Language of document : ECLI:EU:T:2011:355

ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

13. juuli 2011(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Butadieenkautšuki ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuki turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise süüks panemine – Trahvid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud

Kohtuasjas T‑38/07,

Shell Petroleum NV, asukoht Haag (Madalmaad),

Shell Nederland BV, asukoht Haag,

Shell Nederland Chemie BV, asukoht Rotterdam (Madalmaad),

esindajad: advokaadid T. Snoep ja J. Brockhoff, hiljem advokaadid T. Snoep ja S. Chamalaun,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer, V. Bottka ja J. Samnadda, hiljem M. Kellerbauer ja V. Bottka,

kostja,

mille ese on nõue tühistada Shell Petroleum NV‑d ja Shell Nederland BV‑d puudutavas osas komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsus K(2006) 5700 (lõplik) [EÜ] asutamislepingu artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/F/38.638 — Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk) või teise võimalusena tühistada Shell Petroleumile, Shell Nederlandile ja Shell Nederland Chemie BV‑le määratud trahv või seda vähendada,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, I. Wiszniewska-Białecka ja N. Wahl,

kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Komisjon tuvastas 29. novembri 2006. aasta otsusega K(2006) 5700 (lõplik) (Juhtum COMP/F/38.638 — Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk, edaspidi „vaidlustatud otsus”), et mitu ettevõtjat on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, osaledes eelmainitud kaupade turgu puudutavas kartellikokkuleppes.

2        Vaidlustatud otsuse adressaadid on järgmised ettevõtjad:

–        Bayer AG, asukoht Leverkusen (Saksamaa);

–        The Dow Chemical Company, asukoht Midland, Michigan (Ühendriigid) (edaspidi „Dow Chemical”);

–        Dow Deutschland Inc., asukoht Schwalbach (Saksamaa);

–        Dow Deutschland Anlagengesellschaft mbH (varem Dow Deutschland GmbH & Co. OHG), asukoht Schwalbach;

–        Dow Europe, asukoht Horgen (Šveits);

–        Eni SpA, asukoht Rooma (Itaalia);

–        Polimeri Europa SpA, asukoht Brindisi (Itaalia) (edaspidi „Polimeri”);

–        Shell Petroleum NV, asukoht Haag (Madalmaad);

–        Shell Nederland BV, asukoht Haag;

–        Shell Nederland Chemie BV, asukoht Rotterdam (Madalmaad);

–        Unipetrol a.s., asukoht Praha (Tšehhi Vabariik);

–        Kaučuk a.s., asukoht Kralupy nad Vltavou (Tšehhi Vabariik);

–        Trade-Stomil sp. z o.o., asukoht Łódź (Poola) (edaspidi „Stomil”).

3        Dow Deutschland, Dow Deutschland Anlagengesellschaft ja Dow Europe on täielikult Dow Chemicali (edaspidi ühiselt „Dow”) otsese või kaudse kontrolli all (vaidlustatud otsuse põhjendused 16–21).

4        Eni tegevuse asjaomaste kaupade osas tagas esialgu EniChem Elastomeri Srl, mida Eni oma tütarettevõtja EniChem SpA (edaspidi „EniChem SpA”) kaudu kaudselt kontrollis. 1. novembril 1997 ühines EniChem Elastomeri EniChem SpA-ga. ENI kontrollis EniChem SpA-st 99,97%. 1. jaanuaril 2002 kandis EniChem SpA oma strateegilise keemiaalase tegevuse (k.a butadieenkautšuki ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšukiga seonduv tegevus) üle oma 100-protsendilisele tütarettevõtjale Polimeri. Eni omab Polimerit otseselt ja täielikult alates 21. oktoobrist 2002. Alates 1. maist 2003 kannab EniChem SpA nime Syndial SpA (vaidlustatud otsuse põhjendused 26–32). Vaidlustatud otsuses kasutab komisjon nime „EniChem”, viidates tervele äriühingule, mida Eni omab (edaspidi „EniChem”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 36).

5        Shell Nederland Chemie on Shell Nederlandi tütarettevõtja, kusjuures Shell Nederlandi ennast kontrollib täielikult Shell Petroleum (vaidlustatud otsuse põhjendused 38–40).

6        Kaučuk loodi 1997. aastal pärast Kaučuk Group a.s. ja Chemopetrol Group a.s. ühinemist. 21. juulil 1997 omandas Unipetrol ühinenud ettevõtjate kõik varad, õigused ja kohustused. Unipetrol omab Kaučuki osakapitalis ainuosalust (vaidlustatud otsuse põhjendused 45 ja 46). Tulenevalt vaidlustatud otsusest esindas Tšehhi Vabariigis asutatud Tavorex s.r.o. (edaspidi „Tavorex”) Kaučuki (ja tema eellase Kaučuk Groupi) eksporti aastast 1991 kuni 28. veebruarini 2003. Vaidlustatud otsusest nähtub samuti, et alates 1996. aastast esindas Tavorex Kaučukit Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumistel (vaidlustatud otsuse põhjendus 49).

7        Vastavalt vaidlustatud otsusele esindas Stomil Poola tootjat Chemical Company Dwory S.A. (edaspidi „Dwory”) tema ekspordialases tegevuses ligikaudu 30 aastat kuni vähemalt aastani 2001. Samuti nähtub vaidlustatud otsusest, et Stomil esindas Dworyt aastatel 1997 kuni 2000 Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumistel (vaidlustatud otsuse põhjendus 51).

8        Leiti, et rikkumine kestis 20. maist 1996 kuni 28. novembrini 2002 (Bayeri, Eni ja Polimeri osas), 20. maist 1996 kuni 31. maini 1999 (Shell Petroleumi, Shell Nederlandi ja Shell Nederland Chemie osas), 1. juulist 1996 kuni 28. novembrini 2002 (Dow Chemicali osas), 1. juulist 1996 kuni 27. novembrini 2001 (Dow Deutschlandi osas), 16. novembrist 1999 kuni 28. novembrini 2002 (Unipetroli ja Kaučuki osas), 16. novembrist 1999 kuni 22. veebruarini 2000 (Stomili osas), 22. veebruarist 2001 kuni 28. veebruarini 2002 (Dow Deutschland Anlagengesellschafti osas) ja 26. novembrist 2001 kuni 28. novembrini 2002 (Dow Europe’i osas) (vaidlustatud otsuse põhjendused 476–485 ja resolutsiooni artikkel 1).

9        Butadieenkautšuk (edaspidi „BR”) ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk (edaspidi „ESBR”) on sünteetilised kautšukid, mida peamiselt kasutatakse rehvitootmises. Need kaks toodet on asendatavad omavahel ja samuti ka muude sünteetiliste kautšukite ning loodusliku kautšukiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 3–6).

10      Lisaks vaidlustatud otsuses nimetatud tootjatele müüsid EMP turul BR‑i ja ESBR‑i piiratud kogustes ka muud Aasias ja Ida-Euroopas asunud tootjad. Peale selle toodavad märkimisväärse osa BR‑ist suured rehvitootjad ise (vaidlustatud otsuse põhjendus 54).

11      20. detsembril 2002 võttis komisjoni teenistustega ühendust Bayer ja avaldas soovi teha seoses BR‑i ja ESBR‑iga koostööd vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155, edaspidi „koostööteatis”). ESBR‑i osas kirjeldas Bayer kartelli tegevust suuliselt. See suuline avaldus salvestati kassetile (vaidlustatud otsuse põhjendus 67).

12      14. jaanuaril 2003 kirjeldas Bayer suuliselt BR‑i puudutava kartelli tegevust. See suuline avaldus salvestati kassetile. Samuti esitas Bayer Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni BR‑komitee koosolekute protokollid (vaidlustatud otsuse põhjendus 68).

13      5. veebruaril 2003 teavitas komisjon Bayerit oma otsusest kohaldada tema suhtes tingimuslikku kaitset trahvi eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).

14      27. märtsil 2003 teostas komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõike 3 alusel kontrollid Dow Deutschland & Co. ruumides (vaidlustatud otsuse põhjendus 70).

15      2003. aasta septembrist kuni 2006. aasta juulini saatis komisjon vaidlustatud otsuses nimetatud ettevõtjatele mitu teabenõuet vastavalt määruse nr 17 artiklile 11 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 18 (vaidlustatud otsuse põhjendus 71).

16      16. oktoobril 2003 kohtusid Dow Deutschland ja Dow Deutschland & Co. komisjoni teenistustega ning avaldasid soovi teha koostööd vastavalt koostööteatisele. Sellel kohtumisel anti suuline ülevaade kartelli tegevusest seoses BR‑i ja ESBR‑iga. See suuline esitlus salvestati. Samuti esitati kartelli puudutavaid dokumente sisaldav toimik (vaidlustatud otsuse põhjendus 72).

17      4. märtsil 2005 teavitas komisjon Dow Deutschlandi oma kavatsusest vähendada tema trahvisummat 30–50% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendus 73).

18      7. juunil 2005 algatas komisjon menetluse ja esitas vaidlustatud otsuse adressaadiks olevatele ettevõtjatele – v.a Unipetrol – ning Dworyle esimese vastuväiteteatise. Esimene vastuväiteteatis oli suunatud ka Tavorexi vastu, kuid teda sellest ei teavitatud, kuna Tavorex oli alates 2004. aasta oktoobrist maksejõuetu. Seega menetlus tema suhtes lõpetati (vaidlustatud otsuse põhjendused 49 ja 74).

19      Asjaomased ettevõtjad esitasid selle esimese vastuväiteteatise peale kirjalikud märkused (vaidlustatud otsuse põhjendus 75). Neil oli samuti võimalik komisjoni ruumides tutvuda CD‑ROM‑ile salvestatud toimikuga ning suuliste avalduste ja nendega seonduvate dokumentidega (vaidlustatud otsuse põhjendus 76).

20      3. novembril 2005 esitas Manufacture française des pneumatiques Michelin (edaspidi „Michelin”) taotluse menetlusse astuda. Ta esitas kirjalikud tähelepanekud 13. jaanuaril 2006 (vaidlustatud otsuse põhjendus 78).

21      6. aprillil 2006 võttis komisjon vaidlustatud otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate suhtes vastu teise vastuväiteteatise. Asjaomased ettevõtjad esitasid selle peale kirjalikud märkused (vaidlustatud otsuse põhjendus 84).

22      12. mail 2006 esitas Michelin kaebuse vastavalt komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ […] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklile 5 (vaidlustatud otsuse põhjendus 85).

23      22. juunil 2006 osalesid vaidlustatud otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad, v.a Stomil, ja Michelin komisjonis ärakuulamisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 86).

24      Kuna Dwory kartellis osalemise kohta ei olnud piisavalt tõendeid, otsustas komisjon menetluse tema suhtes lõpetada (vaidlustatud otsuse põhjendus 88). Samuti otsustas komisjon menetluse lõpetada Syndiali suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 89).

25      Lisaks, olgugi et algselt kasutati kahte erinevat juhtumi numbrit (üks BR‑i ja teine ESBR‑i kohta, COMP/E‑1/38.637 ja COMP/E‑1/38.638), kasutas komisjon pärast esimest vastuväiteteatist ühte numbrit (COMP/F/38.638) (vaidlustatud otsuse põhjendused 90 ja 91).

26      Haldusmenetlus lõppes komisjoni vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega 29. novembril 2006.

27      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 kohaselt rikkusid järgmised ettevõtjad EÜ artiklit 81 ja EMP artiklit 53, osaledes märgitud ajavahemikel ühes ja vältavas kokkuleppes, mille raames nad leppisid kokku taotlushinnad, jagasid kliendid nende ebaausat ülevõtmist keelavate lepingute abil ning vahetasid hindu, konkurente ja kliente käsitlevat tundlikku teavet BR‑i ja ESBR‑i sektorites:

a)      Bayer: 20. mai 1996–28. november 2002;

b)      Dow Chemical: 1. juuli 1996–28. november 2002; Dow Deutschland: 1. juuli 1996–27. november 2001; Dow Deutschland Anlagengesellschaft: 22. veebruar 2001–28. veebruar 2002; Dow Europe: 26. november 2001–28. november 2002;

c)      Eni: 20. mai 1996–28. november 2002; Polimeri: 20. mai 1996–28. november 2002;

d)      Shell Petroleum: 20. mai 1996–31. mai 1999; Shell Nederland: 20. mai 1996–31. mai 1999; Shell Nederland Chemie: 20. mai 1996–31. mai 1999;

e)      Unipetrol: 16. november 1999–28. november 2002; Kaučuk: 16. november 1999–28. november 2002;

f)      Stomil: 16. november 1999–22. veebruar 2000.

28      Vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolude ja antud õiguslike hinnangute alusel määras komisjon asjaomastele ettevõtjatele trahvid, mille suurus arvutati suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ja koostööteatises sätestatud meetodeid kohaldades.

29      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 2 on määratud alljärgnevad trahvid:

a)      Bayer: 0 eurot;

b)      Dow Chemical: 64,575 miljonit eurot, millest:

i)      60,27 miljonit eurot solidaarselt Dow Deutschlandiga;

ii)      47,355 miljonit eurot solidaarselt Dow Deutschland Anlagengesellschafti ja Dow Europe’iga;

c)      Eni ja Polimeri solidaarselt: 272,25 miljonit eurot;

d)      Shell Petroleum, Shell Nederland ja Shell Nederland Chemie solidaarselt: 160,875 miljonit eurot;

e)      Unipetrol ja Kaučuk solidaarselt: 17,55 miljonit eurot;

f)      Stomil: 3,8 miljonit eurot.

30      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikkel 3 kohustab artiklis 1 loetletud ettevõtjaid viivitamata lõpetama – kui nad seda juba teinud ei ole – samas artiklis nimetatud rikkumised ja hoiduma edaspidi artiklis 1 kirjeldatud mis tahes tegevusest või käitumisest ning mis tahes meetmest, millel on samaväärne eesmärk või toime.

 Menetlus ja poolte nõuded

31      Shell Petroleum, Shell Nederland ja Shell Nederland Chemie (edaspidi ühiselt „Shell”) esitasid 16. veebruaril 2007 Üldkohtule käesoleva hagiavalduse.

32      Üldkohtu presidendi 2. aprilli 2009. aasta otsusega määrati koja ühe liikme takistuse tõttu koja liikmeks kohtunik N. Wahl.

33      Üldkohus (esimene koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel avada suulise menetluse.

34      Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 12. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil.

35      Shell Petroleum palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas terves ulatuses;

–        teise võimalusena:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt d;

–        või vähendada trahvisummat osas, mis ei ole kohane;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

36      Shell Nederland palub Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas terves ulatuses;

–        teise võimalusena:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt d;

–        või vähendada trahvisummat osas, mis ei ole kohane;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      Shell Nederland Chemie palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt d või vähendada trahvisummat osas, mis ei ole kohane;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

38      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

39      Shell esitab oma nõuete toetuseks neli väidet. Esimese väitega vaidlustab Shell asjaolu, et komisjon pani rikkumise süüks Shell Petroleumile ja Shell Nederlandile. Teise väitega vaidlustab Shell seda, et trahvi põhisummat suurendati korduvuse alusel 50% võrra. Kolmanda väitega leiab Shell, et komisjon kohaldas hoiatamise eesmärgil kordajat vääralt. Neljanda väitega väidab Shell, et komisjon määras trahvi lähtesumma kindlaks valesti.

40      Kõigepealt toob Shell välja, et oma kirjalikes dokumentides märgib komisjon, et Shell ei vaidlusta ühtegi vaidlustatud otsuses esitatud faktilist asjaolu, eelkõige tema seotuse ulatust kartelliga. Sama moodi, viidates vaidlustatud otsusele ja Bayeri avaldustele, märgib komisjon, et Shellil oli nii BR‑i kui ESBR‑i hindade kindlaksmääramist käsitlevatel läbirääkimistel ülekaalukas osa. Need väited lubaksid justkui mõista, et Shell tunnistab oma ülekaalukat osa rikkumises. Ometi see nii ei ole, isegi kui Shell möönab, et Shell Nederland Chemie rikkus EÜ artiklit 81. Haldusmenetluses Shell hoopis vaidlustas Bayeri väited. Lisaks ei tee komisjon Bayeri väidetest ainsatki õiguslikku järeldust.

1.     Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue

 Esimene väide, mis tugineb rikkumise ebaseaduslikule süüks panemisele Shell Petroleumile ja Shell Nederlandile

41      Shell väidab, et komisjon rikkus EÜ artiklit 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 ning artikli 23 lõiget 2, pannes rikkumise süüks Shell Petroleumile ja Shell Nederlandile.

42      Shelli esimene väide jaguneb kolmeks osaks. Esimese osa raames leiab Shell, et komisjon kohaldas emaettevõtja vastutuse hindamise väära kriteeriumi. Teise osa raames väidab Shell, et Shell Petroleum ja Shell Nederland lükkasid igal juhul ümber eelduse, mis oli nende vastu. Kolmanda osa raames toob Shell välja komisjoni eksimuse tagajärjed.

 Esimene osa, mis tugineb rikkumise süüks panemise tingimuste väärale kohaldamisele

–       Poolte argumendid

43      Shell väidab, et rikkumise eest vastutuse panemine Shell Nederlandile ja Shell Petroleumile eirab asjaolu, et Shell Nederland Chemie’l (kes osales otseselt rikkumises) on endal õigusvõime.

44      Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsuse järgi kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑1881, punkt 60), peaks komisjon vastama kahele küsimusele. Kõigepealt, milline ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses pani toime rikkumise? Seejärel, milline füüsiline või juriidiline isik on otsuse adressaat ja kellele võib rikkumise süüks panna? Esimese küsimuse jaoks on oluline majandusüksuse mõiste. Teise küsimuse jaoks see aga oluline ei ole. Kui vastutuse panemisel peaks määrav olema ettevõtja mõiste, pandaks kontserni kuuluva äriühingu poolt toime pandud rikkumine alati ja automaatselt süüks emaettevõtjale, kes asub kontserni struktuuris kõige kõrgemal.

45      Shell väidab, et tütarettevõtjate tegevust saab emaettevõtjaga siduda vaid „teatud asjaolude” ilmnemisel (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punkt 135). See tähendab, et emaettevõtja peab olema tegelikult kasutanud oma määravat mõju tütarettevõtja suhtes seoses tema käitumisega (Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 137; 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 52/69: Geigy vs. komisjon, EKL 1972, lk 787, punkt 45, ja 21. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 6/72: Europemballage ja Continental Can vs. komisjon, EKL 1973, lk 215, punkt 16). Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG‑Telefunken vs. komisjon (EKL 1983, lk 3151, punkt 50) ei käsitle antud küsimust erinevalt. Euroopa Kohus tuvastas selles kohtuasjas „teatud asjaolude” olemasolu, mis võimaldab vastutuse rikkumise eest panna emaettevõtjale. Lisaks leidis Euroopa Kohus 16. novembri 2000. aasta otsuse kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9925; edaspidi „Stora kohtuotsus”) punktis 29, et Üldkohus võis õiguspäraselt eeldada, et emaettevõtja tegelikult mõjutas oma tütarettevõtja tegevust määravalt, „eelkõige pärast” seda, kui oli tuvastatud, et haldusmenetluses tutvustas emaettevõtja ennast ise kui ainsat komisjoni vastaspoolt. Shell järeldab sellest, et ei ole olemas eeldust, et emaettevõtja mõjutab oma tütarettevõtjat määravalt, kui puuduvad muud tõendid.

46      Shell on seisukohal, et 100-protsendilise tütarettevõtja poolt toime pandud rikkumise võib emaettevõtjale süüks panna vaid selliste spetsiifiliste asjaolude olemasolul, mis tõendavad, et mainitud emaettevõtja ka tegelikult tütarettevõtja tegevust mõjutas. Komisjon peab seda asjaolu tõendama ja esitama selle kohta asjakohaseid tõendeid. Shell lisab, et Üldkohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑947) kinnitab, et see, kui emaettevõtja omab 100% tütarettevõtja aktsia- või osakapitalist, ei too automaatselt kaasa tõendamiskoormise ümberpööramist, vaid et 100‑protsendilise tütarettevõtja tegevuse süüks panemine emaettevõtjale on põhjendatud üksnes siis, kui teatud asjaolud kinnitavad, et nimetatud emaettevõtja tegelikult mõjutas oma tütarettevõtja tegevust määravalt.

47      Pannes rikkumise süüks Shell Petroleumile ja Shell Nederlandile üksnes selle eelduse alusel, et tulenevalt nende otsesest või kaudsest 100% osalusest Shell Nederland Chemie aktsia- või osakapitalis mõjutasid nad viimati mainitu tegevust määravalt, tuginemata sellistele faktilistele tõenditele, mis seda mõju kinnitaksid, rikkus komisjon Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kehtestatud põhimõtteid.

48      Komisjon palub esimese väite esimene osa tagasi lükata. Ta väidab sisuliselt, et kui emaettevõtja omab 100% tütarettevõtja aktsia- või osakapitalist, esineb eeldus, et emaettevõtja mõjutab oma tütarettevõtja tegevust määravalt.

–       Üldkohtu hinnang

49      Komisjon märgib vaidlustatud otsuses, et emaettevõtjat võib pidada vastutavaks tütarettevõtja ebaseadusliku tegevuse eest, kui tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult. Komisjon tugineb selles osas eelkõige ettevõtja mõistele konkurentsiõiguses (vaidlustatud otsuse põhjendused 333 ja 334). Lisaks märgib komisjon, et ta võib eeldada, et 100% tütarettevõtja täidab suures osas juhiseid, mille talle on andnud tema emaettevõtja, ilma et tuleks kontrollida, kas emaettevõtja seda võimu tegelikult ka teostas. Välistamaks nende suhtes ettevõtja mõiste kohaldamist, peavad ema- või tütarettevõtja selle eelduse ümber lükkama, esitades tõendeid, mis kinnitavad, et tütarettevõtja otsustas oma tegevuse üle turul sõltumatult ja et ta ei täitnud oma emaettevõtja antud juhiseid (vaidlustatud otsuse põhjendus 335).

50      Järgnevalt väidab komisjon, et Shell Nederland Chemie vastutab oma otsese osalemise eest rikkumises. Ta täpsustab, et rikkumise ajal omas Shell Nederland Chemie’d 100% Shell Nederland, keda omakorda omas 100% Shell Petroleum. Seega võib eeldada, et emaettevõtja mõjutas otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust. Seda eeldust tugevdavad antud juhul nende kolme eespool nimetatud äriühingu vahelised seosed. Komisjon järeldab sellest, et vaidlustatud otsus tuleb adresseerida Shell Nederland Chemie’le, Shell Nederlandile ja Shell Petroleumile, kes vastutavad rikkumise eest solidaarselt (vaidlustatud otsuse põhjendused 402–412).

51      Shelli esimese väite esimene osa tugineb sisuliselt õiguslikul käsitlusel, mille kohaselt ei esine eeldust, et emaettevõtja, kes omab 100% oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalist, mõjutab tema tegevust otsustavalt.

52      Siinkohal tuleb meenutada, et ühenduse konkurentsiõigus reguleerib ettevõtjate tegevust ja ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada. Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumine tuleb üheselt süüks arvata juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata, ning vastuväiteteatis tuleb talle adresseerida. Samuti on oluline, et vastuväiteteatises oleks märgitud, millise õigusvõimega on see juriidiline isik, kellele väidetavaid faktilisi asjaolusid ette heidetakse (vt Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punktid 54–57 ja seal viidatud kohtupraktika).

53      Lisaks võib Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tütarettevõtja rikkumise emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldiseisev õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad. See on nii seetõttu, et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja eespool viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja moodustavad ühe ettevõtja, komisjonil adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (vt eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

54      Juhul kui emaettevõtja omab ühenduse konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldabki tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele. Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab ainuosalust tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis, et eeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt. Kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus tugines eespool punktis 45 viidatud Stora kohtuotsuse punktides 28 ja 29 peale ainuosaluse tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu emaettevõtja mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale mittevaidlustamine ja äriühingute ühine esindamine haldusmenetluses, tõstis Euroopa Kohus need asjaolud esile siiski üksnes eesmärgiga näidata tõendite kogumit, millele Üldkohus oli oma põhjendused rajanud, mitte aga selleks, et seada eespool nimetatud eelduse kohaldamine sõltuvusse selliste täiendavate tõendite esitamisest, mis puudutavad emaettevõtja mõju tegelikku avaldamist (vt eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 60–62 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Sellest tuleneb, et vastupidi Shelli väidetele on olemas ümberlükatav eeldus, et emaettevõtja, kes omab oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust, avaldab tema tegevusele otsustavat mõju. Järelikult on Shelli õiguslik seisukoht väär.

56      Neil põhjustel tuleb Shelli esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine osa, mis tugineb eelduse ümberlükkamistele Shell Petroleumi ja Shell Nederlandi poolt

–       Poolte argumendid

57      Isegi kui Üldkohus leiab, et komisjon käitus õigesti, pannes rikkumise süüks Shell Nederlandile ja Shell Petroleumile eelduse alusel, mille olemasolu on käesoleva väite esimese osa raames vaidlustatud, väidab Shell, et see eeldus on ümber lükatud. Eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus AEG-Telefunken vs. komisjon kinnitab, et tütarettevõtja rikkuva tegevuse eest vastutuse panemisel emaettevõtjale on määravateks kriteeriumideks osalus aktsia- või osakapitalis, juhiste andmine ja rikkumisest teadlik olemine.

58      Viidates esimese ja teise vastuväiteteatise vastustele, mis on hagiavaldusele lisatud, väidab Shell, et rikkumise perioodil ei avaldanud Shell Nederland ega Shell Petroleum faktiliselt Shell Nederland Chemie tegevusele otsustavat mõju.

59      Shell Nederland on alamvaldusühing, kellel oli rikkumise ajal osalus rohkem kui kahekümnes tütarettevõtjas. Tal ei oleks olnud materiaalselt võimalik kõikide oma tütarettevõtjate äritegevusele otsustavat mõju avaldada.

60      Shell Petroleum oli rikkumise ajal kontserni üks kahest peamisest valdusühingust, omades otseselt või kaudselt 95-protsendilist või suuremat osalust enam kui 500 alamvaldusühingus. Shell esitab selle kohta nimekirja 283-st Shell Petroleumi otsesest osalusest 31. detsembri 1996. aasta seisuga. Shell Petroleumi roll oma tütarettevõtjate suhtes piirdus finantseesmärkide seadmisega, erinevate tegevustega seotud kulude sünergia loomisega ja ülemaailmse ning üldise strateegia kehtestamisega. Shell esitab selle kohta kontserni toimimisstruktuuri puudutava juhise, milles on täpsustatud eelkõige, et „kontserni valdusühingud tegelevad peamiselt ülemaailmsete finantsküsimustega ning küsimustega, mis seonduvad aktsionäride õiguste teostamisega” ning „koguvad dividende […], kuid ei osale ise üheski äritegevuses”. Seega ei saa mingit vastutust panna emaettevõtjale, kui too üksnes kehtestas kontserni üldstrateegia laiemaid suundi, avaldamata otsustavat mõju selle tütarettevõtja tegevusele, kes tegutses turul, kus rikkumine aset leidis.

61      Shell märgib, et keemia valdkonnas tegutsenud äriühingud, kelle hulgas ka Shell Nederland Chemie, tegutsesid sisuliselt iseseisvalt, saades vaid tuge samasse tegevusvaldkonda kuuluvatelt teenuseäriühingutelt (antud juhul Shell Chemicals Europe Ltd ja Shell Chemicals Ltd). Seda silmas pidades oli Shell Nederlandi ja Shell Petroleumi roll väga piiratud.

62      Shell Nederlandi ja Shell Petroleumi piiratud roll Shell Nederland Chemie suhtes nähtub ka nende kahe äriühingu nõukogude koosolekute protokollidest, mis toimusid rikkumisega hõlmatud perioodil. Shell on need protokollid Üldkohtule esitanud. BR-i ja ESBR-i puudutavaid tegevusi on neis mainitud väga lühidalt. Shell lisab, et ta esitas need protokollid Üldkohtule, kuna need üksnes kinnitavad haldusmenetluses juba esitatud argumente. Lisaks asjaolu, et Shell Nederlandi nõukogus arutati BR-i ja ESBR-i puudutavate tegevuste lõpetamist, ei ole see mingil juhul tõend selle kohta, et see äriühing – ja veel vähem Shell Petroleum – oli seotud asjaomaste ettevõtjate ja eelkõige Shell Nederland Chemie tegevusega.

63      Shell lisab, et Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑757, punkt 312), millele komisjon oma dokumentides viitab, käsitles Shell International Chemical Company Ltd‑d ehk ühte teenuseid osutavatest äriühingutest, kes abistas kontserni tegutsevaid äriühinguid, mitte nagu antud juhul lihtsat valdusühingut, kes ei avaldanud mingit mõju rikkumises osalenud tegutseva äriühingu äritegevusele.

64      Lõpuks ei sisalda komisjoni toimik ainsatki tõendit, mis kinnitaks, et – välja arvatud kahe Shell Nederland Chemie töötaja puhul, kes olid rikkumisega seotud – Shelli kontserni töötajad ning veel vähem Shell Nederlandi ja Shell Petroleumi töötajad olid rikkumisega seotud või siis sellest teadlikud. Kui mõnda Shell Petroleumi või Shell Nederlandi töötajaist oleks rikkumisest teavitatud, oleks ta viivitamatult vastavalt tegutsenud. Shell lisab, et on selge, et Shell Petroleum ja Shell Nederland oleks saanud Shell Nederland Chemie’d otsustavalt mõjutada, et rikkumine lõpetada, kui nad oleks sellest teadlikud olnud. See aga ei tähenda seda, et nad Shell Nederland Chemie tegevust asjaomasel turul rikkumise ajal tegelikult mõjutasid.

65      Komisjon palub esimese väite teine osa tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et Shelli esitatud tõendid ei ole piisavad, et antud asjas esinevat eeldust ümber lükata.

–       Üldkohtu hinnang

66      Esimese väite esimese osa raames esitatud põhjendustel võis komisjon eeldada, et kuna Shell Petroleum omas otseselt või kaudselt oma tütarettevõtjate kogu aktsia- või osakapitali, avaldas ta nende tegevusele otsustavat mõju.

67      Seega tuleb Shellil see eeldus ümber lükata, tõendades, et tema tütarettevõtjad määratlesid oma turunduspoliitikat sõltumatult ega moodustanud seega temaga üht majandusüksust ega üht ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses.

68      Hoopis Shelli kohustus on esitada kõik tütarettevõtja ja tema enda vahelisi organisatsioonilisi, majanduslikke ja juriidilisi seoseid puudutavad asjaolud, mis tema hinnangul tõendavad, et nad ei ole üks majanduslik üksus. Üldkohus peab hindamisel arvesse võtma kõiki talle esitatud tõendeid, mille iseloom ning tähtsus võivad sõltuvalt igast konkreetsest juhtumist olla erinevad (Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5049, punkt 65).

69      Selles osas tuleb tõdeda, et Shell soovib esitatud tõenditega kinnitada peamiselt seda, et võttes arvesse äriühingutele Shell Nederland ja Shell Petroleum omistatud rolli, ei saanud nad avaldada otsustavat mõju Shell Nederland Chemie äritegevusele eelkõige turul, kus rikkumine toime pandi. Täpsemalt, ükski Shell Nederlandi ega Shell Petroleumi töötajatest ei olnud rikkumisega seotud ega sellest isegi teadlik.

70      Seega ei anna komisjonile õigust adresseerida trahve määrav otsus äriühingute kontserni emaettevõtjale mitte rikkumisele ässitav side emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel ega ka seda enam emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega, vaid asjaolu, et nad moodustavad ülalmainitud tähenduses ühe ettevõtja. Nii ei ole tütarettevõtja rikkuva tegevuse eest vastutuse panemiseks emaettevõtjale vaja tõendada seda, et emaettevõtja mõjutab tütarettevõtja poliitikat konkreetses valdkonnas, kus rikkumine aset leidis (eespool punktis 68 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 58 ja 83). Täpsemalt asjaolu, et Shell Petroleum on üksnes mittetegutsev valdusühing, mis sekkub oma tütarettevõtjate juhtimisse väga vähe, ei ole piisav, et välistada tema otsustavat mõju nende tütarettevõtjate tegevusele eelkõige kontserni rahaliste investeeringute koordineerimise kaudu. Kontserni puhul on kontserni rahalisi investeeringuid koordineeriva valdusühingu eesmärk erinevates äriühingutes omatavate osaluste ümbergrupeerimine ning tema ülesanne on nende juhtimise ühtsuse tagamine eelkõige sellise eelarve kontrollimise kaudu (vt selle kohta Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑168/05: Arkema vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 76).

71      Täiendavalt tuleb märkida, et komisjon toob vaidlustatud otsuses esile, et emaettevõtjatel lasuvat eeldust tugevdavad antud asjas Shell Nederland Chemie’d vastavalt Shell Nederlandi ja Shell Petroleumiga liitvad sidemed. Eelkõige märgib komisjon, et Shell Nederland Chemie teatud töötajad andsid aru teistele Shell Nederlandi ja Shell Petroleumi töötajatele. Shell neid asjaolusid Üldkohtus vaidlustanud ei ole.

72      Lõpuks, Shelli väide, et kui keegi Shell Petroleumi või Shell Nederlandi töötajatest oleks rikkumisest teada saanud, oleks ta viivitamata vastavalt reageerinud, ei tõenda Shell Nederland Chemie sõltumatust. Vastupidi, see väide kinnitab eeldust, mille kohaselt antud juhul emaettevõtjad avaldasid oma tütarettevõtjate tegevusele otsustavat mõju.

73      Neist asjaoludest tuleneb, et Shelli argumendid ei sea kahtluse alla seda, et Shell Petroleumit ja tema tütarettevõtjaid võib pidada üheks majandusüksuseks. Seega tuleb Shelli esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis puudutab komisjoni tehtud vea tagajärgi

–       Poolte argumendid

74      Shell rõhutab, et vaidlustatud otsuse tühistamine osas, milles see on adresseeritud Shell Nederlandile või Shell Petroleumile, mõjutaks trahvisummat.

75      Kui Üldkohus peaks vaidlustatud otsuse tühistama osas, milles see on adresseeritud Shell Nederlandile ja Shell Petroleumile või ainult Shell Petroleumile, mõjutaks see hoiatamise eesmärgil kordaja kohaldamist (mille alus vaidlustatud otsuses on Shell Petroleumi käive) ja korduvuse tõttu trahvi suurendamist komisjoni poolt. Seetõttu tuleks vastavalt kas Shell Nederland Chemie’le või Shell Nederland Chemie’le ja Shell Nederlandile määratud trahvi vähendada.

76      Lisaks, kui Üldkohus peaks vaidlustatud otsuse tühistama osas, milles see on adresseeritud Shell Nederlandile ja Shell Petroleumile, ei tohiks Shell Nederland Chemie’le määratava trahvi summa ületada 10% tema käibest vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelneval majandusaastal.

77      Komisjon palub esimese väite kolmas osa tagasi lükata. Võttes arvesse esimese ja teise osa raames esitatud argumente, leiab komisjon, et ta ei ole teinud viga, pannes rikkumise süüks Shell Nederlandile ja Shell Petroleumile ning määrates vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2 trahvisumma kindlaks selle ettevõtja käibe alusel, kellele rikkumine süüks pandi.

–       Üldkohtu hinnang

78      Shelli esimese väite kolmas osa lähtub eeldusest, et Üldkohus nõustub sama väite esimese või teise osaga.

79      Kuna Shelli esimese väite esimene ja teine osa lükati põhjendamatuse tõttu tagasi, tuleb sama väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

80      Seega tuleb Shelli esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, mis tugineb asjaolule, et trahvi põhisummat suurendati korduvuse alusel põhjendamatult

81      Shell väidab, et komisjon rikkus EÜ artiklit 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3, suurendades talle määratud trahvi põhisummat korduvuse alusel 50% võrra.

82      Teine väide jaguneb kaheks. Esimese osa raames väidab Shell, et komisjon rikkus õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Teise osa raames leiab Shell, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust, mis tuleneb EÜ artiklist 253.

 Esimene osa, mis tugineb õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele

–       Poolte argumendid

83      Shell möönab, et ei määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 ega suunised ei näe ette maksimaalset tähtaega, mis võimaldab komisjonil tuvastada, et ettevõtja on rikkumise toime pannud korduvalt. Siiski, viidates Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsusele kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331) ja kohtujurist M. Poiares Maduro ettepanekule selles kohtuasjas (EKL 2007, lk I‑1337), väidab Shell, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma kõiki antud juhul olulisi asjaolusid.

84      Esiteks rõhutab Shell selles osas, et rikkumised, mis on välja toodud komisjoni 23. aprilli 1986. aasta otsuses 86/398/EMÜ, mis käsitleb [EÜ] artikli [81] kohaldamise menetlust (IV/31.149 – Polüpropüleen) (EÜT L 230, lk 1, edaspidi „polüpropüleeni otsus”), ja komisjoni 27. juuli 1994. aasta otsuses 94/599/EÜ, mis käsitleb [EÜ] artikli [81] kohaldamise menetlust (IV/31.865 – PVC) (EÜT L 239, lk 14, edaspidi „PVC II otsus”), millele komisjon korduvuse analüüsis tugines, pandi toime rohkem kui 20 aastat tagasi ja need lõppesid aastal 1983. Lisaks jäävad komisjoni kaks algset otsust neis asjades 1980‑ndate aastate teise poolde.

85      Teiseks tõendas Shell komisjonile, et ta oli oma käitumist muutnud pärast rikkumisi, mille kohta võeti vastu polüpropüleeni ja PVC II otsused. Täpsemalt kehtestas Shell 1992. aastal programmi, mille eesmärk oli järgida kartellikokkuleppeid keelavaid eeskirju. Shell viitab selles osas haldusmenetluses komisjonile esitatud mitmele dokumendile, mis kirjeldavad rakendatud programmi struktuuri, korraldust ja sisu. Shell ei salliks oma töötajate poolt toime pandud konkurentsieeskirjade rikkumisi ja võtaks selliste rikkumiste esinemisel tõsiseid distsiplinaarmeetmeid. Eetikaprogrammi loomine pärast varasemaid rikkumisi ja selle programmi range rakendamine näitavad selgelt, et varem määratud trahvid ei jätnud Shelli ükskõikseks, vaid vastupidi, et ta tegi kõikvõimalikke pingutusi, et vältida sarnaste rikkumiste asetleidmist tulevikus. Ta rõhutab, et käesolev rikkumine tuleneb kahe töötaja pahatahtlikust tegevusest, kes tegutsesid iseseisvalt ja kes olid läbinud konkurentsieeskirjade järgimist puudutava koolituse. Shell rõhutab selles osas, et ettevõtja vastutuse rikkumise eest – mida Shell kuidagi Shell Nederland Chemie osas ei vaidlusta – ja korduvuse alusel trahvi suurendamise vahel on erinevus. Konkurentsieeskirjade järgimist käsitlevate programmide rakendamine ei vabasta, nagu seda väidab komisjon, emaettevõtjaid nende vastutusest.

86      Kolmandaks, Shelli siirast soovi järgida konkurentsiõiguse norme kinnitab ka asjaolu, et ta ei katkestanud koostööd komisjoniga kogu uurimise jooksul. Shell ületas koostöökohustust, mida tavaliselt sellises menetluses nõutakse. Olgugi et Shell müüs oma BR‑i ja ESBR‑i alased tegevused 1999. aastal Dow Chemicalile, et üks tema asjaomastest töötajatest läks 1997. aastal pensionile ja et teine lahkus viivitamata ettevõttest, viis Shell läbi põhjaliku uurimise, et esitada komisjonile arvukalt dokumente. Lisaks oli komisjonil palju kasu Shelli vastusest esimesele vastuväiteteatisele eelkõige selleks, et kinnitada oma toimikut teise vastuväiteteatise raames. Vaidlustatud otsuses kasutas komisjon pikki lõike Shelli avaldustest rikkumise tõenditena. Shell tegi suuremalt jaolt koostööd ajal, mil „leebema kohtlemise taotluse esitamine ei võimaldanud tal tugineda õiguspärasele ootusele seoses asjaolude tunnistamisega kaasnevate tagajärgedega” (vaidlustatud otsuse põhjendus 318). Shell lisab, et komisjon üritab oma dokumentides tema koostööd haldusmenetluses vähendada. Siiski, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, BR‑i ja ESBR‑i alaste tegevuste üleandmist Dow Chemicalile ja rikkumise hilist avastamist ettevõttesiseselt, leiab Shell, et ta pakkus komisjonile täielikku koostööd. Sama moodi tunnistas Shell pärast esimese vastuväiteteatise saamist, et Shell Nederland Chemie oli toime pannud rikkumise. Lisaks rõhutab Shell, et eristada tuleb seda, mis puudutab tema koostöö arvestamist korduvuse alusel trahvi suurendamisel ja seda, mis puudutab koostööteatise kohaldamist.

87      Erakorralised asjaolud, mis eristavad antud juhtumit kohtuasjast, milles tehti eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, oleks pidanud komisjoni viima järelduseni, et puuduvad piisavad tõendid, mis kinnitaks Shelli kalduvust konkurentsiõiguse norme mitte järgida.

88      Kõikidel neil põhjustel leiab Shell, et trahvi põhisumma suurendamist korduvuse alusel 50% võrra tuleb pidada ebaproportsionaalseks ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevaks. Seetõttu tuleks vaidlustatud otsus selles osas tühistada või teise võimalusena Shellile määratava trahvi summat vähendada.

89      Komisjon palub teise väite esimene osa tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et käesoleva juhtumi asjaolud õigustasid trahvi põhisumma suurendamist korduvuse alusel 50% võrra.

–       Üldkohtu hinnang

90      Suuniste punktis 2 on raskendavate asjaolude näitena nimetatud olukorda, kus „sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise”.

91      Korduvuse mõiste – nii nagu seda mõistetakse teatavates siseriiklikes õiguskordades – tähendab, et isik on pannud toime uusi rikkumisi pärast seda, kui teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 617, ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 284).

92      Kõnealuse rikkumise raskusastme analüüsil tuleb muu hulgas arvesse võtta võimalikku korduvust (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 91, ja eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 26).

93      Trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaolude osas on komisjonil kaalutlusõigus, kusjuures sellisteks asjaoludeks võivad olla eelkõige uuritavale asjale omased erilised asjaolud, asja kontekst ning trahvide hoiatav mõju, ning puudub vajadus järgida kohustuslikult arvesse võetavate tingimuste mingit siduvat või ammendavat loetelu. Korduvuse tuvastamine ja selle eripära hindamine kuulub komisjoni kaalutlusõiguse hulka ning komisjon ei saa olla kõnealusel tuvastamisel seotud võimaliku aegumistähtajaga (eespool punktis 83 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punktid 37 ja 38).

94      Antud asjas toob komisjon vaidlustatud otsuses välja, et Shell on juba olnud komisjoni otsuste adressaat kartelliasjades (vt eespool punktis 84 viidatud polüpropüleeni ja PVC II otsused). See kinnitab, et esimesed trahvid ei olnud piisavad, et Shell oma käitumist muudaks. Komisjon järeldab sellest, et see korduvus on raskendav asjaolu, mis õigustab Shelli trahvi põhisumma suurendamist 50% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendus 487).

95      Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumine algas veidi rohkem kui kümme aastat pärast polüpropüleeni otsuse vastuvõtmist ja vähem kui kaks aastat pärast PVC II otsuse vastuvõtmist. Asjaolu, et Shell kordas rikkuvat tegevust iseäranis lühikese aja pärast peale PVC II otsuse vastuvõtmist – kusjuures see otsus ise võeti vastu vähem kui kümme aastat pärast polüpropüleeni otsust – annab tunnistust Shelli kalduvusest mitte teha kohaseid järeldusi sellest, kui tema suhtes tuvastatakse ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumine (vt selle kohta Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 355, ja 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 464). Seega võis komisjon õiguspäraselt tugineda polüpropüleeni ja PVC II otsustele, et tuvastada Shelli korduv rikkumine käesolevas asjas, rikkumata seeläbi õiguskindluse põhimõtet, millele Shell tugineb.

96      Teiseks, meetmed, mida Shell võttis eesmärgiga järgida konkurentsiõigust, ei mõjuta antud asjas rikkumise toimepanemise tegelikkust ja tuvastatud korduvust (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punkt 52). Seega ei kohusta vastavusse viimise programmi kehtestamine asjaomase ettevõtja poolt komisjoni trahvi sel alusel vähendama (Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punktid 266 ja 267, ning eespool viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, punkt 52). Lisaks tuleb märkida, et ettevõtja poolt konkurentsiõiguse korduva rikkumise ärahoidmiseks võetud sisemeetmete tõhusust on võimatu kindlaks määrata (Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 144). Antud asjas tuleb rõhutada, et Shelli võetud meetmed ei pannud teda kartellikokkuleppest loobuma, sest ta nõustus koostööd tegema alles siis, kui oli teada saanud tema vastu esitatud etteheidetest.

97      Kolmandaks, sama moodi ei võta Shelli koostöö haldusmenetluses tema tegude korduvuselt raskendava asjaolu laadi. Seega ei ole Shelli sellekohased argumendid tulemuslikud.

98      Lõpuks, Shelli argumendi osas, et trahvi suurendamine on ebaproportsionaalne, tuleb meenutada, et komisjonil on trahvisumma määramisel kaalutlusõigus ja ta ei ole kohustatud kohaldama täpset matemaatilist valemit. Lisaks peab komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel tagama oma tegevuse hoiatava mõju. Seega on korduvus asjaolu, mis õigustab trahvi põhisumma märgatavat tõstmist. Korduvus tõendab tegelikult, et varem määratud karistus ei olnud piisavalt hoiatav (Üldkohtu eespool punktis 91 viidatud otsus Michelin vs. komisjon, punkt 293, eespool punktis 95 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta otsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 348, ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 398). Lisaks tuleb märkida, et komisjon võib korduvuse alusel suurendamismäära kindlaks määrates arvestada tõendeid, mis kinnitavad asjaomase ettevõtja kalduvust eirata konkurentsieeskirju, sealhulgas aega, mis jääb kahe asjaomase rikkumise vahele (Üldkohtu 6. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑122/04: Outokumpu ja Luvata vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1135, punkt 62). Antud asjas tuleb kõigepealt märkida, et asjaomane rikkumine on kolmas samaliigiline rikkumine, mille suhtes on komisjon Shelli osas otsuse teinud. Eelkõige peab esile tooma, et polüpropüleeni ja PVC II otsustes kõne all olevate rikkumiste esemeks oli nii nagu käesolevas juhtumis taotlushindade kindlaksmääramine või turuosade jagamine. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 95, algas asjaomane rikkumine vähem kui kaks aastat pärast PVC II otsuse vastuvõtmist. Ometi, vaatamata selle otsuse vastuvõtmisele kordas Shell lühikese aja pärast rikkuvat tegevust. Seda arvestades ei võimalda ükski esitatud asjaoludest asuda seisukohale, et trahvi põhisumma suurendamine 50% võrra, eesmärgiga suunata Shelli tegevust konkurentsieeskirjade järgimisele, on ebaproportsionaalne.

99      Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb Shelli teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine osa, mis tugineb põhjenduste puudumisele

–       Poolte argumendid

100    Kui Üldkohus leiab, et trahvi põhisumma suurendamine 50% võrra ei riku proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid, väidab Shell teise võimalusena, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust, mis tuleneb EÜ artiklist 253.

101    Shell rõhutab selles osas, et ta märkis oma vastuses teisele vastuväiteteatisele, et trahvi põhisumma suurendamine korduvuse alusel on kasutu ja ebamõistlik, võttes arvesse konkurentsiõiguse normide järgimist puudutava programmi kehtestamist ja ranget kohaldamist.

102    Komisjon vaidlustatud otsuses Shelli argumentidele siiski ei vastanud. Selle asemel käsitles komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 488 ja 489 mitut muud küsimust, mida Shell ei olnud tõstatanud. Shell leiab, et komisjon vastas tegelikult argumentidele, mille esitasid mõned tema kontserni kuuluvad ettevõtjad ühe teise juhtumi raames. Selles osas viitab Shell komisjoni 13. oktoobri 2006. aasta otsuse K(2006) 4090 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/F/38.456 – Bituumen (Madalmaad), edaspidi „bituumeni otsus”), põhjendustele 337 ja 338. Asjaolu, et komisjon ei ole kohustatud vajadusel vastama kõikidele poolte esitatud argumentidele, ei muuda seda järeldust.

103    See, et komisjon jättis täielikult tähelepanuta Shelli argumendid, mille ta esitas oma vastustes esimesele ja teisele vastuväiteteatisele ning esialgsetes märkustes kohtuistungil, ja käsitles seevastu argumente, mis esitati bituumeni otsuse aluseks olnud juhtumi raames, on võrdne põhjenduste esitamata jätmisega, mis on vastuolus EÜ artikliga 253. Seetõttu tuleks vaidlustatud otsus selles osas tühistada.

104    Komisjon palub teise väite teine osa tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse puhul on põhjendamiskohustust puudutava olulise vorminõude tingimused täidetud.

–       Üldkohtu hinnang

105    Üksikakti põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti autoriks oleva institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kohtulikku kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks välja toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuivõrd küsimust, kas õigusakti põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes lähtuvalt asjaomase õigusakti sõnastusest, vaid samuti selle vastuvõtmise kontekstist (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk II‑1719, punkt 63).

106    Põhjendamiskohustust puudutava olulise vorminõude tingimused on täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punkt 73, ja 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 463).

107    Antud juhul piisab, kui tõdeda, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 487 selgelt nimetanud hindamisalused, mis võimaldasid tal Shelli suhtes korduvust raskendava asjaoluna kohaldada. Lisaks, mis puudutab Shelli poolt konkurentsiõiguse järgimise eesmärgil võetud meetmeid, siis need ei ole rikkumise ja korduvuse olemasolu hindamisel asjassepuutuvad (vt eespool punkt 96). Seega asjaolu, et komisjon ei vastanud Shelli poolt haldusmenetluses selle kohta esitatud argumentidele, ei tähenda, et vaidlustatud otsus on põhjendamata. Peale selle tuleb meenutada, et komisjon ei pea seisukohta võtma huvitatud isikute esitatud kõikide argumentide osas, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (vt eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Arkema vs. komisjon, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika). Lõpuks, mis puudutab asjaolu, et komisjon esitas põhjendusi, mis ei ole seotud BR‑i ja ESBR‑i puudutava kartellikokkuleppega, siis piisab, kui tõdeda, et see asjaolu– eeldades, et see on tõendatud – ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna – nagu just äsja tõdeti – seda on õiguslikult piisavalt põhjendatud.

108    Seda arvesse võttes tuleb Shelli teise väite teine osa ning seega teine väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis tugineb sellele, et kordajat on hoiataval eesmärgil vääralt kohaldatud

109    Shell leiab, et kohaldades trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel kordajat, rikkus komisjon EÜ artiklit 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3.

110    Shelli kolmas väide jaguneb kaheks osaks. Esimese osa raames väidab Shell, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Teise osa raames väidab ta, et komisjon rikkus tal lasuvat põhjendamiskohustust.

 Esimene osa, mis tugineb võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele

–       Poolte argumendid

111    Shell meenutab, et komisjon kohaldas kordajat 3, selleks et määrata kindlaks teda puudutava trahvi lähtesumma (vaidlustatud otsuse põhjendus 474). Selleks kasutas komisjon Shell Petroleumi käivet aastal 2005, st summat 246,549 miljardit eurot.

112    Bituumeni otsuses lähtus komisjon sisuliselt samast Shell Petroleumi 2005. aasta käibest, kuid otsustas kohaldada kordajat 2.

113    See erinevus kujutab endast võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist. Shell märgib selles osas, et olukorrad, mis iseloomustavad käesolevat juhtumit ja juhtumit, milles tehti bituumeni otsus, on võrreldavad, kuna need kaks otsust võeti vastu 2006. aastal kahe ja poole kuulise intervalliga, et rikkumine pandi süüks Shell Petroleumile ja et kordaja aluseks võeti Shell Petroleumi ülemaailmne käive, tagamaks et tema suurust arvesse võttes oleks trahv piisavalt hoiatav. Kuna neil kahel juhtumil võeti kohaldatava kordaja aluseks ettevõtja suurus ning kuna karistatud ettevõtja on sama, ei ole selline erinev kohtlemine objektiivselt põhjendatud. Shell lisab, et võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb kohaldada ka eeldusel, et komisjon kohaldas suuniseid õigesti. Lisaks on käesolev olukord erakordne ning seetõttu ei ole liidu kohus seda veel käsitlenud.

114    See, et komisjon lühidalt viitas „konkreetse juhtumi asjaoludele”, ei õigusta ebavõrdset kohtlemist. Kui komisjon otsustab trahvi taset tõsta eraldi etapina trahvi põhisumma arvutamisel, peaks kordaja aluseks olema eranditult selle ettevõtja suurus, keda ta soovib karistada. Põhjus, millest see arutluskäik lähtub, on see, et märkimisväärsete rahaliste vahenditega ettevõtjal on lihtsam leida talle määratud trahvi tasumiseks vajalikke vahendeid. Vastupidi sellele, mida komisjon oma dokumentides väidab, on Shell – samuti nagu on välja toodud bituumeni otsuses – kõige suurem ettevõtja, kes rikkumise toime pani. Lisaks ei õigusta neis kahes rikkumises osalenud ettevõtjate vahelised „kogusuurust puudutavad erinevused” Shelli suhtes erinevate kordajate kohaldamist. Nendes kahes juhtumis oli ettevõtjate, kelle suhtes kohaldati kordajat üks, käive väiksem kui kümme miljardit eurot. Nendes kahes juhtumis oli rikkumises osalenutest kõige suurem ettevõtja Shell, kelle käive oli 246,549 miljardit eurot.

115    Neil põhjustel tuleks vaidlustatud otsus tühistada või teise võimalusena Shellile määratud trahvi summat vähendada, kohaldades kordaja 3 asemel kordajat 2.

116    Peale selle, viidates esimesele väitele, lisab Shell, et Shell Nederland Chemie’le määratava trahvi suhtes kordaja 3 kohaldamine on ebaproportsionaalne ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kui rikkumist ei saa süüks panna Shell Nederlandile või Shell Petroleumile. Sellisel juhul tuleb kordaja aluseks võtta Shell Nederlandi ülemaailmne netokäive aastal 2005 (25,041 miljardit eurot) või Shell Nederland Chemie ülemaailmne netokäive samal aastal (1,186 miljardit eurot). See tähendab, et Shell Nederland Chemie’le või Shell Nederland Chemie’le ja Shell Nederlandile määratava trahvi suhtes ei tule kohaldada mingit kordajat või siis äärmisel juhul kordajat 1,5.

117    Komisjon palub kolmanda väite esimene osa tagasi lükata. Komisjon väidab sisuliselt, et kordajaid kohaldati selleks, et võtta arvesse kogusuurust puudutavaid erinevusi, ning et antud juhul Shelli suhtes kohaldatud kordaja ei ole ebaproportsionaalne.

–       Üldkohtu hinnang

118    Suunistes on ette nähtud, et peale rikkumise laadi, tegeliku mõju turule ja geograafilise turu suuruse on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (suuniste punkti 1 A neljas lõik).

119    Komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 sätete rikkumise, kujutab endast ühte komisjonile antud vahenditest talle ühenduse õigusega pandud sellise järelevalveülesande täitmiseks, mis hõlmab kohustust järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks ning juhendada selles sunnas ettevõtjate käitumist. Sellest tuleneb, et trahvisumma kindlaksmääramiseks rikkumise raskusastme arvesse võtmisel peab komisjon tagama, et tema tegevusel oleks hoiatav mõju eelkõige selliste rikkumiste puhul, mis eriti takistavad ühenduse eesmärkide saavutamist (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 105 ja 106; eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 166, ja eespool punktis 95 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 169).

120    See nõuab, et trahvisumma kujundataks selliselt, et see võtaks arvesse mõju, mida soovitakse avaldada ettevõtjale, kellele trahv määratakse, et trahv ei muutuks tähtsusetuks või vastupidi ülemäära suureks eelkõige kõnealuse ettevõtja rahalise suutlikkuse seisukohast vastavalt nõuetele, mis tulenevad ühelt poolt vajadusest tagada trahvi tõhusus ja teiselt poolt proportsionaalsuse põhimõtte järgimisest. Suur ettevõtja, kellel on kartelli teiste liikmetega võrreldes märkimisväärseid finantsressursse, võib oma trahvi maksmiseks vajalikud summad hõlpsamalt hankida, mis trahvi piisava hoiatava mõju seisukohast õigustab proportsionaalselt kõrgema trahvi määramist – iseäranis koefitsiendi kohaldamisega – võrreldes sama rikkumise toimepannud ettevõtjale määratud trahviga, kellel sellised ressursid puuduvad (vt selle kohta Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punktid 241 ja 243; vt samuti eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 170, ja eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 235).

121    Tuleb lisada, et Euroopa Kohus on eriti esile tõstnud kartelli iga osalise ülemaailmse käibe arvessevõtmise asjakohasust trahvisumma arvutamisel (vt selle kohta Euroopa Kohtu eespool punktis 106 viidatud otsus Sarrió vs. komisjon, punktid 85 ja 86, ning 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑57/02 P: Acerinox vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑6689, punktid 74 ja 75; vt samuti Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5859, punkt 17).

122    Lõpuks tuleb rõhutada, et hoiatuseesmärgiga, mida komisjon võib trahvisummat kindlaks määrates taotleda, üritatakse tagada, et ettevõtjad järgiksid asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirju, mis reguleerivad nende tegevust ühenduses või EMP‑s. Sellest tuleneb, et hoiatamise tegurit, mida võib ettevõtjale määratud trahvi arvutamisel arvesse võtta, hinnatakse mitmeid asjaolusid, mitte aga ainult asjassepuutuva ettevõtja konkreetset olukorda arvestades. Seda põhimõtet kohaldatakse eelkõige siis, kui komisjon määras kindlaks ettevõtjale määratud trahvisummas kajastunud „hoiatamise kordaja” (vt selle kohta eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Showa Denko vs. komisjon, punktid 23 ja 24).

123    Antud asjas märkis komisjon vaidlustatud otsuses kõigepealt, et väga raskete rikkumiste puhul võimaldab karistuste skaala määrata trahvide summa kindlaks tasemel, mis tagab neile piisavalt hoiatava mõju, võttes arvesse iga ettevõtja suurust. Seejärel, lähtudes asjaomaste ettevõtjate ülemaailmsetest käivetest aastal 2005, märkis komisjon, et esineb oluline suuruse erinevus ühelt poolt Kaučuki (käive 2,718 miljardit eurot) ja Stomili (käive 38 miljonit eurot) ning teiselt poolt muude asjaomaste ettevõtjate vahel, kelle hulgas eelkõige Bayer (käive 27,383 miljardit eurot), st esimene suurtest ettevõtjatest, kellele vaidlustatud otsus on suunatud. Sel alusel ja arvestades juhtumi asjaolusid, leidis komisjon, et Kaučuki ja Stomili suhtes ei tule hoiataval eesmärgil mingit kordajat kohaldada ning et Bayeri suhtes on kohane kordaja 1,5. Lõpuks, endiselt sel alusel ja arvestades juhtumi asjaolusid, määras komisjon järgmised kordajad: kordaja 1,75 Dow’le (käive 37,221 miljardit eurot), kordaja 2 EniChemile (käive 73,738 miljardit eurot) ja kordaja 3 Shellile (käive 246,549 miljardit eurot) (vaidlustatud otsuse põhjendus 474).

124    Shelli argumendid põhinevad peamiselt asjaolul, et käesolevas asjas kohaldatud kordaja ei oleks tohtinud ületada seda, mida kohaldati bituumeni otsuses, järgides võrdse kohtlemise põhimõtet.

125    Selles osas tuleb meenutada, et komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus ja ta ei ole seotud oma varem antud hinnangutega (Euroopa Kohtu 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑1843, punkt 82). Sellest tuleneb, et Shell ei saa liidu kohtus tugineda komisjoni otsustuspoliitikale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Bank des österreichischen Sparkassen vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 123).

126    Igal juhul tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtet on rikutud ainult siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud siis, kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide, EKL 1984, lk 4209, punkt 28, ja 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche, EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25; Üldkohtu 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑303/02: Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4567, punkt 152).

127    Siiski ei ole käesoleval juhul Shellil alust väita, et asjaomased olukorrad on identsed. On küll tõsi, et iga ettevõtja kogukäive on hoiataval eesmärgil kordaja kohaldamisel asjakohane tegur ja et selles osas on bituumeni otsuses aluseks võetud Shelli käive identne vaidlustatud otsuses tooduga. Ometi tuleb samuti märkida, et vaidlustatud otsuses alustas komisjon sellega, et määras kindlaks hoiataval eesmärgil kordajad Kaučukile ja Stomilile, leides, et juhtumi asjaolusid arvestades ei tule nende suhtes kordajat kohaldada. Sellest lähtuvalt ja võrreldes asjaomaste ettevõtjate suhtelisi suurusi, määras komisjon kindlaks teiste ettevõtjate ja eelkõige Shelli suhtes kohaldatava kordaja hoiataval eesmärgil. Sellest tuleneb, et hoiataval eesmärgil kordajate kindlaksmääramise aluseks käesoleval juhul on esiteks iga ettevõtja kogukäive, kuid teiseks ka iga ettevõtja suhteline suurus. Vaidlustatud otsusega puudutatud ettevõtjate suhteline suurus on aga erinev nende ettevõtjate suhtelisest suurusest, keda puudutas bituumeni otsus. Lisaks nähtub vaidlustatud otsusest, et kordajad määrati kindlaks, alustades kõige väiksematest ettevõtjatest. Shell ei ole esitanud konkreetseid argumente, et vaidlustada komisjoni valitud meetodit ega kohaldatud kordajaid. Lõpuks, mis puudutab Shelli väidet, et ta oli nii vaidlustatud otsuses kui bituumeni otsuses kõige suurem ettevõtja, siis tuleb märkida kõigepealt, et Shelli ja temale eelnenud ettevõtja kogukäibe vahe oli käesolevas juhtumis palju suurem, nagu nähtub vaidlustatud otsusest, ning seejärel, et neis kahes otsuses olid asjaomaste ettevõtjate suhtelise võrdluse alusena kasutatud kordajad erinevad.

128    Lisaks tuleb märkida, et bituumeni otsuse aluseks olevas juhtumis leidis komisjon nagu käesolevas asjas, et rikkumine oli väga raske (bituumeni otsuse põhjendus 316). Siiski märkis komisjon bituumeni otsuses ka seda, et kõnealune rikkumine puudutas vaid ühte liikmesriiki, et turu väärtus oli suhteliselt madal (st 62 miljonit eurot aastal 2001, mis oli rikkumise viimane terve aasta) ja et kartellikokkuleppes oli palju osalejaid (14 ettevõtjat) (bituumeni otsuse põhjendus 317). Neid asjaolusid käesoleval juhul ei esine.

129    Seega ei saa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele tugineva etteheitega nõustuda.

130    Kuna Shelli etteheide, millega ta vaidlustab kohaldatud kordaja proportsionaalsust, põhineb samuti võrdlusel bituumeni otsusega ja kuna Shell ei ole üksikasjalikumaid argumente esitanud, tuleb ka see etteheide samadel põhjendustel tagasi lükata.

131    Neid asjaolusid arvestades tuleb Shelli kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine osa, mis tugineb põhjenduste puudumisele

–       Poolte argumendid

132    Kui Üldkohus leiab, et kordaja 3 kohaldamine ei riku võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, väidab Shell teise võimalusena, et komisjon on rikkunud EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust. Viidates nimetatud kordaja kohaldamisel „juhtumi asjaoludele”, ei märkinud komisjon, millised need asjaolud on, miks need õigustavad kordaja 3 kohaldamist ja mil määral need erinevad bituumeni otsuse aluseks olnud juhtumi asjaoludest, et need kaks juhtumit väärivad hoiatamise vaatenurgast erinevat kohtlemist. Shell järeldab sellest, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada.

133    Komisjon palub kolmanda väite teine osa tagasi lükata. Ta märgib eelkõige, et käesoleva juhtumi ja bituumeni otsuse aluseks oleva juhtumi vahel esinevad objektiivsed erinevused. Seega ei olnud komisjon kohustatud esitama põhjendusi, miks ei olnud käesolevas juhtumis trahvi arvutamisel valitud summa sama.

–       Üldkohtu hinnang

134    Võttes arvesse eespool punktides 105 ja 106 viidatud kohtupraktikat, tuleb antud juhul esile tõsta, et komisjon märkis, et trahvi piisavalt hoiatava mõju tagamiseks lähtus ta iga ettevõtja suurusest. Sel alusel kasutas ta asjaomaste ettevõtjate kogukäibeid aastal 2005. Lisaks võrdles komisjon hoiatava eesmärgiga kordajate kindlaksmääramisel erinevate ettevõtjate suhtelisi suurusi. Konkreetsemalt Shelli osas märkis komisjon, et selle ettevõtja kogukäive oli kordades suurem kui mis tahes teise asjaomase ettevõtja käive. Sellest nähtub, et asjaolud, mis võimaldasid komisjonil Shellile määratud trahvi suhtes kordaja kindlaks määrata, tulenevad selgelt vaidlustatud otsusest.

135    See, et komisjon viitas muu hulgas „juhtumi asjaoludele”, ei kõiguta seda järeldust. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et komisjon oleks hoiatava eesmärgiga kordajate kindlaksmääramisel sõnaselgelt viidanud muudele teguritele kui asjaomaste ettevõtjate kogukäibed ja suhteline suurus, mida komisjon ka kohtuistungil kinnitas. Pealegi võib väljendit „juhtumi asjaolud” suurepäraselt mõista ka nii, et see just viitab asjaomaste ettevõtjate kogukäivetele ja suhtelisele suurusele.

136    Lõpuks, mis puudutab viidet bituumeni otsuse aluseks olevale juhtumile ning kuna see ja käesolev juhtum põhinevad erinevatel faktilistel olukordadel eelkõige asjaomaste ettevõtjate suhtelist suurust puudutavas osas (vt eespool punktid 127 ja 128), siis tuleb tõdeda, et komisjonil ei olnud mingit kohustust esitada põhjuseid, miks ei olnud hoiatava eesmärgiga kordaja identne.

137    Neid asjaolusid arvestades tuleb Shelli kolmanda väite teine osa ja seega kolmas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide, mis tugineb trahvi lähtesumma väärale kindlaksmääramisele

138    Shell leiab, et määrates talle trahvi lähtesumma kindlaks vääralt, rikkus komisjon EÜ artiklit 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3.

139    Shelli neljas väide jaguneb neljaks osaks. Esimese osa raames väidab Shell, et komisjon rakendas trahvide lähtesummade suhtes põhjendamatult erinevat kohtlemist. Teise osa raames leiab Shell, et komisjoni valitud trahvide lähtesummad ei ole täpsed. Kolmanda osa raames märgib Shell, et tema suhtes kohaldatud lähtesumma rikub proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Neljanda osa raames väidab Shell aga, et komisjon rikkus tal lasuvat põhjendamiskohustust.

 Esimene osa, mis tugineb trahvi lähtesummade suhtes põhjendamatult erineva kohtlemise rakendamisele

–       Poolte argumendid

140    Shell väidab, et vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendusele 466 rakendas komisjon trahvide lähtesummade erinevat kohtlemist, et „võtta arvesse iga ettevõtja konkreetset kaalu ja seega tema ebaseadusliku tegevuse tegelikku mõju konkurentsile”. Samas läheb komisjon vastuollu oma seisukohaga, mida ta väljendas vaidlustatud otsuse põhjenduses 462, mille kohaselt „on võimatu mõõta rikkumise moodustavate lepingute kogumi tegelikku mõju EMP turule” ja seega komisjon „ei võta antud juhul trahvide kindlaksmääramisel arvesse mõju turule”. Nagu komisjon oma dokumentides möönab, oli trahvide lähtesummade erineva kohtlemise aluseks asjaolu, et „tegelik majanduslik suutlikkus põhjustada olulist kahju konkurentsile” on suurem siis, kui antud ettevõtja müügimahud (ja vastav turuosa) on asjaomasel turul suuremad.

141    Shell viitab selles osas haldusmenetluses komisjonile edastatud teabele, mis kinnitab mõju puudumist turule. Ei teises vastuväiteteatises ega vaidlustatud otsuses esitanud komisjon mingeid konkreetseid tõendeid selle kohta, et kokkulepped või asjaomane tegevus oleks omanud mingit mõju turule.

142    Lisaks kinnitus, et „tootjad rakendasid konkurentsivastaseid kokkuleppeid ja sellel oli tegelik mõju turule” (vaidlustatud otsuse põhjendus 462) on suures osas põhjendamata. Ei ole ühtegi konkreetset tõendit, mida oleks mainitud vaidlustatud otsuses või mis sisalduks toimikus, mis kinnitaks, et kokkuleppeid või asjaomaseid tegevusi viidi ellu ja et neil oli mõju turule.

143    Komisjon ei saanud seega kehtestada trahvide lähtesummade vahel erinevust, et võtta arvesse rikkumise tegelikku mõju konkurentsile. Komisjon oleks hoopis pidanud valima kõikidele vaidlustatud otsuse adressaatidele sama trahvi lähtesumma, lähtudes rikkumise objektiivsest laadist. Shell märgib antud juhul, et komisjon määras Stomili trahvi algseks summaks 5,5 miljonit eurot. Miski ei õigusta seda, et Shelli trahvi lähtesumma oli suurem.

144    Igal juhul, määrates kindlaks trahvide lähtesummad, pidas komisjon liiga oluliseks eeldatavat – kuid tõendamata – mõju, mida iga kartellis osaleja rikkumisele avaldas. Nagu komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 461 möönis, on rikkumise objektiivne raskus peamine tegur, mida tuleb trahvi lähtesumma kehtestamisel arvesse võtta. Siiski valis komisjon antud juhul Shelli trahvi lähtesummaks viis korda suurema summa kui see, mille ta kehtestas Stomilile määratud trahvile. Kõigil neil põhjustel tuleks Shellile määratud trahvi oluliselt vähendada.

145    Komisjon palub neljanda väite esimene osa tagasi lükata. Ta märgib eelkõige, et Shell tundub ajavat segamini erineva kohtlemise ja rikkumise mõju tuvastamise.

–       Üldkohtu hinnang

146    Suunised eristavad kergeid, raskeid ja väga raskeid rikkumisi (suuniste punkti 1 A esimene ja teine lõik). Lisaks seisneb ettevõtjate eristamine selles, et vastavalt suuniste punkti 1 A kolmandale, neljandale ja kuuendale lõigule tehakse iga ettevõtja tegeliku majandusliku suutlikkuse põhjal kindlaks tema isiklik panus kartelli õnnestumisse, et liigitada ta sobivasse kategooriasse (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 225; vt samuti eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 360).

147    Käesolevas asjas komisjon, olles määratlenud asjaomase rikkumise väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 464) rakendas kõnealuste ettevõtjate vahel erinevat kohtlemist, lähtudes nende BR‑i ja ESBR‑i puudutavatest kogukäivetest aastal 2001, mis oli rikkumise viimane terve aasta, välja arvatud Shellil (1998) ja Stomilil (1999). Komisjon liigitas asjaomased ettevõtjad viide kategooriasse, jättes Shelli kolmandasse kategooriasse (trahvi lähtesumma 27,5 miljonit eurot) (vaidlustatud otsuse põhjendused 465–473).

148    Shell väidab peamisena sisuliselt seda, et komisjon eksis, kui võttis arvesse iga ettevõtja konkreetset kaalu ja seega tema ebaseadusliku tegevuse tegelikku mõju konkurentsile, kuigi samal ajal ta märkis, et rikkumise tegelikku mõju ei ole võimalik mõõta.

149    Iga ettevõtja tegeliku majandusliku suutlikkuse põhjal kindlaks tehtud isiklikku panust kartelli õnnestumisse tuleb eristada rikkumise tegelikust mõjust, millele on viidatud suuniste punkti 1 A esimeses lõigus. Viimati mainitud juhul võetakse rikkumise tegelikku mõju arvesse, kui see on mõõdetav, et määratleda rikkumine kergeks, raskeks või väga raskeks rikkumiseks. Iga ettevõtja isiklikku panust aga võetakse arvesse selleks, et panna paika rikkumise raskusastme alusel kindlaks määratud summad.

150    Seega, isegi kui rikkumisel puudub mõõdetav tegelik mõju, võib komisjon vastavalt suuniste punkti 1 A kolmandale, neljandale ja kuuendale lõigule ning pärast rikkumise kvalifitseerimist kergeks, raskeks või väga raskeks otsustada kohelda asjaomaseid ettevõtjaid erinevalt.

151    Seega tuleb Shelli sellekohased argumendid tagasi lükata.

152    Teise võimalusena väidab Shell sisuliselt seda, et komisjon omistas kartelli liikmeks olnud ettevõtjate „konkreetsele kaalule” liiga suure tähtsuse, võrreldes rikkumise raskusastmega. Seega ei ole põhjendatud, et komisjon asjaomaseid ettevõtjaid erinevalt kohtleb, samas kui rikkumise raskusaste on kõigi puhul sama.

153    Tuleb tõdeda, et Shell väidab oma argumentidega tegelikult seda, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet. Samas ei vaidlusta ta kohati märkimisväärsete erinevuste olemasolu ettevõtjate vahel osas, mis puudutab nende käibeid seoses BR‑i ja ESBR‑iga aastatel, mis komisjon on välja toonud. Lisaks tuleneb suuniste punkti 1 A kuuendast lõigust üheselt, et komisjon võib trahvisummade suhtes kasutada kaalutegureid, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkuva tegevuse konkreetset kaalu.

154    Määrates nendele ettevõtjatele kõrgema trahvi lähtesumma, kelle turuosa oli asjaomasel turul suhteliselt suurem kui teistel, võttis komisjon arvesse ettevõtja tegelikku mõju sellele turule. Nimetatud asjaolu väljendab tegelikult nende ettevõtjate kõrgemat vastutust, kellel on võrreldes asjaomasel turul tegutsevate ülejäänud ettevõtjatega suhteliselt suurem turuosa konkurentsi ja selle kaudu tarbijate kahjustamiseks salajase kartellikokkuleppe sõlmimise teel (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 230).

155    Neil asjaoludel tuleb Shelli teise võimalusena esitatud argumendid tagasi lükata.

156    Seda arvestades tuleb Shelli neljanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine osa, mis tugineb sellele, et trahvide lähtesummad on määratud ebatäpselt

–       Poolte argumendid

157    Kui Üldkohus leiab, et komisjonil oli õigus rakendada trahvide lähtesummade suhtes erinevat kohtlemist, väidab Shell, et igal juhul on komisjoni valitud summad ja eelkõige Shellile määratud lähtesumma suunistega vastuolus. Täpsemalt väidab Shell, et komisjon oleks pidanud käesoleva rikkumise kvalifitseerima suuniste tähenduses raskeks, mitte aga väga raskeks.

158    Shell märgib, et kõnealune rikkumine ei kujutanud endast kitsas tähenduses organiseeritud kartelli, mille kaudu konkureerivad ettevõtjad lepivad kokku müügihindades ja turuosade jagamises, kontrollivad vastastikku nende hinna- ja müügipoliitikat, kehtestavad kompensatsioonimehhanismi, et tagada kartellikokkuleppe järgimine, ja karistavad sihthindadest kõrvalekaldumise eest. Vastupidi, kõnealused kokkulepped sõlmiti pigem mitteametlikult ja tavaliselt kahe- või kolmepoolsete kohtumiste raames, mitte aga ametliku kohtumise raames, mis koondab kõiki osalevaid ettevõtjaid. Peale selle ei avaldanud rikkumine turule mõju. Selles osas toob Shell välja, et vaidlustatud otsuse põhjendused 134–159, millele komisjon oma kirjalikes dokumentides viitab, ei tõenda kuidagi, et kartellikokkulepet rakendati. Vastupidi, karistuse määramata jätmine ja asjaolu, et huvitatud ettevõtjad kurtsid kõnealuste kokkulepete täitmata jätmise pärast, üksnes tugevdab järeldust, et neid kokkuleppeid tegelikult ei rakendatud.

159    Lisaks, viidates kolmele varasemale komisjoni otsusele muudes juhtumites, märgib Shell, et komisjon on liigitanud raskete rikkumiste kategooriasse rikkumised, millel on vähemalt samaväärne keerukuse aste kui kõnealusel rikkumisel.

160    Shell järeldab sellest, et kui rikkumine on raske, ei või trahvi lähtesumma ületada 20 miljonit eurot. Määrates Shelli trahvi lähtesummaks 27,5 miljonit eurot, rikkus komisjon seega suuniseid.

161    Komisjon palub neljanda väite teine osa tagasi lükata. Ta rõhutab eelkõige, et sellised salajased kartellikokkulepped nagu kõnealune on kõige raskemad rikkumised, mistõttu on õige kvalifitseerida käesolev rikkumine väga raskeks. Pealegi ei ole väga raske rikkumise olemasolu tuvastamiseks vaja hinnata kartellikokkuleppe rakendamist või mõju.

–       Üldkohtu hinnang

162    Rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, ilma et kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest oleks kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (Euroopa Kohtu eespool punktis 106 viidatud otsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 465, ning 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C 213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 241).

163    Rikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kartellikokkuleppe kehtestamisel, sellest saada võidavat kasumit, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad (vt Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑829, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).

164    Suunistes on muu hulgas sätestatud eelkõige, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. Seega jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised (suuniste punkt 1 A, esimene ja teine lõik).

165    Antud asjas toob komisjon vaidlustatud otsuses kõigepealt välja, et asjaomased ettevõtjad sõlmisid kokkulepped taotlushindade ning turu jagamise kohta ja vahetasid tundlikku äriteavet (vaidlustatud otsuse põhjendus 461 ja resolutsiooni artikkel 1). Komisjon lisab samuti, et isegi kui kartellikokkuleppe tegelik mõju ei ole mõõdetav, viisid asjaomased ettevõtjad need kokkulepped ellu ja neil oli seega mõju turule. Komisjon täpsustab, et ta ei võta mõju turule arvesse selleks, et määrata kindlaks trahvide summa (vaidlustatud otsuse põhjendus 462). Lõpuks märgib komisjon, et rikkumine hõlmab kogu EMP territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendus 463). Neil põhjustel leiab komisjon, et kõnealuse rikkumise võib kvalifitseerida väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 464).

166    Esiteks tuleb tõdeda, et oma hagis Shell ei vaidlusta kartellikokkuleppe rikkuvat eset, nagu on välja toodud vaidlustatud otsuses ja eelkõige selle resolutsiooni artiklis 1. Selles osas nähtub suunistes esitatud väga raskete rikkumiste kirjeldusest, et kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust, mille eesmärk on – nagu antud juhul – määrata kindlaks taotlushinnad või jagada turuosad, võib lugeda väga rasketeks rikkumisteks ainuüksi nende laadi tõttu, ilma et komisjon peaks tõendama rikkumise tegelikku mõju turule (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punkt 75; vt samuti Üldkohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 178, ja eespool punktis 95 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 345). Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et horisontaalsed hinnakartellid on ühenduse konkurentsiõiguse kõige raskemad rikkumised ning seega võib need iseenesest kvalifitseerida väga rasketeks rikkumisteks (vt selle kohta Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 103, ja eespool punktis 95 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 147).

167    Seega komisjon ei eksinud, kui tuvastas, et kõnealused tegevused olid oma laadilt väga rasked rikkumised.

168    Teiseks, vastupidi sellele, mida sisuliselt väidab Shell, tuleb märkida, et arvestades kartellikokkuleppe eesmärkide paljusust ja samaaegsust, ning vaatamata asjaolule, et see oli formaalselt nõrgal tasemel, oli see siiski põhjalikult välja töötatud (vt selle kohta eespool punktis 95 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 149).

169    Kolmandaks, seoses komisjoni varasema otsustuspraktikaga, millele Shell tugineb, piisab kui märkida, et Shell ei ole tõendanud, kuidas on vaidlustatud otsuse vastuvõtmise aluseks olev faktiline ja õiguslik olukord võrreldav olukorraga varasemates otsustes, millele ta viitab. Ülejäänud osas tuleb tõdeda, et juhtumite asjaolud ja eelkõige kõnealused konkurentsivastased tegevused ei ole identsed.

170    Seda silmas pidades tuleb Shelli neljanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas osa, mis tugineb proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisele

–       Poolte argumendid

171    Eeldades, et rikkumine tuleb lugeda väga raskeks suuniste tähenduses, väidab Shell, et 27,5 miljoni euro suurune trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne ja vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Arvestades, et kartellikokkulepe ei olnud struktuurne ning sellel puudus mõju turule, leiab Shell, et trahvide lähtesummasid, mis määrati EniChemile (55 miljonit eurot), kes on turul olulisim ettevõtja, ning talle (27,5 miljonit eurot), ei saa põhjendada, tuginedes üksnes sellele, et rikkumine kvalifitseeriti väga raskeks, ning viidates pelgalt kõnealuse geograafilise turu suurusele (selles osas viitab Shell vaidlustatud otsuse põhjendustele 465–473).

172    EniChemile määratud 55 miljoni euro suuruse trahvi lähtesumma ebaproportsionaalsus on seda enam ilmne, kui võrrelda seda summat lähtesummadega, mille komisjon on määranud sarnastes juhtumites, mis puudutavad EÜ artikli 81 kohaldamist ja milles rikkumine oli palju süstemaatilisem ja struktureeritum või kus esinesid ilmsed tõendid selle kohta, et nimetatud rikkumine mõjutas turgu. Shell viitab selles osas kolmele komisjoni otsusele.

173    Neid asjaolusid arvestades on EniChemi 55 miljoni euro ja Shelli 27,5 miljoni euro suuruste trahvide lähtesummad ilmselgelt ebaproportsionaalsed ja võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus.

174    Komisjon palub neljanda väite kolmas osa tagasi lükata. Ta märgib, et neis juhtumites, millele Shell viitab, määratud trahvide lähtesummad tulenevad iga juhtumi spetsiifilistest asjaoludest. See, et komisjon on minevikus määranud kindlat liiki rikkumiste eest kindlal tasemel trahve, ei välista kohtupraktikast tulenevalt võimalust seda taset määruses nr 1/2003 kehtestatud piirides tõsta (eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon; Üldkohtu eespool punktis 95 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon; eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, ja 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degusse vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897). Antud asjas leiab komisjon, et Shelli trahvi lähtesumma on kindlaks määratud proportsionaalselt.

–       Üldkohtu hinnang

175    Tuleb meenutada, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (vt Üldkohtu 19. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑260/94: Air Inter vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑997, punkt 144 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑65/98: Van den Bergh Foods vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4653, punkt 201). Trahvide arvutamise kontekstis tuleneb proportsionaalsuse põhimõttest, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaoludega, mida ta võttis arvesse rikkumise raskuse hindamisel, ning et ta peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt kohaldama (vt selle kohta eespool punktis 166 viidatud kohtuotsus Tate & Lyle jt vs. komisjon, punkt 106; 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, punktid 416–418, ja 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 1541).

176    Esiteks tuleb antud asjas meenutada, et komisjon kvalifitseeris kõnealuse rikkumise õigesti väga raskeks (vt eespool punktid 162–170). Selles osas tuleb rõhutada, et asjaomased ettevõtjad leppisid kokku konkurentidele ja klientidele taotlushindade kindlaksmääramises, klientide jagamises mittesekkumise kokkulepete kaudu ja hindu puudutava tundliku teabe vahetamises. Lisaks hõlmas kartell kogu EMP territooriumi.

177    Teiseks tuleb meenutada, et suuniste punkti 1 A kohaselt on väga raske rikkumise eest ettenähtav trahvisumma suurem kui 20 miljonit eurot ning märkida, et Shelli trahvi lähtesumma aluseks on teatav hulk tegureid, eelkõige summa, mida see ettevõtja sai BR‑i ja ESBR‑i müügist EMP territooriumil aastal 1998 (st 86,66 miljonit eurot) (vaidlustatud otsuse põhjendus 470).

178    Kolmandaks tuleb esile tõsta, et Shelli trahvisumma ei ületa määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiiri tema kogukäibest eelneval majandusaastal, mille eesmärk on välistada olukord, et asjaomane ettevõtja ei suuda kõnealust trahvi tasuda (vt selle kohta eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119).

179    Neljandaks, mis puutub asjaolusse, et kartell ei olnud struktuurne ja et sel puudus mõju turule, siis tuleb meenutada, et need asjaolud ei sea kahtluse alla komisjoni järeldust, et kõnealune rikkumine oli väga raske (vt eespool punktid 162–170). Lisaks tuleb meeles pidada, et rikkumise raskusastet tuleb hinnata üldiselt, võttes arvesse kõiki juhtumi olulisi asjaolusid. Käesolevas kohtuasjas, võttes arvesse vaidlustatud otsuses komisjoni poolt välja toodud asjaolusid ja eespool punktides 176–178 kirjeldatud asjaolusid, leiab Üldkohus, et Shelli väited – eeldusel, et need on tõendatud – ei võimalda asuda seisukohale, et komisjoni poolt kindlaks määratud trahvi lähtesumma on ebaproportsionaalne.

180    Neil tingimustel ja üksikasjalikumate argumentide puudumisel ei võimalda miski tõdeda, et Shelli 27,5 miljoni euro suurune trahvi lähtesumma on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

181    Mis puudutab seda, et käesolevas asjas määratud trahvide lähtesummad on suuremad kui need, mis määrati muudes EÜ artikli 81 kohaldamist käsitlevates juhtumites ja et seetõttu on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, siis tuleb meenutada, et komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus ja ta ei ole seotud oma varem antud hinnangutega. Sellest tuleneb, et Shell ei saa liidu kohtus tugineda komisjoni otsustuspoliitikale (vt selle kohta eespool punktis 125 viidatud kohtupraktika). Peale selle ei ole Shell tõendanud, kuidas on vaidlustatud otsuse vastuvõtmise aluseks olev faktiline ja õiguslik olukord võrreldav olukorraga varasemates otsustes, millele ta viitab.

182    Neid asjaolusid arvestades tuleb Shelli neljanda väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas osa, mis tugineb põhjenduste puudumisele

–       Poolte argumendid

183    Eeldades, et komisjon ei rikkunud trahvisummat kindlaks määrates proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, väidab Shell, et komisjoni lühike viide rikkumise kvalifitseerimisele väga raskeks rikkumiseks ja kõnealuse geograafilise turu suurusele ei ole piisav, et selgitada, miks valiti lähtesummaks oluliselt suurem summa kui need, mis määrati muudes hiljutistes võrreldavates juhtumites.

184    Seetõttu tuleks vaidlustatud otsus selles osas tühistada või teise võimalusena tuleks Shellile määratava trahvi summat vähendada selliselt, et võtta arvesse rikkumise struktureerimatut laadi ja mõju puudumist turule.

185    Komisjon palub neljanda väite neljas osa tagasi lükata. Ta meenutab, et põhjendamiskohustust puudutava olulise vorminõude tingimused on täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust. Komisjon täitis need tingimused vaidlustatud otsuse põhjendustes 465−473. Lisaks ei pea komisjon – võrreldes muude varasemate otsustega – oma otsust põhjendama.

–       Üldkohtu hinnang

186    Võttes arvesse eespool punktides 105 ja 106 viidatud kohtupraktikat, on antud asjas piisav, kui tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendused 461–464 sisaldavad hindamise aluseid, mis võimaldasid komisjonil asuda seisukohale, et asjaomane rikkumine oli väga raske. Lisaks, käesoleva väite kolmanda osa raames esitatud põhjustel ei võimalda varasemad otsused, millele Shell oma väidete toetuseks tugineb, seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Seega ei olnud komisjon samadel põhjendustel kohustatud põhjendama asjaolu, et käesolevas asjas määratud trahvide lähtesummad olid suuremad kui need, mis määrati varasemate otsuste aluseks olnud juhtumites.

187    Neid asjaolusid arvestades tuleb Shelli neljanda väite neljas osa ja seega neljas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

188    Järelikult tuleb kõik väited, millega soovitakse vaidlustatud otsus osaliselt tühistada, tagasi lükata.

2.     Nõuded, millega soovitakse trahvisummat muuta

189    Trahvisumma muutmise nõude toetuseks Shelli poolt esitatud väidete osas piisab, kui tõdeda, et – nagu tuleneb eeltoodust – need väited ei ole põhjendatud ja et need ei saa seetõttu endaga kaasa tuua trahvisumma vähendamist. Järelikult tuleb see nõue tagasi lükata.

190    Seega tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

191    Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Shell Petroleum NV‑lt, Shell Nederland BV‑lt ja Shell Nederland Chemie BV‑lt.

Dehousse

Wiszniewska-Białecka

Wahl

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juulil 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord


Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue

Esimene väide, mis tugineb rikkumise ebaseaduslikule süüks panemisele Shell Petroleumile ja Shell Nederlandile

Esimene osa, mis tugineb rikkumise süüks panemise tingimuste väärale kohaldamisele

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Teine osa, mis tugineb eelduse ümberlükkamistele Shell Petroleumi ja Shell Nederlandi poolt

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Kolmas väide, mis puudutab komisjoni tehtud vea tagajärgi

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Teine väide, mis tugineb asjaolule, et trahvi põhisummat suurendati korduvuse alusel põhjendamatult

Esimene osa, mis tugineb õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Teine osa, mis tugineb põhjenduste puudumisele

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Kolmas väide, mis tugineb sellele, et kordajat on hoiataval eesmärgil vääralt kohaldatud

Esimene osa, mis tugineb võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Teine osa, mis tugineb põhjenduste puudumisele

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Neljas väide, mis tugineb trahvi lähtesumma väärale kindlaksmääramisele

Esimene osa, mis tugineb trahvi lähtesummade suhtes põhjendamatult erineva kohtlemise rakendamisele

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Teine osa, mis tugineb sellele, et trahvide lähtesummad on määratud ebatäpselt

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Kolmas osa, mis tugineb proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisele

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Neljas osa, mis tugineb põhjenduste puudumisele

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

2.  Nõuded, millega soovitakse trahvisummat muuta

Kohtukulud


* Kohtumenetluse keel: inglise.