EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
6. juuni 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Ehitustööde, asjade ja teenuste hankemenetlused – Direktiiv 2014/24/EL – Artikli 10 punkt c ja punkti d alapunktid i, ii ja v – Kehtivus – Kohaldamisala – Vahekohtu- ja lepitamisteenuste ning teatud õigusteenuste väljajätmine – Võrdsuse ja subsidiaarsuse põhimõtted – ELTL artiklid 49 ja 56
Kohtuasjas C‑264/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Grondwettelijk Hofi (konstitutsioonikohus, Belgia) 29. märtsi 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. aprillil 2018, menetluses
P. M.,
N. G. d. M.,
P. V. d. S.
versus
Ministerraad,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president E. Regan (ettekandja), kohtunikud C. Lycourgos, E. Juhász, M. Ilešič ja I. Jarukaitis,
kohtujurist: M. Bobek,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– P. M., P. V d. S. ja N. G. d. M., esindaja: advocaat P. Vande Casteele,
– Belgia valitsus, esindajad: J.-C. Halleux, P. Cottin, L. Van den Broeck ja C. Pochet, keda abistasid advocaat D. D’Hooghe, advocaat C. Mathieu ja advocaat P. Wytinck,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,
– Kreeka valitsus, esindajad: M. Tassopoulou, S. Papaioannou ja S. Charitaki,
– Küprose valitsus, esindajad: D. Kalli ja E. Zachariadou,
– Euroopa Parlament, esindajad: A. Pospíšilová Padowska ja R. van de Westelaken,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Balta ja F. Naert,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Haasbeek ja P. Ondrůšek,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) artikli 10 punkti c ja punkti d alapunktide i, ii ja v kehtivust.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt füüsiliste isikute P. M., N. G. d. M. ja P. V. d. S. ning teiselt poolt Ministerraadi (Belgia ministrite nõukogu) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on direktiivi 2014/24 ülevõtvate Belgia õigusnormidega teatud õigusteenuste väljajätmine riigihankemenetlustest.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2014/24 põhjendused 1, 4, 24 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Riigihankelepingute sõlmimine liikmesriikide ametiasutuste poolt või nende nimel peab toimuma [EL toimimise lepingus] sätestatud põhimõtete alusel ning järgides eelkõige kaupade vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid ning nendest tulenevaid põhimõtteid, nagu võrdne kohtlemine, mittediskrimineerimine, vastastikune tunnustamine, proportsionaalsus ja läbipaistvus. Teatavat maksumust ületavate riigihankelepingute puhul oleks siiski vaja riiklikke hankemenetlusi kooskõlastavaid sätteid, mis aitaksid tagada, et kõnealuseid põhimõtteid praktikas järgitakse ning et riigihanked oleksid konkurentsile avatud.
[…]
(4) Avaliku sektori üha mitmekesisemaks muutuv tegevus on tekitanud riigihangete mõiste selgema määratlemise vajaduse. Selgem määratlus ei tohiks siiski laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala võrreldes [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta] direktiivi 2004/18/EÜ [ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132)] kohaldamisalaga. Riigihankeid käsitlevate liidu eeskirjade eesmärk ei ole hõlmata kõiki avaliku sektori vahenditest tehtavaid väljamakseid, vaid ainult neid, mille eesmärk on hankida tasu eest ehitustöid, asju ja teenuseid riigihankelepingu alusel. […]
[…]
(24) Tuleks meelde tuletada, et vahekohtu- ja lepitamisteenuseid ning muid sarnaseid alternatiivseid vaidluste lahendamise vorme osutavad tavaliselt asutused või isikud, kes määratakse või valitakse viisil, mida ei saa riigihanke-eeskirjadega reguleerida. Tuleks selgitada, et käesolevat direktiivi ei kohaldata selliste teenuste osutamiseks sõlmitud teenuslepingute suhtes, sõltumata nende teenuste nimetusest siseriiklikus õiguses.
(25) Teatud õigusteenuseid, mis hõlmavad juristide poolt klientide esindamist kohtumenetluses, osutavad liikmesriigi kohtu määratud teenuseosutajad, neid peavad osutama notarid või need on seotud riigivõimu teostamisega. Selliseid õigusteenuseid osutavad tavaliselt asutused või isikud, kes määratakse või valitakse viisil, mida ei saa riigihanke-eeskirjadega reguleerida, näiteks võib olla tegemist riigiprokuröri ametissenimetamisega teatud liikmesriikides. Need õigusteenused tuleks seega käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta.“
4 Selle direktiivi artikkel 10 „Erandid teenuste hankelepingute puhul“ näeb punktides c ja d ette järgmist:
„Käesolevat direktiivi ei kohaldata teenuste riigihankelepingute suhtes, mis käsitlevad järgmist:
[…]
c) vahekohtu- ja lepitamisteenused;
d) järgmised õigusteenused:
i) kliendi õiguslik esindamine juristi poolt, nagu seda mõistet käsitatakse nõukogu [22. märtsi 1977. aasta] direktiivi 77/249/EMÜ [õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta (EÜT 1977, L 78, lk 17; ELT eriväljaanne 06/01, lk 52)] artiklis 1:
– liikmesriigi, kolmanda riigi või rahvusvahelises vahekohtus või lepituskohtus läbiviidavates vahekohtu- või lepitusmenetlustes või
– liikmesriigi või kolmanda riigi kohtutes või ametiasutustes või rahvusvahelistes kohtutes või asutustes läbiviidavates kohtumenetlustes;
ii) õigusnõustamine käesoleva punkti alapunktis i osutatud menetluste ettevalmistamisel või juhul, kui on konkreetsed märgid selle kohta, et suure tõenäosusega hakatakse asja, mida õigusnõustamine puudutab, sellistes menetlustes arutama, tingimusel et õigusnõu annab jurist direktiivi [77/249] artikli 1 tähenduses;
[…]
v) muud õigusteenused, mis on asjaomases liikmesriigis seotud (isegi harvadel juhtudel) riigivõimu teostamisega“.
Belgia õigus
5 17. juuni 2016. aasta riigihankeseadusega (loi relative aux marchés publics, Moniteur belge, 14.7.2016, lk 44219) vaatas Belgia seadusandja üle riigihanke-eeskirjad ja viis oma õigusnormid kooskõlla direktiiviga 2014/24. Selle seaduse artiklis 28 on sätestatud:
„§ 1 Võttes arvesse § 2, ei kohaldata käesolevat seadust teenuste riigihankelepingute suhtes, mis käsitlevad järgmist:
[…]
3 vahekohtu- ja lepitamisteenused;
4 järgmised õigusteenused:
a) kliendi õiguslik esindamine juristi poolt, nagu seda mõistet käsitatakse direktiivi [77/249] artiklis 1:
i. liikmesriigi, kolmanda riigi või rahvusvahelises vahekohtus või lepituskohtus läbiviidavates vahekohtu- või lepitusmenetlustes, või
ii. liikmesriigi või kolmanda riigi kohtutes või ametiasutustes või rahvusvahelistes kohtutes või asutustes läbiviidavates kohtumenetlustes;
b) õigusnõustamine käesoleva punkti alapunktis a osutatud menetluste ettevalmistamisel või juhul, kui on konkreetsed märgid selle kohta, et suure tõenäosusega hakatakse asja, mida õigusnõustamine puudutab, sellistes menetlustes arutama, tingimusel et õigusnõu annab jurist eespool viidatud direktiivi [77/249] artikli 1 tähenduses;
[…]
e) muud õigusteenused, mis on kuningriigis seotud (isegi harvadel juhtudel) riigivõimu teostamisega.
[…]
§ 2 Kuningas võib kehtestada riigihanke-eeskirjad, mis on kohaldatavad § 1 punkti 4 alapunktides a ja b nimetatud riigihankelepingutele tema määratletavatel juhtudel.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
6 Põhikohtuasja kaebajad P. M., N. G. d. M. ja P. V. d. S., kes on hariduselt juristid ja advokaadid, esitasid 16. jaanuaril 2017 eelotsusetaotluse esitanud kohtule Grondwettelijk Hofi (konstitutsioonikohus, Belgia) kaebuse, milles palusid tühistada need riigihankeseaduse sätted, millega on teatud õigusteenused ja teatud vahekohtu- ja lepitamisteenused jäetud välja selle seaduse kohaldamisalast.
7 Põhikohtuasja kaebajad väidavad, et kuivõrd nende sätete tagajärjel jääb neis nimetatud teenuste kohta riigihankelepingute sõlmimine välja selles seaduses kehtestatud riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast, on tegemist põhjendamatu erineva kohtlemisega.
8 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seetõttu seisukohal, et tekib küsimus, kas nende teenuste väljajätmine riigihankemenetlustest kahjustab liidu seadusandja poolt direktiivi 2014/24 vastuvõtmisel taotletud eesmärke, mis on seotud täieliku konkurentsi, teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabadusega, ning kas subsidiaarsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt ei oleks pidanud hoopis liidu õigusnorme ühtlustama ka seoses nende teenustega.
9 Selle kohtu sõnul on nende riigisiseste õigusnormide, mille tühistamist temalt nõutakse, kooskõla põhiseadusega hindamiseks vaja analüüsida, kas selle direktiivi artikli 10 punkti c ja punkti d alapunktide i, ii ja v sätted on kooskõlas võrdse kohtlemise ja subsidiaarsuse põhimõtete ning ELTL artiklitega 49 ja 56.
10 Neil asjaoludel otsustas Grondwettelijk Hof (konstitutsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [direktiivi 2014/24] artikli 10 punkt c ja punkti d alapunktid i, ii ja v on kooskõlas võrdsuse põhimõttega, vajaduse korral koostoimes subsidiaarsuse põhimõtte ja [ELTL] artiklitega 49 ja 56, kuivõrd neis nimetatud teenused on välja jäetud nimetatud direktiivis kehtestatud riigihanke-eeskirjade kohaldamisalast, mis ometigi tagavad täieliku konkurentsi ja vaba liikumise teenuste riigihankelepingute sõlmimisel ametiasutuste poolt?“
Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
11 Tšehhi ja Küprose valitsus väidavad, et eelotsuse küsimus ja seega eelotsusetaotlus on vastuvõetamatud.
12 Tšehhi valitsus märgib, et sel küsimusel ei ole mingit seost põhikohtuvaidluse faktiliste asjaolude või esemega; põhikohtuasi käsitleb tema sõnul küsimust, kas Belgia põhiseadusega on vastuolus see, kui riigisisese õigusega jäetakse riigisiseste riigihane-eeskirjade kohaldamisalast välja teatavad õigusteenused, mis on välja jäetud ka direktiivi 2014/24 kohaldamisalast. Liidu õigus aga ei kohusta liikmesriiki arvama neid sätteid direktiivi ülevõtvate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. Seega tuleb seda küsimust tema sõnul analüüsida vaid Belgia põhiseaduse seisukohast.
13 Küprose valitsus väidab omakorda, et esitatud küsimus käsitleb kõnealuse direktiivi artikli 10 punkti c ja punkti d alapunktide i, ii ja v kooskõla ELTL artiklitega 49 ja 56. Riigisisest meedet valdkonnas, mis on liidu tasandil ammendavalt ühtlustatud, tuleb aga hinnata lähtuvalt selle ühtlustamismeetme, mitte esmase õiguse sätetest.
14 Selles osas tuleb märkida, et kui liikmesriigi kohtus tõusetub liidu institutsioonide poolt vastu võetud akti kehtivuse küsimus, peab liikmesriigi kohus otsustama, kas kehtivuse küsimus on vaja lahendada selleks, et ta saaks teha oma lahendi, ning seega, kas on vaja paluda Euroopa Kohtul teha selles küsimuses otsus. Kui liikmesriigi kohtu esitatud küsimused käsitlevad liidu õigusnormi kehtivust, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud tegema otsuse (11. novembri 1997. aasta kohtuotsus Eurotunnel jt, C‑408/95, EU:C:1997:532, punkt 19; 10. detsembri 2002. aasta kohtuotsus British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, C‑491/01, EU:C:2002:741, punkt 34, ning 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 49).
15 Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu poolt ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsuse küsimusele vastamast eeskätt vaid siis, kui ei ole järgitud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõudeid eelotsusetaotluse sisu kohta, või siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine või kehtivuse hindamine, mida liikmesriigi kohus taotleb, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui probleem on hüpoteetiline (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 50).
16 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid, mille tühistamist eelotsusetaotluse esitanud kohtult nõutakse, sisalduvad seaduses, millega võetakse Belgia õiguskorda üle direktiiv 2014/24 ja eeskätt teatud õigusteenuste väljajätmine selle kohaldamisalast.
17 Neil asjaoludel ei ole direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti c ja punkti d alapunktide i, ii ja v kehtivuse küsimus põhikohtuvaidluse lahenduse seisukohast tähtsusetu, vastupidi sellele, mida väidavad Tšehhi ja Küprose valitsus. Kui nendes sätetes ette nähtud väljajätmine tunnistatakse õigusvastaseks, tuleks sätted, mille tühistamist eelotsusetaotluse esitanud kohtult nõutakse, nimelt tunnistada liidu õigusega vastuolus olevaks.
18 Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimus ja seega eelotsusetaotlus on vastuvõetavad.
Eelotsuse küsimus
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega Euroopa Kohtul sisuliselt otsustada, kas direktiivi 2014/24 artikli 10 punkt c ja punkti d alapunktid i, ii ja v on kehtivad, arvestades võrdse kohtlemise ja subsidiaarsuse põhimõtteid ning ELTL artikleid 49 ja 56.
20 Seoses esiteks subsidiaarsuse põhimõtte ja ELTL artiklitega 49 ja 56 tuleb ühelt poolt märkida, et ELL artikli 5 lõikes 3 sätestatud subsidiaarsuse põhimõte näeb ette, et valdkondades, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, võtab liit meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke, mida saab seega kavandatud meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil (vt selle kohta 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 215 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Tõigast, et liidu seadusandja jättis direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja direktiivi artikli 10 punktis c ja punkti d alapunktides i, ii ja v nimetatud teenused, tuleneb vältimatult, et ta oli sel moel toimides seisukohal, et liikmesriikide seadusandjate ülesanne on kindlaks määrata, kas nende teenuste suhtes tuleb kohaldada riigihanke-eeskirju või mitte.
22 Seega ei saa väita, et need sätted kehtestati subsidiaarsuse põhimõtet rikkudes.
23 Teiselt poolt tuleb ELTL artiklitest 49 ja 56 kinnipidamisega seoses märkida, et direktiivi 2014/24 põhjenduses 1 on märgitud, et riigihankelepingute sõlmimine liikmesriikide ametiasutuste poolt või nende nimel peab toimuma EL toimimise lepingus sätestatud põhimõtete alusel ning järgides eelkõige asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid.
24 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on riigihankemenetluste liidu tasandil kooskõlastamise eesmärk kõrvaldada teenuste ja kaupade vaba liikumise takistused, mis võivad neist menetlustest tuleneda, ja seega kaitsta ühes liikmesriigis asutatud selliste ettevõtjate huve, kes soovivad pakkuda kaupa või teenuseid mõne teise liikmesriigi hankijatele (vt selle kohta 13. novembri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, C‑507/03, EU:C:2007:676, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Sellest aga ei tulene, et direktiiviga 2014/24 riivatakse aluslepingutega tagatud vabadusi seeläbi, et direktiivi kohaldamisalast jäetakse välja artikli 10 punktis c ja punkti d alapunktides i, ii ja v nimetatud teenused ja liikmesriike ei kohustata seega kohaldama nende teenuste suhtes riigihanke-eeskirju.
26 Seoses teiseks liidu seadusandja kaalutlusõiguse ning võrdse kohtlemise põhimõttega tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on Euroopa Kohus tunnustanud liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust viimasele antud pädevuse teostamisel, kui tema tegevus eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kui tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 57, ning 30. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Planta Tabak, C‑220/17, EU:C:2019:76, punkt 44). Sellises valdkonnas võetud meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes asjaolu, et meede on pädevate asutuste taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu (14. detsembri 2004. aasta kohtuotsus Swedish Match, C‑210/03, EU:C:2004:802, punkt 48).
27 Ent isegi sellise kaalutlusõiguse korral peab liidu seadusandja tegema oma valiku objektiivsete ja asjaomaste õigusnormidega taotletava eesmärgi seisukohast sobivate kriteeriumide alusel (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 58).
28 Peale selle nõuab Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võrdse kohtlemise üldpõhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Seda, kas mingid olukorrad on sarnased, hinnatakse kõigi neid iseloomustavate asjaolude seisukohast. Need asjaolud tuleb kindlaks teha ja neid hinnates tuleb arvestada eeskätt selle liidu akti eset ja eesmärki, mis asjaomase vahetegemise ette näeb. Lisaks tuleb arvesse võtta selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav õigusakt kuulub (12. mai 2011. aasta kohtuotsus Luksemburg vs. parlament ja nõukogu, C‑176/09, EU:C:2011:290, punkt 32, ning 30. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Planta Tabak, C‑220/17, EU:C:2019:76, punkt 37).
30 Nende põhimõtetega arvestades tuleb analüüsida, kas direktiivi 2014/24 artikli 10 punkt c ja punkti d alapunktid i, ii ja v on kehtivad võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast.
31 Nii on esiteks direktiivi 2014/24 artikli 10 punktis c nimetatud vahekohtu- ja lepitamisteenustega seoses selle direktiivi põhjenduses 24 märgitud, et vahekohtu- ja lepitamisteenuseid ning muid sarnaseid alternatiivseid vaidluste lahendamise vorme osutavad asutused või isikud, kes valitakse viisil, mida ei saa riigihanke-eeskirjadega reguleerida.
32 Kõik kohtuvaidluse pooled peavad nimelt aktsepteerima vahekohtunikke ja lepitajaid ning nad nimetatakse poolte ühisel kokkuleppel. Avalik-õiguslik isik, kes algataks riigihankemenetluse vahekohtu- või lepitamisteenuse saamiseks, ei saa seega teisele poolele ühise vahekohtuniku või lepitajana peale suruda selle hankemenetluse tulemusel edukaks tunnistatud pakkujat.
33 Direktiivi artikli 10 punktis c nimetatud vahekohtu- ja lepitamisteenuste objektiivsete omadustega arvestades ei ole need seega sarnased teiste direktiivi 2014/24 kohaldamisalasse kuuluvate teenustega. Sellest tuleneb, et liidu seadusandja sai võrdse kohtlemise põhimõtet rikkumata jätta oma kaalutlusõiguse alusel direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja selle direktiivi artikli 10 punktis c nimetatud teenused.
34 Teiseks nähtub direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti d alapunktides i, ii ja v nimetatud juristide osutatud teenuseid puudutavas osas direktiivi põhjendusest 25, et liidu seadusandja võttis arvesse tõsiasja, et selliseid õigusteenuseid osutavad tavaliselt asutused või isikud, kes määratakse või valitakse viisil, mida ei saa teatavates liikmesriikides riigihanke-eeskirjadega reguleerida, mistõttu need õigusteenused tuli selle direktiivi kohaldamisalast välja jätta.
35 Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti d alapunktid i ja ii ei jäta direktiivi kohaldamisalast välja kõiki teenuseid, mida juristid võivad hankijale osutada, vaid ainult kliendi õigusliku esindamise menetlustes rahvusvahelises vahekohtus või lepituskohtus, liikmesriigi või kolmanda riigi kohtutes või ametiasutustes ning samuti õigusnõustamise selliste menetluste ettevalmistamisel või võimaliku asetleidmise ootuses. Juristi osutatavad sellised teenused on mõeldavad ainult juristi ja tema kliendi intuitu personae suhte raames, mida iseloomustab täielik konfidentsiaalsus.
36 Selline intuitu personae suhe juristi ja tema kliendi vahel, mida iseloomustab oma kaitsja vaba valik ning kliendi ja juristi vaheline usaldussuhe, muudab aga ühelt poolt osutatavatelt teenustelt oodatava kvaliteedi kirjeldamise keeruliseks.
37 Teiselt poolt võib juristi ja kliendi vahelise suhte konfidentsiaalsust – mille eesmärk on eeskätt tagada käesoleva kohtuotsuse punktis 35 kirjeldatud asjaoludel nii õigussubjektide kaitseõiguste täies ulatuses teostamine kui ka nõude täitmine, et igal õigussubjektil peab olema võimalik suhelda täiesti vabalt oma advokaadiga (vt selle kohta 18. mai 1982. aasta kohtuotsus AM & S Europe vs. komisjon, 155/79, EU:C:1982:157, punkt 18) – ohustada hankija kohustus täpsustada sellise riigihankelepingu sõlmimise tingimused ning samuti asjaolu, et need tingimused tuleb avalikustada.
38 Sellest tuleneb, et võttes arvesse direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti d alapunktides i ja ii nimetatud teenuste objektiivseid omadusi, ei ole need sarnased teiste sama direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate teenustega. Selle objektiivse erinevusega arvestades sai liidu seadusandja jätta oma kaalutlusõiguse alusel need teenused selle direktiivi kohaldamisalast välja, ilma et ta oleks rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
39 Kolmandaks tuleb märkida seoses direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti d alapunktis v nimetatud õigusteenustega, mis on seotud (isegi harvadel juhtudel) riigivõimu teostamisega, et see tegevus ja järelikult kõnealused teenused jäävad ELTL artikli 51 alusel välja EL toimimise lepingu nende sätete kohaldamisalast, mis käsitlevad asutamisvabadust, ja ELTL artikli 62 alusel selle lepingu nende sätete kohaldamisalast, mis käsitlevad teenuste osutamise vabadust. Kõnealused teenused erinevad selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatest teenustest seeläbi, et need osalevad otseselt või kaudselt avaliku võimu teostamises ja selliste ülesannete täitmises, mille eesmärk on riigi või muude omavalitsusüksuste üldiste huvide kaitse.
40 Sellest tuleneb, et juba oma olemusest tulenevalt ei ole õigusteenused, mis on seotud (isegi harvadel juhtudel) riigivõimu teostamisega, oma objektiivsete omaduste tõttu sarnased teiste direktiivi 2014/24 kohaldamisalasse kuuluvate teenustega. Selle objektiivse erinevusega arvestades sai liidu seadusandja taas kord jätta oma kaalutlusõiguse alusel need teenused direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja, ilma et ta oleks rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
41 Sellest tulenevalt ei ilmnenud direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti c ja punkti d alapunktide i, ii ja v analüüsimisel midagi sellist, mis võiks nende kehtivust mõjutada võrdse kohtlemise ja subsidiaarsuse põhimõtte või ELTL artiklite 49 ja 56 seisukohast.
42 Esitatud kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et selle analüüsimisel ei ilmnenud midagi sellist, mis võiks mõjutada direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti c ja punkti d alapunktide i, ii ja v sätete kehtivust võrdse kohtlemise ja subsidiaarsuse põhimõtte või ELTL artiklite 49 ja 56 seisukohast.
Kohtukulud
43 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud midagi sellist, mis võiks mõjutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 10 punkti c ja punkti d alapunktide i, ii ja v sätete kehtivust võrdse kohtlemise ja subsidiaarsuse põhimõtte või ELTL artiklite 49 ja 56 seisukohast.
Allkirjad