EUROOPA KOHTU OTSUS
9. märts 1978(*)
Ühenduse õigusega vastuolus oleva siseriikliku seaduse kohaldamata jätmine siseriikliku kohtu poolt
Kohtuasjas 106/77,
mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Pretore di Susa eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:
Amministrazione delle Finanze dello Stato
ja
Société anonyme Simmenthal, asukoht Monza,
eelotsuse tegemiseks EMÜ asutamislepingu artikli 189 tõlgendamise kohta, eelkõige ühenduse õiguse vahetu kohaldatavuse tagajärgede kohta, kui ühenduse õiguse ja siseriiklike õigusnormide vahel on vastuolu,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president H. Kutscher, kodade esimehed M. Sørensen ja G. Bosco, kohtunikud A. M. Donner, P. Pescatore, A. J. Mackenzie Stuart ja A. O’Keeffe,
kohtujurist: G. Reischl,
kohtusekretär: A. Van Houtte,
on teinud järgmise
otsuse
[…]
Õiguslik käsitlus
1 28. juuli 1977. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. augustil 1977, esitas Pretore di Susa EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse küsimust, mis on seotud asutamislepingu artiklis 189 sätestatud ühenduse õiguse vahetu kohaldatavuse põhimõttega, et teha kindlaks selle põhimõtte tagajärjed, kui ühenduse õigusnormi ja hilisema siseriikliku õigusnormi vahel on vastuolu.
2 Tuleb märkida, et menetluse varasemas staadiumis esitas Pretore Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, mis olid mõeldud selleks, et võimaldada tal hinnata, kas veterinaar- ja tervishoiulõivud, millega Itaalia veterinaar- ja tervishoiuseaduste konsolideeritud teksti kohaselt maksustati looma- ja vasikaliha import ja mille määr kinnitati viimati 30. detsembri 1970. aasta seadusele nr 1239 (Gazzetta Uffiziale nr 26, 1.2.1971) lisatud astmestikuga, olid kooskõlas asutamislepinguga ja teatavate määrustega – eelkõige nõukogu 27. juuni 1968. aasta määrusega (EMÜ) nr 805/68 veise- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta (EÜT L 148, lk 24).
3 Võttes arvesse vastuseid, mis Euroopa Kohus andis 15. detsembri 1976. aasta otsusega kohtuasjas 35/76 (EKL 1976, lk 1871), leidis Pretore, et kõnealune lõivu sissenõudmine oli vastuolus ühenduse õigusnormidega, ja määras, et Amministrazione delle Finanze dello Stato (Itaalia rahandusamet) peab õigusvastaselt sissenõutud lõivud koos intressiga tagasi maksma.
4 Amministrazione delle Finanze vaidlustas selle määruse.
5 Võttes arvesse argumente, mis pooled esitasid vaidlustamisele järgneva menetluse ajal, leidis Pretore, et temale lahendada antud küsimus puudutas vastuolu ühenduse õiguse teatud normide ja hilisema siseriikliku seaduse, nimelt seaduse nr 1239/70 vahel.
6 Ta märkis, et seda laadi küsimuse lahendamiseks tuleb vastavalt Itaalia konstitutsioonikohtu hiljutistele lahenditele (otsused 232/75 ja 205/75, määrus 206/76) saata küsimus, kas vaidlustatud seadus on põhiseaduse artikli 11 järgi põhiseadusevastane, konstitutsioonkohtule endale.
7 Pidades silmas ühelt poolt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, mis on seotud ühenduse õiguse kohaldatavusega liikmesriikide õiguskorras, ja teiselt poolt negatiivset mõju, mis võib tekkida, kui siseriiklik kohus, selle asemel et ühenduse õiguse täielikku mõju pärssiv seadus omaenda otsusega kohaldamatuks tunnistada, peaks tõstatama seaduse põhiseadusele vastavuse küsimuse, esitas Pretore Euroopa Kohtule kaks järgmist küsimust:
a) Et vastavalt EMÜ asutamislepingu artiklile 189 ja Euroopa Ühenduste Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale peab vahetult kohaldatavatel ühenduse sätetel, olenemata liikmesriikide mis tahes normist või tavast, olema täielik ja ühetaoline õigusmõju nende õigussüsteemis, et kaitsta üksikisikutele antud subjektiivseid õigusi, siis kas kõnealuste sätete ulatust tuleb tõlgendada nii, et nende ühenduse sätetega vastuolus olevate hilisemate siseriiklike meetmete kohaldamise peab otsekohe lõpetama, ootamata, kuni need meetmed on kõrvaldatud asjaomase siseriikliku seadusandja meetmega (kehtetuks tunnistamine) või muude põhiseaduslike asutuste meetmega (põhiseadusevastaseks kuulutamine) – eriti arvestades seda, et viimasel juhul, kus seetõttu, et siseriiklik õigus on edasi täielikult toimiv kuni sellise kuulutamiseni, on võimatu kohaldada ühenduse sätteid ja tagada, et need oleksid täielikult ja ühetaoliselt kohaldatud, ning kaitsta üksikisikutele antud subjektiivseid õigusi?
b) Eelmisest küsimusest lähtudes: olukorras, kus ühenduse õigus möönab, et „vahetult kohaldatavate” ühenduse sätete tulemusena loodud subjektiivsete õiguste kaitse võidakse peatada, kuni pädevad siseriiklikud asutused on vastuolus olevad siseriiklikud meetmed tegelikult kehtetuks tunnistanud, siis kas sellisel kehtetuks tunnistamisel peab igal juhul olema täielikult tagasiulatuv mõju, et vältida kahjulikke tagajärgi kõnealustele subjektiivsetele õigustele?
Pöördumine Euroopa Kohtusse
8 Itaalia valitsuse esindaja juhtis oma suulistes märkustes Euroopa Kohtu tähelepanu Itaalia konstitutsioonikohtu 22. detsembri 1977. aasta otsusele nr 163/77, mille ta oli teinud vastuseks Milano ja Rooma kohtute tõstatatud põhiseadusele vastavuse küsimustele ja milles konstitutsioonikohus kuulutas 30. detsembri 1970. aasta seaduse nr 1239 teatavad sätted, sealhulgas Pretore di Susa lahendada olevat vaidlust puudutavad sätted, põhiseadusevastaseks.
9 Väideti, et kuna vaidlusalused sätted on põhiseadusevastaseks tunnistamisega kõrvaldatud, ei ole Pretore esitatud küsimused enam asjassepuutuvad ja neile ei ole enam vaja vastata.
10 Selles osas tuleks märkida, et kooskõlas oma väljakujunenud praktikaga leiab Euroopa Kohus, et asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud eelotsusetaotlus on kehtiv seni, kuni selle esitanud kohus pole taotlust tagasi võtnud või kõrgema astme kohus pole seda edasikaebamise korral tühistanud.
11 Viidatud kohtuotsusel, mis on tehtud menetluses, millel pole mingit seost kõnesoleva, Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemise tinginud vaidlusega, ei saa olla sellist toimet ning Euroopa Kohus ei saa hinnata selle mõju kolmandatele isikutele.
12 Seepärast tuleb Itaalia valitsuse esialgne vastuväide arvestamata jätta.
Põhiküsimus
13 Esimese küsimuse peamine eesmärk on täpsustada, missugused tagajärjed tulenevad ühenduse õigusnormi vahetust kohaldatavusest, kui see õigusnorm on vastuolus liikmesriigi hilisema õigusnormiga.
14 Sellistel juhtudel tähendab vahetu kohaldatavus, et ühenduse õigusnorme tuleb kohaldada täielikult ja ühetaoliselt kõigis liikmesriikides alates normide jõustumise kuupäevast kuni nende kehtivuse lõppemiseni.
15 Kõnealused normid on seetõttu õiguste ja kohustuste otsene allikas kõigi jaoks, keda need puudutavad, olgu tegemist liikmesriikide või üksikisikutega, kes on ühenduse õigusega reguleeritava õigussuhte pooled.
16 See mõju puudutab ka iga siseriiklikku kohut, kelle ülesanne liikmesriigi organina on oma pädevuse piires kaitsta ühenduse õigusega üksikisikutele antud õigusi.
17 Veel enam, vastavalt ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttele on ühelt poolt asutamislepingu sätete ja institutsioonide vahetult kohaldatavate aktide ning teiselt poolt liikmesriikide siseriikliku õiguse vastastikune seos selline, et kõnealused sätted ja aktid muudavad jõustudes automaatselt mittekohaldatavaks nii kõik nendega vastuolus olevad parajasti kehtivad siseriiklike õigusaktide sätted kui ka – niivõrd, kui nad moodustavad iga liikmesriigi territooriumil kohaldatava õiguskorra lahutamatu ja ülimusliku osa – välistavad uute siseriiklike õigusaktide vastuvõtmise ulatuses, milles nad oleksid vastuolus ühenduse õigusnormidega.
18 Tõepoolest, kui möönda, et siseriiklikel õigusaktidel, mis tungivad valdkonda, mille piires seadusandlik võim kuulub ühendusele, või mis on muul viisil vastuolus ühenduse õigusega, võiks olla õiguslik toime, tähendaks see liikmesriikide poolt asutamislepingu järgi endale tingimusteta ja tagasipöördumatult võetud kohustuste kehtivuse eitamist ning ohustaks ühenduse enda aluseid.
19 Sama järeldus tuleneb asutamislepingu artikli 177 ülesehitusest; artiklis sätestatakse, et liikmesriigi kohtul on õigus taotleda eelotsust Euroopa Kohtult, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja eelotsust ühenduse õigusse puutuvas tõlgendamis- või kehtivusküsimuses.
20 Selle sätte kasulikku mõju vähendataks, kui siseriiklikku kohut takistataks viivitamata kohaldada ühenduse õigust vastavalt Euroopa Kohtu otsusele või praktikale.
21 Eelöeldust järeldub, et iga siseriiklik kohus peab oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mis see annab üksikisikutele, ning jätma kohaldamata iga siseriikliku õigusnormi, mis on sellega vastuolus, olgu kõnealune õigusnorm vastu võetud enne ühenduse normi või pärast seda.
22 Järelikult on igasugune siseriikliku õiguskorra säte ja igasugune seadusandlik, haldus- ja kohtupraktika, mis võiks kahjustada ühenduse õiguse toimet sellega, et ei anna siseriiklikule kohtule, kes on pädev sellist õigust kohaldama, volitusi teha selle kohaldamise ajal kõik vajalik, et kõrvaldada siseriiklikud õigusaktid, mis võivad takistada ühenduse normide täielikku toimet, vastuolus nende nõuetega, mis moodustavad ühenduse õiguse olemuse.
23 Sellise olukorraga on tegemist ühenduse õigusnormi ja hilisema siseriikliku seaduse vahelise vastuolu korral, kui vastuolu lahendamine on jäetud omaenda kaalutlusõigusega asutusele, kes ei ole ühenduse õiguse kohaldamist tagav kohus, isegi kui ühenduse õiguse täielik toime oleks takistatud vaid ajutiselt.
24 Seepärast tuleb esimesele küsimusele vastata, et siseriiklik kohus, kes on kutsutud oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigusnorme, on kohustatud tagama nende normide täieliku õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata siseriikliku õigusakti sätte, mis on vastuolus ühenduse õigusega, isegi kui see säte on vastu võetud hiljem, ja sel kohtul ei ole vaja taotleda või oodata niisuguse sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlike või muude põhiseaduslike vahenditega.
25 Teise küsimusega tahetakse sisuliselt teada – juhul kui peetakse aktsepteeritavaks, et ühenduse õigusega antud õiguste kaitse võib peatada, kuni siseriiklikud võimud on mis tahes siseriiklikud sätted, mis on nendega vastuolus, tegelikult kõrvaldanud –, kas sellisel kõrvaldamisel peab igal juhul olema piiramatu tagasiulatuv mõju, et takistada kõnealuste õiguste ükskõik millist negatiivset mõjutamist.
26 Vastusest esimesele küsimusele järeldub, et siseriiklikud kohtud peavad kaitsma ühenduse õiguskorraga antud õigusi ja nendel kohtutel ei ole vaja taotleda või oodata, kuni selleks volitatud siseriiklikud asutused tegelikult kõrvaldavad siseriiklikud meetmed, mis võiksid takistada ühenduse normide vahetut ja viivitamatut kohaldamist.
27 Seetõttu ei ole teisele küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
28 Euroopa Kohtule märkusi esitanud Itaalia Vabariigi valitsuse ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata.
29 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Pretore di Susa’s poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS
vastuseks küsimustele, mis talle 28. juuli 1977. aasta määruses esitas Pretore di Susa, otsustab:
Siseriiklikul kohtul, kes on kutsutud oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigusnorme, on kohustus tagada nende normide täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata siseriikliku õigusakti sätte, mis on vastuolus ühenduse õigusega, isegi kui see säte on vastu võetud hiljem, ja sel kohtul ei ole vaja taotleda või oodata niisuguse sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlike või muude põhiseaduslike vahenditega.
Donner | Pescatore Mackenzie Stuart | O’Keeffe |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. märtsil 1978 Luxembourgis.
A. Van Houtte | | H. Kutscher |