Language of document : ECLI:EU:C:2012:718

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

15. november 2012(*)

Apellatsioonkaebus – Ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is – Rahaliste vahendite külmutamine – ELTL artikkel 296 – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Omandiõiguse kaitse

Kohtuasjas C‑417/11 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 5. augustil 2011 esitatud apellatsioonkaebus,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop, B. Driessen ja E. Dumitriu‑Segnana,

apellant,

keda toetab:

Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja É. Ranaivoson,

menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,

teised menetlusosalised:

Nadiany Bamba, elukoht Abidjan (Côte d’Ivoire), esindaja: advokaat P. Haïk, hiljem advokaat P. Maisonneuve,

hageja esimeses kohtuastmes,

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Cujo ja M. Konstantinidis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: kohtunik R. Silva de Lapuerta kolmanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud K. Lenaerts (ettekandja), E. Juhász, G. Arestis ja J. Malenovský,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: ametnik V. Tourrès,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. septembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Liidu Nõukogu palub apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 8. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑86/11: Bamba vs. nõukogu (EKL 2011, lk II-2749; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus tühistas nõukogu 14. jaanuari 2011. aasta otsuse 2011/18/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu otsust 2010/656/ÜVJP, millega uuendatakse Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 11, lk 36), ja nõukogu 14. jaanuari 2011. aasta määruse (EL) nr 25/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 560/2005, millega kehtestatakse teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is (ELT L 11, lk 1) (edaspidi vastavalt „vaidlusalune otsus” ja „vaidlusalune määrus” ning koos „vaidlusalused aktid”), osas, milles need kaks akti puudutavad Nadiany Bambat.

 Õiguslik raamistik ja vaidluse taust

2        N. Bamba on Côte d’Ivoire’i Vabariigi kodanik.

3        ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 15. novembril 2004 vastu resolutsiooni 1572 (2004), millega ta eelkõige kinnitas, et olukord Côte d’Ivoire’is ohustab jätkuvalt rahvusvahelist rahu ja julgeolekut piirkonnas ning otsustas selle riigi suhtes kehtestada teatud piiravad meetmed.

4        Resolutsiooni 1572 (2004) artikliga 14 asutatakse komitee (edaspidi „sanktsioonide komitee”), mille ülesanne on eelkõige määrata isikud ja üksused, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid reisimise ja rahaliste vahendite, finantsvarade või majandusressursside külmutamise valdkonnas, nagu on nõutud nimetatud resolutsiooni punktides 9 ja 11, ning seda loendit ajakohastada. Sanktsioonide komitee ei ole kunagi tuvastanud, et N. Bamba suhtes peaks selliseid meetmeid kohaldama.

5        Arvestades, et resolutsiooni 1572 (2004) rakendamiseks oli vaja Euroopa Ühenduse meetmeid, võttis nõukogu 13. detsembril 2004 vastu ühise seisukoha 2004/852/ÜVJP Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT L 368, lk 50).

6        Kuna nõukogu leidis, et ühises seisukohas 2004/852 kirjeldatud meetmete rakendamiseks ühenduse tasandil on vaja määrust, võttis ta 12. aprillil 2005 vastu määruse (EÜ) nr 560/2005, millega kehtestatakse teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Côte d’Ivoire’is (ELT L 95, lk 1).

7        Enne kui ühine seisukoht 2004/852 nõukogu 29. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/656/ÜVJP, millega uuendatakse Côte d’Ivoire’i vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 285, lk 28), kehtetuks tunnistati ja asendati, pikendati ja muudeti seda mitmel korral.

8        31. oktoobril ja 28. novembril 2010 toimusid Côte d’Ivoire’i Vabariigi presidendi valimised.

9        ÜRO peasekretäri Côte d’Ivoire’i eriesindaja kinnitas 3. detsembril 2010 presidendivalimiste teise vooru lõpliku tulemuse sellisena, nagu sõltumatu valimiskomisjoni esimees selle 2. detsembril 2010 välja kuulutas, kinnitades presidendivalimiste võitjaks Alassane Ouattara.

10      Nõukogu rõhutas 13. detsembril 2010, kui tähtsad olid 31. oktoobril ja 28. novembril 2010 toimunud presidendivalimised Côte d’Ivoire’is rahu ja stabiilsuse taastamiseks, ning kinnitas, et Côte d’Ivoire’i elanike suveräänselt väljendatud soovi tuleb tingimata austada. Samuti võttis ta oma valimistulemuste kinnitamise volituse raames teadmiseks ÜRO peasekretäri eriesindaja järeldused Côte d’Ivoire’i kohta ning õnnitles A. Ouattarat Côte d’Ivoire’i Vabariigi presidendivalimiste võidu puhul.

11      Euroopa Ülemkogu kutsus 17. detsembril 2010 kõiki Côte d’Ivoire’i tsiviil‑ ja sõjalisi juhte üles alluma demokraatlikult valitud presidendi A. Ouattara võimule, kui nad ei ole seda seni teinud. Ta kinnitas Euroopa Liidu plaani võtta kasutusele suunatud sanktsioonid kõigi vastu, kes jätkuvalt takistavad Côte d’Ivoire’i elanike suveräänselt väljendatud soovi austamist.

12      Selleks et kehtestada reisipiirangud teatavate isikute suhtes, keda ÜRO Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee ei ole kindlaks määranud, kuid kes takistavad rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimist Côte d’Ivoire’is ja kes eelkõige ohustavad valimisprotsessi nõuetekohast läbiviimist, võttis nõukogu 22. detsembril 2010 vastu otsuse 2010/801/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu otsust 2010/656 (ELT L 341, lk 45). Nende isikute loetelu asub otsuse 2010/656 II lisas.

13      Nõukogu võttis 14. jaanuaril 2011 vastu vaidlusaluse otsuse.

14      Nimetatud otsuse põhjendustes 2–7 on sätestatud:

„(2)      Nõukogu rõhutas 13. detsembril 2010, kui tähtsad olid 31. oktoobril ja 28. novembril 2010 Côte d’Ivoire’is toimunud presidendivalimised Côte d’Ivoire’is rahu ja stabiilsuse saavutamiseks, ning kinnitas, et Côte d’Ivoire’i elanike suveräänselt väljendatud soovi tuleb tingimata austada.

(3)      Euroopa Ülemkogu kutsus 17. detsembril 2010 kõiki Côte d’Ivoire’i (nii tsiviil‑ kui sõjalisi) juhte üles alluma demokraatlikult valitud presidendi Alassane Ouattara võimule, kui nad ei ole seda seni teinud.

(4)      Nõukogu võttis 22. detsembril 2010 vastu otsuse [2010/801], et kehtestada reisipiirangud neile, kes takistavad rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimist, ning eelkõige neile, kes ohustavad valimisprotsessi nõuetekohast läbiviimist.

(5)      Nõukogu võttis 11. jaanuaril 2011 vastu otsuse 2011/17/ÜVJP, […] millega muudetakse otsust [2010/656], et kanda täiendavad isikud nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse reisipiiranguid.

(6)      Arvestades Côte d’Ivoire’is valitseva olukorra tõsidust, tuleks nimetatud isikute suhtes kehtestada täiendavad piiravad meetmed.

(7)      Lisaks sellele tuleks muuta nende isikute loetelu, kelle suhtes kohaldatakse otsuse [2010/656] II lisas sätestatud piiravaid meetmeid, ning tuleks ajakohastada teatavate loetellu kantud isikute kohta käivat teavet”.

15      Vaidlusaluse otsuse artiklis 1 on sätestatud:

„Otsust [2010/656] muudetakse järgmiselt:

1)      Artikkel 5 asendatakse järgmisega:

Artikkel 5

1.      Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid:

[...]

b)      mis kuuluvad II lisas loetletud isikutele või üksustele, kes ei ole kantud I lisas sisalduvasse loetellu ning kes takistavad rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimist ning eelkõige ohustavad valimisprotsessi nõuetekohast läbiviimist, või on nende otsese või kaudse kontrolli all, või mida valdavad üksused, mille omanikuks on või mida otseselt või kaudselt kontrollivad kas eespool nimetatud isikud või nende nimel või nende juhtimisel tegutsevad muud isikud.

2.      Rahalisi vahendeid, finantsvarasid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt lõikes 1 osutatud isikute või üksuste käsutusse ega nende toetuseks.

[...]”.

2)      Artikkel 10 asendatakse järgmisega:

Artikkel 10

[...]

3.      [Artikli] 5 lõike 1 punktis b osutatud meetmed vaadatakse korrapäraste ajavahemike järel läbi ning seda tehakse vähemalt iga 12 kuu möödumisel. Nende meetmete kohaldamine asjaomaste isikute ja üksuste suhtes lõpetatakse, kui nõukogu teeb artikli 6 lõikes 2 osutatud korra kohaselt kindlaks, et tingimused kõnealuste meetmete kohaldamiseks ei ole enam täidetud.””

16      Vaidlusaluse otsuse artiklis 2 on ette nähtud:

„Otsuse [2010/656] II lisa asendatakse käesoleva otsuse lisaga.”

17      Nõukogu võttis 14. jaanuaril 2011 vastu ka vaidlusaluse määruse.

18      Selle määruse põhjendustes 1 ja 4 on sätestatud:

„(1)      Otsuses [2010/656] (muudetud [vaidlusaluse otsusega]) nähakse ette piiravate meetmete vastuvõtmine teatavate isikute suhtes, keda ÜRO Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee ei ole kindlaks määranud, kuid kes takistavad rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimist Côte d’Ivoire’is, ja kes eelkõige ohustavad valimisprotsessi nõuetekohast läbiviimist, samuti juriidiliste isikute, üksuste või asutuste suhtes, keda omavad või kontrollivad nimetatud isikud ning isikute, üksuste või asutuste suhtes, kes tegutsevad selliste isikute nimel või juhtimisel.

[...]

(4)      Lisaks sellele, pidades silmas ohtu, mida olukord Côte d’Ivoire’is kujutab rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning et tagada kooskõla nõukogu otsuse [2010/656] I ja II lisa muutmise ja läbivaatamise protsessiga, peaks nõukogul olema õigus muuta määruse […] nr 560/2005 I ja IA lisas esitatud loetelusid.”

19      Vaidlusaluse määruse artiklis 1 on sätestatud:

„Määrust […] nr 560/2005 muudetakse järgmiselt:

1)      Artikkel 2 asendatakse järgmisega:

Artikkel 2

1.      Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mida I või IA lisas loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused omavad või mis on nende valduses või kontrolli all.

2.      Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt I või IA lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetuseks.

[...]

5.      IA lisas on loetletud füüsilised või juriidilised isikud, üksused ja asutused, kellele on osutatud otsuse [2010/656] (muudetud kujul) artikli 5 lõike 1 punktis b.

[...]”.

[...]

7)      Lisatakse järgmine artikkel:

Artikkel 11a

[...]

2.      Kui nõukogu otsustab füüsilise või juriidilise isiku, üksuse või asutuse suhtes kohaldada artikli 2 lõikes 1 osutatud meetmeid, muudab ta vastavalt IA lisa.

3.      Nõukogu edastab oma otsuse ja loetellu kandmise põhjused lõikes 1 ja 2 osutatud füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele võimaluse esitada oma märkused.

4.      Kui esitatakse märkusi või uusi olulisi tõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab vastavalt asjaomast füüsilist või juriidilist isikut, üksust või asutust.

[...]

6.      IA lisas sisalduv nimekiri vaadatakse vähemalt iga 12 kuu järel korrapäraselt läbi.”

[...]

10)      I lisa tekst kantakse määrusesse […] nr 560/2005 IA lisana.”

20      Vaidlusaluste aktidega kandis nõukogu esimest korda N. Bamba nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise piiravaid meetmeid. Otsuse 2010/656, muudetud vaidlusaluse otsusega, II lisa A tabeli punktis 6 ning määruse nr 560/2005 IA lisa punktis 6 on sellele loetelu kandele lisatud järgmised põhjendused: „[Kontserni] Cyclone juht, ajalehe „Le Temps” toimetaja: rahuprotsessi ja leppimise takistamine, kutsudes avalikkust üles vihkamisele ja vägivallale ning osaledes valeinformatsiooni edastamise kampaanias 2010. aasta presidendivalimiste kohta”.

21      Nõukogu avaldas 18. jaanuaril 2011 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuses 2010/656 ja määruses nr 560/2005 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT 2011, C 14, lk 8; edaspidi „18. jaanuari 2011. aasta teatis”). Nõukogu meenutas selles teatises, et ta otsustas, et otsuse 2010/656 II lisas (muudetud vaidlusaluse otsusega) ning määruse nr 560/2005 IA lisas (muudetud vaidlusaluse määrusega) loetletud isikud ja üksused tuleks kanda loeteludesse isikutest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse nendes õigusaktides sätestatud piiravaid meetmeid. Lisaks juhtis ta nende füüsiliste isikute ja üksuste tähelepanu asjaolule, et neil on võimalus taotleda asjaomase liikmesriigi pädevatelt asutustelt luba külmutatud rahaliste vahendite kasutamiseks põhivajadusteks või erimakseteks. Lisaks täpsustas ta, et asjaomased isikud ja üksused võivad esitada talle koos täiendavate dokumentidega taotluse, et otsus nende kandmise kohta asjaomasesse loetelusse uuesti läbi vaadataks. Viimaseks mainis nõukogu võimalust vaidlustada tema otsus „Euroopa Liidu Üldkohtus [ELTL] artikli 275 teises lõigus ning [ELTL] artikli 263 neljandas ja kuuendas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt”.

 Menetlus esimeses astmes ja vaidlustatud kohtuotsus

22      N. Bamba esitas vaidlusaluste aktide peale teda puudutavas osas tühistamishagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. veebruaril 2011.

23      Euroopa Komisjonil lubati astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

24      N. Bamba esitas oma hagi põhjenduseks kaks väidet.

25      Esimene neist väidetest käsitles kaitseõiguste ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist ning koosnes kolmest osast. Nendest teine osa käsitles asjaolu, et vaidlusalused aktid ei näinud ette N. Bamba teavitamist kõnealustesse loeteludesse kandmise üksikasjalikest põhjendustest.

26      Üldkohus analüüsis seda teist osa vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–57. Pärast seda, kui Üldkohus oli nimetatud kohtuotsuse punktides 41 ja 42 tuvastanud, et nii otsuses 2010/656 kui määruses nr 560/2005 on sätestatud, et isikutel, üksustel ja asutustel, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, on õigus teada saada põhjendused, mis õigustavad nende kandmist nimetatud otsuse II lisas ja nimetatud määruse IA lisas esitatud loeteludesse, kontrollis ta, kas käesoleval juhul teavitati N. Bambat põhjendustest sellisel viisil, et ta saaks teostada oma kaitseõigusi ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

27      Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48 asjakohast kohtupraktikat, mis käsitleb nõukogu õigusakti põhjendamiskohustuse sisu, mis kehtestab sellised piiravad meetmed, nagu on kõne all käesoleval juhul. Seejärel leidis ta nimetatud kohtuotsuse punktides 49–51, et nii vaidlusaluse otsuse põhjendustes 6 ja 7 ning vaidlusaluse määruse põhjenduses 4 esitatud põhjused – mis näitavad Côte d’Ivoire’is valitseva olukorra tõsidust ja konkreetset ohtu, mida olukord Côte d’Ivoire’is kujutab rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule –, kui ka põhjused, mis on otsuse 2010/656 II lisa A tabeli punktis 6 ja määruse nr 560/2005 IA lisa A tabeli punktis 6 seoses N. Bambaga esitatud ning mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, on üksnes „ebaselged ja üldised kaalutlused” ning neid ei saa pidada „spetsiifiliste[ks] ja konkreetsete[ks] põhjuste[ks], millest lähtudes asus [nõukogu] oma kaalutlusõigust kasutades seisukohale, et [N. Bamba] suhtes tuleb kohaldada kõnealuseid piiravaid meetmeid”.

28      Eelkõige leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 järgmist:

„[…] viide sellele, et [N. Bamba] on [kontserni] Cyclone juht, ajalehe Le Temps toimetaja, ei kujuta endast asjaolu, mis põhjendaks piisavalt ja spetsiifiliselt vaidlustatud õigusaktide kohaldamist tema suhtes. Selline viide ei võimalda nimelt mõista, millega [N. Bamba] takistas rahuprotsessi ja leppimist ning kutsus avalikkust üles vihkamisele ja vägivallale ning osales valeinformatsiooni edastamise kampaanias 2010. aasta presidendivalimiste kohta. Ei ole esitatud ühtegi konkreetset asjaolu, mida saaks [apellandile] ette heita ja mis õigustaks kõne all olevaid meetmeid”.

29      Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53, et ükski asjaolu ei võimalda käesoleval juhul jõuda järelduseni, et N. Bambale etteheidetu üksikasjalik teatavakstegemine võiks kahjustada ülekaalukaid üldise huvi kaalutlusi, mis puudutavad liidu ja liikmesriikide turvalisust või käitumist nende rahvusvahelistes suhetes, või võiks kahjustada N. Bamba seaduslikke huvisid, kuna see võib oluliselt kahjustada tema mainet. Lisaks ei ole nõukogu sellele mingil moel osutanud.

30      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 märkis Üldkohus, et N. Bambale ei tehtud pärast vaidlusaluste aktide vastuvõtmist ega Üldkohtu menetluse käigus teatavaks mingeid täiendavaid põhjendusi. Nõukogu piirdus kirjaliku menetluse käigus üksnes selle meenutamisega, et N. Bamba kanti nende isikute loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, põhjendusel, et ta „vastutab väärinfo levitamise kampaania ning kogukondadevahelise vihkamise ja vägivalla õhutamise eest [Côte d’Ivoire’is]”, lisades, et ta oli Laurent Gbagbo „üks olulisemaid abistajaid” ning oli tema „teine abikaasa”. Siiski väitis nõukogu kohtuistungil Üldkohtule, et viimane asjaolu ei õigustanud N. Bamba nimetatud loetellu kandmist.

31      Samuti rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et tähtsust ei oma asjaolu, et N. Bamba ei palunud pärast vaidlusaluste aktide või teatise avaldamist 18. jaanuaril 2011 nõukogul teda teavitada spetsiifilistest ja konkreetsetest põhjustest, mis tingisid tema kandmise kõne all olevasse loetellu, kuna põhjendamiskohustus on nõukogul ning viimane peab neist teavitama kas samal ajal, mil loetellu kandmise otsus tehakse, või vähemalt vahetult pärast seda.

32      Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 järeldusele, et vaidlusaluste aktide põhjendused ei võimalda N. Bambal neid Üldkohtus vaidlustada ning Üldkohtul nende aktide õiguspärasuse üle kontrolli teostada.

33      Üldkohus tühistas nimetatud aktid N. Bambat puudutavas osas, ilma et oleks lugenud vajalikuks läbi vaadata teisi esimese väite osi ja teist väidet.

 Poolte nõuded apellatsioonimenetluses

34      Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        teha lõplik otsus käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevate küsimuste osas ning jätta hagiavaldus põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning

–        mõista tema kohtukulud esimeses astmes ja apellatsioonimenetluses välja N. Bambalt.

35      N. Bamba palub Euroopa Kohtul:

–        tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks;

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja nõukogult vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 69 jj.

36      Prantsuse Vabariik, kellel lubati Euroopa Kohtu presidendi 9. jaanuari 2012. aasta määrusega nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astuda, palub Euroopa Kohtul nõukogu apellatsioonkaebus rahuldada.

 Apellatsioonkaebus

37      Apellatsioonkaebus keskendub kahele väitele. Nõukogu esitab esiteks väite, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta otsustas, et vaidlusalustes aktides sisalduvad põhjendused ei vasta ELTL artiklis 296 ette nähtud nõuetele. Teiseks esitab ta väite, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis käesoleval juhul põhjendamiskohustuse järgimist hinnates arvesse võtmata N. Bambale hästi teada olevat konteksti, millega seoses vaidlusalused aktid vastu võeti.

 Vastuvõetavus

38      N. Bamba väidab, et apellatsioonkaebuse kaks väidet on vastuvõetamatud, kuna need põhinevad uutel faktilistel argumentidel. Ta väidab, et nende kahe õigusnormi rikkumist puudutava väite alusel on käesolev apellatsioonkaebus tegelikult nõukogu „vahend” selleks, et esitada Euroopa Kohtule faktilised asjaolud, mis tuginevad ajakirjanduses avaldatud artiklitele ja mida ei ole eelnevalt talle ega Üldkohtule esitatud ning mille üle ei ole seega Üldkohtus kunagi võistlevat kohtuvaidlust toimunud.

39      Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 alusel saab Euroopa Kohtusse edasi kaevata ainult õigusküsimustes.

40      Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus esimeses kohtuastmes arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Seega on Euroopa Kohus sellises menetluses pädev üksnes uurima, kas apellatsioonkaebuses esitatud argumentatsioonis on identifitseeritud õigusnormi rikkumine, millel vaidlustatud kohtuotsus põhineb (vt selle kohta 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punkt 35; 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/01 P: Eurocoton jt vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10091, punkt 47, ning 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑348/06 P: komisjon vs. Girardot, EKL 2008, lk I‑833, punkt 49).

41      Küsimus institutsiooni poolt vastu võetud akti põhjendamiskohustuse ulatusest on üks õigusküsimustest, mis on apellatsiooniastmes allutatud Euroopa Kohtu kontrollile (vt selle kohta 20. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑188/96 P: komisjon vs. V, EKL 1997, lk I‑6561, punkt 24, ning 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 453).

42      Käesoleval juhul nähtub apellatsioonkaebusest ühemõtteliselt, et nõukogu väidab nende kahe väitega peamiselt, et Üldkohus rikkus ELTL artiklis 296 sätestatud õigusnormi, kuna ta otsustas, et vaidlusalustes aktides sisalduvad põhjendused ei ole piisavad selleks, et kanda N. Bamba otsuse 2010/656 II lisas ja määruse nr 560/2005 IA lisas toodud loeteludesse.

43      Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse väited on vastuvõetavad.

 Põhiküsimus

 Poolte argumendid

44      Esimese väitega, mille nõukogu esimesena esitab ja mida Prantsuse Vabariik toetab, väidab ta, et vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, on vaidlusalustes aktides sisalduvad põhjendused piisavad.

45      Esiteks väidab ta, et vaidlusaluse otsuse põhjendused 2, 4, 6 ja 7 ning vaidlusaluse määruse põhjendus 4 sisaldavad Côte d’Ivoire’is valitseva eriti tõsise olukorra üksikasjalikku kirjeldust, mis õigustas piiravate meetmete võtmist nende aktide lisaks olevates loeteludes mainitud isikute suhtes.

46      Teiseks väidab nõukogu, et vastupidi sellele, mida on kinnitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, ei ole vaidlusaluste aktide lisades seoses N. Bambaga esinevad viited ebaselged ja üldised, vaid toovad välja spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes ta kanti nende isikute loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse. Nõukogu rõhutab, et N. Bamba suhtes kohaldatakse selliseid meetmeid just seetõttu, et ta on kirjastuskontserni Cyclone juht, kes toimetab ajalehte Le Temps, mis on seotud avalikkuse vihkamisele ja vägivallale õhutamisega ning valeinformatsiooni edastamise kampaaniaga 2010. aasta presidendivalimiste kohta. Ta lisab, et ajalehe Le Temps roll pärast Côte d’Ivoire’is toimunud valimisi asetleidnud sündmuste käigus on üldteada nii selles riigis kui ka välismaal.

47      Rõhutades et nõukogu ei teavitanud teda kunagi ühestki muust asjaolust, mis tingis vaidlusaluste aktide vastuvõtmise, kui need, mis on sätestatud nimetatud aktides ning need, mis sisalduvad Üldkohtule kostja vastuse toetuseks esitatud ajakirjanduses avaldatud artiklis, väidab N. Bamba, et nende aktide vastuvõtmise ajal tema tegutsemist kirjastuskontserni Cyclone juhina ja Côte d’Ivoire’i poliitilise konteksti mainimist ei saa pidada selgeks, täpseks ega oluliseks kaalutluseks ja see ei ole piisav põhjendus, mis lubaks tal mõista ajendeid, millest lähtuvalt ta kanti isikute loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, ning mis lubaks tal nende aktide põhjendatust vaidlustada ning Üldkohtul nende õiguspärasuse üle kohtulikku kontrolli teostada. Üldkohus järeldas seega õigesti, et need ei ole piisavalt põhjendatud.

48      N. Bamba lisab, et põhjuste, millest lähtuvalt isikud kantakse nende isikute loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, piisavust saab hinnata üksnes nende tõendite alusel, millest asjaomane institutsioon nende meetmete võtmise hetkel lähtus. Õiguse õiglasele kohtumõistmisele põhinõuete täitmise huvides ei saa nõustuda vastupidise lähenemisviisiga, mis võimaldaks ex post põhjendamist, mis hõlmab kas siis põhjuste esitamist, mida vaidlusaluste aktide vastuvõtmise ajal ei esinenud, või juba olemasolevatele tõenditele tuginemist, mis esitati alles pärast seda vastuvõtmist.

 Euroopa Kohtu hinnang

49      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse, mis kujutab endast kaitseõiguste tagamise põhimõtet, eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas otsus on piisavalt põhjendatud või on selle puhul tegemist veaga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vt 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11177, punkt 145; eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 462, ning 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I-8947, punkt 148).

50      ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti autoriks oleva institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meetme võtmine oli õigustatud, ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (vt eelkõige 15. novembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑539/10 P ja C‑550/10 P: Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. nõukogu, punkt 138 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 40 seda rõhutas, võttes arvesse asjaolu, et asjassepuutuval isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne selliste esialgsete rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmist, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem, sest see on ainus tagatis, mis võimaldab asjassepuutuval isikul – vähemalt pärast selle meetme võtmist – kasutada tõhusalt tema käsutuses olevat kaebeõigust nimetatud otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks.

52      Seetõttu peab nõukogu õigusakti põhjenduses, mis kehtestab rahaliste vahendite külmutamise meetmed, nagu Üldkohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 õigesti märkis, määratlema spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb selliseid meetmeid kohaldada.

53      ELTL artikliga 296 nõutavad põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt eelkõige 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63; eespool viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 150, ning eespool viidatud kohtuotsus Al‑Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al‑Aqsa, punktid 139 ja 140).

54      Eelkõige on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑301/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9919, punkt 89, ning 22. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑42/01: Portugal vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑6079, punktid 69 ja 70).

55      Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 2–6 ning vaidlusaluse määruse põhjendustes 1 ja 4 tõi nõukogu välja üldise konteksti, mis tingis Côte d’Ivoire’i Vabariigi suhtes kehtestatud piiravate meetmete isikulise kohaldamisala laiendamise. Sellest nähtub, et see üldine kontekst, mis oli N. Bambale tulenevalt tema isiklikust ja tööalasest positsioonist teada, puudutas nimetatud riigis valitseva olukorra tõsidust ja konkreetset ohtu, mida see rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule kujutab, rahuprotsessi ja rahvusliku leppimise takistamist, eelkõige takistusi, mis ohustasid Côte d’Ivoire’i elanike 31. oktoobril ja 28. novembril 2010 toimunud presidendivalimistel suveräänselt väljendatud soovi nimetada presidendiks A. Ouattara.

56      Seoses teiseks põhjendustega, millest tulenevalt nõukogu leidis, et selliseid piiravaid meetmeid tuleb N. Bamba suhtes kohaldada, on määravad need põhjendused, mis on uuesti välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 20 ning mis esinevad otsuse 2010/656 II lisa A tabeli punktis 6 ja määruse nr 560/2005 IA lisa punktis 6, mida on muudetud vaidlusaluse määrusega, kindlaks spetsiifilised ja konkreetsed asjaolud, mis hõlmavad tööalaselt täidetud kohustusi, kirjastuskontserni, ajalehte ja teatud tüüpi toiminguid ning ajalehekampaaniaid, mis näitavad nõukogule, et huvitatud isik osales rahuprotsessi ja rahvusliku leppimise takistamisel Côte d’Ivoire’is.

57      Vastupidi Üldkohtu seisukohale selgub nende põhjenduste lugemisel, et nõukogu tugines spetsiifilisele ja konkreetsele põhjusele, millest tulenevalt võttis ta N. Bamba suhtes piiravad meetmed, mis põhinevad viimase väidetaval vastutusel ajalehte Le Temps välja andva kontserni juhina avalikkust vihkamisele ja vägivallale õhutava tegevuse eest ning 2010. aasta presidendivalimisi puudutava valeinformatsiooni levitamise kampaaniate eest, mis toimusid selle ajalehe kaudu.

58      Nagu väitis nõukogu, ei saa mõistlikult eeldada, et N. Bamba ei teadnud, et viidates vaidlusalustes aktides tema ametikohale kontserni juhina, mis annab välja ajalehte Le Temps, soovis see institutsioon rõhutada sellise ametikohaga kaasnevat eeldatavat mõjuvõimu ja vastutust seoses selle ajalehe juhtkirjadega ja ajalehekampaaniate sisuga, mida Côte d’Ivoire’is valimistele järgneva kriisi ajal selle ajalehe kaudu väidetavalt korraldati.

59      N. Bamba sai seega sellele teabele tuginedes vaidlusaluste aktide põhjendatuse tõhusalt vaidlustada. Sellest teabest lähtuvalt oleks ta saanud vajaduse korral vaidlustada vaidlusalustes aktides mainitud asjaolude tõelevastavuse, eelkõige eitades, et ta oli ajalehte Le Temps väljaandva kirjastuskontserni juht või et sellised kampaaniad aset leidsid või väites vastu, et tal puudus nende kampaaniatega seoses vastutus või vaidlustades kõigi või osa nendest asjaoludest asjakohasuse või selle, et neid võib pidada rahuprotsessi ja rahvuslikku leppimise takistamiseks Côte d’Ivoire’is, millega võiks õigustada tema suhtes piiravate meetmete kohaldamist.

60      Lisaks on oluline rõhutada, et põhjendamise küsimus, mis on vorminõue, on siiski eraldiseisev etteheidetava tegevuse tõendamise küsimusest, mis on kõnealuse akti sisulise õiguspärasuse küsimus ning mille puhul tuleb kontrollida, kas selles aktis mainitud asjaolud vastavad tõele ja kas neid asjaolusid võib kvalifitseerida selliseks, mis õigustavad asjaomase isiku suhtes piiravate meetmete kohaldamist (vt selle kohta 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑66/02: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑10901, punkt 26, ja 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑548/09 P: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2011, lk I-11381, punkt 88).

61      Niisiis tuleb käesolevas asjas eristada põhjendamiskohustuse täitmise kontrollimist, mille eesmärk on teha kindlaks, kas nõukogu poolt vaidlusalustes aktides esitatud teave on piisav, et tuvastada asjaolud, millest tulenevalt viimane N. Bamba suhtes piiravad meetmed kehtestas, põhjenduste paikapidavuse analüüsist, mis hõlmab vajaduse korral kontrollimist, kas nõukogu esitatud asjaolud on tõendatud ja kas nende abil on võimalik nende meetmete võtmist õigustada.

62      Mis puudutab N. Bamba argumenti, mille kohaselt ei saa tema suhtes võetud piiravaid meetmeid a posteriori põhjendada, siis piisab märkimisest, et nõukogu poolt tema apellatsioonkaebuse lisana esitatud dokumentatsiooni eesmärk ei ole vaidlusaluseid akte ex post põhjendada, vaid tõendada, et nende aktide vastuvõtmise kontekstist tulenevalt on need aktid piisavalt põhjendatud.

63      Eelnevatest kaalutlustest nähtub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54 ja 56, et vaidlusalustes aktides sisalduvad põhjendused ei ole piisavad, et võimaldada N. Bambal neid vaidlustada ning Üldkohtul endal nende õiguspärasuse üle kontrolli teostada.

64      Järelikult on nõukogu poolt esimese võimalusena esitatud väide põhjendatud ning ilma et oleks vaja hinnata teise võimalusena esitatud väidet, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

 Üldkohtule esitatud hagi

65      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus vaidlustatud otsuse tühistamise korral teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

66      Euroopa Kohus leiab käesolevas asjas, et menetlusstaadium lubab otsuse tegemist N. Bamba poolt esimeses astmes vaidlusaluste aktide tühistamiseks esitatud nõuete suhtes ning et nende kohta tuleb teha lõplik kohtuotsus.

67      N. Bamba esitas selles hagiavalduses kaks väidet. Esimene käsitleb kaitseõiguste ja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumist. See väide koosneb kolmest osast, mis tuginevad vastavalt sellele, et puudus menetlus, mis annaks talle õiguse olla ära kuulatud ja taotleda tõhusalt enda eemaldamist kõnealustest loeteludest, puudus teavitamine üksikasjalikest põhjendustest, millest tulenevalt ta nendesse loeteludesse kanti ning huvitatud isikuid ei teavitatud loetellu kandmise peale kaebuse esitamise võimalustest ega tähtaegadest. Teine väide käsitles ilmselget omandiõiguse rikkumist.

 Esimene väide

 Esimese väite esimene osa

68      N. Bamba väidab, et vaidlusalune määrus ei näe ette menetlust, mis võimaldaks tal kaitseõigusi tõhusalt teostada. Nimetatud määruses ei ole nimelt sätestatud huvitatud isiku õigust olla ära kuulatud ega menetlust, mis võimaldaks tal taotleda hiljem enda eemaldamist selle määruse lisaks olevast isikute loetelust, kelle suhtes kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldatakse.

69      Esiteks väidab N. Bamba, et vaidlusalune määrus ei täpsusta tingimusi, millest lähtuvalt peab nõukogu säilitama või muutma oma otsust kanda isik nende isikute loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse. Ta märgib sellega seoses esmalt, et määruse nr 560/2005 artikli 11a lõikes 4 ette nähtud loetelu, mis on viimasesse määrusesse lisatud vaidlusaluse määrusega, läbivaatamise suhtes ei kehti mingit põhjendamise nõuet ega ajalist piirangut, nii et nõukogu võib loetelust eelmaldamise taotlusele vastata lühidalt või sellele üldse vastamata jätta. Teiseks rõhutab ta, et määruse nr 560/2005 artikli 11a lõikes 6 sätestatud korrapärase läbivaatamisega ei kaasne nõukogule kohustust teavitada huvitatud isikuid oma uuest otsusest ja sellest tulenevalt kohustust kutsuda neid üles uusi märkusi esitama.

70      Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 560/2005 artikli 11a lõige 4, mis on viimati nimetatud määrusesse lisatud vaidlusaluse määruse artikli 1 punktiga 7, sätestab, et nõukogu vaatab oma otsuse kohaldada isiku suhtes kõnealuseid piiravaid meetmeid läbi ning teavitab huvitatud isikut, kui esitatakse märkusi või uusi olulisi tõendeid. 18. jaanuari 2011. aasta teatises on osutatud ka selliste asjaomaste isikute nagu N. Bamba võimalusele esitada koos täiendavate dokumentidega taotlus, et otsus nende kandmise kohta asjaomasesse loetellu uuesti läbi vaadataks.

71      Lisaks vaadatakse määruse nr 560/2005 artikli 11a lõike 6 kohaselt, mis on viimati nimetatud määrusesse samuti vaidlusaluse määruse artikli 1 punktiga 7 lisatud, „IA lisas sisalduv nimekiri […] vähemalt iga 12 kuu järel korrapäraselt läbi”.

72      Mis puudutab N. Bamba argumente nende läbivaatamise ja korrapärase läbivaatamise menetluste väidetavate puuduste kohta, siis tuleb rõhutada, et N. Bamba vaidlustas käesolevat hagi esitades vaidlusalused aktid osas, mis puudutab tema esmakordset kandmist otsuse nr 2010/656 II lisas ja määruse nr 560/2005 IA lisas esinevatesse nende isikute loeteludesse, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meedet. Nagu märkis nõukogu, ei ole käesolevas asjas käsitletud nõukogu keeldumist vaadata läbi oma esialgne otsus kohaldada N. Bamba suhtes piiravaid meetmeid ega selle institutsiooni otsust jätta huvitatud isik pärast läbivaatamist nimetatud loeteludesse. Seetõttu on need argumendid asjakohatud.

73      Teiseks väidab N. Bamba, et vaidlusalune määrus ei sätesta mingis etapis, ei algse loetellu kandmise käigus ega läbivaatamise käigus, et huvitatud isikutel oleks õigus olla ära kuulatud seoses nende suhtes võetavate meetmetega.

74      Sellega seoses olgu meenutatud, et vaidlusaluste aktidega järgitava eesmärgi saavutamiseks peab kõnealustel piiravatel meetmetel olema juba loomu poolest üllatuslik mõju. Sel põhjusel ei olnud nõukogul kohustust enne N. Bamba nime algset kandmist kõnealustesse loeteludesse teda ära kuulata (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punktid 340 ja 341, ning 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑27/09 P: Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, EKL 2011, lk I‑13427, punkt 61).

75      Lisaks, mis puudutab läbivaatamise menetlust, on N. Bamba argument tema õiguse kohta olla ära kuulatud asjakohatu samadel põhjustel, kui on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 72.

76      Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa

77      N. Bamba väidab, et vaidlusalused aktid ei näe ette teavitamist üksikasjalikest põhjendustest, mis tingisid tema kandmise nende isikute loetellu, kelle suhtes kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldatakse.

78      Siiski nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 55–59 esitatud kaalutlustest, et vaidlusalustes aktides sisalduvad põhjendused on piisavad selleks, et kanda N. Bamba nimetatud aktide lisaks olevatesse nende isikute loeteludesse, kelle suhtes kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldatakse. Seetõttu tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

 Esimese väite kolmas osa

79      N. Bamba väidab, et vaidlusalused aktid ei näe ette huvitatud isiku teavitamist kõnealustesse loeteludesse kandmise otsuse peale kaebuse esitamise võimalustest ega tähtaegadest ning ei sisalda selle kohta mingit teavet. Nimetatud aktid tekitavad asjaomasele isikule kohustuse leida see teave ise, mis on aga vastuolus 4. novembri 1950. aastal Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6.

80      Sellega seoses tuleb märkida, et 18. jaanuari 2011. aasta teatises mainis nõukogu võimalust vaidlustada tema otsus „Euroopa Liidu Üldkohtus [ELTL] artikli 275 teises lõigus ning [ELTL] artikli 263 neljandas ja kuuendas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt”.

81      Selline viide koos ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sisalduvate täpsustustega võimaldas N. Bambal tuvastada viisi, kuidas ta saab enda kõnealustesse loeteludesse kandmise peale kaebuse esitada, ning milline on hagi esitamise aegumise tähtaeg, mida lisaks kinnitab ka tõsiasi, et ta esitas oma hagi selles sättes ette nähtud tähtaja jooksul.

82      Seega tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata.

83      Järelikult tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide

84      Kinnitades, et ta ei ole vaidlustanud vaidlusaluste aktidega taotletavat eesmärki, väidab N. Bamba, et need aktid kahjustavad ebaproportsionaalselt tema õigust omandi kaitsele, kuna tal puudus tõhus võimalus pädevatele asutustele oma seisukohti esitada. Nimetatud aktid näevad ette tema rahaliste vahendite täieliku külmutamise, ilma et samas oleks ette nähtud tegelikud menetluslikud tagatised, mis võimaldaksid tal seda meedet vaidlustada.

85      Sellega seoses nähtub selle teise väite raames esitatud viitest eespool osutatud kohtuotsuse Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon punktidele 368–371, milles Euroopa Kohus leidis, et huvitatud isiku omandiõigust on põhjendamatult piiratud, kuna tema suhtes võeti piiravad meetmed, andmata talle menetluslikke tagatisi, mis võimaldaks tal oma seisukoha pädevatele asutustele esitada, et N. Bamba järeldab, et tema omandiõigust on kahjustatud, kuna väidetavalt puuduvad käesoleval juhul sellised tagatised.

86      Nagu esimese väite erinevate osade analüüsist nähtub, esitas nõukogu, kellel puudus enne vaidlusaluste aktide vastuvõtmist kohustus N. Bamba ära kuulata, nendes aktides piisavad põhjendused, mis võimaldasid N. Bambal tema suhtes kohaldatavate piiravate meetmete põhjendatus liidu kohtus tõhusalt vaidlustada. Seega erineb käesolev kohtuasi sellest kohtuasjast, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon.

87      Mis puudutab võimalikku õigust tutvuda nõukogu toimikuga, mis käsitleb N. Bamba suhtes võetud piiravaid meetmeid, siis piisab, kui käesoleval juhul märkida, et huvitatud isik ei väida, et ta oleks asjaomaselt institutsioonilt sellist dokumentidega tutvumise võimaldamist taotlenud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 92).

88      Lisaks tuleb rõhutada, et nii otsus 2010/656 kui ka määrus nr 560/2005 näevad ette korrapärase nende isikute loetelude läbivaatamise, kelle suhtes kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldatakse. Sellise läbivaatamise alusel leidis nõukogu 8. märtsi 2012. aasta rakendusotsuses 2012/144/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2010/656 (ELT L 71, lk 50), ja 8. märtsi 2012. aasta rakendusmääruses (EL) nr 193/2012, millega rakendatakse määrust nr 560/2005 (ELT L 71, lk 5), et N. Bamba jätmiseks nendesse loeteludesse ei ole enam põhjust.

89      Sellest lähtuvalt tuleb teine väide tagasi lükata.

90      Kõigi eespool toodud kaalutluste põhjal tuleb N. Bamba hagi tervikuna jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

91      Kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Sama kodukorra artikli 138 lõikes 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on sätestatud, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Nimetatud kodukorra artikli 140 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

92      Kuna nõukogu apellatsioonkaebus on rahuldatud ja N. Bamba hagi vaidlusaluste aktide tühistamiseks on rahuldamata jäetud, siis mõistetakse nõukogu kohtukulud nii käesolevas apellatsioonimenetluses kui ka esimeses kohtuastmes vastavalt nõukogu nõudele välja N. Bambalt, kes kannab ühtlasi ise oma kohtukulud.

93      Prantsuse Vabariik ja komisjon kui menetlusse astujad kannavad vastavalt oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 8. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑86/11: Bamba vs. nõukogu.

2.      Jätta N. Bamba esitatud hagi rahuldamata.

3.      Mõista Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nii käesolevas apellatsioonimenetluses kui ka esimeses kohtuastmes välja N. Bambalt, kes kannab ühtlasi ise oma kohtukulud.

4.      Prantsuse Vabariik ja Euroopa Komisjon kannavad ise oma kohtukulud.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: prantsuse.