KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 23. oktoobril 2012(1)
Kohtuasi C‑401/11
Blanka Soukupová
versus
Ministerstvo zemědělství
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariik))
Põllumajandus – Euroopa Põllumajanduse Arendus‑ ja Tagatisfond – Määrus nr 1257/1999 – Võrdne kohtlemine – Mõiste „pensioniiga” – Meeste ja naiste erinevad pensioniead – Ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus põllumajandustootjatele – Direktiiv 79/7
I. Sissejuhatus
1. Käesolev vaidlus puudutab seda, kas – ja kui jah, siis kuidas – Tšehhi Vabariik on rikkunud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet haldusotsuses, millega keelduti maksmast ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust vastavalt nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus‑ ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi „määrus nr 1257/1999”).(2)
2. Tšehhi põllumajandustootja Blanka Soukupová väitel on Tšehhi Vabariik seda põhimõtet rikkunud. Talle ei antud ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust, sest ta oli juba jõudnud Tšehhi õiguses naistele kohaldatavasse pensioniikka, mis on meestele kohaldatavast madalam. Ta vaidlustas selle otsuse, mille tagajärjel on Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) esitanud Euroopa Kohtule rea küsimusi määruse nr 1257/1999 tõlgendamise kohta. Sisuliselt küsib siseriiklik eelotsusetaotluse esitanud kohus seda, kas B. Soukupovále ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse andmisest keeldumine asjaoludel, mille puhul meesterahvale oleks seda makstud, on vastuolus Euroopa Liidu õiguses kehtiva võrdse kohtlemise põhimõttega.
3. Euroopa Liidu ennetähtaegselt pensionile jäämise toetussüsteemi eesmärk on julgustada põllumajandustootjaid andma enne pensioniiga oma põllumajandusettevõtteid üle noorematele põllumajandustootjatele. Käesoleval juhul tekib probleem sellest, et Tšehhi Vabariigis on naiste pensioniiga madalam kui meestel ning arvestatakse seda, mitu last naine on üles kasvatanud. See omakorda tähendab, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse saamiseks kvalifitseerumine erineb ühtede ja samade parameetrite alusel. Nii tekib huvitav küsimus, kas ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus kuulub „teiste hüvitiste” hulka, mida võib maksta meestele ja naistele ebavõrdsetel tingimustel, nagu on ette nähtud nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivis 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (edaspidi „direktiiv 79/7”).(3)
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Direktiivi 79/7 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse:
a) riiklike sotsiaalkindlustusskeemide suhtes, mis pakuvad kaitset järgmistel juhtudel:
[…]
– vanadus,
[…]
b) sotsiaalabi suhtes, kuivõrd see on ette nähtud punktis a nimetatud skeemide täiendamiseks või asendamiseks.”
5. Direktiivi 79/7 artiklis 7 on sätestatud:
„1. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust selle reguleerimisalast välja arvata:
a) pensioniea kindlaksmääramine vanaduspensioni ja väljateenitud pensioni määramiseks ja selle võimalikud mõjud teistele hüvitistele;
b) vanaduspensioniskeemidega seotud eelised, mis antakse lapsed üles kasvatanud isikutele; õiguste omandamine hüvitiste saamiseks perioodide eest, mil töö oli katkestatud;
[…]
2. Liikmesriigid kontrollivad perioodiliselt üle lõike 1 kohaselt reguleerimisalast väljaarvatud valdkonnad, et neis valdkondades toimuvat sotsiaalset arengut silmas pidades kindlaks teha, kas asjaomaste väljaarvamiste säilitamine on põhjendatud.”
6. Määruse nr 1257/1999 põhjenduses 23 on märgitud:
„põllumajandusettevõtete elujõulisemaks muutmise eesmärgil tuleks soodustada põllumajandustootjate ennetähtaegset pensionile jäämist, võttes arvesse määruse (EMÜ) nr 2079/92 rakendamisel saadud kogemusi”.
7. Määruse nr 1257/1999 põhjenduses 40 on muu hulgas märgitud:
„tuleks toetada meetmeid, mida võetakse meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamiseks ning nende võrdõiguslikkuse edendamiseks;”.
8. Määruse nr 1257/1999 artikli 2 üheteistkümnendas taandes on sätestatud:
„Maaelu arengu toetus, mis on seotud põllumajanduse ja selle ümberkorraldamisega, võib hõlmata järgmist:
[…]
– meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja nende võrdõiguslikkuse edendamine, eelkõige naiste poolt algatatavate ja teostatavate projektide toetamise kaudu.”
9. Määruse nr 1257/1999 artiklis 10 on sätestatud:
„1. Toetus põllumajandustootjate ennetähtaegselt pensionile jäämisele aitab saavutada järgmisi eesmärke:
– sissetuleku tagamine vanematele põllumajandustootjatele, kes on otsustanud põllumajandustegevuse lõpetada,
– vanemate põllumajandustootjate asendamine selliste isikutega, kes suudavad vajaduse korral tõsta allesjääva põllumajandusettevõtte majanduslikku elujõulisust,
– põllumajandusmaa kasutamine muul kui põllumajanduslikul otstarbel, kui selle kasutamine põllumajanduses ei taga rahuldavat majanduslikku elujõulisust.
2. Ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus võib hõlmata meetmeid põllumajandustöötajatele sissetuleku tagamiseks.”
10. Määruse nr 1257/1999 artikli 11 lõikes 1 on sätestatud:
„Põllumajandusettevõtte üleandja:
– loobub lõplikult igasugusest põllumajanduslikust tulundustegevusest; ta võib siiski jätkata mittetulunduslikku põllumajandustegevust ning hoonete kasutamist,
– peab üleandmise ajal olema vähemalt 55aastane, kuid mitte pensionieas,
– peab enne üleandmist olema põllumajandusega tegelenud vähemalt kümme aastat.”
11. Määruse nr 1257/1999 artikli 12 lõikes 2 on sätestatud:
„Ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse kestus ei tohi üleandja puhul ületada 15 aastat ning põllumajandustöötaja puhul 10 aastat. Toetust ei maksta pärast üleandja 75. sünnipäeva ning pärast töötaja pensioniikka jõudmist.
Kui üleandja puhul maksab tavapärast vanaduspensioni liikmesriik, määratakse ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus sellele lisaks, võttes arvesse riikliku vanaduspensioni määra.”
12. Nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta,(4) artiklis 2 on sätestatud:
„1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmist mõistet: struktuurifondid – Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF), Euroopa Põllumajanduse Arendus‑ ja Tagatisfondi (EAGGF) arendusrahastu ja Kalanduse Arendusrahastu (FIFG), edaspidi „fondid”.
[…]
5. […] Komisjon ja liikmesriigid tagavad, et fondide tegevused vastavad ühenduse muule poliitikale ja tegevusele, eriti tööhõive, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse, sotsiaalpoliitika ja kutseõppe, ühise põllumajanduspoliitika, ühise kalanduspoliitika, veonduse, energeetika ning üleeuroopaliste võrkude valdkonnas, ja et keskkonnakaitsenõuded kaasatakse fondide tegevuste määratlusse ja rakendamisse.”
13. Määruse nr 1260/1999 artiklis 12 on sätestatud:
„Fondide rahastatavad või EIP-lt või mõnelt muult rahastamisvahendilt abi saavad tegevused vastavad asutamislepingu sätetele, selle alusel vastuvõetud rahastamisvahenditele ning ühenduse poliitikale ja meetmetele, sealhulgas konkurentsieeskirjadele ning riigihankelepingute sõlmimise, keskkonna kaitse ja parandamise ning meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamise ja nende võrdõiguslikkuse edendamise eeskirjadele.”
B. Siseriiklik õigus
14. Vastavalt määrusele nr 1257/1999 võttis Tšehhi Vabariik 26. jaanuaril 2005 vastu valitsuse dekreedi nr 69/2005, millega määrati kindlaks põllumajandustootja põllumajandustegevuse ennetähtaegse lõpetamise korral toetuse andmise tingimused. Paragrahvi 1 kohaselt on selle valitsuse dekreedi eesmärk anda toetusi programmi raames, millega toetatakse põllumajandustootja põllumajandustegevuse ennetähtaegset lõpetamist.
15. Valitsuse dekreedi nr 69/2005 § 3 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik esitada taotluse selles süsteemis registreerumiseks muu hulgas juhul, kui ta on registreerumistaotluse esitamise päeval vähemalt 55 aasta vanune ning ta ei ole registreerumistaotluse esitamise päevaks jõudnud vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutavasse ikka.
16. Vastavalt zákon č. 155/1995 Sb., o důchodovém pojištění (edaspidi „pensionikindlustust käsitlev seadus nr 155/95”) §‑le 29 kuni 31. detsembrini 2009 kehtivas redaktsioonis, millele on viidatud valitsuse dekreedis nr 69/2005, on kindlustatul õigus saada vanaduspensioni, kui tal on täitunud vähemalt a) 25‑aastane kindlustusperiood ning ta on jõudnud vähemalt vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutavasse ikka või b) – kui ta ei vasta tingimusele a – 15‑aastane kindlustusperiood ja ta on vähemalt 65‑aastane.
17. Vastavalt pensionikindlustust käsitleva seaduse nr 155/95 § 32 lõikele 1, millele valitsuse dekreet nr 69/2005 samuti viitab, oli pensioniiga meestel 60 aastat ning naistel 53−57 aastat (vastavalt laste arvule). Neid reegleid kohaldati kindlustatutele, kes olid jõudnud sellesse ikka 31. detsembriks 1995. Peale selle on seaduse nr 155/95 § 32 lõikes 2 ette nähtud pensioniea järkjärguline tõstmine nende kindlustatute puhul, kes jõuavad nendesse vanusepiiridesse ajavahemikus alates 1. jaanuarist 1996 kuni 31. detsembrini 2012, ning seaduse nr 155/1995 § 32 lõikega 3 on ette nähtud, et pärast 31. detsembrit 2012 on meeste pensioniiga 63 aastat ja naiste pensioniiga 59−63 aastat (vastavalt laste arvule).
III. Faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
18. Kaebuse esitaja Blanka Soukupová, kes on sündinud 24. jaanuaril 1947, taotles enda registreerimist põllumajandustootjate ennetähtaegse vanaduspensioni abikava (edaspidi ka „abikava”) alusel 3. oktoobril 2006.
19. Státní zemědělský intervenční fond (riiklik põllumajanduse sekkumisfond) jättis 20. detsembril 2006 B. Soukupová taotluse rahuldamata, sest taotluse esitamise kuupäeval oli ta juba eas, mis andis talle vanaduspensioni saamise õiguse. Pensionikindlustust käsitleva seaduse nr 155/95 § 32 lõigete 1 ja 2 kohaselt tekkis tal kui kaks last üles kasvatanud naisel see õigus 24. mail 2004. Kui B. Soukupovál olnuks ainult üks laps või mitte ühtegi, oleks tal pensioniõigus tekkinud alles pärast 24. maid 2004.
20. Samal ajal ei oleks B. Soukupovága samal kuupäeval sündinud mehel, kes oleks taotlenud abikava alusel registreerumist, olnud 3. oktoobril 2006 õigust saada vanaduspensioni. Sellepärast oleks talle määratud ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus. Tema õigus saada vanaduspensioni oleks tekkinud alles 2009. aastal. Peale selle ei ole ühegi Tšehhi õigusnormiga varieeritud mehe pensioniiga olenevalt sellest, mitu last ta on üles kasvatanud.
21. Komisjon selgitab kirjalikes märkustes, et B. Soukupovál on abikavas osalemiseks oluline rahaline huvi, sest naiste keskmine vanaduspension oli 2005. aastal 7030 Tšehhi krooni (287,02 eurot) ja 2007. aastal 8747 Tšehhi krooni (357,09 eurot), samal ajal kui abikavas osalejate maksimaalne sissetulekutoetus oli (puhas)summas peaaegu 13 500 Tšehhi krooni (551,15 eurot) 15 aasta jooksul või kuni 75. eluaastani, kui see oleks täitunud enne 15 aasta möödumist.
22. Seda arvestades vaidlustas B. Soukupová keelduva otsuse põllumajandusministeeriumis, kuid tema kaebus jäeti 12. aprilli 2007. aasta otsusega rahuldamata. Seejärel esitas ta kaebuse Městský soud v Praze’sse (Praha linnakohus). B. Soukupová väitis, et Tšehhi õigusaktide tagajärjel on rohkem lapsi üles kasvatanud naistel ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse taotlemiseks objektiivselt vähem aega kui meestel või kui naistel, kes on kasvatanud üles vähem lapsi.
23. Městský soud v Praze tühistas 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsusega põllumajandusministeeriumi otsuse, lükates tagasi tõlgenduse, mis viiks mees‑ ja naispõllumajandustootjate põhjendamatu eristamiseni. Městský soud v Praze märkis muu hulgas, et üks Tšehhi õiguses kehtestatud eeltingimusi vanaduspensioni õiguse tekkimiseks on pensioniikka jõudmine. Sotsiaalsetel ja ajaloolistel põhjustel on meeste ja naiste pensioniiga erinev, kusjuures naiste puhul oleneb see laste arvust, kelle naine on üles kasvatanud. Městský soud v Praze ei leidnud ühtegi õiguspärast alust ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse taotlejate erinevaks kohtlemiseks vanuse, soo või sünnitatud laste arvu põhjal ning saatis B. Soukupová asja uuesti läbivaatamiseks tagasi põllumajandusministeeriumisse.
24. Põllumajandusministeerium esitas Městský soud v Praze otsuse peale kassatsioonkaebuse Nejvyšší správní soudi. Muu hulgas väitis ta, et nõukogu määruses (EÜ) nr 1257/1999 on täpselt ette nähtud ainult ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse taotleja vanuse alampiir (kuid mitte ülempiir); et eri liikmesriikides on pensioniiga kehtestatud eraldi; ning et määruse nr 1257/1999 artikli 11 lõikes 1 kasutatud mõiste „pensioniiga” ja pensionikindlustust käsitleva seaduse nr 155/95 §‑s 32 kasutatud mõiste „pensioniiga” on tähendussisult analoogsed.
25. Nejvyšší správní soud otsustas taotleda eelotsust järgmistes küsimustes:
„1. Kas taotleja võib mõistet „pensioniiga” põllumajandusettevõtte üleandmise ajal nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus‑ ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta artikli 11 alusel tõlgendada konkreetselt taotlejalt siseriikliku õiguse alusel „vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutava eana”?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas Euroopa Liidu õigusega ja selle üldpõhimõtetega on kooskõlas see, et „pensioniiga” määratakse põllumajandusettevõtte üleandmise ajal iga taotleja puhul eraldi olenevalt soost ja üleskasvatatud laste arvust?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis milliste kriteeriumide järgi peaks siseriiklik kohus tõlgendama mõistet „pensioniiga” põllumajandusettevõtte üleandmise ajal nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus‑ ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta artikli 11 alusel?”
26. Kirjalikke märkusi on esitanud B. Soukupová, Poola valitsus, Tšehhi valitsus ja Euroopa Komisjon. Tšehhi valitsus ja komisjon osalesid kohtuistungil, mis peeti 28. juunil 2012.
IV. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
27. Käesolevas vaidluses on tekkinud küsimus, kas liikmesriik, kes on kasutanud Euroopa Liidu õigusnormidest tulenevat õigust kehtestada vanaduspensioni saamise õiguse osas meestele ja naistele erinevad pensioniead, saab tugineda samadele, diskrimineerivatele siseriiklikele õigusnormidele selleks, et määrata kindlaks „pensioniiga” määruse nr 1257/1999 artikli 11 lõike 1 alusel. Nii kätkeb vaidlusalune juhtum endas varjatud komplekssust, mis tuleneb direktiivi 79/7 artikli 7 lõikega 1 liikmesriikidele jäetud kaalutlusruumist võrdse kohtlemise põhimõtte täitmisel seoses pensioniea kindlaksmääramisega vanaduspensioni määramiseks ja selle võimalike tagajärgedega teistele hüvitistele.
28. Esimene küsimus on siiski sõnastatud otsesemalt ega kajasta seda komplekssust. Selles lihtsalt soovitakse teada, kas mõistet „pensioniiga” Euroopa Liidu õiguses kasutatavas tähenduses saab tõlgendada kui „vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutavat iga” siseriiklikus õiguses kasutatavas tähenduses. Minu arvates tuleb määrust nr 1257/1999 käsitada ja seega esimesele küsimusele vastata selles kontekstis.
29. Sellega aga küsimus ei piirdu. Euroopa Liidu seadusandjat – nagu ka liikmesriike, kui nad kohaldavad või rakendavad Euroopa Liidu õigust – kohustab meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte. Euroopa Liidu õigusakt, mida ei saa tõlgendada selle põhimõttega kooskõlas olevaks, on kehtetu.(5) Või siis tuleb tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt tõlgendada ühenduse õigusakti võimaluste piires viisil, mis ei sea selle kehtivust kahtluse alla ning on kooskõlas kogu esmase õigusega, sealhulgas võrdse kohtlemise põhimõttega.(6)
30. Sellepärast on vaja arvestada, millisel seisukohal on liikmesriigid, näiteks Tšehhi Vabariik, kes on kasutanud Euroopa Liidu õigusnormidest tulenevat õigust kehtestada vanaduspensioni saamise õiguse osas meestele ja naistele erinevad pensioniead. See tähendab vajadust üldise käsitusviisi järele, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse Euroopa Liidu võrdsusõiguse üldpõhimõtteid.
B. Esimene küsimus
31. Põhimõtteliselt tuleks määruse nr 1257/1999 artikli 11 lõike 1 tähenduses mõistet „pensioniiga” põllumajandusettevõtte üleandmise ajal tõlgendada kui „vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutavat iga”. See järeldus tuleneb määruse nr 1257/1999 eesmärkidest ja sõnastusest.
32. Ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse eesmärk ei ole pakkuda sotsiaalsetel põhjustel vanaduspensionilisa. Samuti ei ole selle otsene eesmärk anda eakamatele põllumajandustootjatele lisasissetulekut. Need tulemused on määruses nr 1257/1999 mõeldud kui vahend selleks, et saavutada ennetähtaegse vanaduspensioni abikava esmane eesmärk, milleks on luua eakamatele põllumajandustootjatele majanduslik motivatsioon tegevuse ennetähtaegseks lõpetamiseks olukordades, kus nad seda tavapäraselt ei teeks.
33. Seega on ennetähtaegse vanaduspensioni abikava eesmärk hõlbustada põllumajandussektori struktuurilist muutumist, et paremini tagada kestlikku põllumajandusressursside ärakasutamist. Nagu komisjon kirjalikes märkustes osutab, rajaneb määrus nr 1257/1999 eeldusel, et eakamad põllumajandustootjad on noorematest vähem altid rakendama tänapäevast tehnoloogiat, mille abil laieneb põllumajandusettevõtete tootlikkus. Nagu määruse nr 1257/1999 põhjenduses 23 on märgitud, soodustatakse põllumajandustootjate ennetähtaegselt pensionile jäämist põllumajandusettevõtete elujõulisemaks muutmise eesmärgil.
34. Siiski saab eeldada, et tavapärastel asjaoludel ei lõpeta põllumajandustootja oma tegevust enne, kui tal on tekkinud õigus muule tuluallikale teatava pensioni kujul. Seega näib, et selle loogikaga on kooskõlas kehtestada ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse maksmiseks tingimus, et seda tuleb taotleda enne tavapärase vanaduspensioni saamise õiguse tekkimist.
35. Nagu komisjon kirjalikes märkustes viitab, selgub määruse nr 1257/1999 artikli 12 lõikest 2, et kui liikmesriik maksab tavapärast vanaduspensioni, määratakse ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus sellele lisaks ja seega välditakse ülemäärast kompenseerimist vanaduspensioniga samaaegselt makstava hüvitise näol. Sellest, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust makstakse edasi ka pärast tavapärasele vanaduspensionile jäämist, nähtub selle eesmärk pakkuda piisavalt motivatsiooni põllumajandustootjatele, kelle riiklikud vanaduspensionid on tagasihoidlikud ja kes muidu jätkaksid põllumajandustegevust ka pensioniikka jõudnutena.
36. Märgiksin veel, et määruse nr 1257/1999 artikli 12 lõike 2 kohaselt makstakse põllumajandusettevõtete üleandjatele ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust maksimaalselt 15 aastat ning seda tohib maksta kuni nende 75. sünnipäevani. Teisest küljest, kuna määruse nr 1257/1999 artikli 11 lõige 1 keelab liikmesriikidel hõlmata abikavasse põllumajandustootjaid, kes on juba „pensionieas”, takistavad need sätted omavahelises koostoimes liikmesriike hõlmamast abikavasse pensioniealisi põllumajandustootjaid, ent lubavad liikmesriikidel maksta neile kõnealust toetust pärast sellesse ikka jõudmist.
37. Olen seisukohal, et artikli 11 lõikes 1 ja ka artikli 12 lõikes 2 kasutatud mõistet „pensioniiga” tuleb tõlgendada Euroopa Liidu piires ühetaoliselt. Siiski – ja nagu mitmed teised mõisted, mida on kasutatud vahetult kohaldatavates Euroopa Liidu määrustes – viitab see Euroopa Liidu õiguse mõiste kaudselt siseriiklikele õigusnormidele, mida ei ole ühtlustatud. Ka siis, kui mõistet „pensioniiga” tuleb määruse tähenduses tõlgendada kui viidet vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutavale eale – mitte näiteks vanusepiirile seoses teatavate siseriiklike ennetähtaegselt pensionile jäämise süsteemidega –, määravad selle ea konkreetselt kindlaks siseriiklikud õigusaktid.(7)
38. Sellest hoolimata kehtivad pensioniea mõiste kohaldamise suhtes võrdse kohtlemise nõuded. Ehkki põhimõtteliselt lubavad need sätted liikmesriigil siduda määruse nr 1257/1999 tähenduses „pensioniea” siseriikliku õiguse tähenduses „vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutava eaga”, allub õigus seda teha kohustusele pidada kinni meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest. Mida selleks vaja on, täpsustan oma vastuses teisele küsimusele.
39. Sellest lähtudes teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii:
Mõistet „pensioniiga” põllumajandusettevõtte üleandmise ajal määruse nr 1257/1999 artikli 11 tähenduses võib tõlgendada kui konkreetselt taotlejalt siseriikliku õiguse alusel „vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutavat iga”.
C. Teine küsimus
1. Sissejuhatavad märkused
40. Teise küsimusega soovib Nejvyšší správní soud teada, kas Euroopa Liidu õigusega ja selle üldpõhimõtetega on kooskõlas see, kui „pensioniiga” määratakse põllumajandusettevõtte üleandmise ajal iga taotleja puhul eraldi olenevalt soost ja üleskasvatatud laste arvust.
41. Selles osas on vaja meenutada, et Tšehhi õiguse kohaselt on „vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutav iga” meestel ja naistel erinev. Lisaks oleneb see naise üleskasvatatud laste arvust, kuid mitte mehe üleskasvatatud laste arvust. Kas see võib õigustada erinevust asjaoludes, mille puhul makstakse määruse nr 1257/1999 alusel ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust?
42. Sellega seoses on vaja kõigepealt kaaluda küsimust, kas mees‑ ja naispõllumajandustootjate erineva kohtlemise Tšehhi õiguses seoses ennetähtaegselt pensionile jäämise toetusega saavad „päästa” direktiivi 79/7 artiklid 3 ja 7. Peale selle on seega vaja uurida järgmisi küsimusi:
1. Kas Euroopa Liidu õiguses on olemas teatav õiguslik kord, mis hõlmab ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse maksmist, või tuleks selle küsimuse lahendamisel lähtuda Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetest ebavõrdse kohtlemise keelu kohta?
2. Kas B. Soukupovát koheldakse teisiti kui samasuguses olukorras meesterahvast?
3. Kui see on nii, siis kas see erinev kohtlemine on objektiivselt õigustatud?(8)
4. Kui on, siis kas see erinev kohtlemine on taotletava eesmärgiga proportsionaalne? (9)
2. Direktiiv 79/7 ei puutu käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse.
43. Sissejuhatavalt sedastan, et direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punktid a ja b jätavad liikmesriikidele tõepoolest õiguse määrata kindlaks pensioniiga vanaduspensioni määramise eesmärgil ning selle võimalikud tagajärjed teistele hüvitistele (sealhulgas soodustused nendele, kes on kasvatanud üles lapsi).(10) Nagu kajastub Poola valitsuse kirjalikest märkustest, näib seega olevat alust väita, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus on hüvitis, mis tagajärjena tuleneb meeste ja naiste pensioniea (õiguspärasest) erinevusest Tšehhi õiguses.
44. Ent nagu komisjon oma kirjalikes märkustes osutas, ei kuulu ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus direktiivi 79/7 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b loetletud riiklike skeemide hulka.(11) Seega jääb küsimus, kas ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus saab kuuluda direktiivi 79/7 artikli 7 tähenduses „teiste hüvitiste” hulka, mille osas võib liikmesriik tõesti olla vabastatud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisest.
45. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, on direktiivi 79/7 artiklit 7 järjepidevalt tõlgendatud kitsendavalt. Euroopa Kohus on märkinud, et „kui […] liikmesriik kehtestab vanaduspensionite ja väljateenitud pensionite määramiseks meestele ja naistele erinevad pensioniead, piirdub lubatud erandi kohaldamisala selliste diskrimineerimisvormidega, mis on tingimata ja objektiivelt seotud kõnealuse pensioniigade erinevusega”.(12)
46. Olen seisukohal, et väljakujunenud kohtupraktikat arvestades ei saa ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse saamiseks kvalifitseerumist siduda direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 alusel meeste ja naiste erineva kohtlemisega ea osas, milles neil tekib õigus saada vanaduspensioni. Põhjus on selles, et artikli 7 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse kuuluvad „teised hüvitised”, mille puhul meeste ja naiste erinev kohtlemine vanuse põhjal võib olla õiguspärane, saavad hõlmata üksnes niisugust diskrimineerimist, mida „on objektiivselt vaja, et hoida ära sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu rikkumine või tagada vanaduspensionisüsteemi ja teiste hüvitiste süsteemide omavaheline kooskõla”.(13)
47. Nagu olen juba märkinud, ei kujuta ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus endast sotsiaalkindlustushüvitist, vaid on hüvitis, mille eesmärk on parandada põllumajanduse tootlikkust – teisisõnu ühise põllumajanduspoliitika vahend. Kohtutoimikus ei viita miski sellele ja kohtuistungil ei esitatud tõendeid selle kohta, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse maksmise ning nii Tšehhi Vabariigi vanaduspensionisüsteemi kui ka laiemalt tema sotsiaalkindlustussüsteemi vahel on olemas nõutavad rahanduslikud seosed või millest tõenduks, et kõnesolevat erinevat kohtlemist õigustab niisuguse kooskõla hoidmise vajadus. Kui jätta kõrvale see, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust makstakse lisaks vanaduspensionile, nagu on ette nähtud määruse nr 1257/1999 artikli 12 lõikes 2, iseloomustab kõnealust kahte hüvitist hoopis nende sõltumatus teineteisest. Nii ei saa ma nõustuda Poola valitsuse argumentidega, et B. Soukupová ja samavanuse meespõllumajandustootja erinevat kohtlemist saab põhjendada direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punktiga a.
48. Nagu B. Soukupová oma kirjalikes märkustes tõdes, on Tšehhi põhiseaduskohus küll pidanud meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist riikliku pensionisüsteemi olemust silmas pidades õigustatuks, kuid see ei tähenda, et Tšehhi kodanikke tuleks ebavõrdselt kohelda teisteski eluvaldkondades, nagu seda on ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse saajaks kvalifitseerumine.(14)
49. Liiatigi ei saa ammutada B. Soukupová ja võrreldavas olukorras meesterahva erinevale kohtlemisele seadusandlikku põhjendust direktiivi 79/7 artikli 7 lõike 1 punktist b, mis lubab liikmesriikidel arvata selle direktiivi kohaldamisalast välja „b) vanaduspensioniskeemidega seotud eelised, mis antakse lapsed üles kasvatanud isikutele”. Põhjus on lihtne: B. Soukupová on seetõttu, et ta on kasvatanud üles lapsi, ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse saajaks kvalifitseerumisel ebasoodsamas olukorras. Tal on abikavas osalemiseks kaalukas rahaline huvi. Nii eksib Tšehhi valitsus oma väites, et B. Soukupovále ei tekiks mingeid eriliselt ebasoodsaid tagajärgi sellest, kui ta jääks pensionile ja saaks täies mahus riiklikku pensioni. Vastupidi, komisjoni antud teabe kohaselt, millele olen juba viidanud, tekib talle ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse määramata jätmisest oluline rahaline kahju.
50. Märgiksin veel, et peale selle, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus ei kuulu artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud erandi kohaldamisalasse, ei ole see ka artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses „vanaduspensioniskeemidega seotud”. Tegu on hoopis Euroopa Põllumajanduse Arendus‑ ja Tagatisfondist pärineva hüvitisega.
51. Sellest lähtudes, kuigi mööndes, et „pensioniea” kindlaksmääramine määruse nr 1257/1999 artikli 11 lõike 1 tähenduses on seotud pensionialaste siseriiklike õigusaktidega, ei saa ma jõuda järeldusele, et see annab liikmesriikidele määruse nr 1257/1999 kohaldamisel õiguse rikkuda Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõtteid, sealhulgas soolise diskrimineerimise keeldu.(15) Euroopa Kohus on tõepoolest otsustanud, et „ühenduse õigusakti säte kui niisugune [võib] mitte austada põhiõigusi, kui see liikmesriike kohustab või sõnaselgelt või vaikimisi lubab neil vastu võtta või kehtivana hoida siseriiklikke seadusi, mis nimetatud õigusi ei austa”.(16) Või nagu kohtujurist Kokott on märkinud, „ei tohi [liidu seadusandja] liikmesriikidel lubada võtta meetmeid, mis rikuvad liidu põhiõigusi”.(17)
52. Nii ei saa direktiivi 79/7 artiklid 3 ja 7 „päästa” mees‑ ja naispõllumajandustootjate erinevat kohtlemist seoses ennetähtaegselt pensionile jäämise toetusega. Nagu olen juba märkinud, on seetõttu vajalik uurida nelja küsimust, mis on sõnastatud eespool punktis 42.
3. Asjakohane õiguslik kord
53. Nagu Nejvyšší správní soud on märkinud, ei ole kaugeltki selge, et diskrimineerimine, mille all B. Soukupová võib olla kannatanud seoses ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse saamisega, kuulub soolise diskrimineerimise vastu võitlemiseks vastu võetud Euroopa Liidu seadusandlike meetmete kohaldamisalasse.(18) Nõustun ka komisjoni kirjalikes märkustes esitatud argumendiga, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust ei saa pidada „tasuks” ELTL artikli 157 tähenduses, sest see ei ole pension, mida makstakse töötajale selle alusel, et ta oli töösuhtes oma endise tööandjaga, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika.(19)
54. Siiski, nagu olen juba märkinud, tegutses Tšehhi Vabariik B. Soukupovále ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust määramata jättes määrust nr 1257/1999 kohaldades. Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõttele on määruse nr 1257/1999 põhjenduses 40 ja artikli 2 üheteistkümnendas taandes, samuti määruse nr 1260/1999 artikli 2 lõikes 5 ja artiklis 12 sõnaselgelt viidatud. See, et võrdse kohtlemise põhimõte on liikmesriikidele Euroopa Liidu põllumajandusõiguse kohaldamisel ja rakendamisel kohustuslik, on väljaspool kahtlust.(20)
55. Niisiis tähendab see, et tuvastades, kas B. Soukupovát on Euroopa Liidu õigust rikkudes õigusvastaselt diskrimineeritud, tuleb lähtuda võrdõiguslikkuse üldpõhimõttest.
4. Kas B. Soukupovát koheldakse teisiti kui samasuguses olukorras meesterahvast?
56. Minu arvates tuleb pidada B. Soukupovát sooliselt diskrimineerituks, sest tema pensioniiga oleneb tema laste arvust, samal ajal kui meeste pensioniiga (mis on igal juhul kõrgem kui naiste oma) sellest ei olene. Tšehhi õiguses koheldakse B. Soukupovát teisiti kui samavanust ja sama arvu lastega meesterahvast seeläbi, et tal on vähem aega taotleda ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust. Sellest omakorda on tekkinud olulised ja ebasoodsad rahalised tagajärjed. Nagu komisjon on kirjalikes märkustes sedastanud, on B. Soukupovále varasemat pensionile jäämist võimaldades antud soodustus, mis tuleneb tema soost ja sellest, et ta on sünnitanud kaks last, muutunud talle ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse osas ebasoodsaks. Nagu olen juba märkinud, kajastub see naistele 2005. ja 2007. aastal vanaduspensionisüsteemi alusel makstud summade erinevuses maksimaalsetest summadest, mis makstakse välja ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse kujul.
57. Tšehhi valitsus on väitnud, et B. Soukupová ei ole samasuguses olukorras nagu temavanune meesterahvas. Põhjus on selles, et meesterahva puhul saab määrus nr 1257/1999 saavutada oma eesmärgi, milleks on soodustada ennetähtaegselt pensionile jäämist, samal ajal kui B. Soukupová puhul needsamad meetmed ei toimi, sest ta on pensioniikka juba jõudnud. Või – nagu väitis Poola valitsus –, arvestades seda, et määruse nr 1257/1999 eesmärk on soodustada ennetähtaegselt pensionile jäämist, et muuta põllumajandusettevõtteid elujõulisemaks, kaotab see eesmärk oma raison d’être’i, kui B. Soukupová jõuab seadusjärgsesse pensioniikka, mis on meesterahvale kohaldatavast madalam.
58. Ma ei saa nende märkustega nõustuda. Esiteks olen seisukohal, et abikava eesmärk ei ole mitte ennetähtaegne pensionile jäämine kui selline, vaid põllumajandustegevuse üleandmine noorematele põllumajandustootjatele. Kui ei ole siseriiklikku õigusnormi, mis keelaks pensioniikka jõudnud põllumajandustootjal põllumajandustegevust jätkata ja sunniks asjaomast põllumajandustootjat seda tegevust üle andma, ei ole Tšehhi valitsuse ja Poola valitsuse argumendid veenvad. Teisisõnu ei tähenda naispõllumajandustootja jõudmine talle kohaldatavasse pensioniikka tingimata seda, et ta annab oma tegevuse üle nooremale põllumajandustootjale. Seega vähendab madalama pensioniea kohaldamine naispõllumajandustootjatele tegelikult nende juhtude arvu, mil üleandmine on majanduslikult tasuv alternatiiv vanema põllumajandustootja tegevuse võimalikult kauemale jätkumisele. Tõepoolest on Tšehhi õigusaktidega jäetud mitme lapsega naispõllumajandustootjad abikava kohaldamisalast välja ja seega takistatud Euroopa Liidu ennetähtaegse pensioni abikava kasuliku mõju saavutamist.
59. Liiati, nagu komisjon oma kirjalikes märkustes osutas, tekib ebasoodsas olukorras, millesse B. Soukupová on vaidlusaluste siseriiklike õigusnormide tagajärjel sattunud, selge vastuolu võrdse kohtlemise põhimõttega. Kirjalikes märkustes ega ka kohtuistungil ei ole vaidlustatud seda, et meesterahvale, kellel on sama arv lapsi kui B. Soukupovál, oleks määratud ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus. Juba sellest piisab erineva kohtlemise tõendamiseks.
5. Kas see erinev kohtlemine on objektiivselt õigustatud?
60. Tšehhi valitsuse väitel on mis tahes erinev kohtlemine objektiivselt õigustatud, nimelt määruse nr 1257/1999 eesmärgiga, milleks on julgustada vanemaid põllumajandustootjaid ennetähtaegselt pensionile jäädes põllumajandustegevust varem lõpetama.(21) Poola valitsus lisab, et B. Soukupovále ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse määramata jätmine oli õigustatud, sest tal oli juba õigus saada vanaduspensioni ja seega ei oleks teda põllumajandustootmise lõpetamisel elatusvahenditest ilma jäetud.
61. Ma ei saa nende argumentidega nõustuda. Määruse nr 1257/1999 struktuuripoliitilisi eesmärke on lihtne saavutada ka nii, et liikmesriigid ei lasku diskrimineeriva kohtlemiseni. Liiati ei ole sellel, et B. Soukupovál on võimalus saada väiksemaid rahasummasid pensioni kujul, kuid mitte ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust, loogilist seost objektiivse õigustatusega, mis on diskrimineerimise õiguspärasuse eeltingimus Euroopa Liidu õiguses. Niisugune B. Soukupová erinev kohtlemine ei ole asjakohane selleks, et saavutada Euroopa Liidus (ennetähtaegselt pensionile jäämise kaudu) põllumajandusettevõtete suurem tootlikkus.(22)
62. Kuna olen järeldanud, et niisugune erinev kohtlemine ei ole objektiivselt õigustatud, ei ole mul vaja kaaluda kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega. Kui Euroopa Kohus peaks minu järeldusega mitte nõustuma ja sellesse punkti jõudma, arvan, et kaalukeeleks piisab B. Soukupovále tekkivast rahalisest kahjust võrreldes kasuga, mis tuleneb tema õigusest hakata varem saama tavapärast vanaduspensioni. Arvestades, et ennetähtaegselt pensionile jäämise toetust võib maksta maksimaalselt 15 aastat, jääb B. Soukupová rahaline olukord tõesti kaugele tema olukorras oleva meesterahva omast. Need käärid on määruse nr 1257/1999 eesmärke arvestades liiga suured.
63. Sellepärast teen ettepaneku vastata teisele küsimusele nii:
Euroopa Liidu õigusega ei ole kooskõlas see, kui „pensioniiga” määratakse põllumajandusettevõtte üleandmise ajal Euroopa Liidu ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse osas iga taotleja puhul eraldi olenevalt tema soost.
D. Vastus kolmandale küsimusele
64. Minu arvates on vaja kolmas küsimus pisut ümber sõnastada, sest Euroopa Kohtul palutakse vastata sellele üksnes siis, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Nagu olen juba selgitanud, on käesolev juhtum niisugune, kus ei ole võimalik anda lihtsalt jaatavat või eitavat vastust. Seda arvestades kriipsutaksin läbi sõnad „Kui vastus esimesele küsimusele on eitav” ning lihtsalt annaksin siseriiklikule kohtule kõik suunised, mida ta vajab seoses määruse nr 1257/1999 artikli 11 tähenduses „pensioniea” kohaldamise kriteeriumidega.
65. Nagu komisjon oma kirjalikes märkustes mainib, on B. Soukupová ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse saamise õiguse kindlaksmääramiseks asjakohane lähtekriteerium temavanuse meesterahva „pensioniiga” määruse nr 1257/1999 artikli 11 lõike 1 tähenduses.
66. Euroopa Kohtu järjekindlast praktikast tuleneb, et kui ei ole kehtestatud võrdset kohtlemist tagavaid meetmeid, saab võrdsuse põhimõtte järgimine olla tagatud üksnes sellega, et ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele antakse samad eelised, mis on soodsamas olukorras olevatel isikutel.(23) Ebasoodsamas olukorras olev isik tuleb seada samasse olukorda kui soodsamas olukorras olev isik. See tähendab, et kuigi Nejvyšší správní soud on välja pakkunud rea alternatiivseid kriteeriume, tuleb käesolevas kohtuasjas, kui Tšehhi ametiasutused kaaluvad tema kvalifitseerumist ennetähtaegselt pensionile jäämise soodustuse saamiseks, käsitleda B. Soukupovát lihtsalt samamoodi nagu temavanust meesterahvast.
67. Sellepärast teen ettepaneku vastata kolmandale küsimusele nii:
Mõiste „pensioniiga” põllumajandusettevõtte üleandmise ajal kohaldamisel määruse nr 1257/1999 artikli 11 tähenduses tuleb meespõllumajandustootjatele kohaldatavat kõrgema pensioniea tingimust kohaldada ka naispõllumajandustootjatele.
V. Ettepanek
68. Eespool esitatud põhjendustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Nejvyšší správní soudi küsimustele järgmiselt:
1. Mõistet „pensioniiga” põllumajandusettevõtte üleandmise ajal nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus‑ ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta artikli 11 tähenduses võib tõlgendada kui konkreetselt taotlejalt siseriikliku õiguse alusel „vanaduspensioni saamise õiguse tekkimiseks nõutavat iga”.
2. Euroopa Liidu õigusega ei ole kooskõlas see, kui „pensioniiga” määratakse põllumajandusettevõtte üleandmise ajal Euroopa Liidu ennetähtaegselt pensionile jäämise toetuse osas iga taotleja puhul eraldi olenevalt tema soost.
3. Mõiste „pensioniiga” põllumajandusettevõtte üleandmise ajal kohaldamisel määruse nr 1257/1999 artikli 11 tähenduses tuleb meespõllumajandustootjatele kohaldatavat kõrgema pensioniea tingimust kohaldada ka naispõllumajandustootjatele.