Language of document : ECLI:EU:C:2013:581

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 19. septembril 2013(1)

Kohtuasi C‑355/12

Nintendo Co. Ltd

Nintendo of America Inc.

Nintendo of Europe GmbH

versus

PC Box Srl

9Net Srl

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Milano (Itaalia))

Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused infoühiskonnas – Õiguste valdaja loata tehtavate toimingute takistamiseks või piiramiseks ette nähtud tehniliste meetmete kaitse – Videomängukonsoolid, mille konstruktsioon takistab muude mängude kasutamist peale nende, mida konsooli tootja kasutada lubab – Sellistest meetmetest kõrvalehoidmist võimaldavad seadised – Seadiste võimalike eri kasutusviiside ulatuse, laadi ja tähtsuse asjakohasus





1.        Direktiivi 2001/29(2) artikli 6 kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema piisava õiguskaitse mitut liiki toimingute või tegevuse vastu, millega hoitakse kõrvale või mille eesmärk on hoida kõrvale tõhusatest tehnilistest meetmetest, mis on kavandatud takistama või piirama toiminguid, milleks autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse valdaja ei ole luba andnud.

2.        Videomängude ja nende mängimiseks kasutatavate konsoolide tootja konstrueerib mõlemad tooted nii, et need peavad krüpteeritud teavet vahetades teineteise ära tundma, et mänge saaks konsoolidel mängida. Selle väidetav eesmärk on tagada, et nendel konsoolidel (mille kohta ei väideta, et need on kaitstud direktiiviga 2001/29) saaks mängida üksnes tootja enda toodetud või tema litsentsi alusel toodetud mänge (mis on kaitstud selle direktiiviga) ja seega takistada konsoolide kasutamist kaitstud mängudest loata tehtud koopiate mängimiseks.

3.        Üks teine ettevõtja turustab seadiseid, mille abil saab mängida nendel konsoolidel teisi mänge, sealhulgas niisuguseid, mis ei ole konsoolitootja toodetud või lubatud mängude koopiad. Ta väidab, et selliste seadiste turustamist takistada sooviva tootja eesmärk ei ole takistada tema mängudest loata koopiate tegemist (see eesmärk peab olema kaitstud direktiivi 2001/29 artiklist 6 kõrvalehoidmise eest), vaid hoopis suurendada nende mängude läbimüüki (selle eesmärgi jaoks ei ole niisugust kaitset nõutud).

4.        Seda silmas pidades küsib Tribunale di Milano (Milano ringkonnakohus) sisuliselt, 1) kas direktiivi 2001/29 artikli 6 kohaldamisalasse kuuluvad riistvarasse (konsoolidesse) paigaldatud tuvastamisseadised ja krüpteeritud tunnuskoodid autoriõigustega kaitstud materjalis endas, isegi kui see piirab nende seadmete ja toodete koostalitlusvõimet, ja 2) millist kaalu peab ta omistama selle kindlaksmääramisel, kas teistel seadistel on kaubanduslikult olulisi otstarbeid või kasutamisviise peale kaitsemeetmest kõrvalehoidmise, konsoolide ettenähtud kasutamisotstarbele ja kuidas ta peaks hindama teiste seadiste võimalikke eri kasutusviise.

5.        Siseriiklik kohus piirdub küsimustega direktiivi 2001/29 tõlgendamise kohta. Videomäng aga on suuresti teatavat liiki arvutiprogramm (kuigi see võib sisaldada ka muud liiki, nii jutustavaid kui ka graafilisi teoseid) ning arvutiprogrammid kuuluvad direktiivi 2009/24(3) kohaldamisalasse.

 Kokkuvõte asjassepuutuvate liidu õigusnormide kohta

6.        Direktiivide 2001/29 ja 2009/24 peamised asjassepuutuvad aspektid võib kokku võtta järgmiselt.

 Direktiiv 2001/29

7.        Direktiivi 2001/29 põhjendustes on kinnitatud, et tehnilised meetmed võimaldavad järjest enam õiguste valdajatel takistada või piirata toiminguid, mida nad ei ole lubanud, kuid on väljendatud ka muret, et vahendid õigusvastaseks kõrvalehoidmiseks sellistest meetmetest arenevad sama kiiresti. Sellepärast tuleks õiguste valdajate rakendatud meetmeid õiguslikult kaitsta.(4) Sellist õiguskaitset tuleb pakkuda tehnilistele meetmetele, mis tõhusalt piiravad autoriõiguse, sellega kaasnevate õiguste või andmebaaside sui generis õiguste valdajate loata tehtavaid toiminguid, kuid ei takista siiski elektrooniliste seadmete normaalset tööd ega nende tehnilist arengut. See õiguskaitse peab lähtuma proportsionaalsusest ja sellega ei tohi keelata seadmeid ega toiminguid, millel on peale tehnilisest kaitsest kõrvalehoidmise ka muu ärilise tähtsusega otstarve.(5) Peale selle ei tohiks direktiiviga 2001/29 pakutav kaitse kattuda kaitsega, mida võimaldab direktiiv 2009/24 seoses arvutiprogrammidega kasutatavatele tehnilistele meetmetele.(6)

8.        Niisiis on direktiivi 2001/29 artikli 1 lõike 2 punktis a ette nähtud, et direktiiv ei muuda ega mõjuta kehtivaid liidu sätteid arvutiprogrammide õiguskaitse kohta.

9.        Sama direktiivi artikli 6 pealkiri on „Tehniliste meetmetega seotud kohustused”.

10.      Artikli 6 lõige 1 kohustab liikmesriike nägema ette piisava õiguskaitse tõhusatest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise vastu, kui seda tegev isik on või põhjendatult peab olema teadlik, et ta taotleb sellist eesmärki.

11.      Artikli 6 lõige 2 kohustab liikmesriike nägema ette nõuetekohase õiguskaitse selliste seadmete, toodete või komponentide tootmise, impordi, levitamise, müügi, rentimise, müügi või rentimise eesmärgil reklaamimise või kaubanduslikul eesmärgil omamise ning selliste teenuste pakkumise vastu, a) mida edendatakse, reklaamitakse või turustatakse tõhusatest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmiseks või b) millel puudub muu märkimisväärne äriline tähtsus peale tõhusatest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise või c) mis on eelkõige kavandatud, valmistatud, kohandatud või osutatud tõhusatest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmiseks või selle soodustamiseks.

12.      Artikli 6 lõikes 3 on „tehnilised meetmed” määratletud kui „mis tahes tehnoloogia[…], seade[…] või komponent[…], mille eesmärk tavapärase toimimise puhul on takistada või piirata teoste või muude objektidega seotud toiminguid, milleks […] õiguse valdaja ei ole luba andnud”. Tehnilisi meetmeid peetakse „tõhusaks”, kui õiguste valdajad kontrollivad kaitstud materjali kasutamist kaitse-eesmärki täitva juurdepääsu kontrolli või kaitsevahendi abil, näiteks kaitstud materjali krüpteerimise, skrambleerimise või muul viisil muutmise või kopeerimiskaitsemehhanismi abil.

 Direktiiv 2009/24

13.      Direktiivi 2009/24 põhjendustes on mõiste „arvutiprogramm” määratletud kui selline, mis hõlmab riistvarasse inkorporeeritud programme,(7) ja on selgitatud, et kaitsta tuleb ainult „arvutiprogrammile antud kuju”, mitte selle aluseks olevaid ideid ja põhimõtteid.(8) Seal on märgitud, et „[a]rvutiprogrammi koodi kuju loata reprodutseerimise, tõlkimise, kohandamise või muutmise” puhul on tegemist autori ainuõiguste rikkumisega, kuid tunnistatud, et niisugune reprodutseerimine ja tõlkimine võib olla vajalik näiteks selleks, et saavutada koostalitlusvõime teiste programmidega või võimaldada ühendada kõik arvutisüsteemi komponendid, sealhulgas need, mille on valmistanud eri tootjad, et need saaksid koos funktsioneerida. Selles piiratud ulatuses ei tohi „programmi koopia kasutamise õigust omavalt isikult” nõuda õiguste valdaja luba.(9) Autoriõiguse alusel arvutiprogrammidele antav kaitse ei piira vajaduse korral muude kaitse liikide kohaldamist. Lepingutingimused, mis on vastuolus direktiivi sätetega, sealhulgas dekompileerimist käsitlevate sätetega, peavad aga olema tühised.(10)

14.      Nii kohustavad artikli 1 lõiked 1 ja 2 liikmesriike autoriõiguse alusel kaitsma arvutiprogramme (sealhulgas arvutiprogrammi kõiki avaldumisvorme, kuid mitte nende aluseks olevaid ideid ega põhimõtteid) kui Berni konventsiooni(11) tähenduses kirjandusteoseid.

15.      Artikli 4 lõike 1 punktide a ja c kohaselt peavad õiguste valdaja ainuõigused hõlmama muu hulgas „õigust teostada või keelata” a) „arvutiprogrammi osaline või täielik ajutine või alaline reprodutseerimine mis tahes vahendite abil ja mis tahes vormis” ja c) „algupärase arvutiprogrammi või selle koopiate igasugune avalik levitamine, sealhulgas laenutamine”.

16.      Artiklis 5 aga on ette nähtud mitu erandit nendest ainuõigustest. Nimelt ei nõuta isikult, kes seaduslikult valdab arvutiprogrammi ja kellel on õigus seda kasutada, luba reprodutseerimiseks, kui seda on vaja programmi ettenähtud otstarbel kasutamiseks, sealhulgas selle vigade parandamiseks; tagavarakoopia tegemiseks, kui seda on vaja programmi kasutamiseks; ega programmi töö jälgimiseks, uurimiseks ja katsetamiseks, et teha kindlaks selle elementide aluseks olevad ideed ja põhimõtted, kui ta teeb seda sellise toimingu käigus, mille teostamise õigus tal on.

17.      Direktiivi 2009/24 artikli 6 pealkiri on „Dekompileerimine” ja seda mõistet ei ole määratletud. Artikli 6 lõike 1 kohaselt ei nõuta õiguste valdaja luba, kui koodi reprodutseerimine või selle vormi tõlkimine on vältimatult vajalik, et saavutada koostalitlusvõime teiste arvutiprogrammidega, eeldusel, et: a) toimingu teostab isik, kellel on õigus programmi kasutada ja b) kellele ei olnud koostalitlusvõime saavutamiseks vajalik teave varem kättesaadav, ning c) selliste toimingute puhul piirdutakse selliste algupärase programmi osadega, mis on koostalitlusvõime saavutamiseks vajalikud. Artikli 6 lõikes 2 on lisatud, et lõike 1 kohaldamisel saadud teavet tohib kasutada üksnes niisugusel eesmärgil, ning artikli 6 lõikes 3 on ette nähtud, et õiguste valdaja õigustatud huve ei tohi põhjendamatult kahjustada.

18.      Direktiivi 2009/24 artikkel 7 sisaldab kaitse erimeetmeid. See kohustab liikmesriike nägema ette asjakohased õiguskaitsevahendid sisuliselt selliste isikute vastu, kes teadlikult lasevad ringlusse või valdavad kaubanduslikul eesmärgil arvutiprogrammi õigusvastast koopiat või vahendeid, mille ainus eesmärk on hõlbustada arvutiprogrammi kaitseks kasutatud tehnilise vahendi loata kõrvaldamist või sellest kõrvalehoidmist.

 Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

19.      Kolm äriühingut Nintendo kontsernist (edaspidi „Nintendo”), mis toodab videomänge ja konsoole, palusid algatada siseriikliku kohtumenetluse äriühingu PC Box Srl (edaspidi „PC Box”) vastu, mis turustab oma veebisaidi kaudu nn mod-kiipe (mod chips) ja game copier’e (edaspidi „PC Boxi seadised”). Need mõlemat liiki seadised võimaldavad mängida Nintendo konsoolidel videomänge, mida ei ole tootnud Nintendo ega sõltumatud tootjad Nintendo litsentsi alusel (edaspidi „Nintendo toodetud või litsentsitud mängud”). PC Boxi veebisaiti majutav internetiteenuse osutaja on samuti kostja.(12) Nintendo soovib takistada PC Boxi seadiste pakkumist müügiks.

20.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab teataval määral (ja Nintendo on esitanud rohkemgi) tehnilisi üksikasju selle kohta, kuidas PC Boxi seadised võimaldavad Nintendo konsoolidel mängida muid mänge peale Nintendo toodetud või litsentsitud mängude. Mulle näib, et esitatud õigusküsimustes ei ole paljud nendest üksikasjadest asjakohased. Piisab, kui märkida järgmist.

21.      Põhikohtuasi puudutab Nintendo toodetavaid kaht liiki konsoole („DS-konsoolid” ja „Wii konsoolid”) ning nende jaoks ette nähtud Nintendo toodetud või litsentsitud mänge. Nintendo väidab, et ta annab tasuta tuge litsentsitud mängude tootjatele ja müüb oma mänge nendega konkureerides, nõudmata litsentsitasu, kuid võttes tasu kassettide või DVD‑plaatide eest, millele mängud salvestatakse ja mis eelsisaldavad asjakohast krüpteeritud teavet. DS‑konsoolide mängud salvestatakse kassettidele, mis sisestatakse konsooli; Wii konsoolide mängud salvestatakse DVD‑plaatidele, mis sisestatakse konsooli. Kassetid ja DVD‑plaadid sisaldavad krüpteeritud teavet, mille vastu tuleb vahetada muu konsoolides sisalduv krüpteeritud teave, et nendel konsoolidel saaks mänge mängida.

22.      Vaidluse all ei ole see, et PC Boxi seadiseid kasutades saab kõrvale hoida tõkestavast mõjust, mille tekitab nõutav krüpteeritud teabe vahetamine ühelt poolt Nintendo toodetud või litsentsitud mängude ning teiselt poolt Nintendo konsoolide vahel. Samuti ei ole vaidluse all see, et Nintendo meetmete tõkestav mõju takistab muude kui Nintendo toodetud või litsentsitud mängude mängimist Nintendo konsoolidel ja et PC Boxi seadiste abil saab kõrvale hoida ka sellest mõjust.

23.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul väidab Nintendo, et ta on varustanud oma konsoolid ja mängud tehniliste meetmetega õiguspäraselt tagamaks, et Nintendo konsoolides ei saa kasutada Nintendo toodetud või litsentsitud mängudest loata tehtud koopiaid. Samuti väidab ta, et PC Boxi seadiste peamine otstarve on nendest meetmetest kõrvale hoida.

24.      PC Box küsib, kas videomängusid tuleb pidada arvutiprogrammideks või loometeosteks. Ta märgib, et kummalgi juhul turustab ta algupäraseid Nintendo konsoole koos tarkvarakomplektiga, milles sisalduvad rakendused on loonud sõltumatud tootjad konkreetselt kasutamiseks niisugustel konsoolidel(13) koos mod-kiipide või game copier’idega, mille otstarve on deaktiveerida konsooli sisse ehitatud tõkestussüsteem. Samuti on PC Box seisukohal, et Nintendo tegelik eesmärk on 1) takistada sõltumatu tarkvara kasutamist, kuigi see ei ole seotud videomängude õigusvastase reprodutseerimisega, ja 2) killustada turgusid, muutes ühes geograafilises piirkonnas ostetud mängud sobimatuks teises geograafilises piirkonnas ostetud konsoolidega. Seega vaidlustab ta Nintendo-poolse tehniliste meetmete rakendamise mitte üksnes tema videomängude, vaid ka riistvara osas, pidades seda direktiivi 2001/29 artikli 6 lõikega 3 vastuolus olevaks.

25.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et Itaalia kohtute praktika kohaselt ei saa vaidlusalust laadi videomänge pidada lihtsalt arvutiprogrammideks, vaid need on komplekssed multimeediateosed, milles väljenduvad kontseptuaalselt iseseisev narratiiv ja graafikaloome. Sellepärast tuleb niisuguseid mänge pidada autoriõigusega kaitstud loometeosteks. Samuti märgib ta, et tehnilised meetmed, mida Nintendo kasutab oma konsoolides, aitavad mängude loata reprodutseerimise takistamisele kaasa kõigest kaudselt ning mängu ja konsooli vahelise teabevahetuse vajadus ei tingi mitte üksnes seda, et Nintendo konsoolidel saab mängida ainult Nintendo toodetud või litsentsitud mänge, vaid ka takistab selliste mängude mängimist muudes konsoolides, pärssides seega koostalitlust ja tarbija valikuvõimalusi.

26.      Sellest lähtudes taotleb Tribunale di Milano eelotsust järgmistes küsimustes:

„1.      Kas direktiivi 2001/29/EÜ artiklit 6, arvestades ühtlasi sama direktiivi põhjendust 48, tuleb tõlgendada nii, et autoriõigusega kaitstud teoseid või muid objekte kaitsvate tehniliste meetmete kaitse võib laieneda ka süsteemile, mida toodab ja turustab sama ettevõtja ning mille riistvarasse on paigaldatud seadis, mis võimaldab tuvastada kaitstud teost (sama ettevõtja ja kaitstud teoste autoriõiguste valdajatest kolmandate isikute toodetud videomäng) sisaldaval eraldi andmekandjal tunnuskoodi, mille puudumisel ei saa nimetatud teost selles süsteemis kuvada ega kasutada, mistõttu nimetatud seadis lõimub suletud süsteemi, mis ei saa töötada koos lisaseadmete ega ‑toodetega, mis ei pärine sama süsteemi tootvalt ettevõtjalt?

2.      Kas direktiivi 2001/29/EÜ artiklit 6, arvestades ühtlasi sama direktiivi põhjendust 48, tuleb selle hindamisel, kas toote või komponendi kasutamine tehnilisest kaitsemeetmest kõrvalehoidmise otstarbel on või ei ole tähtsam mõnest muust ärilise tähtsusega otstarbest või kasutusviisist, tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab kohaldama selliseid olukorra hindamise kriteeriume, mille puhul tähtsustatakse eripärast otstarvet, mille õiguste valdaja on omistanud tootele, millesse sisestatakse kaitstud materjal, või selle asemel või kõrval kvantitatiivset laadi kriteeriume, mis puudutavad võrreldavate kasutusviiside ulatust, või kvalitatiivset laadi kriteeriume, mis seonduvad kasutusviiside endi olemuse ja tähtsusega?” (14)

27.      Oma kirjalikud seisukohad esitasid Nintendo, PC Box, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon. Kohtuistungil 30. mail 2013 esitasid Nintendo, PC Box ja komisjon suulised seisukohad.

 Hinnang

 Sissejuhatavad märkused

28.      Esiteks on selgitatud, et pooltevaheline vaidlus põhikohtuasjas ei puuduta mitte üksnes autoriõigust, vaid ka küsimust, kas Nintendo rakendatud meetmed on konkurentsiõiguse norme arvestades õiguspärased. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused piirduvad autoriõigusega, ei näi mulle asjakohane väljendada seoses käesoleva eelotsusetaotlusega oma vaateid teisena nimetatud küsimuses.

29.      Teiseks selgub, et Nintendo rakendatud tehniliste meetmete eesmärk on takistada või piirata loata toiminguid mitte üksnes Nintendo enda autoriõigusega kaitstud materjali (tema enda mängude) suhtes, vaid ka litsentsitud sõltumatutele tootjatele kuuluva autoriõigusega kaitstud materjali suhtes.(15) Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma esimeses küsimuses küsimusele, kas kaitse saamiseks direktiivi 2001/29 artikli 6 alusel peab tehnilisi meetmeid rakendama õiguste valdaja ise, kuid seda küsimust ei ole mainitud tema põhjendustes ega avaldustes Euroopa Kohtule. Jätan sellegi küsimuse käsitlemata.

30.      Kolmandaks sõltub põhikohtuasja tulemus faktide tuvastamisest, mida saab teha üksnes siseriiklik kohus (ja ma nõustun siinkohal komisjoniga, et faktid tuleb tuvastada eraldi iga PC Boxi seadise ja iga Nintendo konsooliliigi suhtes). Näiteks ei saa Euroopa Kohus jõuda mingile järeldusele ega väljendada seisukohti selle kohta, millise suhtelise ulatusega on Nintendo eesmärk või kavatsus takistada oma mängude loata reprodutseerimist ja/või saavutada kaubanduslik eelis, välistades koostalitluse teiste toodetega. Samuti ei saa Euroopa Kohus otsustada, kas PC Boxi seadised tegelikult vastavad ühele või mitmele direktiivi 2001/29 artikli 6 lõikes 2 sätestatud kriteeriumile. Ta saab pelgalt anda suuniseid selle kohta, mis laadi faktilised asjaolud võivad olla asjakohased seda artiklit rakendavate siseriiklike õigusnormide kohaldamisel.

 Direktiivi 2009/24 asjakohasus

31.      Eelotsusetaotlusest selgub, et siseriiklik kohus on tuvastanud teatavad faktilised asjaolud seoses Nintendo toodetud või litsentsitud mängude laadiga ja järeldanud, et vastupidi PC Boxi argumendile tuleb neid mänge pidada mitte arvutiprogrammideks direktiivi 2009/24 tähenduses, vaid kompleksseteks multimeediateosteks, mis kuuluvad direktiivi 2001/29 kohaldamisalasse.

32.      Oma kirjalikes seisukohtades pakkus Poola, et need tuvastatud faktilised asjaolud võivad olla küsitavad, kuigi tema enda mitte kõige lõplikum analüüs näis juhtivat teda samas suunas. Sellepärast palus Euroopa Kohus, et kohtuistungil esindatud menetlusosalised (Nintendo, PC Box ja komisjon) esitaksid oma seisukohad seoses direktiivi 2001/29 kohaldatavusega sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas. Nintendo ja komisjon nõustusid siseriikliku kohtu lähenemisviisiga. PC Box aga väitis, et vaidlusalustel asjaoludel on asjakohane direktiiv 2009/24, mitte direktiiv 2001/29; ta märkis, et ta dekompileeris üksnes need programmi osad, mida oli tingimata vaja, et tagada Nintendo konsoolide koostalitlusvõime „isetehtud” mängudega, mis ei riku ühtegi autoriõigust ega sellega kaasnevat õigust.

33.      Mulle näib, et Euroopa Kohtul ei ole ühtegi põhjust ega ka pädevust uuesti hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid ning et järeldust, mille siseriiklik kohus enda tuvastatud faktide põhjal teeb, on liidu õiguses keeruline küsimärgi alla seada.

34.      Direktiiv 2009/24 puudutab ainult arvutiprogramme, direktiiv 2001/29 aga puudutab loometeoste autoriõigusi ja nendega kaasnevaid õigusi üldiselt. Viimati nimetatud direktiiv ei muuda ega mõjuta olemasolevaid liidu õigusnorme muu hulgas arvutiprogrammide õiguskaitse kohta. Nii on Euroopa Kohus märkinud, et direktiivi 2009/24 sätted on direktiivi 2001/29 sätete suhtes erinormid.(16) Minu arvates tuleb seda mõtteavaldust tõlgendada nii, et direktiivi 2009/24 sätted on direktiivi 2001/29 sätete suhtes ülimuslikud, ent ainult niisugusel juhul, kui kaitstud materjal kuulub täielikult esimesena nimetatud direktiivi kohaldamisalasse. Kui Nintendo toodetud või litsentsitud mängud oleksid arvutiprogrammid ja mitte enamat, oleks seega kohaldatav direktiiv 2009/24, tõrjudes kõrvale direktiivi 2001/29. Tõepoolest, kui Nintendo kohaldaks arvutiprogrammi kaitseks ühtesid ja muu materjali kaitseks teisi tehnilisi meetmeid, oleks esimeste suhtes kohaldatav direktiiv 2009/24 ja teiste suhtes direktiiv 2001/29.

35.      Siseriiklik kohus aga on asunud seisukohale, et Nintendo toodetud või litsentsitud mänge ei saa taandada ainult arvutiprogrammide positsioonile. Need mängud hõlmavad ka narratiivi ja graafika kujul olevaid loometeoseid, mis on programmist lahutamatud. Nintendo meetmed mõjutavad mängude kui terviku, mitte pelgalt nende arvutiprogrammis seisneva osa kasutamise võimalusi ja kasutamist. Kaitse, mida direktiiv 2009/24 võimaldab loata toimingute eest seoses arvutiprogrammidega on pisut vähem ulatuslik (artiklites 5 ja 6 sätestatud erandite tõttu(17)) kui see, mida võimaldab direktiiv 2001/29 loometeoste suhtes üldiselt loata toimingute takistamiseks või piiramiseks kavandatud tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise vastu. Kui tegu on komplekssete loometeostega, mis sisaldavad nii arvutiprogramme kui ka muud materjali – ja kui neid ei saa üksteisest eraldada –, näib mulle, et võimaldada tuleb rohkem, mitte vähem kaitset. Kui see nii ei oleks, ei saaks õiguste valdajad nimetatud muu materjali suhtes sellisel määral kaitset, mida neil on direktiivi 2001/29 alusel õigus saada.

36.      Igal juhul ei tundu, et toimingud, mida võimaldavad PC Boxi seadised ja mis on käsitluse all põhikohtuasjas, kuuluvad direktiivi 2009/24 artiklites 5 ja 6 sätestatud erandite kohaldamisalasse, kuigi ka selles küsimuses on määrav, kuidas siseriiklik kohus faktilisi asjaolusid hindab.

37.      Lõpuks olen teadlik, et Saksamaa Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) on palunud Euroopa Kohtult eelotsust ühes konkreetses küsimuses, mis puudutab direktiivi 2009/24 kohaldatavust vaidlusalust laadi videomängudele.(18) Pean eelistatavaks, et Euroopa Kohus arvestaks nimetatud küsimuse otsustamisel täielikumaid seisukohti, mis talle nimetatud kohtuasjas esitatakse, ja piirduks käesolevas kohtuasjas antavas hinnangus siseriikliku kohtu esitatud konkreetsete tõlgendamisküsimustega.

38.      Sellepärast käsitlen eelotsuse küsimusi üksnes direktiivi 2001/29 arvestades.

 Eelotsuse küsimused

39.      Tribunale di Milano esitab kaks küsimust, ehkki mitte nii selgesti, nagu oleks võinud soovida.(19)

40.      Saan aru nii, et esimene küsimus koosneb kahest osast. Esiteks, kas direktiivi 2001/29 artikli 6 tähenduses „tehnilised meetmed” ei hõlma mitte ainult neid, mis on füüsiliselt seotud autoriõigustega kaitstud materjali endaga (käesoleval juhul lisatuna kassettidele või DVD‑plaatidele, millele mängud on salvestatud), vaid ka neid, mis on füüsiliselt seotud seadmetega, mida on vaja selle materjali kasutamiseks (käesoleval juhul lisatuna konsoolidesse, millel neid mänge mängitakse)? Teiseks, kas sellised meetmed liigituvad kaitseks, mida tuleb selle sätte kohaselt võimaldada, kui (või isegi kui) nende mõju ei seisne mitte pelgalt autoriõigustega kaitstud materjali loata reprodutseerimise piiramises, vaid ka selles, et välistub selle materjali kasutamine muudes seadmetes või muu materjali kasutamine nendes seadmetes?

41.      Teine küsimus näib sisuliselt puudutavat kriteeriume, mida tuleb kohaldada, kui seoses direktiivi 2001/29 artikli 6 lõikega 2 hinnatakse, milline otstarve või kasutamisviis on sellistel seadmetel, nagu PC Boxi omad, mille abil tegelikult hoitakse või saab hoida kõrvale kaitse võimaldamiseks sobivatest tehnilistest meetmetest. Selles suhtes osutab siseriiklik kohus ühelt poolt „konkreetsele ettenähtud kasutamisviisile, mille õiguste valdaja on omistanud tootele, kuhu sisestatakse kaitstud materjali” (käesoleval juhul Nintendo konsoolidele), ja teiselt poolt sellele, milline on seadme, toote või komponendi (käesoleval juhul PC Boxi seadiste) enda kasutamisviiside ulatus, laad ja tähtsus.

42.      Järeldan, et siseriiklik kohus soovib tuvastada esiteks selle, kas Nintendo tehnilised meetmed on kaitseks sobivad, sest need on ette nähtud takistama või piirama toiminguid, mida õiguste valdaja ei ole lubanud, isegi kui need piiravad ka koostalitlust; ja kui need on kaitseks sobivad, siis teiseks ja eraldi küsimusena: kas seda kaitset tuleb pakkuda PC Boxi seadiste eest, sest need võimaldavad või hõlbustavad selliseid loata toiminguid. Olen siiski seisukohal, et neid kaht küsimust ei saa teineteisest täiesti eraldada ja et ühe suhtes nimetatud tegurid võivad olla asjakohased teise küsimuse lahendamisel.

 Esimene küsimus

43.      Küsimuse esimest osa saab minu arvates käsitleda eraldi ja näib, et see ei valmista suurt raskust. Direktiivi 2001/29 artikli 6 sõnastus ei välista vaidlusalust laadi meetmeid, mis on inkorporeeritud osalt mängude kandjatesse ja osalt konsoolidesse ja mis hõlmavad nende kahe vastastikmõju. Artikli 6 lõikes 3 sisalduv määratlus – „mis tahes tehnoloogia[…], seade[…] või komponent[…], mille eesmärk tavapärase toimimise puhul on takistada või piirata teoste või muude objektidega seotud toiminguid, milleks […] õiguse valdaja ei ole luba andnud” – on lai ja hõlmab „juurdepääsu kontrolli või kaitsevahendi[t], näiteks teose või muu objekti krüpteerimise, skrambleerimise või muul viisil muutmise või kopeerimiskaitsemehhanismi”. Kui välistada meetmed, mis on osaliselt inkorporeeritud muudesse seadmetesse kui autoriõigusega kaitstud materjali kandjad, tähendaks see direktiiviga taotletava kaitse andmata jätmist väga mitmesugustele tehnilistele meetmetele.

44.      Küsimuse teine osa ei ole nii otsesõnaline.

45.      Nii Nintendo kui ka komisjon on õigesti märkinud, et direktiivi 2001/29 artikliga 6 ette nähtud õiguskaitse saamiseks peab tehniline meede olema tõhus. Seega peab artikli 6 lõike 3 kohaselt selle eesmärk tavapärase toimimise puhul olema takistada või piirata loata toiminguid ning ühtlasi peab see võimaldama õiguste valdajal kaitstud materjali kasutamist kontrollida. Peale selle, nagu komisjon õigesti märgib, on toimingud, mille takistamine või piiramine peab olema selle meetme eesmärk, need, mille jaoks on direktiivi kohaselt vaja õiguste valdaja luba: nimelt õiguste valdaja teose reprodutseerimine (artikkel 2), üldsusele edastamine ja muul viisil kättesaadavaks tegemine (artikkel 3) ja levitamine (artikkel 4).

46.      Komisjon on seisukohal, et põhikohtuasjas konkreetselt vaidluse all olevad toimingud on esiteks Nintendo toodetud või litsentsitud mängude reprodutseerimine ja teiseks (kuna koopiaid võidakse seejärel levitada) levitamine. Ma ei näe põhjust selle seisukohaga nõustumata jätta.

47.      Nagu olen rõhutanud, on faktide tuvastamine siseriikliku kohtu pädevuses, kuid mulle näib, et Nintendo tehnilised meetmed on tõenäoliselt tõhusad kui mitte Nintendo toodetud või litsentsitud mängude loata reprodutseerimise takistamisel, siis vähemalt selle piiramisel. Tõepoolest on siseriiklik kohus leidnud, et nende sellekohane mõju on suuresti kaudne (otsene mõju seisneb selles, et takistatud on loata tehtud koopiate kasutamine Nintendo konsoolides), kuid ma ei arva, et direktiivi 2001/29 artiklis 6 on ette nähtud mõni tingimus või vahetegemine mõju otsesuse osas. Kui loata tehtud koopiaid ei saa (vähemalt Nintendo konsoolides) kasutada, avaldab see tõenäoliselt oluliselt piiravat mõju nende valmistamisele ja niisiis ka seejärgsele levitamisele. Samuti näib tõenäoline, et meetmetel on selline mõju nende „tavapärase toimimise puhul”. Järgneva osas eeldan sellepärast selle paikapidavust.

48.      Kui see oleks vaidlusaluste tehniliste meetmete ainus mõju, kuuluksid need selgelt direktiivi 2001/29 artikli 6 kohaldamisalasse ja kvalifitseeruksid nõutava õiguskaitse saamiseks.

49.      Siseriikliku kohtu küsimus eeldab aga, et need meetmed takistavad või piiravad ka toiminguid, milleks ei ole direktiivi 2001/29 kohaselt vaja õiguste valdaja luba – nagu näiteks Nintendo konsoolide kasutamist muude kui Nintendo toodetud või litsentsitud mängude ja nende koopiate mängimiseks või Nintendo toodetud või litsentsitud mängude mängimist konsoolidel, mida ei ole tootnud Nintendo.

50.      Niivõrd kui tekib selline muu mõju, ei nõua direktiiv 2001/29 kõnealustele tehnilistele meetmetele õiguskaitse andmist. Kui selline kaitse antakski, ei oleks sellele õigustust.

51.      Raskus seisneb selles, et samad meetmed takistavad või piiravad nii neid toiminguid, milleks on luba vaja, kui ka neid, milleks seda vaja ei ole.

52.      Nintendo märgib, et see, et tehniline meede takistab või piirab toiminguid, milleks ei ole vaja luba, on ebaoluline, kui niisugune mõju on kõigest juhuslik või lisandub põhieesmärgile, milleks on takistada või piirata luba vajavaid toiminguid. PC Box seevastu rõhutab proportsionaalsuse põhimõtet ja koostalitluse põhimõtet, mis on ette nähtud vastavalt direktiivi 2001/29 põhjendustes 48 ja 54: seega ei tohiks olla kaitstud tehnilised meetmed, mis ulatuvad kaugemale sellest, mida on vaja autoriõigusega kaitstud materjali enda kaitseks, ega meetmed, mis välistavad koostalitluse. Komisjon on seisukohal, et kui niisugused meetmed takistavad ka toiminguid, milleks ei ole vaja luba, siis on need juhul, kui need oleks saanud kujundada ka nii, et need takistavad üksnes luba vajavaid toiminguid, ebaproportsionaalsed ega kvalifitseeru kaitse saamiseks; kui aga on vältimatu, et need takistavad ka toiminguid, milleks ei ole vaja luba, ei pruugi need olla ebaproportsionaalsed ja võivad seega kvalifitseeruda kaitse saamiseks; hinnangu andmine eeldab tehnoloogia arenguseisu arvessevõtmist. Nii Nintendo kui ka Poola valitsus märgivad, et Nintendo konsoolid ei ole üldotstarbelised arvutiseadmed; need on kujundatud ja neid turustatakse ühelainsal selgel põhjusel, milleks on võimaldada nendel mängida Nintendo toodetud või litsentsitud mänge.

53.      Nii on seisukohti esitanute vahel tegelikult olemas laialdane nõusolek (millega ühinen ka mina), et kohaldada tuleb proportsionaalsuse kriteeriumi, põhimõtet, millele on viidatud direktiivi 2001/29 põhjenduses 48. Nintendo ja PC Box aga lähenevad sellele kriteeriumile vastandlikest lähtekohtadest ja nende argumentatsioon toetab teineteisele vastupidist tulemust.

54.      Nõustun komisjoniga, et siseriiklikul kohtul on vaja hinnata, kas tehnoloogia praeguse arenguseisu juures on võimalik saavutada soovitud tulemus, mis seisneb õiguste valdaja luba vajavate toimingute takistamises või piiramises, ilma seejuures takistamata ega piiramata toiminguid, milleks sellist luba vaja ei ole. Teisisõnu, kas Nintendo oleks saanud kaitsta enda toodetud või litsentsitud mänge, takistamata ega piiramata „isetehtud” mängude mängimist tema konsoolidel?

55.      Nõustun ettevaatlikkuse ja nüansirikkusega, millega komisjon oma seisukoha on väljendanud. Proportsionaalsuse kriteeriumi ei saa taandada pelgalt väitele, et õiguspärase tegevuse häirimine on ebaoluline juhul, kui see on üksnes kõrvalmõju (Nintendo), ega väitele, et mis tahes koostalitluse piiramine on igal juhul ebaproportsionaalne (PC Box).

56.      See kriteerium oma klassikalisel kujul, nagu Euroopa Kohus seda on kohaldanud, hõlmab selle kindlaksmääramist, kas meetmel on õiguspärane eesmärk, kas see sobib selle eesmärgi saavutamiseks ja kas see ulatub selle saavutamiseks vajalikust kaugemale.

57.      Selles osas, mis puudutab kriteeriumi esimest elementi, on eesmärk takistada või piirata toiminguid, milleks õiguste valdaja ei ole luba andnud, omane igasugusele autoriõiguse süsteemile ning seda toetab konkreetselt õiguskaitse, mis on nõutav direktiivi 2001/29 artikli 6 kohaselt.

58.      Niivõrd kui Nintendo tehnilistel meetmetel on ainult see, õiguspärane eesmärk, on nende sobivuse küsimus seotud nende tõhususe küsimusega, mida olen käsitlenud eespool punktides 45−47. Siseriiklik kohus peab talle esitatud tõendite põhjal otsustama, millised tehnilised meetmed nende seast, mida on sel ajal võimalik kasutada, saavad pakkuda tõhusat kaitset Nintendo toodetud või litsentsitud mängude loata reprodutseerimise vastu. Vahest ei olegi meetmeid, millega saaks tagada, et sellised toimingud on täielikult takistatud. Kuid eri meetmed võivad kaasa tuua eri tasemel piirangud. Siseriiklik kohus peab kindlaks tegema, kas vaidlusaluse tehnilise meetmega saavutatav piirangutase pakub tõhusat kaitset loata toimingute vastu.

59.      Kui aga siseriiklik kohus tuvastab, et Nintendo taotles peale selle mingit muud eesmärki, mis ei ole nimetatud direktiivi kontekstis õigustatud, tuleb seda, millises ulatuses määras viimati nimetatud eesmärk nende tehniliste meetmete laadi, arvesse võtta hindamisel, kas need meetmed sobisid loata toimingute takistamise või piiramise õiguspärase eesmärgi saavutamiseks.

60.      Jääb järele küsimus, kas meetmed ei ulatu kaugemale sellest, mida on vaja saavutamaks eesmärki takistada või piirata Nintendo toodetud või litsentsitud mängude loata reprodutseerimist.

61.      Selles osas peab siseriiklik kohus vaatama, mil määral on piiratud toimingud, milleks ei ole vaja õiguste valdaja luba. Mis liiki toimingud on tegelikult takistatud või piiratud, kui vaidlusaluseid tehnilisi meetmeid rakendatakse ja nendest ei hoita kõrvale? Kui oluline on see, et niisuguseid toiminguid ei tohiks takistada ega piirata?

62.      Olenemata sellest, mil määral häirivaks loetakse vaidlusalused tehnilised meetmed, on vaja otsustada, kas teised meetmed oleksid võinud olla vähem häirivad, samal ajal võimaldades samalaadset õiguste valdaja õiguste kaitset. Selles suhtes võib olla asjakohane võtta arvesse eri liiki tehniliste meetmete suhtelist maksumust ja muid tegureid, mis võivad avaldada mõju või olla määravad meetme valikul.

63.      Sedalaadi kaalutlustel (ilma et ma peaksin neid ammendavateks) olen eespool üldjoontes osutanud, et siseriiklik kohus peab otsustama, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevad tehnilised meetmed on proportsionaalsed, et saavutada eesmärk anda kaitset loata toimingute vastu, nagu on silmas peetud direktiivi 2001/29 artiklis 6, ja seega kvalifitseeruvad saama selle sättega nõutud õiguskaitset või kas need ulatuvad kaugemale sellest, mida on selle eesmärgi saavutamiseks vaja ja seega ei kvalifitseeru niisugust kaitset saama.

64.      Siiski ei saa see analüüs olla täielik, kui kõnealuse kaitse kaalumisel ei arvestata ka seadmeid, tooteid, komponente või teenuseid, mille vastu seda kaitset taotletakse ja mida puudutab teine küsimus.

 Teine küsimus

65.      Siseriiklik kohus soovib suuniseid selle kohta, kui asjakohane on „eripära[ne] otstarve[…], mille õiguste valdaja on omistanud tootele, millesse sisestatakse kaitstud materjal” (Nintendo konsoolidele), ning nende seadiste kasutusviiside ulatuse, laadi ja tähtsuse kohta, mille vastu kaitset taotletakse (PC Boxi mod-kiipide ja game copier’ide).

66.      Esimese aspekti osas viitab siseriiklik kohus Itaalia kriminaalkohtute praktikale, mille kohaselt võib see, kuidas konsoole üldsusele tutvustatakse, ja see, et need on ette nähtud videomängude mängimiseks, viia järeldusele, et mod-kiipide kasutamise esmane eesmärk on hoida kõrvale rakendatud tehnilistest meetmetest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus seab siiski küsimärgi alla niisuguse põhjenduskäigu piisavuse, eriti käesolevas menetluses. Nintendo ja komisjon on oma seisukohtades mõlemad arvamusel, et tootja kavatsus seoses konsoolide otstarbega ei ole mod-kiipide või game copier’ide otstarbe hindamisel asjakohane kriteerium. PC Box näib järeldatavasti asuvat oma sellekohastes väga lühikestes seisukohtades samale arvamusele, Poola valitsus aga peab ettenähtud otstarvet teguriks, mida võib küll arvesse võtta, kuid mis ei ole määrav.

67.      Ka mina olen seisukohal, et eripärane otstarve, mille Nintendo oma konsoolidele ette nägi, ei ole asjakohane hindamisel, kas tuleb võimaldada kaitse PC Boxi seadiste vastu. Oluline on see, kas need seadised kuuluvad direktiivi 2001/29 artikli 6 lõike 2 kohaldamisalasse ning seega tuleb käsitleda küsimuse teist aspekti: PC Boxi seadiste kasutusviiside ulatust, laadi ja tähtsust.

68.      Nagu komisjon on märkinud, kui tehniline meede kvalifitseerub direktiivi 2001/29 artikli 6 lõike 2 kohaseks kaitseks, tuleb seda kaitset anda selliste vahendite tootmise, impordi, levitamise, müügi, rentimise, müügi või rentimise eesmärgil reklaamimise või kaubanduslikul eesmärgil omamise vastu, a) mida edendatakse, reklaamitakse või turustatakse kõnealusest tehnilisest meetmest kõrvalehoidmiseks, või b) millel puudub muu märkimisväärne äriline tähtsus peale tõhusatest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise või c) mis on eelkõige kavandatud, valmistatud, kohandatud või osutatud tõhusatest tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmiseks või selle soodustamiseks. Kui ükski nendest kriteeriumidest ei ole täidetud, ei ole ka nende sätete kohast kaitset; seevastu piisab üheainsa kriteeriumi täidetusest, et kaitse oleks nõutav.

69.      Siseriiklik kohus tunneb selles küsimuses nähtavasti vähem muret punktide a ja c – nimelt seadmete turustamise või kavandamise otstarbe – pärast kui punkti b pärast, milleks on kõnealuste seadmete ärilise tähtsusega otstarbed. Ta soovib teada, mis laadi kriteeriumidele – kvantitatiivsetele ja/või kvalitatiivsetele – tuleb tugineda hindamaks, kas PC Boxi mod-kiipidel või game copier’idel „puudub muu märkimisväärne äriline tähtsus peale [Nintendo rakendatud] tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise”.

70.      Viide kvantitatiivsetele kriteeriumidele näib andvat tunnistust sellest, et siseriiklik kohus kavatseb uurida tõendeid näiteks selle kohta, kui sageli PC Boxi seadiseid tegelikult kasutatakse selleks, et võimaldada Nintendo toodetud või litsentsitud mängudest loata tehtud koopiate mängimist Nintendo konsoolidel, ja kui sageli kasutatakse neid selleks, et võimaldada Nintendo toodetud või litsentsitud mängude autoriõigusi mitte rikkuvate mängude mängimist.

71.      Nintendo märgib, et selle tulemusel paljastub väärarusaam: ei loe mitte see, kas on olemas muid ärilise tähtsusega otstarbeid või kasutamisviise peale tehniliste meetmetega kaitstud ainuõiguste rikkumise hõlbustamise, vaid lihtsalt see, kas on olemas ärilise tähtsusega otstarbeid või kasutamisviise peale nendest meetmetest kõrvalehoidmise, hoolimata sellest, mis liiki toimingut või tegevust seeläbi hõlbustatakse.

72.      Komisjon seevastu rõhutas kohtuistungil, et direktiivi 2001/29 eesmärk ei ole luua muid õigusi peale nende, mis on ette nähtud artiklitega 2, 3 ja 4 (sisuliselt kaitstud teose reprodutseerimise lubamine või keelamine, edastamine või levitamine). Artikli 6 kohast õiguskaitset nõutakse üksnes sellise kõrvalehoidmise eest, millega rikutaks neid konkreetseid õigusi.(20) Seega on asjakohane kaaluda PC Boxi seadiste lõppotstarbeid ja ‑kasutamisviise, mitte pelgalt küsimust, kas on olemas ärilise tähtsusega otstarbeid või kasutamisviise peale Nintendo tehnilistest meetmetest kõrvalehoidmise.

73.      Nõustuksin siin komisjoniga ja lisan, et samad tegurid on asjakohased Nintendo tehniliste meetmete endi hindamisel.

74.      Vaidluse all ei ole see, et Nintendo tehnilised meetmed tõkestavad nii loata toimingud (Nintendo toodetud või litsentsitud mängudest loata tehtud koopiate kasutamine) kui ka toimingud, milleks ei ole vaja luba (teiste mängude kasutamine) ning et PC Boxi seadised võimaldavad sellest tõkestamisest kõrvale hoida mõlemal juhul. Seega on tõkestamine ja kõrvalehoidmine samaulatuslikud; need on ühe medali kaks külge.

75.      See, mil määral võidakse PC Boxi seadiseid tegelikult kasutada muudel eesmärkidel peale ainuõiguste rikkumise võimaldamise, on seega tegur, mida tuleb arvesse võtta mitte ainult selle otsustamisel, kas need seadised kuuluvad direktiivi 2001/29 artikli 6 lõike 2 kohaldamisalasse, vaid ka selle otsustamisel, kas Nintendo tehnilised meetmed vastavad proportsionaalsuse kriteeriumile. Kui on võimalik tuvastada, et neid seadiseid kasutatakse eeskätt sellistel muudel eesmärkidel (ning see, kas niisuguse eeldatava asjaolu saab tuvastada, määrab kindlaks siseriiklik kohus), ei ole mitte ainult tegu nende kasutamisega viisil, millega ei rikuta direktiiviga 2001/29 tagatud ainuõigusi, vaid on olemas ka tugev viide sellele, et tehnilised meetmed ei ole proportsionaalsed. Seevastu kui on võimalik tuvastada, et neid seadiseid kasutatakse eeskätt ainuõiguste rikkumiseks, on tegu tugeva viitega sellele, et meetmed on proportsionaalsed. Seega, kui on võimalik kvantitatiivselt hinnata lõppeesmärke, miks tehnilisest meetmetest kõnealuste seadiste abil kõrvale hoitakse, on see hinnang asjakohane nii selle tuvastamisel, kas Nintendo tehnilised meetmed üldiselt kvalifitseeruvad saama õiguskaitset ja kas neid tuleb kaitsta PC Boxi seadiste turustamise eest.

76.      Siseriikliku kohtu tõstatatud kvalitatiivsete kriteeriumide küsimust on Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades vähe käsitletud. Eelotsusetaotlusest näib mulle, et siseriikliku kohtu nägemus oli selline, et Nintendo konsoolide kasutamise võimaldamine otstarvetel, millega ei rikuta ainuõigusi, võib olla tähtsam kui loata toimingute takistamine või piiramine.

77.      Olen eespool(21) osutanud, et niisugused kaalutlused võivad olla asjakohased proportsionaalsuse kriteeriumi kohaldamisel Nintendo tehnilistele meetmetele. Samuti võivad need minu arvates olla asjakohased küsimuses, kas tuleb anda kaitset PC Boxi seadiste turustamise eest.

78.      Nõustuksin, et mõnel juhul võib olla oluline (teistel juhtudel jälle vähem oluline), et ainuõigusi kaitsvate tehniliste meetmete rakendamine ei tohiks häirida kasutajate õigusi teha toiminguid, milleks ei ole luba vaja. Niivõrd aga, kui viimati nimetatud õigused ei ole põhiõigused, tuleb kohaselt arvestada ka kaitsva autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste tähtsust. Sellest hoolimata tuleb niisuguste kvalitatiivsete kriteeriumide puhul arvestada juba käsitletud kvantitatiivseid kriteeriume, nimelt ainuõigusi rikkuva ja ainuõigusi mitte rikkuva kasutamise suhtelist ulatust ja sagedust.

 Ettepanek

79.      Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Milano küsimustele järgmiselt.

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas on õige tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 6 tähenduses „tehniliste meetmete” hulka võivad kuuluda meetmed, mis on inkorporeeritud mitte üksnes kaitstud teostesse endisse, vaid ka nende teoste kasutamiseks ette nähtud seadmetesse.

2.      Tuvastamisel, kas sedalaadi meetmed kvalifitseeruvad saama kaitset vastavalt direktiivi 2001/29/EÜ artiklile 6, kui nende mõju takistab või piirab mitte ainult toiminguid, milleks on direktiivi kohaselt vaja õiguste valdaja luba, aga ka toiminguid, milleks sellist luba vaja ei ole, peab siseriiklik kohus kontrollima, kas neid meetmeid kohaldatakse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, eriti aga kaaluma, kas tehnoloogia arenguseisu arvestades oleks võimalik saavutada esimesena nimetatud mõju ilma teisena nimetatud mõju tekitamata või tekitades seda väiksemas ulatuses.

3.      Hindamisel, kas direktiivi 2001/29 artikli 6 lõike 2 kohaselt tuleb pakkuda kaitset seadmete, toodete, komponentide või teenuste vastu, ei ole vaja kaaluda eripärast otstarvet, mille õiguste valdaja on omistanud seadmele, mis on ette nähtud kaitstud teostele juurdepääsu võimaldamiseks. Seevastu on asjakohane kaaluda, mil määral neid seadmeid, tooteid, komponente või teenuseid, mille vastu kaitset taotletakse, kasutatakse või saab kasutada õiguspärastel eesmärkidel lisaks niisuguste toimingute võimaldamisele, milleks on vaja õiguste valdaja luba.


1 –      Algkeel: inglise.


2 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230).


3 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT 2009, L 111, lk 16). Direktiiviga 2009/24 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiiv 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (EÜT 1991, L 122, lk 42; ELT eriväljaanne 17/01, lk 114).


4 – Vt põhjendus 47.


5 – Vt põhjendus 48.


6 – Vt põhjendus 50. Esialgu oli viidatud nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiivile 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (EÜT 1991, L 122, lk 42; ELT eriväljaanne 17/01, lk 114), mis tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiviga 2009/24 (vt viimati nimetatud direktiivi artikkel 10).


7 – Vt põhjendus 7. Püüe määratleda mõistet preambulis on normitehnikas ebaharilik. Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühises normitehnika juhendis ühenduse institutsioonides õigusloomega tegelejatele on suunises nr 14 ette nähtud, et kui kasutatud mõisted ei ole üheselt mõistetavad, „tuleks kõik need määratleda ühesainsas artiklis õigusakti alguses”. Vt samuti 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑136/04: Deutsches Milch-Kontor (EKL 2005, lk I‑10095, punkt 32) ja äsjasem kohtujurist Jarabo-Colomeri 14. mai 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C‑192/08: TeliaSonera Finland, milles otsus tehti 12. novembril 2009 (EKL 2009, lk I‑10717, eeskätt ettepaneku punkt 89).


8 – Vt põhjendus 11.


9 – Vt põhjendus 15.


10 – Vt põhjendus 16.


11 – Berni kirjandus‑ ja kunstiteoste kaitse konventsioon (1886), viimati muudetud 1979. Kõik liikmesriigid on Berni konventsiooni osalisriigid.


12 – Käesolev eelotsusetaotlus ei puuduta internetiteenuse osutaja (9Net Srl) seotust.


13 – Sõltumatult toodetud videomänge, mis on mõeldud kasutamiseks proprietaarsel riistvaral nagu Nintendo konsoolid, nimetatakse ka „isetehtuks”.


14 –      Kuigi teise küsimuse tegelik sõnastus võib jätta ruumi kahtlustele, selgub eelotsusetaotluses esitatud põhjendustest, et „kasutusviisid”, millele seoses kvantitatiivsete või kvalitatiivsete kriteeriumidega viidatakse, puudutavad hinnatavat „toodet või komponenti” (nimelt mod-kiipi või game copier’i), mitte „toodet, millesse sisestatakse kaitstud materjal” (s.t konsooli).


15 –      Vt eespool punkt 21.


16 –      3. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑128/11: UsedSoft (punkt 51).


17 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 16 ja 17.


18 –      Kohtuasi C‑458/13: Grund ja Nintendo.


19 –      Nintendo on tsiteerinud asjatundjast kommentaatorit, kelle sõnul „[o]n raske dešifreerida nende keeruliste küsimuste tähendust. (Euroopa Liidu Kohtul võib olla vaja saata need küsimused esialgse selgituse saamiseks Milano kohtusse tagasi või keeleekspertide komiteele.)” See näib mõnevõrra liialdatud, kuid küsimuste sõnastus ei ole tõesti lihtne.


20 –      Komisjon märkis, et tema ettepanekus ja muudetud ettepanekus direktiivi 2001/29 vastuvõtmiseks oli artikli 6 lõigetes 1 ja 2 täpsustatud, et need lõiked puudutavad „loata kõrvalehoidmist tehnilistest meetmetest, mis on ette nähtud kaitsma autoriõigust või autoriõigusega kaasnevaid õigusi […]” ning et nõukogu oli selle täpsustuse eemaldanud üksnes eesmärgiga „eelnõu lihtsustada” (vt ühine seisukoht (EÜ) nr 48/2000, EÜT 2000, C 344, lk 1).


21 –      Punktis 61.