KOHTUJURISTI ETTEPANEK
EVGENI TANCHEV
esitatud 16. oktoobril 2019(1)
Kohtuasi C‑371/18
Sky plc,
Sky International AG,
Sky UK Limited
versus
SkyKick UK Limited,
SkyKick Inc
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (Chancery Division) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), varaliste vaidluste osakond, Ühendkuningriik))
Eelotsusetaotlus – Liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Nende kaupade või teenuste identifitseerimine, millele kaubamärgi kaitset taotletakse – Selguse ja täpsuse nõue – Pahausksus – Pahausksus, mis seisneb selles, et puudub kavatsus kasutada kaubamärki määratletud kaupade või teenuste jaoks – 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) tõlgendamine
1. Käesolevas eelotsusetaotluses, mille on esitanud High Court of Justice (England and Wales) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), Ühendkuningriik), on tõstatatud mõned olulised küsimused seoses liidu kaubamärgiõigusega. See kajastub ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu 94‑leheküljelises (358 punkti sisaldavas) kohtuotsuses, mis tehti põhikohtuasjas 6. veebruaril 2018 ([2018] EWHC 155 (Ch), Arnold J) pärast viiepäevast kohtuistungit (edaspidi „kohtuotsus põhikohtuasjas“).
2. Põhikohtuasjas väidavad hagejad (üheskoos „Sky“, kes on sisuliselt satelliitside ja digitaaltelevisiooni kaudu programmi edastavad ringhäälinguorganisatsioonid), et kostjad (üheskoos „SkyKick“ – SkyKick Inc on idufirma, kes osutab infotehnoloogilisi nn pilvekolimise teenuseid(2)) on tähist „SkyKick“ ja selle variante kasutades rikkunud teisele hagejale (Sky AG) kuuluvat nelja ELi kaubamärki ja esimesele hagejale (Sky plc) kuuluvat Ühendkuningriigi kaubamärki, mis koosneb sõnast SKY (edaspidi „vaidlusalused kaubamärgid“).
3. Juhtum on üsna keerukas, kuid sisuliselt ei nõustu SkyKick, et ta on toime pannud rikkumise, ja on esitanud vastuhagi, paludes tuvastada, et vaidlusaluste kaubamärkide registreerimine on olnud tervikuna või osaliselt kehtetu, sest 1) kaupade ja teenuste määratlused ei ole selged ega täpsed ning 2) registreerimistaotlused esitati pahauskselt.
4. Käesolev kohtuasi on oluline selle poolest, et võimaldab Euroopa Kohtul käsitleda küsimusi, mis on seotud mitmete liidu kaubamärgisüsteemis ilmnenud puudustega. Nagu SkyKick osutab, puudutavad kõik viis eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust ühte kaubamärgi kõige problemaatilisemat aspekti: kaupade või teenuste „määratlemise“ funktsiooni. Euroopa Kohtu praktika kaubamärgiõiguse valdkonnas on suuremalt jaolt käsitlenud kaubamärgina registreeritud tähist. Selles valdkonnas on õigus nüüdseks suhteliselt hästi välja kujunenud. Siiski on õiguses lünki ja vastuoksusi seoses kaupade ja teenuste määratlemisega. Liidu kaubamärgikaitset võimaldatakse vastavalt kaubamärgi sihipärasuse põhimõttele,(3) st konkreetsete kaupade või teenuste suhtes, mille laad ja arv määravad kaubamärgiomanikule seoses tähisega võimaldatava kaitse ulatuse.
5. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toonitab, et probleem seisneb muu hulgas selles, et SkyKick ei saa, nagu ilmneb, ennast kaitsta kohaldatavate liidu ja riigisiseste kaubamärgialaste õigusaktide alusel Sky väidete eest kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise kohta. Sellest tekib küsimus, kas oleme jõudnud kaubamärgiõiguses punkti, kus kaubamärgiomanikul on absoluutne monopol, mille ees keegi ei saa ennast enam rikkumismenetluses kaitsta – kuigi seda kaubamärki ei ole kasutatud ja tõenäoliselt ei hakatagi kasutama paljude kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud. Niisiis illustreerib käesolev kohtuasi täna esinevaid pingeid mitmesuguste huvide vahel, mida on vaja tasakaalustada.
I. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
6. Vaidluse all on järgmised Sky kaubamärgid: 1) ELi kujutismärk nr 3 166 352, mis on taotletud 14. aprillil 2003 ja registreeritud 12. septembril 2012 (EU352) kaupade ja teenuste jaoks klassides 9, 16, 18, 25, 28, 35, 38, 41 ja 42; ning 2) ELi kujutismärk nr 3 203 619, mis on taotletud 30. aprillil 2003 ja registreeritud 6. septembril 2012 (EU619) kaupade ja teenuste jaoks klassides 9, 16, 18, 25, 28, 35, 38, 41 ja 42; ning 3) ELi sõnamärk SKY nr 5 298 112, mis on taotletud 6. septembril 2006 ja registreeritud 18. juunil 2015 (EU112) kaupade ja teenuste jaoks klassides 9, 16, 28, 35, 37, 38 ja 41; ning 4) ELi sõnamärk SKY nr 6 870 992, mis on taotletud 18. aprillil 2008 ja registreeritud 8. augustil 2012 (EU992) kaupade ja teenuste jaoks klassides 3, 4, 7, 9, 11, 12, 16, 17, 18, 25, 28 ja 35–45; ning 5) Ühendkuningriigi sõnamärk SKY nr 2 500 604, mis on taotletud 20. oktoobril 2008 ja registreeritud 7. septembril 2012 (UK604) kaupade ja teenuste jaoks klassides 3, 4, 7, 9, 11, 12, 16, 17, 18, 25, 28 ja 35–45.
7. Sky esitas hagi, milles väitis, et SkyKick on nendest kaubamärkidest tulenevaid õigusi rikkunud. Oma väidetes rikkumise kohta tugineb Sky sellele, et vaidlusalused kaubamärgid on registreeritud järgmiste kaupade ja teenuste jaoks (ehkki iga kaubamärk ei ole registreeritud kõikide nende kaupade ja teenuste jaoks): 1) arvutitarkvara (klass 9); 2) internetist allalaaditav arvutitarkvara (klass 9); 3) arvutitarkvara ja elektroonilise side aparatuur, mis võimaldab ühendust andmebaaside ja internetiga (klass 9); 4) andmesalvestus (klass 9); 5) elektroonilise side teenused (klass 38); 6) elektronposti teenused (klass 38); 7) internetiportaali teenused (klass 38); ja 8) arvutiteenused teabele/andmetele juurdepääsuks ja nende allalaadimiseks arvuti või arvutivõrgu kaudu (klass 38).
8. Sky on kasutanud kaubamärki SKY ulatuslikult terve rea kaupade ja teenuste jaoks, eelkõige Sky põhilistesse tegevusvaldkondadesse kuuluvate kaupade ja teenuste: 1) teleringhääling, 2) telefonside ja 3) lairibaühendused jaoks. SkyKick möönab, et novembriks 2014 oli SKY Ühendkuningriigis ja Iirimaal nendes valdkondades kodumajapidamistes tuntud nimi. Ent Sky ei paku kaupu ega teenuseid, mis oleksid seotud e‑posti kolimisega või andmete varundamisega pilves, samuti puuduvad tõendid, et ta kavatseks seda teha lähitulevikus.
9. SkyKicki väitel tuleb kõik vaidlusalused kaubamärgid tunnistada (osaliselt) kehtetuks põhjusel, et igaüks neist on registreeritud selliste kaupade ja teenuste jaoks, mida ei ole piisavalt selgelt ja täpselt määratletud.
10. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et sellest väitest tekib kaks küsimust. Esimene küsimus seisneb selles, kas niisugusele kehtetuks tunnistamise põhjusele saab tugineda registreeritud kaubamärgi vastu.
11. Euroopa Kohus nägi 19. juuni 2012. aasta otsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) ette (ja määruse (EL) 2017/1001(4) artikli 33 lõikes 2 on nüüd sätestatud), et kaubamärgi taotleja peab määratlema kaubad ja teenused, mille jaoks taotletakse kaubamärgi registreerimist, piisava selguse ja täpsusega, et pädevad ametiasutused ja ettevõtjad saaksid kaubamärgi õiguskaitse ulatuse kindlaks teha üksnes sellel alusel. Kui taotleja seda ei tee, ei tohiks pädev ametiasutus seda taotlust registreerimisele lubada, kui määratlust ei parandata nii, et see on piisavalt selge ja täpne.
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei järeldu sellest tingimata, et kui taotleja seda ei tee ning kui pädev asutus ei taga, et taotleja parandab selguse või täpsuse puudumise taotluse läbivaatamise käigus, siis võib kaubamärgi sellel alusel tunnistada pärast registreerimist kehtetuks. Määruses loetletud kehtetuks tunnistamise põhjuste hulgas ei ole sõnaselget nõuet, et ELi kaubamärgi registreerimisel peab kaupade ja teenuste määratlus olema selge ja täpne. Riigisisese kaubamärgiga on olukord sisuliselt sama.
13. Teine eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus seisneb selles, kas juhul, kui kehtetuks tunnistamise põhjusele saab tugineda, on ühegi vaidlusaluse kaubamärgi määratlus vaidlustatav.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kaubamärgi registreerimine „arvutitarkvara“ jaoks on liiga lai, põhjendamatu ja vastuolus avalike huvidega. Siiski märgib ta samuti, et sellest ei järeldu tingimata, nagu ei oleks see termin selge ega täpne. Esmapilgul näib ju olevat tegu terminiga, mille tähendus on mõistlikult selge ja täpne. Seega on see piisavalt selge ja täpne, et oleks võimalik otsustada, kas SkyKicki tooted sellega samastuvad. Teisest küljest on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates keeruline mõista, miks ei saa Euroopa kaubamärgi ja disaini võrgustikku (European Trade Mark and Design Network) moodustavate kaubamärgiametite põhjendusi, mis on esitatud 20. novembri 2013. aasta ühisteadaandes klassi 7 kuuluvate „masinate“ kohta kohaldada ka „arvutitarkvarale“.(5)
15. Lisaks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas vaidlusaluste kaubamärkide kehtivust võib mõjutada taotleja pahausksus kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal.
16. SkyKick väidab põhikohtuasjas, et vaidlusalused kaubamärgid on registreeritud pahauskselt, sest Sky ei kavatsenud vaidlusaluseid kaubamärke kõikide vastavates määratlustes nimetatud kaupade ja teenuste jaoks kasutada. SkyKick on nõus, et Sky kavatses kasutada vaidlusaluseid kaubamärke mõningate nimetatud kaupade ja teenuste jaoks. Sellegipoolest seisneb SkyKicki peamine väide selles, et kaubamärgid on tervikuna kehtetud. Teise võimalusena väidab SkyKick, et vaidlusalused kaubamärgid on kehtetud niivõrd, kui nende määratlus hõlmab niisuguseid kaupu ja teenuseid, mille jaoks Sky neid kaubamärke kasutada ei kavatsenudki.
17. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Liidu kohtute praktikaga võrreldes on Ühendkuningriigi kohtud rohkem keskendunud kasutamise kavatsust puudutavale nõudele funktsiooni tõttu, mis on Ühendkuningriigi 1994. aasta kaubamärgiseaduse (edaspidi „1994. aasta seadus“) § 32 lõikel 3 Ühendkuningriigi kaubamärgisüsteemis.(6)
18. Siiski palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas see säte on liidu õigusega kooskõlas. Kui tuvastatakse, et see on liidu õigusega kooskõlas, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi ka seoses kaubamärgi kasutamise kavatsuse nõude ulatusega.
19. Seetõttu otsustas High Court of Justice (England and Wales), Chancery Division (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), varaliste vaidluste osakond, Ühendkuningriik) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:
„1. Kas ELi kaubamärgi või liikmesriigis registreeritud riigisisese kaubamärgi võib tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks selle alusel, et kõik või mõned terminid kaupade ja teenuste määratluses ei ole piisavalt selged ja täpsed, et võimaldada pädeval asutusel ja kolmandal isikul pelgalt nende terminite alusel teha kindlaks kaubamärgist tuleneva kaitse ulatus?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas selline termin nagu „arvutitarkvara“ on liiga üldine ja hõlmab liiga erinevaid kaupu, et olla kooskõlas kaubamärgi päritolu tähistamise ülesandega ning olla piisavalt selge ja täpne, et võimaldada pädeval asutusel ja kolmandal isikul pelgalt selle mõiste alusel teha kindlaks kaubamärgist tuleneva kaitse ulatus?
3. Kas on tegemist pahausksusega, kui kaubamärgi registreerimist taotletakse ilma kavatsuseta seda seoses loetletud kaupade või teenustega kasutada?
4. Kui kolmandale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas saab järeldada, et taotleja esitas taotluse osaliselt heauskselt ja osaliselt pahauskselt, kui ja niivõrd kui tal oli kavatsus kasutada seda kaubamärki seoses osa loetletud kaupade või teenustega, mitte aga seoses ülejäänud loetletud kaupade või teenustega?
5. Kas Ühendkuningriigi 1994. aasta kaubamärgiseaduse artikli 32 lõige 3 on kooskõlas [direktiiviga (EL) 2015/2436(7)] ja sellele eelnenud õigusaktidega?“
II. Õiguslik analüüs
20. Sky, SkyKick, Ühendkuningriigi, Soome, Prantsuse, Ungari, Poola ja Slovakkia valitsus ning Euroopa Komisjon on esitanud Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil olid esindatud kõik menetlusosalised peale Ungari, Poola, Slovakkia ja Soome valitsuse.
A. Esimene ja teine eelotsuse küsimus
1. Menetlusosaliste argumentide lühikokkuvõte
21. Sky väidab, et 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusest Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) tulenev selguse ja täpsuse nõue on seotud vaid registreerimistaotlusega. Seega on ainus võimalik sanktsioon selle nõude täitmata jätmise eest ametiasutuste ex officio toiming eesmärgiga tagada, et selle taotluse tulemusel ei registreerita kaubamärki niisuguste kaupade ja teenuste jaoks, mis ei ole selgelt ega täpselt sõnastatud. Sky märgib, et keeldumise ja kehtetuks tunnistamise põhjused on liidu ja riigisiseses õiguses ammendavalt ette nähtud ning määratluse selguse ja täpsuse nõue nende põhjuste hulka ei kuulu. Samuti asus Euroopa Kohus 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsuses Brandconcern vs. EUIPO ja Scooters India (C‑577/14 P, EU:C:2017:122, punktid 29 ja 30) ning 11. oktoobri 2017. aasta otsuses EUIPO vs. Cactus (C‑501/15 P, EU:C:2017:750, punkt 38) seisukohale, et selguse ja täpsuse nõudele, mis tuleneb 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusest Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361), ei saa tugineda seoses niisuguste kaubamärkidega, mis on juba registreeritud. Sky pakub välja, et vastus teisele küsimusele peaks olema eitav, sest sellised terminid nagu „arvutitarkvara“, millel põhineb väide registreeritud kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise kohta, vastavad praktilisele selguse ja täpsuse kriteeriumile.
22. SkyKick pakub, et vastus esimesele küsimusele peaks olema jaatav. Vastasel juhul ei oleks sellistel äriühingutel nagu SkyKick nende vastu algatatud rikkumismenetlustes ühtegi praktilist õiguskaitsevahendit, kui kaubamärgiomanik tugineb terminile, millel puudub liidu õiguse kohaselt nõutav selgus ja täpsus. Seepärast selgitas Euroopa Kohus, et direktiivi 2008/95/EÜ(8) (ja analoogia alusel määruse (EÜ) nr 207/2009(9)) kohaselt peavad määratlused olema selged ja täpsed. Siiski ei käsitlenud Euroopa Kohus sõnaselgelt tagajärgi, mis tekivad juhul, kui registreeritud kaubamärgi määratlus nendele nõuetele ei vasta. Kui Skyl on õigus, oleks 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) tähendus praktikas väga piiratud.
23. SkyKicki sõnul on selguse ja täpsuse nõue tuletatav määruse 2017/1001 artiklist 4, artikli 7 lõike 1 punktist a ja artiklist 8 ning direktiivi 2015/2436 artiklitest 3, 4 ja 5 koostoimes 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsusega Sieckmann (C‑273/00, EU:C:2002:748). SkyKicki väitel on märgatav, et Euroopa Kohus ise on viidanud oma 19. juuni 2012. aasta otsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361, punktid 43–45) nendele sätetele ja sellele, et nendest tulenevad keeldumise või kehtetuks tunnistamise põhjused.
24. SkyKick märgib sisuliselt, et teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Tema väitel kuulub ebatäpsus, mis tekib sellest, et termin on üldine ja kehtib mitmesuguste eri kaupade ja teenuste kohta, 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) osutatud puuduste hulka.
25. Ühendkuningriigi, Prantsuse, Ungari, Poola, Slovakkia ja Soome valitsus on teinud ettepaneku vastata esimesele küsimusele eitavalt, sest registreerimisest keeldumise põhjused on ammendavalt loetletud ja kusagil õigusaktides ei ole sõnaselget nõuet, et kaupade ja teenuste määratlus peab olema selge ja täpne. Pealegi tuleneb kohtupraktikast (käesoleva ettepaneku punkt 21), et selguse ja täpsuse nõue on kohaldatav vaid kaubamärgi registreerimise staadiumis.
26. Ühendkuningriigi ja Soome valitsused ei pea vajalikuks teisele küsimusele vastata, lähtudes vastusest, mille nad on esimesele küsimusele pakkunud.
27. Ungari, Prantsuse, Poola ja Slovakkia valitsused väidavad sisuliselt, et termin „tarkvara“ ei ole liiga üldine ega tähista tooteid, mis on registreerimisel asjasse puutuvate kaupade ja teenuste kindlaksmääramise seisukohast liiga mitmesugused.
28. Komisjon väidab sisuliselt, lähtudes menetlusse astunud valitsuste argumentidega sarnastest argumentidest, et esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Ta lisab, et eristusvõime analüüs põhineb „tähise“ ja „kaupade või teenuste“ omavahelisel suhtel, mitte nende kaupade või teenuste määratluse täpsusel või ebatäpsusel.(10) Kui kaupade määratlus on ebaselge, tõlgendatakse seda kaubamärgiomaniku kahjuks ning lõpptulemus on see, et eristusvõimet ei ole. Komisjon märgib, et võttes arvesse vastust esimesele küsimusele, ei ole vaja teisele küsimusele vastata. Ta on siiski seisukohal, et Euroopa kaubamärgi ja disaini võrgustiku teatis ei ole vaidlusaluste kaubamärkide suhtes ajaliselt kohaldatav.
2. Hinnang
29. Oma esimeses ja teises küsimuses, mida on sobilik käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada sisuliselt seda, kas selguse ja täpsuse puudumine kaubamärgiga kaitstud kaupade ja teenuste määratluse sõnastuses võib olla käsitatav registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjusena. Kui vastus on jaatav, palub ta selgitada, kas põhikohtuasjas vaidluse all olev termin „arvutitarkvara“ on piisavalt selge ja täpne, et pädevad ametiasutused ja kolmandad isikud saaksid üksnes selle termini põhjal kindlaks teha kaubamärgiga antud õiguskaitse ulatuse.
30. Olen siiski seisukohal, et Euroopa Kohus peaks viimati nimetatud küsimusele vastama ka siis, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Põhjus on vajaduses analüüsida, kas selguse ja täpsuse puudumine kaubamärgiga kaitstud kaupade ja teenuste määratluse sõnastuses võib olla seotud ühega nendest kehtetuks tunnistamise põhjustest, mis on kohaldatavates liidu õigusaktides sõnaselgelt ette nähtud.
31. Enne, kui asun küsimuste sisu juurde, tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab neid probleeme käsitledes hindama, millised konkreetsed liidu õigusaktid on ajaliselt kohaldatavad, sest kahjuks ei ole ta oma eelotsusetaotluses konkreetselt ühte või teist õigusakti sellisena käsitlenud.
32. Menetlus puudutab nii ELi kaubamärke kui ka riigisisest kaubamärki aastatel 2003–2018. Hagi (rikkumine) ja kehtetuse kohta esitatud vastuhagi üheskoos on sellist laadi, et kohtuasjas võib tulla kohaldamisele rohkem kui üks liidu kaubamärgiõigustiku määrus ja direktiiv.
33. Nagu komisjon on osutanud, on rikkumismenetluses esitatud vastuhagi hindamisel asjakohane see kuupäev, mil esitati registreerimistaotlus. Hagejad taotlesid vaidlusaluseid kaubamärke ajavahemikus 14. aprillist 2003 kuni 20. oktoobrini 2008. See tähendaks ELi kaubamärkide puhul, et asjakohane õigusakt on määrus (EÜ) nr 40/94(11) (mitte määrus nr 207/2009), ning riigisisese kaubamärgi puhul, et asjakohane õigusakt on direktiiv 89/104/EMÜ(12) (mitte direktiiv 2015/2436).
34. Mis puudutab väiteid rikkumise kohta, siis on menetlus vaidlusaluste ELi kaubamärkide osas seotud perioodidega, mille suhtes on kohaldatav määrus nr 207/2009; riigisisese kaubamärgi osas on asjakohane õigusakt direktiiv 2008/95.
35. Järelikult on ELi kaubamärkide osas kõnealuse rikkumise suhtes kohaldatav määrus nr 207/2009 ja registreerimistaotluse suhtes määrus nr 40/94; ning riigisisese kaubamärgi osas rikkumise suhtes kohaldatav direktiiv 2008/95 ja registreerimistaotluse suhtes direktiiv 89/104, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.
36. Lihtsuse otstarbel pean piisavaks arutleda käesolevas ettepanekus eeskätt direktiivi 89/104 ja määruse nr 40/94 sätete üle, paljuski seetõttu, et käesoleval juhul ei ole varasema määruse nr 40/94 ja sellele järgnenud määruse nr 207/2009 sätetel olulist vahet, kuigi artiklite numeratsioon on mõnevõrra muutunud; ning sama kehtib direktiivide 89/104 ja 2008/95 kohta.(13)
a) Liidu õigusaktides ammendavalt sätestatud kehtetuks tunnistamise põhjuste hulgas selguse ja täpsuse nõuet ei leidu
37. Esimene eelotsuse küsimus kohustab Euroopa Kohut selgitama 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusest Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) tuleneva kohtupraktika ulatust. Nimelt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, millised on sellest kohtupraktikast tekkivad tagajärjed, kui registreeritud kaubamärk selguse ja täpsuse nõudele ei vasta.
38. Olen jõudnud järeldusele – ning menetlusse astunud liikmesriigid, samuti komisjon on suuresti üksmeelel –, et esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt.
39. Põhjus on lihtne: üheski asjakohases õigusaktis ei ole sätet selle kohta, et registreeritud kaubamärk on kehtetu põhjusel, et mõni termin või kõik terminid kaupade või teenuste määratluses ei ole piisavalt selged ja täpsed.
40. Ehkki on tõsi, et selguse ja täpsuse puudumine tähise kujutamisel on direktiivi 89/104 (ja direktiivi 2008/95) artikli 3 lõike 1 punkti a ning määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti a kohaselt kehtetuks tunnistamise põhjus, ei ole see seda siiski kaupade ja teenuste määratluse puhul. Teistsugune tõlgendus jätaks direktiivi 89/104 artikli 2 ja nimetatud määruse artikli 4 eritingimuse suuresti soovitava toimeta.
41. Riigisiseste kaubamärkide suhtes ei ole direktiivi 89/104 artiklis 3 (keeldumise või kehtetuks tunnistamise põhjused) lihtsalt sätestatud konkreetset kehtetuks tunnistamise põhjust, mis põhineks selguse ja täpsuse puudumisel kaubamärgi registreerimisega hõlmatud kaupade või teenuste määratluses. Seda tunnistab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus (vt kohtuotsus põhikohtuasjas, punkt 159).
42. Ka kohtupraktikas on toonitatud, et „direktiivi seitsmendast põhjendusest selgub, et kõnealune direktiiv sätestab ammendava loetelu kaubamärgi andmisest keeldumise või kehtetuks tunnistamise põhjuste kohta, mis on seotud kaubamärgi endaga“.(14) Samuti on kohtupraktikas direktiivi 89/104 kodifikatsiooni sisaldava direktiivi 2008/95 kohta selgitatud, et see „keelab liikmesriikidel muude kui direktiivis ette nähtud keeldumis‑ või tühiseks tunnistamise põhjuste kehtestamise“.(15)
43. Seega, niivõrd kui riigisisese kaubamärgi registreerimisega hõlmatud kaupade ja teenuste määratluse sõnastuse selgus ja täpsus ei ole direktiivi 89/104 artiklis 3 sõnaselgelt ette nähtud, ei saa seda pidada veel üheks kehtetuks tunnistamise põhjuseks, mis artiklis ettenähtutele lisandub.
44. Samamoodi on seoses ELi kaubamärkidega vaja märkida, et määruse nr 40/94 artiklis 51 ette nähtud absoluutsete kehtetuks tunnistamise tingimuste loetelu ega ka artiklis 51 viidatud sama määruse artikkel 7 ei sisalda niisugust kehtetuks tunnistamise põhjust, mis põhineks selguse ja täpsuse puudumisel ELi kaubamärgi registreerimisega hõlmatud kaupade ja teenuste määratluse sõnastuses.
45. Määruse nr 40/94 artiklis 96 „Vastuhagid“ on sätestatud, et „[t]ühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlev vastuhagi võib toetuda ainult käesolevas määruses nimetatud tühistamise ja kehtetuks tunnistamise põhjustele“.
46. Käesoleva ettepaneku punktis 42 viidatud kohtupraktika on selgelt kohaldatav ka ELi kaubamärgimääruste ja ELi kaubamärkide suhtes.
47. Sellest järeldub, et määruse nr 40/94 artiklis 51 ette nähtud absoluutsete kehtetuks tunnistamise põhjuste loetelu on ammendav ning selguse ja täpsuse puudumist ELi kaubamärgi registreerimisega hõlmatud kaupade ja teenuste määratluses ei saa pidada kehtetuks tunnistamise põhjuseks, mis lisanduks seadusandja poolt selles määruses ettenähtutele.
48. Olen nõus, et tõepoolest on sellised probleemid nagu selguse ja täpsuse puudumine kaubamärgiõiguse valdkonnas olulised, kuid nende küsimustega peavad tegelema pädevad kaubamärgiametid siis, kui nad vaatavad läbi kaubamärgi registreerimise taotlust.
49. Ehkki juba registreeritud kaubamärke, mis ei vasta selguse ja täpsuse nõudele, ei saa sellel alusel kehtetuks tunnistada, mõjutab see siiski registreeritud kaubamärgi õiguskaitse ulatust.
50. Seda kaalutlust toetab liidu seadusandlike õigusaktide süsteemne analüüs. Nagu märkis komisjon, võib küsida, miks jõudis seadusandja järeldusele, et selguse ja täpsuse puudumine tähise kujutamisel peab olema kehtetuks tunnistamise põhjus, samas kui kaupade ja teenuste määratluse täpsus seda olema ei pea. Põhjus on selles, et õiguskindluse huvides ei saa tähise kujutist pärast seda, kui kaubamärgi registreerimise taotlus on esitatud, põhimõtteliselt muuta (välja arvatud väga kitsalt piiritletud erandjuhtudel). Seega ei ole järeldust, et tähist taotleti või see registreeriti direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 1 punkti a või määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti a rikkudes, hiljem enam võimalik heastada. Niisugustes olukordades on ainsad võimalused registreerimisest keeldumine (enne registreerimist) või kehtetuks tunnistamine (pärast registreerimist).
51. Seevastu määruse nr 40/94 kohaselt võib kaupade ja teenuste määratlust alati kitsendada või sellest osaliselt loobuda (kaubamärgiomanik ei saa kaupade ja teenuste nimekirja hiljem laiendada, kuid saab seda täpsustada ja kitsendada ning seega võimaliku selguse ja täpsuse puudumise parandada). Seega on selguse ja täpsuse puudumist kaupade ja teenuste määratluses võimalik parandada kas enne või pärast registreerimist. Direktiivis 89/104 on ette nähtud menetlusautonoomia, mis võimaldab liikmesriikidel sedasama teha.
b) Kas selguse ja täpsuse nõue võib olla seotud mõne kehtetuks tunnistamise põhjusega, mis on liidu õigusaktides ette nähtud?
52. Nüüd on vaja analüüsida, kas selguse ja täpsuse puudumine kaubamärgi registreerimisega hõlmatud kaupade ja teenuste määratluses võib olla seotud ühega kehtetuks tunnistamise põhjustest, mis on kohaldatavates liidu õigusaktides ammendavalt ette nähtud.
53. SkyKick toob sellega seoses esile kaks võimalust.
54. Esiteks märgib ta, et kuigi 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) ei ole täpsustatud, kus täpselt peaksid kohaldatavate direktiivide ja määruste tekstis olema sõnad, mis kaudselt kehtestavad selles kohtuasjas tuvastatud määratluse selguse tingimuse, „on seal väga selgelt leitud, et [selgus] on kaudne nõue registreerimisel ja ka kaubamärgi kehtivuse suhtes ning registreerimise tingimusena“. Loomulik koht, kust selline nõue saaks riigisiseste kaubamärkide suhtes kaudsena tuleneda, on direktiivi 89/104 artikkel 2 koostoimes sama direktiivi artikli 3 lõike 1 punktiga a ning ELi kaubamärkide osas määruse nr 40/94 artikkel 4 koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga a.
55. Euroopa Kohus märkis 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsuses Sieckmann (C‑273/00, EU:C:2002:748, punktid 51 ja 52) seoses tähiste graafilise kujutamisega, et „ettevõtjad [peavad] olema selgelt ja täpselt teadlikud olemasolevate või võimalike konkurentide poolt tehtud registrikannetest või esitatud taotlustest ning saama sel teel asjakohast informatsiooni kolmandate isikute õigustest“ ning „[e]t selle registri kasutajad oleksid registri alusel võimelised määratlema kaubamärgi täpset olemust, peab selle graafiline kujutis registris olema terviklik, lihtsalt kättesaadav ja mõistetav“.
56. SkyKick väidab, et sama peab kehtima registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste määratluse selguse ja täpsuse suhtes.
57. Piisab märkimisest, et nagu on väitnud sisuliselt kõik menetlusosalised peale SkyKicki, 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusest Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) tulenevat kohtupraktikat lihtsalt ei saa – olenemata sellest, kui tugevas sõnastuses on Euroopa Kohus väljendunud – tõlgendada nii, et sellega on kehtestatud uus kehtetuks tunnistamise põhjus, eriti kuna õigusaktides endis on nii selgesti ette nähtud, et kehtetuks tunnistamise aluste loetelu on ammendav.
58. Olen (nagu komisjongi) seisukohal, et osutades oma otsuses Chartered Institute of Patent Attorneys analoogiale 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsusega Sieckmann (C‑273/00, EU:C:2002:748), oli Euroopa Kohus äärmiselt ettevaatlik, kui ta täpsustas, et tähiste suhtes kohaldatava selguse ja täpsuse nõude eesmärk on määrata kindlaks kaitse ese eesmärgiga määrata kindlaks taotletava õiguskaitse ulatus.(16) Tähise kaubamärgina registreerimist tuleb alati taotleda teatavate kaupade või teenuste jaoks. Ehkki graafilise kujutamise nõude funktsioon on eeskätt määratleda kaubamärk ise, et teha kindlaks registreeritud kaubamärgiga antava õiguskaitse täpne ese,(17) määravad selle kaitse ulatuse selles taotluses määratletud kaupade ja teenuste laad ja arv. Seega nähtub kohtuotsusest Chartered Institute of Patent Attorneys, et tegu on vaid kaubamärgi registreerimisele vastulause esitamise põhjusega ning see kohtuotsus ei anna alust nõuda kaubamärgi kehtetuks tunnistamist pärast seda, kui registreerimine on toimunud. Euroopa Kohus ei teinud otsust selle kohta, millised tagajärjed on niisuguse kaubamärgi registreerimisel, mis ei vasta selguse ja täpsuse nõudele.
59. Teiseks märgib SkyKick, et see nõue võib kuuluda ka avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega vastuolus olevate kaubamärkide registreerimisest keeldumise või kehtetuks tunnistamise tingimuste hulka, nagu on ette nähtud direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 1 punktis f ja määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktis f.
60. Olen jõudnud järeldusele, et sellega ongi käesolevas kohtuasjas tegu, ning nagu edaspidi (käesoleva ettepaneku punktis 79) selgitan, olen eelotsusetaotluse esitanud kohtuga nõus, et kaubamärgi registreerimine „arvutitarkvara“ jaoks on põhjendamatu ja vastuolus avaliku huviga.
61. Samuti on võimalik kohtupraktikast järeldada, et kaubamärk, mis ei vasta selguse ja täpsuse nõudele, rikub avalikku korda (vt eelkõige 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361, punktid 46–48)).
62. Lisaks, kui registreerimine on liiga lihtne ja/või liiga ulatuslik, takistatakse sellega kolmandate isikute turule sisenemist, sest sobivate kaubamärkide varu kahaneb, suurendades kulusid, mis kanduvad edasi tarbijatele, ja avaliku omandi (public domain) kahanemist (vt käesoleva ettepaneku punkt 95).
63. Olen seisukohal, et esiteks märkis Euroopa Kohus 19. juuni 2012. aasta otsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) sõnaselgelt, et laiahaardelises sõnastuses, mis võib kehtida mitmesuguste eri kaupade ja teenuste kohta, võib puududa selgus ja täpsus. Teiseks, nagu osutas SkyKick, põhjustab liiga üldine sõnastus samasugust avaliku korraga seotud muret nagu muud ebamäärase ja ebatäpse sõnastuse vormid. Määruse 2017/1001 põhjenduses 28 on seda avaliku korraga seotud probleemi väljendatud. Kolmandaks ei ole sedavõrd laialt määratletud kaupade ja teenuste jaoks kaubamärkide registreerimise lubamine kooskõlas kaubamärgi olulise funktsiooniga, nagu seda on kirjeldatud 29. septembri 1998. aasta kohtuotsuses Canon Kabushiki Kaisha (C‑39/97, EU:C:1998:442, punkt 28).
64. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et kui eeldada, et kõnealused kaubamärgid on kehtivalt registreeritud kõnealuste kaupade ja teenuste jaoks, oleks ta sunnitud tuvastama rikkumise, lähtudes Sky registreeritud väga laialt määratletud kaupade ja teenuste (olenemata selliste kaupade ja teenuste tegelikust kasutamisest Sky poolt ja tema sellega seotud mainest; õigupoolest, nagu edaspidi näeme, võib rääkida kaubamärkidest, mida kasutatakse „tohutu ja tohutult mitmekesise hulga toodete jaoks“) võrdlemisest SkyKicki kaupade ja teenustega. On selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks ei olnud see mugav järeldus.
65. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastas faktilisi asjaolusid kaubamärgitaotlustes määratletud kaupade ja teenuste valiku ulatuse kohta (vt eelotsusetaotluse punkt 4): näiteks ei olnud Skyl sel ajal, kui ta ELi kaubamärkide registreerimise taotlused esitas, kavatsust kasutada oma ELi kaubamärke seoses kõikide kaupade ja teenustega, mida määratlused hõlmasid (vt kohtuotsus põhikohtuasjas, punkt 250). Avaldus, mille Sky tegi 1994. aasta kaubamärgiseaduse § 32 lõike 3 alusel Ühendkuningriigi kaubamärgi kohta, et ta kasutab (või kavatseb kasutada) seda kaubamärki kaupade/teenuste jaoks, millele ta taotleb kaubamärgi kaudu õiguskaitset, oli osalt vale (kohtuotsus põhikohtuasjas, punkt 254).
66. Järgmiseks, need määratlused hõlmavad kaupu/teenuseid, mille registreerimise taotlemiseks ei olnud Skyl mõistlikku ärilist põhjust. Põhikohtuasja läbi vaatav kohtunik märkis pärast kõikide tõendite kaalumist ja uurimist: „Olen sunnitud järeldama, et need kaubad ja teenused hõlmati põhjusel, et Sky strateegia oli taotleda vaidlusalustele kaubamärkidele väga ulatuslikku kaitset olenemata sellest, kas see on äriliselt põhjendatud“ (kohtuotsus põhikohtuasjas, punkt 250). Näiteks sisaldavad äärmiselt ulatuslikke määratlusi taotlused EU112 (2836 sõna), EU992 (8127 sõna) ja UK604 (8255 sõna) (eelotsusetaotluse punkt 4). Sageli ei olnud Sky tunnistajal võimalik öelda, et Skyl oli kavatsus kasutada kõnealuseid kaubamärke määratlustes hõlmatud konkreetsete kaupade ja teenuste jaoks (kohtuotsus põhikohtuasjas, punkt 246).
67. Sellega seoses toonitan, et eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsis eri kategooriaid ja tegi selle analüüsi põhjal järeldusi, kuulas ära tunnistajaid ja tuvastas faktilisi asjaolusid, mis ongi sedalaadi analüüs, nagu niisugustes asjades nagu käesolev tuleb teha.
68. Olen seisukohal, et kuigi kasutamine ei ole kaubamärgi registreerimise eeltingimus, toimib kogu süsteem lõppude lõpuks selle põhjal, et varem või hiljem kaubamärki (mingil viisil) kasutatakse.
69. Sellega seoses viitan direktiivi 2008/95 põhjendusele 9 ja määruse nr 207/2009 põhjendusele 10.
70. Euroopa Kohus on märkinud:(18) „ilmneb [nendest põhjendustest], et liidu seadusandja on soovinud siduda vastavalt siseriikliku ja ühenduse kaubamärgiga kaasnevate õiguste säilimise selle kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimusega. [ELi] kaubamärk, mida ei kasutata, [võib] pärssida konkurentsi, piirates nende tähiste ringi, mida teised saavad kaubamärgina registreerida, ning jättes konkurendid ilma võimalusest kasutada seda või sellega sarnast kaubamärki niisuguste kaupade või teenuste siseturule toomisel, mis on identsed või sarnased nendega, mis on hõlmatud asjaomase kaubamärgiga. Järelikult toob ka [ELi] kaubamärgi kasutamata jätmine kaasa kaupade vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse piiramise ohu.“ Kuigi need märkused viitavad eesmärgile tühistada kaubamärk, kui seda ei ole viis aastat kasutatud, kehtivad need mõtteavaldused ka nõudele kasutada kaubamärki kogu selle kestuse jooksul ja nii toetab ka mure registri koormamise pärast veelgi vajadust suurema täpsuse järele.(19) Euroopa Kohus on varem märkinud, et kaubamärgiregister peab olema „asjakohane ja täpne“.(20) Registri koormatus viib omavahelisest tasakaalust välja intellektuaalomandi toimingud ja avaliku huvi, mille kohaselt peavad kaitse taotlejad selgelt nimetama, millele nad õiguspäraselt kaitset soovivad.(21)
71. Täheldan ka, et uue direktiivi 2015/2436 sõnastus on tugevamgi. Selle põhjendustes 31 ja 32 on märgitud: „Kaubamärgid täidavad eesmärki eristada kaupu ja teenuseid ning võimaldavad tarbijatel teha teadlikke valikuid vaid juhul, kui kaubamärke turul tegelikult kasutatakse. Kasutamisnõuet on vaja ka selleks, et vähendada liidus registreeritud ja kaitstud kaubamärkide koguarvu ning sellega omakorda vähendada kaubamärgikonfliktide hulka. Seepärast on oluline nõuda, et registreeritud kaubamärke ka tegelikult kasutatakse seoses nende kaupade või teenustega, mille suhtes need on registreeritud, või kui neid ei kasutata seoses nende kaupade või teenustega viie aasta jooksul alates registreerimismenetluse lõpuleviimise kuupäevast, kuuluvad need tühistamisele“ (kohtujuristi kursiiv) ning seega „peaks registreeritud kaubamärk olema kaitstud ainult seni, kuni seda tegelikult kasutatakse“. Ei ole ju ühtegi põhjust, miks peaks ELi kaubamärk olema kaitstud, kui seda tegelikult ei kasutata.(22)
72. Kui terminid, mis ei ole kohaldatavad, on ikkagi registris ja on ebamäärased ja ebakindlad, avaldab ka see turule sisenemist kaaluvatele konkurentidele heidutavat mõju,(23) niivõrd kui sellised äriühingud nagu Sky näivad turul suuremad, kui nad tegelikkuses on.
73. Kokkuvõttes ei olnud Skyl kavatsust kasutada neid kaubamärke registreerimisega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks kolmes eri aspektis (kohtuotsus põhikohtuasjas, punkt 251): 1) määratlused hõlmavad konkreetselt nimetatud kaupu ja teenuseid, mille jaoks Skyl ei olnud üldse kavas neid kaubamärke kasutada, nagu „pleegitusvahendid“, „isolatsioonimaterjalid“ ja „piitsad“; 2) määratlused hõlmavad kaupade ja teenuste kategooriaid, mis on nii laiad, et Sky ei kavatsenud neid kaubamärke kogu kategooria ulatuses kasutada: paradigma näiteks on „arvutitarkvara“, kuid on ka teisi, nagu „elektrooniline side/elektroonilise side teenused“ kõigis viies registreeringus; ning 3) määratluste eesmärk oli hõlmata kõik asjaomase klassi kaubad/teenused (näiteks kõik arvutitarkvara liigid, mis pidid olema hõlmatud klassiga 9, kuigi Sky ei pakkunud ega saanudki pakkuda müügiks igat liiki tarkvara), kuid Sky eesmärk oli hõlmata kõik klassi 9 kuuluvad kaubad. See klass sisaldab sadu eri kaupu alates elektrilistest uksekelladest kuni munakeedutaimeriteni ning tuletõrjesignalisatsiooniseadmetest sulavkaitsmete traadini. Sky on kasutanud vaidlusaluseid kaubamärke (ja muid talle kuuluvaid kaubamärke) selleks, et esitada vastuväiteid kolmandate isikute esitatud kaubamärgitaotluste suhtes, mis hõlmasid kaupu ja teenuseid, mille jaoks Skyl ei olnud kavatsustki neid kaubamärke kasutada (kohtuotsus põhikohtuasjas, punkt 255).
74. Kuigi termin „arvutitarkvara“ on ühes mõttes selge (see hõlmab arvutikoodi), on see kahtlemata ebatäpne selles mõttes, et hõlmab kaupu, mis on oma funktsiooni ja kasutusala poolest liiga erisugused, et olla kooskõlas kaubamärgi funktsiooniga.
75. Nagu Euroopa Kohus 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361, punkt 54) märkis, „[ei pruugi] mõned Nizza klassifikatsiooni klassipäistes olevad üldnimetused [piisava selguse ja täpsuse] nõudele vastata, olles liiga üldised ja hõlmates kaupu ja teenuseid, mis erinevad üksteisest liialt selleks, et kaubamärk võiks täita päritolutähise ülesannet“ (kohtujuristi kursiiv).
76. Just sellise olukorraga ongi käesolevas kohtuasjas tegu. Olen eelotsusetaotluse esitanud kohtuga nõus, et kaubamärgi registreerimine „arvutitarkvara“ jaoks on liiga lai põhjustel, mida kohtunik J. Laddie kohtuasjas Mercury vs. Mercury(24) kirjeldas ja mis kehtivad veelgi enam nüüd, peaaegu veerand sajandit hiljem, kui arvutitarkvara on palju laiemalt levinud kui 1995. aastal.
77. Selles kohtuotsuses märkis kohtunik J. Laddie, et „kostja väitel tekitab hageja registreering oma praeguse sõnastuse juures monopoli kaubamärgi (ja sellega eksitavalt sarnaste kaubamärkide) suhtes, kui seda kasutatakse tohutu ja tohutult mitmekesise hulga toodete jaoks, mille vastu hagejal ei saa olla põhjendatud huvi. Vaidluse käigus ütlesin [hagejale], et kaubamärgi registreerimine „arvutitarkvara“ jaoks hõlmab igasugust digitaalset suunistikku, mida kasutatakse mis tahes liiki arvuti juhtimiseks. See hõlmab mitte ainult sedalaadi tooteid nagu hagejal, vaid ka mängutarkvara, raamatupidamistarkvara, sugupuude koostamise tarkvara, meditsiinidiagnostikas kasutatavat tarkvara, satelliitides kasutatavate arvutite juhtimise tarkvara ning Londoni metroosüsteemi käigus hoidvate arvutite tarkvara. Arvan, et lõpuks ta nõustus, et mõned neist on tema kliendi turustatavatest toodetest väga kaugel, ja pidas võib-olla soovitavaks registreeritud kaubamärkide ulatuse piiramist, et arvata nende hulgast välja mõned esoteerilisemad tooted. Igal juhul, oli ta sellega nõus või mitte, on minu arvates olemas tugev argument, et kaubamärgi registreerimine lihtsalt „arvutitarkvara“ jaoks on harilikult liiga lai. Minu arvates on arvutitarkvara määrav tunnus mitte kandja, millele see on salvestatud, ega selle kasutamine arvuti juhtimiseks ega ka kaubanduslikud kanalid, mille kaudu see liigub, vaid selle funktsioonid. Tarkvara, mis võimaldab arvutil toimida lennusimulaatorina, on hoopis teine toode kui tarkvara, mis näiteks võimaldab arvutil teha optilist tekstituvastust või projekteerida keemiatehast. Minu arvates ei ole sugugi soovitav, et ettevõtja, kes on arvutitarkvara alal huvitatud ühest piiratud valdkonnast, peaks saama registreerimise kaudu määramata tähtajaks seadusjärgse monopoli, mis hõlmab igat liiki tarkvara, sealhulgas ka sellist, mis jääb tema enda kaubanduslike huvide sfäärist kaugele“.
78. Sellega seoses märgib SkyKick õigesti, et tänapäeva ühiskonnas kätkeb endas arvutitarkvara või on sellega varustatud praktiliselt piiramata hulk „nutikaid“ kaupu: mängukonsoolid, e‑raamatud, kodumasinad, mänguasjad, telerid, lauakellad jms (rääkimata niisugustest rakendustest nagu Suure Hadronite Põrguti juhtimise tarkvara). Need kõik sisaldavad arvutitarkvara, ent on täiesti erisugust laadi kaubad. Lõppude lõpuks ei ole liidu kaubamärgieeskirjade eesmärk niisugune, et nutikülmkappi tarnivat äriühingut tuleks kahtlustada kaubamärgi rikkumises põhjusel, et ta tarnib samasuguseid tooteid – arvutitarkvara – nagu kauplemisplatvormi tarnija.
79. Lühidalt olen seisukohal, et kaubamärgi registreerimine „arvutitarkvara“ jaoks ei ole põhjendatud ja on vastuolus avaliku huviga, sest see annab kaubamärgiomanikule tohutu ulatusega monopoli, mida ei saa põhjendada kaubamärgiomaniku õiguspäraste ärihuvidega.
80. Nagu eelotsusetaotluse kohus on viidanud, väärib märkimist, et eespool kirjeldatud seisukoht on leidnud tunnustust ka Ameerika Ühendriikide patendi‑ ja kaubamärgiameti (United States Patent and Trademark Office; edaspidi „USPTO“) praktikas ja tema kaubamärkide läbivaatamise korras („Trademark Manual of Examining Procedure“; edaspidi „TMEP“) (Ameerika Ühendriikide kaubamärgisüsteemis ei ole lubatud taotleda registreerimist „arvutitarkvara“ kui sellise suhtes: taotleja peab täpsuse huvides nimetama tarkvara tüübi/otstarbe ja kasutusvaldkonna).(25) USPTO läbivaataja esitas 21. juunil 2012 terminite „arvutitarkvara“ ja „arvutiteenused“ suhtes vastuväite: „sõnastus „arvutitarkvara“ […] on ebamäärane ja seda peab selgitama, sest tuleb loetleda selle eesmärk […] Arvutitarkvara identifitseerimisel tuleb nimetada selle tarkvara otstarve või funktsioon.“
81. Nõustun eelotsusetaotluse esitanud kohtuga ka selles, et on keeruline mõista, miks ei ole Euroopa kaubamärgi ja disaini võrgustiku põhjendused klassi 7 kuuluvate „masinate“ suhtes samamoodi kohaldatavad „arvutitarkvarale“ (vt käesoleva ettepaneku 5. joonealune märkus), „elektroonilise side teenustele“ (vt kohtuotsus põhikohtuasjas, punkt 163) või kas või „finantsteenustele“.(26)
c) Millised kriteeriumid on asjakohased tuvastamaks, kas termin on piisavalt selge ja täpne?
82. Olen jõudnud järeldusele, et asjakohaste selguse ja täpsuse tuvastamise kriteeriumide analüüs algab juba senisest Euroopa Liidu kohtute praktikast selle tuvastamise kohta, kas „kasutamise“ nõue on täidetud mõne, kuid mitte kõigi kaupade või teenuste osas. Nagu on välja pakutud õiguskirjanduses,(27) on see oluline, sest see selgitab, kuidas eraldada kaubamärgi kasutamata osi nendest, mis on kasutust leidnud. Seal on ette nähtud spetsiifilisuse tase, mis oleks ideaalis nõutav, et kaubamärk kehtiks, ja igal juhul see, kui täpne peab see olema viie aasta möödudes.
83. Seni on ainult Üldkohtul olnud võimalus seda küsimust lahendada. Oma 14. juuli 2005. aasta kohtuotsuses Reckitt Benckiser (España) vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Aladin (ALADIN) (T‑126/03, EU:T:2005:288; edasi ei kaevatud)(28) kirjeldas ta üldist lähenemisviisi seoses kauba või teenuse osalise kasutamisega. Ta viitas kahele jõule, mis kasutamise ulatust määravad. Kui kaubamärki on kasutatud vaid mõne kauba või teenuse jaoks, ei saa seda pidada kasutatuks kõikide nende kaupade või teenuste jaoks, mille jaoks see on registreeritud (Üldkohtu otsuse punkt 44). Pean seda lähenemisviisi õigeks, niivõrd kui selles võetakse arvesse konkreetseid tooteid kategooriate ja alamkategooriate kaupa. Kaubamärgi kasutamisest ühes või teises tootekategoorias piisab, et toode oleks kasutatud kogu selles kategoorias, kui seda ei saa jagada piisavalt eristuvateks alamkategooriateks (punktid 45 ja 46) muidu kui vaid meelevaldselt.(29) Seega on vaja kindlaks teha, kas kategooria hõlmab või ei hõlma iseseisvaid alamkategooriaid, et Euroopa Kohus saaks otsustada, kas kasutamine on tõendatud vaid selles kaupade ja teenuste alamkategoorias või, kui alamkategooriaid ei ole võimalik eristada, on võimalik tõendada kasutamine selles kategoorias tervikuna.(30)
84. Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et kasutamise kavatsus peab olema vastavuses tühistamisega kasutamata jätmise tõttu.(31)
85. Komisjon pakkus juba ligikaudu 11 aastat tagasi kohtuasjas, milles Euroopa Kohus tegi 11. juunil 2009 kohtuotsuse Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361, vt punktid 31 ja 32),(32) välja niisuguse lähenemisviisi, mille kohaselt EUIPO peab tähise kaubamärgina registreerimise menetluses kontrollima, kas kaubamärki taotletakse selle tegeliku kasutamise eesmärgil. Teisest küljest, kui EUIPO registreerib tähise kaubamärgina, mida seejärel tegelikult ei kasutata, on kolmandatel isikutel ka võimalus viie aasta jooksul määruse nr 40/94 artikli 5 lõike 1 punkti b alusel väita, et taotleja tegutses selle tähise kaubamärgina registreerimise ajal pahauskselt, ja taotleda sel põhjendusel kaubamärgi kehtetuks tunnistamist. Asjakohasteks kriteeriumideks taotleja pahausksuse tuvastamisel on komisjon nimetanud taotleja tegevuse turul, teiste ettevõtjate tegevuse seoses registreerimiseks esitatud tähisega, selle, et taotlejal võib taotluse esitamise ajal olla kaubamärkide portfell, ning kõik muud selle juhtumiga seotud konkreetsed asjaolud.
86. See on mõistlik lähenemisviis, niivõrd kui „juhul, kui taotluse esitamise kuupäeval ei piisaks kaubamärgi kavatsetavast kasutamisest selleks, et viie aasta pärast ei algatata tühistamise menetlust, peaks kohus järeldama, et taotlus esitati pahauskselt. Läbivaatamise käigus ei muutuks midagi, kaubamärgiamet ei oleks ka siis kohustust tuvastada, kas kasutamise kavatsus oli taotluse esitamise ajal olemas, […] kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlemine pärast selle registreerimist jääks kolmandate isikute ülesandeks [või vastuväitemenetluses kaubamärgiametite ülesandeks, kui saab esitada vastuväiteid absoluutsetel põhjustel]. […] Praktikas tähendaks see (harilikult), et kehtetuks tunnistamist taotletaks vaid juhul, kui kolmas isik tegelikult soovib kasutamata kaubamärki kasutada [– nagu põhikohtuasjas –]; muidu aga jääksid kasutamata kaubamärgid (sealhulgas need, mida ei kavatseta kunagi kasutada) lihtsalt registrisse alles (nagu praegugi)“.(33)
B. Kolmas eelotsuse küsimus
1. Menetlusosaliste argumentide lühikokkuvõte
87. Sky väitel ei ole peale kohaldatavate liidu õigusaktidega konkreetselt kehtestatud nõuete liikmesriigi või liidu tasandil registreeritud kaubamärgi kasutamise suhtes muid nõudeid, mida tuleks täiesti objektiivselt hinnata seoses võistlevas menetluses esitatud taotlusega sanktsioonide määramiseks pärast seda, kui kaubamärk on olnud katkematult viis aastat kasutamata. Sanktsioonide kohaldamine kasutamata jätmise eest ei olene kaubamärgiomaniku subjektiivse kavatsuse olemasolust. Sky lisab, et ei ole lubatav võtta vastu ega kohaldada ühtegi eeskirja nii, et kaubamärgi registreerimisel tekkiv kaitse oleneb või on kunagi olenenud sellest, kas liikmesriigi või liidu tasandil registreerimistaotluse esitamise kuupäeval oli olemas sõnaselge või kaudne „kaubamärgi kasutamise kavatsuse avaldus“. Ühendkuningriik ei tohi võtta vastu ega kohaldada omaenda teistsuguseid eeskirju teate alusel, mille ta on esitanud vastavalt Madridi kokkuleppe ja Madridi kokkuleppe protokolli(34) alusel kehtestatud ühiste määruste eeskirja 7 lõikele 2. On lubamatu võtta vastu või kohaldada ühtegi eeskirja nii, et pahausksuse olemasolu saab lihtsalt võrdsustada sellega, et puudub kavatsus kasutada kaubamärki kaupade või teenuste jaoks, mis on näidatud selle kaubamärgi registreerimise taotluses, mis esitati kas liikmesriigi või liidu tasandil.
88. SkyKick märgib sisuliselt, et kolmandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt, niivõrd kui Sky tegutses pahauskselt.
89. Ühendkuningriigi valitsus on teinud ettepaneku anda kolmandale ja neljandale küsimusele ühendatult jaatav vastus.
90. Prantsuse valitsus märgib, et kolmandat, neljandat ja viiendat küsimust tuleb käsitleda ühendatult ning neile tuleb anda eitav vastus. Muu hulgas väidab ta, et ka Euroopa Kohus on nõudnud, et taotlejal peab olema kavatsus kolmandale isikule kahju tekitada, mistõttu pelgalt sellest, et ta on esitanud kaubamärgi registreerimise taotluse kavatsuseta seda kaubamärki kasutada, ei piisa pahausksuse tuvastamiseks. Samuti väidab nimetatud valitsus, et kui kaubamärgiomanik ei ole viieaastase tähtaja jooksul ELi kaubamärki nende kaupade ja teenuste jaoks, mille jaoks see on registreeritud, tegelikult kasutusse võtnud, tuleb määrata sanktsioon selle kaubamärgi kasutamata jätmise eest ning seda sanktsiooni tuleb kohaldada hoolimata sellest, kas kaubamärgiomanik kavatseb kaubamärki selle registreerimise taotluses loetletud kaupade ja teenuste jaoks kasutada või mitte.
91. Ungari, Poola ja Slovakkia valitsus ei ole sellele küsimusele vastust välja pakkunud.
92. Soome valitsus märgib, et kolmandale küsimusele tuleb vastata eitavalt. Soome valitsuse ja komisjoni argumendid on omavahel sarnased ning mõlemad väidavad, et taotleja kavatsus võib olla teatavatel asjaoludel „pahausksuse tunnus“, kui selle ainus eesmärk on takistada kolmandat isikut turule sisenemast. Kaubamärgi tegeliku kasutamise kavatsuse puudumine võib „teatavatel asjaoludel“ toetada järeldust, et taotlus esitati pahauskselt, kui tehakse kindlaks, et kaubamärgiomaniku ainus eesmärk oli takistada kolmandaid isikuid „turule sisenemast“.(35)
2. Hinnang
93. Kolmas küsimus käsitleb seda, kas vaidlusaluste kaubamärkide registreerimist taotleti pahauskselt, sest Sky ei kavatsenud neid kõikide asjakohastes määratlustes loetletud kaupade ja teenuste jaoks kasutada ning õigupoolest taotles mõningate kaubamärkide registreerimist ilma mingi kavatsuseta kasutada neid näidatud kaupade või teenuste suhtes. Seega tuleb Euroopa Kohtul teha käesolevas asjas otsus määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punktis b ja direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 2 punktis d kasutatud mõiste „pahauskselt“ tähenduse ja ulatuse kohta.(36)
94. Olen seisukohal, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et taotleja – nagu käesoleval juhul Sky – kavatses tahtlikult omandada õigusi, mida ta ei kavatsenud kasutada, muu hulgas selleks, et takistada kolmandaid isikuid kasutamast registreeritud kaubamärki nende kaupade ja teenuste müümisel, on tegu pahausksusega.(37) Põhjus on selles, et tahtlik taotlus registreerida kaupu või teenuseid ilma nendega kauplemise kavatsuseta kajastab kaubamärgisüsteemi kuritarvitamise kavatsust. Kui lubada kaubamärk kehtetuks tunnistada pahausksuse tõttu, sest puudus kavatsus kasutada seda mõningate näidatud kaupade ja teenuste jaoks on see kooskõlas mitte üksnes määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 (ning neile järgnenud õigusaktide) eesmärgiga, vaid ka selle kontseptsiooni seadusandliku kujunemislooga (vt käesoleva ettepaneku punkt 115).
95. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib õigesti, et need on olulised küsimused: asjaolud, mille korral võib saavutada kaubamärgi registreerimise, ja sel viisil saadud kaitse ulatus on iga kaubamärgisüsteemi põhitunnused ja süsteemi tasakaalustamise seisukohast kriitilise tähtsusega. Kui lubada kaubamärkide registreerimist, nõudmata nende tegelikku kasutamist, nagu on Euroopa süsteemis (erinevalt näiteks USA süsteemist), on sellel kahtlemata eeliseid. Kaks peamist eelist on, et kaubamärgiomanikel on lihtsam saada oma kaubamärgile kaitse enne toote kaubastamist ning et see muudab registreerimise lihtsamaks, kiiremaks ja odavamaks. Ent kui kaubamärgi saab registreerida liiga lihtsalt ja/või ulatuslikult, nagu käesoleval juhul, takistatakse sellega kolmandate isikute turule sisenemist, sest kasutamata sobivate kaubamärkide arv kahaneb, mistõttu suurenevad kulud, mis kanduvad tõenäoliselt edasi tarbijatele, ja kahaneb avalik omand.
96. Olen samuti nõus eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohaga, et kui taotleja taotleb kaubamärgi registreerimist ilma kavatsuseta kasutada seda kaubamärki näidatud kaupade ja teenuste jaoks, ei takista miski selle kaubamärgi registreerimist (eeldusel, et kaubamärk on muidu registreerimiskõlblik). Enne kui on möödunud viieaastane tähtaeg, mille möödudes saab kaubamärgi vaidlustada selle kasutamata jätmise tõttu, saab kaubamärgi registreeringu tühistada või selle kasutamist piirata vaid põhjendusel, et kaubamärgi registreerimise taotlus esitati pahauskselt. Kui kaubamärgi saab registreerida ilma kavatsuseta kasutada seda kõikide näidatud kaupade ja teenuste või nendest mõne jaoks ning registreerimist ei saa vaidlustada ega piirata seetõttu, et see on pahausklik, on süsteem kuritarvitamisele avatud. Sellise kuritarvitamise näiteid võib näha kohtupraktikas.(38)
97. Tänuväärselt analüüsis Euroopa Kohus neid küsimusi ühes hiljutises kohtuasjas. Olen nõus kohtujurist Kokott’iga, kes on pakkunud välja pahausksuse kontrollimise selle alusel, et pahausksus on tõendatud alates hetkest, kui isik saab liidu kaubamärgisüsteemist põhjendamatu eelise.(39)
98. Nimetatud kohtuasjas tehtud otsuses (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO (C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 45)) meenutas Euroopa Kohus kõigepealt, et liidu kaubamärgieeskirjade eesmärk on aidata kaasa moonutamata konkurentsi süsteemi loomisele Euroopa Liidus. Selles süsteemis peab igal ettevõtjal selleks, et ta saaks oma kaupade või teenuste kvaliteedile tuginedes kliente leida ja hoida, olema võimalik registreerida kaubamärkidena tähiseid, mis võimaldavad tarbijal ilma segiajamise võimaluseta eristada selle ettevõtja kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest ja teenustest.
99. Seejärel märkis Euroopa Kohus sama otsuse punktis 46, et „määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b ette nähtud absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus [on] kohaldatav siis, kui asjakohastest ja ühtelangevatest tõenditest nähtub, et ELi kaubamärgi omanik ei ole esitanud selle kaubamärgi registreerimise taotlust mitte eesmärgiga osaleda ausalt konkurentsis vaid kavatsusega kahjustada vastuolus ausate tavadega kolmandate isikute huve, või isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata saada ainuõigus muudel eesmärkidel kui need, mis on seotud kaubamärgi ülesannetega, muu hulgas […] kaubamärgi põhiülesandega tähistada päritolu“.
100. Selles aspektis on Euroopa Kohus varem märkinud, et „määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti b tähenduses taotleja pahausksuse olemasolu tuleb kontrollida igakülgselt, võttes arvesse kõiki käsitletaval juhul asjakohaseid tegureid“, ning „taotleja tahe asjaomasel hetkel on subjektiivne element, mis tuleb määratleda, lähtudes juhtumi objektiivsetest asjaoludest“.(40)
101. Ka 12. septembri 2019. aasta kohtuotsuses Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO (C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 62 jj) pidas Euroopa Kohus vajalikuks märkida, et nimetatud kohtuasjas „ei hinnanud [Üldkohus] seda, kas taotlus registreerida stiliseeritud sõna „KOTON“ sisaldav kaubamärk Nizza kokkuleppe klassidesse 25, 35 ja 39 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks oli seotud äriliste kaalutlustega menetlusse astuja tegevust silmas pidades“. Samuti märkis ta, et kuigi Üldkohus mainis „registreerimise taotluse esitamise ärilisi kaalutlusi“ ja „nimetatud taotluse esitamisega seotud sündmuste ajalist järjestust“ asjaoludena, mis võivad olla olulised, ei analüüsinud ta neid edaspidi oma otsuses täielikult. Euroopa Kohus luges apellatsioonkaebuse väite põhjendatuks ja tühistas Üldkohtu otsuse.
102. Erinevalt Euroopa Kohtust on Üldkohtus pahausksust käsitlev kohtupraktika juba olemas. Kuigi paljudel juhtudel võib asi oleneda konkreetsetest faktilistest asjaoludest, on Üldkohtu praktikas samuti tunnistatud, et vähemalt mõningates olukordades võib kaubamärgi registreerimine ilma (tegeliku) kavatsuseta seda kasutada kujutada endast pahausksust.(41)
103. Olen seisukohal, et eespool viidatud Üldkohtu praktika kinnitab õigesti, et on asjakohane uurida taotleja ärilisi kaalutlusi registreerimistaotluse esitamisel.(42) Näiteks asus Üldkohus seisukohale, et tegevus, mis ei ole õiguspärane äritegevus, vaid on vastuolus määruse nr 207/2009 eesmärkidega, kujutab endast pahausksust, sest see on sarnane õiguse kuritarvitamisega. Samuti toetab see kohtuotsus seisukohta, et kaubamärgi registreerimise taotlemine ilma kavatsuseta seda näidatud kaupade ja teenuste jaoks kasutada kujutab endast põhimõtteliselt pahausksust.(43)
104. Erinevalt Prantsuse valitsusest olen seisukohal, et minu käsitusviis ja taotleja „pahausksuse“ mõiste tõlgendus – mis hõlmab juhtusid, mil ta registreerib tähise kaubamärgina kaupade ja teenuste jaoks ilma kavatsuseta seda nende kaupade ja teenuste jaoks kasutada – ei kätke endas ohtu jätta tühistamise mehhanism soovitava toimeta. Nagu selgitab näide, mille Ühendkuningriigi valitsus kohtuistungil tõi: kui keegi taotleb kaubamärgi „Taxi“ registreerimist kolme liiki toiduainete, nimelt küpsiste, jogurtite ja kuumtöödeldud liha jaoks, on tal kavatsus kasutada seda kaubamärki kõigi kolme liigi jaoks. Kui taotleja ei ole seda viis aastat hiljem küpsiste jaoks kasutanud, on oht, et tema kaubamärk küpsiste osas lihtsalt tühistatakse kasutamata jätmise tõttu. Teisisõnu tekib taotlejal raskusi sellele kaubamärgile teise tootja vastu tuginemisel. Selles näites ei ole pahausksust. Äriline kaalutlus oli olemas: taotleja soovis hõlmata võimaliku olukorra, kus ta kasutab oma kaubamärki tulevikus teistel kaupadel või laiendab selle teistele kaupadele. Ent kui taotleja taotleks sama kaubamärgi „Taxi“ registreerimist küpsiste, jogurtite, kuumtöödeldud liha, lennukite ja kirurgiliste instrumentide jaoks, ei saaks lennukite ja kirurgiliste instrumentide tootjad tema monopoli tõttu kasutada sõna „Taxi“ enda äriühingu tähisena. Seega, kui taotleja esitatud taotluse eesmärk oli takistada kolmandaid isikuid seda sõna kasutamast, ehkki tal ei olnud kavatsust seda sõna kaubamärgina kasutada, on registreerimistaotlus kuritarvituslik, sest sellel ei ole seost taotleja äritegevusega.
105. Pealegi on selles aspektis luubi all kaubamärgi taotlemise või registreerimise aegne motivatsioon, kaubamärgi tühistamiseks aga on vaja keskenduda selle kasutamisele või kasutamata jätmisele esimese viie aasta jooksul.
106. Arvan, et tegelikkuses võib hoopis tühistamise mehhanism jätta pahausksusega seotud mehhanismi ilma kohaldamisalata.
107. Samuti on Üldkohus märkinud, et „tahe takistada mõnd kolmandat isikut mingit toodet müümast võib seega teatud asjaoludel tähendada, et taotleja on pahauskne, kui hiljem ilmneb, et taotleja laskis tähise ühenduse kaubamärgina registreerida ilma selle kasutamise kavatsuseta“.(44) Seda võib pidada selgeks otsuseks, et kaubamärgi registreerimise taotlemine ilma kavatsuseta kasutada seda näidatud kaupade või teenuste jaoks on pahauskne.
108. Jagan ka Ühendkuningriigi kohtupraktikas(45) väljendatud seisukohta, et pahausksus „hõlmab ebaausust ja […] mõnesuguseid tehinguid, mis ei küündi kooskõlani vastuvõetavate majandustegevuse standarditega, nagu neid käsitavad mõistlikud ja kogenud inimesed selles valdkonnas“.(46)
109. Euroopa Kohtu senisest praktikast võib juba tuletada, et kaubamärgi registreerimine ilma selle kasutamise kavatsuseta võib kujutada endast pahausksust.(47) Olen (nagu eelotsusetaotluse esitanud kohuski) seisukohal, et esiteks, ehkki kasutamise kavatsuse kohta ei ole kohaldatavates määrustes ega direktiivides ühtegi sõnaselget nõuet ning registreeritud kaubamärki ei saa selle kasutamata jätmise tõttu tühistada enne viie aasta möödumist, viitab Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktika sellele, et vähemalt teatavatel asjaoludel võib kaubamärgi registreerimise taotlemine ilma kavatsuseta seda määratletud kaupade ja teenuste jaoks kasutada olla pahauskne, niivõrd kui see on kaubamärgisüsteemi kuritarvitamine (samal seisukohal on ka Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon). Teiseks nähtub kohtupraktikast, et pahausksuse tõendamisest ei piisa sellest, kui taotleja on taotlenud kaubamärgi registreerimist väga mitmesuguste kaupade või teenuste jaoks, kui tal on mõistlikud ärilised kaalutlused sellist õiguskaitset taotleda, pidades silmas, kuidas ta seda kaubamärki kasutab või kavatseb kasutada.
110. Lisaksin, et kui taotleja taotleb kaubamärgi registreerimist kavatsuseta seda kasutada, langeb ära registreerimistaotluse põhjendatus. Sel juhul ei ole tegu taotlusega registreerida kaubamärk, millel on sisuline funktsioon, vaid see meenutab pigem konkurentsivaenulikku taotlust, mille eesmärk on tõkestada kolmandaid isikuid nende äritegevuse kujundamisel. On selge, et see ei ole kaubamärgisüsteemi eesmärk.
111. Euroopa Kohus on asunud ka seisukohale, et kaubamärgi taotlemine, kui seda ei kavatseta kasutada kaubanduses, vaid kui selle ainus eesmärk on kasutada seda teatava nimega internetidomeeni registreerimiseks, võib olla pahauskne.(48) Selles kohtuasjas soovis taotleja registreerida.eu-lõpulist domeeni saksakeelse sõnaga (mis tähendas rehve), registreerides selle sõna Rootsi kaubamärgina (auto turvavööde jaoks), et kasutada seda kohaldatava määruse alusel hiljem domeeni nimes. Euroopa Kohus kohaldas kohtuotsusest Lindt(49) tulenevat reeglit ja leidis, et eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi hageja registreeris Rootsis sõnamärgi &R&E&I&F&E&N& turvavöödele, „oli tema tegelik kavatus avada rehvipoe Interneti-portaal, mille ta kavatses registreerida“. Seega oli selles kohtuasjas õigupoolest tegu katsega kaubamärgieeskirju „üle mängida“.(50) Teisisõnu järeldas Euroopa Kohus, et kaubamärkide taotlemine „küberskvottimise“ eesmärgil võib kvalifitseeruda selle määruse kontekstis pahauskseks. Nagu käesolevas ettepanekus väidan, kehtivad samalaadsed põhjendused ka kaubamärkide registreerimise süsteemi kohta üldisemalt.
112. Samuti on Üldkohus leidnud, et Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile ELi kaubamärgi registreerimise taotluse esitamine blokeerimisstrateegia raames võib kujutada endast pahausksust.(51)
113. Üldkohus märkis nimetatud kohtuotsuse punktis 51, et „siseriikliku kaubamärgi registreerimistaotluste järjepidev esitamine sama tähise suhtes nendele kaupadele ja teenustele, mis kuuluvad vähemalt osaliselt identsetesse klassidesse, annab aluse A. seisundi blokeerimiseks. Nimelt, kui kolmas isik taotleb identse või sarnase ELi kaubamärgi registreerimist, taotleb A. ELi kaubamärgi registreerimist, nõuab sellele prioriteeti, tuginedes siseriikliku kaubamärgi taotluste ahela viimasele lülile, ning esitab nimetatud ELi kaubamärgi taotlusele tuginedes vastulause. Siseriikliku kaubamärgi registreerimistaotluste järjepideva esitamise eesmärk on seega blokeerida tema seisund ajavahemikuks, mis ületab määruse nr 207/2009 artikli 29 lõikes 1 ette nähtud kuuekuulist järelemõtlemisaega ja isegi selle määruse artikli 51 lõike 1 punktis a ette nähtud viie aasta pikkust ajapikendust“.
114. Olen seisukohal, et kui taotleja ei kavatse kaubamärki kasutada, ei ole oluline, kas ta kavatseb takistada selle kaubamärgi kasutamisel konkreetset kolmandat isikut või kõiki kolmandaid isikuid. Selles olukorras on taotleja eesmärk saavutada alusetult monopol, et tõkestada võimalikke konkurente kasutamast tähist, mida ta ise ei kavatse kasutada. See kujutab endast kaubamärgisüsteemi kuritarvitamist.
115. Lõpuks toetavad eespool kirjeldatud analüüsi minu arvates ka ettevalmistavad materjalid. Seoses pahausksuse mõistega nähtub ka nendest, et kaubamärgi kehtetuks tunnistamine pahausksuse tõttu hõlmab olukordi, kus kaubamärgi registreerimise taotlus esitatakse kavatsuseta kasutada kõiki näidatud kaupu/teenuseid või mõnda neist. Aastal 1984 tegi Saksamaa delegatsioon nõukogu kaubamärgimääruse töörühmas sõnaselgelt ettepaneku nõuda ELi kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel „heauskset kaubamärgi kasutamise kavatsust“ (Schreiben der deutschen Delegation doc., 12. oktoober 1984, 9755/84 lk 7–8). See ettepanek võeti 1985. aastal vastu ning 1986. aastal lisati see artikli 41 lõike 1 punkti b kui absoluutne tühistamise põhjus. Sama sätte edaspidistes redaktsioonides asendati sõnastus kaubamärgi kasutamise „heauskse“ kavatsuse puudumise kohta üldisema terminiga „pahausksus“, millest kujunes määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkt b (praegu määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b).
116. Mõned autorid võtsid õiguskirjanduses(52) seisukoha, et sõnaselge nõue heauskse kavatsuse kohta kaubamärki kasutada asendati lihtsalt „pahausksusega“ selleks, et jätta määrusest (ja direktiivist) välja kasutamise kavatsuse nõue. Pean seda seisukohta vääraks.
117. Ma ei näe ettevalmistavates materjalides midagi, mis viitaks sellele, et see on nii, ja pean palju veenvamaks mujal õiguskirjanduses väljendatud seisukohta,(53) et sõnaselge nõue asendati üldisema „pahausksusega“ selle sätte kohaldamisala laiendamise eesmärgil, kuna usuti, et see hõlmab nii heauskse kasutamiskavatsuse kui ka muud liiki pahausksuse.(54)
C. Neljas eelotsuse küsimus
1. Poolte argumentide lühikokkuvõte
118. Sky märgib, et kui pahausksusel põhinev vastuväide rahuldatakse, on kohustuslik rakendada see üksnes asjaomaste kaupade või teenuste suhtes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab keeldumispõhjuste kontrollimine puudutama iga kaupa või teenust, mille jaoks kaubamärki soovitakse registreerida või mille jaoks on kaubamärk registreeritud.(55)
119. SkyKicki peamine väide seisneb selles, et kui kaubamärgi registreerimist on taotletud kavatsuseta kasutada seda kõikide nende kaupade ja teenuste ulatuses, mille jaoks on taotleja selle registreerimist taotlenud, ja kui liiglaiade õiguste taotlemine oli tema tahtlik strateegiline otsus, peab kaubamärgi registreerimine olema seetõttu tervikuna kehtetu. SkyKick tugineb määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punktile b, milles on sätestatud, et ELi kaubamärk „tunnistatakse kehtetuks“, kui „taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt“. SkyKick märgib, et (tema teada) ainus liidu kohtute otsus, mis seda aspekti otseselt käsitleb, on tema peamist väidet otseselt toetav. Kohtuotsuses „GRUPPO SALINI“(56) märkis Üldkohus, et „pahausksus registreerimistaotluse esitamisel [toob] iseenesest kaasa kogu vaidlustatud kaubamärgi kehtetuse“. See on kooskõlas ka paljude liikmesriikide õiguses, sealhulgas Inglise üldises õiguses levinud põhimõttega fraus omnia corrumpit (pettus muudab kõik kehtetuks).(57)
120. Teise võimalusena väidab SkyKick, et vastus küsimusele, kas pahausksus viib kaubamärgi kehtetuseni, oleneb juhtumipõhisest analüüsist, mis omakorda sõltub mitmete tegurite analüüsist. Analüüsitavate hulgas on järgmised tegurid: äriliste põhjenduste olemasolu; mil määral eiras taotleja kolmandate isikute ja ametiasutuste seisukohast õiguskindlust; kaubamärgiomaniku suurus ja ressursid, mida ta saab kasutada; loetletud kaupade ja teenuste arv ning nende omavahelise kattuvuse ulatus; mil määral hõlmab kaubamärk kaupu/teenuseid, mille kasutamise kavatsust taotlejal ei olnud; kaubamärgi eristusvõime; kas kõnealused õigused on duplitseerivad või on neid „igihaljastatud“ (nn evergreening); kaubamärkidel põhinev rakendamistegevus seoses kaupade/teenustega, mida ta ei kavatsenud kasutada; ning kas kaubamärgiomanikul on kavatsuse puudumisest hoolimata mõistlik põhjendus taotluse esitamiseks.
121. Ühendkuningriigi valitsus teeb ettepaneku vastata sellele küsimusele tema poolt kolmandale küsimusele pakutava vastuse kontekstis. Prantsuse valitsus teeb ettepaneku ühendada selle küsimuse vastus kolmanda ja viienda küsimuse vastusega. Ungari, Poola ja Slovakkia valitsus ei ole sellele küsimusele vastust välja pakkunud.
122. Soome valitsus ja komisjon väidavad sisuliselt, et neljandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kehtetuks tunnistamise põhjuse tagajärgede laiendamine ka nendele kaupadele või teenustele, mille jaoks kaubamärki tegelikult kasutatakse, oleks karistuselaadne tagajärg, mida kõnealuste sätete sõnastus ei toeta.
2. Hinnang
123. Kuna vastus kolmandale küsimusele on jaatav, on vaja selgitada, milliste tagajärgedega on taotleja pahausksus taotluse esitamisel, kui see pahausksus puudutab vaid ühte osa registreerimisega hõlmatud kaupadest ja teenustest.
124. Minu arvates on eelotsusetaotluse esitanud kohtul õigus, kui ta pakub, et kaubamärgi võib tunnistada osaliselt kehtetuks, kui taotlus esitati osalt pahauskselt.
125. Piisab märkimisest, et määruse nr 40/94 artikli 51 lõikest 3 ja direktiivi 89/104 artiklist 13 tuleneb selgelt, et kui kehtetuks tunnistamise põhjused on olemas ainult mõnede kaupade või teenuste puhul, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, kuulutatakse kaubamärk kehtetuks ainult nende kaupade või teenuste osas.
126. Sellepärast olen seisukohal, et Üldkohtu praktika,(58) mis viitab vastupidisele (s.o et pahausksusega kaasneb terve kaubamärgi kehtetus), on ekslik.
127. Sellest tulenevalt, võttes arvesse direktiivi 89/104 artiklit 13 ja määruse nr 40/94 artikli 51 lõiget 3, kui kehtetuks tunnistamise põhjus on olemas ainult mõne kauba või teenuse puhul, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, tuleb kaubamärk kehtetuks tunnistada ainult nende kaupade või teenuse osas.
D. Viies eelotsuse küsimus
1. Poolte argumentide lühikokkuvõte
128. Sky sõnul on 1994. aasta seaduse § 32 lõige 3 vastuolus liidu õigusaktidega, mis on kohaldatavad kaubamärkide õiguskaitsele nende liikmesriigi tasandil ja liidu tasandil registreerimise teel. Igal juhul on lubamatu tõlgendada või kohaldada liikmesriigi seadusandlikku õigusnormi, nagu § 32 lõige 3, nii, et 1) selle tagajärjel tuvastatakse pahausksus, mis muidu liidu õiguses autonoomsele pahausksuse mõistele ei vasta, või nii, et 2) kehtestatakse seoses registreeritud kaubamärkide kasutamisega otseselt või kaudselt teistsugune või koormavam nõue võrreldes sellega, mis on materiaalõiguslikult kehtestatud ja reguleeritud liidu õigusaktidega mis on kohaldatavad registreerimise tühistamise suhtes ja „kasutamise tõendamise“ kui registreerimisega antavate õiguste rakendamise eeltingimuse suhtes, ning mis kehtib alles alates kaubamärgi registreerimisest.
129. Ühendkuningriigi valitsus väidab, et see küsimus on vastuvõetamatu, kuna direktiivi 2015/2436 ei ole veel Ühendkuningriigi õigusesse üle võetud.
130. SkyKick ja Ühendkuningriigi valitsus (teise võimalusena) märgivad, et § 32 lõikega 3 on kehtestatud menetlusnõue, mille kohaselt tuleb registreerimistaotluses märkida, et kaubamärki tegelikult kasutatakse või et taotleja kavatseb kaubamärki tegelikult kasutada ja niisiis on kaubamärk kooskõlas liidu õigusaktidega, mis käsitlevad liikmesriikide ja liidu kaubamärke.
131. Prantsuse valitsus teeb ettepaneku ühendada selle küsimuse vastus kolmandale ja neljandale küsimusele antavaga. Ungari, Poola, Slovakkia ja Soome valitsus ei ole sellele küsimusele vastust välja pakkunud.
132. Komisjon väidab sisuliselt, et 1994. aasta seaduse § 32 lõige 3 on liidu õigusega kooskõlas.
2. Hinnang
133. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on Ühendkuningriigi kohtud seisukohal, et 1994. aasta seaduse § 32 lõike 3 rikkumisele valeandmetega deklaratsiooni esitamise näol saab tugineda seoses kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlusega pahausksuse keelu alusel. Teisisõnu võidakse § 32 lõike 3 kohaselt esitatud deklaratsiooni Ühendkuningriigis kasutada tõendina taotleja võimaliku pahausksuse kohta, mis on absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus.
134. Eelotsusetaotlus palub selgitada selle paragrahvi vastavust direktiivile 2015/2436 ja eelnenud direktiividele ning seetõttu tuleb Ühendkuningriigi valitsuse argument vastuvõetamatuse kohta tagasi lükata.
135. Asjakohase direktiiviga on jäetud menetlusautonoomia küsimused liikmesriikide reguleerida, kuid on ka teatavad materiaalõiguslikud teemad, mille ühtlustamist ei ole ette nähtud. Direktiivi 89/104 põhjenduses 5 (mis vastab direktiivi 2008/95 põhjendusele 6) on märgitud: „liikmesriikidele jääb vabadus määratleda registreerimise teel omandatava kaubamärgi registreerimise, tühistamise ja kehtetuks tunnistamise kord; näiteks võivad liikmesriigid määrata kindlaks kaubamärgi registreerimise ja kehtetuks tunnistamise vormi, otsustada, kas varasematele õigustele tuleks toetuda registreerimiskorra või kehtetuks tunnistamise korra või mõlema puhul ning, kui nad lubavad varasematele õigustele toetuda registreerimiskorra puhul, otsustada, kas kasutada vaidlustamismenetlust või ametiülesande korras läbivaatamist või mõlemat; liikmesriikidele jääb vabadus määrata kindlaks kaubamärkide tühistamise ja kehtetukstunnistamise mõju“ (kohtujuristi kursiiv).
136. Peale selle on nimetatud direktiivi põhjenduses 7 (mis vastab direktiivi 2008/95 põhjendusele 8) muu hulgas märgitud, et „liikmesriikidel on võimalik oma õigusnormides säilitada või nendega kehtestada kaubamärgi andmisest keeldumise või selle tühistamise põhjendusi, mis on seotud kaubamärgi omandamise ja jätkuva valdamise tingimustega, mille jaoks ei ole ühtlustamissätteid, mis käsitlevad näiteks vastavust kaubamärgi andmise tingimustele, kaubamärgi pikendamist või lõive käsitlevaid eeskirju või on seotud menetlusnõuete täitmatajätmisega“.(59)
137. Käesolevas asjas on aga oluline see, et minu arvates ei ole 1994. aasta seaduse § 32 lõikes 3 ette nähtud uut kehtetuks tunnistamise alust.
138. Seal on ette nähtud vaid taotlustega seotud menetlusnõuded, kuna seal on sätestatud, millised tõendid peavad kaubamärgi registreerimise taotlusega kaasas olema. Paragrahvi 32 lõike 3 laadi säte võib teenida ka mitut eesmärki, mis on seotud tühistamise või kehtetuks tunnistamisega, sealhulgas menetlus‑ või materiaalõigusnormide järgimata jätmisega.
139. Kuigi selles paragrahvis ette nähtud menetlusõiguslike kohustuste rikkumine võib kaasa tuua registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise, põhineb selline kehtetus – kui see tuvastatakse – tegelikult siiski direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 2 punktis d sätestatud nõudel, mis puudutab pahausksust.
140. Olen (nagu komisjongi) seisukohal, et § 32 lõige 3 on sellisena vaid õigusnormide täitmata jätmisega seotud menetlusnõue, mis aitab kaasa pahausksuse kohta tõendite esitamisele kõikidel konkreetse juhtumi asjaoludel. Paragrahvi 32 lõikes 3 ei ole täpsustatud, millised õiguslikud tagajärjed tekivad sellest, kui kaubamärgi taotleja esitab ebatäpset teavet. See tuleb iseenesest võrdsustada kehtetuks tunnistamise põhjusega, mille kohaselt on tegu pahausksusega, kui taotlejal ei ole heauskset kavatsust kasutada kaubamärki kõikide näidatud kaupade ja teenuste jaoks. Teisisõnu ei olnud võimalik tuvastada, et kehtetuks tunnistamise põhjust, mis seisneb pahausksuses, saab kohaldada vaid juhul, kui 1994. aasta seaduse § 32 lõikest 3 lähtudes on esitatud valeandmeid. Siiski võib see kuuluda tõendite hulka.
141. Seetõttu ei näe ma, kuidas § 32 lõige 3 saaks takistada eelotsusetaotluse esitanud kohut täitmast tema kohustust tõlgendada liikmesriigi õigust kooskõlas direktiiviga niivõrd, kui § 32 lõikes 3 ei ole ette nähtud õiguslikke tagajärgi, mis tekivad sellest, kui kaubamärgi taotleja esitab ebatäpset teavet.
142. Järelikult on 1994. aasta seaduse § 32 lõige 2 direktiiviga 89/104 kooskõlas, kui see ei ole ainus pahausksuse tuvastamise alus.
III. Ettepanek
143. Nendel põhjendustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata High Court of Justice’i (Chancery Division) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), varaliste vaidluste osakond, Ühendkuningriik) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Registreeritud ELi kaubamärki või riigisisest kaubamärki ei tohi tunnistada tervikuna või osaliselt kehtetuks ainuüksi põhjendusel, et kaupade ja teenuste määratlus ei ole mõne termini või kõikide terminite osas piisavalt selge ja täpne. Selguse ja täpsuse puudumist kaupade ja teenuste määratluses võib sellegipoolest arvesse võtta niisuguse registreerimisega antava õiguskaitse ulatuse hindamisel.
2. Selguse ja täpsuse nõue võib siiski kuuluda avaliku korraga vastuolus olevate kaubamärkide registreerimisest keeldumise või kehtetuks tunnistamise põhjuste hulka, nagu on ette nähtud 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/104 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõike 1 punktis f ja 20. detsembri 1993. aasta määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 7 lõike 1 punktis f, niivõrd kui kaubamärgi registreerimine „arvutitarkvara“ jaoks on põhjendamatu ja vastuolus avaliku huviga. Selline termin nagu „arvutitarkvara“ on liiga üldine ja hõlmab liiga erinevaid kaupu ja teenuseid, et olla kooskõlas kaubamärgi päritolu tähistamise ülesandega ning olla piisavalt selge ja täpne, et võimaldada pädevatel asutustel ja kolmandatel isikutel pelgalt selle termini alusel teha kindlaks kaubamärgist tuleneva kaitse ulatus.
3. Teatavatel asjaoludel võib kaubamärgi registreerimise taotlemine kavatsuseta seda näidatud kaupade või teenuste jaoks kasutada olla pahausksuse tunnus, eriti kui taotleja ainus eesmärk on takistada kolmandat isikut turule sisenemast, sealhulgas juhul, kui leidub tõendeid kuritarvitusliku taotlemisstrateegia kohta, millele peab hinnangu andma liikmesriigi kohus.
4. Direktiivi 89/104 artiklist 13 ja määruse nr 40/94 artikli 51 lõikest 3 tuleneb, et kui kehtetuks tunnistamise põhjus on olemas ainult mõne kauba või teenuse puhul, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, tuleb kaubamärk kehtetuks tunnistada ainult nende kaupade või teenuste osas.
5. Ühendkuningriigi 1994. aasta kaubamärgiseaduse § 32 lõige 2 on direktiiviga 89/104 kooskõlas, kui see ei ole ainus pahausksuse tuvastamise alus.