EUROOPA KOHTU OTSUS
20. september 2001(*)
EÜ asutamislepingu artikkel 85 (nüüd EÜ artikkel 81) – Õlle ainuostu kohustusega leping – Alkoholimüügikohtade rentimine – Kartellikokkulepe – Lepingupoole õigus saada kahjuhüvitist
Kohtuasjas C‑453/99,
mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Court of Appeal’i (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) poolt esitatud eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas asjas järgmiste poolte vahel:
Courage Ltd
versus
Bernard Crehan
ning
Bernard Crehan
versus
Courage Ltd jt,
EÜ asutamislepingu artikli 85 (nüüd EÜ artikkel 81) ja teiste ühenduse õiguse sätete tõlgendamiseks,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, M. Wathelet (ettekandja) ja V. Skouris, kohtunikud D. A. O. Edward, P. Jann, L. Sevón, F. Macken, N. Colneric, J. N. Cunha Rodrigues ja C. W. A. Timmermans,
kohtujurist: J. Mischo,
kohtusekretär: ametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Courage Ltd, esindaja: N. Green, QC, keda volitas solicitor A. Molyneux,
– B. Crehan, esindajad: D. Vaughan, QC, ja barrister M. Brealey, keda volitas solicitor R. Croft,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. E. Collins, keda abistas K. Parker, QC,
– Prantsuse valitsus, esindajad: K. Rispal-Bellanger ja R. Loosli-Surrans,
– Itaalia valitsus, esindaja: U. Leanza,
– Rootsi valitsus, esindajad: L. Nordling ja I. Simfors,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: K. Wiedner, keda abistas barrister N. Khan,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 6. veebruari 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Courage Ltd (esindajad: N. Green ja barrister M. Gray), B. Grehan (esindajad: D. Vaughan ja M. Brealey), Ühendkuningriigi valitsus (esindajad: J. E. Collins ja K. Parker) ning komisjon (esindajad: K. Wiedner ja N. Khan),
olles 22. märtsi 2001. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 16. juuli 1999. aasta määrusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 30. novembril 1999, esitas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) EÜ artikli 234 alusel neli eelotsuse küsimust EÜ asutamislepingu artikli 85 (nüüd EÜ artikkel 81) ja teiste ühenduse õiguse sätete tõlgendamiseks.
2 Need küsimused tõstatati menetluses, milles pooled olid äriühing Courage Ltd (edaspidi „Courage”) ja kõrtsmik Bernard Crehan ning mis puudutab viimase poolt maksmata jäetud õlletarneid.
Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
3 Õlletehas Courage, kes omab Ühendkuningriigis 19% suurust osa õllemüügiturust, ja äriühing Grand Metropolitan (edaspidi „Grand Met”), kellel on erinevad huvid hotellinduse ja restoranide valdkonnas, leppisid 1990. aastal kokku nende poolt rendile antavate alkoholimüügikohtade (edaspidi „pubid”) ühendamises. Selleks anti nende pubid üle äriühingule Inntrepreneur Estates Ltd (edaspidi „IEL”), mis kuulub võrdsetes osades Courage’ile ja Grand Metile. IEL ja Courage’i vaheline kokkulepe nägi ette, et kõik IEL-i rentnikud peavad oma õlle ostma eranditult Courage’ilt. Viimane kohustus omakorda tarnima tellitud koguse õlut hinnaga, mis oli fikseeritud IEL-i poolt renditud pubidele kohaldatavas hinnakirjas.
4 IEL kohaldas oma rentnikele tüüprendilepingut. Kui rendi suurus võis olla potentsiaalse rentnikuga läbirääkimiste objektiks, siis ainuostukohustus ja muud lepingusätted ei olnud läbiräägitavad.
5 Bernard Crehan sõlmis 1991. aastal IEL-iga kaks 20-aastast rendilepingut koos ostukohustusega Courage’i kasuks. Renti võidakse üle vaadata iga viie aasta järel, seda üksnes tõstes, nii et see ulatuks eelneva perioodi kõrgeima rendi tasemeni või kõrgeima rendini, mida on võimalik vabal turul saada rendilepingu lõpuni jäänud perioodil muude lepingutingimuste alusel. Kõrtsmik pidi ostma miinimumkoguse kindlaksmääratud õlut ja IEL kohustus tagama, et Courage tarnib kõrtsmikule kindlaksmääratud liiki õlle Courage’i hinnakirjas näidatud hindadega.
6 Courage, kes on põhikohtuasjas hageja, esitas 1993. aastal hagi, millega nõudis põhikohtuasja kostjalt B. Crehanilt 15 266 Inglise naela maksmist tasumata õlletarnete eest. B. Crehan vaidlustas kõigepealt hagi põhjendatuse, väites, et ostukohustus on vastuolus asutamislepingu artikliga 85. Lisaks esitas ta vastuhagi kahjuhüvitise saamiseks.
7 B. Crehan väitis, et Courage müüs oma õlut pubide sõltumatutele rentnikele oluliselt madalama hinnaga, kui on näidatud IEL-i ainuostukohustuse sättega seotud rentnikele kohaldatavas hinnakirjas. Ta väitis, et see hinnaerinevus vähendas kohustusega seotud rentnike kasumlikkust ning sundis neid oma tegevust lõpetama.
8 Tüüprendilepingust, mida kasutasid Courage, Grand Met ja nende tütarettevõtjad, teavitati komisjoni 1992. aastal. 1993. aastal avaldas komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 19 lõike 3 kohase teatise, teatades oma kavatsusest anda erand vastavalt asutamislepingu artikli 85 lõikele 3.
9 Teade võeti tagasi 1997. aasta oktoobris, mil IEL võttis kasutusele uue tüüprendilepingu, millest samuti teavitati komisjoni. Uus rendileping põhikohtuasja siiski ei puuduta, kuna esitatud hagid puudutasid vana rendilepingu ainuostuklausli rakendamist.
10 Court of Appeal esitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused järgmistel kaalutlustel.
11 Eelotsuse küsimuse esitanud kohus leiab, et Inglise õigus ei võimalda keelatud kokkuleppe poolel nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist. Isegi kui nõustuda väitega, mille B. Crehan enda kaitseks on esitanud ja mille kohaselt tema sõlmitud rendileping rikub asutamislepingu artiklit 85, ei ole Inglise õiguse alusel võimalik rahuldada tema kahju hüvitamise nõuet.
12 Lisaks sellele on Court of Appeal leidnud ühes eelotsusetaotluse esitamisele eelnenud kohtuotsuses, pidamata Euroopa Kohtult selles osas eelotsuse küsimist vajalikuks, et asutamislepingu artikli 85 lõike 1 eesmärk on kaitsta kolmandaid isikuid, konkurente või tarbijaid, kuid mitte keelatud kokkuleppe pooli. Viimased on konkurentsipiirangu põhjustajad, mitte selle ohvrid.
13 Court of Appeal viitab Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu seisukohale otsuses Perma Life Mufflers Inc. vs. International Parts Corp., 392 U S 134 (1968), mille kohaselt võib konkurentsivastase kokkuleppe pool, kes on majanduslikult nõrgemal positsioonil, esitada teise lepingupoole vastu kahju hüvitamise hagi.
14 Samuti soovib Court of Appeal teada, kas ühenduse õigusega on kooskõlas see, et Inglise õiguse alusel ei ole võimalik rahuldada B. Crehani nõudeid käesoleva otsuse punktis 6 toodud kujul.
15 Court of Appeal märgib, et juhul, kui ühenduse õigus annab konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu poolele õiguskaitse, mis on võrreldav Ameerika Ühendriikide õiguses antava õiguskaitsega, võib tekkida menetlusautonoomia põhimõtte ja ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise põhimõtte vahel konflikt.
16 Nendel tingimustel otsustas kohus asja kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas EÜ artiklit 81 (varem artikkel 85) tuleb tõlgendada selliselt, et pool, kes on sõlminud ainuostukohustuse sätet sisaldava keelatud lepingu alkoholimüügikoha rentimiseks, võib tugineda nimetatud EÜ artiklile 81, et saada kohtulikku õiguskaitset (relief) teise lepingupoole vastu?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas poolel, kes taotleb kohtulikku õiguskaitset (relief), on õigus saada hüvitist kahju eest, mis oletatavasti tekkis sellest, et ta järgis artikliga 81 vastuolus olevat lepingusätet?
3. Kas ühenduse õigusega on kooskõlas siseriikliku õiguse säte, mis näeb ette, et kohus ei luba isikul viidata ja/või tugineda iseenda ebaseaduslikele tegudele, selleks et saada kahjuhüvitist?
4. Kui vastus kolmandale küsimusele on, et teatavatel asjaoludel on selline säte ühenduse õigusega vastuolus, siis milliseid asjaolusid peab siseriiklik kohus arvesse võtma?”
Küsimused
17 Oma esimese, teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asutamislepingu artikli 85 mõistes konkurentsi piirata või kahjustada võiva kokkuleppe üks pool võib siseriiklikus kohtus viidata nimetatud sätte rikkumisele, selleks et saada kohtulikku õiguskaitset (relief) lepingu teise poole vastu, eelkõige saada hüvitist kahju eest, mis tema väitel on tekkinud tema seotusest artikliga 85 vastuolus oleva lepinguklausliga, ja seega kas ühenduse õigus välistab siseriikliku õiguse sätte, mis keelab isikul tugineda tema enda vastavatele ebaseaduslikele tegudele, selleks et saada kahjuhüvitist.
18 Juhul kui ühenduse õigus välistab sellise siseriikliku sätte, soovib siseriiklik kohus oma neljanda küsimusega teada, milliseid asjaolusid tuleb arvestada, et hinnata sellise kahju hüvitamise nõude põhjendatust.
19 Esiteks tuleb meenutada, et asutamislepinguga on loodud eraldi õigussüsteem, mis on integreeritud liikmesriikide õigussüsteemi ja mida nende kohtud peavad kohaldama. Selle õigussüsteemi subjektideks ei ole üksnes liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud. Sõltumata liikmesriikide õigusaktidest ühenduse õigus mitte ainult ei kohusta üksikisikuid, vaid on kavandatud andma neile ka õigusi. Kõnealused õigused ei teki mitte üksnes siis, kui need on sõnaselgelt antud asutamislepinguga, vaid ka kohustuste tõttu, mille asutamisleping paneb selgelt määratletud viisil nii üksikisikutele kui ka liikmesriikidele ning ühenduse institutsioonidele (vt 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: Van Gend & Loos, EKL 1963, lk 3, punkt 23; 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa, EKL 1964, lk 1141, punktid 1158–1160, ja 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt, EKL 1991, lk I‑5357, punkt 31).
20 Teiseks on asutamislepingu artikkel 85 vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 3 alapunktile g (pärast muudatusi EÜ artikli 3 lõike 1 alapunkt g) alussäte, mis on oluline ühendusele pandud ülesannete täitmiseks, eelkõige siseturu toimimiseks (vt 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑126/97: Eco Swiss, EKL 1999, lk I‑3055, punkt 36).
21 Peale selle on asutamislepingu autorid sellise sätte olulisuse tõttu sõnaselgelt sätestanud nimetatud artikli 85 lõikes 2, et selle artikli põhjal keelatud kokkulepped või otsused on algusest peale tühised (vt eespool viidatud kohtuotsus Eco Swiss, punkt 36).
22 Seda tühisust, millele igaüks võib tugineda, peab kohus järgima, kui artikli 85 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud ja kui asjassepuutuvale kokkuleppele ei kohaldu artikli 85 lõikes 3 sätestatud erand (vt viimase punkti kohta 9. juuli 1969. aasta otsus kohtuasjas 10/69: Portelange, EKL 1969, lk 309, punkt 10). Kuna artikli 85 lõikes 2 viidatud tühisus on absoluutne, siis ei ole kokkulepe, mis on selle sätte alusel tühine, kokkuleppe pooltele õiguslikult siduv ning sellele ei saa tugineda suhetes kolmandate isikutega (vt 25. novembri 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/71: Béguelin, EKL 1971, lk 949, punkt 29). Lisaks võib ta mõjutada kõiki kõnealuse kokkuleppe või otsuse nii seniseid kui ka tulevikus tekkida võivaid tagajärgi (vt 6. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 48/72: Brasserie de Haecht, EKL 1973, lk 77, punkt 26).
23 Kolmandaks tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et EÜ asutamislepingu artikli 85 lõikel 1 ja artiklil 86 (nüüd EÜ artikkel 82) on vahetu õigusmõju üksikisikute vahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, mida siseriiklikud õiguskorrad peavad kaitsma (vt 30. jaanuari 1974. aasta otsus kohtuasjas 127/73: BRT ja SABAM (edaspidi „BRT I”), EKL 1974, lk 51, punkt 16, ja 18. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑282/95 P: Guérin automobiles vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑1503, punkt 39).
24 Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et igal üksikisikul on õigus kohtus tugineda asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumisele, isegi kui ta on sellise lepingu pooleks, mis võib selle sätte mõistes piirata või kahjustada konkurentsi.
25 Mis puudutab võimalust nõuda kahju hüvitamist, mis on tekkinud konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu või tegevuse tagajärjel, tuleb kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab siseriiklik kohus oma pädevuse piires ühenduse õiguse sätteid kohaldama, et tagada nende normide täielik õigusmõju ja kaitsta üksikisikutele neist tekkivaid õigusi (vt eelkõige 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Simmenthal, EKL 1978, lk 629, punkt 16, ja 19. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑213/89: Factortame jt, EKL 1990, lk I‑2433, punkt 19).
26 Asutamislepingu artikli 85 täielik õiguslik toime ja eriti selle artikli lõikes 1 sätestatud keelu kasulik mõju oleksid ohustatud, kui iga isik ei saaks nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tal on tekkinud konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu või tegevuse tagajärjel.
27 Sellise õiguse olemasolu tugevdab ühenduse konkurentsieeskirjade tõhusust ja aitab vältida kokkuleppeid või tegevusi – sageli salajasi –, mis võivad konkurentsi piirata või kahjustada. Seda eesmärki arvestades aitab kahju hüvitamise vaidluste lahendamine siseriiklikes kohtutes oluliselt kaasa tõhusa konkurentsi säilitamisele ühenduses.
28 Nendel asjaoludel ei saa a priori välistada sellist hagi, mille esitab konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva lepingu pool.
29 Siiski tuleb valdkonnas, kus ühenduse õigusnormid puuduvad, määrata iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga pädevad kohtud ja reguleerida üksikasjaliselt menetlus, mis peab üksikisikutele tagama ühenduse õiguse vahetust õigusmõjust tulenevad õigused, kusjuures see kord ei tohi olla ebasoodsam sarnast siseriiklikku laadi kaebemenetlust puudutavast korrast (võrdväärsuse põhimõte) ega või muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste teostamist praktikas võimatuks ega ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑261/95: Palmisani, EKL 1997, lk I‑4025, punkt 27).
30 Selles osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et ühenduse õigus ei takista siseriiklikel kohtutel teostada järelevalvet selle üle, et ühenduse õiguskorraga tagatud õiguste kaitse ei tooks endaga kaasa selle õiguse subjektide alusetut rikastumist (vt eelkõige 4. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas 238/78: Ireks-Arkady vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1979, lk 2955, punkt 14; 27. veebruari 1980. aasta otsus kohtuasjas 68/79: Just, EKL 1980, lk 501, punkt 26, ja 21. septembri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑441/98 ja C‑442/98: Michaïlidis, EKL 2000, lk I‑7145, punkt 31).
31 Tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (vt eespool viidatud kohtuotsus Palmisani, punkt 27), ei ole ühenduse õigusega samuti vastuolus see, kui siseriikliku õiguse kohaselt ei ole lepingu poolel, kellel on tuvastatud oluline vastutus konkurentsi kahjustamise eest, õigust nõuda teiselt lepingupoolelt kahju hüvitamist. Vastavalt enamikus liikmesriikide õiguskordades tunnustatud põhimõttele, mida Euroopa Kohus on juba kohaldanud (vt 7. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 39/72: komisjon vs. Itaalia, EKL 1973, lk 101, punkt 10), ei tohi isik kasu saada iseenda ebaseaduslikust käitumisest, kui viimane on kindlaks tehtud.
32 Selles osas tuleb hinnangukriteeriumide seas, mida pädevad siseriiklikud kohtud peavad arvestama, nimetada ka majanduslikku ja õiguslikku konteksti, milles pooled asuvad, ning nagu Ühendkuningriigi valitsus on õigesti osundanud, kummagi lepingupoole läbirääkimisvõimalusi ja nende vastavat käitumist.
33 Täpsemalt tuleb nimetatud kohtul analüüsida, kas pool, kes väidab end olevat kahju kandnud konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu sõlmimise tõttu, on võrreldes teise poolega selgelt nõrgemas positsioonis, nii et selle lepingupoole vabadus läbi rääkida lepingu tingimuste üle ja võimalus kahju tekkimist vältida või seda piirata, kasutades õigeaegselt kõiki tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, oli selgelt küsitav, kui mitte olematu.
34 Viidates Euroopa Kohtu 12. detsembri 1967. aasta otsusele kohtuasjas 23/67: Brasserie de Haecht, EKL 1967, lk 525, 537, ja 28. veebruari 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑234/89: Delimitis, EKL 1991, lk I‑935, punktid 14–26, on komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus samuti õigesti osundanud, et leping võib olla vastuolus asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 ainuüksi seetõttu, et see on osa samalaadsete lepingute võrgustikust, millel on kumulatiivne mõju konkurentsile. Sellisel juhul ei saa võrgustiku haldaja teisel lepinguosalisel olla olulist vastutust artikli 85 rikkumise eest, eelkõige siis, kui võrgustiku haldaja on tegelikkuses kehtestanud lepingu tingimused.
35 Vastupidi Courage’i väidetule ei ole poolte vastutuse ulatuse eristamine vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei ole asutamislepingu artikli 85 kohaldamisel oluline, kas kokkuleppe pooled on võrdses seisus või mitte, kui kõne all on nende majanduslik seisund ja funktsioon (vt eelkõige Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon, EKL 1966, lk 429, 493). See kohtupraktika puudutab nimelt asutamislepingu artikli 85 kohaldamise tingimusi, samas kui Euroopa Kohtule käesolevas asjas esitatud küsimused puudutasid selle sätte rikkumisest tulenevaid teatavaid tsiviilõiguslikke tagajärgi.
36 Arvestades eespool toodud kaalutlusi, tuleb esitatud küsimustele vastata järgnevalt:
– selleks et saada lepingu teise poole vastu kohtulikku õiguskaitset (relief), võib asutamislepingu artikli 85 mõistes konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu üks pool tugineda nimetatud sätte rikkumisele;
– asutamislepingu artikliga 85 on vastuolus siseriikliku õiguse säte, mis keelab nimetatud sätte mõistes konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu poolel nõuda lepingu täitmisel tekkinud kahju hüvitamist üksnes seetõttu, et ta on selle lepingu pool;
– ühenduse õigusega ei ole vastuolus siseriikliku õiguse säte, mis keelab konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu poolel, selleks et saada kahjuhüvitist, tugineda tema enda ebaseaduslikele tegudele, kui on tuvastatud, et see lepingu pool kannab olulist vastutust konkurentsi rikkumise eest.
Kohtukulud
37 Euroopa Kohtule märkusi esitanud Ühendkuningriigi, Prantsuse, Itaalia ja Rootsi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks Court of Appeal’i (England & Wales) (Civil Division) 16. juuli 1999. aasta määrusega esitatud eelotsuse küsimustele otsustab:
1. Selleks et saada lepingu teise poole vastu kohtulikku õiguskaitset (relief), võib EÜ asutamislepingu artikli 85 (nüüd EÜ artikkel 81) mõistes konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu üks pool tugineda nimetatud sätte rikkumisele.
2. EÜ asutamislepingu artikliga 85 on vastuolus siseriikliku õiguse säte, mis keelab nimetatud sätte mõistes konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu poolel nõuda lepingu täitmisel tekkinud kahju hüvitamist üksnes seetõttu, et ta on selle lepingu pool.
3. Ühenduse õigusega ei ole vastuolus siseriikliku õiguse säte, mis keelab konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu poolel, selleks et saada kahjuhüvitist, tugineda tema enda ebaseaduslikele tegudele, kui on tuvastatud, et see lepingu pool kannab olulist vastutust konkurentsi rikkumise eest.
Rodríguez Iglesias | Gulmann | Wathelet |
Cunha Rodrigues | | Timmermans |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. septembril 2001 Luxembourgis.
R. Grass | | G. C. Rodríguez Iglesias |