Language of document : ECLI:EU:C:2019:497

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

13. juuni 2019(*)

Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – ELTL artiklid 18, 21 ja 165 – Spordialaliidu määrus – Teise liikmesriigi kodakondsusega harrastussportlase osalemine liikmesriigi meistrivõistlustel – Erinev kohtlemine kodakondsuse alusel – Vaba liikumise piirang

Kohtuasjas C‑22/18,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Darmstadti (Darmstadti esimese astme kohus, Saksamaa) 2. novembri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. jaanuaril 2018, menetluses

TopFit eV,

Daniele Biffi

versus

Deutscher Leichtathletikverband eV,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen, J. Malenovský, C. G. Fernlund (ettekandja) ja L. S. Rossi,

kohtujurist: E. Tanchev,

kohtusekretär: osakonnajuhataja D. Dittert,

arvestades kirjalikku menetlust ja 13. detsembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        TopFit eV ja Daniele Biffi, esindaja: Rechtsanwalt G. Kornisch,

–        Deutscher Leichtathletikverband eV, esindaja: Rechtsanwalt G. Engelbrecht,

–        Hispaania valitsus, esindaja: S. Jiménez García,

–        Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer ja I. Rubene,

olles 7. märtsi 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artiklite 18, 21 ja 165 tõlgendamist.

2        Taotlus on esitatud ühelt poolt Topfit eV ja Daniele Biffi ning teiselt poolt Deutscher Leichtathletikverband eV (Saksamaa kergejõustikuliit) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb riigi harrastusspordi meistrivõistlustel veteranide vanuserühmas teiste liikmesriikide kodanike osalemistingimusi.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        EL toimimise lepingu XII jaotise artikli 165 „Haridus, kutseõpe, noorsugu ja sport“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      […]

Liit panustab Euroopa spordiküsimuste edendamisse, võttes arvesse selle eripära, vabatahtlikkusel põhinevaid struktuure ning selle sotsiaalset ja kasvatuslikku funktsiooni.

2.      Liidu tegevusega püütakse:

[…]

–        arendada Euroopa mõõdet spordis spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate asutuste omavahelise koostöö edendamise ning sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise ja vaimse puutumatuse kaitsmise kaudu.“

 Saksamaa kergejõustikuliidu määrus

4        Saksamaa kergejõustikumääruse (Deutsche Leichtathletikordnung, edaspidi „kergejõustikumäärus“) § 5.2.1, mis käsitleb õigust osaleda Saksamaa meistrivõistlustel, sätestab 17. juuni 2016. aasta versioonis:

„Kõik meistrivõistlused on üldjuhul avatud kõikidele sportlastele, kellel on Saksamaa kodakondsus ja Saksa kergejõustikuühingu või -ühenduse kaudu kehtiv stardiõigus.“

5        Varem sisaldas nimetatud määrus § 5.2.2, mille kohaselt oli liidu kodanikel õigus osaleda Saksa meistrivõistlustel, kui neil oli Saksa kergejõustikuühingu või ‑ühenduse kaudu kehtiv stardiõigus ning kui see õigus oli neil olnud vähemalt üks aasta. See paragrahv tunnistati kehtetuks 17. juunil 2016 ning seda ei ole asendatud.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

6        Daniele Biffi on 1972. aastal sündinud Itaalia kodanik, kes on alates 2003. aastast elanud Saksamaal. Ta tegeleb harrastussportlasena veteranide vanuserühmas (üle 35-aastased) jooksualadel, mille distantsid on 60 meetrit, 100 meetrit, 200 meetrit ja 400 meetrit. Daniele Biffi kuulub spordiühendusse TopFit, mille peakorter asub Berliinis (Saksamaa), ja Berliner Leichtathletik-Verbandi (Berliini kergejõustikuliit, Saksamaa), mis on omakorda DLV liige.

7        DLV koondab kõiki liidumaade tasandil tegutsevaid kergejõustikuliite. Ta korraldab riigi kergejõustiku meistrivõistlusi kolmes vanuserühmas: alla 20‑aastased noored, noored tipptaseme sportlased ja veteranid.

8        D. Biffi, kes ei ole enam Itaalia kergejõustikuliidu liige, on alates 2012. aastast osalenud veteranide meistrivõistlustel Saksamaal.

9        Kergejõustikumääruse §‑is 5.2.2 oli sätestatud, et kuni 17. juunini 2016 oli Saksamaa meistrivõistlustel osalemine avatud liidu kodanikele, kellel ei ole Saksa kodakondsust, kui neil oli stardiõigus Saksa sportlaste ühingu või ühenduse kaudu ning neil on see õigus olnud vähemalt üks aasta.

10      Viidatud kuupäeval muutis DLV seda määrust ning tunnistas nimetatud sätte kehtetuks. Kõnealuse määruse § 5.2 nimetab edaspidi vaid riigi kodanikke ja seega on DLV suuniste kohaselt Saksamaa kodakondsusega sportlased eelistatult need, kes on valitud osalema riigi meistrivõistlustel.

11      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et DLV põhjendas seda muudatust väitega, et Saksamaa meistriks võib saada ainult Saksamaa kodakondsusega sportlane, kellel on meistrivõistlusel stardiõigus lühendi „GER“ all, mis viitab sõnale „Germany“, st Saksamaa. Veteranide puhul ei saa teha erandeid reeglitest, mis kehtivad teistele sportlaste vanuserühmadele nagu alla 20‑aastased noored ja noored tipptaseme sportlased.

12      DLV esitab oma kirjalikes seisukohtades määruse kohta täpsustusi, selgitades, et välismaalased, kellel on stardiõigus kergejõustikuklubi või -ühenduse kaudu DLV territooriumil või mõne muu riikliku spordiliidu kaudu, võivad põhjendatud juhtudel saada stardiõiguse ilma paremusjärjestuseta, kui nad on saanud sellekohase loa enne asjaomasele spordiüritusele registreerimise lõppkuupäeva. Sellisel juhul võivad nad osaleda ainult jooksu esimeses võistlusvoorus või tehnikaala kolmes esimeses katses.

13      TopFit registreeris D. Biffi Saksamaa veteranide sisemeistrivõistlustel 60 meetri, 200 meetri ja 400 meetri jooksus, mis peeti 4. ja 5. märtsil 2017 Erfurtis. DLV lükkas selle registreeringu aga tagasi, mistõttu D. Biffi jäi meistrivõistlustelt täielikult kõrvale, olgugi et ta vastas kõigile osalemistingimustele peale kodakondsuse nõude. TopFit ja D. Biffi esitasid tagasilükkamise otsuse peale edutult vaide spordiliidu õiguskomisjonile.

14      DLV korraldas 30. juunist kuni 2. juulini 2017 veel ühed Saksamaa meistrivõistlused Zittaus, millel osalemiseks nõutavad miinimumtulemused oli D. Biffi saavutanud 100 meetri, 200 meetri ja 400 meetri jooksus. Kuna aga D. Biffil oli õigus võistlustel osaleda vaid „väljaspool paremusjärjestust“ või „ilma paremusjärjestuse kohata“, esitas ta koos TopFitiga eelotsusetaotluse esitanud kohtule ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, et tagada tema täieõiguslik osalemine meistrivõistlustel. See taotlus jäeti rahuldamata.

15      D. Biffi sai loa nendel jooksualadel osaleda, kuid ainult osaliselt, st ilma paremusjärjestuseta, olenemata sellest, kas tegu oli aja peale võistluse või võistlusega, millel oli ka finaalvõistlus nagu 100 meetri jooksu puhul, mille raames lubati tal osaleda vaid eeljooksudes finaalvõistlusele pääsemata.

16      Seetõttu pöördusid D. Biffi ja TopFit eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, nõudes, et D. Biffil lubataks tulevastel Saksamaa veteranide kergejõustiku meistrivõistlustel osaleda ning et tal oleks võimalik saada nendel meistrivõistlustel paremusjärjestus. Nad väidavad, et D. Biffi vastab kõigile DLV poolt nõutud tingimustele, eelkõige soorituste osas, välja arvatud Saksa kodakondsuse omamise tingimus.

17      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas selline kodakondsuse tingimus kujutab endast aluslepingu sätetega vastolus olevat õigusvastast diskrimineerimist.

18      Ta märgib, et DLV arvates ei ole kergejõustikumäärus aluslepingu sätetega vastuolus, sest kõnealune sporditegevus ei kujuta endast majandustegevust ega kuulu seega liidu õiguse kohaldamisalasse.

19      Rõhutades, et D. Biffi on veteransportlane, kes hoolimata märkimisväärsetest tulemustest jääb endiselt harrastussportlaseks, kes ei tegele meistrivõistlustel osaledes majandustegevusega, palub nimetatud kohus selgitada, kas liidu õiguse kohaldamine spordi valdkonnas eeldab siiski, et tegeletakse majandustegevusega. Ta toob sellega seoses välja, et liidu õigus viitab nüüd ELTL artiklis 165 sõnaselgelt spordile ning et liidu kodanike õigus jääda elama teise liikmesriiki, ilma et neid diskrimineeritaks, nagu on sätestatud ELTL artiklites 18, 20 ja 21, ei peaks sõltuma majandustegevusega tegelemisest.

20      Nimetatud kohus leiab antud küsimuse osas kahtlust evides, et ühe liikmesriigi meistrivõistlustel teiste liikmesriikide kodanike osalemine peaks olema üldjuhul lubatud. Erandid võivad kehtida eelkõige riigi meistritiitlite ja meistrivõistluste puhul, kuid piirangud peaksid olema proportsionaalsed ega tohiks minna kaugemale sellest, mis on vältimatult vajalik spordivõistluse toimumiseks.

21      Nendel asjaoludel otsustas Amtsgericht Darmstadt (Darmstadti esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas ELTL artikleid 18, 21 ja 165 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi spordialaliidu kergejõustikumääruse säte, milles seatakse riigi meistrivõistlustel osalemise tingimuseks liikmesriigi kodakondsuse olemasolu, kujutab endast õigusvastast diskrimineerimist?

2.      Kas ELTL artikleid 18, 21 ja 165 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi [spordi]alaliit diskrimineerib õigusvastaselt harrastussportlasi, kellel ei ole liikmesriigi kodakondsust, kui ta võimaldab neil küll riigi meistrivõistlustel osaleda, kuid lubab neil startida ainult „väljaspool paremusjärjestust“ või „ilma paremusjärjestuse kohata“ ega luba osaleda finaaljooksudel ja ‑võistlustel?

3.      Kas ELTL artikleid 18, 21 ja 165 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi [spordi]alaliit diskrimineerib lubamatult harrastussportlasi, kellel ei ole liikmesriigi kodakondsust, kui ta jätab nad kõrvale riigi meistritiitlite või kohtade arvestusest?“

 Menetluse suulise osa uuendamise taotlus

22      Pärast kohtujuristi ärakuulamist taotles DLV 20. märtsi 2019. aasta kirjas menetluse suulise osa uuendamist põhjusel, et kohtujuristi ettepanek põhineb peamiselt ELTL artiklil 49, samas kui eelotsuse küsimused käsitlevad üksnes ELTL artikleid 18, 21 ja 165 ning et pooltel ei ole olnud võimalust avaldada arvamust ELTL artikli 49 võimaliku mõju kohta põhikohtuasja lahendile.

23      Selles osas võimaldab Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 83 Euroopa Kohtul igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulist osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.

24      Käesoleva juhtumi puhul on Euroopa Kohus seisukohal, et tal on olemas kogu vajalik teave, et vastata talle esitatud küsimustele ning et asja ei pea lahendama ELTL artiklil 49 põhineva argumendi põhjal, mida pooled ei ole omavahel arutanud.

25      Seetõttu puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.

 Eelotsuse küsimuste analüüs

26      Oma küsimustega, mida tuleks analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas ELTL artikleid 18, 21 ja 165 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi spordialaliidu määrus nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt teisest liikmesriigist pärit liidu kodanik, kes elab juba mitu aastat selle liikmesriigi territooriumil, kus asub ka see alaliit, kus ta veteranide vanuserühmas tegeleb harrastajana jooksmisega, ei saa jooksualadel osaleda riigi meistrivõistlustel samamoodi nagu selle riigi enda kodanikud, mistõttu isegi kui ta vastab kõikidele nõuetele peale kodakondsuse nõude, võib ta nendel meistrivõistlustel osaleda üksnes väljaspool paremusjärjestust või ilma paremusjärjestuse kohata ning õiguseta jõuda finaalvõistlustele ja saada riigi meistritiitel, või ei lubata tal üldse nendel meistrivõistlustel osaleda.

27      Sellega seoses tuleb märkida, et selline liidu kodanik nagu D. Biffi, kes on 15 aastat Saksamaal elanud Itaalia kodanik, on kasutanud oma vaba liikumise õigust ELTL artikli 21 tähenduses.

28      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on liikmesriikide kodanike põhistaatus olla liidu kodanik, mis tähendab, et liikmesriikide kodanikke, kes on samas olukorras, tuleb kohelda seaduse ees võrdselt, sõltumata nende kodakondsusest ja ilma et see piiraks sõnaselgelt ette nähtud erandite kohaldamist (20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Grzelczyk, C‑184/99, EU:C:2001:458, punkt 31).

29      Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, kuulub niisugune liidu kodanik, kes kasutab oma õigust vabalt liikuda, kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet tunnustava ELTL artikli 18 kohaldamisalasse (13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Raugevicius, C‑247/17, EU:C:2018:898, punkt 27).

30      See artikkel on kohaldatav sellise liidu kodaniku suhtes, kes nagu D. Biffi elab mõnes muus liikmesriigis kui see, mille kodanik ta on, ja kus ta soovib harrastajana spordivõistlustel osaleda.

31      Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liidu õigus tagab igale liikmesriigi kodanikule nii vabaduse liikuda teise liikmesriiki, et asuda seal tööle või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana, kui ka seal elada pärast sellise tegevuse lõppemist ning et võimalus tegeleda vaba-aja tegevustega, mida selles riigis pakutakse, on vaba liikumise otsene järelm (7. märtsi 1996. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑334/94, EU:C:1996:90, punkt 21).

32      Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et liidu kodanikule ELTL artikli 21 lõikega 1 antud õiguste eesmärk on muu hulgas soodustada asjaomase liidu kodaniku järkjärgulist integreerumist vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda (vt selle kohta 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Lounes, C‑165/16, EU:C:2017:862, punkt 56).

33      Lisaks kajastab ELTL artikkel 165 spordi, eriti harrastusspordi märkimisväärset sotsiaalset tähtsust liidus, mis on esile tõstetud Amsterdami lepingu teksti vastu võtnud konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsioonis nr 29 spordi kohta (vt selle kohta 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punkt 106, samuti 13. aprilli 2000. aasta kohtuotsus Lehtonen ja Castors Braine, C‑176/96, EU:C:2000:201, punkt 33) ja spordi rolli vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda integreerimise faktorina.

34      ELTL artikli 21 lõike 1 ja artikli 165 koostoimest tuleneb seega, et harrastusspordiga tegelemine, iseäranis spordiklubi raames, võimaldab liidu kodanikul, kes elab muus liikmesriigis kui riik, mille kodanik ta on, luua sidemeid selle riigi ühiskonnaga, kuhu ta on kolinud ja kus ta elab, või neid sidemeid tugevdada. See kehtib ka osas, mis puudutab osalemist mis tahes taseme spordivõistlustel.

35      Sellest järeldub, et sellisel liidu kodanikul nagu D. Biffi on vastuvõtva liikmesriigi ühiskonnas harrastajate võistlusspordiga tegelemise raames õigus tugineda ELTL artiklitele 18 ja 21.

36      Sellegipoolest tekib küsimus, kas riigi spordialaliitude eeskirjade suhtes kohaldatakse aluslepingu eeskirju samal alusel nagu riigi kehtestatud eeskirjade suhtes.

37      Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb aluslepinguga ette nähtud põhivabaduste järgimise ja kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keeld ka mitteriiklikele õigusnormidele, millega püütakse kollektiivselt reguleerida tasustatud tööd ja teenuste osutamist (vt muu hulgas 12. detsembri 1974. aasta kohtuotsus Walrave ja Koch, 36/74, EU:C:1974:140, punkt 17; 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punkt 82; 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Laval un Partneri, C‑341/05, EU:C:2007:809, punkt 98, ning 16. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Olympique Lyonnais, C‑325/08, EU:C:2010:143, punkt 30).

38      Euroopa Kohus on niisiis otsustanud, et isikute vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel, mis on EMÜ asutamislepingu (tunnistatud kehtetuks Lissaboni lepinguga) artikli 3 punktis c, mis on sisuliselt asendatud ELTL artiklitega 3–6, sätestatud kui Euroopa Ühenduse põhieesmärk, satuks ohtu, kui riiklike tõkete kaotamist oleks võimalik neutraliseerida takistustega, mis tulenevad avaliku õiguse reguleerimisalast väljapoole jäävatele ühendustele või asutustele kuuluva õigusliku autonoomia kasutamisest (vt selle kohta 12. detsembri 1974. aasta kohtuotsus Walrave ja Koch, 36/74, EU:C:1974:140, punkt 18).

39      Selles Euroopa Kohtu praktikas kinnitust leidnud põhimõte on kohaldatav ka siis, kui ühendus või asutus teostab teatavat pädevust eraisikute suhtes ja tal on võimalik neile kehtestada tingimusi, mis rikuvad aluslepinguga tagatud põhivabaduste kasutamist (vt selle kohta 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Ferlini, C‑411/98, EU:C:2000:530, punkt 50).

40      Sellest tuleneb, et selliste riigi spordialaliidu eeskirjade suhtes nagu põhikohtuasjas, mis reguleerivad liidu kodanike pääsu spordivõistlustele, on kohaldatavad aluslepingu sätted, eelkõige ELTL artiklid 18 ja 21.

41      Seepärast on vaja analüüsida, kas sellised eeskirjad on nimetatud artiklitega kooskõlas.

42      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et sellist liidu kodanikku nagu D. Biffi koheldakse riigi enda kodanikest erinevalt alates kergejõustikumäärusesse 17. juunil 2016 DLV poolt tehtud muudatusest.

43      Nimetatud kohtu sõnul võidakse sellisele kodanikule, isegi kui ta vastab nõutavate sportlike tulemuste tingimusele ning isegi kui tal on võistlustel osalemise õigus spordiklubi kaudu, mis on riikliku kergejõustikuliidu liige, olnud vähemalt üks aasta, tema kodakondsuse tõttu keelduda loa andmisest osaleda riigi meistrivõistlustel harrastajana veteranide vanuserühmas jooksualade lühidistantsidel või lubatakse seal osaleda vaid osaliselt.

44      Tuleb märkida, et selline erinev kohtlemine võib tekitada liidu kodaniku vaba liikumise piirangu (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Raugevicius, C‑247/17, EU:C:2018:898, punkt 28).

45      Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et sellisel harrastussportlasel nagu D. Biffi ei ole pääsu DLV korraldatavatele riigi meistrivõistlustele veteranide vanuserühmas samasugustel tingimustel nagu Saksa kodanikel, olgugi et need meistrivõistlused kuuluvad riigi tasandil kõige olulisemate võistluste hulka. Isegi kui tal on lubatud võistlustel osaleda, võib ta nüüdsest osaleda ainult kvalifikatsiooniringides ilma paremusjärjestuseta ja seega ilma finaalipääsu võimaluseta või võistlustel aja peale, kuid väljaspool paremusjärjestust.

46      Selline määrus, nagu on arutusel põhikohtuasjas, võib lisaks viia – nagu leiavad ka TopFit ja D. Biffi oma kirjalikes seisukohtades – selleni, et mõne muu liikmesriigi kui Saksamaa kodanikud saavad klubidelt, mille liikmed nad on, vähem toetust kui oma riigi kodanikest kergejõustiklased, kuna need klubid on vähem huvitatud investeerimisest sportlasesse, kes ei saa riigi meistrivõistlustel osaleda. Sellisel juhul võivad sportlased, kes on teiste liikmesriikide kodanikud nagu D. Biffi, olla halvemini integreerunud oma koduklubisse ja seetõttu ka oma elukoha liikmesriigi ühiskonda.

47      Tuleb tõdeda, et sellised tagajärjed võivad muuta harrastusspordiga tegelemise liidu kodanike poolt vähem atraktiivseks ning kujutavad endast seega viimati nimetatute vaba liikumise piirangut ELTL artikli 21 tähenduses.

48      Ent liidu kodanike liikumisvabaduse piirang võib olla põhjendatud üksnes juhul, kui see põhineb objektiivsetel kaalutlustel ja on asjaomaste õigusnormidega taotletava õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne (vt selle kohta 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Raugevicius, C‑247/17, EU:C:2018:898, punkt 31).

49      Sellega seoses tuleb märkida, et spordi valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et isikute ja teenuste vaba liikumist käsitlevad liidu õigusaktid ei välista selliseid eeskirju või tavasid, mis on põhjendatud teatavate spordisündmuste eripära ja raamistikuga, näiteks eri riikide rahvusmeeskondade vahelised võistlused. Kõnealuste sätete kohaldamisala piirang peab siiski piirduma tema enda eesmärgiga ja sellele ei saa tugineda selleks, et välistada aluslepingu kohaldamisalast igasugune sporditegevus (vt selle kohta 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punktid 76 ja 127).

50      Kuna aga esmapilgul ei hõlma teatava spordiala riigi meistritiitli andmine kõiki sellel alal riigi tasandil toimuvaid võistlusi, on selle tiitli andmisel kõnealuse spordialaga tegelemisele piiratud mõju. Lisaks, sama moodi sellega, mida otsustati rahvusmeeskondade koosseisu küsimuses, näib õiguspärane jätta riigi meistritiitel teataval spordialal selle riigi kodanikule, kuna seda asjaolu võib käsitada riigi meistritiitlile iseloomulikuna. Samas on oluline, et selle eesmärgi saavutamisest tulenevad piirangud oleksid kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

51      Käesolevas asjas leiab DLV üldiselt, et tal on spordialaliiduna autonoomne õigus kehtestada ise oma eeskirjad ning et üldsus eeldab, et riigi meister on selle riigi kodanik. Lisaks esitab see alaliit oma määruse põhjendamiseks kaks konkreetset selgitust. Esiteks, riigi meistri ning teise ja kolmanda koha saavutanud riigi parimate sportlaste väljaselgitamine aitab välja valida need sportlased, kes esindavad nende riiki rahvusvahelistel meistrivõistlustel nagu Euroopa meistrivõistlused lühendi „GER“ all, mis on viide sõnale „Germany“ ehk Saksamaa. Teiseks märgib DLV, et vanuserühmade eristamine ja veteranidele erandi tegemine võrreldes kuni 20-aastaste ja tipptaseme sportlastega ei ole võimalik.

52      Mis puutub kõigepealt esimesse väitesse, et spordialaliidud saavad vabalt oma eeskirju kehtestada, siis tuleb märkida – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 40 on juba sedastatud –, et eraõiguslike ühenduste autonoomia kehtestada ise oma spordieeskirjad ei anna neile õigust piirata eraisikutele aluslepinguga antud õiguste kasutamist (vt selle kohta 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punkt 81).

53      Tuleb märkida, et asjaolu, et reegel puudutab ainult sporti, ei tähenda, et see on automaatselt aluslepingu kohaldamisalast välja jäetud (vt selle kohta 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus Meca-Medina ja Majcen vs. komisjon, C‑519/04 P, EU:C:2006:492, punkt 33).

54      Seetõttu ei põhjenda väide, et üldsuse eelduse järgi peaks riigi meister olema selle riigi kodanik, riigi meistrivõistlustel mittekodanike osalemise mis tahes piirangut.

55      Seepärast on vaja täiendavalt analüüsida konkreetseid põhjendusi, millele DLV tugineb.

56      Mis puutub esimesse põhjendusse, nimelt riigi meistri väljaselgitamine, kes esindab oma riiki rahvusvahelistel meistrivõistlustel, siis nähtub Euroopa Kohtu istungil esitatust, et DLV ei vali ise rahvusvahelistel meistrivõistlustel osalejaid veteranide vanuserühmas, vaid et sportlased, kes kuuluvad DLVga seotud spordiklubisse ja kes on täitnud vastavad normid, võivad kodakondsusest olenemata nendel meistrivõistlustel osaleda ja end nendele võistlustele registreerida. Nii võib mõne muu liikmesriigi kui Saksamaa Liitvabariik kodanik saada Saksamaa eest võisteldes Euroopa veteranide meistriks jooksualadel. Vastavalt DLV enda selgitustele valib ta riigi parimaid sportlasi rahvusvahelistel meistrivõistlustel osalemiseks üksnes tipptaseme kategoorias.

57      Mis puudutab DLV esitatud teist põhjendust, nimelt vajadust võtta vastu ühesugused eeskirjad kõikides vanuserühmades, siis tuleneb eelmisest punktist, et seda põhjendust ei toeta DLV selgitused sportlaste valimise mehhanismi kohta rahvusvahelisel tasandil, millest selgub, et see valikumehhanism puudutab vaid tipptaseme kategooriat.

58      Seega ei põhine kumbki DLV esitatud kahest põhjendusest objektiivsetel kaalutlustel.

59      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas esineb mõni muu põhjendus, millele tuginevad eeskirjad, millega osaliselt keelatakse teiste liikmesriikide kodanikel riigi meistrivõistlustel osaleda.

60      Sellega seoses tuleb samuti märkida, et kuigi asjaomaste üksuste nagu meistrivõistluste korraldajad või spordialaliidud ülesanne on ette näha sobivad eeskirjad võistluste sujuvaks läbiviimiseks (11. aprilli 2000. aasta kohtuotsus Deliège, C‑51/96 ja C‑191/97, EU:C:2000:199, punkt 67), ei tohi kõnealused eeskirjad minna kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas Lehtonen ja Casors Braine, C‑176/96, EU:C:2000:201, punkt 56).

61      Mis puudutab väidet, et tegemist on individuaalalaga, mille käigus langevad järjest välja kõige nõrgemad osalejad, nagu lühimaajooks, mis toimub kaheksal rajal, siis tuleb sedastada, et ühe või enama mittekodaniku osalemine finaalvõistlusel võib takistada riigi kodanikul meistritiitlit võitmast ja takistada riigi parimate sportlaste väljaselgitamist.

62      Kuid isegi sellisel spordialal ei tohi mittekodanike keelamine finaalvõitlusel osaleda minna kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Sellega seoses tuleb arvesse võtta asjaolu, et käesolevas kohtuasjas kõne all olevas liikmesriigis ei esinenud aastaid niisugust välistamist veteranide vanuserühmas.

63      Liikmesriigi kohtu ülesanne on uurida, kas on olemas muid põhjendusi, võttes oma analüüsis arvesse ELTL artikli 21 lõike 1 ja artikli 165 sätete koostoimest tulenevat eesmärki muuta võistlused avatumaks, ning vajadust integreerida elanikud, ja eelkõige pikaajalised elanikud, nagu käesoleval juhul D. Biffi, vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda.

64      Seejärel, mis puutub riigi meistrivõistlustel osalemise täielikku keelamist, siis leiab DLV, et seda küsimust käesoleva juhtumi puhul ei teki, kuna D. Biffi peaks saama neil meistrivõistlustel osalemist jätkata. Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et D. Biffil ei lubatud 2017. aastal riigi meistrivõistlustel osaleda. Lisaks, nagu nähtub DLV kirjalikes seisukohtades eeskirjade kohta esitatud täpsustustest, on niisugune välistamine võimalik, sest DLV liikmeks olevasse klubisse kuuluvate mittekodanike osalemine sõltub loa saamisest.

65      Sellega seoses tuleb märkida, et selleks, et eelneva loa andmise kord oleks ELTL artikleid 18 ja 21 silmas pidades põhjendatud, peab see igal juhul põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, mistõttu liikmesriigi ametivõimude kaalutlusõigusel oleksid piirid ja seda ei saaks meelevaldselt kasutada (vt selle kohta eelkõige 20. veebruari 2001. aasta kohtuotsus Analir jt, C‑205/99, EU:C:2001:107, punkt 38).

66      Samuti tuleks märkida, et kuna olemas on mehhanism mittekodaniku osalemiseks riigi meistrivõistlustel, vähemalt kvalifikatsiooniringides ja/või väljaspool paremusjärjestust, siis näib, et kodakondsusel põhinev täielik keeld sellisel sportlasel nendel meistrivõistlustel osaleda on igal juhul ebaproportsionaalne.

67      Seetõttu tuleks esitatud küsimustele vastata, et ELTL artikleid 18, 21 ja 165 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi spordialaliidu määrus nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt teisest liikmesriigist pärit liidu kodanik, kes elab juba mitu aastat selle liikmesriigi territooriumil, kus asub ka see alaliit, kus ta veteranide vanuserühmas tegeleb harrastajana jooksmisega, ei saa jooksualadel osaleda riigi meistrivõistlustel samamoodi nagu selle riigi enda kodanikud, või saab neil osaleda üksnes „väljaspool paremusjärjestust“ või „ilma paremusjärjestuse kohata“ ning õiguseta jõuda finaalvõistlustele ja saada riigi meistritiitel, välja arvatud juhul, kui seda määrust põhjendavad õiguspäraselt taotletava eesmärgi suhtes objektiivsed ja proportsionaalsed kaalutlused, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

 Kohtukulud

68      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

ELTL artikleid 18, 21 ja 165 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi spordialaliidu määrus nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt teisest liikmesriigist pärit liidu kodanik, kes elab juba mitu aastat selle liikmesriigi territooriumil, kus asub ka see alaliit, kus ta veteranide vanuserühmas tegeleb harrastajana jooksmisega, ei saa jooksualadel osaleda riigi meistrivõistlustel samamoodi nagu selle riigi enda kodanikud, või saab neil osaleda üksnes „väljaspool paremusjärjestust“ või „ilma paremusjärjestuse kohata“ ning õiguseta jõuda finaalvõistlustele ja saada riigi meistritiitel, välja arvatud juhul, kui seda määrust põhjendavad õiguspäraselt taotletava eesmärgi suhtes objektiivsed ja proportsionaalsed kaalutlused, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: saksa.