Viega GmbH & Co. KG 3. juunil 2011 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 24. märtsi 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas T-375/06: Viega GmbH & Co. KG versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-276/11 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Viega GmbH & Co. KG (esindajad: advokaadid J. Burrichter, T. Mäger ja M. Röhrig)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles selle otsusega raskendatakse apellandi olukorda;

tühistada komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsus K(2006)4180 lõplik EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/F-1/38.121 - Toruliitmikud) apellanti puudutavas osas;

teise võimalusena tühistada selle otsuse artikli 2 punktis j apellandile määratud trahv või vähendada seda;

kolmanda võimalusena punktis 1 ja 2 toodud nõuetele saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uue otsuse tegemiseks;

mõista kogu kohtumenetluse kulud välja esimese astme kohtuasja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu otsuse peale, millega jäeti rahuldamata apellandi hagiavaldus komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsuse K(2006) 4180 lõplik EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/F-1/38.121 - Toruliitmikud) peale.

Apellant toetub oma apellatsioonkaebuses järgmistele väidetele:

Üldkohus on oma otsuses rikkunud apellandi õigust olla kohtus ära kuulatud ning uurimismenetluse põhimõtteid ja põhjendamiskohustust. Vaidlusaluses kohtuotsuses tugineb kohus kartellikokkuleppes apellandi osalemise põhjendamisel ainsa tunnistaja omakäelistele märkustele ning leebema kohtlemise taotlusele, ilma et kohus oleks ära kuulanud apellandi selgitusi nende dokumentide kohta. Apellant seadis dokumentide õigsuse sõnaselgelt kahtluse alla (tunnistaja ei osalenud Saksa kohtumisel ning ta ei oska saksa keelt).

Üldkohus oleks pidanud koguma tõendeid tunnistaja märkmete ja leebema kohtlemise taotluse õigsuse kohta. Kuna Üldkohus võtab need märkmed ja leebema kohtlemise taotluse tõendina arvesse, ilma et ta oleks kogunud tõendeid nende õigsuse kohta, rikub kohus uurimismenetluse põhimõtteid.

Vaidlusaluse kohtuotsusega rikutakse EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna Üldkohus tuvastas, et apellant osales 30. aprillil 1999 "konkurentsivastast laadi" kohtumisel. Lisaks rikutakse vaidlusaluse kohtuotsusega määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 1, kuna sellel kohtumisel osalemist võeti arvesse trahvi suuruse kindlaksmääramisel. Üldkohus leidis seoses selle kohtumisega nimelt, et tõendid viitavad "pigem" konkurentsivastasele eesmärgile, kui konkurentsi soodustavale eesmärgile. Sellega rikub Üldkohus tema enda loodud vajaliku tõendatuse taset, mille kohaselt on nõutav kindel ja kahtlustevaba tõendamine.

30. aprilli 1999. aasta kohtumise konkurentsivastase laadi tuvastamine mõjutab määratud trahvi suurust. Selle kohtumise arvesse võtmise eesmärk on tõendada apellandi osalemist toruliitmike kartellikokkuleppes. Sellel alusel on apellandi käive toruliitmike puhul, et trahvi määramiseks määrata kindlaks trahvi lähtesumma, üksteist korda kõrgem.

Toruliitmike käibe arvesse võtmisega seoses on kohtuotsus ka puudulikult põhjendatud ning läheb vastuollu loogikapõhimõtetega. Üle 50 miljoni euro suuruse trahvi määramisel tugines kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 vaid kahele kohtumisele, mille seost toruliitmikega analüüsitakse vaid kahes poolikus lauses ning mis tuvastatakse ilma edasise tõendite hindamiseta. Edasi möönab Üldkohus, et apellant osales toruliitmikke puudutavates konkurentsivastastes kokkulepetes 30. aprilli 1999. aasta kohtumisel, kuigi Üldkohus tuvastab samal ajal, et kuni juulini 2000 arutati konkurentide vahel veel seda, kas toruliitmikud (mille osas oli apellandil monopol) peaksid üleüldse olema kartellikokkuleppe ese.

Viimaks on vaidlusaluses kohtuotsuses rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Komisjon kohaldab Üldkohtu heakskiidul trahvide arvutamise suuniseid järgmiselt: kõigepealt määratakse toruliitmike käivet arvestades kindlaks lähtesumma, kuigi toruliitmikud said lähtuvalt Üldkohtu seisukohast olla kartellikokkuleppe esemeks üksnes 2000 ja 2001 aastal. Seejärel suurendatakse apellandi kogu väidetava kartellis osalemise kestuse alusel (üheksa aastat ja kolm kuud) lähtesummat 90%. Kuna toruliitmike käive võetakse sellega aluseks kogu ajavahemiku, mitte lihtsalt parimal juhul määrava viimase aasta ja kolme kuu suhtes, on trahvisumma suuruse kindlaksmääramisel rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

____________