KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 15. mail 2014(1)
Kohtuasi C‑318/13
X
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus (Soome))
Direktiiv 79/7/EMÜ – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine sotsiaalkindlustuse valdkonnas – Artikli 4 lõige 1 – Töötaja õnnetusjuhtumikindlustus – Siseriiklik õigus – Ühekordne kindlas summas hüvitis tööõnnetuse tagajärjel saadud püsiva tervisekahjustuse eest – Hüvitise suuruse arvutamine – Meeste ja naiste erineva suurusega hüvitis nende erineva statistilise keskmise eluea tõttu – Liikmesriigi vastutus – Liidu õiguse piisavalt selge rikkumine
I. Sissejuhatus
1. Teadaolevalt on naistel meestega võrreldes statistiliselt pikem keskmine eluiga. Kas mehed peaksid aga ainuüksi sel põhjusel ja iga konkreetset juhtumit eraldi analüüsimata saama väiksemat hüvitist kui naised, juhul kui eluaegse tervisekahjustuse eest määratakse töötaja õnnetusjuhtumikindlustuse alusel ühekordne kindlas summas hüvitis?
2. Kõnealune küsimus on käesoleva kohtuasja keskmes. See annab Euroopa Kohtule pärast kohtuotsuse „Test-Achats”(2) tegemist võimaluse täpsustada veel ühe kindlustusõigusliku vaidluse kontekstis oma kohtupraktikat, mis käsitleb liidu õiguses sätestatud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet.
3. Käesolevas asjas tuleb kõigepealt uurida, kas selle põhimõttega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis tuginevad kindlustushüvitise suuruse arvutamisel parameetritele, mille peamiseks aluseks on meeste ja naiste statistiliselt erinev keskmine eluiga. Juhul kui sellised siseriiklikud õigusnormid on liidu õigusega vastuolus, kerkib teiseks liikmesriigi vastutuse küsimus ja kolmandaks kohtuotsuse ajalise mõju piiramise küsimus.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 79/7(3)
4. Vastavalt direktiivi 79/7 artiklile 3 kohaldatakse direktiivi muu hulgas riiklike sotsiaalkindlustusskeemide suhtes, mis pakuvad kaitset invaliidsuse, tööõnnetuste ja kutsehaiguste eest.
5. Direktiivi 79/7 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga, ning eelkõige siis, kui kõne all on:
– […]
– […]
– hüvitiste arvutamine […] ning hüvitise saamise õiguse kestuse ja säilitamise tingimused.
2. Võrdse kohtlemise põhimõte ei piira sätete kohaldamist, mis käsitlevad naiste kaitset seoses raseduse ja sünnitusega.”
2. Direktiiv 2004/113(4)
6. Enne direktiivi 2004/113 artikli 5 lõike 2 kehtetuks tunnistamist(5) lubas nimetatud säte teatavatel tingimustel sugude ebavõrdset kohtlemist:
„Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid otsustada enne 21. detsembrit 2007 lubada üksikisikute kindlustusmaksetes ja hüvitistes proportsionaalseid erinevusi, kui soo kasutamine on riski hindamisel määravaks teguriks asjakohaste ja täpsete kindlustusmatemaatiliste ja statistiliste andmete alusel. […]”
3. Direktiiv 2006/54(6)
7. Direktiivi 2006/54 artikkel 5 sätestab pealkirja „Diskrimineerimise keeld” all kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemide kohta(7) järgmist:
„Ilma et see piiraks artikli 4[(8)] kohaldamist, välistatakse otsene või kaudne sooline diskrimineerimine kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides ning eelkõige siis, kui kõne all on järgmine:
[…]
c) hüvitiste arvutamine […] ning hüvitiste saamise õiguse kestuse ja säilitamise tingimused.”
8. Direktiivi 2006/54 artikli 9 lõige 1 näeb ette:
„Võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus on sätted, mis lähtuvad kas otseselt või kaudselt soolisest kuuluvusest, selleks et
[…]
h) kindlaks määrata hüvitiste erinev tase, välja arvatud määratud sissemakse suurusega pensioniskeemi puhul, kui on vaja arvestada kindlustusmatemaatilisi tegureid, mis on meeste ja naiste jaoks erinevad; määratud suurusega kogumispensioni skeemi puhul võivad teatavad komponendid olla ebavõrdsed, kui summade erinevus tuleneb meeste ja naiste puhul erinevate kindlustusmatemaatiliste tegurite kasutamisest skeemi rahastamise ajal;
[…]”.
B. Siseriiklik õigus
9. Soome tööandjatel on Soome valitsuse sõnul seaduses sätestatud kohustus kindlustada oma töötajad eraõiguslikus kindlustusseltsis tööõnnetusest põhjustatud püsiva tervisekahjustuse riski vastu.
10. Kindlustusjuhtumi toimumisel makstakse kindlustushüvitis kas perioodiliste maksete kujul või ühekordse kindlas summas hüvitisena (edaspidi „tööõnnetushüvitis”). Vähem tõsise kahju korral tuleb hüvitis maksta tingimata ühekordse kindlas summas hüvitisena.(9)
11. Ühekordse kindlas summas hüvitise suurus sõltub kannatanu keskmisest elueast. Seejuures on olulised näitajad esiteks kannatanu vanus ja teiseks – järelejäänud eluea prognoosimiseks – tema sugu. Kuna statistika kohaselt on meestel lühem keskmine eluiga, saavad samas olukorras olevad naised Soome õiguse kohaselt seega suuremat hüvitist kui mehed.
III. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused
12. X on 2005. aastal pädevalt kindlustusandjalt 1991. aastal toimunud tööõnnetuse eest ühekordse kindlas summas tööõnnetushüvitise saanud mees. Samas olukorras olev naine oleks ainuüksi oma soo ja sellega seotud statistiliselt pikema keskmise eluea tõttu saanud 278,89 euro võrra suuremat hüvitist, kui maksti X‑ile.(10)
13. Sotsiaalkohus, kes on selles asjas kõrgeima astme kohus, jättis X‑i kaebuse, millega X taotles talle määratud tööõnnetushüvitise arvutamist naiste puhul kohaldatavate soodsamate kriteeriumide alusel, 2008. aastal lõplikult jõustunud kohtuotsusega rahuldamata.
14. 2009. aastal esitatud kaebusega taotleb X nüüd Soome riigilt kahjuhüvitist summas, mis vastab talle makstud hüvitise ja saamata jäänud hüvitise vahele ning millele lisandub viivitusintress.
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 79/7 artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kasutatakse kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel elueal, kui sellise teguri kasutamise tulemusel on mehele makstav ühekordne hüvitis väiksem kui samaealisele ja muus osas samas olukorras olevale naisele makstav hüvitis?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas käesoleval juhul on tegemist liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimuseks oleva liidu õiguse piisavalt selge rikkumisega, arvestades eelkõige seda, et:
– Euroopa Kohtu praktikas puudub konkreetne seisukohavõtt küsimuses, kas sooga seotud kindlustusmatemaatiliste teguritega arvestamine on direktiivi 79/7 kohaldamisalasse kuuluva kohustusliku sotsiaalkindlustuse raames makstavate hüvitiste arvutamisel õiguspärane;
– Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses C‑236/09: Association belge des Consommateurs Test-Achats jt, et direktiivi 2004/113 artikli 5 lõige 2 on kehtetu, otsustades siiski, et selle sätte kehtetuks muutumisel kohaldub üleminekuperiood; ja
– liidu seadusandja on direktiivides 2004/113 ja 2006/54 (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) nõustunud teatavatel tingimustel selliste tegurite kasutamisega neis direktiivides ette nähtud hüvitiste arvutamisel, mis on liikmesriigi seadusandjale andnud alust eeldada, et nende teguritega võib arvestada ka kõne all oleva kohustusliku sotsiaalkindlustuse raames?”
IV. Hinnang
A. Esimene eelotsuse küsimus
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma esimese eelotsuse küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 79/7 artikli 4 lõikega 1 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille tulemusel koheldakse mehi üksnes seetõttu, et neil on statistiliselt lühem keskmine eluiga, tööõnnetuse eest kindlas summas hüvitist makstes naistega võrreldes ebasoodsamalt.
17. Kõigepealt tuleb uurida, kas direktiiv 79/7, mida selle artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide suhtes, mis pakuvad kaitset nii invaliidsusriski kui ka tööõnnetuste ja kutsehaiguste riski eest, on käesolevas asjas asjassepuutuv. Nimelt saab esimesele eelotsuse küsimusele mõistlikult vastata vaid siis, kui see on nii. Vastasel juhul puuduks sellel küsimusel tegelik seos põhikohtuasja esemega.
1. Direktiivi 79/7 esemeline ja ajaline kohaldamisala
a) Ajaline kohaldamisala
18. Soome valitsus väidab, et direktiiv 79/7 ei ole ratione temporis kohaldatav, kuna kõne all olev õnnetusjuhtum toimus 1991. aastal, seega enne Soome Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga 1995. aastal. Põhikohtuasja hindamisel on seega asjassepuutuv 1991. aastal kehtinud õiguslik olukord. Seda ei saa hinnata direktiivi 79/7 alusel, sest kõnealune direktiiv ei ole kohaldatav asjaolude suhtes, mis leidsid aset enne Soome Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga.
19. Tööõnnetushüvitise andmisega hüvitatakse siiski 1991. aastal toimunud tööõnnetuse hilisemad tagajärjed. Seega ei ole käesolevas asjas tegemist enne liikmesriigi ühinemist juba lõplikult väljakujunenud asjaolude hindamisega.(11)
20. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnatakse varasema õigusnormi kehtivusajal aset leidnud asjaolude tulevasi tagajärgi hiljem kehtiva õigusliku olukorra alusel.(12) See peab kehtima ka selliste asjaolude tulevaste tagajärgede suhtes, mis leidsid aset veel enne liikmesriigi ühinemist, kuid mille tagajärjed avalduvad ka pärast ühinemist.
21. Kuna Soome Vabariigi ühinemisega muutus direktiiv 79/7 Soome territooriumil kohaldatavaks(13), on kõnealune direktiiv selle ajalist kohaldamisala arvesse võttes käesolevas asjas kõne all oleva tööõnnetushüvitise osas asjassepuutuv.
b) Esemeline kohaldamisala
22. Kahtlus direktiivi 79/7 esemelise kohaldatavuse suhtes võib tekkida seetõttu, et kõnealust direktiivi kohaldatakse ainult sotsiaalkindlustuse valdkonna „riiklike skeemide” suhtes, kuid käesoleval juhul maksavad Soome valitsuse andmetel hüvitist teatavad eraõiguslikud kindlustusandjad, kellele on pandud kohustusliku õnnetusjuhtumikindlustuse pakkumise kohustus.
23. Seega ei maksta Soomes tööõnnetushüvitist mitte vahetult asjaomase pädeva asutuse kaudu, vaid seda maksavad eraõiguslikud kindlustusandjad riikliku kohustusliku kindlustusskeemi raames. Hüvitise andmise korraldus ei ole siiski määrav hüvitise liigitamiseks direktiivi 79/7 kohaldamisalasse. Oluline on pigem see, kas õigusnormidega ettenähtud hüvitis on otseselt ja tõhusalt seotud kaitsega direktiivi artikli 3 lõikes 1 loetletud riskide vastu.(14) Otseselt kannatanule makstava tööõnnetushüvitise puhul, mida antakse õnnetusjuhtumikindlustuse seaduse alusel, on see nii.
24. Kõne all olevaid Soome õigusnorme tuleb seega käsitada invaliidsus- ja tööõnnetusriski eest kaitset andva riikliku skeemina ning seetõttu tuleb neid hinnata direktiivi 79/7 alusel. Seevastu direktiivid 2004/113 ja 2006/54 ei ole asjassepuutuvad, kuna neist esimest ei kohaldata selle artikli 3 lõike 4 kohaselt „tööhõive ja elukutsega seotud küsimuste korral” ja teine reguleerib selle artikli 2 lõike 1 punkti f kohaselt ettevõttega seotud kutsealaseid pensioniskeeme, kuid ei ole kohaldatav õnnetusjuhtumikindlustuse üleriigilise skeemi suhtes.
25. Kuna direktiivi 79/7 artikli 4 lõige 1 sätestab kohustuse, et hüvitiste arvutamisel „puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine”, tuleb järgnevalt uurida, kas kindlustusmatemaatiliste kriteeriumide kohaldamine kujutab endast sool põhinevat ebavõrdset kohtlemist (selle kohta allpool punkt 2) ja kas see võib olla õigustatud (selle kohta allpool punkt 3).
2. Naiste ja meeste erineval statistilisel keskmisel elueal põhinevate kindlustusmatemaatiliste parameetrite kohaldamisest tulenev ebavõrdne kohtlemine
26. Ühekordse kindlas summas tööõnnetushüvitise suuruse erinev arvutamine põhineb otseselt õigustatud isiku sool ja tema statistilisel keskmisel elueal.
27. Soome valitsuse arvates ei sea see meessoost õigustatud isikuid siiski halvemasse olukorda. Vahetegemine soo alusel on pigem õigustatud, et vältida naiste asetamist meestega võrreldes ebasoodsasse olukorda. Statistika kohaselt on naiste keskmine eluiga pikem ja seetõttu peab hüvitis, millega korvatakse kannatatud kahju ühekordse summana eeldatavalt järelejäänud eluaastate eest, olema naiste puhul suurem kui meeste puhul.
28. Seega ei ole tegemist meeste ja naiste ebavõrdse kohtlemisega, vaid igaüks saab talle kindlustusmatemaatiliselt ettenähtud summa.
29. Selle vastuväitega saab meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist ühekordse kindlas summas hüvitise andmisel äärmisel juhul õigustada, mitte aga eitada, et mehi ja naisi koheldakse Soome õigusnormide kohaselt ebavõrdselt.
30. Järgmisena tuleb hinnata võimalikke õigustusi.
3. Ebavõrdse kohtlemise õigustused
31. Selleks et hinnata, milliseid tegureid saab arvesse võtta tööõnnetushüvitisega seotud ebavõrdse kohtlemise õigustustena, tuleb kõigepealt uurida direktiivi 79/7.
a) Asjakohased õigustused vastavalt direktiivi 79/7 artiklile 4
32. Kõnealuse direktiivi artikkel 4 sisaldab üheti mõistetavaid ja ammendavaid norme, mille kohaselt on hüvitiste andmisel vahetegemine soo alusel üldiselt keelatud, välja arvatud raseduse ja sünnitusega seotud küsimustes.
33. Järelikult ei ole Soome õigusnormid õigustatud juba ainuüksi seetõttu, et direktiivis sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega vastuollu minnes näevad need ette meeste ja naiste erinevast keskmisest elueast tuleneva vahetegemise kriteeriumi, mis liidu seadusandja tahte kohaselt ei saa direktiivi 79/7 puhul kehtida.
34. Seda, et meeste ja naiste statistilise keskmise eluea arvessevõtmine ei ole direktiivis sõnaselgelt keelatud, ei saa nimelt tõlgendada nii, et Soome seadusandja võib seda kriteeriumi hüvitiste määramisel kohaldada. Selle välistab peale direktiivi 79/7 sõnastuse ka võrdlus direktiivide 2004/113 ja 2006/54 sätetega. Nendes direktiivides on liidu seadusandja pidanud meeste ja naiste puhul erinevate „kindlustusmatemaatiliste”(15),(16) tegurite arvessevõtmist teatavatel tingimustel lubatavaks, kuid on pidanud vajalikuks see sõnaselgelt sätestada. Kuna direktiivis 79/7 selline erisäte puudub, on alust ümberpöördult eeldada, et juba liidu seadusandja tahte kohaselt ei ole sooga seotud kindlustusmatemaatilised kaalutlused direktiivi 79/7 raames lubatud.
35. Soome valitsuse arvates on hüvitise erinev suurus ikkagi põhjendatud, kuna ühekordsete kindlas summas hüvitiste puhul tuleneb see süsteemile omaselt meeste ja naiste erinevast keskmisest elueast. Vastasel juhul asetataks statistiliselt pikema elueaga naised meestega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, sest ühekordne makse peaks hüvitama õnnetusjuhtumi tagajärjed kogu kindlustatud isiku ülejäänud elu jooksul.
36. Soome valitsus lükkab seega ümber tema vastu esitatud vastuväited ja leiab, et ta on esmase õiguse kohaselt kohustatud maksma meestele ühekordse kindlas summas hüvitise puhul väiksema summa kui naistele.
37. Nagu järgnevalt näha, ei ole see väide kokkuvõttes siiski veenev.
b) Esmasest õigusest tulenevad asjakohased õigustused
38. Otsene sooline diskrimineerimine – välja arvatud edendavad erimeetmed ebasoodsas olukorras rühma liikmete jaoks – on esmast õigust arvestades lubatud üksnes siis, kui saab kindlalt väita, et naiste ja meeste vahel on asjakohaseid erinevusi, mis eeldavad sellist kohtlemist.(17)
i) Asjakohaste erinevuste mõiste
39. Õnnetusjuhtumikindlustuse hüvitise puhul võib asjakohaste erinevuste olemasoluga meeste ja naiste vahel nõustuda ehk siis, kui konkreetsel juhul saaks ainuüksi soost olenevalt ümberlükkamatult eeldada hüvitise andmise aluseks olevate asjaolude esinemist või puudumist.(18)Õiguslikult on sellised erinevused asjakohased siiski vaid juhul, kui selline vahetegemine on kooskõlas liidu õiguskorra aluspõhimõtetega.(19)
40. Soome valitsus lähtub ilma eranditeta sellest, et naistel on statistiliselt pikem keskmine eluiga kui meestel, ja peab sel põhjusel kindlustatud isiku sugu asjakohaseks teguriks elueast sõltuvate ühekordsete kindlas summas hüvitiste arvutamisel.
41. Sooga seotud prognoos ei hõlma siiski kõiki keskmise eluea aspekte. Esiteks on see juba puhtfaktilisel vaatlusel liiga üldine ega taga tasakaalustatud tulemust. Teiseks räägivad ka esmasel õigusel põhinevad kaalutlused selle vastu, et soolist kuuluvust võiks pidada hüvitiste määramisel asjakohaseks kriteeriumiks.
42. Järgnevalt tuleb kõigepealt käsitleda faktilisi ja seejärel õigusnormidel põhinevaid vastuväiteid sellele, et sooga seotud prognoos on hüvitiste määramisel asjakohane.
ii) Faktilised vastuväited sooga seotud prognoosi asjakohasusele
43. Erinevalt Soome valitsuse seisukohast ei saa kindlalt väita, et tööõnnetushüvitise kontekstis on naissoost kindlustatud isikul samaealise meessoost kindlustatud isikuga võrreldes alati pikem eeldatav eluiga.
44. Soome õigusnormides ei ole nimelt piisaval määral arvesse võetud, millist mõju avaldavad konkreetsed kahju põhjustanud asjaolud edasisele elueale: teatavate õnnetusjuhtumist tingitud tervisekahjustuste puhul on raske eeldada, et naistel võiks olla pikem eeldatav eluiga kui samas olukorras olevatel meestel.
45. Puhtalt sooga seotud kriteerium ei ole keskmise eluea prognoosimiseks piisav ka seetõttu, et see jätab arvesse võtmata olulised aspektid – lisaks õnnetusjuhtumi tagajärgedele näiteks asjaomase isiku geograafilise päritolu ja huvide keskme(20), tema harjumused ning erilised majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused – ja peegeldab seega tegelikkust moonutatult.
46. Järelikult ei saa soolist kuuluvust isegi abstraktsel vaatlusel pidada hüvitiste arvutamise seisukohast asjakohaseks erinevuseks.
47. Järeldus, et puhtalt sooga seotud prognoos on ühekordse kindlas summas hüvitise arvutamisel väär lähenemisviis, saab veelgi selgemaks konkreetsete kindlustusjuhtumite vaatlemisel: Soome õigusnormide sisemisest loogikast tulenevalt – mida Soome valitsus kohtuistungil ise ka tunnistas – saaks isegi surmaga lõppevat haigust põdev naine, hoolimata oma tegelikust lühikesest elueast, ainuüksi oma soo tõttu suuremat hüvitist kui samaealine, kuid palju tervem mees. Kui Soome õigus ei näe selliste juhtumite puhul ette konkreetsetele asjaoludele kohandatud normi, vaid lähtub üldiselt soost, ei saa see olla ühekordse kindlas summas tööõnnetushüvitise arvutamisel asjakohane kriteerium.
48. Lisaks esitatud faktilistele kaalutlustele välistavad sooga seotud kriteeriumi vastuvõetavuse ka õigusnormidel põhinevad vastuväited, mida käsitletakse järgmisena.
iii) Õigusnormidel põhinevad vastuväited sooga seotud prognoosi asjakohasusele
49. Soomes kasutatavat sooga seotud keskmise eluea prognoosi kriteeriumi tuleb hinnata liidu esmasest õigusest tulenevate parameetrite alusel. Liidu esmase õiguse aluspõhimõtete hulka kuulub vastavalt EL lepingu artiklile 2 naiste ja meeste võrdsuse põhimõte, mis on põhiõigusena sätestatud ka põhiõiguste harta artiklis 21.
50. Nagu märkisin juba oma ettepanekus kohtuasjas Association belge des Consommateurs Test-Achats jt, ei saa kooskõlas naiste ja meeste võrdsuse põhimõttele omistatud suure tähtsusega asuda liidu õiguse väärtussüsteemi arvesse võttes seisukohale, et statistiliselt ja üldistavalt võib isiku sugu kasutada nii-öelda asendava kriteeriumina teiste, raskemini tuvastatavate, kuid kindlustuse seisukohast tegelikult asjakohaste eristavate kriteeriumide asemel.
51. Kui teatavad tegurid on keskmise eluea puhul tõepoolest määravad(21), tuleb need kindlaks teha, nõuetekohaselt hinnata ja siduda konkreetsete inimrühmadega, olenemata nende soost. Neid ei tohi seega siduda konkreetse sooga, välja arvatud juhul, kui tegemist on muutumatute bioloogiliste eritunnustega. Vastasel juhul asetatakse asjaomane isik, kelle kohta mingi tunnus ei käi, ilma mõjuva põhjuseta ainult tema soo tõttu ebasoodsamasse või soodsamasse olukorda.
52. Kindlustusmatemaatilisi sooga seotud kriteeriume õigusnormide alusel hinnates tuleb lisaks arvesse võtta, et põhiõiguste harta artiklis 21 seisab soo alusel diskrimineerimise keeld nii-öelda kõrvuti rassi, nahavärvi ja etnilise päritolu alusel diskrimineerimise keeluga.
53. Liidu seadusandja väärtushinnangute kohaselt on otseselt soolise kuuluvusega seotud õigusnormid – välja arvatud selliste bioloogiliste iseärasuste nagu rasedus ja sünnitus puhul – seega aktsepteeritavad sama vähe nagu rassist või nahavärvist sõltuvad õigusnormid ning sotsiaalkindlustusõiguse valdkonnas ei ole need võimalikest statistilistest uuringutest olenemata lubatud.(22)
54. Kui prognoosil põhinevate otsuste tegemiseks kasutatakse tegelikult asjakohaste sisuliste kriteeriumide asemel muutumatut ja kokkuvõttes asjakohatut statistikat, võib statistika esiteks nõrgendada põhiõiguste hartas sätestatud diskrimineerimiskeeldu ja teiseks kaasa tuua konkreetse üksikjuhtumi puhul sobimatud tagajärjed.
iv) Vahekokkuvõte esimese eelotsuse küsimuse kohta
55. Seega ei ole sooga seotud statistikal põhinev ebavõrdne kohtlemine asjakohaselt õigustatud ei direktiivi 79/7 ega esmase õiguse alusel
56. Direktiivi 79/7 artikli 4 lõiget 1 tuleb seega tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt kasutatakse tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel elueal, kui sellise teguri kasutamise tulemusel on mehele makstav ühekordne hüvitis väiksem kui samaealisele ja muus osas samas olukorras olevale naisele makstav hüvitis.
57. Seda arvesse võttes oleksid Soome kohtud tegelikult pidanud jätma sotsiaalõigust käsitlevas menetluses – vähemalt juhul, kui menetlus puudutab riigiasutust või sellega samaväärseks peetavat asutust – diskrimineeriva siseriikliku sätte kohaldamata ja määrama X‑le mittediskrimineeriva siseriikliku sätte puudumisel suurema summa, mis on Soome õiguse kohaselt ette nähtud ainult naistele.(23)
58. Seda siiski ei tehtud.
59. Kuna sotsiaalkohtu menetluses on vahepeal tehtud lõplikult jõustunud otsus, tekib – vähemalt niivõrd, kuivõrd käesolevas asjas tehtav Euroopa Kohtu otsus ei ole menetluse uuendamise alus(24), mis võib anda võimaluse saada Soome kohtutelt X‑i asjas liidu õigusega kooskõlas olev otsus – küsimus, kas Soome riik peab nüüd riigivastutuse alusel tasuma summa (koos intressidega), millest Soome õigus X‑i liidu õigusnorme rikkudes ilma jättis.
B. Teine eelotsuse küsimus
60. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma teise eelotsuse küsimusega sisuliselt teada, kas Soome Vabariigile saab seoses ühekordset kindlas summas tööõnnetushüvitist käsitlevate õigusnormidega, mis on vastuolus liidu õigusega, süüks panna liidu õiguse piisavalt selget rikkumist, mis toob kaasa riigi vastutuse.
61. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellise rikkumise vastu räägivad direktiiviga 79/7 seotud kohtupraktika puudumine, kohtuotsuses Association belge des Consommateurs Test-Achats jt ette nähtud üleminekuaeg ja asjaolu, et liikmesriigi seadusandja eeldas direktiivi 2004/113 ja direktiivi 2006/54 arvesse võttes, et sooga seotud kindlustusmatemaatilistele kaalutlustele ei saa teha õiguslikke etteheiteid (selle kohta allpool punkt 2).
62. Enne nende aspektide põhjalikku hindamist tuleb siiski (selle kohta allpool punkt 1) täpsustada aeg, mil Soome Vabariik võis rikkuda liidu õigust. See küsimus on tähtis, et tuvastada liidu õiguslik raamistik, mille alusel tuleb hinnata selge rikkumise olemasolu.
1. Määrav aeg ja õiguslik raamistik liidu õiguse rikkumise hindamiseks
63. Kõne alla tuleb õnnetusjuhtumi toimumise kuupäev (1991), kindlustusandja poolt hüvitise maksmise kuupäev (2005) ja sotsiaalkohtus kaebuse lõpliku rahuldamata jätmise kuupäev (2008).
64. Seejuures tuleb kõigepealt arvesse võtta, et X‑i puudutav liidu õiguse rikkumine täpsustus alles 2008. aastal, mil Soome kohus tegi lõplikult jõustunud otsuse.
65. Teiseks tuleb märkida, et sel ajal puudus kohtupraktika küsimuses, kas sooga seotud kindlustusmatemaatilised kaalutlused on direktiivi 79/7 raames lubatavad, ning komisjon isegi ei kaalunud algatada Soome Vabariigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust.
66. Peale selle on tähelepanuväärne, et liidu seadusandja kiitis direktiiviga 79/7 sarnases kindlustusõiguse kontekstis – nimelt direktiivi 2004/113 ja direktiivi 2006/54 kontekstis – kindlustusmatemaatilised kaalutlused 2004. ja 2006. aastal teatavatel tingimustel heaks ning komisjon pooldas seda seisukohta jõuliselt veel 2010. aastal kohtuasjas Association belge des Consommateurs Test-Achats jt. Tundub, et muutunud lähenemisviisi rakendati esmakordselt alles viidatud kohtuasja kontekstis, milles kohtuotsus tehti aga alles 2011. aastal – seega ligikaudu kolm aastat pärast Soome sotsiaalkohtu lõplikult jõustunud otsust.
67. Neil asjaoludel tuleb nüüd uurida, kas kaebuse rahuldamata jätmist 2008. aastal saab käsitada vastutuse tekkimise aluseks oleva liidu õiguse selge rikkumisena.
2. Piisavalt selge rikkumise olemasolu
68. Isikule liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju tuleb hüvitada, kui rikutud õigusnormi eesmärk on anda isikutele õigusi, kui rikkumine on piisavalt selge ning kui liikmesriigi kohustuse täitmata jätmise ja isikul tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.(25)
69. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab küsimuse ainult eespool teisena nimetatud vastutuse tekkimise tingimuse kohta. Seega tuleb nüüd selgitada, mida tähendab „piisavalt selge” rikkumine ja kas käesolevas asjas on tegemist sellise rikkumisega.
a) Piisavalt selge rikkumise mõiste
70. Kui siseriiklikul kohtul tuleb lahendada küsimus, kas tegemist on vastutuse tekkimise tingimuseks oleva liidu õiguse piisavalt selge rikkumisega, on asjaoludeks, mida siseriiklik kohus peab üldise hindamise käigus arvesse võtma, esiteks rikutud õigusnormi selgus ja täpsus, teiseks rikutud õigusnormiga liikmesriigi või liidu asutustele antud kaalutluspädevuse ulatus, kolmandaks rikkumise või kahju põhjustamise tahtlus või selle puudumine, neljandaks õigusnormi rikkumise vabandatavus, ja viiendaks asjaolu, kas liidu institutsiooni tegevus võis soodustada liidu õigusega vastuolus olevate siseriiklike meetmete vastuvõtmata jätmist, nende vastuvõtmist või säilitamist.(26)
71. Järgnevalt tuleb neid aspekte uurida ja üheskoos analüüsida, võttes arvesse teises eelotsuse küsimuses käsitletud aspekte.
b) Direktiivi 79/7 artikli 4 piisavalt selge rikkumine Soome Vabariigi poolt
72. Kuigi esimesed kaks punktis 70 nimetatud aspekti võivad käesolevas asjas viidata piisavalt selgele rikkumisele, räägivad kolm järgmist aspekti pigem selle vastu.
73. Seda seetõttu, et isegi kui direktiivi 79/7 sõnastus ja kontekst välistavad piisava selguse ja täpsusega – ja siseriiklikule seadusandjale kaalutlusruumi jätmata – kindlustusmatemaatilised kaalutlused, mis põhinevad asjaomase isiku sool, ei saa Soome seadusandja ja Soome kohtu puhul ilmselt eeldada, et nad panid 2008. aastal tahtlikult toime täielikult mittevabandatava rikkumise.
74. Ühelt poolt asjakohase kohtupraktika ja sarnaseid diskrimineerimisega seotud rikkumisi käsitlevate liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste puudumine ja teiselt poolt alates 2004. aastast kujunenud liidu seadusandja suundumus kindlustusmatemaatilisi kaalutlusi põhiosas aktsepteerida toetavad pigem seisukohta, et Soome õigusnormid ei olnud vähemalt 2008. aastal – st enne kohtuotsust Association belge des Consommateurs Test-Achats jt – direktiivi 79/7 selgest sõnastusest hoolimata liidu õigusega nii selgelt vastuolus, et oleks saanud lähtuda Soome ametiasutuste tahtlikust ja täielikult mittevabandatavast rikkumisest.
75. Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamine kuulub küll komisjoni pädevusse. Kui asjaomane liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus on juba algatatud, on aga juba üksnes selle põhjal alust eeldada, et kestva rikkumise puhul on liikmesriik teadlik asjaolust, et ta rikub võib-olla liidu õigust. Seevastu, kui liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused puuduvad, ei saa asjaomast liikmesriiki ainuüksi sel põhjusel küll süüst vabastada, aga liikmesriigile ei või ka ette heita, et liikmesriik lasi kergekäeliselt teataval liidu õiguse rikkumisel edasi kesta.
76. Käesoleval juhul on liikmesriigile pealegi raske süüks panna mittevabandatavat ja vastutuse tekkimise aluseks olevat rikkumist, mille liidu seadusandja on teistsuguses, kuid sarnases kontekstis, nimelt seoses direktiiviga 2004/113 ise samuti toime pannud. Läheks liiga kaugele, kui liikmesriikidelt nõuda, et nad peavad oma siseriiklikus õigusloomes tegutsema liidu seadusandjaga võrreldes hoolikamalt ja kohusetundlikumalt. Just liidu seadusandja õigusloome ajavahemikus 2004–2008 võis anda Soome seadusandjale ekslikult kindluse, et tema valitud parameetrid on ka sotsiaalkindlustusõiguse puhul liidu õigusega kooskõlas.
77. Seda arvestades tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata nii, et liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimuste hindamine on siseriikliku kohtu ülesanne, kuid hinnates küsimust, kas tegemist on liidu õiguse piisavalt selge rikkumisega, tuleb asjaomase liikmesriigi kasuks eelkõige arvesse võtta seda,
– et Euroopa Kohtu praktikas puudub konkreetne seisukohavõtt küsimuses, kas sooga seotud kindlustusmatemaatiliste teguritega arvestamine on direktiivi 79/7 kohaldamisalasse kuuluva kohustusliku sotsiaalkindlustuse raames makstavate hüvitiste arvutamisel õiguspärane,
– et Euroopa Kohus tuvastas alles oma otsuses kohtuasjas C‑236/09: Association belge des Consommateurs Test-Achats jt, et direktiivi 2004/113 artikli 5 lõige 2, mis lubab selliseid tegureid arvesse võtta, on kehtetu, ning nägi lisaks ette üleminekuperioodi kohaldamise selle sätte kehtetuks muutumisel, ja
– et liidu seadusandja on direktiivides 2004/113 ja 2006/54 nõustunud teatavatel tingimustel selliste tegurite kasutamisega neis direktiivides ette nähtud hüvitiste arvutamisel, mis on liikmesriigi seadusandjale andnud alust eeldada, et nende teguritega võib arvestada ka kõne all oleva kohustusliku sotsiaalkindlustuse raames.
78. Seda arvestades on lõpuks vaja käsitleda küsimust, kas käesolevas asjas tuleb kõne alla kohtuotsuse ajalise mõju piiramine.
C. Kohtuotsuse ajalise mõju piiramine
79. Kõigepealt tuleb märkida, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus annab liidu õiguse sättele, piirdub selle sätte tähenduse ja ulatuse selgitamise ning täpsustamisega, nagu seda oleks tulnud mõista ja kohaldada alates selle jõustumisest. Sellise otsuse ajalise mõju piiramine on seega erakorraline meede ja see eeldab, et olemas on tõsiste majanduslike tagasilöökide tekkimise oht.(27)
80. Menetlusosalised ei ole esitanud selle kohta vettpidavaid argumente.
81. Tõsiste majanduslike tagajärgede vastu räägib käesoleval juhul ka see, et Soome õnnetusjuhtumikindlustuse seaduse sätteid, mis on liidu õigusega vastuolus, kohaldatakse esmajoones rahaliselt vähem oluliste juhtumite suhtes. Seega on ebatõenäoline, et need põhjustavad sotsiaalkindlustussüsteemile suuri lisakulusid, isegi kui soodsamat kindlasummalist väärtust, mida seni kohaldati ainult naistele, kohaldatakse nüüd ka meestele.
82. Nendest kaalutlustest tuleneb, et puudub alus piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju.
V. Ettepanek
83. Esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt kasutatakse tööõnnetuse korral makstava kohustusliku sotsiaalhüvitise arvutamisel kindlustusmatemaatilist tegurit, mis põhineb naiste ja meeste erineval keskmisel elueal, kui sellise teguri kasutamise tulemusel on mehele makstav ühekordne hüvitis väiksem kui samaealisele ja muus osas samas olukorras olevale naisele makstav hüvitis.
2. Liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimuste hindamine on siseriikliku kohtu ülesanne. Hinnates küsimust, kas tegemist on liidu õiguse piisavalt selge rikkumisega, tuleb asjaomase liikmesriigi kasuks eelkõige arvesse võtta seda,
– et Euroopa Kohtu praktikas puudub konkreetne seisukohavõtt küsimuses, kas sooga seotud kindlustusmatemaatiliste teguritega arvestamine on direktiivi 79/7 kohaldamisalasse kuuluva kohustusliku sotsiaalkindlustuse raames makstavate hüvitiste arvutamisel õiguspärane;
– et Euroopa Kohus tuvastas alles oma otsuses kohtuasjas C‑236/09: Association belge des Consommateurs Test-Achats jt, et direktiivi 2004/113 artikli 5 lõige 2, mis lubab selliseid tegureid arvesse võtta, on kehtetu, ning nägi lisaks ette üleminekuperioodi kohaldamise selle sätte kehtetuks muutumisel, ja
– et liidu seadusandja on direktiivides 2004/113 ja 2006/54 nõustunud teatavatel tingimustel selliste tegurite kasutamisega neis direktiivides ette nähtud hüvitiste arvutamisel, mis on liikmesriigi seadusandjale andnud alust eeldada, et nende teguritega võib arvestada ka kõne all oleva kohustusliku sotsiaalkindlustuse raames.