KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 21. juunil 2012(1)
Kohtuasi C‑173/11
Football Dataco Ltd
Scottish Premier League Ltd
Scottish Football League
PA Sport UK Ltd
versus
Sportradar GmbH (Saksamaal registreeritud äriühing)
Sportradar AG (Šveitsis registreeritud äriühing)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik))
Direktiiv 96/9/EÜ – Andmebaaside õiguskaitse – Mõisted „väljavõtte tegemine” ja „taaskasutamine” – Taaskasutamise toimingu asukoht
1. Kohtumenetluses, mille esemeks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 1996. aasta direktiivi 96/9/EÜ andmebaaside õiguskaitse kohta(2) artiklis 7 kehtestatud sui generis õigus, küsib Court of Appeal Euroopa Kohtult, kas selle õigusega kaitstud andmebaasi sisu teatud viisil kasutamist tuleb kvalifitseerida „väljavõtte tegemiseks” või „taaskasutamiseks” ja kui selline kvalifikatsioon on antud, siis kus lugeda see toiming tehtuks.
2. Käesolev eelotsusetaotlus peab võimaldama Euroopa Kohtul võtta seisukoht selles, kus toimuvad viidatud sui generis õiguse rikkumised. Euroopa Kohtu kujundatud kohtupraktika interneti teel toimuva edastamise valdkonnas piirab pakutava lahenduse sellega, mis on sobiv nimetatud sidevahendi eripäradega ja eelkõige direktiivi 96/9 enda kontseptuaalsete kategooriatega, jättes seega kõrvale teiste küsimuste käsitluse, nagu konkreetselt kohtupädevus, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimust ei esita.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigusnormid
3. Direktiivi 96/9 II peatükis („Autoriõigus”) asuvas artiklis 5 („Kaitse ülesanne”) on sätestatud:
„Autoriõigusega kaitstava andmebaasi vormi suhtes on andmebaasi autoril ainuõigus teha või lubada järgmist:
[…]
d) edastamine, näitamine või esitamine üldsusele;
[…]”
4. Direktiivi 96/9 III peatükis („Sui generis õigus”) asuvas artiklis 7 („Kaitse objekt”) on sätestatud järgmist:
„1. Liikmesriigid sätestavad andmebaasi tegija õiguse keelata andmebaasi kogu sisust või kvantiteedilt või kvaliteedilt olulisest osast väljavõtte tegemist ja/või selle taaskasutamist, kui selle andmebaasi sisu kogumiseks, kontrollimiseks või esitamiseks on tehtud kvalitatiivselt ja/või kvantitatiivselt oluline investeering.
2. Käesolevas peatükis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) väljavõtte tegemine – andmebaasi kogu sisu või selle olulise osa mis tahes viisil või mis tahes vormis ajutine või alaline ülekandmine teise väljendusvormi;
b) taaskasutamine – andmebaasi kogu sisu või selle olulise osa kättesaadavaks tegemine üldsusele kas koopiate levitamise, rentimise, sidusliini kaudu edastamise või muul viisil ülekandmise teel. Pärast andmebaasi koopia esmamüüki ühenduses õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul lõpeb õigus kontrollida selle koopia edasimüüki ühenduses.
Avalikku laenutamist ei loeta väljavõtte tegemiseks ega taaskasutamiseks.
[…]”
B. Siseriiklikud õigusnormid
5. Ühendkuningriik võttis direktiivi 96/9 üle Copyright, Design and Patents Act 1988 (1988. aasta intellektuaalomandi/autoriõiguse, disainilahenduste ja patentide seadus) reformiga, mis viidi lõpuni määrusega Copyright and Rights in Database Regulations 1997 (SI 1997/3032) (1997. aasta määrus intellektuaalomandi ja andmebaaside õiguste kohta). Ühendkuningriigi õigusnormide sisu langeb kokku direktiivi omaga.
II. Asjaolud
6. Football Dataco Ltd, Scottish Premier League Ltd, Scottish Football League, PA Sport UK Ltd (edaspidi „Football Dataco jt”), kes on käesolevas menetluses hagejateks olevad äriühingud, korraldavad Inglise ja Šoti meistrivõistlusi jalgpallis. Esimene neist loob ja haldab nende meistrivõistlustega seotud andmeid ja intellektuaalomandi õigusi ning väidab, et tal on Briti õiguse alusel sui generis õigus andmebaasile „Football Live”.
7. Vaidlusalune andmebaas (Football Live) kogub andmeid toimuvate jalgpallimatšide kohta (löödud väravad, mängijate arv, kaardid, vead, asendamised). Peamiselt koguvad andmeid endised profijalgpallurid, kes tegutsevad iseseisvalt Football Dadaco jt nimel, käies selleks asjaomastel jalgpallimatšidel. Nende andmete kogumine ja/või nende õigsuse kontrollimine nõuab Football Dataco jt väidete kohaselt suurt investeeringut, lisaks nõuab Football Live’i koostamine asjatundjatelt suurt kogemust, võimekust, eristusvõimet, intellektuaalset panust ja/või palju tööd.
8. Saksa äriühing Sportradar GmbH levitab interneti teel otse Inglise jalgpallimeistrivõistluste kohtumiste tulemusi ja viidatud statistikat. Selle teenuse nimetus on „Sport Live Data”.
9. Täpsemalt on Sportradar GmbH-l veebisait betradar.com. Sportradar GmbH kliendiks olevad kihlveoäriühingud sõlmivad väidetavasti lepinguid Sportradar GmbH Šveitsi emaettevõtja Sportradar AG-ga. Nende äriühingute hulgas on ka Ühendkuningriigi äriühing bet365 ja äriühing Stan James, mis on registreeritud Gibraltaril. Mõlemad pakuvad Ühendkuningriigi turule mõeldud kihlveoteenust. Nende vastavatel veebilehtedel on link aadressile betradar.com. Lehel olev valik Live Score annab juurdepääsu teabele, mis on esitatud reklaamiriba all, millel on kuvatud nimed bet365 või Stan James, millest Court of Appeal järeldab, et Ühendkuningriigi üldsus on kostjaks olevate äriühingute jaoks tähtis sihtgrupp.
10. 23. aprillil 2010 esitasid Football Dataco jt hagi Sportradari vastu High Court of England and Wales’ile, väites et Sport Live Data kaudu esitatud andmed olid välja võetud Football Live’ist, ning nõudes kahju hüvitamist, kuna oli rikutud nende sui generis õigust andmebaasile Football Live.
11. Sportradar vaidles vastu Briti kohtu pädevusele ja taotles Landgericht Gera’lt (Saksamaa) ametlikku tuvastamist, et tema tegevus ei riku Football Dataco jt ühtegi intellektuaalomandi õigust.
12. High Court tunnistas end pädevaks Football Dataco jt hagi läbi vaatama osas, mis puudutab Sportradari ja selle Ühendkuningriigis veebisaiti kasutavate klientide solidaarvastutust; ja et tal puudus pädevus vaadata läbi hagi osas, mis puudutas Sportradari ainuvastutust. Mõlemad pooled esitasid High Courti otsuse peale apellatsiooni Court of Appeal’ile, kes on nüüd esitanud käesoleva eelotsuse küsimuse.
III. Esitatud küsimus
13. Esitatud küsimus on sõnastatud järgmiselt:
„Kui isik laadib andmeid direktiiviga 96/9/EÜ (edaspidi „andmebaaside õiguskaitse direktiiv”) ette nähtud sui generis õigusega kaitstud andmebaasist oma veebiserverisse, mis asub liikmesriigis A, ja see veebiserver saadab vastuseks liikmesriigis B asuva kasutaja päringule need andmed selle kasutaja arvutisse, nii et need salvestatakse selle arvuti mällu ja kuvatakse selle ekraanil, siis
a) kas neid andmeid sedasi saates teeb kõnealune isik neist „väljavõtte” või „taaskasutab” neid?
b) kas kõnealuse isiku tegevuse puhul on tegemist väljavõtte tegemisega ja/või taaskasutamisega
i) ainult liikmesriigis A,
ii) ainult liikmesriigis B või
iii) nii liikmesriigis A kui ka B?”
14. Court of Appeal kinnitab, et ta ei pea sobivaks esitada oma arvamust selle kohta, piirdudes vaid poolte argumentide edastamisega (eelotsusetaotluse punkt 45).
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
15. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 8. aprillil 2011.
16. Kirjalikke märkusi esitasid Hispaania ja Portugali valitsus, põhikohtuasja pooled ja komisjon.
17. Kuna kohtuistung otsustati korraldada, siis palus Euroopa Kohus pooltel keskenduda oma väidetes kahele küsimusele:
– Kuidas sõnastada küsimust andmete saatmise asukoha kohta, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, ja küsimusi põhikohtuasjale kohaldatavate õigusnormide ja nende alusel territoriaalset pädevust omava kohtu kohta vastavalt Rooma II määruse ja Brüsseli I määruse alusel?
– Missugune on kohtuotsuse L’Oréal(3) punktides 61–67, kohtuotsuse Pammer ja Alpenhof(4) punktides 61–94 ja kohtuotsuse eDate Advertising jt(5) punktides 45–52 esitatud kohtupraktika arengute võimalik mõju käesolevale asjale?
18. 8. märtsil 2012 toimunud kohtuistungil osalesid Belgia ja Portugali valitsus, põhikohtuasja pooled ja komisjon.
V. Väited
19. Football Dataco jt väidavad Court of Appeali esitatud esimese küsimuse kohta, et andmete saatmine kasutaja arvutisse kujutab endast nii väljavõtte tegemist – kuna tegu on kaitstud andmebaasist pärinevate andmete ülekandmisega ühest väljendusvormist teise – kui ka taaskasutamist, kuna tegu on nimetatud andmete edastamisega üldsusele.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse osas väidavad Football Dataco jt, et Sportradari toiminguid tuleb lugeda Ühendkuningriigis toimunuks, kuna need olid suunatud sellesse liikmesriiki. Seetõttu tuleb nende arvates kohaldada nn „edastamisteooriat”, mida käsitleb nii direktiiv 2001/29(6), WIPO autoriõiguse leping(7) kui ka Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses L’Oréal.
21. Hispaania valitsus on peamiselt nõus Football Dataco jt seisukohaga, kinnitades, et tema arvates kujutab käsitletud tegevus väljavõtte tegemist, mis toimus liikmesriigis A, kus asub andmebaas, kuhu laetakse andmeid kaitstud baasist, ja taaskasutamist, mis toimus riigis B, kus asub kasutaja, kellele tema päringu alusel neid andmeid saadetakse.
22. Portugali valitsus märgib, et põhikohtuasjas oleks võimalik olnud andmeid saada ilma kaitstud baasi kasutamata. Seega, kuna selle olukorra osas ei saa esineda kindlust, võib üksnes rääkida taaskasutamise toimingutest, mis toimusid pealegi mõlemas liikmesriigis.
23. Komisjon väidab omalt poolt, et küsimust tuleb laiendada andmete laadimisele enne nende saatmist, mis tähendab, et tegu oleks väljavõtte tegemisega, mis eeldaks taaskasutamist. Mis puudutab nende toimingute toimumise asukohta, siis väidab komisjon, et see on õigusliku kvalifitseerimise tarvis tähtsusetu, ja et selles asjas omab see siseriiklikus menetluses tähtsust üksnes hiljem, kui tuleb kindlaks määrata juhtumile kohaldatav õigus.
24. Lõpuks jääb Sportradar käsitletud toimingute asukohta puudutava küsimuse juurde, väites et selle kindlaksmääramiseks tuleb jääda nn „väljastamisteooria” juurde. Tema arvates toetavad seda teooriat direktiiv 96/9, Berni konventsioon(8), direktiiv 89/52(9), direktiiv 93/83(10) ja direktiiv 2001/29. Selle lähenemise tagajärjel on nii andmete saatmine kui ka sellele eelnev laadimine taaskasutamise toimingud, mis toimuvad üksnes liikmesriigis, kus asub server, millele on salvestatud kaitstud andmed.
25. Mis puudutab kahte küsimust, millele Euroopa Kohus palus pooltel kohtuistungil oma väited keskendada, siis on nad kõik üksmeelel, et andmete saatmise asukoht on määrav, et tuvastada nii pädev siseriiklik kohus kui ka kohaldatav materiaalõigus. Seega on pooltevaheline vaidlus algusest peale keskendunud selle koha tuvastamisele, kus sui generis õiguste rikkumine aset leidis. Selles osas on kõik jäänud oma seisukohtadele, mida nad kaitsesid kirjalikes märkustes, välja arvatud komisjon, kes väitis kohtuistungil, et siinses asjas oli toimunud nii väljavõtte tegemine kui ka taaskasutamine ja et mõlemad toimusid nii riigis A kui ka riigis B, kusjuures tema arvates oli määrav eristada ühelt poolt kahju tekitavat toimingut ja teiselt poolt kahju ennast.
26. Kohtuistungil olid nii Belgia kui ka Portugali valitsus üksmeelel, et Football Live’i ei tuleks lugeda direktiivi 96/9 artikli 1 lõike 2 tähenduses „andmebaasiks”, kuna ei selle sisu ega ülesehitus ei vasta vajalikele nõuetele, et saada nimetatud direktiiviga tagatud kaitset.
VI. Hinnang
A. Esialgsed kaalutlused
27. Et mõista õigesti Court of Appeali esitatud küsimuste mõtet ja ulatust, toob minu arvates palju selgust Court of Appeali määruses enne ja koos sama kuupäeva eelotsusetaotlusega esitatu.
28. Viidatud kohtumäärus lõpeb järeldusega, et a) kohtul puudub pädevus hinnata hagi intellektuaalomandi rikkumise osas (eelotsusetaotluse punktides 14–18 käsitletud küsimus); b) kohtul on pädevus hinnata Sportradari solidaarvastutuse küsimust (eelotsusetaotluse punktides 19–39 käsitletud küsimus); c) ei saa teha lõplikku otsust asja käsitleva kohtu pädevuse osas hinnata hagi, mis on esitatud kostjate vastu individuaalselt.
29. Viimase asjaolu kohta ei ole eelotsusetaotluses selget vastavust. Seevastu on alates eelotsusetaotluse punktist 40 esitatud küsimuste põhjenduseks loetav osa: küsimused, mis käsitlevad mõisteid „väljavõtte tegemine” ja „taaskasutamine” (punktid 40 ja 41), kuid peamiselt ulatuslik kirjeldus poolte seisukohtadest seoses „edastamise” ja „vahendamise” teooriatega (punktid 42–46), lõpetades küsimuste otsese esitamisega, nagu need on juba eespool välja toodud.
30. Esimene küsimus käsitleb seda, kuidas direktiivi 96/9 alusel õiguslikult kvalifitseerida toimingud, mida Court of Appeal detailselt kirjeldab järgmises sõnastuses: sui generis õigusega kaitstud andmebaasist saadud teabe „saatmine” ühes liikmesriigis asuvat serverit haldava isiku poolt teises liikmesriigis asuva kasutaja arvutisse sellise kasutaja eelneva päringu põhjal.
31. Siiski ei ole küsimust andmebaasi Football Live kohta – mida tuleb mõista kui „andmebaasi” direktiivi 96/9 artikli 1 lõike 2 tähenduses – ega õiguste kohta, mis Football Dataco jt väidavad omavat sellele andmebaasile. Seega on minu arvates kohatu, kuidas Belgia ja Portugali valitsus kõige selle põhjal küsivad, kas Football Live on direktiivi 96/9 alusel kaitstud andmebaas.
32. Põhikohtuasjas ei ole vaidluse esemeks ei see küsimus ega ka see, kas Football Dataco jt on Football Live’i andmebaasi suhtes sui generis õiguse omanikud.
33. Seevastu tuleb enne meenutada, nagu on märgitud eelotsusetaotluse punktis 19, et see, mida Sportradar konkreetselt käesolevas menetluses vaidlustab, on Ühendkuningriigi kohtute pädevus menetleda sui generis õiguse rikkumist, millele viitasid Football Dataco jt individuaalselt tema vastu esitatud hagis.
34. Samuti ei ole küsimus selles, kas „saadetud” teave tuleneb Football Live’ist ja kas „saatmine” toimus Sportradari serverist, mis asub muus liikmesriigis kui Ühendkuningriik. Kuna eelnevat seega eeldatakse, ei tule minu arvates – ja vastupidi komisjoni seisukohale – küsida, kuidas kvalifitseerida Football Live’ist saadud teabe sisestamist Sportradari serverisse. Vastus sellele küsimusele ei aitaks sugugi vastata sellele, mida Court of Appeal küsib praegu Euroopa Kohtult, kuna räägitakse vaid Ühendkuningriigis asuvate kasutajate arvutisse sellise teabe saatmisest, mille laadi, omandamise ja päritolu kohta ei ole tekkinud kahtlusi.
35. Teine küsimus käsitleb „saatmise” toimingu asukohta, kui „saatmise” määratlus on lõpuks antud. Komisjoni arvates ei oma saatmise koha kindlaksmääramine tähtsust selle saatmise kvalifitseerimisel. Ja nii ongi ilma ühegi kahtluseta. Kuid see ei ole iseenesest määrav. On võimalik, et Court of Appeal küsib „saatmise” koha kohta seetõttu, et üksnes selle teabe põhjal tuleb oletada, kas esinevad tingimused, määramaks kohut, kellel on pädevus põhikohtuasja menetleda, kusjuures tegu on küsimusega, mis – nagu kohtuistungil ilmnes – on üks menetluses esitatud küsimuse aspektidest (eelotsusetaotlus punktid 19 ja 20).
36. Siiski ei saa jätta arvesse võtmata seda, et Court of Appeal on väga täpselt sõnastanud need kaks Euroopa Kohtule esitatud küsimust. Ta on kogu aeg hoolitsenud selle eest, et viidata oma kahtlustes Sportradari toime pandud saatmise toimingule, küsides esmalt, kas seda tuleb kvalifitseerida „väljavõtte tegemise” või „taaskasutamisena”, ja seejärel koha kohta, kus konkreetne toiming aset leiab. Minu arvates soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus – vältimaks mis tahes viidet selle toiminguga tekitatud kahjule – jätta Euroopa Kohtule kaalutlusruumi seoses „saatmise” koha tuvastamisest tehtavate järeldustega. Jään seetõttu selle konkreetse saatmise toimingu asukoha tuvastamise küsimuse juurde, laskumata küsimusse, mis puudutab sellest vastusest teha võidavaid järeldusi, mille üle peab otsustama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
37. Teisest küljest leian, et põhikohtuasjas tehtud toimingutest tulenevast teabest ei lähtu, et Court of Appeal eeldab kahtluste teket juhtumile kohaldatava õiguse tuvastamise küsimuses, kui on kindlaks määratud põhikohtuasja lahendamiseks pädev kohus. Selle küsimuse üle ei vaieldud ka kohtuistungil, mistõttu minu arvates ei sobi Euroopa Kohtul selles küsimuses seisukohta võtta.
B. Kuidas õiguslikult kvalifitseerida sui generis õigusega kaitstud andmebaasist saadud teabe „saatmist” ühes liikmesriigis asuvat serverit haldava isiku poolt teises liikmesriigis asuva kasutaja arvutisse sellise kasutaja eelneva päringu põhjal
38. Minu arvates tuleneb esimese küsimuse vastus hõlpsasti Euroopa Kohtu praktikast mitmes võrdlemisi hiljutises kohtuotsuses.(11)
39. Vastavalt sellele kohtupraktikale tuleb mõisteid „väljavõtte tegemine” ja „taaskasutamine” „tõlgendada nii, et need hõlmavad igasuguseid tegusid, millega vastavalt kas omastatakse ilma andmebaasi tegija nõusolekuta tema tehtud investeeringu tulemused või tehakse need üldsusele kättesaadavaks, võttes temalt sel moel sissetuleku, mis oleks võimaldanud tal investeerimiskulud tagasi saada” (eespool viidatud kohtuotsus The British Horseracing Board, punkt 51).
40. Lisaks on tegu mõistetega, mida ei saa „ammendavalt defineerida kui otse andmebaasist väljavõtte tegemise või taaskasutamise juhtumeid, jättes andmebaasi tegija kaitseta andmebaasist tehtud koopia lubamatu kopeerimise eest” (eespool viidatud kohtuotsus The British Horseracing Board Ltd, punkt 52). Seetõttu „ei eelda [mõisted „väljavõtte tegemine” ja „taaskasutamine”] otsest juurdepääsu kõnealusele andmebaasile” (eespool viidatud kohtuotsus The British Horseracing Board, punkt 53).
41. Siin käsitletavas juhtumis, mis on piiratud sui generis õigusega kaitstud andmebaasist saadud teabe „saatmisega” kasutaja arvutisse sellise kasutaja eelneva päringu põhjal, on ilmne, et tegu on toiminguga, mis on vajaliku osana hõlmatud üldsusele kättesaadavaks tegemise protsessiga, mis vastavalt kohtuotsusega The British Horseracing Board kehtestatud praktikale kujutab endast direktiivi 96/9 artikli 7 lõike 2 tähenduses taaskasutamist.
42. Nimelt võib direktiivis 96/9 viidatud „taaskasutamist” interneti teel toimuva edastamise kontekstis mõista üksnes kui tavapäraselt mitmeosalist toimingut, mis koosneb vajalikest tegevustest, et saavutada „kättesaadavaks tegemist”, millest direktiivi enda sõnastuse kohaselt „taaskasutamine” koosneb. Court of Appeali käsitletud saatmine, mille viis läbi Sportradar, kuulub sellesse mitmeosalisse toimingusse kui üks selle vajalikest osadest ja seetõttu tuleb siinses asjas järeldada, et see on olemuselt „taaskasutamine”.
43. Selles punktis tundub sobiv naasta eelotsuse küsimuste esitamise asjaolude juurde. Sellega võib mõista seda, kui oluline on teave, mille põhjal tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus seoses tema pädevusega hinnata väga konkreetset toimingut: Sportradari poolt läbi viidud „saatmist”.
44. Esmalt tuleb meelde tuletada, et Court of Appealil ei ole mingit kahtlust selles, et ta on pädev hindama Football Dataco jt esitatud hagi, mis käsitles Sportradari ja selle Ühendkuningriigis asuvate klientide solidaarvastutust. Seevastu tekib tal kahtlus oma pädevuse osas lahendada Football Dataco jt esitatud hagi individuaalselt Sportradari vastu.
45. Minu arvates on selge, et tegevuste jada, mis alates Sportradarist lõpeb sellega, et üksikisikutele tehakse Sportradariga lepingu sõlminud kihlveoettevõtjate vahendusel kättesaadavaks Football Live’i andmed, kujutab endast tüüpilist „taaskasutamise” juhtumit.
46. Kuna aga põhikohtuasja hagi on esitatud üksnes Sportradari vastu, siis esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse, kas üksnes selle äriühingu tegevus – mis toimub selle jada raames ja sellisena piiritletult kuulub õigusliku kvalifikatsiooni alla, mida võib kõigile neile toimingutele omistada – on selle raamistiku sees piisavalt eraldatav ja autonoomne, et seda eraldi kvalifitseerida.
47. Minu arvates peab vastus olema selge ei. Asjaolu, et sellistes olukordades, nagu on aluseks põhikohtuasjale, on „taaskasutamine” mitmele erinevale õigussubjektile omistatavate toimingute jada tulemus, ei eelda, et iga toimingut ei saaks iseseisvalt lugeda direktiivi 96/9 tähenduses ja selle tagajärgi arvestades „taaskasutamiseks”. On selge, et kõik need toimingud üksikult omavad tähendust kui selle mitmeosalise toimingu koostisosad ja seetõttu peavad need paratamatult arvesse tulema kõnealuse toimingu kvalifitseerimisel.
48. Seetõttu ja esimese ettepanekuna soovitan Euroopa Kohtul vastata esimesele küsimusele nii, et konkreetselt Sportradari poolt toime pandud „saatmine” kujutab endast direktiivi 96/9 artikli 7 lõike 2 punkti b tähenduses taaskasutamist.
C. Sui generis õigusega kaitstud andmebaasist saadud teabe „taaskasutamise” toimingu asukoht
49. Vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele ajendas pooli valima üks kahest klassikalisest teooriast edastamise valdkonnas. Ühelt poolt on nn „väljastamisteooria”, mille alusel on taaskasutamise toiming tehtud seal, kus asub Sportradari server, millelt ta „saatis” kahe Ühendkuningriigi turul teenuseid pakkuva kihlveoäriühingu klientide taotletud andmeid. Teiselt poolt on nn „edastamis- või kättesaamisteooria”, mille kohaselt taaskasutamine on toimunud Ühendkuningriigis, kus Sportradariga seotud kihlveoäriühingute kliendid said oma eelneva päringu alusel oma arvutitesse teabe, mille Sportradar väljaspoolt Ühendkuningriiki edastas.
50. Probleemi selline esitlus toob esile, et interneti kontekstis on ringhäälingu raames leiutatud kontseptuaalsete mõistete kasutamise kasutegur väga kahtlane. See on kontekst, milles poolte viidatud liidu õigusnormid kas ei vali selgelt ühte kahest võimalikust alternatiivist,(12) või kui valivad, siis seetõttu, et selle eesmärk on nimelt tagada ühte nendega identifitseeritud tegevustest.(13)
51. Käesolevas asjas sobib paremini – nagu seda on ka leidnud Euroopa Kohus – oma lahendus, mis sobib interneti teel toimuva edastamise eripäraga ja eelkõige asjale kohaldatavate liidu õigusnormide eripäraga, mille õige tõlgendus huvitas eelotsusetaotluse esitanud kohut.
52. Esimene viib meid interneti teel toimuva edastamise valdkonda, mille eripärasid teabe levitamise kontekstis sain käsitleda ühe teise eelotsuse küsimusega seoses.(14)
53. Teine viib meid direktiivini 96/9, mille eesmärk vastab järeldusele, et liikmesriikides ei ole õigused andmebaasidele piisavalt kaitstud, nagu on otsesõnu märgitud selle põhjenduses 1, nii et liidu seadusandja kavatsus oli pakkuda seda kaitset, tunnustades ja tagades andmebaasi autori nn sui generis õigused direktiivis endas käsitletud toimingute korral, nagu „väljavõtte tegemine” ja „taaskasutamine”, mis siinses asjas ongi käsitlusel.
54. Nagu juba kordasin, kasutab direktiiv 96/9 mõistet „taaskasutamine” kui iseseisvat kategooriat, mida määratletakse sõnastusega, mis minu arvates vastab täiesti andmete interneti teel edastamise erakorralisuse teoreetilise konstruktsiooni vajadusele.
55. Interneti kontekstis omandavad „väljastamise” ja „kättesaamise” kategooriad väga suhtelise väärtuse kui kriteerium, mille põhjal määrata kindlaks äärmuste „asukohta”, mille vahel edastamine toimub. Ülemaailmse ulatusega kommunikatsioonivahendi – mis oma sisu pidevalt uuendab ja mida endiselt iseloomustab märkimisväärne resistentsus normatiivse raamistiku distsipliinile, mis tõhususe ja võimekuse tagamiseks võib üksnes lähtuda riikide rahvusvahelise kogukonna ühisest tahtest – võrgulaadne konfiguratsioon muudab kasutuks kategooriad, mis lähtuvad mõistetest, mis sarnaselt aja ja ruumiga omandavad väga ebamäärase tähenduse virtuaalse reaalsuse maailmas.
56. Euroopa Kohus leidis sobiva kriteeriumi internetis leviva teabe sihtkohas. Kohus kasutas seda nii kohtuasjas L’Oréal (15) kui ka kohtuasjas Pammer ja Hotel Alpenhof. (16)
57. Minu arvates on selle kriteeriumiga samas tähenduses direktiivi 96/9 artikli 7 lõike 2 punktis b kasutatu, mis määratleb „taaskasutamise” kui kaitstud andmebaasi sisu mistahes vormis „kättesaadavaks tegemise üldsusele”.
58. See väljend „kättesaadavaks tegemine üldsusele” on minu arvates keskne kontseptuaalne võti, et vastata Ühendkuningriigi kohtu esitatud küsimusele. Sellega seoses hõlmab mõiste „taaskasutamine” kõiki toiminguid, mis siinses asjas alates Sportradari serverist „saatmisest” kuni kihlveoettevõtjateni lõpeb nende ettevõtjate klientide juurdepääsuga saadetud andmetele.
59. Lõpuks, kuna interneti kontekstis ei ole „taaskasutamine” üks toiming, vaid rea toimingute järjestikune jada, mille eesmärk on teatud andmete „kättesaadavaks tegemine” ühe võrgulaadse ja mitmepoolse struktuuriga kommunikatsioonivahendi kaudu, kusjuures need toimingud leiavad aset selles kommunikatsioonivahendis erinevatel territooriumidel asuvate üksikisikute tegevuse tulemusel, siis tuleb kokku leppida, et „taaskasutamise” „asukoht” vastab igale üksikule toimingule, mis on vajalik, et toimuks taaskasutamine, st kaitstud andmete „kättesaadavaks tegemine”.
60. Seetõttu ja teise ettepanekuna soovitan Euroopa Kohtul teisele küsimusele vastata nii, et käsitletud taaskasutamise toiming toimus erinevates liikmesriikides tehtud toimingute jada tulemusel, võttes arvesse, et taaskasutamine toimus kõigis ja igaühes nendest kohtadest.
VII. Ettepanek
61. Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Kui isik laadib andmeid direktiiviga 96/9/EÜ ette nähtud sui generis õigusega kaitstud andmebaasist oma veebiserverisse, mis asub liikmesriigis A, ja see veebiserver saadab vastuseks liikmesriigis B asuva kasutaja päringule need andmed selle kasutaja arvutisse, nii et need salvestatakse selle arvuti mällu ja kuvatakse selle ekraanil, siis on teabe saatmise toiming „taaskasutamine” selle isiku poolt.
2. Selle isiku lõpule viidud taaskasutamine toimub nii liikmesriigis A kui ka liikmesriigis B.