EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
4. september 2014(*)
Tühistamishagi – Euroopa Liidu välistegevus – Rahvusvahelised lepingud – Ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse – Läbirääkimised Euroopa Nõukogu konventsiooni üle – Nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajate otsus, millega antakse luba liidul ja selle liikmesriikidel läbirääkimistel ühiselt osaleda – ELTL artikli 3 lõige 2 – Liidu ainuvälispädevus
Kohtuasjas C‑114/12,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel 1. märtsil 2012 esitatud tühistamishagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, P. Hetsch, L. Gussetti ja J. Samnadda, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
keda toetab:
Euroopa Parlament, esindajad: R. Passos ja D. Warin,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: H. Legal, J‑P. Hix, F. Florindo Gijón ja M. Balta,
kostja,
keda toetavad:
Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek, E. Ruffer, D. Hadroušek ja J. Králová,
Saksamaa Liitvabariik, esindajad T. Henze, B. Beutler ja N. Graf Vitzthum,
Madalmaade Kuningriik, esindajad: C. Wissels ja J. Langer,
Poola Vabariik, esindajad: algul M. Szpunar, B. Majczyna, M. Drwięcki ja E. Gromnicka, hiljem kolm viimatinimetatut,
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: C. Murrell, keda abistas barrister R. Palmer,
menetlusse astujad,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, asepresident K. Lenaerts (ettekandja), kodade presidendid R. Silva de Lapuerta, M. Ilešič, L. Bay Larsen, E. Juhász, A. Borg Barthet, C. G. Fernlund ja J. L. da Cruz Vilaça, kohtunikud A. Rosas, J. Malenovský, A. Prechal, E. Jarašiūnas, C. Vajda ja S. Rodin,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 24. septembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 3. aprilli 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses tühistada nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 19. detsembri 2011. aasta otsuse, mis käsitleb Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide osalemist läbirääkimistel ringhäälinguorganisatsioonide õiguste kaitset käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni üle (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
2 Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooni (koostatud 26. oktoobril 1961 Roomas) (edaspidi „Rooma konventsioon”) artiklis 13 kehtestati rahvusvahelisel tasandil esimest korda autoriõigusega kaasnevad õigused ringhäälinguorganisatsioonidele seoses nende saadete salvestamisega. Selle konventsiooni – mille pool Euroopa Liit ei ole – artiklis 1 on sätestatud ka põhimõte, mis on autoriõigusega kaasnevaid õigusi reguleerivatesse hilisematesse konventsioonidesse üle võetud ja mille kohaselt niisuguste õiguste omajatele tagatud kaitse ei tohi mõjutada õigust, mis on autoril teose suhtes, mis on edastatud saates ja mille on salvestanud plaaditootjad või mida on esitanud teose esitajad.
3 Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping, mis on esitatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1 C, ja mis kirjutati alla Marrakechis 15. aprillil 1994 ning kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), reguleerib artikli 14 lõigetes 3, 5 ja 6 samuti ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvaid autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Sarnaselt Rooma konventsiooniga käsitleb see leping eranditult klassikalist ringhäälingut, mis toimub kaablita sidevahendite kaudu.
4 Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (edaspidi „WIPO”) autoriõiguse leping ja WIPO esituse ja fonogrammide leping, mis mõlemad võeti vastu 20. detsembril 1996 Genfis ja kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ (EÜT, L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 217), omakorda tugevdavad uue digitaalse tehnoloogia kontekstis autorite, fonogrammitootjate ja teose esitajate õigusi, kuid mitte ringhäälinguorganisatsioonide õigusi.
Liidu õigus
Direktiiv 92/100/EMÜ, mis on kodifitseeritud direktiiviga 2006/115/EÜ
5 Nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiiviga 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (EÜT L 346, lk 61) reguleeriti liidu õiguses esimest korda ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvaid autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Direktiiv kodifitseeriti ja tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiviga 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (ELT L 376, lk 28).
6 Direktiivi 2006/115 artikli 7 „Salvestusõigus” lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Liikmesriigid näevad ringhäälinguorganisatsioonidele ette ainuõiguse lubada või keelata nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvest[amist].
3. Kaabellevitajal ei ole lõikes 2 sätestatud õigust, kui ta kõigest edastab kaablivõrgu kaudu ringhäälinguorganisatsioonide ringhäälingusaateid.”
7 Direktiivi artikli 8 „Üldsusele ülekandmine ja edastamine” lõikes 3 on ette nähtud:
„Liikmesriigid sätestavad ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguse lubada või keelata oma ringhäälingusaadete taas ülekandmine kaablita vahendite abil ja nende ringhäälingusaadete edastamine üldsusele, kui selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.”
8 Sama direktiivi artiklis 9 „Levitamisõigus” on sätestatud:
„1. Liikmesriigid sätestavad ainuõiguse muuta punktides a kuni d nimetatud objektid, sealhulgas nende koopiad üldsusele kättesaadavaks kas müügi teel või muul moel, edaspidi „levitamisõigus”, järgmiselt:
[…]
d) ringhäälinguorganisatsioonidele nende ringhäälingusaadete salvestuste osas vastavalt artikli 7 lõike 2 sätetele.
2. Levitamisõigus lõikes 1 osutatud objekti suhtes ühenduses ei lõpe, v.a juhul, kui kõnealuse objekti esmamüüki ühenduses teostab õiguste omanik või kui see toimub tema nõusolekul.
3. Levitamisõigus ei piira I peatüki, eelkõige artikli 1 lõike 2 konkreetseid sätteid.
4. Levitamisõiguse võib anda üle, sellest võib loobuda ja selle kohta võib anda välja lepingulise litsentsi.”
9 Direktiivi 2006/115 artiklis 10 on määratletud juhud, kui liikmesriigid võivad nendele erinevatele õigustele ette näha piiranguid.
10 Direktiivi artiklist 12 tuleneb, et „[k]äesoleva direktiivi kohane autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse ei mõjuta mingil viisil autoriõiguse kaitset.”
Direktiiv 93/83/EMÜ
11 Ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvaid autoriõigusega kaasnevaid õigusi reguleerib ka nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiiv 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134).
12 Direktiivi artikli 1 „Mõisted” lõike 2 punktis a on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „üldsusele satelliidi kaudu edastamine” akti, mille käigus üldsusele vastuvõtuks ette nähtud programmi sisaldavad signaalid sisestatakse ringhäälinguorganisatsiooni kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel.”
13 Sama direktiivi artikli 4 lõikes 1 on viidatud direktiivi 92/100 (mis hiljem kodifitseeriti ja tunnistati kehtetuks direktiiviga 2006/115) asjakohastele sätetele, mis käsitlevad ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitset üldsusele satelliidi kaudu edastamisel. Artikli 4 lõikes 2 on täpsustatud, et lõike 1 kohaldamisel hõlmab viimati nimetatud direktiivis kasutatud fraas „ülekandmine traadita vahendi kaudu” satelliidi kaudu üldsusele edastamist.
14 Direktiivi 93/83 artiklis 5 on sätestatud, et „[k]äesoleva direktiivi kohane autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse ei mõjuta mingil viisil autoriõiguse kaitset.”
Direktiiv 2001/29/EÜ
15 Ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvaid autoriõigusega kaasnevaid õigusi reguleerib ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230).
16 Direktiivi artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus” on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
[…]
e) ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.”
17 Direktiivi artiklis 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha” on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.
2. Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, on:
[…]
d) ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.
3. Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.”
18 Sama direktiivi artiklis 5 on täpsustatud juhud, mille korral liikmesriigid võivad ette näha reprodutseerimisõiguse erandid ja piirangud.
19 Direktiivi 2001/29 artikkel 6 reguleerib „[t]ehniliste meetmetega seotud kohustus[i]”.
20 Direktiivi artikkel 7 reguleerib „[õ]iguste teostamist käsitleva teabega seotud kohustus[i]”.
21 Sama direktiivi artiklis 8 „Sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid” on sätestatud:
„1. Liikmesriigid näevad käesolevas direktiivis sätestatud õiguste ja kohustuste rikkumise puhuks ette asjakohased sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid ning võtavad kõik meetmed nende sanktsioonide ja õiguskaitsevahendite kohaldamise tagamiseks. Sätestatavad sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et õiguste valdajad, kelle huve on nende territooriumil õigusi rikkuva tegevusega kahjustatud, saavad kohtu kaudu taotleda kahjutasu ja/või ettekirjutust ning vajaduse korral õigusi rikkuva materjali, samuti artikli 6 lõikes 2 nimetatud seadmete, toodete ja komponentide konfiskeerimist.
3. Liikmesriigid tagavad, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks.”
Direktiiv 2004/48/EÜ
22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, lk 45, ja parandus ELT L 195, lk 16; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artiklis 1 on sätestatud, et direktiiv „käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid”.
23 Vastavalt direktiivi artikli 2 lõike 3 punktile c ei mõjuta see „mis tahes siseriiklikke sätteid liikmesriikides, mis puudutavad kriminaalmenetlusi või karistusi seoses intellektuaalomandi õiguste rikkumisega”.
Direktiiv 2006/116/EÜ
24 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta (ELT L 372, lk 12), millega kodifitseeriti ja tunnistati kehtetuks nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiv 93/98/EMÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja ühtlustamine (EÜT L 290, lk 9; ELT eriväljaanne 17/01, lk 141), artikli 3 lõikes 4 on sätestatud:
„Ringhäälinguorganisatsioonide õigused aeguvad 50 aastat pärast ringhäälingusaate esmakordset edastamist kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu.”
Vaidluse taust
Läbirääkimised ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvaid autoriõigusega kaasnevaid õigusi käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni üle
25 Euroopa Nõukogu võttis 11. septembril 2002 vastu soovituse Rec(2002)7, mis käsitleb ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse laiendamise meetmeid (edaspidi „2002. aasta soovitus”).
26 Oma 20. veebruari 2008. aasta otsusega tegi Euroopa Nõukogu ministrite komitee meedia ja uute sideteenuste juhtkomiteele ülesandeks hinnata selliste õiguste tugevdamise võimalusi. Ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse hindamiseks loodud ad hoc töörühm koostas 25. septembril 2008 memorandumi Euroopa Nõukogu võimaliku konventsiooni kohta, mis käsitleks kõnealust kaitset (edaspidi „2008. aasta memorandum”).
27 Memorandumil on lisa „Loetelu võimalikest küsimustest, mida tuleb uue õigusakti ettevalmistamisel analüüsida”, mille sisu on järgmine:
„I. Sissejuhatavad ja üldsätted
– Seos muude konventsioonide ja lepingutega
– Olemasolevad kohustused
– Tulevased kohustused
– Seos saadete suhtes esineva autoriõiguse või autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitsega
– Mõisted
– Puutepunktid
– Käsitlemine liikmesriikides
II. Kaitse sisu
– Salvestusõigus
– Reprodutseerimisõigus
– Taasülekandmise õigus
– Kättesaadavaks tegemise õigus
– Üldsusele edastamise õigus
– Levitamisõigus
– Kaitse seoses programme sisaldavate ringhäälingueelsete signaalidega
– Piirangud ja erandid
– Kaitse kestus
– Tehniliste meetmetega seotud kohustused
– Õiguste teostamist käsitleva teabega seotud kohustused
– Õiguste tagamine
III. Lõppsätted”.
28 Meedia ja uute sideteenuste juhtkomitee otsustas 2008. aasta memorandumi põhjal 27. mail 2009 kiita heaks ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse ad hoc nõuandekomiteele volituste andmine ning 20.–23. oktoobri 2009. aasta koosolekul jätkata tööd kõnealust kaitset reguleeriva Euroopa Nõukogu konventsiooni koostamisega.
29 Enne komitee moodustamist toimus 28. ja 29. jaanuaril 2010 nõupidamine, et teha komitee tulevaseks tööks ettevalmistusi. Nõupidamise tulemusel koostati aruanne (edaspidi „2010. aasta aruanne”).
Vaidlustatud otsus
30 Komisjon esitas 9. veebruaril 2011 Euroopa Liidu Nõukogule soovituse võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse komisjonil pidada läbirääkimisi Euroopa Nõukogu tulevase konventsiooni üle, mis käsitleb ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvaid autoriõigusega kaasnevaid õigusi.
31 Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad võtsid 19. detsembril 2011 vastu vaidlustatud otsuse, mis tehti komisjonile teatavaks 21. detsembril 2011.
32 Vaidlustatud otsuses on ette nähtud:
„[…] Nõukogu ja […] liikmesriikide nõukogus kokku tulnud valitsuste esindajad,
võttes arvesse [EL toimimise lepingut], eriti selle artikli 218 lõikeid 3 ja 4,
võttes arvesse […] [k]omisjoni soovitust
ning arvestades järgmist:
(1) Komisjonile tuleks anda volitus osaleda liidu nimel ringhäälinguorganisatsioonide õiguste kaitset käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni üle peetavatel läbirääkimistel nende küsimuste üle, mis kuuluvad liidu pädevusse ja mille kohta liit on vastu võtnud eeskirjad.
(2) Liikmesriigid peaksid osalema kõnealustel läbirääkimistel iseenda nimel üksnes niivõrd, kui läbirääkimistel esile kerkivad küsimused kuuluvad nende pädevusse. Liidu välisesindatuse ühtsuse tagamiseks peaksid liikmesriigid ja komisjon tegema läbirääkimiste käigus tihedat koostööd,
on vastu võtnud käesoleva otsuse:
Artikkel 1
1. Komisjon on volitatud osalema liidu nimel ja intellektuaalomandi töörühmaga (autoriõigus) (edaspidi „erikomitee”) konsulteerides ringhäälinguorganisatsioonide õiguste kaitset käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni üle peetavatel läbirääkimistel liidu pädevusse kuuluvates küsimustes, mille kohta liit on vastu võtnud eeskirjad.
2. Komisjon peab asjaomaseid läbirääkimisi kooskõlas käesoleva otsuse lisas esitatud läbirääkimisjuhistega ja/või erikomitees konkreetselt kõnealuste läbirääkimiste tarvis kokku lepitud liidu seisukohtadega.
3. Kui läbirääkimistel käsitletav teema kuulub liikmesriikide pädevusse, osaleb läbirääkimistel täiel määral eesistujariik, kes teeb seda liikmesriikide nimel ning vastavalt eelnevalt kokku lepitud ühisele seisukohale. Juhul kui ühist seisukohta ei ole võimalik saavutada, on liikmesriikidel asjakohase küsimuse puhul õigus võtta sõna ja hääletada sõltumatult, ilma et see mõjutaks punkti 4.
4. Komisjon ja liikmesriigid teevad läbirääkimiste käigus tihedat koostööd eesmärgiga tagada ühtsus liidu ja selle liikmesriikide esindamisel rahvusvahelisel tasandil.
5. Läbirääkimistega seotud dokumentide liikmesriikidele õigeaegselt edastamise eest kannavad/kannab hoolt komisjon ja/või eesistujariik. Nad annavad nõukogule ja/või erikomiteele avatud ja läbipaistval moel enne ja pärast iga läbirääkimisvooru aru läbirääkimiste tulemustest ning asjakohastel juhtudel ka läbirääkimiste käigus esile kerkivatest mis tahes probleemidest.
Artikkel 2
Käesolev otsus on adresseeritud komisjonile.”
33 Vaidlustatud otsuse lisas on läbirääkimisjuhised ette nähtud järgmiselt:
„1. Komisjon tagab, et Euroopa Nõukogu kavandatava ringhäälinguorganisatsioonide õiguste kaitset käsitleva konventsiooni kavand sisaldab asjakohaseid sätteid, mis võimaldavad […] [l]iidul konventsiooniga ühineda.
2. Komisjon peab läbirääkimisi viisil, mis tagab, et konventsiooni kavandatavad sätted oleksid kooskõlas […] direktiiviga 2006/115[…], direktiiviga 2006/116[…], direktiiviga 93/83[…] ja […] direktiiviga 2001/29[…] ning […] [l]iidu ja selle liikmesriikide poolt intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide WTO egiidi all sõlmitud lepingu raames võetud kohustustega.
3. Käesolevaid läbirääkimisjuhiseid võib kohandada läbirääkimiste käigus tehtud edusammudest lähtuvalt.”
34 Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kohta tehtud avalduse kohaselt väitis komisjon kogu selle menetluse vältel, mille tulemusel otsus vastu võeti, et liidul on kõnealuses valdkonnas ainupädevus, ning oli vastu „hübriidakti” vastuvõtmisele nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajate poolt.
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
35 Komisjon palub Euroopa Kohtul vaidlustatud otsuse tühistada ja mõista kohtukulud välja nõukogult.
36 Nõukogu palub jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
37 Euroopa Kohtu presidendi 14. augusti 2012. aasta määrusega anti Tšehhi Vabariigile, Saksamaa Liitvabariigile, Madalmaade Kuningriigile, Poola Vabariigile ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks ning Euroopa Parlamendile anti luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
Hagi
Vastuvõetavus
38 Esitamata formaalselt vastuvõetamatuse väidet, palub nõukogu, keda toetavad Saksamaa Liitvabariik ja Madalmaade Kuningriik, Euroopa Kohtul analüüsida, kas osas, milles hagi on esitatud otsuse peale, mille on vastu võtnud liikmesriikide esindajad kui oma valitsuse esindajad, mitte kui nõukogu liikmed, kuulub ELTL artikli 263 kohaselt kontrollimisele Euroopa Kohtus.
39 Sellega seoses tuleb märkida, et tühistamishagi peab olema võimalik meetmete laadist ja vormist olenemata esitada institutsioonide mis tahes meetmete peale, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi (kohtuotsused komisjon vs. nõukogu, „AETR”, 22/70, EU:C:1971:32, punkt 42; parlament vs. nõukogu ja komisjon, C‑181/91 ja C‑248/91, EU:C:1993:271, punkt 13, ning komisjon vs. nõukogu, C‑27/04, EU:C:2004:436, punkt 44).
40 Käesoleval juhul tehti vaidlustatud otsus, mis tekitab õiguslikke tagajärgi nii liidu ja selle liikmesriikide vahelistes suhetes kui ka liidu institutsioonide vahelistes suhetes, ELTL artikli 218 lõigete 3 ja 4 alusel.
41 Pealegi, kuna vaidlustatud otsus sisaldab läbirääkimiste pidamise luba, mis on antud esiteks komisjonile ning teiseks liikmesriikidele ja nõukogu eesistujale, järeldub sellest vältimatult, et nõukogu osales nii ühe kui ka teise loa andmisel. Seega on hagi vastuvõetav kogu vaidlustatud otsuse osas.
Sisulised küsimused
42 Komisjon põhjendab oma hagi nelja väitega.
43 Esimene väide puudutab ELTL artikli 2 lõike 2 ja artikli 3 lõike 2 rikkumist. Ülejäänud kolme väite hulgas, mis on esitatud sõltumata sellest, kas käesoleval juhul on tegemist liidu ainu- või jagatud pädevusega, puudutab teine liidu poolt rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamiseks loa andmise menetluse ja tingimuste rikkumist, kolmas ELTL artikli 218 lõikes 8 ette nähtud nõukogu hääletusnormide rikkumist ning neljas ELTL‑s ja ELL‑s määratletud eesmärkide eiramist ja ELL artiklis 13 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte järgimata jätmist.
Esimene väide
– Poolte argumendid
44 Esimeses väites märgib komisjon, keda toetab parlament, et vastavalt alates kohtuotsusest AETR (EU:C:1971:32) välja kujunenud kohtupraktikale, mis praeguseks on kodifitseeritud ELTL artikli 3 lõikesse 2, on liidul ainuvälispädevus, kui nagu käesolevas asjas kuuluvad rahvusvahelised kohustused vähemalt suures osas liidu kehtestatud ühiseeskirjade kohaldamisalasse.
45 Esiteks väidavad komisjon ja parlament, et ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse üle Euroopa Nõukogus toimuvatel läbirääkimistel tuginetakse muu hulgas liidu õigustikule selles valdkonnas. Kui vaadata 2008. aasta memorandumi lisas esile toodud erinevaid teemasid, siis ilmnevad põhjused, miks läbirääkimised võivad kõnealuses valdkonnas liidu ühiseeskirju mõjutada, sealhulgas juhul, kui läbirääkimised puudutavad küsimusi, mille osas memorandumi kohaselt kavatsetakse minna liidu õigustikust kaugemale.
46 Komisjon järeldab, et kui liidu õiguses järk-järgult kehtestatud õiguste kogum jõuab kõrgemale tasemele, nagu käesoleval juhul, ja kui kavandatava rahvusvahelise lepingu eesmärk on konsolideerida ja vähemalt teatud määral parandada õiguse omajate kaitset selle õiguse äärealadele jäävates aspektides, mida kõnealune õigus praegu ei hõlma, siis peab liidul olema ainupädevus.
47 Teiseks väidab komisjon, keda siinkohal toetab parlament, et liit on vastu võtnud omavahel kokkusobivate normide kogumi, mis läheb kaugemale kui pelgad miinimumnõuded ja mis reguleerib ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvaid autoriõigusega kaasnevaid õigusi eesmärgiga tagada siseturu nõuetekohane toimimine. Asjaoluga, et need õigusnormid ei kujuta endast täielikku ühtlustamist ja jätavad liikmesriikide ülesandeks reguleerida asjaomase valdkonna teatud aspekte, ei ole vastuolus see, et liidul on kõnealuses valdkonnas ainupädevus.
48 Komisjon väidab kolmandaks, et ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvad autoriõigusega kaasnevad õigused, nagu need on reguleeritud liidu õigusega, kuuluvad intellektuaalomandi valdkonnas kehtivate õigusnormide ühtlasesse ja tasakaalustatud tervikusse, mille eesmärk on tagada liidu õiguskorra ühtsus selles valdkonnas. Võttes neil asjaoludel arvesse tihedat seost ringhäälinguorganisatsioonide õiguste ja tegevuse ning intellektuaalomandiõiguste muu liiki omajate õiguste ja tegevuse vahel, mõjutab ühtedele või teistele kuuluvate õiguste mis tahes muutmine liidu õigusnormide kui terviku tõlgendamist ja kohaldamist.
49 Nõukogu, keda toetavad Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik, Madalmaade Kuningriik, Poola Vabariik ja Ühendkuningriik, väidab, et Euroopa Nõukogu tulevane konventsioon kuulub valdkonda, milles liit jagab pädevust oma liikmesriikidega, ehk siseturu valdkonda, mis hõlmab intellektuaalomandi kaitset. Järelikult peavad nii liit kui ka liikmesriigid olema toimuma hakkavatesse läbirääkimistesse kaasatud, tehes protsessi kõigis etappides tihedat koostööd, et tagada liidu välisesindatuse ühtsus. See ongi vaidlustatud otsuse eesmärk.
50 Nõukogu ja nimetatud liikmesriigid väidavad, et asjaolust, et kavandatavast rahvusvahelisest lepingust osa, isegi kui see on suur osa, kuulub liidu ühiseeskirjadega hõlmatud valdkonda, ei piisa järeldamaks, et liidul on ainupädevus selle lepingu üle läbirääkimisi pidada. Niisuguse järelduse saaks teha üksnes juhul, kui asjassepuutuvate liidu õigusnormide laadi ja sisu ning nende normide ja kavandatava lepingu vahelise suhte täpse ja konkreetse analüüsimise tulemusel ilmneks, et leping võib kõnealuseid õigusnorme mõjutada või nende reguleerimisala muuta.
51 Samad pooled väidavad ka, et ELTL artikli 3 lõike 2 viimast lauseosa tuleb tõlgendada koostoimes EL ja EL toimimise lepingule lisatud protokolliga (nr 25) jagatud pädevuse teostamise kohta.
52 Nõukogu, Madalmaade Kuningriik ja Ühendkuningriik lisavad, et Lissaboni lepingule allakirjutanud isikud soovisid ELTL artikli 3 lõike 2 viimase lauseosaga kodifitseerida kohtupraktika, mis on välja kujunenud alates kohtuotsusest AETR (EU:C:1971:32) ja mida on selgitatud arvamuses 1/03 (EU:C:2006:81), keeldudes kinnitamast kriteeriumi, mis puudutab „valdkonda, mis on juba suures osas [liidu] eeskirjadega hõlmatud”, ja mida Euroopa Kohus kohaldas eelkõige arvamuses 2/91 (EU:C:1993:106) ja kohtuotsuses komisjon vs. Taani (C‑467/98, EU:C:2002:625).
53 Neid üldisi kaalutlusi silmas pidades ei nõustu nõukogu, Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik, Madalmaade Kuningriik, Poola Vabariik ja Ühendkuningriik sellega, et liidul on käesoleval juhul ainuvälispädevus.
54 Sellega seoses väidavad nad esiteks, et Euroopa Nõukogu tulevane konventsioon võib liidu olemasolevatest õigusnormidest minna kaugemale kolme aspekti osas.
55 Esiteks võidakse tulevases konventsioonis kehtestada ringhäälinguorganisatsioonide ainuõigus seoses nende saadete üldsusele edastamisega väljaspool kohti, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu, samas kui liidu õiguses ei ole nendele organisatsioonidele niisugust ainuõigust antud.
56 Teiseks võib konventsioon reguleerida signaalide kaitset enne nende avalikkusele levitamist (edaspidi „ringhäälingueelsed signaalid”), samas kui sellist kaitset ei reguleeri ükski liidu õigusnorm. Liidu õigusnormidega autoritele nende teoste suhtes antud õigused ei hõlma nimelt ringhäälinguorganisatsioonidel selliste signaalide suhtes olevaid õigusi.
57 Kolmandaks võivad Euroopa Nõukogu tulevase konventsiooni üle peetavad läbirääkimised puudutada selliste karistusõiguslike meetmete kehtestamist, mille eesmärk on tagada kõnealuste õiguste järgimine, samas kui liidu ühiseeskirjad niisuguseid meetmeid ei hõlma.
58 Poola Vabariik lisab, et samuti on võimalik, et tulevane konventsioon sisaldab laiemat „ringhäälinguorganisatsiooni” määratlust kui liidu õigus, hõlmates internetis levitajaid või samaaegsete ülekannete (simulcast) levitajaid.
59 Sarnaselt Ühendkuningriigiga rõhutab ta lisaks, et ükski liidu ühiseeskiri ei anna praegu ringhäälinguorganisatsioonidele ainuõigust kaabli teel taasülekandmiseks.
60 Nõukogu, Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik ja Ühendkuningriik lisavad, et see, kui hoolimata liidu ühiseeskirjade puudumisest tunnustataks liidu ainuvälispädevust, põhjusel et asjaomane rahvusvaheline leping laiendab liidu tasandil järk-järgult kehtestatud õigusnormide kogumit üksnes vähesel määral, tooks kaasa ELTL artikli 3 lõike 2 kohaldamisala õigusvastase laiendamise ja läheks vastuollu pädevuse andmise põhimõttega.
61 Teiseks väidavad nõukogu, Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik, Madalmaade Kuningriik, Poola Vabariik ja Ühendkuningriik, et liidu õigus on ringhäälinguorganisatsioonide suhtes läbi viinud üksnes minimaalse ja lünkliku ühtlustamise, mis on võrreldes teiste intellektuaalomandiõiguste kaitsega teisejärguline.
62 Kolmandaks väidavad nõukogu, Poola Vabariik ja Ühendkuningriik, et liidu õigusnormid, mis reguleerivad muid autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi kui need, mis kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonidele, ei ole üldse asjakohased hindamisel, kas käesoleval juhul käsitletavas valdkonnas on vastu võetud liidu ühiseeskirjad. Nad rõhutavad sellega seoses olulist erinevust, mis nii ajaloolisest seisukohast kui ka kaitse laadi ja eseme poolest esineb autoriõiguse ja kõnealuste organisatsioonide õiguste vahel.
63 Neil asjaoludel ei mõjutaks kõnealustele organisatsioonidele antud kaitse tugevdamine intellektuaalomandiõiguste muude omajate kaitse üldist tasakaalu ega nende õiguste teostamist muude omajate poolt.
– Euroopa Kohtu hinnang
64 Esimene väide puudutab sisuliselt ELTL artikli 3 lõike 2 rikkumist.
65 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et liidu ainuvälispädevuse erinevate juhtude hulgas, mida selles sättes on silmas peetud, on asjakohane ainult see, millele on viidatud sätte viimases lauseosas ja mis vastab olukorrale, kus rahvusvahelise lepingu sõlmimine „võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala”.
66 Sellega seoses tuleb rõhutada, et viimases lauseosas kasutatud sõnastus vastab sellele, millega Euroopa Kohus kohtuotsuse AETR (EU:C:1971:32) punktis 22 määratles nende rahvusvaheliste kohustuste laadi, mida liikmesriikidel on keelatud väljaspool liidu institutsioonide raame võtta, kui asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud liidu ühiseeskirjad.
67 Selle sõnastuse tõlgendamisel tuleb järelikult lähtuda täpsustustest, mis Euroopa Kohus on sellega seoses teinud kohtuotsuses AETR (EU:C:1971:32) ja alates sellest kohtuotsusest välja kujunenud kohtupraktikas.
68 Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale esineb liidu ainuvälispädevuseks põhjust andev oht, et rahvusvahelised kohustused võivad mõjutada liidu ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, kui need kohustused kuuluvad kõnealuste eeskirjade kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsused AETR, EU:C:1971:32, punkt 30, ja komisjon vs. Taani, EU:C:2002:625, punkt 82).
69 Niisuguse ohu tuvastamine ei eelda, et rahvusvaheliste kohustuste ja liidu õigusnormidega hõlmatud valdkonnad täielikult kattuksid (vt selle kohta arvamus 1/03, EU:C:2006:81, punkt 126).
70 Nagu Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, võivad sellised kohustused liidu ühiseeskirjade reguleerimisala mõjutada või muuta ka siis, kui kohustused kuuluvad valdkonda, mis on juba suures osas selliste eeskirjadega hõlmatud (arvamus 2/91, EU:C:1993:106, punkt 25; kohtuotsus komisjon vs. Taani, EU:C:2002:625, punkt 82, ning arvamus 1/03, EU:C:2006:81, punktid 120 ja 126).
71 Lisaks ei või liikmesriigid väljaspool liidu institutsioonide raame niisuguseid kohustusi võtta ning seda isegi juhul, kui puudub tõenäoline vastuolu nende kohustuste ja liidu ühiseeskirjade vahel (vt selle kohta arvamus 2/91, EU:C:1993:106, punktid 25 ja 26, ning kohtuotsus komisjon vs. Taani, EU:C:2002:625, punkt 82).
72 Eespool esitatud analüüsi ei lükka ümber nõukogu, Madalmaade Kuningriigi ja Ühendkuningriigi argumendid, mis puudutavad liidu ainuvälispädevuse valdkonna väidetavalt kitsamat käsitlust, mis kehtib alates Lissaboni lepingu jõustumisest.
73 Nimelt protokoll (nr 25) jagatud pädevuse teostamise kohta, millele nende argumentide põhjendamiseks viidati ja mille ainsas artiklis on sätestatud, et „[k]ui liit on teatud valdkonnas võtnud meetmeid, hõlmab […] jagatud pädevuse teostamise ulatus üksnes neid elemente, mida asjaomane liidu õigusakt reguleerib, ega laiene kogu valdkonnale”, puudutab nähtuvalt selle sõnastusest üksnes ELTL artikli 2 lõiget 2, mitte aga ELTL artikli 3 lõiget 2. Selle eesmärk on seega täpsustada, milline ulatus on aluslepingutega liidule antud, liikmesriikidega jagatud pädevuse teostamisel liidu poolt, mitte piirata liidu ainuvälispädevuse ulatust ELTL artikli 3 lõikes 2 nimetatud juhtudel, nagu on Euroopa Kohtu eespool viidatud praktikas selgitatud.
74 Samas tuleb rõhutada, et kuna liidul on üksnes selline pädevus, mis on talle antud, peab pädevus, mis pealegi on ainupädevus, rajanema kavandatava rahvusvahelise lepingu ja kehtiva liidu õiguse vahelise suhte konkreetsest analüüsist tulenevatel järeldustel, millest nähtub, et selline leping võib tõenäoliselt liidu ühiseeskirju mõjutada või nende reguleerimisala muuta (vt selle kohta arvamus 1/03, EU:C:2006:81, punkt 124).
75 Vastavalt ELL artikli 5 lõigetes 1 ja 2 sätestatud pädevuse andmise põhimõttele on sellise analüüsi tegemisel asjaomase poole ülesanne esitada tõendid selle kohta, et liidu välispädevus, millele ta kavatseb tugineda, on ainupädevus.
76 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuses ei ole ringhäälinguorganisatsioonide õiguste kaitset käsitleva Euroopa Nõukogu tulevase konventsiooni üle peetavate läbirääkimiste sisu kuidagi täpsustatud Selles ei ole ka esile toodud läbirääkimiste aspekte, mis otsuse artikli 1 lõike 1 kohaselt kuuluvad liidu pädevusse, ja neid, mis artikli 1 lõike 3 kohaselt kuuluvad liikmesriikide pädevusse.
77 Neil asjaoludel tuleb kavandatavate läbirääkimiste sisu kindlakstegemiseks käesoleva analüüsi läbiviimisel arvesse võtta 2002. aasta soovitust, 2008. aasta memorandumit ja 2010. aasta aruannet, mille komisjon oma esimese väite põhjendamiseks toimikusse esitas ja mille suhtes ükski pool ei eita, et need sisaldavad kõige värskemaid asjakohaseid andmeid.
78 Mis puudutab käesoleval juhul asjakohast valdkonda, siis nendest Euroopa Nõukogu dokumentidest ilmneb, et kõnealuste läbirääkimiste eesmärk on võtta vastu konventsioon, mis käsitleb ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitset.
79 Nagu nähtub direktiividest 93/83, 2001/29, 2004/48, 2006/115 ja 2006/116, on need õigused liidu õiguses hõlmatud ühtlustatud õiguslikku raamistikku, mille eesmärk on eelkõige tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja mis tehnoloogiliste väljakutsete, uue digitaalse keskkonna ja infoühiskonna arenguga seotud teatud hulka muutusi arvesse võttes on kehtestanud kõrgetasemelise ja ühtlase kaitse ringhäälinguorganisatsioonidele seoses nende saadetega.
80 Sellest järeldub, et nende organisatsioonide autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitset, mille üle Euroopa Nõukogu läbirääkimised toimuvad, tuleb käsitada käesoleva analüüsi jaoks asjakohase valdkonnana.
81 Asjaolu, et ühtlustatud õiguslik raamistik koosneb erinevatest õigusaktidest, mis reguleerivad ka muid intellektuaalomandiõigusi, ei sea selle lähenemisviisi põhjendatust kahtluse alla.
82 Selle hindamine, kas esineb oht, et rahvusvahelised kohustused võivad liidu ühiseeskirju mõjutada või nende reguleerimisala muuta, ei saa nimelt sõltuda kunstlikust vahetegemisest olenevalt sellest, kas niisugused eeskirjad sisalduvad ühesainsas liidu õigusaktis või mitte.
83 Nii leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa (C‑239/03, EU:C:2004:598) punktides 27 ja 29, et selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas käsitletud rahvusvahelise lepingu esemeks olnud veekogude kaitse saaste eest on „valdkond”, hoolimata asjaolust, et asjakohased liidu õigusnormid sisaldusid erinevates õigusaktides.
84 Kuivõrd asjaomane valdkond on seega täpsustatud, tuleb märkida, et vastavalt 2008. aasta memorandumi erinevatele osadele ehk punktidele 49, 52, 57 ja 78 peaks Euroopa Nõukogu kõnealune konventsioon rajanema liidu õigustikul, mille hulka suuresti kuulub intellektuaalomandi materiaalõigus, sealhulgas ringhäälinguorganisatsioone puudutav õigus.
85 Nagu nõukogu ja tema toetuseks menetlusse astunud liikmesriigid möönavad, on suur hulk kavandatud läbirääkimiste aspekte, mida on mainitud 2008. aasta memorandumi lisas sisalduvas loetelus, tõepoolest juba liidu ühiseeskirjadega hõlmatud.
86 Mis puudutab esiteks loetelu I osas nimetatud aspekte, siis väidab Poola Vabariik, et tulevases konventsioonis võidakse mõiste „ringhäälinguorganisatsioon” määratleda laias tähenduses, nii et see hõlmab internetis levitajaid või samaaegsete ülekannete levitajaid.
87 Sõltumata sellest, kas uue digitaalse tehnoloogia kontekstis võimaldab direktiivi 2001/29 artiklis 2 ja artikli 3 lõike 2 punktis d, direktiivi 2006/115 artikli 7 lõikes 2 ja artikli 9 lõike 1 punktis d ning direktiivi 2006/116 artikli 3 lõikes 4 sisalduv viide kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu edastatavatele saadetele siiski kaasata niisugused edastajad asjaomases valdkonnas liidu ühiseeskirjade kohaldamisalasse, on siiski vaieldamatu, nagu väidab komisjon, et läbirääkimised, mille eesmärk on ühel või teisel viisil hõlmata need edastajad Euroopa Nõukogu tulevase konventsiooni kohaldamisalasse, eelkõige selles konventsioonis „ringhäälinguorganisatsiooni” määratlemise teel „tehnoloogiliselt neutraalses” sõnastuses, nagu on välja pakutud 2010. aasta aruande punktis 13, mõjutavad läbivalt kõigi selliste liidu ühiseeskirjade reguleerimisala, mis käsitlevad ringhäälinguorganisatsioonide autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitset.
88 Mis puudutab teiseks 2008. aasta memorandumi lisas sisalduva loetelu II osas nimetatud aspekte, siis puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et salvestusõigus, reprodutseerimisõigus, üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus, levitamisõigus, nende õiguste piirangud ja erandid, nende õiguste kaitse kestus, tehniliste meetmetega seotud kohustused ning õiguste teostamist käsitleva teabega seotud kohustused kuuluvad liidu ühiseeskirjade kohaldamisalasse ja läbirääkimised nende aspektide üle võivad ühiseeskirjade reguleerimisala mõjutada või muuta.
89 Seevastu on pooled erinevatel seisukohtadel seoses II osas nimetatud nelja aspektiga, milleks on taasülekandmise õigus, üldsusele edastamise õigus, ringhäälingueelsete signaalide kaitse ja ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste tagamine.
90 Mis puudutab esiteks taasülekandmise õigust, siis väidavad Poola Vabariik ja Ühendkuningriik, et liidu õiguses on läbi viidud üksnes minimaalne ühtlustamine, kuivõrd see reguleerib direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikest 3 nähtuvalt ainult taasülekandmist kaablita sidevahendite abil. Kõnealuste läbirääkimiste tulemusel võidakse aga anda ringhäälinguorganisatsioonidele ainuõigus ka taasülekandmiseks kaabelsidevahendite, näiteks interneti kaudu.
91 Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2006/115 artikli 8 lõige 3 ei puuduta sarnast olukorda nagu see, mis tuvastati arvamuse 2/91 (EU:C:1993:106) punktides 18 ja 21 ning milles Euroopa Kohus ei tunnustanud liidu ainupädevust seetõttu, et nii liidu õigusnormid kui ka rahvusvahelise konventsiooni sätted kujutasid endast miinimumnõudeid. Selles sättes on nimelt antud konkreetne materiaalõiguslik ulatus taasülekandmise õigusele liidu õiguses, piirates selle taasülekandmisega kaabelsidevahendite kaudu.
92 Nagu komisjon väidab, võivad Euroopa Nõukogu läbirääkimised, milles nagu 2008. aasta memorandumi punktis 54 on leitud, soovitakse seda õigust laiendada taasülekandmisele kaabelsidevahendite või interneti kaudu, seega taasülekandmise õigust käsitlevate liidu ühiseeskirjade reguleerimisala muuta.
93 Peale selle, nagu komisjon samuti rõhutab, on kaabelsidevahendite kaudu taasülekandmise valdkonnas ringhäälinguorganisatsioonidel olev õigus kui selline juba osaliselt liidu ühiseeskirjadega hõlmatud vastastikuse toime tõttu, mis esineb nende organisatsioonide erinevate intellektuaalomandiõiguste vahel, mida liidu õigus reguleerib. Nimelt, nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses ITV Broadcasting jt (C‑607/11, EU:C:2013:147) leidis, hõlmab üldsusele edastamise ainuõigus, mis direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaselt on maapealse leviga teleprogramme edastavatel ringhäälinguorganisatsioonidel nende autoriõigusega kaitstud saadete suhtes, ainuõigust lubada või keelata selliste teoste interneti teel taasülekandmist mõne teise organisatsiooni poolt.
94 Mis puudutab teiseks üldsusele edastamise õigust, siis väidavad nõukogu ja mitu tema toetuseks menetlusse astunud liikmesriiki, et kõnealused läbirääkimised võivad minna liidu õigustikust kaugemale, laiendades erinevalt direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikest 3 selle õiguse ulatust väljapoole kohti, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.
95 Sellega seoses tuleb siiski sarnaselt komisjoniga tõdeda, et ei 2008. aasta memorandum ega 2010. aasta aruanne ei sisalda sellesuunalisi andmeid ning et nõukogu ja menetlusse astunud liikmesriigid ei ole omalt poolt esitanud oma väidete kohta mingeid tõendeid.
96 Vastupidi, nagu nähtub 2002. aasta soovitusest ja täpsemalt selle lisas sisalduva alajaotise „Antavad õigused” punktist f ning soovituse põhjenduste punktist 24, lähtutakse üldsusele edastamise õiguse ulatuse kindlaksmääramisel ulatusest, mis on ette nähtud Rooma konventsiooni artikli 13 punktis d, mille kohaselt on see õigus piiratud kohtadega, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.
97 Mis puudutab kolmandaks ringhäälingeelsete signaalide kaitset, siis märgivad nõukogu ja mitu tema toetuseks menetlusse astunud liikmesriiki tõepoolest õigesti, et ringhäälinguorganisatsioonidele ei ole kehtiva liidu õiguse kohaselt antud kaitset seoses kõnealuste signaalide kui sellistega, samas kui vastavalt 2008. aasta memorandumi punktidele 41–43 ja 54 ning 2010. aasta aruande punktile 14 võivad läbirääkimised kaasa tuua sellise kaitse kehtestamise nende signaalide kaitsetuse tõttu nõusolekuta omastamise või kasutamise ees.
98 Üks lahendustest, mida komisjon mainis ja mis 2008. aasta memorandumi punkti 43 kohaselt esitletakse kaalumist väärivana, ehk mõiste „saated” laiendamine ringhäälingueelsetele signaalidele nii, et need signaalid hõlmatakse ringhäälinguorganisatsioonidele antud erinevate õiguste kaitsealasse, siiski vaieldamatult muudaks läbivalt liidu ühiseeskirjade reguleerimisala kõnealuses valdkonnas.
99 Euroopa Kohtu menetluses mainitud muude võimalike lahenduste kohta, nagu ringhäälingueelsete signaalide sui generis õiguskaitse kehtestamine või nende signaalide suhtes tehniliste meetmete kaitse alaste sätete kohaldamine, tuleb tõdeda, et kuna 2008. aasta memorandumis ega 2010. aasta aruandes ei ole neile viidatud ning kuna nõukogu ja menetlusse astunud liikmesriigid ei ole oma väidete kohta mingeid tõendeid esitanud, tuleb neid lahendusi käesolevas staadiumis pidada hüpoteetiliseks, mistõttu ei saa neid arvesse võtta selle kindlakstegemisel, kas liidu pädevus on käesoleval juhul ainu- või jagatud pädevus.
100 Mis puudutab neljandaks ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste tagamist, siis nõukogu ja mitu tema toetuseks menetlusse astunud liikmesriiki ei eita küll, et nende õiguste rikkumise juhuks ette nähtud sanktsioone ja õiguskaitsevahendeid reguleerivad liidu õiguses direktiivi 2001/29 artikkel 8 ja kõik direktiivis 2004/48 sisalduvad ühiseeskirjad, kuid väidavad siiski, et kõnealused läbirääkimised võivad kaasa tuua selle, et erinevalt liidu õigusnormidest pannakse lepinguosalistele kohustus näha selliste rikkumiste korral ette kriminaalkorras karistamine.
101 Tuleb aga sarnaselt komisjoniga siiski tõdeda, et ei 2008. aasta memorandum ega 2010. aasta aruanne ei sisalda sellesuunalisi andmeid ning et eelmises punktis nimetatud väidete kohta ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis oleksid seotud Euroopa Nõukogus toimuma hakkavate läbirääkimistega.
102 Eespool esitatud analüüsist ilmneb, et ringhäälinguorganisatsioonidele kuuluvate autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitset käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni üle peetavate läbirääkimiste sisu, nagu see on piiritletud 2002. aasta soovituse, 2008. aasta memorandumi ja 2010. aasta aruandega, kuulub valdkonda, mis on suures osas liidu ühiseeskirjadega hõlmatud, ja et läbirääkimised võivad liidu ühiseeskirju mõjutada või nende reguleerimisala muuta. Seega kuuluvad need läbirääkimised liidu ainupädevusse.
103 Järelikult rikuti vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ELTL artikli 3 lõiget 2.
Teine kuni neljas väide
104 Kuna esimene väide on põhjendatud, tuleb vaidlustatud otsus järelikult tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi väiteid, mis komisjon on oma hagi põhjendamiseks esitanud.
Kohtukulud
105 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult. Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mille kohaselt menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid kannavad ise oma kohtukulud, jäetakse Tšehhi Vabariigi, Saksamaa Liitvabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Poola Vabariigi, Ühendkuningriigi ja parlamendi kohtukulud nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Tühistada nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 19. detsembri 2011. aasta otsus, mis käsitleb Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide osalemist läbirääkimistel ringhäälinguorganisatsioonide õiguste kaitset käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni üle.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.
3. Jätta Tšehhi Vabariigi, Saksamaa Liitvabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Poola Vabariigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Euroopa Parlamendi kohtukulud nende endi kanda.
Allkirjad