EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (täiskogu)
5. mai 2010(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2007. aasta edutamine – Põhjendatud huvi – Edutamisotsus – Edutatud ametnike nimekiri – Teenete võrdlev hindamine – Võetud vastutuse määra kriteerium – Edutamisotsuste tühistamise nõue – Huvide kaalumine
Kohtuasjas F‑53/08,
mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,
Vincent Bouillez, kes on Euroopa Liidu Nõukogu ametnik, elukoht Overijse (Belgia),
Kris Van Neyghem, kes on Euroopa Liidu Nõukogu ametnik, elukoht Tirlemont (Belgia),
Ingeborg Wagner-Leclercq, kes on Euroopa Liidu Nõukogu ametnik, elukoht Edegem (Belgia),
esindajad: advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.‑N. Louis ja É. Marchal,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja I. Šulce,
kostja,
keda toetab
Eliza Niniou ja Maria-Béatrice Postiglione Branco, kes on Euroopa Liidu Nõukogu ametnikud, elukohad vastavalt Schaerbeek (Belgia) ja Kraainem (Belgia), esindajad: advokaadid T. Bontinck ja S. Woog, hiljem advokaadid T. Bontinck ja S. Greco,
ja
Maria De Jesus Cabrita ja Marie-France Liegard, kes on Euroopa Liidu Nõukogu amentikud, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaat N. Lhoëst, hiljem advokaadid N. Lhoëst ja L. Delhaye,
menetlusse astujad,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu),
koosseisus: president P. Mahoney, kodade esimehed H. Tagaras ja S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud H. Kreppel ja S. Van Raepenbusch,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. detsembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Liidu ametnikud V. Bouillez, K. Van Neyghem ja I. Wagner-Leclercq esitasid avaldusega, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse faksi teel 28. mail 2008 (originaal esitati 3. juunil 2008), kõnesoleva hagi, milles paluvad tühistada esiteks otsused, millega ametisse nimetav asutus keeldus 2007. aasta edutamise raames neid edutamast palgaastmele AST 7, ja teiseks vajalikul määral otsused, millega sama aasta edutamise raames edutati sellele palgaastmele ametnikud, kes täitsid neist väiksema vastutuse määraga ülesandeid ja kes on kantud edutatud ametnike nimekirja, mis avaldati 16. juulil 2007 personaliteates nr 136/07.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 45 lõikes 1 on sätestatud:
„Ametialane edutamine toimub ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsusega artikli 6 lõiget 2 silmas pidades. Selleks nimetatakse ametnik tema tegevusüksuse järgmisele kõrgemale palgaastmele. Edutamiseks valitakse välja eranditult need ametnikud, kes on oma palgaastmele vastaval ametikohal töötanud minimaalselt kaks aastat, võrreldes enne seda edutamiseks kõlblike ametnike teeneid. […] Teenete võrdlemisel võtab ametisse nimetav asutus või ametiisik eelkõige arvesse aruandeid ametnike [kohta], [nende] kohustuste täitmisel muude keelte kui selle keele kasutamis[t], mille põhjaliku valdamise kohta [nad] on esitanud tõendid artikli 28 [punkti] f kohaselt, ja vajaduse korral nende poolt võetava[…] vastutus[e] määra […].” [täpsustatud tõlge]
3 Personalieeskirjade XIII lisa artikli 10 kohaselt:
„1. Enne 1. maid 2004 teenistuses olnud C- ja D-kategooria ametnikke võib alates 1. maist 2006 ametialaselt edutada järgmiselt:
a) endine C-kategooria kuni palgaastmeni AST 7;
b) endine D-kategooria kuni palgaastmeni AST 5.
[…]
3. Ametnik, kelle suhtes kohaldatakse lõiget 1, võib piiranguteta siirduda abiteenistujate tegevusüksusesse kohe pärast [avaliku] konkursi läbimist või atesteerimismenetluse alusel. Atesteerimismenetlus põhineb ametnike staažil, kogemustel, teenetel ja väljaõppel ning tegevusüksuse AST olemasolevatel ametikohtadel. Ametnike sobivust atesteerimiseks kontrollib ühiskomitee. Institutsioonid võtavad vastu eeskirjad selle korra rakendamiseks enne 1. maid 2004. Vajadusel kehtestavad institutsioonid erisätted, et võtta arvesse selliseid muutusi, mis avaldavad mõju ametialase edutamise määradele.
[…]”.
4 Nõukogu 2. detsembri 2004. aasta otsuse atesteerimismenetluse rakendamise korra kohta (edaspidi „2. detsembri 2004. aasta otsus”) artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:
„[…] [Atesteeritud] ametnikud siirduvad abiteenistujate tegevusüksusesse ilma karjääripiiranguteta.
Asjaomaste ametnike karjäärialase edasiliikumise tingimuseks on tegeliku abiteenistuja ametikoha vastuvõtmine „ilma karjääripiiranguteta”, mis on vastavalt määratletud.”
Vaidluse taust
5 Hagejad, kes asusid ametnikena nõukogu teenistusse enne 1. maid 2004, kuulusid endisesse B‑kategooriasse. Nimetatud kuupäeval jõustunud personalieeskirjade muudatuse tulemusel klassifitseeriti nad alates 1. maist 2006 ümber tegevusüksusesse AST ning neil on selles tegevusüksuses täielik õigus piiranguteta karjääriarengule.
6 V. Bouillez vastutab nõukogu peasekretariaadi talituste hoonete üldhoolduse eest. Talituse „Tehnohaldus ja korraldus” osakonna „Üldhooldus” juhatajana juhib ta kuueliikmelist üksust. Tema hindamisaruanne ajavahemiku 1. jaanuarist 2005 kuni 30. juunini 2006 kohta näitab, et ta on võimeline täitma administraatori ülesandeid.
7 K. Van Neyghem on nõukogu peasekretariaadi „liikuvuskoordinaator” „asutuse liikumisplaani” kohustusliku rakendamise raames. Lisaks vastutab ta nõukogu ühe hoone renoveerimise järelevalve eest ja tegeleb büroopinna jagamisega erinevate peasekretariaadi talituste vahel. Tema 2004. aasta hindamisaruandes on täpsustatud, et ta on võimeline täitma administraatori ülesandeid, mida ta on pealegi juba mitu aastat täitnud ajutise teenistujana majandus- ja sotsiaalkomitees.
8 I. Wagner-Leclercqi vastutusala hõlmab eelarveandmete infotehnoloogilist haldust ja suhteid välisekspertidega andmebaasi alal ning ta abistab administraatorit, kes on vastutav välistegevuse eelarveküsimustes.
9 Nõukogu avaldas 14. mai 2007. aasta personaliteates nr 77/07 nende endise C‑kategooria ametnike nimekirja, kes atesteeriti ning kes võisid seega karjääripiiranguteta siirduda abiteenistujate tegevusüksusesse.
10 Nõukogu teavitas ametnikke 12. juuni 2007. aasta personaliteatega nr 97/07 (edaspidi „12. juuni 2007. aasta teade”) edutamise nõuandekomiteede kasutada antud dokumentidest ja personalieeskirjade artikli 45 rakendamiseks võetud meetmetest. Teate lisas 2 oli iga palgaastme osas ära toodud 2007. aasta võimalik edutamiste arv ja lisas 3 edutatavate ametnike nimekiri.
11 Karjääripiiranguteta abiteenistujate tegevusüksuse edutamise nõuandekomitee esitas 13. juuli 2007. aasta aruandes ametisse nimetavale asutusele 2007. aasta jaoks nimekirja 22 palgaastmele AST 7 edutatava ametnikuga. Nimekirjas ei olnud mainitud hagejaid, kuid see hõlmas teatava arvu atesteeritud ametnikke.
12 Ametisse nimetav asutus teatas 16.juuli 2007. aasta personaliteates nr 136/07 otsusest järgida edutamise nõuandekomitee 13. juuli 2007. aasta aruandes väljendatud arvamust ja edutada need 22 ametnikku, kelle kohta ettepanek tehti.
13 K. Van Neyghem ja I. Wagner-Leclercq vaidlustasid 15. oktoobril 2007 eraldi kaebustega palgaastmele AST 7 edutatud ametnike nimekirja.
14 V. Bouillez vaidlustas 16. oktoobri 2007. aasta kaebusega otsuse keelduda teda edutamast palgaastmele AST 7 ja otsused edutada sellele palgaastmele atesteeritud ametnikud.
15 Nõukogu lükkas need kaebused tagasi 15. veebruari 2008. aasta otsustega, mis tehti V. Bouillez’le ja I. Wagner-Leclercq’ile teatavaks 18. veebruaril 2008 ja K. Van Neyghemile 20. veebruaril 2008 (edaspidi „kaebuste tagasilükkamise otsused”).
Poolte nõuded ja menetlus
16 Hagejad paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada otsused, millega ametisse nimetav asutus keeldus neid 2007. aasta edutamise raames palgaastmele AST 7 edutamast (edaspidi „vaidlusalused otsused”);
– tühistada „niivõrd, kui vajalik” otsused, millega kõnealuse edutamise raames edutati sellele palgaastmele ametnikud, kes täitsid neist väiksema vastutuse määraga ülesandeid ja kes on kantud edutatud ametnike nimekirja, mis avaldati 16. juulil 2007 personaliteates nr 136/07 (edaspidi „atesteeritud ametnike edutamisotsused”);
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
17 Nõukogu palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja sätestatud korras.
18 Avaliku Teenistuse Kohus teatas 19. novembri 2008. aasta kirjaga nõukogule, et kohtuasi suunatakse kodukorra artikli 13 alusel täiskogule. Lisaks juhtis ta nõukogu tähelepanu asjaolule, et hagejad ei nõua üksnes vaidlusaluste otsuste vaid ka atesteeritud ametnike edutamisotsuste tühistamist. Nii palus ta nõukogul täpsustada, kas juhul kui viimati nimetatud otsused tühistataks ja kui nõukogu otsustaks hagejad tagasiulatuvalt edutada, oleks see edutamine võimalik üksnes pärast esialgu tehtud edutamisotsuste tühistamist, kusjuures need otsused vaidlustati personalieeskirjades määratud tähtaja jooksul ja need oleksid ebaseaduslikud samadel alustel kui edutamisest keeldumise otsused. Samas kirjas palus Avaliku Teenistuse Kohus nõukogul kodukorra artikli 111 lõike 1 alusel ka esitada oma märkused selle kohta, kas on vaja teha ettepanek menetlusse astuda edutatud ametnikel, kelle edutamise hagejad on vaidlustanud.
19 Avaliku Teenistuse Kohus teatas hagejaile 19. novembri 2008. aasta kirjaga, et kohtuasi suunatakse kodukorra artikli 13 alusel täiskogule. Lisaks täheldas ta, et hagejad ei nõua üksnes vaidlusaluste otsuste, vaid ka atesteeritud ametnike edutamisotsuste tühistamist ning kui seda nõuet peetakse vastuvõetavaks ja rahuldatakse, kahjustab see asjaomaste ametnike õigusi. Avaliku Teenistuse Kohus märkis samuti, et ta kavatseb teha neile ametnikele ettepaneku käesolevas kohtuasjas menetlusse astuda, ja palus hagejatel kodukorra artikli 111 lõike 1 alusel esitada oma märkused selle võimaliku menetluskäigu kohta.
20 Hagejad jagasid 24. novembri 2008. aasta kirjas oma kõhklusi Avaliku Teenistuse Kohtu kavatsuse kohta teha palgaastmele AST 7 edutatud atesteeritud ametnikele ettepanek menetlusse astuda ja nad rõhutasid, et see lükkaks edasi kohtuasjas lahendi tegemist.
21 Nõukogu väitis 19. detsembri 2008. aasta kirjas, et leides küll, et puudub vajadus teha edutatud ametnikele ettepanek menetlusse astuda, järgib ta selles Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangut. Ta märkis ka, et „2007. aasta edutamiseks ette nähtud palgaastme AST 7 ametikohtade arv on piiratult kindlaks määratud”.
22 Ükski pool ei vaidlustanud eelmainitud kirjades või hiljem seda, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus tõlgendas edutamisotsuste tühistamisnõudeid, mida ta käsitles kui üksnes atesteeritud ametnike edutamisotsuste vastu suunatud nõudeid.
23 Avaliku Teenistuse Kohus palus kodukorra artikli 111 lõike 1 alusel 23. jaanuari 2009. aasta kirjadega 14 atesteeritud ametnikul, keda 2007. aastal edutati palgaastmele AST 7 ja kelle edutamise otsused on vaidlustatud, menetlusse astuda.
24 Avaliku Teenistuse Kohtu president andis 3. aprilli 2009. aasta määrusega E. Ninioule, M.‑B. Postiglione Brancole (edaspidi „esimesed menetlusse astujad”), M. De Jesus Cabritale ja M‑F. Liegardile (edaspidi „teised menetlusse astujad”) loa kostja nõuete toetuseks menetlusse astuda.
25 Esimesed menetlusse astujad paluvad 11. mail 2009 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohtades Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja sätestatud korras.
26 Teised menetlusse astujad paluvad 21. mail 2009 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohtades Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt vastavalt kodukorra artiklile 89.
27 Nõukogu teatas 30. juuni 2009. aasta kirjaga Avaliku Teenistuse Kohtule, et ta ei soovi menetlusse astujate seisukohtade osas märkusi esitada.
28 Hagejad esitasid 3. juulil 2009 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud memoga oma märkused teiste menetlusse astujate seisukohtade osas. Nad esitasid samad nõuded, mis hagiavalduses ja lisaks nõude, et menetlusse astujate kohtukulud mõistetaks välja nõukogult või teise võimalusena, et teised menetlusse astujad kannaksid ise oma kohtukulud.
29 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 7. juulil 2009 esitatud memos esimeste menetlusse astujate seisukohtade kohta esitasid hagejad samad nõuded, mis hagiavalduses ja lisaks nõude, et menetlusse astujate kohtukulud mõistetaks välja nõukogult või teise võimalusena, et esimesed menetlusse astujad kannaksid ise oma kohtukulud.
30 Kohtuistungil koosnes täiskoguna asja lahendav Avaliku Teenistuse Kohus ühe kohtuniku takistatuse tõttu vaid kuuest kohtunikust.
31 Ühelt poolt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 17 esimese lõigu ja selle põhikirja I lisa artikli 5 esimese lõigu alusel ja teiselt poolt kodukorra artikli 27 alusel on Avaliku Teenistuse Kohtu otsused kehtivad üksnes siis, kui kohtu nõupidamisel osaleb paaritu arv liikmeid, ning juhul kui Avaliku Teenistuse Kohtu koosseisus on mõne kohtuniku äraoleku või takistatuse tõttu kohtunikke paarisarv, ei osale nõupidamisel kodukorra artikli 5 alusel koostatud järjestuses kõige tagapool asuv kohtunik (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑26/90: Finsider vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1789, punkt 38).
32 Vastavalt eelmainitud sätetele osalesid käesolevas kohtuasjas nõupidamisel viis kohtunikku, kes otsuse allkirjastasid.
Õiguslik käsitlus
33 Hagejad esitavad neli väidet kõigi nende tühistamisnõuete toetuseks:
– esimene väide, mis käsitleb otsuse ebapiisavaid põhjendusi;
– teine väide, mis käsitleb esiteks personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 rikkumist, mis tuleneb sellest, et nõukogu võttis teenete võrdleval hindamisel edutamiskandidaatide vastutuse määra arvesse vaid täiendava võimalusena, ning teiseks sellest, et nõukogu ei uurinud teenete võrdleval hindamisel teatavaid teiseseid kriteeriume;
– kolmas väide, mis käsitleb 2. detsembri 2004. aasta otsuse artikli 7 lõike 1 rikkumist;
– neljas väide, mis käsitleb ilmset viga edutatavate ametnike teenete hindamisel.
34 Avaliku Teenistuse Kohus on seisukohal, et eelkõige tuleb uurida väidet personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 eiramise kohta, mis tuleneb sellest, et nõukogu võttis teenete võrdleval hindamisel edutamiskandidaatide vastutuse määra arvesse vaid täiendava võimalusena.
Vaidlusaluste otsuste vastu suunatud nõuded
Poolte argumendid
35 Hagejad väidavad, et nõukogu eiras personalieeskirjade artikli 45 lõiget 1, kui võttis teenete võrdleval hindamisel ainult täiendava võimalusena arvesse edutatavate ametnike vastutuse määra.
36 Nende väitel on Avaliku Teenistuse Kohus liiatigi 31. jaanuari 2008. aasta otsuses kohtuasjas F‑104/05: Valero Jordana vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑27 ja II‑A‑1‑127, punktid 74 ja 75) märkinud, et see personalieeskirjade artikli 45 1. mail 2004 jõustunud uude redaktsiooni lisatud kriteerium on seda tähtsam, et Esimese Astme Kohus oli personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 enne seda kuupäeva kohaldatava redaktsiooni kehtivusajal otsustanud, et vastutuse määr ei saa olla teenete võrdleval hindamisel otsustav kriteerium.
37 Kui järgida seda, kuidas nõukogu personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 uut redaktsiooni tõlgendab, kaoks selle tulemusel sätte kogu kasulik mõju. Tegelikkuses on selles artiklis sisalduva väljendi „vajaduse korral” eesmärk kohustada ametisse nimetav asutust või ametiisikut võtma arvesse võimalikke erandlikke olukordi, mil ametnik täidab tema palgaastmest kõrgema palgaastme kohustusi.
38 Nõukogu väidab, et personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 kohaselt ei ole vastutuse määr otsustav kriteerium, mida tuleb ametnike teenete võrdleval hindamisel arvesse võtta. Ta tuletab meelde, et kuna kõik edutatavad ametnikud kuuluvad samasse tegevusüksusesse, täidavad nad eeldatavalt samaväärseid kohustusi. Vastutuse määra kriteerium saab täiendava võimalusena muutuda asjakohaseks vaid siis, kui ametnik töötab oma kategooria või teenistusüksuse sellise karjäärivahemiku ametikohal, mis on kõrgem tema karjäärivahemikust. Kuid käesoleval juhul ei ole hagejate vastutuse määr ilmselgelt suurem kui edutatud atesteeritud ametnikel. Järelikult ei oleks kõnealune kriteerium, mida kasutatakse üksnes täiendava võimalusena, saanud muuta analüütiliste ja üldiste hinnangute võrdleva uurimise tulemusi.
39 Nõukogu väidab teiseks, et ühenduse kohtute väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule arvesse võtta teiseseid kriteeriume nagu vanust ja tööstaaži, kui ta on jõudnud seisukohale, et edutatud ametnike ja hagejate teened ei ole võrdväärsed.
40 Menetlusse astujad kordavad oma seisukohtades nõukogu kaitseargumente.
41 Kohtuistungil täpsustas nõukogu, millisest personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 tõlgendusest tuleb lähtuda. Tema sõnul tuleb vastutuse määra kriteeriumi nagu ametnike hindamisaruannet ja keelte valdamist puudutavaid kriteeriume käsitada kui ühte edutamiskandidaatidest ametnike teenete hindamise kriteeriumi ning seega kasutada teenete võrdleval analüüsil „esmase” kriteeriumina erinevalt täiendavatest kriteeriumidest nagu vanus või tööstaaž, mida arvestatakse alles teisena, kui tõdetakse, et edutatavate ametnike teened on samaväärsed.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
– Väite vastuvõetavus
42 K. Van Neyghemi puhul tuleneb nii tema kaebusest (punkt 29) kui ka seda tagasilükkavast nõukogu otsusest (punkt 28), et väide, et nõukogu on eiranud personalieeskirjade artiklit 45, sest võttis teenete võrdleval hindamisel edutamiskandidaatide vastutuse määra arvesse üksnes täiendava võimalusena, on esitatud juba kohtueelses menetluses.
43 Teise kahe hageja osas tekkis Avaliku Teenistuse Kohtul seoses kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb kaebusi tõlgendada avatud meelel, küsimus, kas nad saavad vastuvõetavalt esitada eelmises punktis mainitud väite, kui arvestada nende esitatud kaebuste sisu.
44 V. Bouillez viitas oma kaebuses sõnaselgelt personalieeskirjade artikli 45 lõikele 1 (punkt 22) ja täpsustas (punkt 26), et „ametisse nimetav asutus või ametiisik oli personalieeskirjade artikli 45 alusel edutamiskandidaatide teenete võrdleval hindamisel kohustatud uurima kõiki asjakohaseid asjaolusid”. Tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse kaebusega, mida tuleb tõlgendada avatud meelel, soovis V. Bouillez vaidlustada seda, et nõukogu läbiviidud teenete võrdleval hindamisel ei võetud arvesse edutamiskandidaatide vastutuse määra.
45 I. Wagner-Leclercq väitis oma ingliskeelses kaebuses, et otsusega, millega keelduti teda edutamast, on eiratud personalieeskirjade artiklit 45. Ta täpsustas:
„Usun, et kuna puudusid ametijuhendid, ei olnud võimalik läbi viia sellist kandidaatide teenete võrdlevat analüüsi, milles arvestataks ametniku ametikoha tähtsust ametikohtade nimekirjas ja sellest tulenevat vastutust.”
46 Selliselt väljendatud kriitikaga viitas nimetatud hageja vähemalt kaudselt etteheitele, mis puudutab seda, et ametisse nimetav asutus ei võtnud arvesse edutatavate ametnike vastutuse määra.
47 Eeltoodust järeldub, et kõik kolm hagejat saavad vastuvõetavalt esitada väite, et nõukogu on eiranud personalieeskirjade artikli 45 lõiget 1, sest võttis teenete võrdleval hindamisel edutamiskandidaatide vastutuse määra arvesse üksnes täiendava võimalusena. Avaliku Teenistuse Kohus täheldab liiatigi, et nõukogu ei esitanud hagejate vastu sellekohast asja läbivaatamist takistavat asjaolu.
– Väite põhjendatus
48 Personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 kohaselt võtab ametisse nimetav asutus või ametiisik teenete võrdlemisel eelkõige arvesse aruandeid ametnike kohta, nende kohustuste täitmisel muude keelte kui selle keele kasutamist, mille põhjaliku valdamise kohta nad on esitanud tõendid, ja vajaduse korral edutatavate ametnike poolt võetava vastutuse määra.
49 Avaliku Teenistuse Kohus on otsustanud, et valdkonnas, kus administratsioonil on lai kaalutluspädevus, näitab asjaolu, et neid kriteeriume on personalieeskirjade artiklis 45 sõnaselgelt mainitud, seadusandja soovi omistada nende arvessevõtmisele erilist tähtsust (Avaliku Teenistuse Kohtu 31. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑97/05: Buendía Sierra vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑15 ja II‑A‑1‑49, punkt 62). See, et personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 on eraldi mainitud vajaduse korral ametniku vastutuse määra arvessevõtmist edutamise jaoks teenete hindamisel, on seda tähendusrikkam, et Esimese Astme Kohus on 12. juuli 2001. aasta otsuses kohtuasjas T‑131/00: Schochaert vs. nõukogu (EKL AT 2001, lk I‑A‑141 ja II‑743, punkt 43) teinud otsuse, et artikli 45 lõikega 1 selle enne 1. maid 2004 kehtinud redaktsioonis on vastuolus kasutada edutatavate ametnike vastutuse määra otsustava kriteeriumina.
50 Lisaks on Avaliku Teenistuse Kohus esiteks otsustanud, et alates 1. maist 2004 kohaldatavas personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 on selgemalt sätestatud, mis asjaolusid tuleb edutamise jaoks arvesse võtta, kui selle artikli sätetes nende enne nimetatud kuupäeva kehtinud redaktsioonis, sest esimesena mainitu viitab peale hindamisaruannete ka muude keelte kui selle keele kasutamisele, mille põhjaliku valdamise kohta asjaomased ametnikud on esitanud tõendid, ja vajaduse korral vastutuse määrale; teiseks on Avaliku Teenistuse Kohus otsustanud, et põhimõtteliselt viib ametisse nimetav asutus või ametiisik edaspidi edutatavate ametnike teenete võrdleva hindamise läbi nende kolme kriteeriumi põhjal, nii et personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 esineval sõnal „teened” on teistsugune ja sisuliselt laiem ulatus kui samal sõnal, mida on kasutatud selle artikli enne 1. maid 2004 kohaldatud redaktsioonis (Avaliku Teenistuse Kohtu 7. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑57/06: Hinderyckx vs. nõukogu, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑329 ja II‑A‑1‑1831, punkt 45). Täiendava võimalusena saab ametisse nimetav asutus või ametiisik ametnike teenete hindamisel siis, kui edutatavate ametnike teened on kolme personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 sõnaselgelt osutatud kriteeriumi alusel võrdsed, võtta arvesse teisi asjaolusid, nagu kandidaatide vanus ja teenistusstaaž vastaval palgaastmel või üksuses (eespool viidatud kohtuotsus Hinderyckx vs. nõukogu, punkt 46). Pealegi kaitses nõukogu kohtuistungil sama tõlgendust, täpsustades, et edutamismenetluse uutes eeskirjades, mida nõukogu talitused välja töötavad, on rõhutatud vastutuse määra kriteeriumi tähtsust edutamiskandidaatide teenete analüüsis.
51 Lisaks on sedastatud, et kui administratsioonil on lai kaalutluspädevus, nagu ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul edutamisel, on ta kohustatud edutamiskandidaatide teenete võrdleval hindamisel vastavalt personalieeskirjade artikli 45 lõikele 1 nende teenete hindamiseks uurima hoolsalt ja erapooletult kõiki asjakohaseid asjaolusid (Esimese Astme Kohtu 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑473/07 P: komisjon vs. Berrisford, EKL 2009, lk I‑B‑1‑17 ja II‑B‑1‑85, punkt 42; 10. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑107/06: Berrisford vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑285 ja II‑A‑1‑1603, punkt 71).
52 Niisiis tuleneb personalieeskirjade artikli 45 lõikest 1, et edutatavate ametnike vastutuse määr on üks kolmest asjakohasest asjaolust, mida administratsioon peab edutatavate ametnike teenete võrdleval analüüsil arvesse võtma.
53 Vastab küll tõele – nagu nõukogu õigustatult väitis –, et samas tegevusüksuses ja samal palgaastmel olemine eeldab, et täidetakse samaväärseid ülesandeid. Väljendi „vajaduse korral” kasutamine personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 kinnitab, et enamikel juhtudel, arvestades seda sama palgaastme ametniku vastutuse määra samaväärsuse eeldust, ei ole vastutuse määra kriteerium selline asjaolu, mis võimaldaks teha vahet edutamiskandidaatide teenete vahel.
54 Kõnealune eeldus ei ole siiski ümberlükkamatu, eriti pärast seda, kui varasemad B- ja C-kategooriad on liidetud abiteenistujate ühendatud tegevusüksusesse. Nimelt tingis see liitmine automaatselt nende kohustuste valiku laienemise, mida tegevusüksusesse AST kuuluv ametnik võib täita, nagu tuleneb liiatigi personalieeskirjade I lisa A osas esitatud tabelist. Seega võib vastutuse määra osas esineda tuntavaid erinevusi sama tegevusüksuse ametnike täidetavate erinevate ülesannete vahel. Lisaks ei ole personalieeskirjades sätestatud täidetavate ülesannete ja teatava palgaastme vahelisi seoseid. Personalieeskirjad võimaldavad vastupidi eristada ülesannet palgaastmest (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑56/07 P: komisjon vs. Economidis, EKL 2008, lk I‑B‑1‑31 ja II‑B‑1‑213, punktid 58–60). See palgaastme ja võetud vastutuse määra lahutamine vastab seadusandja tahtele ja institutsioonide valikule lihtsustada personalihaldust. Esimese Astme Kohus on ise personalieeskirjade artikli 45 sätteid nende enne 1. maid 2004 kehtinud redaktsioonis tõlgendades möönnud, et teatavates olukordades ei ole sama palgaastme ametnike kohustuste samaväärsuse eeldus põhjendatud (eespool viidatud kohtuotsus Schochaert vs. nõukogu, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Seega ei saa kõnealusest samaväärsuse eeldusest järeldada, et administratsioon ei ole kohustatud uurima vastutuse määra kriteeriumi, kontrollides konkreetselt, kas see kriteerium toob välja erinevusi asjaomaste ametnike teenete vahel.
56 Järelikult ei saa väljendit „vajaduse korral” tõlgendada nii, et selle alusel oleks administratsioonil õigus välistada a priori vastutuse määra kriteeriumi arvestamine teenete võrdleval analüüsil. Mainides personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 seda kriteeriumi sõnaselgelt, samas kui seda ei olnud sätestatud kõnealuse artikli enne 1. maid 2004 kehtinud redaktsioonis, soovis seadusandja osutada sellele, et edutatavate ametnike vastutuse määr võib olla niisuguses analüüsis asjakohane asjaolu. Väljend „vajaduse korral” tähendab pelgalt seda, et kui põhimõtteliselt eeldatakse, et sama palgaastme teenistujad täidavad samaväärse vastutusega ülesandeid, siis juhul kui see konkreetsel juhul nii ei ole, tuleb nimetatud asjaolu edutamismenetluses arvesse võtta.
57 Liiatigi käesolevas asjas ei saaks igal juhul sama palgaastme ametnike samaväärsuse eeldusele tugineda, nii et nõukogu ei kontrolliks, kas edutatavate ametnike vastutuse määral põhinev kriteerium on asjakohane. Nimelt oli V. Bouillez’ ja K. Van Neyghemi hindamisaruannetes välja toodud, et nimetatud ametnikud võivad tulemuslikkuse põhjal täita ka administraatori ülesandeid, ehk nende tegevusüksusest kõrgema tegevusüksuse alla kuuluvaid ülesandeid. Seega oli võimalik, et nende kahe ametniku vastutus oli suurem kui teistel sama palgaastme edutatavatel ametnikel.
58 Käesolevas kohtuvaidluses väitis nõukogu lõpuks kohtuistungil, et edutatavate ametnike vastutuse määr on üks kolmest „esmasest” kriteeriumist, mida tuleb teenete võrdleval hindamisel arvesse võtta. Ometi väitis nõukogu, et talle ei saa ette heita personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 eiramist 2007. aasta edutamise raames, kuna ta võttis edutamisotsuste ja vaidlusaluste otsuste tegemisel seda kriteeriumi arvesse.
59 Sellega seoses tuleb tõdeda, et edutamisotsuse ja edutamisest keeldumise otsuse põhjenduste kontrollimise muudab keeruliseks asjaolu, et neid kahte liiki otsust ei tule põhistada (Esimese Astme Kohtu 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑6/96: Contargyris vs. nõukogu, EKL AT 1997, lk I‑A‑119 ja II‑357, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhistada tuleb üksnes otsust, millega lükatakse tagasi personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel edutamata jäetud kandidaadi esitatud kaebus, kusjuures eeldatakse, et selle otsuse põhjendused langevad kokku selle otsuse põhjendustega, mille peale kaebus esitati (Esimese Astme Kohtu 11. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑118/95: Anacoreta Correia vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I‑A‑283 ja II‑835, punkt 82).
60 Seega tuleb uurida kohtutoimiku dokumente, et kindlaks teha, kas nõukogu viis teenete võrdleva hindamise tõepoolest läbi personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 ette nähtud tingimustel, nagu ta väidab, võttes eelkõige arvesse edutatavate ametnike vastutuse määra, ning sealjuures on eriti tähtis kaebusele antud vastus.
61 Nõukogu tugineb oma seisukoha põhjenduseks esiteks 12. juuni 2007. aasta teatele. Nimetatud teates on eeskätt täpsustatud:
„Kõik komiteed koostavad nimekirja edutatavatest kandidaatidest, kes teenete võrdleva hindamise tulemusel on kõige sobivamad 2007. aastal avatud ametikohtadele. Sellel hindamisel võetakse eelkõige arvesse aruandeid ametnike kohta ning muid personalieeskirjade artiklis 45 osutatud asjaolusid.”
62 12. juuni 2007. aasta teate lisa 1 punktis 3 on märgitud:
„Käesoleva aasta edutamist iseloomustab asjaolu, et on jõustunud personalieeskirjade artikli 45 lõige 2, mille kohaselt peab ametnik enne esimest ametialast edutamist pärast töölevõtmist tõestama, et ta suudab töötada kolmandas keeles. Ametnikke, keda see meede hõlmab ja kes ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nad suudavad töötada kolmandas keeles, ei saa edutada, isegi kui neil on 1. jaanuaril 2007 nõutav teenistusstaaž. […].”
63 12. juuni 2007. aasta teates viidatakse teenete võrdleva hindamise osas lisaks hindamisaruandele küll personalieeskirjade artikli 45 „muudele asjaoludele”. Siiski ei ole selles otseselt mainitud edutatavate ametnike vastutuse määra, samas kui selle lisas 1 on sõnaselgelt viidatud kriteeriumile, mis puudutab muude keelte kui selle keele kasutamist, mille põhjaliku valdamise kohta ta on esitanud tõendid. Neil asjaoludel ei võimalda 12. juuni 2007. aasta teade selle sõnastuse üldist ja ebatäpset laadi arvestades ainsana tõendada, et nõukogu võttis vastutuse määra teenete võrdleval hindamisel arvesse.
64 Teiseks tugineb nõukogu edutamise nõuandekomitee aruandele, et väita, et ta võrdles edutatavate ametnike teeneid kooskõlas personalieeskirjade artikli 45 lõikega 1. Tuleb aga märkida, et selles aruandes ei ole otseselt täpsustatud, mis asjaolusid komitee oma ettepanekute koostamisel arvesse võttis. Aruande teksti põhjal näib, et nõuandekomitee kasutada olid kandidaatide hindamisaruanded ja nimekiri ametnikest, kes olid tõendanud, et suudavad töötada kolmandas keeles. Seevastu ei võimalda ükski nõuandekomitee aruande osa selgelt järeldada, et tema käsutuses oli asjakohaseid ja kasutatavaid asjaolusid, mis puudutaksid edutatavate ametnike vastutuse määra. Selles suhtes on tähelepanuväärne asjaolu, et sõnu „vastutuse määr” ei ole kõnealuses aruandes mainitud. Sellest tulenevalt ei võimalda ka nõuandekomitee aruanne tõendada, et nõukogu võttis vaidlusaluste otsuste tegemisel arvesse vastutuse määra.
65 Kolmandaks ja arvestades eelmainitud kahtlusi, on kaebuste tagasilükkamise otsuste põhjendused iseäranis olulised selleks, et Avaliku Teenistuse Kohus saaks hinnata vaidlusaluse väite põhjendatust.
66 Sellega seoses tuleb märkida, et V. Bouillez’ ja I. Wagner-Leclercq’i kaebuste tagasilükkamise otsused ei too eriti selgust, kuna ei sisalda märget selle kohta, mis meetodit nõukogu tegelikkuses ametnike teenete võrdlemiseks kasutas.
67 K. Van Neyghemi kaebuse tagasilükkamise otsusest tuleneb seevastu, et ametisse nimetav asutus tugines edutatavate ametnike teenete võrdleval hindamisel asjaomaste isikute hindamisaruannetele, võtmata arvesse nende vastutuse määra.
68 Nimelt kõigepealt, kui ametisse nimetav asutus viitab selles otsuses personalieeskirjade artikli 45 lõikele 1, rõhutab ta järgmist lauseosa: „võtab […] eelkõige arvesse aruandeid ametnike [kohta]”. Seejärel märgib ta, et kõigil atesteeritud ametnikel, keda edutati, olid paremad hindamisaruanded kui kaebuse esitajal. Lõpuks ja eelkõige märgib administratsioon kõnealuses otsuses, et ametnike vastutuse määra puudutavat kriteeriumi tuleb arvesse võtta alles „teenete samaväärsuse” puhul, „et eristada ametnikke, keda edutada”.
69 Nende sõnadega tegi ametisse nimetav asutus kaebuse esitajale teatavaks, et kuna käesoleval juhul ei olnud hindamisaruannete põhjal tema ja edutatud ametnike teened samaväärsed, ei võetud arvesse vastutuse määra kriteeriumi. Väga üldisest sõnastusest, mida ametisse nimetav asutus otsuses kasutas (ja mis näitab, et administratsioon ei leidnud konkreetset lahendust kaebuse esitaja olukorrale, vaid kohaldas tema asjas personalieeskirjade artikli 45 tõlgendust), võib aga tuletada, et ametisse nimetav asutus ei võtnud selle hindamiseks, kas palgaastmele AST 7 edutatavatel ametnikel on samaväärsed teened, nende kantava vastutuse määra. Kuid nagu eelnevalt mainitud, on vastutuse määr üks kolmest asjaolust, mille põhjal on võimalik hinnata edutamiskandidaadi teeneid.
70 Neljandaks esitas nõukogu kostja vastuse lisas (B 9) kokkuvõtliku tabeli, milles on ära toodud asjaomaste ametnike ülesanded ja vastutuse määr. Sellegipoolest ei nähtu kohtutoimikust, et see tabel oli olemas siis, kui vaidlusalused otsused vastu võeti, ja ei ole väidetud, et seda tabelit oleks analüüsi alusena kasutanud edutamise nõuandekomitee, kelle ettepanekuid nõukogu järgis.
71 Nii tuleneb eeltoodust, et on õiguslikult piisavalt tõendatud, et vastupidi nõukogu väidetele ei võtnud ta teenete võrdleval hindamisel arvesse ametnike vastutuse määra. Järelikult on nõukogu rikkunud õigusnormi. Seetõttu tuleb sel põhjusel vaidlusalused otsused tühistada, ilma et oleks vaja uurida hagiavalduse teisi väiteid.
Atesteeritud ametnike edutamisotsuste vastu suunatud nõuded
Vastuvõetavus
– Poolte argumendid
72 Teised menetlusse astujad väidavad, et atesteeritud ametnike edutamisotsuste vastu suunatud nõuded ei ole vastuvõetavad. Nimelt on need otsused vaid hindamisotsuste tagajärg, kusjuures viimati nimetatud otsuseid ei ole hagejad vaidlustanud.
73 Hagejad väidavad, et selliselt esitatud asja läbivaatamist takistaval asjaolul ei saa olla tulemusi. Nimelt ei ole nende hagi eesmärk vaidlustada nende edutatud ametnike hindamisotsuseid, kes enne kuulusid endisesse C‑kategooriasse, vaid saavutada nende ametnike edutamise otsuste tühistamine, kuna nad ei täitnud ülesandeid, mis tulenevad karjääripiiranguteta abiteenistujate karjääriarengust.
74 Sisu osas kordavad pooled samu argumente, mis on eelnevalt välja toodud kohtuotsuse selles osas, mis käsitleb vaidlusaluste otsuste tühistamise nõudeid.
75 Lisaks väidavad teised menetlusse astujad, et atesteeritud ametnike edutamisotsuste tühistamine oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, kui võtta arvesse sellega hõlmatavate ametnike arvu ja kahju, mida see võib tekitada. Pealegi kahjustaks nende otsuste tühistamine õigusliku ootuse ja omandatud õiguste kaitse põhimõtet.
– Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
76 Kodukorra artikli 110 kohaselt on menetlusse astujate seisukohtades esitatud nõuded vastuvõetavad vaid juhul, kui need toetavad täielikult või osaliselt kohtuvaidluse ühe poole nõudeid. Menetlusse astuja ei saa seega esitada vastuvõetamatuse vastuväidet, mida ei ole välja toodud kirjaliku menetluse käigus ja Avaliku Teenistuse Kohus ei ole järelikult kohustatud uurima tema sellega seonduvaid väiteid.
77 Avaliku Teenistuse Kohus võib siiski alati kodukorra artikli 77 alusel oma algatusel uurida olulisi asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, sh menetlusse astujate poolt esitatuid (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑88/01: Sniace vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1165, punktid 49, 52 ja 53).
78 Vastupidi teiste menetlusse astujate väidetele on hindamisotsused ja edutamisotsused käesoleval juhul üksteisest eraldiseisvad otsused. Ka asjaolu, et hagejad ei vaidlustanud hindamisotsuseid, ei muuda edutamisotsuste vastu suunatud nõudeid vastuvõetamatuks.
79 Järelikult ei saa teiste menetlusse astujate esitatud asja läbivaatamist takistava asjaoluga nõustuda.
80 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangul on samuti oluline meelde tuletada, et teatavale palgaastmele edutatavatel ametnikel on põhimõtteliselt isiklik huvi vaidlustada otsuseid, millega sellele palgaastmele edutati teisi ametnikke. Euroopa Kohus on mitu korda kaudselt otsustanud, et sellekohased hagid on vastuvõetavad, ja on isegi tühistanud edutamise või ametisse nimetamise otsuseid teenete võrdleval hindamisel tehtud vea tõttu või kui sellist hindamist ei ole läbi viidud (Euroopa Kohtu 23. jaanuari 1975. aasta otsus kohtuasjas 29/74: de Dapper vs. parlament EKL 1975, lk 35, ja 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, EKL 1989, lk 23). Esimese Astme Kohus on aga sõnaselgelt otsustanud, et kui teenistujal ei ole õigust edutamisele, on tal sellegipoolest huvi vaidlustada otsust, millega sellele palgaastmele, kuhu tal on võimalik kandideerida, edutati teine teenistuja, ja mille peale ta on esitanud kaebuse, mis on tagasi lükatud (Esimese Astme Kohtu 21. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑328/01: Robinson vs. parlament, EKL AT 2004, lk I‑A‑5 ja II‑23, punktid 32 ja 33).
Põhiküsimus
81 Hagejad esitasid atesteeritud ametnike edutamisotsuste vastu väite, mis käsitleb personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 rikkumist sellest tulenevalt, et nõukogu võttis teenete võrdleval hindamisel edutamiskandidaatide vastutuse määra arvesse vaid täiendava võimalusena. Kuna see väide on kõnealuste otsuste vastu suunatud nõuete toetuseks esitatuna tulemuslik ja Avaliku Teenistuse Kohus on selle tunnistanud põhjendatuks, peaks see üldiselt kaasa tooma nende otsuste tühistamise, ilma et oleks vaja uurida teisi nõuete toetuseks esitatud väiteid.
82 Sellegipoolest on liidu kohus möönnud, et kui akt, mis tuleb tühistada, toob kasu kolmandale isikule, nagu see on reservnimekirja kandmise, edutamisotsuse või vabale ametikohale ametisse nimetamise otsuse puhul, tuleb kohtul enne kontrollida, ega tühistamine ei kujutaks endast toime pandud õigusvastase teo liigset sanktsiooni (Euroopa Kohtu 5. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 24/79: Oberthür vs. komisjon, EKL 1980, lk 1743, punktid 11 ja 13; Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑68/91: Barbi vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2127, punkt 36).
83 Sellega seoses tuleb märkida, et järeldused, mida liidu kohus teeb õigusvastasusest, ei ole konkursi ja edutamise puhul samad. Nimelt kujutab konkursi kõigi tulemuste tühistamine põhimõtteliselt endast toime pandud õigusvastase teo liigset sanktsiooni sõltumata eiramise olemusest ja sellest, kui ulatuslik on selle poolt konkursi tulemustele avaldatav mõju (vt analoogia alusel seoses konkursikomisjoni nõuetevastase koostamisega eelkõige Esimese Astme Kohtu 22. juuni 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑32/89 ja T‑39/89: Marcopoulos vs. Euroopa Kohus, EKL 1990, lk II‑281; vt seoses võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega Esimese Astme Kohtu 17. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑44/91: Smets vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑97 ja II‑319).
84 Seevastu edutamise puhul uurib liidu kohus asju juhtumipõhiselt.
85 Esiteks võtab ta arvesse õigusvastase teo laadi. Kui tuvastatud eiramine on üksnes menetlusviga, mis mõjutab vaid ühe ametniku olukorda (vt analoogia alusel seoses hindamisaruande puudumisega eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Barbi vs. komisjon; Esimese Astme Kohtu 21. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑144/95: Michaël vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I‑A‑529 ja II‑1429, ning 5. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑202/99: Rappe vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑201 ja II‑911; vt põhjenduse puudumise kohta Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑281/01: Huygens vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903), võtab liidu kohus a priori seisukoha, et see eiramine ei õigusta edutamisotsuste tühistamist, sest see oleks liigne sanktsioon. Seevastu, kui tegemist on sisulise veaga, nagu õigusnormi rikkumisega, mis tingib kogu teenete võrdleva hindamise õigusvastasuse, tühistab liidu kohus põhimõtteliselt edutamisotsused (eespool viidatud kohtuotsus Vainker vs. parlament, ja kohtuotsus Robinson vs. parlament).
86 Teiseks kaalub kohus huve.
87 Huvide kaalumisel võtab ta kõigepealt arvesse asjaomaste ametnike huvi nende õiguste õiguslikule ja täielikule taastamisele uue tegeliku teenete võrdleva hindamise kaudu, kus arvestatakse nõuetekohaselt õigusakti alusel kohaldatavaid kriteeriume, selleks et tulevikus ei peaks nad konkureerima koos ebaseaduslikult edutatud ametnikega ja et kohtu tuvastatud õigusvastasus hiljem uuesti ei tekiks.
88 Seejärel võtab kohus arvesse õigusvastaselt edutatud ametnike huve. Nad ei ole küll omandanud õigust sellele, et nende edutamine jääks jõusse, kui edutamisotsused on ebaseaduslikud ja need on vaidlustatud hagi esitamise tähtaja jooksul (vt analoogia alusel tühistamise näidetena eespool viidatud kohtuotsus Vainker vs. parlament, ja kohtuotsus Robinson vs. parlament). Ometi arvestab kohus asjaoluga, et need ametnikud võisid heausklikult tugineda nende edutamise kohta tehtud otsuste seaduslikkusele, eriti kui asjaomastele isikutele on nende ülemused andnud soodsaid hinnanguid, mis objektiivselt edutamist õigustaksid. Kohus teadvustab nende ametnike huve seda enam, et neid on suur hulk (vt seoses lahendiga, kus jäeti rahuldamata tühistamisnõue, mis oli suunatud kogu edutatud isikute nimekirja vastu, kuhu oli kantud palju ametnikke, Esimese Astme Kohtu 19. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑311/04: Buendía Sierra vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4137, punkt 349).
89 Lõpuks uurib kohus teenistuse huve, ehk eelkõige nõuetekohase menetluse järgimist, ebaseaduslike otsuste tühistamata jätmise eelarvelisi tagajärgi (vt eespool punkt 90), võimalikke jõustunud kohtuotsuse täitmise raskusi, võimalikku teenistuse järjepidevuse kahjustamist ja institutsioonisisese sotsiaalse õhkkonna halvenemise ohtu.
90 Pärast seda, kui kohus on erinevad asjassepuutuvad huvid arvesse võtnud, otsustab ta juhtumipõhiselt, kas tühistada edutamisotsused või mitte. Kui ta lõpuks leiab, et edutamisotsuste tühistamine kujutaks endast tuvastatud eiramise liigset sanktsiooni, võib ta vajaduse korral selleks, et tagada hageja huvides edutamata jätmise otsuse tühistava kohtuotsuse kasuliku mõju, kasutada täielikku pädevust, mis tal on rahalistes kohtuvaidlustes ja mõista isegi omal algatusel institutsioonilt välja kahjuhüvitise (eespool viidatud kohtuotsus Oberthür vs. komisjon, punkt 14).
91 Käesoleval juhul leiavad need erinevad hindamiskriteeriumid kasutust konkreetses kontekstis. Nimelt tuleb rõhutada, et hagejad palusid oma nõuetes Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada atesteeritud ametnike edutamisotsused vaid „niivõrd, kui vajalik” (mitte „edutamata jätmise otsuste tühistamise tulemusel”).
92 Nii tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul, kui pidada silmas nende nõuete sõnastust, enne selle kindlakstegemist, kas edutamisotsuste tühistamine kujutab endast eelmainitud tingimustel tuvastatud eiramise liigset sanktsiooni, hinnata, kas tühistamine on vajalik selleks, et taastada hagejate võimalus olla edutatud, arvestades, et õiguspärase olukorra taastamine eeldab uut teenete võrdlevat analüüsi õigusakti alusel kohaldatavaid kriteeriume kasutades ja vajaduse korral hagejate edutamist ex tunc mõjuga.
93 Järelikult on keskne küsimus see, kas 14 atesteeritud ametniku edutamise otsuste säilitamine õiguskorras takistaks hagejate edutamist, kui jõustunud kohtuotsuse täitmiseks korraldatud uue võrdleva analüüsi põhjal tuleb tõdeda, et hagejate teened on suuremad kui ebaseaduslikult edutatud ametnike teened, ja võimaldada neil saada edutatud.
94 Kirjaliku menetluse lõpuni tundus, et arvestades eelkõige 12. juuni 2007. aasta teate lisa 2, milles on 2007. aastal võimalike palgaastmele AST 7 edutamiste arv piiratud 22‑le, ja nõukogu 19. detsembri 2008. aasta kirja, milles on seda kinnitatud, on atesteeritud ametnike edutamisotsused vaja tühistada, sest hagejaid tundus olevat võimalik edutada palgaastmele AST 7 vaid juhul, kui sellele palgaastmele edutatud atesteeritud ametnike edutamine tühistatakse.
95 Kohtuistungil väitis nõukogu esindaja kohtukõne sissejuhatuses, et peale kohtuotsuse väljakuulutamist ei ole enam vaja atesteeritud ametnike edutamisotsuseid tühistada. Ta märkis nimelt, et kui vaidlusalused otsused tühistatakse, siis nõukogu taastab kohtuotsuse täitmise meetmete raames hagejate õigused, võttes vastu vajalikud edutamisotsused 2009. aasta eest ja määrates hagejatele hüvitise, mis hõlmaks karjäärile 2007. ja 2009. aasta vahel edutamiste hilinemisega tekitatud kahju.
96 Vastates pärast poolte ja menetlusse astujate sissejuhatavaid kohtukõnesid Avaliku Teenistuse Kohtu poolt esitatud küsimusele selle kohta, kas hagejad ei soovi nõukogu eelmainitud märkusi arvestades taganeda atesteeritud ametnike edutamisotsuste tühistamise nõuetest, teatas hagejate advokaat, et nad on valmis taganemist kaaluma, kui nõukogu kinnitab kirjalikult oma esindaja mainitud kohustusi.
97 Pärast kohtuistungit täpsustas nõukogu võetud kohustuste ulatust 17. detsembri 2009. aasta kirjas. Ta kinnitas, et kui Avaliku Teenistuse Kohus tühistab vaidlusalused otsused põhjusel, et palgaastmele AST 7 2007. aasta edutamise raames toiminud teenete võrdlev hindamine oli õigusvastane, võtab nõukogu järgmised täitmismeetmed:
„[…] ametisse nimetav asutus või ametiisik kutsub uuesti kokku edutamise nõuandekomitee, et läbi viia uus 2007. aasta palgaastmele AST 7 edutatavate ametnike teenete võrdlev hindamine kooskõlas kohtuotsuses tõdetuga. Uus teenete võrdlev hindamine ei saa piirduda üksnes hagejate ja edutatud ametnikega, vaid peab hõlmama kõigi 2007. aasta edutamise raames palgaastmele AST 7 edutatavate ametnike teeneid.
Hagejaid saab edutada üksnes juhul, kui võrdleva analüüsi tulemusel pärast kõigi „esmaste” ja täiendavate kriteeriumide rakendamist on nad edutatavate ametnike suhtes paremal positsioonil. Kui see on tõepoolest nii, edutatakse asjaomased hagejad palgaastmele AST 7 kehtivusega alates 1. jaanuarist 2007 lisaks 2007. aasta edutamise raames edutatud ametnikele, kelle edutamise otsused jäetakse jõusse.”
98 Hagejad teatasid 7. jaanuari 2010. aasta kirjaga Avaliku Teenistuse Kohtule, et nõukogu 19. detsembri 2009. aasta kirjas antud täpsustustega arvestades ei tagane nad oma edutamisotsuste tühistamise nõuetest.
99 Poolte avaldustest tuleneb, et nõukogu võttis lõpliku kohustuse viia pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist selle täitmise raames läbi uus teenete võrdlev hindamine ja vajaduse korral edutada hagejad tagasiulatuvalt lisaks teistele.
100 Seega, võttes arvesse kõnealust nõukogu tingimusteta võetud kohustust, mis on kooskõlas ELTL artikliga 266, ei ole edutamisotsuste tühistamine tingimata vajalik, et adekvaatselt taastada hagejate õigused, sest neid on võimalik edutada lisaks atesteeritud ametnikele, keda on edutatud, arvestades, et juhul kui see aset leiab, on niisugusel lisaks teistele edutamisel sama ulatus kui esialgu vastu võetud edutamisotsustel, ilma et sellele omistataks negatiivset kõrvaltähendust.
101 Kuigi vastab tõele, et 7. jaanuari 2010. aasta kirjas vaidlustasid hagejad selle, kuidas nõukogu kavatses tema 17. detsembri 2009. aasta kirja kohaselt käesolevat kohtuotsust täita, väites, et nende teeneid tuleb võrrelda üksnes juba edutatud ametnike teenetega, mitte kõigi edutatavate ametnike teenetega, ei mõjuta see kriitika selle hindamist, kas edutamisotsuste tühistamine on vajalik. Nimelt tuleb jõustunud kohtuotsuse täitmise raames uuel teenete võrdleval hindamisel osalevate ametnike täpset kindlaksmääramist käsitleda eraldi atesteeritud ametnike edutamise otsuste tühistamisest.
102 Seega puudub käesoleva kohtuasja tingimustes vajadus tühistada atesteeritud ametnike edutamise otsused. Sellest järeldub, et nende otsuste vastu esitatud nõuded tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukulud
103 Ilma et see piiraks kodukorra sama peatüki teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib Avaliku Teenistuse Kohus, kui õiglus seda nõuab, otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
104 Käesoleva kohtuotsuse põhjendustest tuleneb, et nõukogu on põhiosas kaotaja pool. Lisaks on hagejad oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist nõukogult. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 sätete kohaldamist, tuleb seega kõik kohtukulud mõista välja nõukogult.
105 Menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud vastavalt kodukorra artikli 89 lõikele 4, ilma et see piiraks võimalust, et nõukogu kannab vajadusel kõik kohtukulud või osa neist personalieeskirjade artikli 24 alusel.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu)
otsustab:
1. Tühistada otsused, millega Euroopa Liidu Nõukogu keeldus hagejaid V. Bouillez’i, K. Van Neyghemi ja I. Wagner-Leclercq’i 2007. aastal edutamast palgaastmele AST 7.
2. Jätta hagejate V. Bouillez’, K. Van Neyghemi ja I. Wagner-Leclercq’i ülejäänud nõuded rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.
4. Menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. mail 2010 Luxembourgis.