Kohtuasi C‑509/11

ÖBB-Personenverkehr AG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof)

Määrus (EÜ) nr 1371/2007 – Rongireisijate õigused ja kohustused – Artikkel 17 – Piletihinna hüvitamine hilinemise korral – Välistamine vääramatu jõu korral – Lubatavus – Artikli 30 lõike 1 esimene lõik – Määruse täitmise eest vastutava siseriikliku organi pädevus – Võimalus kohustada raudtee-ettevõtjat muutma reisijatele hüvitise maksmise korda

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 26. september 2013

1.        Transport – Raudteetransport – Määrus nr 1371/2007 – Rongireisijate õigused ja kohustused – Piletihinna hüvitamine hilinemise korral – Välistamine vääramatu jõu korral või CIV ühtsete eeskirjade artikli 32 lõikes 2 nimetatud põhjustel – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1371/2007, artikkel 17 ja I lisa artikli 32 lõige 2)

2.        Transport – Raudteetransport – Määrus nr 1371/2007 – Rongireisijate õigused ja kohustused – Määruse nr 1371/2007 täitmise eest vastutava siseriikliku organi pädevus – Võimalus kohustada raudtee-ettevõtjat muutma reisijatele hüvitise maksmise korda, kui selleks puudub vastav siseriiklik õigusnorm – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1371/2007, artikli 30 lõike 1 esimene lõik)

1.        Määruse nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et raudtee-ettevõtjal ei ole õigust lisada veolepingu üldtingimustesse klauslit, mille kohaselt ta vabaneb piletihinna hüvitamise kohustusest hilinemise korral juhul, kui hilinemise tingis vääramatu jõud või üks 9. mai 1980. aasta rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni, mida on muudetud 3. juuni 1999. aasta Vilniuse protokolliga, reisijate ja pagasi rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsete eeskirjade (CIV) artikli 32 lõikes 2 nimetatud põhjustest.

Määruse nr 1371/2007 artiklis 17 ette nähtud hüvitise eesmärk on kompenseerida reisija poolt tasutud pileti hind teenuse eest, mida lõpuks veolepingule vastavalt ei osutatud. Erinevalt CIV ühtsete eeskirjade artikli 32 lõikes 1 viidatud vastutuse korrast, mis eeldab kantud kahju individuaalset hindamist, on tegemist kindlamääralise ja standardse rahalise hüvitise liigiga.

Seega, kuna eespool nimetatud sätete eesmärk ja rakendamise viisid on erinevad, ei saa määruse nr 1371/2007 artikli 17 kohaselt liidu seadusandja poolt ette nähtud hüvitiste korda samastada raudteevedaja vastutuse korraga vastavalt CIV ühtsete eeskirjade artikli 32 lõikele 1. CIV ühtsete eeskirjade artikli 32 lõikes 2 sätestatud vedaja vastutusest vabanemise aluseid ei saa pidada kohaldatavaks määruse nr 1371/2007 artikli 17 raames.

(vt punktid 38, 39, 42, 52 ja resolutsiooni punkt 2)

2.        Määruse nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta artikli 30 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et kõnealuse määruse täitmise eest vastutavaks määratud siseriiklik organ ei või vastava siseriikliku sätte puudumisel teha raudtee-ettevõtjale, kelle piletihinna hüvitamise kord ei vasta määruse artiklis 17 sätestatud kriteeriumidele, asjaomase hüvitiste korra konkreetse sisu kohta siduvaid ettekirjutusi.

Määruse nr 1371/2007 artikli 30 lõike 1 kohaldamiseks peavad liikmesriigid võtma rakendusmeetmed, millega määratletakse siseriikliku kontrolliorgani pädevus.

Seega ei saa määruse nr 1371/2007 artikli 30 lõiget 1 tõlgendada õigusliku alusena, mis lubab siseriiklikel organitel teha raudtee-ettevõtja hüvitiste korda puudutavate lepingutingimuste konkreetse sisu kohta siduvaid ettekirjutusi.

(vt punktid 62, 63, 66 ja resolutsiooni punkt 1)