EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
11. september 2007(*)
Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping – TRIPSlepingu artikkel 33 – Patent – Minimaalne kaitse kestus – Liikmesriigi õigusakt, mis näeb ette lühema kestuse – EÜ artikkel 234 – Euroopa Kohtu pädevus – Vahetu õigusmõju
Kohtuasjas C‑431/05,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Supremo Tribunal de Justiça (Portugal) 3. novembri 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. detsembril 2005, menetluses
Merck Genéricos – Produtos Farmacêuticos Ldª
versus
Merck & Co. Inc.,
Merck Sharp & Dohme Ldª,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans (ettekandja), A. Rosas, K. Lenaerts, P. Kūris, E. Juhász ja J. Klučka, kohtunikud K. Schiemann, G. Arestis, U. Lõhmus, E. Levits ja A. Ó Caoimh,
kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 28. novembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Merck Genéricos – Produtos Farmacêuticos Ldª, esindaja: advogado F. Bívar Weinholtz,
– Merck & Co. Inc. ja Merck Sharp & Dohme Lda, esindajad: solicitor R. Subiotto ja advogado R. Polónio de Sampaio,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja J. Negrão,
– Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja R. Loosli-Surrans,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Jackson, keda abistas barrister A. Dashwood,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: B. Martenczuk ja M. Afonso,
olles 23. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab 15. aprillil 1994 Marrakechis sõlmitud ja Euroopa Ühenduse nimel tema pädevust puudutavas osas nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (edaspidi „WTO leping”) lisas 1C oleva intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPS-leping”) artikli 33 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Merck Genéricos – Produtos Farmacêuticos Lda (edaspidi „Merck Genéricos”), Merck & Co. Inc. (edaspidi „äriühing M & Co.”) ja Merck Sharp & Dohme Lda (edaspidi „MSL”) vahelises kohtuvaidluses, mille esemeks on Portugalis äriühingule M & Co. kuuluvast patendist tulenevate õiguste väidetav rikkumine Merck Genéricose poolt.
Õiguslik raamistik
WTO leping ja TRIPSleping
3 WTO leping ja selle osaks olev TRIPS-leping jõustusid 1. jaanuaril 1995. TRIPS-lepingu artikli 65 lõike 1 kohaselt ei ole ükski liige kohustatud kohaldama lepingu sätteid enne üheaastase tähtaja möödumist lepingu jõustumise kuupäevast ehk enne 1. jaanuari 1996.
4 TRIPS-lepingu II jaos, mis puudutab intellektuaalomandi õiguste kättesaadavust, ulatust ja kasutamist käsitlevaid standardeid, on patente käsitlevasse 5. ossa kuuluvas artiklis 33 pealkirjaga „Kaitse kestus” sätestatud:
„Võimalik kaitse kestus on kuni kakskümmend aastat alates taotluse esitamise kuupäevast.”
Siseriiklik õigus
5 24. augusti 1940. aasta dekreediga nr 30.679 vastu võetud Código da Propriedade Industrial’i (edaspidi „1940. aasta tööstusomandiseadustik”) artiklis 7 oli sätestatud, et patent muutub avalikkusele kättesaadavaks viieteistkümne aasta möödumisel selle väljaandmise kuupäevast.
6 Uus tööstusomandiseadustik, mis võeti vastu 24. jaanuari 1995. aasta dekreetseadusega nr 16/95 (edaspidi „1995. aasta tööstusomandiseadustik”), jõustus 1. juunil 1995.
7 Nimetatud seadustiku artikkel 94 nägi ette, et patent kehtib 20 aastat patenditaotluse esitamise kuupäevast arvates.
8 Dekreetseaduse nr 16/95 artikkel 3 sisaldas järgmist üleminekusätet:
„Enne käesoleva dekreetseaduse jõustumist esitatud patenditaotluste alusel välja antud patentide kehtivusaeg on kindlaks määratud vastavalt [1940. aasta] tööstusomandiseadustiku artiklile 7.”
9 Osundatud artikkel 3 on hiljem kehtetuks tunnistatud 23. augusti 1996. aasta dekreetseaduse nr 141/96 artikliga 2, mis jõustus 12. septembril 1996 ja millel puudub tagasiulatuv jõud.
10 Nimetatud dekreetseaduse artikli 1 kohaselt:
„Enne 24. jaanuari 1995. aasta dekreetseaduse nr 16/95 jõustumist esitatud patenditaotluste alusel välja antud patentidele, mis olid 1. jaanuaril 1996 kehtivad või on välja antud pärast nimetatud kuupäeva, kohaldatakse [1995. aasta] tööstusomandiseadustiku artiklit 94.”
11 Praegu kehtiv tööstusomandiseadustik on vastu võetud 5. märtsi 2003. aasta dekreetseadusega nr 36/2003. Seadustiku artiklis 99 on sätestatud:
„Kestus
Patent kehtib 20 aastat vastava patenditaotluse esitamise kuupäevast arvates.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 Põhikohtuasja asjaolude kohta, mis nähtuvad Euroopa Kohtule esitatud toimikust, võib teha alljärgneva kokkuvõtte.
13 Äriühingule M & Co. kuulub Portugali patent nr 70.542, mille patenditaotlus on esitatud 4. detsembril 1979 ja mis on välja antud 8. aprillil 1981. See patent, pealkirjaga „Aminohapete derivaatide kui hüpertensioonivastaste preparaatide ettevalmistamisprotsess”, puudutab toimeainet enalapriili sisaldava ravimisegu ettevalmistamisprotsessi. Selle tulemusena saadud ravimit turustati alates 1. jaanuarist 1985 kaubamärgi RENITEC all. MSLile anti kõnealuste patendiõiguste kasutamise litsents koos õigusega kaitsta patendist tulenevaid õigusi.
14 Merck Genéricos viis 1996. aastal kaubamärgi ENALAPRIL MERCK all turule ravimi, mida ta turustab tunduvalt madalama hinnaga kui RENITECi kaubamärgiga ravimeid ja mille kohta ta arstidele suunatud reklaamis väitis, et tegu on sama ravimiga.
15 Äriühingud M & Co. ja MSL esitasid Merck Genéricose vastu hagi nõudega keelata Merck Genéricosel asjaomase toote import ja Portugalis turustamine kaubamärgiga ENALAPRIL MERCK või mis tahes muu kaubanime all ilma äriühingu M & Co. ja MSLi sõnaselge ametlikult vormistatud nõusolekuta ning mõista viimati nimetatute kasuks välja hüvitis ebaseadusliku tegevusega põhjustatud mittevaralise ja varalise kahju eest.
16 Merck Genéricos väitis end kaitstes, et patendi nr 70.542 kehtivusaeg on lõppenud, kuna 1940. aasta tööstusomandiseadustiku artiklis 7 – mis on kohaldatav dekreetseaduse nr 16/95 artiklis 3 kehtestatud üleminekukorra alusel – sätestatud viieteistkümneaastane ajavahemik lõppes 9. aprillil 1996.
17 Äriühingud M & Co. ja MSL väitsid vastu, et TRIPSlepingu artikli 33 alusel ei aegu kõnealune patent enne 4. detsembrit 1999.
18 Esimeses kohtuastmes jäeti M & Co. ja MSLi hagi rahuldamata. Apellatsiooniastmes mõistis Tribunal da Relação de Lisboa (Lissaboni apellatsioonikohus) siiski Merck Genéricoselt äriühingute M & Co. ja MSL kasuks patendist nr 70.542 tulenevate õiguste rikkumise eest välja hüvitise põhjendusega, et vahetut õigusmõju eviva TRIPSlepingu artikli 33 alusel lõppes selle patendi kehtivusaeg 9. aprillil 2001, mitte 9. aprillil 1996.
19 Merck Genéricos kaebas selle kohtuotsuse peale edasi Supremo Tribunal de Justiça’le (ülemkohus), väites, et TRIPSlepingu artiklil 33 puudub igasugune vahetu õigusmõju.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et 1995. aasta tööstusomandiseadustik, eelkõige selle artikkel 94, mis määrab patentide minimaalseks kehtivusajaks 20 aastat, ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad.
21 Seega oleks tulnud 1940. aasta tööstusomandiseadustiku artikli 7 alusel otsustada, et põhikohtuasjas arutusel olev patent kaotab kehtivuse 8. aprillil 1996.
22 Nimetatud kohtu hinnangul oleks vaidlus tulnud lahendada teisiti, kui TRIPSlepingu artikkel 33, mille kohaselt minimaalne patentide kaitse kestus on kuni 20 aastat, oleks kohaldatav, sest siis oleks äriühingutel M & Co. ja MSL alust nõuda põhikohtuasjas arutusel oleva patendi kaitset.
23 Seoses sellega märgib Supremo Tribunal de Justiça, et rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise aluseks olevate Portugali õiguse üldpõhimõtete kohaselt on TRIPS-lepingu artiklil 33 vahetu õigusmõju selles mõttes, et eraõiguslik isik võib sellele tugineda kohtuvaidluses teise isiku vastu.
24 Lisaks meenutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et ta on pädev tõlgendama TRIPS-lepingu sätteid kaubamärgi valdkonnas, kui neid sätteid kohaldatakse olukordades, mida reguleerivad nii siseriiklik õigus kui ka ühenduse õigus (16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C53/96: Hermès, EKL 1998, lk I3603, ja 14. detsembri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C300/98 ja C392/98: Dior jt, EKL 2000, lk I11307).
25 Seoses sellega toonitab nimetatud kohus, et ühenduse seadusandja on patentide valdkonnas vastu võtnud järgmised õigusaktid:
– nõukogu 18. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 1768/92 ravimite täiendava kaitse tunnistuse kasutuselevõtu kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 13/11, lk 200);
– nõukogu 27. juuli 1994. aasta määrus (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta (EÜT L 227, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 390), kusjuures sellele valdkonnale on TRIPS-lepingu artikli 27 lõike 3 punktis b sõnaselgelt viidatud;
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiiv 98/44/EÜ biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta (EÜT L 213, lk 13; ELT eriväljaanne 13/20, lk 395).
26 Sellest tulenevalt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama ka patente käsitlevaid TRIPS-lepingu sätteid, nimelt selle lepingu artiklit 33.
27 Ta möönab siiski, et see seisukoht on vaieldav, kuna erinevalt kaubamärki käsitlevatest ühenduse õigusaktidest puudutavad ühenduse õigusaktid patentide valdkonnas vaid teatud kitsamaid küsimusi.
28 Neil asjaoludel otsustas Supremo Tribunal de Justiça menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Euroopa Kohus on pädev tõlgendama TRIPSlepingu artiklit 33?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas siseriiklikud kohtud peavad kohaldama menetluses olevates kohtuasjades nimetatud artiklit omal algatusel või poole taotlusel?”
Eelotsuse küsimused
29 Nende kahe küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas TRIPS-lepingu artikkel 33 on siseriikliku kohtu menetluses olevas kohtuasjas vahetult kohaldatav.
30 Esmalt tuleb meenutada, et EÜ artikli 300 lõike 7 kohaselt on „[k]äesolevas artiklis kehtestatud tingimustel sõlmitud lepingud […] ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad”.
31 Ühendus kirjutas alla WTO lepingule, mille osaks on TRIPS-leping, ja kiitis selle hiljem heaks otsusega 94/800. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt järeldub sellest, et TRIPS-lepingu sätted on alates sellest hetkest ühenduse õiguskorra lahutamatu osa (vt eelkõige 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I403, punkt 36, ja 30. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C459/03: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2006, lk I4635, punkt 82). Selle õiguskorra raames on Euroopa Kohus pädev vastama nimetatud lepingu tõlgendamist puudutavatele eelotsuse küsimustele (vt eelkõige 30. aprilli 1974. aasta otsus kohtuasjas 181/73: Haegeman, EKL 1974, lk 449, punktid 4–6, ja 30. septembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 12/86: Demirel, EKL 1987, lk 3719, punkt 7).
32 Ühendus ja selle liikmesriigid ühinesid konventsiooniga jagatud pädevuse alusel ja – nagu märkis Euroopa Kohus juba eespool viidatud kohtuotsuse Hermès punktis 24 – jaotamata omavahel vastavaid kohustusi teiste lepinguosaliste suhtes.
33 Sellest järeldub, et kuna ühendus ja selle liikmesriigid ühinesid konventsiooniga jagatud pädevuse alusel, siis on Euroopa Kohus, kellele asi on antud lahendamiseks EÜ asutamislepingu sätete, nimelt EÜ artikli 234 alusel, pädev määratlema kohustusi, mida ühendus on endale võtnud, ja tõlgendama sel eesmärgil TRIPS-lepingu sätteid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dior jt, punkt 33).
34 Peale selle on Euroopa Kohus leidnud, et valdkonnas, milles ühendus ei ole veel õigusakte andnud ja mis järelikult on liikmesriikide pädevuses, ei laiene intellektuaalomandi õiguste kaitsele ja selle tagamiseks rakendatavatele kohtulikele meetmetele ühenduse õigus, mistõttu ühenduse õigus ei nõua ega välista seda, et liikmesriigi õiguskorras tunnustataks eraõigusliku isiku õigust tugineda vahetult TRIPS-lepingus sisalduvale normile, samuti ei pane see kohtule kohustust kõnealust normi omal algatusel kohaldada (vt eespool viidatud kohtuotsus Dior jt, punkt 48).
35 Kui seevastu on sedastatud, et asjaomases valdkonnas on olemas ühenduse õigusaktid, kohaldatakse ühenduse õigust, kusjuures tekib kohustus tõlgendada seda nii palju kui võimalik kooskõlas TRIPS-lepinguga (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dior jt, punkt 47), ilma et lepingu asjaomasele sättele võiks omistada vahetut õigusmõju (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dior jt, punkt 44).
36 Vastus küsimusele, kumb neist käesoleva kohtuotsuse kahes eelmises punktis kirjeldatud olukordadest esineb põhikohtuasjas arutusel oleva TRIPS-lepingu sättega seonduvas asjaomases valdkonnas, eeldab ühenduse ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotuse küsimuse uurimist.
37 Viimasele küsimusele on vaja ühenduse tasandil anda ühetaoline vastus ja seda saab teha ainult Euroopa Kohus.
38 Siit tulenevalt on kahtlemata ühenduse huvides leida, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama TRIPS-lepingu artiklit 33, et määratleda, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus antud juhul taotleb, kas selle sätte vahetu õigusmõju tunnustamine on ühenduse õigusega vastuolus.
39 Seega tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 34 ja 35 meenutatud põhimõtetest lähtudes uurida, kas selles konkreetses valdkonnas, kuhu kuulub TRIPS-lepingu artikkel 33, nimelt patentide valdkonnas, on olemas ühenduse õigusaktid.
40 Tuleb tõdeda, et ühenduse õiguse praeguses seisus see nii ei ole.
41 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu loetletud ühenduse õigusaktidest puudutab patentide valdkonda tegelikult ainult direktiiv 98/44. Osutatud direktiiv reguleerib selles valdkonnas vaid ühte kindlat ja eraldiseisvat osa, nimelt biotehnoloogialeiutiste patentsust, mis pealegi on täiesti erinev TRIPS-lepingu artikli 33 reguleerimisesemest.
42 Määrus nr 2100/94 kehtestab ühenduse sordikaitse korra, mida ei saa – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 48 – võrdsustada patentide kaitsega, nagu Euroopa Ühenduste Komisjon seda tegi. Nimetatud määruse artikkel 19 näeb ette kaitse kestuse 25 või isegi 30 aastat kaitse alla võtmisest arvates.
43 Seoses määrusega nr 1768/92, millele võib lisada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 1996. aasta määruse (EÜ) nr 1610/96 taimekaitsevahendite täiendava kaitsesertifikaadi kasutuselevõtu kohta (EÜT L 198, lk 30; ELT eriväljaanne 03/19, lk 335), tuleb meenutada, et sellise sertifikaadi eesmärk on hüvitada pikk ajavahemik, mis jääb asjaomase toote patenditaotluse esitamise ja turuleviimise loa saamise vahele, nähes teatavatel juhtudel ette täiendava patendikaitse ajavahemiku (vt määruse nr 1768/92 kohta 21. aprilli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑207/03 ja C‑252/03: Novartis jt, EKL 2005, lk I3209, punkt 2).
44 Täiendav kaitsesertifikaat ei mõjuta kaitse siseriiklikku ulatust ja võib seega olla erinev kaitsest, mida pakub patent, või täpsemalt patendi kehtivusaeg kui selline, mis jääb reguleerituks sisseriikliku õigusega, mille alusel see on saadud.
45 See tuleneb kahe nimetatud määruse artiklitest 5, mille kohaselt „annab sertifikaat samad õigused kui põhipatent ja sellest tulenevad samad piirangud ja kohustused”, samuti osundatud määruste artiklite 13 lõigetest 1, mis näevad ette, et „[s]ertifikaat hakkab kehtima põhipatendi seaduses ettenähtud tähtaja lõppemisel”.
46 Seega tuleb tõdeda, et ühendus ei ole patentide valdkonnas oma pädevust veel teostanud või vähemalt ei ole ta seda sisetasandil seni teostanud piisavalt olulisel määral, nii et sellest võiks järeldada, et praeguse seisuga kuulub see valdkond ühenduse õiguse alla.
47 Käesoleva kohtuotsuse punktis 34 meenutatud põhimõtet silmas pidades tuleb eelnevast järeldada, et kuna TRIPS-lepingu artikkel 33 kuulub valdkonda, milles ühenduse õiguse praeguses arengujärgus jääb pädevus põhimõtteliselt liikmesriikidele, võivad nad selle sätte vahetut õigusmõju tunnustada või mitte.
48 Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimustele vastata, et kui liikmesriigi kohus kohaldab siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel vahetult TRIPS-lepingu artiklit 33, siis patentide valdkonda käsitlevate ühenduse õigusaktide praeguses seisus ei ole see ühenduse õigusega vastuolus.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Kui liikmesriigi kohus kohaldab siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel vahetult 15. aprillil 1994 Marrakechis sõlmitud ja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994), heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1C oleva intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artiklit 33, siis patentide valdkonda käsitlevate ühenduse õigusaktide praeguses seisus ei ole see ühenduse õigusega vastuolus.
Allkirjad