsimustele – direktiivi 2016/943 artikli 9 lõike 2 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui kohus on saanud kaebajalt taotluse kohustada kohtuasja vastaspoolt esitama kohtule tõendid, et kohus edastaks need kaebajale, peab kohus sellise taotluse rahuldama, sõltumata hankija tegevusest hankemenetluse või vaidlustusmenetluse ajal?

Kas direktiivi 2016/943 artikli 9 lõike 2 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui kohus on jätnud rahuldamata kaebaja taotluse avaldada kohtuasja vastaspoole konfidentsiaalne teave, peaks kohus omal algatusel hindama nende andmete tähtsust, mille avaldamist taotleti, ning nende mõju riigihankemenetluse õiguspärasusele?

Kas direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punktis h sätestatud ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldamise alust saab Euroopa Kohtu 3. oktoobri 2019. aasta otsust Delta Antrepriză de Construcţii şi Montaj 935 arvesse võttes kohaldada nii, et kohus võib ettevõtja ja hankija vahelist vaidlust uurides omal algatusel ja hankija hinnangut arvesse võtmata otsustada, et asjaomane pakkuja esitas hankijale eksitavat ja faktiliselt ebaõiget teavet tahtlikult või hooletusest ning tuli seetõttu riigihankemenetlusest kõrvaldada?

Kas direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punkti h koostoimes selle direktiivi artikli 18 lõikes 1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et kui riiklikus õiguses on valeandmete esitamise eest ette nähtud täiendavad karistused (peale hankemenetlusest kõrvaldamise), võib neid karistusi kohaldada ainult isikliku vastutuse alusel, eelkõige siis, kui faktiliselt ebaõige teabe esitasid ainult mõned riigihankemenetluses ühispakkumuse teinud ettevõtjate ühenduse liikmed (näiteks üks mitmest liikmest)?

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65).

2 ECLI:EU:C:2017:338

3 Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiv 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246).

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT 2016, L 157, lk 1).

5 C-267/18, ECLI:EU:C:2019:826