ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
28. märts 2019(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kujutismärkide Simply. Connected. taotlused – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Apellatsioonikoja läbiviidava kontrolli ulatus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt b) – Määruse nr 207/2009 artikkel 64 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 71)
Kohtuasjades T‑251/17 ja T‑252/17,
Robert Bosch GmbH, asukoht Stuttgart (Saksamaa), esindajad: advokaadid S. Völker ja M. Pemsel,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: V. Mensing ja D. Hanf,
kostja,
mille ese on hagid EUIPO viienda apellatsioonikoja 9. märtsi 2017. aasta otsuse (asi R 948/2016‑5) ja 10. märtsi 2017. aasta otsuse (asi R 947/2016‑5) peale, mis käsitlevad kujutismärkide Simply. Connected. ELi kaubamärgina registreerimise taotluseid,
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president S. Frimodt Nielsen (ettekandja), kohtunikud V. Kreuschitz, I. S. Forrester, N. Półtorak ja E. Perillo,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 28. aprillil 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusi,
arvestades 13. juulil 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastuseid,
arvestades 26. septembril 2018 võetud menetlust korraldavaid meetmeid,
arvestades käesolevate kohtuasjade määramist Üldkohtu kolmandale kojale laiendatud koosseisus,
arvestades 17. jaanuari 2019. aasta määrust, millega kohtuasjad liideti,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluste taust
1 Hageja Robert Bosch GmbH esitas 19. novembril 2015 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), kaks ELi kaubamärgi registreerimise taotlust.
2 Esimene kaubamärk, mille registreerimist taotleti (edaspidi „esimene taotletud kaubamärk“, kohtuasi T‑251/17), on järgmine kujutismärk:
3 Teine kaubamärk, mille registreerimist taotleti (edaspidi „teine taotletud kaubamärk“, kohtuasi T‑252/17), on järgmine kujutismärk:
4 Kaubad ja teenused, mille jaoks kahe kaubamärgi registreerimist taotleti, on identsed. Need kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 7, 9, 11, 12, 36–38, 41 ja 42 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 7: „elektrimootorid (v.a maismaasõidukitele), starterid (v.a maismaasõidukitele), generaatorid, sisepõlemismootorite süütesüsteemid, eelsoojendusküünlad, süüteküünlad, lambda andurid, süütejaoturid, süütepoolid, süütemagneetod, süüteküünla pistikud, sissepritsepumbad, kütusepumbad, mootorirežiimi regulaatorid, kütusepihustid ja juhttorud; mootoriventiilid; kütuse-, õli- ja õhufiltrid; hüdraulilised pumbad, hüdraulilised mootorid, hüdraulilised klapid, hüdraulilised silindrid; hüdraulilised reservuaarid, hüdraulilised filtrid, õhuventiilid, servomuundurid, pneumopidurid, õhukompressori seadised, nimelt kompressorid, mahutid, juhtimisventiilid, piduri ventiilid; turbokompressorid; tootmistehnoloogia elektroonilised juhtimisseadmed, kontaktkeevitamise seadmed, servomootorid ja piirlülitid, robotite juhtseadmed; modulaarsed elemendid automaatseks monteerimiseks ja tootmiseks, sealhulgas tööpostide, nimelt töölaua, tööpingi, masinaaluste, turva- ja kaitseseadmete, pööratavate tööpinkide, tõstukite, kruustangide, materjalide ettevalmistamise ja juhtimise süsteemid nagu konveierilindid ja konveieriketid, konveierikoridorid; kaadurid ja programmeeritavad seadmed, sealhulgas käpad ja teleskoopkäega varustatud robotid; kraatide eemaldamise seadmed (mehaanilised, termilised ja elektrokeemilised); pakkemasinad; elektrilised tööriistad ja kinnitusvahendid; elektrilised köögimasinad ja nende tarvikud; nõudepesumasinad, pesumasinad; raadiosageduse generaatorid; sisepõlemismootorite süüteseadised; nende osad ja tarvikud (mis kuuluvad klassi 7)“;
– klass 9: „sensorid; programmeeritavad kontrollerid; sõidukite elektrilised ja elektroonilised mõõtmis-, juhtimis- ja reguleerimisseadmed; signaali, andmete, kujutiste ja heli salvestamise, töötlemise, edastamise, vastuvõtmise ja side seadmed; videokaamerad, ekraanid, kõlarid, raadio- ja televisiooniantennid, telefonid, autoantennid, mobiiltelefonid, autotelefonid; häireseadmed; maismaa-, õhu- ja veesõidukite positsioneerimis- ja navigatsiooniseadmed; elektritoite seadmed, elektrilised filtrid, pooljuhtkomponendid, optoelektroonilised elemendid; vask- ja alumiiniumtrükilülitused, integraallülitused, releed, sulavkaitsmed, elektrilise, elektroonilise ja optilise signaali kiud, elektrikaablid, elektrilised lülitid, tulede lülitid, andurid, detektorid, jaotusseadmed ja jaotuskilp, päikeseelemendid ja -generaatorid; mootorsõidukite tehnilise analüüsi, nimelt heitgaasi, tahkete osakeste ja suitsu, pidurite toimimise analüüsi seadmed, diagnostikavahendid ja simulatsiooniseadmed, mootoritestrid, pritsepumpade, starterite ja generaatorite katseseadmed; akud, akulaadijad, akutestrid, võimendid, trafod, kaablirullid; sõidudünaamika kalkulaatoritel põhineva reguleerimise süsteemid; nende tooteartiklite osad ja tarvikud“;
– klass 11: „kütmis-, toiduvalmistamis-, grilli-, ülessoojendamis- ja külmutusseadmed, gaasisüüteseadised, mis kuuluvad klassi 11; esilaternad ja lambid, sealhulgas sõidukitele; föönid; elektrilised kohvimasinad; pöörleva praevardaga röstrid; pagariahjud; elektrilised munakeetjad; röstrid; kliimaseadmed; gaasikütteseadmete reguleerimise ja kontrollimise seadised; kuivatid; eespool nimetatud kaupade osad ja tarvikud, mis kuuluvad klassi 11“;
– klass 12: „mootorsõidukite turvasüsteemid, nimelt turvavööd, turvapadjad; esiklaasi jäätõrjeseadmed; maismaa- ja õhusõidukite suruõhupidurid ja servopidurid, blokeerumisvastased pidurisüsteemid; mootorimäärde reguleerimise süsteemid; jaotuse juhtseadmed; klaasipuhastid; maismaa-, õhu- ja veesõidukite hüdraulilised juhtseadmed; maismaasõidukite elektrimootorid; nende osad ja tarvikud, mis kuuluvad klassi 12“;
– klass 36: „kindlustusteenused“;
– klass 37: „mootorsõidukite osade ja tarvikute ehitus, hooldus ja teenindus, autoraadiote seadised, telefoniaparaadid, tööpingid, töökoja seadmed ja abivahendid, köögiseadmete ja -aparaatide elektrigeneraatorid, raadio- ja televiisoriseadmed, sanitaarseadmed, hoonete kütte- ja kliimaseadmeid; mootorsõidukite remondi- ja hooldusteenused motospordiürituste raames“;
– klass 38: „telefoniside, heli, andmete ja piltide edastamine satelliidi vahendusel“;
– klass 41: „hariduse ja koolituse pakkumine elektrotehnika ja elektroonika valdkonnas“;
– klass 42: „projekteerimis- ja ehitamisnõustamine ja planeerimine; arvutiprogrammide loomine ja paigaldamine; arendamine, testimine ja teadusuuringud; tehniline nõustamine ja ekspertiis; kosmoseprojektide kavandamine, arendamine ja tehniline kontroll; hoonete ja rajatiste tehniline järelevalve“.
5 EUIPO kontrollija teatas 16. märtsi 2016. aasta kirjas hagejale, et kaks taotletud kaubamärki on osaliselt vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktides b ja c ning lõikes 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c ning lõige 2) sätestatud absoluutsete registreerimisest keeldumise põhjustega.
6 Hageja esitas 18. aprilli 2016. aasta kirjas oma seisukohad.
7 Kontrollija keeldus 25. aprilli 2016. aasta otsustes määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ning lõike 2 alusel taotletud kaubamärke registreerimast klassidesse 9, 37, 38 ja 41 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks ning klassi 42 kuuluvate teenuste „arvutiprogrammide loomine ja paigaldamine“ ning „tehniline nõustamine“ jaoks.
8 Seevastu ei esitatud ühtki vastuväidet seoses registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade ja teenustega, mis kuuluvad klassidesse 7, 11, 12 ja 36, ning järgmiste klassi 42 kuuluvate teenustega: „projekteerimis- ja ehitamisnõustamine ja planeerimine“, „arendamine, testimine ja teadusuuringud“, „ekspertiis“, „kosmoseprojektide kavandamine, arendamine ja tehniline kontroll“ ning „hoonete ja rajatiste tehniline järelevalve“.
9 Hageja esitas 23. mail 2016 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel kontrollija mõlema otsuse peale kaebuse.
10 EUIPO viies apellatsioonikoda jättis 9. märtsi 2017. aasta otsusega (asi R 948/2016‑5, esimese taotletud kaubamärgi kohta, edaspidi „esimene vaidlustatud otsus“) ja 10. märtsi 2017. aasta otsusega (asi R 947/2016‑5, teise taotletud kaubamärgi kohta, edaspidi „teine vaidlustatud otsus“) kaebused samadel põhjendustel rahuldamata.
11 Esiteks leidis apellatsioonikoda, et sõnalisi osi, millest taotletud kaubamärgid koosnevad, tuleb mõista kui juhtlauset, millel puudub eristusvõime ning mis tähendab „lihtsalt ühendatud“ või „eelkõige ühendatud“ võrku. Sellega seoses leidis apellatsioonikoda, et asjaomane avalikkus ei omista mõlema sõnalise osa järel olevale punktile tähendust, kuna tarbijad on harjunud tajuma tähekombinatsioone viisil, mis neile näib mõistlik kirjavahemärkide ning suur- ja väiketähtede kasutamisest sõltumata. Samuti ei muuda tähiseid eristusvõimeliseks sõnalisi osi ümbritsev ümardatud nurkadega ristkülik, millel puudub ülemine parempoolne nurk, ega traadita ühenduse tähise (mis koosneb kolmest kontsentrilisest lainest) üldtuntud sümbol, kuna neid ei tajuta teadlikult, sest need on asjaomaste kaupade ja teenustega seoses tavapärased (vaidlustatud otsuste punktid 17–19). Neil asjaoludel ei saa vaidlusaluseid tähiseid pidada registreerimistaotlustega hõlmatud kaupade ja teenuste kaubandusliku päritolu näitajaks (vaidlustatud otsuste punkt 20).
12 Teiseks leidis apellatsioonikoda, kui ta oli võtnud arvesse peaaegu kõiki eespool punktis 4 nimetatud kaupu ja teenuseid ning rühmitanud need kategooriatesse, et olenevalt juhtumist tarbijad kas arvavad, et tegemist on tavalise võrguühendusega või kaupade omavahelise ühendamisega „asjade interneti kaudu“ ning asjaomased kaubad ja teenused on kõik otseselt seotud sellise traadita ühenduse pakkumise kaudu (vaidlustatud otsuste punktid 25 ja 26). Seetõttu tajutakse asjaomaseid tähiseid registreerimistaotlustega hõlmatud kaupade ja teenuste abstraktset kvaliteeti kiitva märgisena (vaidlustatud otsuste punkt 27).
Poolte nõuded
13 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused;
– mõista kulud, sealhulgas apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud, välja EUIPO‑lt.
14 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtuasjade kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
15 Mõlema hagi põhjenduseks, mis on esitatud samas sõnastuses, esitab hageja kolm väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 64 sätteid koostoimes ELTL artikliga 263. Teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b. Kolmandas väites märgib hageja, et apellatsioonikoda on rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 64 sätteid koostoimes ELTL artikliga 263
16 Hageja väidab, et apellatsioonikoda uuris klassidesse 7, 11, 12 ja 36 kuuluvaid kaupu ja teenuseid ning klassi 42 kuuluvaid teenuseid, v.a arvutiprogrammide loomise ja paigaldamise ning tehnilise nõustamise teenuseid. Kontrollija aga ei keeldunud nende kaupade ja teenuste jaoks registreerimisest. Selliselt toimides ületas apellatsioonikoda oma pädevuse piire ja selles osas tuleb vaidlustatud otsused tühistada (18. novembri 2014. aasta kohtuotsus Lumene vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (THE YOUTH EXPERTS), T‑484/13, ei avaldata, EU:T:2014:963).
17 EUIPO vaidleb neile argumentidele vastu.
18 Esiteks olgu märgitud, et EUIPO väidab õigesti, et ELTL artikkel 263 ei ole apellatsioonikodadele esitatud kaebuste suhtes kohaldatav ning seetõttu tuleb hagi esimene väide niivõrd, kuivõrd selles tuginetakse nimetatud sätte rikkumisele, edutuna tagasi lükata.
19 Teiseks väidab EUIPO, et erinevalt kaebuse esitaja nõuetest apellatsioonikoja menetluses asjas, milles tehti 18. novembri 2014. aasta kohtuotsus THE YOUTH EXPERTS (T‑484/13, ei avaldata, EU:T:2014:963), on hageja palunud apellatsioonikojal tühistada kontrollija otsused üksnes niivõrd, kuivõrd need olid tema suhtes ebasoodsad.
20 Siiski ei ole vaidlust selles, et apellatsioonikoda uuris vaidlustatud otsustes taotletud kaubamärkide eristusvõimet seoses kaupade ja teenustega, mille osas kontrollijal vastuväited puudusid.
21 Nagu eespool punktis 7 märgitud, keeldus kontrollija nimelt kahe taotletud kaubamärgi registreerimisest kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad klassidesse 9, 37, 38 ja 41, ning klassi 42 kuuluvate teenuste „arvutiprogrammide loomine ja paigaldamine“ ning „tehniline nõustamine“ jaoks. Sellest tuleneb, et taotletud kaubamärgid võib registreerida muude eespool punktis 4 nimetatud kaupade ja teenuste, nimelt nende jaoks, mis kuuluvad klassidesse 7, 11, 12 ja 36, ja klassi 42 kuuluvate teenuste „projekteerimis- ja ehitamisnõustamine ja planeerimine“, „arendamine, testimine ja teadusuuringud“, „ekspertiis“, „kosmoseprojektide kavandamine, arendamine ja tehniline kontroll“ ning „hoonete ja rajatiste tehniline järelevalve“ jaoks (vt eespool punkt 8).
22 Siiski kontrollis apellatsioonikoda vaidlustatud otsustes teatavaid neist kaupadest ja teenustest, mille osas vaidlus puudus, ning ta rühmitas need vaidlustatud otsuste punktides 23 ja 24 apellatsioonikoja moodustatud kategooriatesse a, f, g, h, i ja j. Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuste punktides 26 ja 27, et taotletud kaubamärkidel puudub eristusvõime ka seoses kaupade ja teenustega, mis kuuluvad kategooriatesse a, f, g, h, i ja j vaidlustatud otsuste mõttes, hõlmates seega kaupu ja teenuseid, mis ei olnud vaidluse ese.
23 Seega on selge, et apellatsioonikoda analüüsis kaupu ja teenuseid, mille registreerimisele ei olnud kontrollija vastuväiteid esitanud ja millega seoses ei olnud talle kaebust esitatud. Kuigi pooled on üksmeelel, et apellatsioonikojal ei olnud õigust sellist analüüsi läbi viia, on nad seevastu eriarvamusel küsimuses, millised järeldused tuleb sellest teha.
24 Hageja tugineb 18. novembri 2014. aasta kohtuotsusele THE YOUTH EXPERTS (T‑484/13, ei avaldata, EU:T:2014:963) ja tema arvates tuleb tuvastada, et kuna apellatsioonikoda analüüsis kaupu ja teenuseid, millega seoses kontrollija vastuväiteid ei esitanud, siis ületas ta oma pädevust; see muudab vaidlustatud otsused õigusvastaseks ning seetõttu tuleb need selles osas tühistada.
25 EUIPO seisukohast aga ei laiendanud kaebuse eset see, et apellatsioonikoda analüüsis taotletud kaubamärkide eristusvõimet seoses kaupade ja teenustega, mille suhtes kaebust ei esitatud. Seetõttu tuleb käsitada nende kaupade ja teenustega seoses esitatud arutlusi lihtsalt ammendavuse huvides esitatutena ja need ei mõjuta seega vaidlustatud otsuste õiguspära; esimene väide tuleb tema arvates sellest tulenevalt tagasi lükata.
26 Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuste resolutsioonis piirdutakse apellatsioonikojale esitatud kaebuste rahuldamata jätmisega. Nagu on eespool punktis 19 osutatud, puudutasid hageja poolt apellatsioonikojale esitatud kaebused üksnes neid kaupu ja teenuseid, millega seoses keeldus kontrollija taotletud kaubamärkide registreerimisest.
27 Teiseks tuleb tõdeda, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 64 lõikele 1 teeb apellatsioonikoda pärast kaebuse põhjendatuse kontrollimist kaebuse kohta otsuse ja ta võib seejuures tegutseda vaidlustatud otsuse teinud talituse pädevuse piires. Sellest sättest ilmneb, et kaebuse alusel, mis on esitatud otsuse peale, millega kontrollija keeldus kaubamärki registreerimast, võib apellatsioonikoda registreerimistaotluse uuesti täies ulatuses sisuliselt läbi vaadata nii õiguslikust kui ka faktilisest seisukohast ehk käesoleval juhul teha ise otsuse registreerimistaotluse kohta, lükates selle tagasi või tunnistades põhjendatuks, jättes vaidlustatud otsuse seega muutmata või muutes seda (3. juuli 2013. aasta kohtuotsus Airbus vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (NEO), T‑236/12, EU:T:2013:343, punkt 21; vt analoogia alusel ka 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punktid 56 ja 57).
28 Selline pädevus vaadata registreerimistaotlus täies ulatuses uuesti nii õiguslikust kui ka faktilisest seisukohast sisuliselt läbi eeldab siiski, et apellatsioonikojale esitatud kaebus on vastuvõetav (3. juuli 2013. aasta kohtuotsus NEO, T‑236/12, EU:T:2013:343, punkt 22; vt analoogia alusel ka 2. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Claro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑349/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:105, punkt 44).
29 Sellega seoses on määruse nr 207/2009 artikli 59 esimeses lauses aga täpsustatud, et „[k]aebuse võib esitada menetluspool, kelle kahjuks otsus tehti“. Nimetatud sättest tuleneb, et EUIPO menetluse pool tohib esitada apellatsioonikojale madalama astme talituse otsuse peale kaebuse üksnes osas, milles selles otsuses on tema nõuded või taotlused jäetud rahuldamata; hageja käesoleval juhul nii tegigi. Niivõrd, kuivõrd madalama astme talituse otsuses on poole nõuded hoopis rahuldatud, ei ole sel poolel õigust apellatsioonikojale kaebust esitada (3. juuli 2013. aasta kohtuotsus NEO, T‑236/12, EU:T:2013:343, punkt 23; vt selle kohta ka 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Völkl vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marker Völkl (VÖLKL), T‑504/09, EU:T:2011:739, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Määruse nr 207/2009 artikli 59 esimest lausest tuleneb, et juhul kui – nagu käesolevas asjas – kontrollija on keeldunud ELi kaubamärgi registreerimisest üksnes seoses teatavate kaupade ja teenustega, mida registreerimistaotlus hõlmab, andes loa kaubamärk muude sellega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks registreerida, saab kaubamärgitaotleja apellatsioonikojale õigusnormide alusel esitada kaebuse üksnes seoses nende kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimisest kontrollija keeldus.
31 Käesoleval juhul, nagu on märgitud eeskätt eespool punktides 19 ja 26, esitas hageja apellatsioonikojale kaebused kontrollija otsuste tühistamise nõudes niivõrd, kuivõrd tema registreerimistaotlused olid jäetud rahuldamata. Seetõttu eksis apellatsioonikoda, kui ta analüüsis vaidlustatud otsustes, kas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b on käesolevas asjas kohaldatav kaupadele ja teenustele, millega seoses ei olnud kontrollija vastuväiteid esitanud. Vastavalt eespool punktis 28 viidatud kohtupraktikale puudub apellatsioonikojal nimelt kaalutlusõigus laiendada kaebuse ulatust sellistele küsimustele, mida kaebuse esitajal ei ole tema menetluses õigust tõstatada.
32 Ent vaidlustatud otsuste resolutsioonist nähtub, et apellatsioonikoda piirdus käesoleval juhul kaebuste rahuldamata jätmisega (vt eespool punkt 26). Määruse nr 207/2009 artikli 58 kohaselt toob selline kaebuste rahuldamata jätmine aga kaasa ainult selle, et kontrollija otsust täidetakse, juhul kui ei kaevata edasi kohtusse, nagu on ette nähtud määruse nr 207/2009 artikli 64 lõikes 3.
33 Lisaks kinnitas EUIPO menetlust korraldava meetme raames talle esitatud küsimusele vastates, et see, kui apellatsioonikoda võttis arvesse kaupu ja teenuseid, mille kohta kontrollija vastuväiteid ei esitanud, ei mõjuta iseenesest hageja õigust taotletud kaubamärgid nende kaupade ja teenuste jaoks registreerida. EUIPO sõnul võidakse need õigused seada kahtluse alla üksnes siis, kui kontrollija asuks omal algatusel analüüsima absoluutseid keeldumispõhjuseid, mis võivad takistada taotletud kaubamärkide registreerimist alustel, mida ta ei olnud varem tõstatanud. Sel juhul teeks ta uued otsused, mille peale on võimalik esitada apellatsioonikodadele kaebused, mis erinevad käesolevates kohtumenetlustes käsitletavatest kaebustest.
34 Sellest järeldub, et vaidlustatud otsustes esitatud seisukohad kaupade ja teenuste osas, mille kohta kontrollija vastuväiteid ei esitanud, ületavad apellatsioonikojale õiguspäraselt esitatud kaebuste piire, mistõttu need ei mõjuta kuidagi vaidlustatud otsuste ulatust ega tagajärgi. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nende seisukohtadega ei otsustatud midagi ära ning nende tühistamisel ei oleks samuti mingit mõju.
35 Seetõttu tuleb esimene väide edutuna tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b
36 Teises väites märgib hageja, et apellatsioonikoda rikkus kahes vaidlustatud otsuses määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b.
Vaidlustatud otsused
37 Põhjused, miks apellatsioonikoda leidis, et taotletud kaubamärkidel puudub seoses vaidlusaluste kaupade ja teenustega eristusvõime, on esitatud vaidlustatud otsuste punktides 14–30.
38 Eelkõige leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktides 14 ja 15, et vaidlusalused kaubad ja teenused on suunatud nii laiale avalikkusele, kelle tähelepanelikkuse aste on keskmine, kui ka kaubastajatele ja vaid vähesel määral tehnikutele ja spetsialistidest koosnevale avalikkusele, kelle tähelepanelikkuse aste on tavaliselt suurem. Samas võib isegi valdkonna spetsialistide seas olla tähelepanelikkuse aste suhteliselt madal reklaamtähiste suhtes, mis ei ole määravad. Sama kehtib keskmise tarbija tähelepanelikkuse astme kohta, kui viimane puutub kokku reklaamina tajutava sõnumiga.
39 Apellatsioonikoda nõustus vaidlustatud otsuste punktides 17 ja 19 kontrollija tuvastatud asjaomaste tähiste sõnaliste osade tähendusega. Nii tuleb sõnalist osa „simply“ tema arvates mõista kui „üksnes, lihtsalt“ ja sõnalist osa „connected“ kui „ühendatud“. Seega moodustavad taotletud kaubamärkides Simply. Connected. sisalduvad sõnalised osad reklaamlause „Lihtsalt ühendatud“. Kummagi sõnalise osa järel olev punkt ja kujutisosad, nimelt ülemises parempoolses nurgas avatud raam ja tuntud traadita võrguühenduse sümbol, ei muuda asjaomaste tähiste tähendust. Seega on need kujutisosad tavapärased ja mitte eristavad.
40 Apellatsioonikoda lükkas vaidlustatud otsuste punktis 18 tagasi hageja argumendi, mille kohaselt tuleb sõnaliste osade kohakuti paiknemise ja selle tõttu, et mõlemad algavad suure algustähega ja mõlema lõpus on punkt, neid käsitada üksteisest lahutatult.
41 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuste punktis 20, et taotletud kaubamärgid tervikuna annavad edasi mõtet, et vaidlusalused kaubad ja teenused on „eelkõige“ või „ennekõike“ „ühendatud“ võrku, kuna sõnaliste osadega edasi antud otsest sõnumit toetab lisaks traadita ühenduse sümbol. Seega tajutakse asjaomaseid tähiseid reklaamlausena, mis kirjeldab vaidlusaluste kaupade ja teenuste soovitavat omadust, mitte nende kaubandusliku päritolu näitajana. Nimelt on apellatsioonikoda seisukohal, et edasiantav sõnum on lihtne, vahetult arusaadav ja grammatiliselt õige ning selle olemus on niisama tavapärane nagu neid tähiseid moodustavad kujutisosad.
42 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuste punktides 22–24, et ta peab kontrollima, kas asjaomase avalikkuse seisukohast esineb piisavalt otsene ja konkreetne seos asjaomaste tähiste ning vaidlusaluste kaupade ja teenuste vahel. Selleks rühmitas apellatsioonikoda need kaubad ja teenused kategooriatesse. Nii liigitas ta klassi 9 kuuluvad vaidlusalused kaubad kolme eri kategooriasse: c) „signaali, andmete, kujutise või heli salvestamise, seadistamise, töötlemise, edastamise, vastuvõtmise ja taasesitamise aparatuur ja seadmed“, d) „mõõtmise-, kontrolli- ja seadistamisseadmed; analüüsiseadmed“ ja e) „elektritoiteseadised“. Seejärel jagas ta klassi 37 kuuluvad vaidlusalused teenused kahte kategooriasse: k) „eri kaupade koostisosade ja tarvikute ehitus, hooldus ja teenindus“ ning l) „mootorsõidukite remont ja hooldus motospordiüritustel“. Lisaks leidis ta, et klassidesse 38 ja 41 kuuluvad vaidlusalused teenused kuuluvad vastavate klasside eri kategooriatesse, nimelt: m) „telefoniteenused, heli, andmete ja pildi edastamine satelliidi kaudu“ ja n) „elektri- ja elektroonikaseadmete kasutamise õpe ja koolitus“. Lõpetuseks leidis apellatsioonikoda, et klassi 42 kuuluvad vaidlusalused teenused tuleb jagada kahte kategooriasse: o) „arvutiprogrammide loomine ja paigaldamine“ ja p) „tehniline nõustamine“.
43 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuste punktis 25 seoses kõigi kategooriatega, et ühenduse kontsepti tuleb hinnata seoses mõistega „asjade internet“, mis tähistab füüsiliste objektide vastastikust ühendust võrgus, mis on võrreldav internetiga ja mis võimaldab nende kaugjuhtimist või võimaldab neil teavet edastada või vahetada. Asjade interneti eesmärk on vähendada teabelünka reaalse ja virtuaalse maailma vahel. Sellega seoses kujutab ühendus nende kaupade ja teenuste soovitavat omadust.
44 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuste punktis 26, et kategooriatesse c, d ja e koondatud kaupade osas teavitavad taotletud kaubamärgid tarbijat sellest, et nende kaupade, mille hulka kuuluvad muude kaupade koostisosad ja tarvikud, eesmärk on „eelkõige“ või „ennekõike“ ühendus võrku. Sama kehtib kategooriatesse m, o ja p kuuluvate teenuste kohta. Kategooriasse k kuuluvate teenuste ostjad mõistavad neid tähiseid nii, et need teenused seonduvad eelkõige võrku ühendatud kaupade ehitamise, hooldamise ja teenindusega. Kategooria l teenuseid saab samuti osutada võrguühenduse abil näiteks juhul, kui teade võimalike rikete kohta edastatakse töökojale nii, et viimane saab valmistada remondiks vajalikud osad ette. Lõpetuseks puudutavad kategooriasse n kuuluvad teenused selgesti võrguühendust võimaldavaid elektritehnilisi ja elektroonilisi tingimusi ja meetodeid.
45 Apellatsioonikoda järeldas eeltoodud tuvastuste põhjal vaidlustatud otsuste punktis 27, et asjaomane avalikkus tajub selgesti seost taotletud kaubamärkidega tähistatud kaupade ja teenuste ning asjaomastest tähisest koosneva reklaamlause sisu vahel ja täiendav järelemõtlemine ei ole vajalik. Euroopa Liidu inglise keelt kõnelev asjaomane avalikkus tajub nimelt asjaomaseid tähiseid registreerimistaotlustega hõlmatud kaupade ja teenuste abstraktseid omadusi kiitva tähisena.
Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaldamise põhimõtted
46 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita kaubamärke, millel puudub eristusvõime.
47 Kaubamärgi eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes tähendab, et kaubamärk võimaldab identifitseerida kauba, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate kaubast (29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 34, ning 15. mai 2014. aasta kohtuotsus Louis Vuitton Malletier vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑97/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:324, punkt 50).
48 Siinkohal olgu märgitud, et eristusvõimeta tähiseid ei peeta võimeliseks täitma kaubamärgi peamist ülesannet, milleks on identifitseerida kauba või teenuse kaubanduslik päritolu, et võimaldada kaubamärgiga tähistatud kaupa või teenust ostval tarbijal nii hilisema ostu korral teha sama otsus juhul, kui kogemus osutus positiivseks, kui ka teha teistsugune otsus, kui kogemus osutus negatiivseks (27. veebruari 2002. aasta kohtuotsus REWE-Zentral vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (LITE), T‑79/00, EU:T:2002:42, punkt 26, ja 20. novembri 2002. aasta kohtuotsus Bosch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kit Pro ja Kit Super Pro), T‑79/01 ja T‑86/01, EU:T:2002:279, punkt 19).
49 Kaubamärgi eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, ja teisest küljest lähtuvalt sellest, kuidas tajub kaubamärki asjaomane avalikkus, mis koosneb nende kaupade või teenuste keskmisest tarbijast, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas (29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑456/01 P ja C‑457/01 P, EU:C:2004:258, punkt 35; 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑25/05 P, EU:C:2006:422, punkt 25, ja 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Freixenet vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑344/10 P ja C‑345/10 P, EU:C:2011:680, punkt 43).
50 Absoluutsete keeldumispõhjuste analüüsimisel peab käsitlema iga kaupa või teenust, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, ning otsus, millega pädev asutus keeldub kaubamärki registreerimast, peab põhimõtteliselt olema põhjendatud seoses iga asjaomase kauba või teenusega. Pädev asutus võib siiski piirduda kõigi kaupade ja teenuste osas üldise põhjenduse esitamisega, kui samale keeldumispõhjusele tuginetakse teatava kauba- või teenusekategooria või -rühma puhul. Selline võimalus hõlmab vaid neid kaupu ja teenuseid, mille vahel on piisavalt otsene ja konkreetne seos, nii et need moodustavad kaupade või teenuste piisavalt ühtse kategooria või rühma. Sellega seoses tuleb märkida, et niisuguse ühtsuse tuvastamiseks ei ole piisav üksnes asjaolu, et kõnealused kaubad või teenused kuuluvad Nizza kokkuleppe samasse klassi, sest neisse klassidesse kuuluvad sageli väga erinevad kaubad või teenused, mille vahel ei ole tingimata sellist piisavalt otsest ja konkreetset seost (vt 18. märtsi 2010. aasta kohtumäärus CFCMCEE vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑282/09 P, EU:C:2010:153, punktid 37–40 ja seal viidatud kohtupraktika).
Hageja etteheidete analüüs
51 Kõigepealt tuleb nõustuda apellatsioonikoja esitatud asjaomase avalikkuse määratlusega (vt eespool punkt 38), mida hageja ei ole ka vaidlustanud.
52 Etteheited, mille hageja esitas teise väite toetuseks, jagunevad viide ossa. Esimese väiteosa kohaselt on vääralt tehtud kindlaks taotletud kaubamärkide sõnaliste osade sisu. Teise väiteosa kohaselt on taotletud kaubamärkide sõnaliste osade seos keeleliselt ebatavaline. Kolmandas väiteosas märgib hageja, et puudub piisavalt otsene seos tähiste, mille registreerimist taotletakse, ja vaidlusaluste kaupade ja teenuste vahel. Neljas väiteosa puudutab keeleliselt ebatavaliste muudatuste olemasolu. Viies väide puudutab lõpuks ühe tähise, mille registreerimist taotletakse, igakülgsel hindamisel tehtud viga.
– Esimene väiteosa, mille kohaselt on vääralt tehtud kindlaks taotletud kaubamärkide sõnaliste osade sisu
53 Hageja möönab, et sõna „simply“ võib tähendada „lihtsalt“ ja sõna „connected“ võib mõista nii, et see viitab „võrku ühendamisele“. Küll aga leidis apellatsioonikoda vääralt, et tähiste, mille registreerimist taotletakse, üldine sõnum on „lihtsalt ühendatud“ või „eelkõige ühendatud“. Nimelt ei ole apellatsioonikoda võtnud arvesse kahe sõna paigutamist kohakuti ning punktide olemasolu mõlema sõna järel. Nimetatud tüpograafiliste eripärade tõttu ei saa tähise, mille registreerimist taotletakse, moodustavaid sõnalisi osi tajuda nii, et need annavad edasi kahest sõnast moodustatud üheainsa sõnumi, vaid neid tuleb tajuda kahe eraldiseisva ja üksteisest lahutatud sõnana, nimelt esiteks sõnana „simply“ ja teiseks sõnana „connected“.
54 Sellega seoses tugines apellatsioonikoda ekslikult 15. septembri 2005. aasta kohtuotsusele BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑37/03 P, EU:C:2005:547). Nimetatud kohtuotsuses analüüsitud tähises BioID®. oli punkt kõigi sõnaliste osade lõpus, mistõttu Euroopa Kohtul oli selles asjas alust jõuda järeldusele, et see punkt ei kujuta endast iseenesest selle kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste kaubandusliku päritolu näitajat. Käesolevas asjas ei väida hageja, et kummagi sõnalise osa järele paigutatud punkt kujutab endast iseenesest kaubandusliku päritolu näitajat, kuid ta väidab, et need punktid ning kahe sõna kohakuti paigutamine mõjutavad sõnaliste osade tajumist.
55 Samuti leiab hageja, et kohtupraktika, millele apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 18 viitas, ei ole käesoleval juhul asjakohane. Neis kohtuotsustes (nimelt 13. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), T‑256/04, EU:T:2007:46; 13. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Sanofi-Aventis vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – GD Searle (ATURION), T‑146/06, ei avaldata, EU:T:2008:33, ja 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Eurocool Logistik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lenger (EUROCOOL), T‑599/10, ei avaldata, EU:T:2013:399) esitas Üldkohus oma seisukoha sõnaliste tähiste sellisteks osadeks lahutamise kohta asjaomase avalikkuse poolt, mis viimase silmis omavad konkreetset tähendust või sarnanevad talle teada olevatele sõnadele. Käesoleval juhul seisavad sõnalised osad eraldi oma suhtelise asukoha ja kirjavahemärkide tõttu.
56 Lõpetuseks olgu märgitud, et õiguseeskirjaga, mille kohaselt tuleb kaubamärki analüüsida kujul, millel see esitati registreerimistaotluses, on vastuolus jätta arvestamata taotletud kaubamärkides sisalduvate selliste osadega nagu käesoleval juhul iga sõnalise osa järel olev punkt ning asjaoluga, et kaks sõnalist osa on paigutatud erinevatele ridadele (14. mai 2013. aasta kohtuotsus Unister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (fluege.de), T‑244/12, EU:T:2013:243).
57 Kõikidel nendel põhjustel leiab hageja, et apellatsioonikoda eksis, kui leidis, et taotletud kaubamärkide sõnalised osad edastavad ühtainsat sõnumit.
58 EUIPO vaidleb neile argumentidele vastu.
59 Vaidlust ei ole selles, et eespool punktides 2 ja 3 esitatud tähised koosnevad kohakuti paigutatud sõnadest „simply“ ja „connected“, mis mõlemad algavad suurtähega ja millele järgneb punkt. Siiski ei ole vastupidi hageja väidetele need tüpograafilised eripärad sugugi niisugused, mis takistavad nende kahe sõna diagonaalis lugemist inglise keelt kõneleva asjaomase avalikkuse, nagu kõigi nende keelte kõnelejate puhul tavalises suunas, milles kasutatakse ladina tähestikku ning loetakse vasakult paremale ja ülevalt alla. Seetõttu leidis apellatsioonikoda õigesti, et asjaomane avalikkus tajub asjaomaseid tähiseid pingutuseta sõnaliste osade „simply“ ja „connected“ kombinatsioonina.
60 Hageja väidab siiski, et suurtähe olemasolu mõlema sõnalise osa alguses ja punkt nende lõpus võib välistada võimaluse, et kõnealuseid sõnu loetakse ja mõistetakse kui üheainsa sõnumi, nimelt „simply connected“ („lihtsalt ühendatud“) kaht osa. Hageja leiab, et need tüpograafilised elemendid takistavad asjaomasel avalikkusel sõnalisi osi seostada ja sunnivad neid lugema või neist aru saama nii, et need on kaks teineteisest lahutatud ja iseenesest küllaldast sõna.
61 Siinkohal olgu märgitud, et sõnade „simply“ ja „connected“ kombinatsioon on inglise keeles tavapärane ja vahetult mõistetav, nagu leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 20. Seevastu on üldteada asjaolu, et määrsõna „simply“ ei saa omakorda kasutada absoluutsena, kuna määrsõnad on nimelt seotud sõnaga, mille tähendust nad muudavad, milleks võib olla tegusõna (käesoleval juhul „connected“), omadussõna või muu määrsõna. Seetõttu on ebatõenäoline, et puutudes kokku järjestikuste osadega „Simply.“ ja „Connected.“, tajub asjaomane avalikkus asjaomaseid tähiseid pigem nii, et need koosnevad kahest eraldi- ja iseseisvast sõnast, kui nendest sõnadest tavapäraste lauseehituseeskirjade kohaselt kombineeritud väljendina, millel on vahetult mõistetav tähendus.
62 Mis puutub asjaolusse, et apellatsioonikoda tugines pretsedentidele, milles käsitleti tähise osadeks lahutamist sellisteks sõnakombinatsioonideks, millel on mõte (13. veebruari 2007. aasta kohtuotsus RESPICUR, T‑256/04, EU:T:2007:46; 13. veebruari 2008. aasta kohtuotsus ATURION, T‑146/06, ei avaldata, EU:T:2008:33, ja 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus EUROCOOL, T‑599/10, ei avaldata, EU:T:2013:399), mitte – nagu käesolevas asjas – kahe graafiliselt eraldiseisva osa ühendamist, siis see ei oma tähtsust. Nimelt tuleb märkida põhjalikult väljakujunenud kohtupraktika põhimõtte kohaselt, mida kohaldati nendes kohtuasjades ja mida tuleb kohaldada ka käesolevas asjas, et asjaomane avalikkus saab aru mõttest, mis jääb mitmest näiliselt üksteisest lahutatud sõnalisest osast koosnevatest tähistest või mis jääb mitmest sõnast kokku liidetud ühest sõnalisest osast koosnevast tähisest, kui selle mõistmine ei nõua märkimisväärset intellektuaalset pingutust.
63 Nii on see aga selgelt käesoleval juhul, kuna sõnade „simply“ ja „connected“ kombinatsioon vastab nende sõnade tavapärasele järjekorrale inglise keeles, tähendades „lihtsalt ühendatud“, ilma et inglise keelt kõneleval avalikkusel oleks vaja teha selle mõistmiseks pingutust. Seda ilmselget mõtet arvestades ei ole usutav hageja hüpotees, et asjaomane avalikkus järeldab selliste tüpograafiliste eripärade olemasolust nagu sõnade kohakuti paigutus, suurtähed ja punkt, et ei saa jääda selle mõtte juurde.
64 Sellest tuleneb, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.
– Teine väiteosa, mille kohaselt on taotletud kaubamärkide sõnaliste osade seos keeleliselt ebatavaline
65 Hageja sõnul koosnevad tähised, mille registreerimist taotletakse, kahest lausest, mis mõlemad koosnevad vaid ühest sõnast. Nii koosneb esimene lause määrsõnast „simply“ ja teine tegusõnast „connected“. Selline ülesehitus on grammatikareeglitega ilmselgelt vastuolus. Kohtupraktikast tuleneb, et see tajutav erinevus võrreldes keelega, mida asjaomane avalikkus kasutab nende kaupade või teenuste tähistamiseks, mille jaoks registreerimist taotletakse, või nende oluliste omaduste tähistamiseks muudab taotletud kaubamärgid registreerimise lubamiseks piisavalt eristusvõimelisteks (20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑383/99 P, EU:C:2001:461, ja 30. aprilli 2015. aasta kohtumäärus Castel Frères vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑622/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:297).
66 Nimelt väidab hageja, et asjaomane avalikkus ei kasuta tähistes, mille registreerimist taotletakse, sisalduvaid lauseid nende kaupade ja teenuste tähistamiseks, mille jaoks registreerimist taotletakse, või nende põhiomaduste tähistamiseks. Seega on taotletud kaubamärkidel eristusvõime, mis on kohtupraktika tähenduses minimaalselt vajalik (25. septembri 2015. aasta kohtuotsus, Bopp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Rohelise kaheksanurkse raami kujutis), T‑209/14, ei avaldata, EU:T:2015:701).
67 EUIPO vaidleb neile argumentidele vastu.
68 Teise väite esimese osa tagasilükkamise põhjendused tuginevad asjaolule, et on tõenäolisem, et asjaomane avalikkus tajub asjaomaseid tähiseid kahe inglise keeles tavapärases järjekorras kohakuti paigutatud sõnade mõtet edasiandva kombinatsioonina, kui kahe iseseisva lausena, millel puudub mõte ja millest esimene koosneb üksikust määrsõnast, ning seda hoolimata sõnade kohakuti paigutamisest ning suurtähtede ja punktide kasutamisest (vt eespool punktid 59–63).
69 Selliste kaalutlustega on samuti kokkusobimatud hageja väited, mille kohaselt asjaomaseid tähiseid tajutakse kahe lausena, millest kumbki sisaldab ühte koostisosa; see kujutab endast tajutavat erinevust võrreldes inglise keele grammatikareeglite ja asjaomase avalikkuse kasutatava tavakeelega, mis on taotletud kaubamärkide eristusvõimeliseks muutmiseks piisav.
70 Seetõttu tuleb tagasi lükata samuti teise väite teine osa.
– Kolmas väiteosa, mille kohaselt puudub piisavalt otsene ja konkreetne seos taotletud kaupade ja teenustega
71 Hageja väidab, et isegi kui eeldada – millele ta vaidleb vastu –, et asjaomane avalikkus saab registreerimistaotluse esemeks olevatest tähistest aru nii, et need tähendavad „lihtsalt [võrku] ühendatud“ või „eelkõige [võrku] ühendatud“, mida väidab apellatsioonikoda, siis sellel puuduks seoses vaidlusaluste kaupade ja teenustega mõte. Hageja küll möönab, et sülearvutid, mobiiltelefonid, tahvelarvutid ja kõrvaklapid on tooted, mis võivad tõesti olla võrku, eelkõige internetti ühendatud, ei taju asjaomane tarbija klassidesse 9, 37, 38, 41 ja 42 kuuluvate vaidlusaluste kaupade ja teenustega seoses tema arvates asjaomaseid tähiseid nii, et neil on kirjeldav tähendus.
72 Nii ei ole tarbija teadlik, et võrku saavad olla ühendatud klassi 9 kuuluvad järgmised kaubad: „raadio- ja televisiooniantennid“, „autoantennid“, „elektrilised filtrid“, „pooljuhtkomponendid“, „vask- ja alumiiniumtrükilülitused, integraallülitused, releed, sulavkaitsmed, elektrilise, elektroonilise ja optilise signaali kiud, elektrikaablid, elektrilised lülitid“, „akud“, „võimendid, trafod, kaablirullid“. See kehtib kõigi klassi 9 kuuluvate kaupade kohta, mille jaoks registreerimisest kontrollija keeldus.
73 Samuti on väär vaidlustatud otsuste punktis 26 esitatud apellatsioonikoja seisukoht, et klassi 37 puudutavas osas tajub asjaomane avalikkus asjaomaseid tähiseid seoses teenustega: „mootorsõidukite osade ja tarvikute ehitus“, „hooldus“ ja „teenindus“ nende teatava omaduse, nimelt selle kirjeldusena, et need on mõeldud võrku ühendamiseks. Ühest küljest ei ole apellatsioonikoda seda tõendanud. On võimatu aru saada, kuidas auto varuosad ja tarvikud, autoraadio seadised jms, mida klassi 37 kuuluvad teenused puudutavad, on kaubad, mis on üldjuhul ühendatud võrku. Konkreetselt seoses kaupadega „tööpingid“ ja „sanitaarseadmed“ on apellatsioonikoja seisukoht selgelt absurdne. Teisest küljest ei sisalda apellatsioonikoja väidetud tähendus, nimelt „lihtsalt [võrku] ühendatud“, ühtki viidet teenuste, mille jaoks registreerimist taotletakse, kui selliste tunnustele. Nimelt ei eelda asjaomane avalikkus, et kui vastavaid kaupu ehitatakse, hooldatakse või parandatakse, siis luuakse võrguühendus.
74 Samuti ei ole klassi 38 kuuluvad kommunikatsiooniteenused „lihtsalt ühendatud“. Need teenused on mõeldud üksnes telekommunikatsiooni teel edastamiseks. Seetõttu ei kirjelda vastupidi vaidlustatud otsuste punktis 26 avaldatud apellatsioonikoja seisukohale tähised, mille registreerimist taotletakse, piisavalt otseselt asjaomaste teenuste sisu või omadusi.
75 Ka klassi 41 kuuluvatel haridus- ja koolitusteenustel ei ole tähistega, mille registreerimist taotletakse, piisavalt otsest ja konkreetset seost. Selliste teenuste puhul ei keskenduta vastupidi vaidlustatud otsuste punktis 26 avaldatud apellatsioonikoja seisukohale kitsalt pelgalt ühenduse loomisele.
76 Lõpetuseks olgu märgitud, et sama kehtib klassi 42 kuuluvate teenuste „arvutiprogrammide loomine ja paigaldamine“ ja „tehniline nõustamine“ kohta. Hageja sõnul ei ole piisavalt põhjendatud vaidlustatud otsuste punktis 26 esitatud apellatsioonikoja väide, et asjaomaste teenustega „võidakse taotleda võrku ühendamise eesmärki“. Pealegi on hageja sõnul see väide väär, kuna asjaomane avalikkus ei saa ilma eelnevalt järele mõtlemata eeldada, et asjaomaste teenuste ainus eesmärk on luua võrguühendus.
77 EUIPO vaidleb neile argumentidele vastu.
78 Esiteks tuleb sedastada, et apellatsioonikoda ei tuginenud kaebuste rahuldamata jätmisel määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktile c, vaid määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktile b. Kuigi ta märkis ühe vaidlustatud otsuse punktis 5, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c on tema otsuse üks alus, kuulub sellele punktile järgnev kogu põhjendus nimelt üheainsa pealkirja „[Määruse nr 207/2009] artikli 7 lõike 1 punkt b“ alla. Sellest järeldub, et apellatsioonikoda ei olnud kohustatud tõendama asjaomaste tähiste kirjeldavat laadi seoses vaidlusaluste kaupade ja teenustega.
79 Teiseks tuleb märkida – nagu on osutatud eespool punktides 41–45 –, et apellatsioonikoda tõi piisavalt välja põhjused, miks vaidlusaluste kaupade ja teenuste tarbijad tajuvad asjaomaseid tähiseid kiitva reklaamlausena, mis viitab omadusele, mis neil võib olla.
80 Nimelt rühmitas apellatsioonikoda kõigepealt asjaomased kaubad ja teenused eespool punktis 50 nimetatud kohtupraktika tähenduses homogeensetesse kategooriatesse, s.o kategooriatesse, millel on piisavad samad omadused või tunnused selleks, et kohaldada sama põhjendust kogu kategooria suhtes. Tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta nende kategooriate asjakohasust. Arvestades asjade interneti arengut, leidis apellatsioonikoda õigesti, et asjaomane avalikkus näeb asjaomastes tähistes viidet vaidlusaluste kaupade võimele olla ühendatud ning saab vaidlusalustest teenustest aru kui sellist ühendust puudutavatest teenustest.
81 Seega on klassi 9 kuuluvad vaidlusalused kaubad vastupidi hageja väidetele muude kaupade koostisosad või tarvikud ning neid saab kas otse võrku ühendada (see kehtib kaupade „raadio- ja televisiooniantennid“ ja „autoantennid“ kohta) või neid saab monteerida ühendatud esemetesse, nagu apellatsioonikoda õigesti märkis.
82 Mis puutub klassi 37 kuuluvatesse vaidlusalustesse teenustesse, siis leidis apellatsioonikoda samuti õigesti, et asjaomaste teenuste ostjad saavad asjaomastest tähistest aru nii, et need on kas seotud kaupadega, mis võivad olla võrku ühendatud, või neid endid saab osutada võrguühenduse abil (näiteks autoremonditöökoja teavitamine võimalikest riketest, mis võimaldab viimasel valmistada remondiks vajalikud osad ette).
83 Mis puutub klassi 38 kuuluvatesse vaidlusalustesse teenustesse, siis möönab hageja ise, et need on mõeldud telekommunikatsiooni teel edastamiseks. Selline edastamine nõuab ilmselgelt ühendust ja asjaomaseid tähiseid võidakse tajuda seda ühendust kiitva kirjeldusena.
84 Hageja vaidlustab apellatsioonikoja hinnangu, mille kohaselt teenused „hariduse ja koolituse pakkumine elektrotehnika ja elektroonika valdkonnas“ puudutavad selgesti võrguühendust võimaldavaid elektritehnilisi ja elektroonilisi tingimusi ja meetodeid. Siiski on selge, et asjaomaste haridusteenuste eset (elektroonika või elektritehnika) arvesse võttes saab asjaomane avalikkus asjaomastest tähistest asjaomaste teenustega seoses aru nii, et tegemist on reklaamlausega, mis puudutab selle hariduse sisu.
85 Lõpetuseks leidis apellatsioonikoda samuti õigesti, et klassi 42 kuuluvate vaidlusaluste teenuste, nimelt ühelt poolt „arvutiprogrammide loomine ja paigaldamine“ ning teiselt poolt „tehniline nõustamine“ ese võib olla võrguühendus. Kuigi hageja seda sõnaselgelt ei vaidlusta, heidab ta apellatsioonikojale ette, et viimane ei ole tõendanud, et nende teenuste ainus eesmärk on võrguühenduse loomine.
86 Sellega seoses olgu küll märgitud, et ELi kaubamärgi moodustavate sõnaliste osade poolt edasi antav kiitev kõrvaltähendus ei välista, et sellega saab tarbijatele tagada sellega tähistatavate kaupade või teenuste päritolu. Asjaomane avalikkus võib sellist kaubamärki niimoodi samal ajal tajuda nii reklaamfraasina kui ka kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu näitajana (vt 4. juuli 2018. aasta kohtuotsus Deluxe Entertainment Services Group vs. EUIPO (deluxe), T‑222/14 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:402, punktid 36 ja 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
87 Siiski olgu märgitud, et tähise registreerimisest tuleb keelduda, kui vähemalt ühe selle võimaliku tähenduse põhjal tähistab see asjaomaste kaupade või teenuste teatavat omadust (vt 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ECO PRO), T‑145/12, ei avaldata, EU:T:2013:220, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Kõnealune kohtupraktika, mis töötati esialgu välja seoses määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktiga c, on analoogia alusel kohaldatav ka selle määruse artikli 7 lõike 1 punktile b (28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Colgate-Palmolive vs. EUIPO (AROMASENSATIONS), T‑479/16, ei avaldata, EU:T:2017:441, punkt 24).
88 Eeltoodu põhjal ei ole hagejal alust väita, et reklaamlausel „Simply. Connected.“ puudub võimalik tähendus, mis tähistab teatavat omadust, mis on vaidlusalustel kaupadel ja teenustel, mida hageja võib turustada taotletud kaubamärkide all (vt selle kohta 20. novembri 2007. aasta kohtuotsus Tegometall International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wuppermann (TEK), T‑458/05, EU:T:2007:349, punktid 89–93 ja seal viidatud kohtupraktika).
89 Järelikult tuleb teise väite kolmas osa tagasi lükata.
– Neljas osa, mis puudutab ebatavalisi muudatusi, mis võimaldavad taotletud kaubamärgid registreerida
90 Hageja väidab, et isegi kui eeldada, et tähiseid, mille registreerimist taotletakse, võib – millele ta vaidleb vastu – ühelt poolt mõista tähenduses „lihtsalt [võrku] ühendatud“, ja teiselt poolt, et esineb piisavalt otsene ja konkreetne seos selle tähenduse ja vaidlusaluste kaupade ja teenuste vahel, siis piisab nende ebatavalisest kohakuti paigutamisest nendele tähistele eristusvõime andmiseks, mis on nende registreerimiseks minimaalselt vajalik. Nimelt koosnevad taotletud kaubamärgid kahest kohakuti paigutatud lausest, millest kumbki koosneb ühest sõnast, nimelt „simply“ ja „connected“. Selline ülesehitus on inglise keelt kõneleva avalikkuse seisukohast ebatavaline ja sellest jääb tervikmulje, mis on nende osade koosmõjust määravam. Seega märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 20 ekslikult, et „sõnakombinatsioon Simply. Connected. tähistab eelkõige lihtsat, vahetult mõistetavat ja grammatiliselt korrektset sõnumit, mis ei sisalda ebatavalist keelelist osa“.
91 Lisaks vaidleb hageja vastu sellele, et asjaomane avalikkus kirjeldaks vaidlusaluseid kaupu ja teenuseid või nende põhiomadusi kui „simply connected“ tähenduses, mille apellatsioonikoda neile sõnadele vaidlustatud otsustes omistas.
92 EUIPO vaidleb neile argumentidele vastu.
93 Teise väite neljandas osas tugineb hageja taaskord asjaomastes tähistes sõnaliste osade kohakuti paiknemisele.
94 Eespool punktis 59 esitatud põhjustel ei ole see paigutus aga sugugi ebatavaline. Tuleb lisada, et võttes arvesse tähist tervikuna, võib osade „simply“ ja „connected“ kohakuti asetsemine näida asjaomase avalikkuse silmis tulenevat soovist paigutada need neid raamivasse ümardatud nurkadega ristkülikusse. Seetõttu on ebatõenäoline, et asjaomane avalikkus võib omistada sellele kohakuti paigutamisele mingit eristusvõimet.
95 Mis puutub argumenti, mille kohaselt asjaomane avalikkus ei kirjelda vaidlusaluseid kaupu ja teenuseid või nende põhiomadusi kui „simply connected“, siis see on edutu, kuna apellatsioonikoda ei tuginenud talle esitatud kaebuste rahuldamata jätmisel määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c sätetele.
96 Seega tuleb teise väite neljas osa osaliselt põhjendamatuna ja osaliselt edutuna tagasi lükata.
– Viies väiteosa, mis puudutab tähiste, mille registreerimist taotletakse, igakülgsel hindamisel tehtud viga
97 Hageja märgib, et apellatsioonikoda ei hinnanud nii, nagu ta vaidlustatud otsuste punktides 17–19 seda tegi, asjaomaseid tähiseid tervikuna õigesti. Ta oleks nimelt pidanud võtma arvesse esiteks ümardatud nurkadega avatud ruutu ja teiseks kolme lainet, mis kuuluvad mõlema tähise hulka, mille registreerimist taotletakse. See omapärane graafiline kujund koos sõnaliste osadega, mille analüüsile apellatsioonikoda alusetult keskendus, jääb lihtsalt ja kohe asjaomasele avalikkusele meelde, nii et taotletud kaubamärgid võimaldavad tal vaidlusaluste kaupade ja teenuste kaubanduslikku päritolu eristada.
98 EUIPO vaidleb neile argumentidele vastu.
99 Esiteks tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda võttis vaidlustatud otsuste punktis 17 nende kahe kujutisosa olemasolu arvesse ja leidis, et neil puudub asjaomaste tähiste tähendusega seoses asjaomase avalikkuse silmis mõju. Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuste punktis 19, et arvestades asjaomase avalikkuse keskmisest madalamat tähelepanelikkuse astet seoses reklaamlausega, ei panda raamiks olevat kujutisosa tähele ning seega puudub sellel eristusvõime. Ta leidis vaidlustatud otsuste selles punktis ja punktis 29 lisaks, et kolme kontsentrilise laine olemasolu, mis sümboliseerivad traadita võrguühendust, kinnitab sõnaliste osade tähendust.
100 Teiseks tuleb apellatsioonikoja kõigi selles küsimuses esitatud kaalutlustega nõustuda. Nimelt kinnitab asjaomaste tähiste igakülgne hindamine sõnaliste osade olulisust võrreldes eespool punktis 99 analüüsitud kujutisosadega ning neid tähiseid ei tajuta tervikuna vaidlusaluste kaupade ja teenuste kaubandusliku päritolu näitajatena.
101 Sellest tuleneb, et teise väite viies osa ja seega teine väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c
102 Hageja väidab, et kuigi apellatsioonikoda märkis ühe vaidlustatud otsuse punktis 5, et taotletud kaubamärkide registreerimine on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c vastuolus, kohaldas ta oma analüüsis kahes vaidlustatud otsuses üksnes selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b. Seega on ilmselgelt väär vaidlustatud otsuste punktis 30 esitatud väide, mille kohaselt tuleb taotletud kaubamärkide registreerimise taotlus tagasi lükata ka määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikele 1 punkti b alusel, ning seda tuleb kahtlemata mõista nii, et see viitab kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamisele. Seda väidet ei ole aga vaidlustatud otsustes kuidagi põhjendatud.
103 Lisaks vaidlustab hageja seisukoha, et taotletud kaubamärke saab vaidlusaluseid kaupu ja teenuseid arvestades pidada selle sätte tähenduses kirjeldavateks.
104 EUIPO vaidleb neile argumentidele vastu.
105 Tuleb märkida, et vaidlustatud otsused ei sisalda hinnanguid asjaomaste tähiste kirjeldavuse kohta. Lisaks lükkas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 28 edutuna tagasi argumendi, mis puudutab taotletud kaubamärkide kirjeldavuse osas põhjenduste puudumist, kuivõrd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud absoluutne registreerimisest keeldumise põhjus ei sõltu tähiste kirjeldavusest.
106 Lisaks märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 29 järgmist:
„[Ka] taotleja ülejäänud selgitused ei sea kontrollija järeldusi kahtluse alla. Eeskätt ei muuda ka graafiline kujundus tähist, mille registreerimist taotletakse, nõutaval määral eristusvõimeliseks. Sihtrühm ei taju kaubandusliku päritolu eristavate tunnustena [üksnes kohtuasjas T‑252/17: sinist värvust,] lihtsat raami ja punkte, mida tajutakse kirjavahemärkidena. Lisaks vastab ülemises parempoolses nurgas olev kujutisosa traadita ühenduse sümbolile ja seega see ainult tugevdab sõnaliste osadega väljendatud ühendamise kontsepti. Seega puudub tähisel osa, mis muudaks selle tähise kiitvale olemusele lisaks sihtrühma silmis eristusvõimeliseks. Arvestades seda, et tähis, mille registreerimist taotletakse, tervikuna täidab üksnes reklaami ülesannet, ei tuleta tarbija sellest kauba või teenuse päritolu.“
107 Vaidlustatud otsuste punkt 30 on sõnastatud järgmiselt:
„Nendel põhjustel tuleb kaubamärgi registreerimisest keelduda ka [määruse nr 207/2009] artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud keeldumispõhjusel.“
108 Hageja esitab argumendi sellele tuginedes, et vaidlustatud otsuste punktis 30 on kasutatud määrsõna „ka“, ja leiab ühe vaidlustatud otsuse punktis 5 esinevat viidet artikli 7 lõike 1 punktile c arvestades, et apellatsioonikoda tegi kirjavea. Hageja sõnul soovis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 30 märkida, et taotletud kaubamärkide registreerimine on vastuolus ka määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatud absoluutse keeldumispõhjusega. Kuna vaidlustatud otsustes ei ole selgelt märgitud põhjuseid, miks ka see teine absoluutne registreerimisest keeldumise põhjus oli kohaldatav, rikkus apellatsioonikoda aga oma otsuste põhjendamise kohustust.
109 Siiski on selge, et apellatsioonikoda ei tuginenud oma hinnangus kuidagi taotletud kaubamärkide kirjeldavusele ning vaidlustatud otsuste punktis 30 kasutatud sõna „ka“ tuleb mõista nii, et sellega viidatakse nimetatud otsuste punktis 29 esitatud täiendavatele põhjendustele.
110 Seega on kolmandas väites osas, mille kohaselt tuleb vaidlustatud otsuste punktis 30 teha ilmselgelt parandus, tuginetud nende otsuste väärale tõlgendusele. Kuna apellatsioonikoda ei põhistanud oma hinnangut määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamisega, ei saa etteheitega põhjenduste puudumise ja hindamisvea kohta seoses selle sätte kohaldamisega teha muud, kui need edutuna tagasi lükata.
111 Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagid tuleb rahuldamata jätta.
Kohtukulud
112 Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO nõuetele mõista välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Liita kohtuasjad T‑251/17 ja T‑252/17 kohtuotsuse huvides.
2. Jätta hagid rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Robert Bosch GmbH-lt.
Frim Frimodt Nielsen | Kreuschitz | Forrester |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. märtsil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad