Language of document : ECLI:EU:C:2014:169

Kohtuasi C‑167/12

C. D.

versus

S. T.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Employment Tribunal, Newcastle upon Tyne)

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 92/85/EMÜ – Rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmed – Artikkel 8 – Asendusemaduse abil lapse saanud ema – Keeldumine anda talle rasedus- ja sünnituspuhkust – Direktiiv 2006/54/EÜ – Mees‑ ja naistöötajate võrdne kohtlemine – Artikkel 14 – Asendusemaduse abil lapse saanud ema ebasoodsam kohtlemine rasedus- ja sünnituspuhkuse andmisel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. märts 2014

1.        Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Rasedad, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvad töötajad – Direktiiv 92/85 – Õigus saada rasedus‑ ja sünnituspuhkust – Asendusemaduse abil lapse saanud ema – Naistöötaja, kellele ei laiene direktiivi 92/85 artikkel 8 – Liikmesriikide pädevus kohaldada või kehtestada soodsamaid sätteid

(Nõukogu direktiiv 92/85, artikkel 8)

2.        Sotsiaalpoliitika – Mees- ja naistöötajad – Töö saamine ja töötingimused – Võrdne kohtlemine – Direktiiv 2006/54 – Keeldumine anda asendusemaduse abil lapse saanud emale rasedus‑ ja sünnituspuhkust – Naise halvem kohtlemine seoses rasedusega või rasedus‑ ja sünnituspuhkusega – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/54, artikli 2 lõike 1 punktid a ja b, ning artikli 2 punkt c ja artikkel 14; nõukogu direktiiv 92/85, artikkel 8)

1.        Direktiivi 92/85 (rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta) tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid ei ole kohustatud andma asendusemaduse abil lapse saanud emale direktiivi artikli 8 alusel rasedus‑ ja sünnituspuhkust, sh ka juhul, kui tal on võimalik ise oma last sünnijärgselt rinnaga toita või kui ta toidab last sünnijärgselt rinnaga.

Nii direktiivi 92/85 eesmärgist kui selle direktiivi artikli 8 sõnastusest, kus on otsesõnu mainitud sünnitamist, ning käesoleva kohtuotsuse punktides 32–34 viidatud Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et direktiivi artiklis 8 ette nähtud rasedus‑ ja sünnituspuhkuse eesmärk on kaitsta ema ja lapse tervist naise rasedusele järgnevas eriomases haavatavas olukorras. Euroopa Kohus on küll muidugi ka otsustanud, et rasedus‑ ja sünnituspuhkuse eesmärk on kaitsta naise ja tema lapse vahelist erilist suhet, ent see eesmärk puudutab siiski üksnes rasedusele ja sünnitusele järgnevat perioodi. Sellest tuleneb, et direktiivi 92/85 artikli 8 alusel rasedus‑ ja sünnituspuhkuse andmine eeldab, et seda puhkust saav naistöötaja oli rase ja sünnitas lapse. Neil asjaoludel ei laiene nimetatud sätte kohaldamisala asendusemaduse abil lapse saanud ema staatuses naistöötajale, sh ka juhul, kui tal on võimalik ise oma last sünnijärgselt rinnaga toita või kui ta toidab last sünnijärgselt rinnaga. Järelikult ei ole liikmesriigid kohustatud andma selle artikli alusel niisugusele naistöötajale õigust rasedus‑ ja sünnituspuhkusele.

Selle direktiivi eesmärk on samas kehtestada teatavad miinimumnõuded rasedate, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate töötajate kaitseks töö kontekstis. Seega ei välista kõnesolev direktiiv üldse liikmesriikide võimalust kohaldada või kehtestada asendusemaduse abil lapse saanud ema ohutuse ja tervise kaitse suhtes soodsamaid õigus‑ ja haldusnorme, mis võimaldaksid neil naistel saada lapse sünni alusel rasedus‑ ja sünnituspuhkust.

(vt punktid 35–37, 40–43 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Direktiivi 2006/54 (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) artiklit 14 koostoimes artikli 2 lõike 1 punktidega a ja b ja lõike 2 punktiga c tuleb tõlgendada nii, et see, kui tööandja keeldub andmast asendusemaduse abil lapse saanud emale rasedus‑ ja sünnituspuhkust, ei kujuta endast soolist diskrimineerimist.

Keeldumine anda kirjeldatud olukorras rasedus‑ ja sünnituspuhkust kujutab endast nimelt otsest soolist diskrimineerimist nimetatud sätte punkti a mõttes, kui selle keeldumise peamine põhjus puudutab üksnes ühest soost töötajaid. Niisugust otsest diskrimineerimist siiski ei esine, sest siseriiklike õigusnormide järgi koheldakse asendusemaduse abil lapse saanud isa samamoodi nagu sarnases olukorras olevat asendusemaduse abil lapse saanud ema, st ka isal ei ole õigust saada rasedus‑ ja sünnituspuhkusele vastavat tasustatud puhkust. Ka ei esine kaudset diskrimineerimist direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punkti b mõttes, kui ükski asjaolu ei võimalda tuvastada, et kõnealuse puhkuse andmisest keeldumine seadis konkreetselt naissoost töötajaid meessoost töötajatega võrreldes ebasoodsamasse olukorda.

Vastavalt direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 2 punktile c kujutab naise halvem kohtlemine seoses raseduse või rasedus‑ ja sünnituspuhkusega direktiivi 92/85 (rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta) tähenduses endast direktiivi 2006/54 mõttes diskrimineerimist. Kuivõrd aga asendusemaduse abil lapse saanud ema saabki selle lapse just tänu asendusema kasutamisele, ei ole võimalik kohelda teda rasedusega seoses ebasoodsamalt, sest ta ei ole seda last oodates rase olnud. Teisalt, arvestades, et direktiiviga 92/85 ei ole ette nähtud, et asendusemaduse abil lapse saanud emale tuleks anda rasedus‑ ja sünnituspuhkust, ei kohelda seda ema ebasoodsamalt seoses rasedus‑ ja sünnituspuhkuse võtmisega direktiivi 92/85 mõttes.

(vt punktid 46, 47, 49, 51–53 ja 55 ning resolutsiooni punkt 2)