Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) 21. jaanuaril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 8. novembri 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-536/10: Kessel Marketing & Vertriebs GmbH versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

(kohtuasi C-31/14 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (esindaja: D. Walicka)

Teised menetlusosalised: Kessel Marketing & Vertriebs GmbH, Janssen-Cilag GmbH

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

jätta hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 21. septembri 2010. aasta otsuse R 708/2010-4 peale rahuldamata või teise võimalusena saata kohtuasi Üldkohtusse tagasi;

mõista nii esimese kohtuastme kulud kui ka apellatsioonimenetluse kulud välja esimese kohtuasja hagejalt.

Väited ja peamised argumendid

Üldkohus jättis muutmata apellatsioonikoja otsuse, mille kohaselt hageja poolt kaupade ja teenuste loetelu piiramine on ebaselge, kui see lähtub ravimiretsepti puudumise kriteeriumist. Üldkohus leidis siiski, et kõnealune ebaselgus ei saa muuta piiramistaotlust täielikult asjakohatuks. Ühtlustamisamet on seisukohal, et ebaselguse korral ei saa kaupade ja teenuste loetelu piiramist registreerida ning kaupade ja teenuste võrdlust ei saa aluseks võtta. Kuna käesolevas asjas tuvastati taotluse ebaselgus, ei olnud apellatsioonikojal võimalik taotlust arvesse võtta.

Üldkohus leidis samuti, et hageja taotletud piiramine ei ole vastuvõetav, kuna see põhineb kõnealuste kaupade puhul ravimiretsepti nõude puudumisel. Ravimiretsepti nõude puudumise kriteerium on taotluses nimetatud kaupade alajaotuse moodustamiseks ebasobiv. See ei ole sobiv kriteerium kaubamärgiga tähistatavate farmaatsiatoodete alajaotuse moodustamiseks. Kuna Euroopa tasandil ei ole seda küsimust ühtlustatud, sõltub see, kas ravimiretsepti nõue esineb või mitte, farmaatsiatooteid reguleerivatest siseriiklikest õigusnormidest, mida siseriiklik seadusandja võib igal ajal muuta. Õigus ühenduse kaubamärgist tulenevale kaitsele ei saa aga sõltuda siseriikliku õiguse kohaldamisalasse kuuluvast kriteeriumist ega kriteeriumist, mis võib aja jooksul muutuda.

Ühtlustamisamet ei vaidle sellele vastu. Üldkohus leidis aga siiski, et apellatsioonikoda toimis vääralt, kui ta ei võtnud piiramist üldse arvesse. Apellatsioonikoda ei oleks tohtinud piiramist käsitada täiesti asjakohatuna. Ta oleks pidanud kaupu võrdlema, võttes aluseks taotletava kaubamärgiga pärast hagejapoolset piiramist tähistatavad kaubad ja võrreldes neid varasema kaubamärgiga tähistatavate kaupadega, arvestamata siinkohal ravimiretsepti nõude kriteeriumi.

Ühtlustamisamet on seisukohal, et kohtuotsus rikub selles suhtes ühenduse kaubamärgi määruse¹ artikli 43 lõiget 1 koostoimes ühenduse kaubamärgi määruse rakendamise määruse² artikli 2 lõikega 2, kuna ebaselgus muudab kaupade ja teenuste loetelu tervikuna vastuvõetamatuks. Vastuvõetamatut piiramist ei saa registreerida ega kaupade võrdlemisel arvesse võtta. Kohtuotsuses on rikutud ka taotluse siduvuse põhimõtet, mis on ühenduse kaubamärgi süsteemi aluseks. Kaupade ja teenuste loetelu tuleb sellisena hinnata taotleja esitatud kujul. Ühtlustamisametile ei ole antud pädevust loetelu ümber sõnastada.

____________

¹ Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

² Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189).