Liidetud kohtuasjad C-236/08–C-238/08

Google France SARL

ja

Google Inc.

versus

Louis Vuitton Malletier SA jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

Kaubamärgid – Internet – Otsingumootor – Reklaam vastusena märksõnadele (keyword advertising) – Vastusena kaubamärkidega identsetele märksõnadele linkide kuvamine kõnealuste kaubamärkide omanike konkurentide veebilehtedele või tooteimitatsioone pakkuvatele veebilehtedele – Direktiiv 89/104/EMÜ – Artikkel 5 – Määrus (EÜ) nr 40/94 – Artikkel 9 – Otsingumootori haldaja vastutus – Direktiiv 2000/31/EÜ („direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta”)

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgi omaniku õigus keelata kolmandal isikul kasutada identsete kaupade jaoks kaubamärgiga identset tähist – Kaubamärgi kasutamine määruse artikli 9 lõike 1 ja direktiivi artikli 5 lõigete 1 ja 2 tähenduses

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 9 lõige 1; nõukogu direktiiv 89/104, artikli 5 lõiked 1 ja 2)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgi omaniku õigus keelata kolmandal isikul kasutada identsete kaupade jaoks kaubamärgiga identset tähist – Kaubamärgi kasutamine määruse artikli 9 lõike 1 punkti a ja direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 9 lõike 1 punkt a; nõukogu direktiiv 89/104, artikli 5 lõike 1 punkt a)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgi omaniku õigus keelata kolmandal isikul kasutada identsete kaupade jaoks kaubamärgiga identset tähist – Reklaam interneti viitamisteenuse raames

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 9 lõike 1 punkt a; nõukogu direktiiv 89/104, artikli 5 lõike 1 punkt a)

4.        Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse nr 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgi omaniku õigus keelata kolmandal isikul kasutada identsete kaupade jaoks kaubamärgiga identset tähist – Reklaam interneti viitamisteenuse raames

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 9 lõike 1 punkt a; nõukogu direktiiv 89/104, artikli 5 lõike 1 punkt a)

5.        Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Vahendajana tegutseva teenuseosutaja vastutus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, artikkel 14)

1.        Interneti viitamisteenuse osutaja, kes talletab kaubamärgiga identse tähise märksõnana ja korraldab reklaamsõnumite kuvamist vastusena sellele märksõnale, ei kasuta seda tähist direktiivi 89/104 kaubamärgi kohta artikli 5 lõigete 1 ja 2 või määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 1 tähenduses.

On selge, et talletades teatavate klientide jaoks märksõnadena kaubamärkidega identseid tähiseid ja korraldades vastusena neile märksõnadele reklaamsõnumite kuvamist, tegeleb see teenuseosutaja kaubandustegevusega ja seda majandusliku kasu saamise eesmärgil.

Samuti on selge, et seda teenust ei osutata mitte ainult nende kaubamärkide omanikele ja ettevõtjatele, kellel on õigus turustada kaubamärgiomanike kaupu või teenuseid, vaid teenust osutatakse ilma omanike loata ja eelmainitute konkurentidele või imiteerijatele.

Kuigi nende asjaolude põhjal on täiesti selge, et kui viitamisteenuse osutaja võimaldab reklaamijatel valida märksõnadeks kaubamärgiga identseid tähiseid, talletab need ja kuvab oma klientide reklaamsõnumid vastusena neile märksõnadele, teeb ta seda „kaubandustegevuse käigus”, kuid see ei tähenda siiski, et teenuseosutaja „kasutab” ise neid tähiseid direktiivi 89/104 artikli 5 ja määruse nr 40/94 artikli 9 tähenduses.

Kaubamärgiomaniku kaubamärgiga identse või sarnase tähise kasutamine kolmanda isiku poolt eeldab vähemalt seda, et kolmas isik kasutab tähist oma kommertsteadaandes. Viitamisteenuse osutaja aga võimaldab oma klientidel kasutada kaubamärkidega identseid tähiseid, ise neid kasutamata

Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et nimetatud teenuseosutaja saab oma klientidelt nende tähiste kasutamise eest tasu. Tähise kasutamiseks vajalike tehniliste tingimuste loomine ja selle teenuse eest tasu saamine ei tähenda, et sellise teenuse osutaja ise seda tähist kasutab.

(vt punktid 53–57, 105, resolutsiooni punkt 2)

2.        Kui reklaamija kasutab interneti viitamisteenuse raames märksõnana kaubamärgiga identset tähist, et internetikasutaja saaks lisaks konkurendi pakutavatele kaupadele või teenustele teada ka selle reklaamija kaupadest ja teenustest, siis on tegemist kasutamisega reklaamija kaupade või teenuste puhul.

Ka siis, kui reklaamija eesmärk ei ole kaubamärgiga identse tähise märksõnana kasutamisega pakkuda internetikasutajale oma kaupu või teenuseid alternatiivina kaubamärgi omaniku omadele, vaid ta soovib vastupidi internetikasutajaid eksitada oma kaupade või teenuste päritolu osas, pannes neid uskuma, et need pärinevad kaubamärgi omanikult või viimasega majanduslikult seotud ettevõtjalt, on tegemist kasutamisega „kaupade või teenuste puhul”. Sellise kasutamisega on igal juhul tegemist siis, kui kolmas isik kasutab kaubamärgiga identset tähist nii, et ta loob seose selle tähise ja tema poolt turustatavate kaupade või osutatavate teenuste vahel.

Eeltoodust nähtub, et kui reklaamija kasutab interneti viitamisteenuse raames märksõnana kaubamärgiga identset tähist, on see kasutamine hõlmatud „kaupade või teenuste puhul” kasutamise mõistega direktiivi 89/104 kaubamärgi kohta artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses.

(vt punktid 71–73)

3.        Direktiivi 89/104 kaubamärgi kohta artikli 5 lõike 1 punkti a ja määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiomanikul on õigus keelata reklaamijal kaubamärgiga identse märksõna abil, mille reklaamija on interneti viitamisteenuse raames valinud ilma kaubamärgiomaniku loata, reklaamida kaupu või teenuseid, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, kui reklaam ei võimalda keskmisel internetikasutajal aru saada, kas reklaamitavad kaubad või teenused pärinevad kaubamärgiomanikult või temaga majanduslikult seotud ettevõtjalt või hoopis kolmandalt isikult, või võimaldab tal sellest aru saada üksnes raskustega.

Sellises olukorras, mida muu hulgas iseloomustab asjaolu, et asjaomane reklaamsõnum ilmub vastusena kohe, kui internetikasutaja sisestab kaubamärgi otsingusõnana ja kuvatakse samal ajal kui kaubamärk otsingusõnana on samuti ekraanil näha, võib internetikasutaja eksida asjaomaste kaupade või teenuste päritolus. Kaubamärgiga identse tähise kolmanda isiku poolt märksõnana kasutamine nii, et see tingib sellise reklaami kuvamise, on neil asjaoludel oma olemuselt selline, et jätab mulje, nagu oleks kaubandustegevuse käigus kolmanda isiku kaupade või teenuste ja kaubamärgiomaniku vahel konkreetne seos.

Arvestades kaubamärgi peamist ülesannet, mis elektroonilise kaubanduse valdkonnas seisneb eelkõige selles, et konkreetse kaubamärgi põhjal tehtud otsingu vastusena kuvatud reklaamsõnumeid sirvides oleks internetikasutajatel võimalik eristada selle kaubamärgi omaniku kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest või teenustest, peab kaubamärgiomanikul olema õigus keelata kolmandate isikute reklaamsõnumite kuvamine, mida internetikasutajatel on oht ekslikult tajuda kaubamärgiomaniku reklaamina.

Siseriikliku kohtu ülesanne on anda juhtumipõhine hinnang sellele, kas tema poolt lahendatava kohtuasja asjaoludest ilmneb päritolu tähistamise ülesande kahjulik mõjutamine või selle oht.

Kui kolmanda isiku reklaamsõnumis antakse mõista, et tema ja kaubamärgiomaniku vahel on majanduslik seos, tuleb järeldada, et päritolu tähistamise ülesannet mõjutatakse kahjulikult.

Kui reklaamsõnum, viitamata võimalikule majanduslikule seosele kaubamärgiomanikuga, on siiski asjaomaste kaupade või teenuste päritolu osas niivõrd ebamäärane, et piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikul internetikasutajal ei ole reklaamlingi ja sellega seotud kaubandusliku teadaande põhjal võimalik kindlaks teha, kas reklaamija on kaubamärgiomanikuga võrreldes kolmas isik või hoopis temaga majanduslikult seotud, tuleb samuti teha järeldus, et kaubamärgi päritolu tähistamise ülesannet mõjutatakse kahjulikult.

(vt punktid 84, 85, 87–90, 99, resolutsiooni punkt 1)

4.        Kuna äritegevust iseloomustab pakutavate kaupade ja teenuste paljusus, võib kaubamärgiomaniku huvides olla kaubamärgiga mitte ainult oma kaupade või teenuste päritolule osutada, vaid ka oma kaubamärki reklaami otstarbel selleks kasutada, et tarbijat teavitada ja veenda.

Seetõttu on kaubamärgiomanikul õigus keelata tema kaubamärgiga identse tähise loata kasutamine kaupade või teenuste jaoks, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, juhul kui selline kasutamine mõjutab kahjulikult omaniku poolt kaubamärgi kasutamist müügi edendamiseks ja äristrateegia vahendina.

On ilmne, et internetis reklaamijate poolt teise isiku kaubamärgiga identse tähise märksõnana kasutamisel reklaamsõnumi kuvamise eesmärgil võib olla teatavaid tagajärgi selle kaubamärgi kasutamisele reklaamis kaubamärgiomaniku poolt ja samuti viimase äristrateegiale.

Arvestades seda, kui olulist kohta omab äritegevuses internetis avaldatav reklaam, on võimalik, et kaubamärgiomanik registreerib viitamisteenuse osutaja juures märksõnana enda kaubamärgi, et reklaamsõnum kuvataks „spondeeritud viidete” väljal. Kui on tegemist sellise olukorraga, peab kaubamärgiomanik vastavalt olukorrale olema valmis tasuma kõrgemat klõpsutariifi kui teatud teised ettevõtjad, kui ta soovib, et tema reklaamsõnum kuvatakse enne nende teiste ettevõtjate sõnumeid, kes on samuti valinud märksõnaks selle kaubamärgi. Pealegi puudub isegi siis, kui kaubamärgiomanik on valmis tasuma kõrgemat klõpsutariifi kui samuti selle kaubamärgi valinud kolmandate isikute poolt pakutu, kindlus selles, et kaubamärgiomaniku reklaamsõnum kuvatakse enne kolmandate isikute sõnumeid, kuna kuvamisjärjestuse määramisel lähevad arvesse ka muud asjaolud.

Siiski ei kujuta kolmandate isikute poolt kaubamärgiga identse tähise kasutamise sellised tagajärjed endast iseenesest kaubamärgi reklaamiga seotud ülesande kahjulikku mõjutamist.

(vt punktid 91–95)

5.        Direktiivi 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduvat normi kohaldatakse interneti viitamisteenuse osutaja suhtes siis, kui ta ei tegutse aktiivselt viisil, mis võimaldab tal teada saada talletatud andmed või saavutada kontroll nende üle. Kui teenuseosutajal sellist rolli ei ole, vastutab ta reklaamija taotlusel talletatud andmete eest ainult siis, kui ta, olles saanud teada, et selle reklaamija andmed või tegevus on ebaseaduslikud, ei kõrvalda kiiresti kõnealust teavet ega tõkesta sellele juurdepääsu.

Siseriikliku kohtu ülesanne on anda hinnang sellele, kas selle interneti viitamisteenuse osutaja täidab neutraalset rolli, nii et tema tegevus on üksnes tehnilist, automaatset ja passiivset laadi, viidates teadmiste puudumisele talletatava teabe kohta ja selle üle kontrolli puudumisele.

(vt punktid 114, 119 ja 120, resolutsiooni punkt 3)