KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 30. novembril 20061(1)
Kohtuasi C‑342/05
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Soome Vabariik
Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Hundijaht
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul esitada oma seisukoht moodsa Euroopa ühiskonna ja praeguseks peaaegu kõikjal Euroopas välja surnud röövloomade kooseksisteerimise tingimuste kohta.
2. Komisjon kritiseerib huntide (Canis lupus) jahilubasid puudutavat Soome halduspraktikat. Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi „loodusdirektiiv”)(2) keelab muu hulgas huntide tahtliku tapmise ja püüdmise väljaspool Soome põhjapõdrakasvatusalasid. Loodusdirektiivi artikli 16 kohaselt on teatavatel tingimustel siiski lubatud teha sellest keelust erandeid. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas ei ole viidatud artikli 16 praktilist kohaldamist seni käsitletud.
II. Õiguslik raamistik
A. Loodusdirektiivi sätted
3. Loodusdirektiivi eesmärgid on sätestatud nimetatud direktiivi artiklis 2:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.
2. Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.
3. Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.”
4. Loodusdirektiivi artikli 12 lõike 1 punktis a on sõnastatud liikide kaitset puudutavad, käesolevas asjas määrava tähtsusega keelud:
„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:
a) kõik nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid;
[…]”
5. Hunti on mainitud IV lisa punktis a järgmiselt:
„Canis lupus […] (Soome populatsioonid põhjapõdrakasvatusaladel, nagu need on määratletud põhjapõdrakasvatust käsitleva 14. septembri 1990. aasta Soome seaduse nr 848/90 paragrahvis 2)”.
6. Loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatakse erandi tegemise tingimused:
„Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:
a) loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmiseks ja looduslike elupaikade säilitamiseks;
b) eriti oluliste saagi-, karja-, metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks;
c) rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite andmisest;
d) kasvatustööks ja nende liikide teaduslikuks uurimiseks, taastamiseks ja taasasustamiseks ning selle jaoks vajalikuks paljundamiseks, sealhulgas taimede kunstlikuks paljundamiseks;
e) range järelevalve all valikuliselt ja piiratud ulatuses IV lisas loetletud liikide teatavate isendite võtmise või pidamise lubamiseks pädevate siseriiklike asutuste määratletud kogustes.”
7. Liigi kaitsestaatus on määratletud loodusdirektiivi artikli 1 punktis i:
„i) liigi kaitsestaatus – asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust artiklis 2 nimetatud territooriumil.
Kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui
– asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul ja
– liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega ei vähene ka lähitulevikus ning
– selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene.”
B. Soome õigus
8. Komisjon ei vaidlusta Soome valitsuse seisukohta, mille kohaselt on loodusdirektiivi artiklid 12 ja 16 Soome jahialastesse õigusaktidesse üle võetud suures osas samas sõnastuses.(3)
9. Huntide surmamise kohta eksisteerivad siiski ka erinormid.(4) Asjaomane jahipiirkond väljastab hundijahilube juhtumipõhiselt. Piirkondliku küttimismahu – see tähendab maksimaalse huntide arvu, millele on lubatud pidada jahti igas jahipiirkonnas jahihooajal 1. novembrist 31. märtsini – kinnitab põllumajandus- ja metsandusministeerium. Need mahud kinnitatakse selliselt, et ei ohustataks huntide populatsiooni säilimist vastavates piirkondades. Arvesse võetakse kogu olemasolevat teavet huntide suremuse kohta, eriti teedel toimunud õnnetuste ja inimtegevuse tagajärjel.
10. Jahipidamise lubamiseks peavad jahipiirkonnad kontrollima, kas siseriiklikku õigusse üle võetud loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud. Lisaks peavad nad küttimismahu täitumise hindamisel arvesse võtma kogu neile teadaolevat teavet huntide surmajuhtumite kohta vastavas piirkonnas. Piirkondliku küttimismahu ületamine on lubatud üksnes artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimustest kinni pidades ja selleks on vaja ministeeriumi eriluba.
11. Lisaks eeltoodule võivad loomi erandolukorras surmata politseijõud. Ka sellisel juhul tuleb kohaldada loodusdirektiivi artikli 16 lõiget 1.
III. Kohtueelne menetlus ja poolte nõuded
12. Komisjon algatas liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluse 10. aprillil 2001 märgukirja saatmisega. Pärast Soome Vabariigi vastust 6. juuli 2001. aasta kirjas saatis komisjon talle 4. juulil 2002 põhjendatud arvamuse. Soome Vabariik vastas sellele 28. augusti 2002. aasta kirjas.
13. Komisjon leidis siiski, et ühenduse õigusnorme on rikutud, ja esitas 12. septembril 2005 käesoleva hagi.
14. Komisjon palub
– tuvastada, et kuna Soome Vabariik on regulaarselt lubanud pidada jahti huntidele vastuolus nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 16 lõikes 1 sätestatud eranditega, on Soome Vabariik rikkunud selle direktiivi artikli 12 lõikest 1 ja artikli 16 lõikest 1 tulenevaid kohustusi;
– mõista kohtukulud välja Soome Vabariigilt.
15. Soome Vabariik palub jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
IV. Õiguslik hinnang
16. Komisjon ei vaidlusta kõnealuses hagis ei Soome õigusnorme ega ka konkreetseid huntide surmamise juhtumeid, vaid kritiseerib Soome ametiasutuste vastavat halduspraktikat. Selline lähenemine on võimalik. Kohustuste rikkumine võib tuleneda ühenduse õigust rikkuvast halduspraktikast isegi siis, kui kohaldatav siseriiklik õigus on iseenesest selle õigusega kooskõlas.(5)
17. Komisjon peab sellise kohustuste rikkumise puhul esitama piisavalt dokumenteeritud ning üksikasjalikke tõendeid haldusasutuste väidetava praktika kohta, mille eest on asjaomane liikmesriik vastutav.(6) Selline halduspraktika peab olema teatud määral juurdunud ning üldine.(7)
18. Soome rõhutab õigustatult, et seda, kas liikmesriik on rikkunud kohustusi või mitte, tuleb hinnata lähtudes olukorrast liikmesriigis põhjendatud arvamuses esitatud tähtaja lõppedes, see tähendab käesoleval juhul 4. septembril 2002. Erinevalt Soome seisukohast võib siiski arvesse võtta ka pärast asjaomase tähtaja lõppemist aset leidnud asjaolusid, mis tõendavad halduspraktika jätkumist.(8)
19. Pooled on ühel meelel selles, et Soome ametiasutused on igal aastal andnud välja hundijahilube ka väljaspool põhjapõdrakasvatusalasid.(9) Selles osas esineb kindlakskujunenud halduspraktika. Niisugune praktika on loodusdirektiiviga kooskõlas ainult juhul, kui võetakse arvesse artikli 16 lõike 1 nõudeid.
20. Kuna tegemist on erandiga liikide kaitset reguleerivatest üldsätetest, siis asetab loodusdirektiivi artikli 16 lõige 1 – nagu ka loodusdirektiivi artikli 6 lõige 4(10) ja linnudirektiivi artikkel 9(11) – erandi tegemiseks nõutud tingimuste täidetuse tõendamise koormuse iga erandi puhul erandi kohaldamise üle otsustavale asutusele.(12) Kõnealuse rikkumismenetluse puhul järeldub eeltoodust põhimõtteliselt Soome kohustus tõendada, et huntide surmamine on olnud konkreetsetel juhtudel õigustatud.
21. Viidatud tõendamiskoormus ei või halduspraktikat puudutavas vaidluses minna siiski nii kaugele, et liikmesriik peab igal üksikjuhul või suure hulga näidete puhul ammendavalt tõendama kõikide erandi tegemise tingimuste täitmist. Piisab sellest, kui selgitada erandite kohaldamise süsteemi, nagu teeb Soome.
22. Juhul kui liikmesriigi selgitus on kooskõlas ühenduse õigusest tulenevate nõuetega, on komisjon kohustatud tõendama, kuidas asjaomase liikmesriigi praktika sellest hoolimata rikub ühenduse õigusnorme. Komisjon võib sellel eesmärgil vaidlustada süsteemi osi üldiselt või esitada konkreetseid väiteid piisava hulga üksikjuhtumite kohta. Nõutava teabe konkreetsete juhtumite kohta saab komisjon küsides seda asjaomaselt liikmesriigilt(13) või otsides seda teistest allikatest.
23. Loodusdirektiivi artikli 16 lõige 1 sarnaneb sama direktiivi artikli 6 lõikega 4 ja linnudirektiivi artikliga 9 mitte üksnes tõendamiskoormuse, vaid ka sisu poolest. Kõik nimetatud sätted määravad täpselt kindlaks tingimused, mis võimaldavad liikmesriikidel direktiivist tulenevatest kohustustest kõrvale kalduda, ja neid tuleb tõlgendada kitsalt.(14)
24. Ühtlasi täpsustavad kõnealuseid erandeid lubavad sätted proportsionaalsuse põhimõtet.(15) Ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et vastuvõetud meetmed oleksid asjaomase akti õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, mis tähendab, et kui valida on mitme sobiva abinõu vahel, tuleb otsustada kõige vähem kitsendusi kaasa toova abinõu kasuks ning kitsendused ei tohi olla taotletava eesmärgi valguses ebaproportsionaalsed.(16)
25. Vajadus sel viisil tõlgendada nähtub eelkõige loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 punktides a–e loetletud erandite tegemise aluste ja alternatiivide võrdleva hindamise – see tähendab muu rahuldava alternatiivse lahenduse võrdleva hindamise – seosest. Alternatiivsete lahenduste olemasolu sõltub konkreetse meetme eesmärkidest.
26. Seega tuleb kõigepealt kindlaks määrata meetme eesmärk. Eesmärk võib meetme võtmist õigustada ainult siis, kui see on seotud vähemalt ühe erandi tegemise alusega, see tähendab kui meede sobib ühe nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Isegi kui selline seos on võimalik, ei tohi meedet rakendada juhul, kui sama eesmärk on saavutatav vähem piirava meetmega, teisiti öeldes juhul, kui leidub mõni muu rahuldav alternatiivne lahendus direktiivi artikli 16 lõike 1 tähenduses.(17)
27. Alternatiivne lahendus ei ole rahuldav mitte ainult siis, kui see võimaldab saavutada erandi eesmärke sama tõhusalt, vaid ka juhul, kui erandi tekitatud kahju ei oleks taotletava eesmärgiga proportsionaalne ja alternatiivne lahendus tagaks parema tasakaalu. See on proportsionaalsuse kontrolli viimane etapp, niinimetatud mõõdukus ehk proportsionaalsus kitsas tähenduses.(18)
28. Erandi tegemise aluste puhul vaidlustab komisjon selle, et Soome lubab huntide surmamist direktiivi artikli 16 lõike 1 punkti b alusel ennetava tegevusena, see tähendab kahju ärahoidmise eesmärgil. Viidatud erandi kohaldamise eeldus on komisjoni arvates pigem juba tekitatud oluline kahju. Komisjon tugineb selles osas kohtuotsusele, mille kohaselt üldisest kaitsesüsteemist erandite tegemine eelnimetatud sättele vastava linnudirektiivi artikli 9 lõike 1 punkti a kolmanda taande alusel eeldab teatavas ulatuses kahju esinemist.(19)
29. Soome valitsus väidab huntide ennetava surmamise kriitika kohta õigustatult, et nii loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 punkti b kui ka linnudirektiivi artikli 9 lõike 1 punkti a kolmanda taande sõnastusest nähtub kahju ärahoidmise eesmärk. Seada meetmete võtmise eeltingimuseks olulise kahju äraootamine oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne.
30. Eeltoodud tõlgendus ei ole vastuolus komisjoni nimetatud otsusega. Viidatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse tekstiosas ei käsitleta ennetavat tegevust, vaid seda, kas meetmeid võib võtta ainult olulise või siiski ka väiksema kahju ärahoidmiseks.
31. Olenemata erandi põhimõttelisest kohaldatavusest ennetava tegevuse suhtes vastavalt loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 punktile b, tuleb uurida, millistel asjaoludel on huntide surmamine sobiv ennetav meede, millal on olemas vähem piiravaid alternatiivseid lahendusi ja kas ennetava tegevuse eesmärk on proportsionaalne võrreldes üksikute huntide säilitamise huviga.
32. Euroopa Kohus saab neid kolme küsimust uurida ainult siis, kui komisjon esitab oma väited Soome praktika kohta piisavalt täpselt. Komisjon on teinud seda ainult selles osas, et Soome ametiasutused annavad loa teatava arvu kindlaksmääramata huntide, mitte aga konkreetselt kahju tekitavate isendite jahtimiseks. Selle väitega seab komisjon kahtluse alla nii asjaomaste meetmete sobivuse kahju ennetava tegevusena kui ka leebema meetme puudumise. Ühelt poolt näib kahtlane, et kahju on võimalik ära hoida hunte valimatult surmates, selle asemel et keskenduda konkreetselt kahju tekitavatele isenditele. Teiselt poolt võib tõenäoliselt sama ennetava mõju saavutada, piirates jahipidamist vaid üksikute kahju tekitavate huntidega.
33. Selles osas tuleb kõigepealt selgitada, et komisjoni kriitika on põhjendamatu selles osas, milles see tugineb pädeva ministeeriumi poolt asjaomasele piirkonnale kehtestatud küttimismahu ülempiirile. Soome valitsuse väitel, mida ei ole vaidlustatud, kujutab kõnealune piirmäär endast üksnes raamistikku, millest peavad jahipiirkonnad lähtuma jahilubade väljastamisel, kui lisaks on täidetud loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimused. Niisiis on see piirmäär vahend, millega takistatakse seda, et jahipidamine liigi kaitsestaatust ülemäära kahjustaks.
34. Soome valitsus märgib individuaalsete jahilubade osas, et need väljastatakse konkreetsete isendite kohta alati siis, kui isendeid on olnud võimalik identifitseerida. Jahipiirkonnad on teadlikud kohalikust olukorrast ja tagavad koostöös riista- ja kalatalouden tutkimuslaitos’ega (RKTL – Metsloomade ja Kalanduse Uurimise Instituut), et surmatakse õiged loomad.
35. Soome valitsuse sõnul väljastatakse siiski ka ülejäänud juhtudel põhimõtteliselt iga asjaomase jahipiirkonna kohta kindlaksmääratud arv jahilube. Soome valitsus on seisukohal – esimest korda oma vasturepliigis –, et hundi kui karjalooma puhul ei ole võimalik jahilube piirata konkreetsete isenditega. Karja tekitatud kahju korral on mõnikord praktiliselt võimatu välja selgitada üksikud kahju tekitanud isendid.
36. Soome valitsuse eeltoodud väide ei täpsusta siiski, mil moel aitavad individualiseerimata hundijahiload ära hoida olulist kahju, see tähendab kas selline praktika on soovitud eesmärgi saavutamiseks üldse sobiv. Põhja‑Ameerikas tuli huntide populatsiooni pika ajavahemiku jooksul märkimisväärselt vähendada, enne kui vähenes metsloomade kadu.(20) Ei saa välistada, et see kehtib ka põllumajandusloomadele tekitatud kahju puhul. Soome valitsus esitas enda kaitseks muu hulgas argumendi, et huntide populatsioon on jahist olenemata kasvanud, seega näib kahju vähenemine vähe tõenäoline.
37. Samuti on mõeldav, et lubade abil saaks ära hoida konkreetseid kallaletunge näiteks koertele või lammastele. Selle kohta ei ole aga ühtegi tõendit.
38. Ühe selgituse leiab komisjoni poolt menetluse käigus esitatud kaitsekorralduskavast. Selle kohaselt peaksid hundid jahi tulemusena jääma inimpelglikuks. Pelglikkuse tõttu peaksid hundid vältima inimesi ja nende asulaid ning neil oleks vähem võimalusi põllumajandusloomi murda või inimesi ohustada.(21) Viidatud eesmärgil võib hundijahti pidada kahju ennetamiseks loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses.
39. Kuigi hunte peetakse inimpelglikuks, nähtub nende tekitatud kahjust, et nad ei väldi inimesi täielikult. Soomes huntide põhjustatud kahju eest makstud hüvitiste põhjal ilmneb, et aastatel 2000–2003 murdsid hundid igal aastal 23–135 lammast, 1–9 veist, 270–561 põhjapõtra ning 20–31 koera. Lammaste ja põhjapõtrade puhul on märgata kasvutendentsi.(22) Kui jahitakse tõepoolest karja, kes inimestele kõige lähemale tuleb ja tekitab kõige olulisemat kahju,(23) siis näib tõenäoline, et hundid muudavad seetõttu oma harjumusi, hoides edaspidi eemale.
40. Seegi väide ei saa olemasoleva teabe alusel õigustada seda, et teatava arvu huntide jahtimiseks ei anta välja individuaalset jahiluba. Pigem eeldab sellise olukorra aktsepteerimine palju rohkem teaduslikke põhjendusi. Selgitada tuleks nii seda, kuivõrd jaht üldse säilitab huntide pelglikkust, kui ka seda, millist mõju jaht avaldab ja kuidas see huntide populatsiooni võimalikult vähe kahjustab, näiteks kas ja millises olukorras tuleks surmata ainult karja juhtloomad, noorloomad või siis kogu kari. Samuti tuleks uurida, kas huntide surmamise asemel piisaks ka muudest meetmetest, mida soovitas komisjon, näiteks kariloomade paigutamine ööseks lautadesse või vastavatesse tarandikesse, huntide peletusvahendina lõhnaainete või muude vahendite kasutamine ja tekitatud kahju hüvitamine.
41. Lisaks on loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud artikli 12 rangetest kaitsesätetest erandi tegemise lisatingimus, mille kohaselt ei või erand kahjustada kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal.
42. Vastavalt loodusdirektiivi artikli 1 punktile i loetakse kaitsestaatust soodsaks, kui on täidetud kolm tingimust. Teine ja kolmas neist puudutavad liikide looduslikku levilat ja elupaiku. Käesolevas menetluses ei näi olevat kahtlust, et viimati nimetatud soodsa kaitsestaatuse tingimused on täidetud.
43. Käesolevas asjas käib vaidlus siiski soodsa kaitsestaatuse esimese tingimuse üle, nimelt selle üle, kas huntide populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et asjaomane liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul.
44. Huntide populatsioon Soomes on viimastel aastatel kahtlemata oluliselt kasvanud ja selle liigi levila on laienenud. Järelikult ei ole asjaomase liigi kaitsestaatus jahilubade väljastamisest hoolimata halvenenud, vaid pigem paranenud. Sellest võiks Soome valitsuse eeskujul järeldada, et huntide populatsioon Soomes täidab soodsa kaitsestaatuse tingimused.
45. Komisjon on siiski seisukohal, et huntide kaitsestaatus Soomes ei olnud soodne kohtueelse menetluse kestel ja põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppedes, see tähendab 4. septembril 2002. Komisjoni väide tugineb uuringule, mille kohaselt kuulus hunt Soomes 1998. aastal ohustatud liikide hulka, ja hunte puudutavale Soome kaitsekorralduskavale. Nagu Soome rõhutab, ei ole viidatud uuring käesolevas menetluses määrava tähtsusega, sest käesoleva kohtuasja seisukohast oluline kuupäev on 4. september 2002. Huntide kaitsestaatuse andmed sellel ajahetkel on esitatud kaitsekorralduskavas.
46. Kaitsekorralduskava kohaselt peaks isegi Venemaa ja Karjala populatsioonidest sisserändavaid hunte arvesse võttes Soomes hinnanguliselt olema 20 paljunemisvõimelist hundipaari, et tagada huntide populatsiooni pikaajaline elujõulisus oma looduslikus elupaigas.(24) Kaitsekorralduskava kohaselt oli käesoleva kohtuasja seisukohast olulisel aastal 2002 Soomes ainult 12 sellist paari, sellele eelnevatel aastatel veelgi vähem. Aastaks 2005 kasvas nende arv 16‑ni, niisiis ei jõutud veel pikaajaliselt elujõulise populatsiooni künniseni.(25)
47. Soome vastas komisjonile, et soodsa kaitsestaatuse hindamiseks ei tule uurida väikseimaid elujõulisi populatsioone, vaid populatsiooni dünaamikat, mis on ilmselgelt soodne.
48. Soome valitsuse eeltoodud argument ei ole väga veenev, sest see on vastuolus ilmselt parimal teaduslikul teabel rajanevas kaitsekorralduskavas esitatud järeldustega. Seega ei saa pidada huntide kaitsestaatust Soomes käesoleva kohtuasja seisukohast olulisel ajahetkel soodsaks.
49. Lisaks tuleb vastupidi Soome seisukohale lähtuda sellest, et üksikute huntide surmamine oli populatsiooni kaitsestaatusele kahjulik. Huntide arvu kasv hoolimata nende surmamisest ei välista per se, et iga selline surmamine eraldi võetuna kahjustas algselt kaitsestaatust.(26) Paljunemisvõimeliste isendite surmamine vähendab automaatselt kaitsestaatuse jaoks oluliste paljunemisvõimeliste paaride arvu. Kuid ka selliste loomade surmamine, kes ei ole veel paljunemisvõimelised, vähendab kaudselt paljunemisvõimeliste paaride arvu. Kui sellised isendid oleksid elanud kauem, oleksid nad mingil ajahetkel lahkunud karjast ja leidnud tõenäoliselt endale paarilise.(27) Võttes arvesse huntide vähest arvu Soomes, oleks populatsiooni kaitsestaatus ilma kõnealuseid loomi surmamata arvatavasti jõudsamalt paranenud, kui see tegelikult paranes.
50. Niisiis ei ole alust väita, et surmamine ei halvendanud huntide populatsiooni kaitsestaatust Soomes ega kahjustanud populatsiooni. Järelikult ei saa hundijahi lubamine käesoleva kohtuasja seisukohast olulisel ajahetkel olla ka eeltoodud põhjusel kooskõlas loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 sõnastusega.
51. Soome valitsus esitab siiski õigustatud küsimuse, kas kõik loodusdirektiivi artiklis 12 nimetatud meetmed, mis kahjustavad range kaitse all olevaid liike, on soodsa kaitsestaatuse puudumise korral loodusdirektiivi artikli 16 alusel välistatud. See tähendaks seda, et liikmesriigid ei saaks enne IV lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse saavutamist lubada ühtegi keelatud meetme võtmist, hoolimata asjaomase meetme eesmärgist. Mitmele liigile tähendaks see absoluutset kaitset, kuna need on rangelt kaitstud seeläbi, et nende kaitsestaatus pole soodne.
52. Nimelt siis, kui ülim õiguslik huvi, nagu inimeste elu ja tervis, on vahetult ohus, peab olema võimalik sõltumata asjaomase liigi kaitsestaatusest teha erandeid liikide kaitseks kehtestatud keeldudest, kui see on ainus võimalus ohu vältimiseks. Kuigi loodusdirektiivi artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada kitsalt, on võimalik leevendada tingimusi, et õigustada rangelt kaitstavate liikide kahjustamist. Soome märgib õigustatult, et komisjon tunnustab eeltoodut oma praktilises juhendis artiklite 12 ja 16 kohaldamise kohta vähemalt kaudselt, kuna ta ei välista viidatud dokumendis erandite õigustamist ka ebasoodsa kaitsestaatuse korral.(28)
53. Sellisel tingimuste leevendamisel on alus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas, kus kohus on seoses looduskaitseõigusega juba tõdenud, et erandlikel põhjustel on õiguslikult kaitstavate, loodust puudutavate huvide kahjustamine õigustatud isegi juhul, kui see ei oleks asjassepuutuvate sätete sõnastuse alusel võimalik.(29) Tegemist peab olema üldise huviga, mis on asjaomases direktiivis sätestatud keskkonnakaitsehuvide suhtes ülimuslik; viidatud juhul oli see rannakaitse ja üleujutusoht.(30) Toona pälvis tähelepanu ka see, et võetud meetmetel oli kahjustatud liikidele positiivne mõju.(31)
54. Praktiliselt on tegemist, nagu loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 puhulgi, proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisega, mis ei ole piiratud erandite võimalikke eesmärke silmas pidades punktides a–e loetletud põhjendustega ning eelkõige ei ole sel puhul oluline liigi soodsa kaitsestaatuse säilimise tingimus.
55. Käesoleval juhul ei õigusta Soome praktikat siiski ka loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimuste leevendamine. Kuna hundijahiload ei puuduta üksnes üksikisendeid, kelle surmamine on vajalik kahju ärahoidmiseks, ja lisaks ei ole jahilubade mõjule esitatud piisavaid teaduslikke põhjendusi, siis ei ole alust arvata, et hundijaht on toimunud erandlikel põhjustel.
56. Komisjoni hagi tuleb seetõttu rahuldada.
V. Kohtukulud
57. Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjoni hagi on põhjendatud ja ta on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista Soome Vabariigilt.
VI. Ettepanek
58. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Kuna Soome Vabariik on lubanud hundijahti, ilma et oleks tõendanud, et täidetud olid erandi tegemise tingimused vastavalt nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 16 lõikele 1, on Soome Vabariik rikkunud talle nimetatud direktiivi artikli 12 lõikest 1 ja artikli 16 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
2. Mõista kohtukulud välja Soome Vabariigilt.