14. detsembril 2006 esitatud hagi - Viega versus komisjon
(Kohtuasi T-375/06)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hageja: Viega GmbH & Co. KG (Attendorn, Saksamaa) (esindajad: advokaadid J. Burrichter, T. Mäger ja F. W. Bulst)
Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon
Hageja nõuded
Tühistada otsuse artikli 1 lõige 1, milles tuvastati, et hageja rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1 ning EMP lepingu artikli 53 lõiget 1;
tühistada otsuse artikkel 2, milles määrati hagejale trahv summas 54,29 miljonit eurot;
teise võimalusena vähendada otsuse artiklis 2 hagejale määratud trahvi;
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hageja vaidlustab komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsuse K(2006) 4180 (lõplik) asjas COMP/F-1/38.121 - Toruliitmikud. Vaidlustatud otsusega määrati hagejale trahv EÜ artikli 81 lõike 1 ning EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumise eest. Komisjon leidis, et hageja osales 12. detsembrist 1991 kuni 22. märtsini 2001 mitmetes kokkulepetes, mis käsitlesid vasest ja vasesulamist toruliitmike turul hindade kindlaksmääramist, hindade nimekirjade ja allahindluste kokkuleppimist, hinnatõusude sisseviimise rakendusmehhanismide kokkuleppimist, turgude ja klientide jagamist ning turuga seotud muu teabe vahetamist.
Oma hagi toetuseks esitab hageja neli väidet.
Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud otsus rikub määruse (EÜ) nr 1/2003
1 artikli 23 lõiget 2, kuna kostja rikkus asjaomase käibe ebaõigesti arvesse võtmisega trahvide määramise olulisi põhimõtteid. Kostja võttis hageja väidetava rikkumise raskuse hindamisel arvesse hageja pressiliitmike käivet, kuigi hageja ei osalenud kunagi konkurentsieeskirjade rikkumises seoses pressiliitmikega.
Teiseks leiab hageja, et tuvastades etteheidetavas käitumises ebaõigesti hageja osalemise või täpsemalt selle osalemise kestvuse, rikkus komisjon EÜ artikli 81 lõiget 1 ning artiklit 253. Hageja arvates ei hinnanud kostja põhjalikult hagejaga seotud tõendeid ning tegi vea rikkumiste tuvastamisel.
Lisaks sellele viitab hageja teise võimalusena EÜ artikli 81 lõike 1 ning artikli 253 rikkumisele, kuna vaidlustatud otsuse artiklis 1 on rikkumiste ruumiline ulatus hageja suhtes ebaõigesti tuvastatud.
Lõpuks väidab hageja teise võimalusena, et vaidlustatud otsuse artikkel 2 rikub määruse 1/2003 artikli 23 lõiget 2, kuna komisjon rikkus trahvide määramise olulisi põhimõtteid. Sellega seoses leiab hageja, et komisjon kohaldas ebaõigesti suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta
2, kuna ta luges rikkumise väga raskeks, tuvastas ebaõigesti rikkumise kestvuse, suurendas põhisummat rikkumise kestvuse tõttu ebaõigesti ning ei võtnud arvesse kergendavaid asjaolusid.