ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
16. juuni 2011(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine – Turu jagamine – Mahhinatsioonid pakkumismenetlusega – Üks ja vältav rikkumine – Tõendamiskoormis
Kohtuasjas T‑210/08,
Verhuizingen Coppens NV, asukoht Bierbeek (Belgia), esindajad: advokaadid J. Stuyck ja I. Buelens,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja S. Noë,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsus K(2008) 926 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38.543 – Rahvusvahelised kolimisteenused), ning teise võimalusena nõue tühistada või vähendada hagejatele määratud trahvi,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: kohtunikud S. Papasavvas koja esimehe ülesannetes, N. Wahl ja A. Dittrich (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. mai 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Asjaolud
Hagi ese
1 Vastavalt komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsusele K(2008) 926 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38.543 – Rahvusvahelised kolimisteenused) (edaspidi „otsus”), mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas 11. augustil 2009 (ELT C 188, lk 16), osales hageja Verhuizingen Coppens NV Belgias rahvusvaheliste kolimisteenuste turul kartellikokkuleppes, mis seisnes vahetus ja kaudses hindade kindlaksmääramises, turu jagamises ja mahhinatsioonides seoses pakkumismenetlustega. Euroopa Ühenduste Komisjon märgib, et kartell tegutses ligi 19 aastat (1984. aasta oktoobrist kuni 2003. aasta septembrini). Selle liikmed määrasid kindlaks hindasid, esitasid klientidele fiktiivseid pakkumisi ning maksid üksteisele hüvitisi tagasilükatud pakkumiste pealt rahalise hüvitamise süsteemi kaudu (edaspidi „komisjonitasud”).
Hageja
2 Hageja eelkäija asutati ligi 30 aastat tagasi härra Coppensi poolt. Äriühing sai mitterahaliseks sissemakseks äriühingu Verhuizingen Coppens (edaspidi „Coppens”) kapitali viimase asutamisel 1998. aasta mais. Otsuse kohaselt võtab Coppens vastu kõik äriühingut puudutavad otsused. Enne 1998. aasta maid tegi ta seda ainuomanikuna ja alates 1998. aasta maist teeb ta seda nõukogu liikmena. 31. detsembril 2006 lõppenud majandusaastal oli Coppensi konsolideeritud kogukäive 1 046 318 eurot.
Haldusmenetlus
3 Otsuse kohaselt algatas komisjon menetluse omal algatusel, kuna tal oli teavet selle kohta, et teatud Belgia äriühingud, kes tegutsesid rahvusvaheliste kolimisteenuste valdkonnas, osalesid kokkulepetes, mis võisid kuuluda EÜ artikliga 81 keelatud kokkulepete alla.
4 Niisiis viidi nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõike 3 alusel 2003. aasta septembris läbi kontrollid äriühingutes Allied Arthur Pierre NV, Interdean NV, Transworld International NV ja Ziegler SA. Kontrollide järel esitas Allied Arthur Pierre vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2002 C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155), taotluse kaitseks trahvi eest või trahvi vähendamiseks. Allied Arthur Pierre tunnistas, et ta osales komisjonitasusid ja fiktiivseid pakkumisi käsitlenud kokkulepetes, loetles üles seotud konkurendid, eeskätt ühe, kellest komisjoni talitused varem ei olnud teadlikud, ning esitas oma suulisi avaldusi kinnitavad dokumendid.
5 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003 L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 alusel esitati konkurentsivastaste kokkulepetega seotud ettevõtjatele, konkurentidele ning ühele kutseorganisatsioonile mitu kirjalikku teabenõuet. Vastuväited võeti vastu 18. oktoobril 2006 ning edastati mitmele äriühingule. Kõik adressaadid vastasid vastuväidetele. Nende esindajad, v.a Amertranseuro International Holdings Ltd, Stichting Administratiekantoor Portielje, Team Relocations Ltd ja Trans Euro Ltd esindajad, kasutasid oma õigust tutvuda komisjoni toimikus olevate dokumentidega, millele pääses juurde vaid komisjoni büroodes. Juurdepääs võimaldati neile ajavahemikus 6.–29. november 2006. Ärakuulamine toimus 22. märtsil 2007.
6 Komisjon võttis 11. märtsil 2008 vastu otsuse.
Otsus
7 Komisjon kinnitab, et otsuse adressaadid, sh hageja, osalesid Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turul kartellikokkuleppes või neid loetakse selle eest vastutavaks. Kartellikokkuleppe osalised määrasid kindlaks hinnad, jagasid omavahel kliente ja osalesid mahhinatsioonides seoses pakkumismenetlustega vähemalt alates 1984. aastast kuni 2003. aastani. Seetõttu on nad toime pannud EÜ artikli 81 ühe ja vältava rikkumise.
8 Komisjoni sõnul puudutasid käsitletud teenused nii füüsilistele isikutele, st eraisikud või äriühingu või avalik-õigusliku asutuse töötajad, kui ka ettevõtjatele või avalik-õiguslikele asutustele osutatud kolimisteenuseid. Neid kolimisteenuseid iseloomustas asjaolu, et neid pakuti Belgiast muusse riiki või vastupidi. Võttes arvesse ka seda, et kõik käsitletud rahvusvahelised kolimisettevõtjad asuvad Belgias ja et kartelli tegevus toimub Belgias, leidis komisjon, et kartelli geograafiline kese oli Belgia.
9 Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turu kartelliosaliste kombineeritud käive oli komisjoni hinnangul 2002. aastal 41 miljonit eurot. Kuna komisjon hindas sektori suuruseks ligi 83 miljonit eurot, siis loeti seotud ettevõtjate kombineeritud turuosaks ligi 50%.
10 Komisjon märkis, et kartellikokkuleppe eesmärk oli eelkõige kehtestada ja säilitada kõrgeid hindu ning jagada omavahel kokkuleppeliselt või vaheldumisi turg erinevates vormides: hinnakokkulepped, turu jagamise kokkulepped fiktiivsete pakkumiste vahendusel ja kokkulepped tagasilükatud pakkumiste pealt või pakkumise tegemata jätmise pealt rahalise hüvitamise süsteemi kohta (komisjonitasud).
11 Komisjon leiab, et perioodil 1984. aastast kuni 1990. aastate alguseni toimis kartell peamiselt kirjalike kokkulepete põhjal, mis käsitlesid hindade kindlaksmääramist. Samal ajal juurutati ka komisjonitasud ja fiktiivsed pakkumised. Komisjonitasu on varjatud kujul sisse arvestatud klientidelt küsitavasse hinda, ilma et klient selle eest vastavat teenust saaks. Nimelt vastab see summale, mida rahvusvahelise kolimisteenuse lepingu sõlminud kolimisettevõtja võlgneb konkurentidele, kellega lepingut ei sõlmitud, sõltumata sellest, kas need konkurendid tegid pakkumise või hoidusid selle tegemisest. Seega on tegu rahalise hüvitisega neile kolimisettevõtjatele, kellega lepingut ei sõlmitud. Kartelli liikmed esitasid üksteisele vastastikku arveid komisjonitasude saamiseks tagasilükatud pakkumiste või nende pakkumiste pealt, mida nad ei esitanud, kusjuures arved sisaldasid fiktiivseid teenuseid ja nende komisjonitasude summa kohta esitati arve kliendile. Komisjon kinnitab, et seda praktikat tuleb pidada Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste hindade kaudseks kindlaksmääramiseks.
12 Kartelliliikmed tegid ka koostööd fiktiivsete pakkumiste esitamisel, mis jätsid klientidele, st kolimise eest tasuvatele tööandjatele, mulje, et nad võisid valida konkurentsil põhinevate kriteeriumide põhjal. Fiktiivne pakkumine on kliendile või kolivale isikule tehtud fiktiivne hinnapakkumine kolimisettevõtja poolt, kellel ei olnud kavatsust kolimisteenust läbi viia. Fiktiivse pakkumise esitamisega korraldas kolimisettevõtja, kes soovis, et leping temaga sõlmitaks (edaspidi „taotlev äriühing”), asja nii, et institutsioon või ettevõtja saab mitu pakkumist kas vahetult või kaudselt isiku kaudu, kes soovib kolida. Sellel eesmärgil teatas taotlev äriühing oma konkurentidele hinna, kindlustusmäära ja ladustamiskulud, mida nad pidid teenuse eest küsima. See hind, mis on taotleva äriühingu pakutud hinnast kõrgem, märgiti seejärel fiktiivses pakkumises. Arvestades, et tööandja valib üldiselt kõige madalamat hinda küsinud kolimisettevõtja, teadsid sama rahvusvahelise kolimisega seotud äriühingud komisjoni sõnul põhimõtteliselt ette, millisega neist võidakse leping selle kolimise jaoks sõlmida.
13 Lisaks märgib komisjon, et taotleva ettevõtja poolt küsitud hind võis olla kõrgem sellest, mis see oleks võinud muul juhul olla, kuna sama kolimisega seotud muud äriühingud esitasid fiktiivsed pakkumised, milles oli taotleva ettevõtja märgitud hind. Näitena viitab komisjon otsuse põhjenduses 233 Allied Arthur Pierce’i‑sisesele e-kirjale, mis kannab kuupäeva 11. juuli 1997 ja milles on märgitud: „[K]lient palus kaks [fiktiivset pakkumist], seega võime me küsida kõrget hinda”. Seetõttu väidab komisjon, et fiktiivsete pakkumiste tegemine klientidele kujutas endast mahhinatsiooni pakkumismenetlusega, nii et kõigis pakkumistes esitatud hinnad olid tahtlikult kõrgemad kui taotleva äriühingu hind ning igal juhul kõrgemad sellest, mis oleks olnud hind konkureerivas keskkonnas.
14 Komisjon väidab, et neid kokkuleppeid kehtestati kuni 2003. aastani. Tema sõnul oli sellel keerulisel tegevusel sama eesmärk – kehtestada hinnad, jagada turg ja kahjustada seega konkurentsi.
15 Kokkuvõttes koostas komisjon otsuse resolutsiooni, mille artikkel 1 on järgmise sõnastusega:
„Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ] artikli 81 lõiget 1, olles leppinud otse või kaudselt kokku rahvusvaheliste kolimisteenuste hindades Belgias, jaganud omavahel osa sellest turust ja kasutanud mahhinatsioone pakkumismenetlustes ajavahemikel, mis on esitatud allpool:
[…]
i) [Coppens], 13. oktoober 1992 – 29. juuli 2003;
[…]”
16 Seetõttu määras komisjon otsuse artikli 2 punktis k hageja trahviks 104 000 eurot.
17 Trahvisummade arvutamiseks kasutas komisjon otsuses metodoloogiat, mis on esitatud suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”).
Menetlus ja poolte nõuded
18 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2008.
19 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldohus (kaheksas koda) alustada suulist menetlust. Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 5. mail 2010 toimunud kohtuistungil.
20 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada otsuse artikkel 1 teda puudutavas osas;
– tühistada otsuse artikkel 2 teda puudutavas osas;
– teise võimalusena vähendada oluliselt määratavat trahvi, et see oleks maksimaalselt 10% tema käibest rahvusvaheliste kolimisteenuste turul;
– igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.
21 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
22 Hageja esitab kaks peamist väidet ja ühe teise võimalusena esitatud väite trahvi tühistamiseks või vähendamiseks.
23 Esimene väide käsitleb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist.
24 See väide on esitatud kolmes osas. Esiteks vaidleb hageja vastu järeldusele, et ta osales keerulises kartellikokkuleppes, viidates oma piiratud rollile. Teiseks seab ta kahtluse alla tema kartellis osalemise kestuse kindlaksmääramise. Kolmandaks heidab ta komisjonile ette, et viimane ei arvestanud tema osalemise suhtelist kaalu.
Poolte argumendid
25 Mis puudutab väite esimest osa, siis rõhutab hageja, et talle heidetakse ette üksnes fiktiivsete pakkumiste koostamist. Komisjon tuvastas otsuse põhjenduses 296 otsesõnu, et Coppens on ainus ettevõtja, kes ei osalenud komisjonitasusid puudutavas kokkuleppes. Komisjoni ei tõendanud samuti, et hageja oli sellisest kokkuleppest teadlik. Järelikult ei ole õige komisjoni poolt otsuse põhjenduses 345 tehtud järeldus, et hageja osales kõigis kõnealustes tegevustes. Lisaks väidab hageja, et fiktiivseid pakkumisi käsitlevad kokkulepped ei ole iseenesest konkurentsi piirava mõjuga. Nimelt oli hagejal võimatu teada kõiki oma konkurente, kellelt klient võis pakkumist taotleda, nii et hageja ei saanud teada, kas ta võib küsida kõrgemat hinda. Niisiis teostas hageja tegelikult vaid 23% kolimistest, mille puhul ta palus teistelt kartelliliikmetelt fiktiivseid pakkumisi.
26 Repliigis viitab hageja ka Euroopa Kohtu 30. juuni 1966. aasta otsusele kohtuasjas 56/65: LTM (EKL 1966, lk 337), 9. juuli 1969. aasta otsusele kohtuasjas 5/69: Völk (EKL 1969, lk 295) ja 28. veebruari 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑234/89: Delimitis (EKL 1991, lk I‑935), et seada kahtluse alla EÜ artikli 81 kohaldatavus.
27 Komisjon väidab, et tähtsust ei oma see, kas konkurentsi piirati fiktiivsete pakkumiste või komisjonitasudega, sest mõlemal juhul moonutatakse konkurentsi, mis toob üldjuhul kaasa hinnatõusu kliendi jaoks. See tähendab, et kartelli erinevaid vorme võib lugeda EÜ artikli 81 üheks ja vältavaks rikkumiseks. Komisjon märgib, et hageja ei eita, et ta oli teadlik komisjonitasusid puudutavast kokkuleppest. Käesolevas asjas tuvastatud rikkumine ei lange de minimis eeskirja alla, kuna osaliste kombineeritud positsioon rahvusvaheliste kolimisteenuste turul oli väga tähtis.
Üldkohtu hinnang
28 Mis puudutab väite esimest osa, siis ei ole vaidlust selles, et hageja aktiivne osalus piirdus fiktiivsete pakkumiste koostamisega (vt otsuse põhjendused 173 ja 296). Nimelt on komisjoni järelduste alusel Coppens ainus ettevõtja, kes ei osalenud komisjonitasusid puudutavas kokkuleppes.
29 Hageja vaidleb siiski vastu sellele, et ta osales ühes ja vältavas rikkumises. Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktikast nähtub, et ettevõtja, kes osales konkurentsieeskirjade mitmelaadilises rikkumises oma tegevusega, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise kui terviku toimepanemisele, võib kogu rikkumises osalemise perioodi ulatuses olla vastutav ka sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud tegude eest, kui tuvastatakse, et kõnealune ettevõtja on teadlik teiste osalejate õigusvastastest tegudest või võib neid mõistlikult ette näha ja on valmis seda riski kandma (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punktid 87 ja 203). Seega on ettevõtja vastutuseks ühe ja vältava rikkumise eest vajalik, et ta oleks (tõendatult või eeldatavalt) teadlik rikkumise teiste osaliste rikkumistest.
30 Lisaks tuleb märkida, et ettevõtjat ei saa pidada kogu kartellis osalenuks üksnes sel põhjusel, et kokkuleppel, milles ta osales, ja kogu kartellil on samad eesmärgid. Üksnes juhul, kui ettevõtja selles kokkuleppes osaledes teadis või pidi teadma, et seda tehes liitub ta kogu kartelliga, võib asjaomases kokkuleppes osalemine kujutada endast kogu selle kartelliga liitumise väljendust (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑28/99: Sigma Tecnologie vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1845, punkt 45).
31 Tuleb märkida, et komisjon ei tõendanud, et hageja oli fiktiivseid pakkumisi puudutavas kokkuleppes osaledes teadlik teiste ettevõtjate konkurentsivastasest tegevusest seoses komisjonitasudega või et ta võis seda mõistlikult ette näha. Nimelt tunnistas komisjon otsesõnu, et mis puudutab hageja teadlikkust teiste osaliste õigusvastastest tegudest, siis ei tugine otsus konkreetsetele tõenditele. Ta väidab, et hageja ei eita, et ta oli teadlik komisjonitasusid puudutavast kokkuleppest, ning ei märkinud, mil määral ta oli teadlik rikkumise teiste osaliste tegevusest. Siiski ei ole hagejal mingit kohustust teatada omal initsiatiivil, millises ulatuses ta oli teadlik rikkumiste teiste osaliste tegevusest, sest tõendamiskoormis lasub komisjonil. Komisjon peab kõigepealt esitama tõendi mingi asjaolu kohta ja alles siis saab hageja selle vaidlustada. Lisaks rõhutas hageja kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele otsesõnu, et ta ei olnud teadlik komisjonitasusid puudutavatest kokkulepetest. Seetõttu ei ole komisjon täitnud oma tõendamiskoormist.
32 Selles olukorras ei saanud komisjon järeldada, et hageja osales ühes ja vältavas rikkumises.
33 Mis puudutab selle järelduse tagajärgi, siis tuleb märkida, et tähtsust ei oma asjaolu, et otsuse resolutsioon ei maini rikkumise ühte ja vältavat laadi. Nimelt tuleb esmalt märkida, et komisjoni otsustuspraktika ei ole selles küsimuses ühetaoline. Ehkki komisjon on otsesõnu tuvastanud rikkumise ühe ja vältava laadi mõnes oma otsuses (vt näiteks komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsus K(2006) 4180 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F-1/38.121 – Toruliitmikud) artikkel 1; otsuse kokkuvõte on avaldatud 27. oktoobri 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas (EÜT L 283, lk 63)), ei ole ta seda teinud teistes, näiteks siin käsitletud otsuses. Tühistamise ulatus ei saa sõltuda komisjoni valikust selle vahel, kas hõlmata see järeldus otsuse resolutsiooni või mitte.
34 Teiseks tuleb meenutada, et akti resolutsioon on selle põhjendusega lahutamatult seotud, nii et akti tõlgendamisel tuleb arvesse võtta selle akti vastuvõtmist tinginud põhjuseid (vt Üldkohtu 30. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑387/04: EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑1195, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika). Ehkki õiguslikke tagajärgi loob üksnes otsuse resolutsioon, saab liidu kohus siiski otsuse põhjendustes esitatud hinnangute seaduslikkust kontrollida ainult niivõrd, kui need kahjustava õigusakti põhjendustena osutavad vajalikku tuge selle akti resolutsioonile või kui need võivad muuta kõnealuse õigusakti resolutsioonis otsustatu sisu (vt Üldkohtu 1. juuli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑81/07–T‑83/07: KG Holding jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑2411, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Otsuse põhjendustest ja eelkõige põhjendustest 307 ja 345 ilmneb selgelt, et komisjon loeb hagejat vastutavaks tema väidetava osalemise eest ühes ja vältavas rikkumises. Lisaks ei saa asjaolu, et vaatamata hageja piiratud osalemisele võttis komisjon hageja rikkumise raskuse kindlaksmääramiseks aluseks 17% määra müügiväärtusest, st ühetaolise määra, mida kohaldati kõigile asjassepuutuvatele ettevõtjatele, selgitada sellega, et komisjoni arvates osales hageja ühes ja vältavas rikkumises. Lisaks näib, et rikkumise laad mõjutas ka rikkumises osalemise kestuse hinnangut (vt otsuse põhjendus 380 ja Üldkohtu tänase kuupäevaga otsus kohtuasjas T‑208/08: Gosselin vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 167).
36 Seetõttu – ehkki fiktiivsete pakkumiste süsteemis osalemine iseenesest võib küll osutuda EÜ artikli 81 rikkumiseks, mida võib trahviga karistada – tuleb otsuse artikli 1 punkt i ja artikli 2 punkt k hageja nõuete kohaselt tühistada.
37 Eelnevat silmas pidades ei ole enam vaja analüüsida käesoleva väite teisi osasid ega ka muid hageja esitatud väiteid.
Kohtukulud
38 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt hageja nõuetele komisjoni kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsuse K(2008) 926 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38.543 – Rahvusvahelised kolimisteenused) artikli 1 punkt i ja artikli 2 punkt k.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad