KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JÁN MAZÁK
esitatud 3. mail 2012(1)
Kohtuasi C‑115/11
Format Urządzenia i Montaże Przemysłowe Spółka z o. o.
versus
Zakład Ubezpieczeń Społecznych I Oddział w Warszawie
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Apelacyjny – Sąd Pracy i Ubezpieczeń Społecznych w Warszawie (Poola))
Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Kohaldatavate õigusnormide kindlaksmääramine – Tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötav isik – Töökohustuste täitmine järjestikustel ajavahemikel ja järjestikuste töölepingute alusel – Vormi E 101 kohane tõend – Lahknevus töölepingu ja selle tegeliku täitmise vahel
I. Sissejuhatus
1. Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus) (Poola) esitas 15. detsembri 2010. aasta kohtumäärusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 2. märtsil 2011, Euroopa Kohtule eelotsuseküsimused selle kohta, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes – nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 118/97(2) redaktsioonis ja arvestades muudatusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusest (EÜ) nr 1992/2006(3) – (edaspidi „määrus nr 1408/71” või „määrus”) artikli 14 lõike 2 punkti b.
2. Eelotsetaotlus esitati kohtuvaidluses ühelt poolt äriühingu Format Urządzenia i Montaże Przemysłowe Sp. z o. o. (edaspidi „Format”) ja töötaja Wiesław Kita ning teiselt poolt Zakład Ubezpieczeń Społecznych I Oddział w Warszawie (Varssavi sotsiaalkindlustusameti 1. osakond, edaspidi „ZUS”) vahel, mille ese on W. Kita suhtes kohaldatavate õigusnormide kindlaksmääramine vastavalt määrusele nr 1408/71.
3. Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas W. Kita olukorras olevat isikut saab määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b kohaldamisel pidada „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötavaks isikuks”, mille korral võivad erandina olla kohaldatavad töötaja elukohaliikmesriigi, käesoleval juhul Poola õigusnormid.
II. Õiguslik raamistik
4. Määruse nr 1408/71 artiklis 13 „Üldreeglid” on käesolevas kohtuasjas olulises osas, seoses kohaldatavate õigusnormide kindlaksmääramisega sätestatud:
„1. Vastavalt artiklitele 14c ja 14f alluvad isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.
2. Arvestades artikleid 14–17:
a) liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil;
[…]”
5. Määruse nr 1408/71 artikli 14 „Töötajate suhtes, v.a meremehed, kohaldatavad erireeglid” lõigetes 1 ja 2 on asjakohases osas sätestatud:
„Artikli 13 lõike 2 punktis a sätestatud reegli kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid ja erijuhtumeid:
1. a) Liikmesriigi territooriumil tööle võetud isiku suhtes, kelle tema tööandja lähetab teise liikmesriigi territooriumile tööle sama tööandja heaks, jäävad kehtima esimesena nimetatud liikmesriigi õigusaktid, tingimusel et kõnealuse töötamise eeldatav kestus ei ületa 12 kuud ning et ta ei ole saadetud asendama teist isikut, kelle ametiaeg seal on lõppenud.
b) Kui töö kestab ettenägematute asjaolude tõttu kauem kui esialgu eeldatud ja ületab 12 kuud, kohaldatakse jätkuvalt esimesena nimetatud liikmesriigi õigusakte kuni kõnealuse töö lõppemiseni, tingimusel et selle liikmesriigi pädev võimuorgan, kelle territooriumile kõnealune isik lähetati, või pädeva võimuorgani määratud organ annab selleks oma nõusoleku. Nõusolekut ei saa anda kauemaks kui 12 kuuks.
2. Tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kohaldatavad õigusaktid määratakse kindlaks järgmiselt:
a) isiku suhtes, kes töötab transpordivahendil või kuulub lennuekipaaži ettevõtja juures, kes pakub rendi või tasu eest või oma kulul rahvusvahelisi raudtee‑, maantee‑, õhu‑ või siseveetransporditeenuseid reisijate‑ või kaubaveoks ja kelle registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht on liikmesriigi territooriumil, kehtivad nimetatud liikmesriigi õigusaktid järgmiste piirangutega:
[…]
b) Punktis a nimetamata isikute suhtes kehtivad:
i) tema elukoha järgse liikmesriigi õigusaktid, kui tema töötamine toimub osaliselt selle territooriumil või kui ta on seotud mitme ettevõtja või mitme tööandjaga, kelle registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht on eri liikmesriikide territooriumil;
ii) liikmesriigi õigusaktid, mille territooriumil paikneb tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht, juhul kui ta ei ela ühegi sellise liikmesriigi territooriumil, kus ta töötab.”
III. Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
6. Eelotsusetaotluses on märgitud, et Format, mille registreeritud asukoht on Varssavis, tegutseb ehitustööde alltöövõtjana eri liikmesriikide turgudel. Aastal 2008 tegeles ta ligikaudu 15–18 ehitusprojektiga üheaegselt viiel või kuuel turul. Formati modus operandi oli kasutada Poolas tööle võetud töötajaid eri liikmesriikides käimas olevates ehitusprojektides, olenevalt äriühingu vajadustest ja töö laadist.
7. Töötaja, keda Format tahtis järjekordsele ehitusele lähetada, sai korralduse sinna kohale sõita. Kui ehitusleping lõppes ja selle töötaja jaoks tööd ei olnud, pöördus ta Poolasse tagasi ja ootas tööd ning sel ajal ta kas sai palgata puhkuse või tööleping lõpetati. See olenes tööde arvust, kusjuures aastatel 2008–2009 (kriisiaastad) oli vähem tööd. Põhimõtteliselt pidi töötaja töötama Euroopa Liidu riikides. Aastatel 2008–2009 ükski Formati töötaja Poolas mingeid töökohustusi ei täitnud.
8. W. Kita elukoht määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti h määratluse tähenduses (tema alaline elukoht) on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul Poolas.
9. Kolmel korral oli W. Kita Formati täistööajaga töötaja tähtajalise töölepingu alusel.
10. Esimene tähtajaline leping sõlmiti tähtajaga 17. juuli 2006 kuni 31. jaanuar 2007 ning seda pikendati 22. detsembrini 2007. See leping lõpetati 30. novembril 2006. Lepingu punkti 2 alapunktis 2 on märgitud töötamise kohaks tööd ja ehitused Poolas ja mujal Euroopa Liidu territooriumil (Iirimaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Saksamaa, Soome) vastavalt tööandja korraldustele. W. Kita töötas selle lepingu alusel siiski üksnes Prantsusmaal.
11. ZUS kui pädev pensioniasutus andis tähtajaks 17. juuli 2006 kuni 22. detsember 2007 välja tõendi määruse (EMÜ) nr 574/72(4) artiklis 11a ette nähtud vormil E 101, kinnitades määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alusel, et W. Kita suhtes on kohaldatavad Poola õigusnormid. Pärast nimetatud lepingu lõpetamist muudeti seda tõendit nii, et see kehtis kuni 30. novembrini 2006.
12. Teine tähtajaline tööleping Formati ja W. Kita vahel sõlmiti 2. jaanuaril 2007 tähtajaga 4. jaanuar 2007 kuni 21. detsember 2008. Selle lepingu punkti 2 alapunktis 2 on märgitud töötamise kohaks Poola ja muu Euroopa Liidu territoorium (Iirimaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Saksamaa, Soome) vastavalt tööandja korraldustele.
13. Selle lepingu alusel töötas W. Kita väljaspool Poolat, nimelt Prantsusmaal. Leping lõpetati poolte kokkuleppel 5. aprillil 2008, kuid alates 22. augustist 2007 kuni 31. detsembrini 2007 ei saanud W. Kita haiguse tõttu töötada. Sellepärast 8. jaanuaril 2008 muutis ZUS kõnealuse lepingu tähtajaks välja antud vormi E 101 kohast tõendit nii, et see kehtis kuni 22. augustini 2007.
14. Oma 23. juuli 2008. aasta otsusega (edaspidi „vaidlusalune otsus”), mille adressaatideks olid Format ja W. Kita, keeldus ZUS – tuginedes Poola õigusnormidele ning määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punktile a ja artikli 14 lõike 2 punktile b – välja andmast vormi E 101 kohast tõendit W. Kita suhtes kohaldatavate õigusnormide kohta ning kinnitamast sellel tõendil, et alates 1. jaanuarist 2008 kuni 21. detsembrini 2008 ja alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtib W. Kita suhtes Poola sotsiaalkindlustusskeem. Vaidlusaluses otsuses märgiti, et W. Kita ei ole tavaliselt kahe või enama Euroopa Liidu ega Euroopa majanduspiirkonna liikmesriigi territooriumil töötav isik, vaid on töötaja, keda lähetatakse vastavalt tööandja olukorrale.
15. Pärast vaidlusaluse otsuse teatavakstegemist sõlmisid Format ja W. Kita omavahel 24. juulil 2008 kolmanda tähtajalise töölepingu. Selle lepingu tähtaeg oli 30. juuli 2008 kuni 31. detsember 2012 ning töötamise kohaks märgiti seesama, mis kahes eelmises töölepingus. Siiski täiendati 24. juuli 2008. aasta lepingut punktiga, et töötamise koht Soomes on Olkiluoto tuumaelektrijaam. Pärast Soomes töötamist anti W. Kitale palgata puhkus alates 1. novembrist 2008 kuni 30. septembrini 2009 ning vabastati ta seega kohustusest teha tööd, mille eest makstakse tasu. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 16. märtsil 2009.
16. Format esitas vaidlusaluse otsuse peale kaebuse Sąd Okręgowy – Sąd Ubezpieczeń Społecznych w Warszawie’sse (ringkonnakohus – sotsiaalkindlustuskohus Varssavis), kes jättis kaebuse 12. veebruari 2009. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et ei saa eeldada W. Kita lähetamist vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punktile a, sest Formati peamine tegevuskoht ei ole riigis, kus on tema registreeritud asukoht. Samuti tuvastas Sąd Okręgowy, et W. Kita ei ole „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötav isik”, vaid ta töötas mitu kuud või üle 10 kuu alaliselt ühe liikmesriigi (algul Prantsusmaa ja siis Soome) territooriumil, mistõttu tema olukorra suhtes kehtib ühenduse tasandil kooskõlastamise üldreegel, mille kohaselt määratakse kohaldatavad õigusaktid kindlaks töökohustuste täitmise koha põhimõttel.
17. Format ja W. Kita on andnud eelotsusetaotluse esitanud kohtusse apellatsioonkaebuse Sąd Okręgowy otsuse peale.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses väidab Format, et süsteem, mille alusel tema töötajad töötavad, kuulub määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse ja selle alapunkti kohaselt ei pea töötaja töötama kahes või enamas liikmesriigis ühel ja samal ajavahemikul, samuti ei ole seal viidatud mis tahes ajavahemike kestuse arvutamisele ega sellele, kui sageli peab töötaja asukohti vahetama või riigipiire ületama.
19. W. Kita esitab sellesama argumendi, märkides oma apellatsioonkaebuses, et tema olukorrale on asjakohane kohaldada määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunktis ii sätestatud reeglit, sest ta on Formatiga töösuhtes olles juba olnud „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötav isik” – s.o kuue liikmesriigi territooriumi suhtes sõlmitud lepingute alusel –, olgugi et ta on seni täitnud töökohustusi kõigest kahe liikmesriigi (Prantsusmaa ja Soome) territooriumil. Pealegi, kui ta peaks asuma tööle ehitusel Poolas, oleks kohaldatav ka artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkt i.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelotsusetaotluses, et ühes teises menetluses, mis puudutas üht Formati töötajat, otsustas Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus), et mõiste „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötav isik” määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti ii tähenduses ei ole täiesti selge. See termin võib tähistada kas 1) töötajat, kes üheainsa töösuhte raames töötab samaaegselt mitmes liikmesriigis, või 2) isikut, kes töötab üheainsa tööandjaga sõlmitud töölepingu alusel järjestikustel ajavahemikel mitmes liikmesriigis. Arvestades määruse eesmärke ja konkreetselt eesmärki ületada haldusraskused, mis tekiksid lex loci laboris‑põhimõtte kohaldamisel ajutisele töötamisele ning eesmärki edendada töötajate vaba liikumist, oleks nimetatud kohtu arvates mõistlik pidada isikut määruse artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti ii tähenduses „tavaliselt“ kahe või enama liikmesriigi territooriumil „töötavaks” juhul, kui see isik on üheainsa töösuhte raames kohustatud alaliselt (tavaliselt) töötama mitmes liikmesriigis, mis ei ole tema elukohaliikmesriik.
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tekib sellest tõlgendusest kaks küsimust. Esiteks ei ole selge, kas eri liikmesriikides töökohustuste täitmise järjestikuste ajavahemike kestus ning nende vahele jääv aeg on oluline tegur. Selle kindlaksmääramisel ei saa arvestamata jätta määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punkti a, milles on sätestatud töötajate ajutise lähetamise ajapiirang 12 kuud.
22. Teiseks tekib küsimus, kas määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkt ii kohaldub juhul, kui töölepingust tulenev kohustus täita alaliselt töökohustusi kahes või enamas liikmesriigis hõlmab töökohustuste täitmist töötaja elukohaliikmesriigis, kui töökohustuste täitmine selles liikmesriigis on lepingu sõlmimise ajal nähtavasti siiski välistatud. Kui vastus sellele on eitav, tekib ka veel küsimus, kas saab kohaldada määruse artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i.
23. Nendel asjaoludel otsustas Sąd Apelacyjny menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:
„1. Kas see, et nõukogu […] määruse (EMÜ) nr 1408/71 […] artikli 14 lõike 2 esimeses lauses sätestatud isikulisesse kohaldamisalasse kuulub „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötav isik” – kelle kohta sama lõike punktis b on järgnevalt täpsustatud, et tegemist on punktis a nimetamata isikuga –, tähendab töötaja puhul, kes töötab töösuhte alusel üheainsa tööandja juures, seda, et:
a) teda tuleb pidada selliseks isikuks juhul, kui ta töö laadist tulenevalt töötab samaaegselt – sealhulgas ka suhteliselt lühikeste perioodide kestel – eri liikmesriikides ning ületab seoses sellega sageli riigipiire,
ja ka seda, et:
b) teda tuleb pidada selliseks isikuks ka juhul, kui ta on üheainsa töösuhte raames kohustatud alaliselt (tavaliselt) töötama mitmes liikmesriigis, sealhulgas oma elukohariigis, või mitmes muus liikmesriigis
– kas olenemata eri liikmesriikides töökohustuste täitmise järjestikuste ajavahemike kestusest ja nende vahele jäävast ajast – või ajalise piiranguga?
2. Kas juhul, kui eespool punktis b kirjeldatud tõlgendus peab paika, saab määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti ii kohaldada olukorras, kus töötaja ja üheainsa tööandja vahelises töösuhtes kehtiv kohustus töötada alaliselt mitmes liikmesriigis hõlmab töökohustuste täitmist töötaja elukohaliikmesriigis, isegi kui selline olukord – töökohustuste täitmine just selles riigis – oli töösuhte sõlmimise ajal nähtavasti välistatud; ning kas eitava vastuse korral saab kohaldada määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i?”
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
24. Enne analüüsi on kohased mõned sissejuhatavad märkused, et piiritleda eelotsuseküsimustest tulenevad teemad.
25. Oma küsimustega, mida on asjakohane käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kindlaks teha, kas tema menetletavas kohtuasjas olulistel ajavahemikel tuli – määruse nr 1408/71 ja eelkõige selle määruse artiklis 14 sätestatud erandite õige kohaldamisviisi järgi – lugeda W. Kita suhtes kehtivaks Poola sotsiaalkindlustusskeem, s.o tema elukohaliikmesriigi õigusnormid, mis tähendaks, et ZUS kui pädev asutus oleks pidanud välja andma vormi E 101 kohase tõendi, kinnitades W. Kita kuulumist sellesse sotsiaalkindlustussüsteemi.
26. Selles suhtes tuleb kõigepealt märkida, et eelotsusetaotlusest nähtuvalt lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldusest, et määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punkt a, mis käsitleb töötajate ajutist lähetamist, ei ole W. Kita olukorrale kohaldatav seetõttu – nagu näib –, et tavaliselt ei ole tema tööandjal, äriühingul Format asukohaliikmesriigis, s.o Poolas olulist tegevust, mida nimetatud säte eeldab.(5)
27. Ma ei aseta seda hinnangut käesolevas menetluses küsimärgi alla, sest ka kohtuistungil on kinnitatud, et asjassepuutuvatel ajavahemikel ei teinud Format Poolas tegelikult mingeid ehitustöid.
28. Seega piirdub siseriiklik kohus oma küsimustes sisuliselt järelepärimisega, kas niisugune olukord nagu W. Kita oma võib kuuluda määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i või alapunkti ii kohaldamisalasse, arvestades, et määruse artikli 14 lõike 2 esimese lause kohaselt eeldab kummagi sätte kohaldamine seda, et tegu on „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötava isikuga”.
29. Selles suhtes on oluline järgmiseks märkida, et käesoleva kohtuasja asjaolusid iseloomustab – nagu mõned käesoleva menetluse osalised on õigesti täheldanud ja nagu kajastub teise küsimuse sõnastusest – lahknevus ühelt poolt Formati ja W. Kita vahel sõlmitud vastavate töölepingute tingimuste ja teiselt poolt selle vahel, kuidas neid lepinguid on tegelikult ellu rakendatud, mille arvele tuleb ühtlasi kirjutada teatav ebamäärasus siseriikliku kohtu esitatud küsimustes.
30. Nii oli töötamise koha kirjeldus töölepingutes kõigil juhtudel järgmine: tööd ja ehitused Poolas ja mujal Euroopa Liidu territooriumil (Iirimaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Saksamaa, Soome) vastavalt tööandja korraldustele.
31. Tegelikult aga, nagu nähtub siseriikliku kohtu ja menetluspoolte antud teabest, oli W. Kita olukord selline, et ühe tööandjaga (Format) sõlmiti järjestikused tähtajalised töölepingud, millest igaühe alusel täitis töötaja mitu kuud või üle 10 kuu töökohustusi üheainsa liikmesriigi territooriumil, s.o esimese kõnealuse töölepingu alusel – nagu ka sellele eelnenud tähtajaliste töölepingute alusel – Prantsusmaal ning järgnenud töölepingu alusel Soomes. Tuleb lisada, et siseriiklik kohus on tuvastanud, et W. Kita alaliseks elukohaks määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti h tähenduses jäi ka Prantsusmaal või Soomes töötamise ajal Poola.
32. Samuti ilmneb, et igal kõnealusel juhul anti töötajale töösuhte lõpetamisel palgata puhkus ning seejärel lõpetati tööleping ennetähtaegselt poolte kokkuleppel. Peale selle ilmneb, et pooled on nõus sellega ja teise küsimuse lähtekohaks on see, et nende lepingute kohaselt ei töötanud W. Kita oma elukohariigi Poola territooriumil.
33. Sellepärast on siseriiklikule kohtule õige ja kasuliku vastuse andmiseks minu arvates vaja kontseptuaalselt eristada esiteks küsimust, kuidas tõlgendada vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i ja alapunkti ii kohaldamise tingimusi, ja teiseks seda aspekti, mis puudutab käesoleval juhul tekkinud lahknevust ühelt poolt töölepingute ja seal „prognoositud” töötamiskohtade – mille põhjal Format taotles vormi E 101 kohast tõendit – ja teiselt poolt selle vahel, kuidas nendest lepingutest tulenevaid kohustusi tegelikkuses täideti.
34. Sellest lähtudes asun nüüd eespool kirjeldatud W. Kita tegelikku olukorda arvestades käsitlema määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 eespool nimetatud sätteid ning seejärel käsitlen lahknevust asjassepuutuvate lepingute tingimuste ja nende tegeliku täitmise vahel. Viimati nimetatud aspekt taandub sisuliselt küsimusele, kuidas – või õieti, millistel faktilistel ja tõenduslikel alustel – peab pädev asutus vormi E 101 kohase tõendi väljaandmisel kindlaks määrama, kas määruse artikli 14 lõikes 2 sätestatud ühe või teise erandi kohaldamise nõuded on käesolevas olukorras täidetud.
B. Menetlusosaliste peamised märkused
35. Seoses käesoleva eelotsusetaotlusega on kirjalikke märkusi esitanud Format ja ZUS, samuti Poola, Belgia ja Saksamaa valitsus ja komisjon. Need menetlusosalised, välja arvatud Saksamaa, olid esindatud ka 29. veebruari 2012. aasta kohtuistungil.
36. Formati väitel kuulub määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 kohaldamisalasse ka isik, kes on ühe töösuhte raames kohustatud alaliselt töötama mitmes liikmesriigis, olenemata sellest, kui pikad on järjestikused ajavahemikud, mille kestel ta täidab töökohustusi asjaomastes liikmesriikides, ja nende ajavahemike vahele jääv aeg, ning sisuliselt teeb Format ettepaneku vastata eelotsuseküsimustele jaatavalt. Teised menetlusosalised – kelle vastavaid märkusi ma samamoodi üksikasjalikult kokku ei võta – pakuvad mõistele „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötav isik” kõnealuse sätte tähenduses mitmesuguseid eri määratlusi, kusjuures enamik pooldab määruse artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti ii kitsamat tõlgendust kui see, mida pakub Format.
C. Hinnang
37. Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 1408/71 II jaotise sätted, mille hulka kuulub ka artikli 14 lõige 2, moodustavad Euroopa Kohtu praktika kohaselt täieliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi, mille eesmärk on tagada, et ühenduse piires liikuva töötaja suhtes kehtib ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeem, eesmärgiga hoida ära rohkem kui ühe liikmesriigi õigusnormide kohaldumine ja sellega kaasnevad komplikatsioonid. See põhimõte on konkreetsemal kujul väljendatud määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1, mille kohaselt alluvad isikud, kelle suhtes seda määrust kohaldatakse, üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele.(6)
38. Seoses sellega on määruse nr 1408/71 artikli 14 lõikes 2 ette nähtud erandid sama määruse artikli 13 lõike 2 punktis a sätestatud reeglist, mille kohaselt töötaja suhtes kehtivad selle liikmesriigi õigusaktid, kus ta töötab (lex loci laboris‑põhimõte).(7)
39. Nagu selgub määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 esimesest lausest, on need erandid seotud „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötava[te]” isikutega.
40. Selles suhtes sätestab määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkt b, mis kohaldub niisugustele isikutele (välja arvatud transpordivahendil või lennuekipaažis töötavatele isikutele artikli 14 lõike 2 punkti a tähenduses), esiteks artikli 14 lõike 2 punkti b alapunktis i, et elukohaliikmesriigi õigusakte tuleb kohaldada juhul, kui asjaomane isik täidab töökohustusi osaliselt selle liikmesriigi territooriumil.(8)
41. Selles suhtes tuleb märkida – nagu Belgia valitsus on toonitanud –, et nähtavasti ei vasta W. Kita olukord nendele tingimustele, kuivõrd on tõendatud, et asjakohasel ajavahemikul ei täitnud ta mingeid töökohustusi oma elukohariigis, s.o Poolas. Sellest tulenevalt tuleb minu arvates ainuüksi selle põhjal välistada määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i kohaldatavus käesoleva kohtuasja asjaoludele – kuid siiski olenevalt sellest, mida siseriiklik kohus selles küsimuses lõplikult tuvastab, ja kaalust, mida sellega seoses omistatakse töölepingu sõnastusele, nagu edaspidi viidatud.
42. Määruse artikli 14 lõike 2 punkti b alapunktis ii aga on sätestatud, et isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte, mille territooriumil paikneb tema tööandjaks oleva ettevõtja asukoht, juhul kui ta ei ela ühegi sellise liikmesriigi territooriumil, kus ta töötab.
43. Ehkki eelotsusetaotluses antud teabest ilmnevalt vastab W. Kita sellele viimati nimetatud tingimusele, oleneb määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti ii – nagu ka sama lõike alapunkti i – kohaldatavus tema olukorrale sellest, kas teda saab pidada „tavaliselt kahes või enamas liikmesriigis töötavaks isikuks”.
44. Tõepoolest ei ole seda mõistet määruses täpsemalt määratletud, kuid kõigepealt saab vähemalt üldiselt öelda, et arusaadavalt tähistab see töötamist mitte ainult ühe ja sama liikmesriigi territooriumil, vaid töötamist tavaliselt ja alaliselt – st reeglina, mitte kõigest erandina või ajutiselt – mitme liikmesriigi territooriumil.(9)
45. Mõned näited selle kohta, millist töötamist on artikli 14 lõike 2 esimeses lauses silmas peetud, on olemas nii määruses endas kui ka Euroopa Kohtu praktikas.
46. Nii näiteks, nagu tuleneb määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punktist a, peetakse isikuid, kes töötavad transpordivahendil või kuuluvad lennuekipaaži rahvusvahelisi veoteenuseid osutava ettevõtja juures, põhimõtteliselt tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötavateks isikuteks.
47. Peale selle nõustus Euroopa Kohus näiteks sellega, et määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i kohaldamisala hõlmab niisuguse töötaja olukorda, kelle elukoht on ühes liikmesriigis ja kes töötab ainult sellise ettevõtja juures, kelle asukoht on teises liikmesriigis, ning täidab korrapäraselt – igal nädalal mitu tundi ja ajavahemikul, mis ei piirdu 12 kuuga – töökohustusi esimesena nimetatud liikmesriigis.(10)
48. Need juhtumid viitavad olukordadele, kus isik põhimõtteliselt täidab töösuhte raames töökohustusi enam‑vähem samaaegselt või paralleelselt mitmes – s.o vähemalt kahes – liikmesriigis.
49. Minu arvates on siiski võimalik ka see, et tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötamise mõiste hõlmab niisugust olukorda, millele on viidanud siseriiklik kohus ja mida iseloomustab järjestikku või vaheldumisi töökohustuste täitmine või projektide teostamine rohkem kui ühes liikmesriigis.
50. Selles suhtes tuleb märkida, et määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punktis b sätestatud erandite – nagu ka määruse artiklites 14−17 sätestatud töötamiskoha riigi reegli teiste erandite – eesmärk on ületada takistused, mis tõenäoliselt piiraksid töötajate liikumisvabadust, ja julgustada majanduslikku lõimumist, eelkõige töötajate ja ettevõtjate osas.(11)
51. On selge, et selliseid takistusi ja komplikatsioone saab tekkida ka niisuguse töötaja puhul, kelle töötamine eespool kasutatud tähenduses ei toimu samaaegselt mitme liikmesriigi territooriumil, vaid seisneb töökohustuste täitmises eri liikmesriikides järjestikustel ajavahemikel või vaheldumisi.
52. Selles kontekstis ja sama teema puhul on kujukas seegi – ehkki see on seotud uue määrusega (EÜ) nr 883/2004,(12) mis ratione temporis ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav –, et määruse (EÜ) nr 987/2009(13) artikli 14 lõike 5 kohaselt on isik, „kes tavaliselt töötab kahes või mitmes liikmesriigis”, nii isik, kes teeb seda samaaegselt, kui ka isik, kes täidab oma töökohustusi vaheldumisi kahes või enamas liikmesriigis.
53. Selles suhtes on märkimist väärt, et selle sätte kohaselt tekib viimati nimetatud juhtumi koosseis olenemata niisuguse vaheldumise sagedusest ja korrapärasusest.
54. Samuti näib olevat keerukas tuletada määruse nr 1408/71 artikli 14 lõikest 2 sellekohaste sätete puududes mingit konkreetset sagedust või vahelduvust või konkreetset kestust, mida ühes asjaomases liikmesriigis töötamise periood ei tohi ületada, et seda sätet saaks kohaldada, nagu menetlusosalised on kohtuistungil erineval viisil välja pakkunud.
55. Teisest küljest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ja komisjon on märkinud, ei saa mööda vaadata sellest, et määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punktis a sätestatud erandi puhul on selge, et seadusandja pidas töötaja vähem kui 12 kuuks teise liikmesriiki saatmist „ajutiseks” ja „lühiajaliseks”, seega õigustades töötamiskoha liikmesriigi reeglit, mis on põhjendatud majandusliku lõimumise julgustamise ja halduskomplikatsioonide ärahoidmisega.(14)
56. Samamoodi tuleb nõustuda, et isik, kes täidab – järjestikustel tööperioodidel – töökohustusi eri liikmesriikides saab kvalifitseeruda „tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötavaks isikuks”, kui ühes liikmesriigis pideva töötamise kestus on kuni 12 kuud, kuid mitte rohkem.
57. Siiski on veel üks aspekt, mida mõned menetlusosalised on ka käsitlenud ja mis näib mulle määravama tähtsusega nendel faktilistel asjaoludel, millel käesolev kohtuasi põhineb. Seda, kas keegi on „tavaliselt” kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötav isik – st kas selle isiku töökohta iseloomustab tõepoolest järjestikku, vaheldumisi töökohustuste täitmine eri liikmesriikides –, saab tuvastada üksnes teatavates alusraamides, milleks minu arvates on töölepingus määratletud töösuhe.
58. Olen arvamusel, et määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 esimeses lauses silmas peetud tööolukord ei ole näiteks selline, kus isik teataval aastal töötab liikmesriigis A ja järgmisel aastal teise töölepingu alusel liikmesriigis B, vaid tegemist on järjepideva ja püsiva töösuhtega, mis samaaegselt või järjestikustel ajavahemikel laieneb mitme liikmesriigi territooriumile.(15)
59. Sel juhul on selge ka vastupidine: kui isik täidab töökohuseid ühe töölepingu alusel ja töötab töösuhtega hõlmatud perioodil ainult ühes liikmesriigis, ei saa teda pidada kahes või enamas liikmesriigis töötavaks isikuks. Tuleb lisada, et see peaks kehtima isegi juhul, kui isik võib sama tööandjaga järjestikku sõlmitud teise töölepingu alusel töötada sellise liikmesriigi territooriumil, mida ei olnud esimeses töölepingus nimetatud.(16)
60. Kõiki neid kaalutlusi arvestades teeksin ettepaneku anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus, mille esimeses osas on märgitud, et mõistet „kahes või enamas liikmesriigis töötav isik” määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka isikut, kes ühe tööandjaga sõlmitud ühe ja sama töölepingu kehtivusajal ja raames täidab töökohustusi mitte samaaegselt või paralleelselt, vaid järjestikustel perioodidel vähemalt kahe liikmesriigi territooriumil, kuid üheski liikmesriigis pideva töötamise aeg ei tohi ületada 12 kuud.
61. Järgmise küsimuse osas, mis puudutab vormi E 101 kohase tõendi väljaandmist ja käsitleb asjassepuutuva töölepingu tingimuste võimalikku lahkuminekut selle lepinguga seotud töötaja tegelikust olukorrast, on ennekõike selge, et määrates kindlaks, kas isik kuulub määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 teatava sätte kohaldamisalasse, peab pädev asutus tegutsema nõuetekohaselt, st ta võib tunnistada, et elukohaliikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusnormid on kogu vastava perioodi jooksul kohaldatavad üksnes siis, kui asjaomase töötaja olukord on faktiliselt ja sisuliselt vastavuses määruse asjakohaste nõuetega.
62. Selles suhtes ja sel eesmärgil eeldab EL lepingu artikli 4 lõikes 3 (enne EÜ artikkel 10) sätestatud lojaalse koostöö põhimõte Euroopa Kohtu praktika kohaselt seda, et tõendit välja andev asutus hindab kohaldatavate sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide kindlaksmääramise reeglite kohaldamisel nõuetekohaselt asjakohaseid faktilisi asjaolusid ja selle tulemusel tagab vormi E 101 kohasele tõendile kantud teabe õigsuse.(17)
63. Selles suhtes tuleb siiski meeles pidada, et reeglina antakse vormi E 101 kohane tõend välja – ja seega antakse ka eespool mainitud hinnang faktiliste asjaolude kohta – enne sellega hõlmatud perioodi algust ning sisuliselt luuakse seeläbi eeldus selleks, millised õigusnorme kohaldatakse.(18) Seega lähtub pädev asutus selle tõendi väljaandmisel asjaomase töötaja eeldatavast tööolukorrast, mis tuleb niisiis tuvastada peamiselt töölepingu põhjal, kus on kirjeldatud töösuhte laadi.
64. Kui aga teistest asjakohastest teguritest ja kaudsetest tõenditest ilmneb, et tegelikult erineb töötaja tööolukord oluliselt tema töölepingus kirjeldatust, tähendab eespool mainitud kohustus kohaldada määrust nr 1408/71 nõuetekohaselt seda, et pädev asutus on nimetatud lepingu sõnastusest hoolimata kohustatud lähtuma oma järeldustes asjaomase töötaja tegelikust olukorrast ja vajaduse korral keelduma vormi E 101 kohase tõendi väljaandmisest. Samuti, kui tunnistuse aluseks olnud faktilised asjaolud osutuvad hiljem ebaõigeteks, võib pädev asutus – või kohtumenetluse korral asjaomane kohus – olla kohustatud asjakohastel puhkudel selle tunnistuse tühistama või kehtetuks tunnistama.(19)
65. Hinnates faktilisi asjaolusid eesmärgiga määrata kindlaks kohaldatavad sotsiaalkindlustusalased õigusnormid vormi E 101 kohase tõendi väljaandmiseks, võib väljaandev asutus lisaks töölepingu sõnastusele arvesse võtta ka muid tegureid, nagu seda, kuidas asjaomaste tööandja ja töötaja vahelisi samalaadseid lepinguid on varem tegelikkuses täidetud, või üldisemalt seda, milliste tunnustega on asjaomase ettevõtja tegevus,(20) niivõrd kui sellised tegurid võivad heita valgust kõnesoleva töö tegelikule laadile või muul viisil anda tunnistust kuritarvitustest.
66. Kui niisuguse hinnangu põhjal ilmneb, et hoolimata esitatud töölepingu sõnastusest on kohe selge, et asjaomane töötaja ei vasta ühele määruse nr 1408/71 vastava sätte kohaldamise nõuetest – näiteks siseriikliku kohtu teises küsimuses viidatud nõudele, et määruse artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i kohaldamiseks peab töö tehtama töötaja elukohaliikmesriigis –, ei saa seda sätet seega kohaldada.
67. Eelnevast lähtudes teen ettepaneku märkida eelotsusetaotluse esitanud kohtule antava vastuse teises osas, et selleks, et vormi E 101 kohase tõendi väljaandmise eesmärgil kindlaks määrata, kas isiku olukord kuulub määruse nr 1408/71 artikli 14 artikli 2 punkti b alapunkti i või alapunkti ii kohaldamisalasse, tuleb nõuetekohaselt hinnata nende õigusnormide kohaldamise suhtes olulisi faktilisi asjaolusid eesmärgiga tagada, et asjaomase töötaja olukord on tegelikult vastavuses nende õigusnormide kohaste asjassepuutuvate nõuetega. Selle hinnangu andmisel tuleb põhimõtteliselt lähtuda töölepingust, kuid arvesse võib võtta ka muid asjakohaseid tegureid, nagu seda, kuidas asjaomaste tööandja ja töötaja vahelisi samalaadseid lepinguid on varem tegelikkuses täidetud, või üldisemalt seda, milliste tunnustega on asjaomase ettevõtja tegevus. Kui seejärel selgelt ilmneb, et olenemata töölepingu sõnastusest ei ole asjaomase isiku olukord tegelikult vastavuses määruse nr 1408/71 mõne sättega – näiteks artikli 14 lõike 2 punkti b alapunktiga i või ii –, ei saa seda sätet kohaldada.
V. Ettepanek
68. Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Sąd Apelacyjny eelotsuseküsimustele järgmiselt:
– Mõistet „kahes või enamas liikmesriigis töötav isik”, mida on kasutatud nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes – nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusest (EÜ) nr 118/97 tulenevas redaktsioonis ja vastavalt muudatustele, mis on tehtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 – ( „määrus nr 1408/71”) artikli 14 lõikes 2, tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka isikut, kes ühe tööandjaga sõlmitud ühe ja sama töölepingu kehtivusajal ja raames täidab töökohustusi mitte samaaegselt või paralleelselt, vaid järjestikustel perioodidel vähemalt kahe liikmesriigi territooriumil, kuid üheski liikmesriigis pideva töötamise aeg ei tohi ületada 12 kuud;
– selleks, et vormi E 101 kohase tõendi väljaandmise eesmärgil kindlaks määrata, kas isiku olukord kuulub määruse nr 1408/71 artikli 14 artikli 2 punkti b alapunkti i või alapunkti ii kohaldamisalasse, tuleb nõuetekohaselt hinnata nende õigusnormide kohaldamise suhtes olulisi faktilisi asjaolusid eesmärgiga tagada, et asjaomase töötaja olukord on tegelikult vastavuses nende õigusnormide kohaste asjassepuutuvate nõuetega. Selle hinnangu andmisel tuleb põhimõtteliselt lähtuda töölepingust, kuid arvesse võib võtta ka muid asjakohaseid tegureid, nagu seda, kuidas asjaomaste tööandja ja töötaja vahelisi samalaadseid lepinguid on varem tegelikkuses täidetud, või üldisemalt seda, milliste tunnustega on asjaomase ettevõtja tegevus. Kui seejärel selgelt ilmneb, et olenemata töölepingu sõnastusest ei ole asjaomase isiku olukord tegelikult vastavuses määruse nr 1408/71 mõne sättega – näiteks artikli 14 lõike 2 punkti b alapunktiga i või ii –, ei saa seda sätet kohaldada.