EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
6. november 2012(*)
Euroopa Liidu esindamine siseriiklikes kohtutes – EÜ artikkel 282 ja ELTL artikkel 335 – Euroopa Liidule keelatud kokkuleppega tekitatud kahju hüvitamise nõue – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – Õigus pöörduda kohtusse – Poolte võrdsus – Määruse nr 1/2003 artikkel 16
Kohtuasjas C‑199/11,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Rechtbank van Koophandel te Brusselʼi (Belgia) 18. aprilli 2011. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. aprilli 2011, menetluses
Europese Gemeenschap,
versus
Otis NV,
General Technic-Otis Sàrl,
Kone Belgium NV,
Kone Luxembourg Sàrl,
Schindler NV,
Schindler Sàrl,
ThyssenKrupp Liften Ascenseurs NV,
ThyssenKrupp Ascenseurs Luxembourg Sàrl,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, asepresident K. Lenaerts, kodade presidendid A. Tizzano, R. Silva de Lapuerta, L. Bay Larsen, A. Rosas, E. Jarašiūnas, kohtunikud E. Levits, A. Ó Caoimh, J.‑C. Bonichot, A. Arabadjiev (ettekandja), A. Prechal ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: P. Cruz Villalón,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 14. märtsi 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– Otis NV, esindajad: advocaat H. Speyart, advocaat S. Brijs ja advocaat G. Borremans,
– Kone Belgium NV, esindajad: advokaat D. Paemen, advocaat D. Vermeiren ja solicitor T. Vinje,
– Schindler NV, esindaja: advocaat P. Wytinck,
– ThyssenKrupp Liften Ascenseurs NV, esindajad: advocaat O. Brouwer, advocaat N. Lorjé ja advocaat A. Pliego Selie,
– Euroopa Komisjon, esindajad: H. Krämer ja C. ten Dam,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: B. Driessen,
olles 26. juuni 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 282, ELTL artikli 335, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 47 ning nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), mida on muudetud nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT L 390, lk 1; edaspidi „finantsmäärus”), artiklite 103 ja 104 tõlgendamist.
2 See taotlus on esitatud Europese Gemeenschapi (Euroopa Ühendus), keda esindab Euroopa Komisjon, ning lifti- ja eskalaatoritootjate Otis NV, Kone Belgium NV, Schindler NV, ThyssenKrupp Liften Ascenseurs NV, General Technic-Otis Sàrl, Kone Luxembourg Sàrl, Schindler Sàrl ja ThyssenKrupp Ascenseurs Luxembourg Sàrl vahelise kohtuvaidluse raames, mis puudutab EÜ artikli 81 rikkumisega nende äriühingute tekitatud kahju hüvitamise hagi.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Aluslepingud
3 EÜ artikkel 282 sätestas:
„Ühendusel on igas liikmesriigis kõige laialdasem õigus- ja teovõime, mis vastavalt selle riigi seadustele antakse juriidilistele isikutele; eriti võib ühendus omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisvara ning olla kohtus hagejaks ja kostjaks. Sel eesmärgil esindab ühendust komisjon.”
4 1. detsembril 2009 asendati see artikkel Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumisel ELTL artikliga 335, mis on sõnastatud nii:
„Liidul on igas liikmesriigis kõige laialdasem õigus- ja teovõime, mis vastavalt selle riigi seadustele antakse juriidilistele isikutele; eelkõige võib liit omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisasju ning olla kohtus menetlusosaliseks. Sel eesmärgil esindab liitu komisjon. Iga institutsioon esindab liitu siiski oma haldusliku iseseisvuse alusel oma tegevusalaga seotud küsimustes.”
5 ELTL artikkel 339 sätestab:
„Liidu institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ja liidu ametnikud ning muud teenistujad ei tohi isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, iseäranis informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente.”
6 ELL artikkel 47 on sõnastatud järgmiselt:
„Liit on juriidiline isik.”
Määrus (EÜ) nr 1/2003
7 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) põhjendus 37 sätestab:
„Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis […] hartaga tunnustatud põhimõtetest. Seepärast tuleks käesolevat määrust tõlgendada ja kohaldada nende õiguste ja põhimõtete kohaselt.”
8 Selle määruse artikli 16 „Ühenduse konkurentsiõiguse ühetaoline kohaldamine” lõige 1 sätestab:
„Kui siseriiklikud kohtud teevad [EÜ] artiklite 81 või 82 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. Nad peavad vältima ka otsuseid, mis võivad olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames. Sellega seoses võib siseriiklik kohus kaaluda oma menetluse peatamist. See kohustus ei piira [EÜ] artiklist 234 tulenevaid õigusi ja kohustusi.”
9 Mainitud määruse artikkel 28 „Ametisaladus” sätestab:
„1. Ilma et see piiraks artiklite 12 ja 15 kohaldamist, võib artiklite 17–22 kohaselt kogutud teavet kasutada ainult sel eesmärgil, milleks see koguti.
2. Ilma et see piiraks artiklites 11, 12, 14, 15 ja 27 ettenähtud teabe vahetamist ja kasutamist, ei tohi komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused, nende ametnikud, teenistujad ja teised kõnealuste asutuste järelevalve all töötavad isikud ning liikmesriikide muude asutuste ametnikud ja avalikud teenistujad avaldada käesoleva määruse alusel saadud või vahetatud teavet, mille kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus. See kohustus kehtib ka liikmesriikide kõigi esindajate ja ekspertide suhtes, kes osalevad nõuandekomitee koosolekutel vastavalt artiklile 14.”
Finantsmäärus
10 Vastavalt finantsmääruse artiklile 50 annab komisjon teistele institutsioonidele vajalikud volitused nende eelarveosade täitmiseks.
11 Selle määruse artikkel 59 sätestab:
„1. Institutsioon täidab eelarvevahendite käsutaja ülesandeid.
[...]
2. Iga institutsioon määrab oma sisehalduseeskirjades asjakohase tasandi töötajad, keda ta volitab oma töökorras sisalduvate tingimuste kohaselt täitma eelarvevahendite käsutaja ülesanded, delegeeritavate volituste ulatuse ja volitatud esindajate võimaluse neid omakorda edasi volitada.
[...]”
12 Vastavalt finantsmääruse artikli 60 lõikele 1 vastutab igas institutsioonis eelarvevahendite käsutaja tulude ja kulude usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete kohase haldamise ning seaduslikkuse ja korrakohasuse tagamise eest.
13 Selle määruse artikkel 103 sätestab:
„Kui selgub, et pakkumismenetluses on esinenud olulisi vigu, rikkumisi või pettusi, peatavad institutsioonid menetluse ja võivad võtta mis tahes vajalikke meetmeid, sealhulgas menetluse tühistada.
Kui pärast lepingu sõlmimist selgub, et pakkumismenetluses on esinenud olulised vead, rikkumised või pettused, siis olenevalt etapist, kuhu menetlus jõudnud on, võivad institutsioonid kas hoiduda lepingu sõlmimisest või peatada lepingu täitmine või vajadusel lõpetada lepingu.
Kui sellistes vigades, rikkumistes või pettuses on süüdi töövõtja, võivad institutsioonid olenevalt vigade, rikkumiste või pettuse raskusest lisaks sellele keelduda maksmisest, nõuda tagasi juba makstud summad või lõpetada kõik selle töövõtjaga sõlmitud lepingud.”
14 Mainitud määruse artikkel 104 näeb ette:
„Ühenduse institutsioone käsitletakse tellijana lepingute puhul, mille nad sõlmivad oma huvides. […]”
Komisjoni teatis komisjoni ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö kohta EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel
15 Vastavalt komisjoni teatise komisjoni ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö kohta EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel (ELT 2004, C 101, lk 54) punktile 26 „[...] ei edasta komisjon leebema kohtlemise taotleja poolt vabatahtlikult esitatud teavet siseriiklikele kohtutele ilma taotleja nõusolekuta”.
Belgia õigus
16 Code judiciare’i (kohtumenetluse seadustik) artikkel 17 sätestab:
„Hagi ei võeta menetlusse juhul, kui selle esitanud isikul ei ole selleks õigust ega põhjendatud huvi.”
17 Code civili (tsiviilkoodeks) artikkel 1382 näeb ette:
„Isik, kes tekitab teisele isikule süüliselt kahju, on kohustatud selle hüvitama.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
Põhikohtuasja taust
18 Komisjon algatas mitme kaebuse alusel 2004. aastal uurimismenetluse, et selgitada välja, kas Euroopa nelja peamise liftide ja eskalaatorite tootja, st Otise, Kone, Schindleri ja ThyssenKruppi vahel oli sõlmitud kartellikokkulepe. Uurimine lõpetati komisjoni 21. veebruari 2007. aasta otsusega, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 81 alusel algatatud menetlust (juhtum COMP/E-1/38.823 – Liftid ja eskalaatorid) (K(2007) 512 (lõplik)) (edaspidi „21. veebruari 2007. aasta otsus”).
19 Komisjon leidis mainitud otsuses, et selle adressaadiks olevad ettevõtjad, nende hulgas ka põhikohtuasja kostjad, on rikkunud EÜ artiklit 81, jagades omavahel ära hankemenetlused ja muud lepingud Belgias, Saksamaal, Luksemburgis ja Madalmaades, eesmärgiga jagada turud ja määrata kindlaks hinnad, leppides kokku teatud juhtudel kohaldatava kompensatsioonimehhanismi, vahetades teavet müügimahtude ja hindade kohta ning samuti osaledes korrapäraselt toimunud kohtumistel ja luues muid kontakte, mille kaudu määrata kindlaks eespool nimetatud piirangud ning neid rakendada. Nende rikkumiste eest määras komisjon trahvid kogusummas enam kui 992 miljonit eurot.
20 Mitu ettevõtjat, nende hulgas ka põhikohtuasja kostjad, esitasid Euroopa Liidu Üldkohtule hagid selle otsuse tühistamiseks.
21 13. juuli 2011. aasta kohtuotsustega kohtuasjas T‑138/07: Schindler Holding jt vs. komisjon (EKL 2011, lk II-4819), liidetud kohtuasjades T‑141/07, T‑142/07, T‑145/07 ja T‑146/07: General-Technic Otis vs. komisjon (EKL 2011, lk II-4977), liidetud kohtuasjades T‑144/07, T‑147/07–T‑150/07 ja T‑154/07: ThyssenKrupp Liften Ascenseurs vs. komisjon (EKL 2011, lk II-5129) ja kohtuasjas T‑151/07: Kone jt vs. komisjon (EKL 2011, lk II-5313) jättis Üldkohus need hagid rahuldamata, välja arvatud kontserni ThyssenKrupp äriühingute kaks hagi, mis rahuldati osaliselt määratud trahvide summa suhtes.
22 Seejärel esitasid hagejad nende kohtuotsuste tühistamiseks Euroopa Kohtule apellatsioonkaebused, mis registreeriti järgmiste numbritega: C‑493/11 P, C‑494/11 P, C‑501/11 P, C‑503/11 P–C‑506/11 P, C‑510/11 P, C‑516/11 P ja C‑519/11 P. Euroopa Kohtu presidendi 24. aprilli ja 8. mai 2012. aasta määrustega kustutati Euroopa Kohtu registrist kohtuasjad C‑503/11 P–C‑506/11 P, C‑516/11 P ja C‑519/11 P. 15. juuni 2012. aasta määrustega jättis Euroopa Kohus rahuldamata apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑493/11 P: United Technologies vs. komisjon ja C‑494/11 P: Otis Luxembourg jt vs. komisjon. Kohtuasjade C‑501/11 P ja C‑510/11 P menetlemine on Euroopa Kohtus pooleli.
Menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus
23 20. juunil 2008 esitas Euroopa Ühendus, millest on saanud Euroopa Liit ja mida esindab komisjon, eelotsusetaotluse esitanud kohtusse hagi, mille peamine nõue on, et põhikohtuasja kostjad maksaksid liidule esialgse summana 7 061 688 eurot (millele lisanduvad intressid ja menetluskulud) kahju eest, mida liit on kandnud 21. veebruari 2007. aasta otsuses tuvastatud konkurentsivastase tegevuse tõttu. Nimelt oli liit põhikohtuasja kostjatega sõlminud mitu lepingut liftide ja eskalaatorite paigaldamiseks, hooldamiseks ja parandamiseks Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlamendi, komisjoni, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Liidu Regioonide Komitee ja Euroopa Liidu Ametlike Väljaannete Talituse erinevates hoonetes, mis asuvad Belgias ja Luksemburgis. Teise võimalusena nõuab liit, et tekitatud kahju kindlakstegemiseks määrataks ekspert.
24 Põhikohtuasja kostjad leiavad, et komisjonil ei ole õigust liidu esindajana hagi esitada, kuna tal puudub selleks otsene volitus teistelt väidetavalt kahju kandnud liidu institutsioonidelt. Lisaks sellele väidavad nad, et rikutud on kohtu sõltumatuse ja poolte võrdsuse põhimõtteid, sest komisjonil on EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise menetluses eriline staatus. Arvestades asjaolu, et määruse nr 1/2003 artikli 16 kohaselt on 21. veebruari 2007. aasta otsus eelotsusetaotluse esitanud kohtule siduv, on samuti rikutud põhimõtet, et mitte keegi ei või olla kohtunik oma kohtuasjas (nemo iudex in causa sua).
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et tal puudub pädevus küsimuses, mis puudutab kahju, mida tekitasid põhikohtuasja kostjad, kes asuvad Luksemburgis.
26 Neil asjaoludel otsustas Rechtbank van Koophandel te Brussel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) EÜ artikkel 282, nüüd ELTL artikkel 335, näeb ette, et liitu esindab komisjon; ühelt poolt ELTL artikkel 335 ja teiselt poolt finantsmääruse artiklid 103 ja 104 sätestavad, et iga institutsioon esindab liitu oma tegevusalaga seotud küsimustes, mille tagajärjel saavad institutsioonid – üksi või mitte – omada kohtumenetlusõigus- ja teovõimet; ei ole kahtlust, et kartelli loomise tulemusel ettevõtjatele liiga kõrgete hindade maksmine kuulub mõiste „pettus” alla; Belgia õiguses kehtib lex specialis generalibus derogat põhimõte; juhul kui viidatud õiguspõhimõte on kohaldatav ka Euroopa õiguses, siis kas ei oleks pidanud menetluse algatama asjaomased institutsioonid (välja arvatud juhtudel, mil komisjon on ise tellija)?
b) (teise võimalusena esitatud küsimus) Kas institutsioonide huvide kaitsmiseks kohtus ei peaks komisjonil olema vähemalt volitus nende esindamiseks?
2. a) [Harta] artikkel 47 ja [4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni [edaspidi „EIÕK”] artikli 6 lõige 1 tagavad igaühele õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele, millest tuleneb põhimõte, et mitte keegi ei või olla kohtunik iseenda kohtuasjas; kas selle põhimõttega on kooskõlas, et komisjon on esimeses etapis konkurentsiasutus ja kohaldab seoses etteheidetud tegevusega ehk kartelli loomisega, millega rikutakse EÜ artiklit 81 (nüüd ELTL artikkel 101), sanktsiooni, olles teostanud ise uurimise, et seejärel teises etapis valmistada ette kahju hüvitamise menetlust siseriiklikus kohtus ja teha otsus hagi esitamise kohta, kui komisjoni üks ja sama volinik on vastutav mõlema omavahel seotud asja eest, arvestades peale selle ka seda, et siseriiklikule kohtule, kelle poole on pöördutud, on sanktsiooni kohaldamise otsus siduv?
b) (teise võimalusena esitatud küsimus) Kui vastus teise küsimuse punktile a on [eitav], st kui esineb vastuolu, siis kuidas saab isik (komisjon, institutsioonid või liit), kellele on õigusvastase teoga (kartelli loomisega) kahju tekitatud, teostada liidu õiguse alusel oma õigust kahju hüvitamisele, mis on samuti põhiõigus?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
27 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artiklit 282 ja ELTL artiklit 335 tuleb tõlgendada nii, et komisjon on volitatud esindama liitu siseriiklikus kohtus tsiviilasjas sellise kahju hüvitamise nõudes, mis tekitati liidule niisuguse EÜ artikliga 81 ja ELTL artikliga 101 keelatud kartellikokkuleppe või tegevusega, mis võis mõjutada liidu erinevate institutsioonide ja organite korraldatud hankemenetlusi, ilma et komisjonil oleks selleks vaja teiste asjaomaste institutsioonide või organite esindamise volitust.
28 Kuni 1. detsembrini 2009, mil jõustus Euroopa Liidu toimimise leping, reguleeris ühenduse esindamist liikmesriikide kohtutes EÜ artikkel 282.
29 Kuna põhikohtuasi algatati enne seda kuupäeva, tuleb kõigepealt uurida, kas see artikkel volitas komisjoni ühendust sellise hagi raames esindama.
30 Mainitud artikli sõnastusest nähtub, et ühendus võib olla hagejaks ja kostjaks igas liikmesriigis ning sel eesmärgil esindab teda komisjon.
31 Põhikohtuasja kostjad väidavad aga, et EÜ artikli 282 puhul on tegemist üksnes üldnormiga, millest teevad erandi EÜ artiklid 274 ja 279. Nende sätete rakendusakt on finantsmäärus, mille artiklid 59 ja 60 annavad igale liidu institutsioonile õiguse käsutada enda eelarvevahendeid. Lisaks nähtub selle määruse artiklitest 103 ja 104, et kui mõni institutsioon leiab, et talle on rikkumisega kahju tekitatud, peab ta ise nõudma kahju hüvitamist, kuna enamik hankelepinguid on sõlmitud nende nimel ja arvel.
32 Selles osas tuleb märkida, et EÜ artiklid 274 ja 279 ning finantsmääruse sätted määratlevad eelkõige institutsioonide pädevuse eelarve koostamise ja täitmise valdkonnas. EÜ artikkel 282 aga annab ühendusele õigusvõime ja reguleerib tema esindamist eelkõige liikmesriikide kohtutes. Ühenduse mainitud kohtutes esindamise küsimus seisab seega eraldi sellest, mis puudutab eelarve täitmise meetmeid, mida võtab ühenduse institutsioon. Seetõttu on lex specialis generalibus derogat põhimõte käesoleval juhul asjakohatu.
33 Mis puudutab konkreetselt finantsmääruse artikleid 103 ja 104, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses küsimuses viitab, siis tuleb tõdeda, et need sätted reguleerivad hankemenetluste läbiviimist ja sõlmimist, mitte aga liidu esindamist liikmesriikide kohtutes.
34 Järelikult oli komisjon EÜ artikli 282 alusel volitatud esindama ühendust eelotsusetaotluse esitanud kohtus.
35 ELTL artikli 335 osas tuleb märkida, et EL toimimise leping ei sisalda üleminekusätet liidu esindamise kohta liikmesriikide kohtumenetlustes, mis on algatatud enne selle lepingu jõustumist, kuid mille menetlemine on peale seda endiselt pooleli. Seda silmas pidades on kõnealust esindamist reguleeriv asjakohane säte EÜ artikkel 282, sest põhikohtuasi algatati enne EL toimimise lepingu jõustumist.
36 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, ei ole liidu õigusega vastuolus see, et komisjon esindab liitu siseriiklikus kohtus tsiviilasjas sellise kahju hüvitamise nõudes, mis tekitati liidule niisuguse EÜ artikliga 81 ja ELTL artikliga 101 keelatud kartellikokkuleppe või tegevusega, mis võis mõjutada liidu erinevate institutsioonide ja organite korraldatud teatud hankemenetlusi, ilma et komisjonil oleks selleks vaja nendelt institutsioonidelt ja organitelt volitust.
Teine küsimus
37 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artikliga 47 on vastuolus see, et komisjon esitab liidu nimel siseriiklikule kohtule hagi sellise kahju hüvitamise nõudes, mida liit on kandnud kartellikokkuleppe või tegevuse tõttu, mille vastuolu EÜ artikliga 81 on tuvastatud mainitud institutsiooni otsusega.
38 Eelkõige kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks selles, kas harta artiklis 47 ja EIÕK artiklis 6 sisalduvat õigust õiglasele kohtulikule arutamisele rikutakse seetõttu, et määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 kohaselt on komisjoni otsus EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses sellele kohtule siduv. Nimelt peab kohus lähtuma EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsusest, mille on teinud üks vaidluse pool, mis aga takistab siseriiklikul kohtul suveräänselt uurida ühte hüvitamisõiguse aluseks olevat elementi, st kahju põhjustanud asjaolu.
39 Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellise hagi raames ei ole komisjon kohtunik ja pool iseenda kohtuasjas, rikkudes nii nemo iudex in causa sua põhimõtet.
40 Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus rõhutada, et igal isikul on õigus kohtus tugineda EÜ artikli 81 rikkumisele ja seega ka väita, et selle artikliga keelatud kokkulepe või tegevus on tühine (13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑295/04–C‑298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I‑6619, punkt 59).
41 Mis puudutab võimalust esitada nõue konkurentsi piirava või kahjustava kokkuleppe või tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks, siis tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 täielik õiguslik toime ja eriti selle artikli lõikes 1 sätestatud keelu kasulik mõju oleks kaheldav, kui iga isik ei saaks nõuda talle konkurentsi piirava või kahjustava kokkuleppe või tegevusega tekitatud kahju hüvitamist (20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑453/99: Courage ja Crehan, EKL 2001, lk I‑6297, punkt 26, ja eespool viidatud kohtuotsus Mafredi jt, punkt 60).
42 Selline õigus tugevdab liidu konkurentsieeskirjade toimivust ja aitab vältida kokkuleppeid või tegevusi – sageli salajasi –, mis võivad piirata või kahjustada konkurentsi. Seega aitab kahju hüvitamise hagide lahendamine siseriiklikes kohtutes märkimisväärselt kaasa tõhusa konkurentsi säilitamisele liidus (eespool viidatud kohtuotsus Courage ja Crehan, punkt 27).
43 Järelikult on igal isikul õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui selle kahju ja EÜ artikliga 81 keelatud kokkuleppe või tegevuse vahel esineb põhjuslik seos (eespool viidatud kohtuotsus Manfredi jt, punkt 61).
44 Seega on see õigus ka liidul.
45 Siiski tuleb seda õigust teostada nii, et austatakse kostjate põhiõigusi, mida tagab muu hulgas ka harta. Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on selle sätted suunatud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral.
46 Meenutagem selles osas, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on praegu ette nähtud harta artiklis 47 (vt 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑279/09: DEB, EKL 2010, lk I‑13849, punktid 30 ja 31; 1. märtsi 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑457/09: Chartry, EKL 2011, lk I‑819, punkt 25, ning 28. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑69/10: Samba Diouf, EKL 2011, lk I-7151, punkt 49).
47 Mainitud artikkel 47 tagab liidu õiguses EIÕK artikli 6 lõikega 1 antud kaitse. Seega tuleb viidata üksnes esimesena nimetatud sättele (8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑386/10 P: Chalkor vs. komisjon, EKL 2011, lk I-13085, punkt 51).
48 Harta artiklis 47 sisalduv tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte koosneb erinevatest elementidest, milleks on eelkõige kaitseõigused, poolte võrdsuse põhimõte, õigus pöörduda kohtusse ning õigus lasta end nõustada, kaitsta ja esindada.
49 Mis puudutab täpsemalt õigust pöörduda kohtusse, siis tuleb täpsustada, et selleks, et „kohus” saaks otsustada liidu õigusest tulenevatel õigustel ja kohustustel põhineva vaidluse üle kooskõlas harta artikliga 47, on vaja, et ta oleks pädev uurima kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis talle lahendada antud kohtuvaidluses asjasse puutuvad.
50 Selles osas on tõsi, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale (14. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑344/98: Masterfoods ja HB, EKL 2000, lk I‑11369, punkt 52), mis nüüd on kehtestatud määruse nr 1/2003 artiklis 16, ei tohi juhul, kui siseriiklikud kohtud teevad otsuseid ELTL artikliga 101 hõlmatud kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.
51 See põhimõte kehtib ka siis, kui siseriiklikud kohtud lahendavad kahju hüvitamise hagi, mis on tekkinud kartellikokkuleppe või tegevuse tõttu, mille vastuolu ELTL artikliga 101 on tuvastatud mainitud institutsiooni otsusega.
52 Liidu konkurentsieeskirjade kohaldamine põhineb seega lojaalse koostöö kohustusel ühelt poolt siseriiklike kohtute ja teiselt poolt vastavalt komisjoni ning liidu kohtute vahel, mille raames igaüks tegutseb rollis, mis talle on määratud asutamislepinguga (eespool viidatud kohtuotsus Masterfoods ja HB, punkt 56).
53 Selles osas tuleb meenutada, et liidu institutsioonide aktide seaduslikkuse kontrollimise ainupädevus on liidu kohtutel, mitte aga siseriiklikel kohtutel. Viimati mainitud ei ole pädevad selliseid akte tühiseks tunnistama (vt selle kohta eelkõige 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto‑Frost, EKL 1987, lk 4199, punktid 12–20).
54 Reegel, et siseriiklikud kohtud ei tohi teha otsuseid, mis on vastuolus komisjoni otsusega, mis käsitleb ELTL artikli 101 kohaldamise menetlust, on seega ühelt poolt siseriiklike kohtute ja teiselt poolt komisjoni ning liidu kohtute pädevuste jaotuse spetsiifiline väljendus liidus.
55 See reegel ei tähenda siiski seda, et põhikohtuasja kostjatel ei ole õigust pöörduda kohtusse harta artikli 47 tähenduses.
56 Nimelt näeb liidu õigus ette ELTL artikli 101 kohaldamise menetlust käsitlevate komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli süsteemi, milles järgitakse kõiki harta artikliga 47 nõutud tagatisi.
57 Selles osas tuleb tõdeda, et liidu kohtud võivad ELTL artikli 263 alusel kontrollida komisjoni otsuse seaduslikkust. Antud juhul ongi põhikohtuasja kostjad, kellele otsus oli adresseeritud, esitanud selle otsuse peale tühistamishagi, nagu on ka meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 20–22.
58 Mainitud kostjad väidavad aga, et seaduslikkuse kontroll, mida liidu kohtud konkurentsiõiguse valdkonnas ELTL artikli 263 alusel teostavad, on mittetäielik eelkõige kaalutlusruumi tõttu, mida need kohtud komisjonile majandusküsimustes on andnud.
59 Selles osas on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et kui komisjonil on valdkondades, kus antakse keerulisi majanduslikke hinnanguid, kaalutlusruum majandusküsimustes, ei tähenda see, et liidu kohus peaks hoiduma kontrollimast, kuidas on komisjon majandusliku sisuga andmeid tõlgendanud. Liidu kohus ei pea nimelt mitte üksnes kontrollima esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel arvesse tuleb võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Samuti peab liidu kohus omal algatusel kontrollima, kas komisjon on oma otsust põhjendanud, kontrollides eelkõige seda, kas ta on selgitanud, kuidas ta kaalus ja hindas arvesse võetud elemente (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 61).
61 Lisaks on liidu kohtul kohustus kontrollida seaduslikkust asjaolude alusel, mille hageja on oma väidete toetuseks esitanud. Selle kontrolli käigus ei saa kohus tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonil nii asjaolude valikul, mida ta võtab arvesse komisjoni teatises pealkirjaga „Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (ELT 2006, C 210, lk 2) nimetatud kriteeriumide kohaldamisel, kui ka nende asjaolude hindamisel, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest (eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 62).
62 Lõpuks täiendab seaduslikkuse kontrolli täielik pädevus, mis oli liidu kohtule antud määruse nr 17 (esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta) (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikliga 17 ja mis talle praegu on ELTL artikli 261 kohaselt antud määruse nr 1/2003 artikliga 31. Kohtul on lisaks pelgale karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Aluslepingutes ette nähtud kontroll tähendab seega, et liidu kohus teostab nii õiguslike kui ka faktiliste asjaolude kontrolli, samuti seda, et tal on pädevus hinnata tõendeid, tühistada vaidlustatud otsus ning muuta trahvisummat. Seega ilmneb, et ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontroll, mida trahvisumma puhul täiendab määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täielik pädevus, on kooskõlas harta artiklis 47 sisalduva tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõuetega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 67).
64 Mis puudutab põhikohtuasja kostjate vastuväidet, et mainitud kohtulik kontroll on usaldatud Euroopa Kohtule, kelle sõltumatuse seab aga kahtluse alla asjaolu, et ta on ise üks liidu institutsioon, siis piisab, kui märkida, et sellel vastuväitel puudub igasugune alus seoses esiteks aluslepingutes sisalduvate garantiidega, mis tagavad Euroopa Kohtu sõltumatuse ja erapooletuse, ning teiseks asjaoluga, et iga kohtuorgan kuulub tingimata riiklikusse või riigiülesesse struktuuri, ilma et ainuüksi see asjaolu võiks kaasa tuua harta artikli 47 ja EIÕK artikli 6 rikkumise.
65 Lõpuks on oluline märkida, et selline kahju hüvitamise nõue tsiviilasjas, nagu vaidluse all põhikohtuasjas, ei eelda – nagu tuleneb ka eelotsusetaotlusest – üksnes kahju põhjustanud asjaolu tuvastamist, vaid samuti kahju ning otsese põhjusliku seose olemasolu tuvastamist kahju ja kahju põhjustanud asjaolu vahel. Kuigi on tõsi, et siseriikliku kohtu kohustus mitte teha otsuseid, mis lähevad vastuollu komisjoni otsusega ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise kohta, sunnib seda kohut möönma keelatud kokkuleppe või tegevuse olemasolu, tuleb täpsustada, et kahju ja otsese põhjusliku seose olemasolu selle kahju ning asjaomase kartellikokkuleppe või tegevuse vahel jääb siiski siseriikliku kohtu hinnata.
66 Isegi kui komisjon määratles oma otsuses rikkumise täpsed tagajärjed, on siiski siseriikliku kohtu ülesanne määrata kindlaks individuaalselt igale kahju hüvitamist nõudvale isikule tekitatud kahju. Selline hinnang ei ole määruse nr 1/2003 artikliga 16 vastuolus.
67 Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades ei saa sellises vaidluses nagu põhikohtuasjas komisjoni pidada kohtunikuks ja pooleks iseenda kohtuasjas.
68 Teiseks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas sellise tsiviilasja raames nagu põhikohtuasjas on poolte võrduse põhimõtet rikutud seetõttu, et komisjon ise juhtis asjaomase rikkumise uurimist.
69 Põhikohtuasja kostjad väidavad, et komisjon oli tänu sellele nendega võrreldes eelisolukorras, mis võimaldas tal koguda ja kasutada teavet, seal hulgas konfidentsiaalset ja seega ärisaladusega kaitstud teavet, mida ei ole kõikidel kostjatel.
70 Komisjon väidab käesoleva eelotsusetaotluse raames vastu, et ta kasutas põhikohtuasja hagi ettevalmistamisel üksnes teavet, mis sisaldub 27. veebruari 2007. aasta otsuse avalikus versioonis. Ta selgitab lisaks, et põhikohtuasja eest vastutavatel teenistustel, st infrastruktuuri ja logistika teenistustel Brüsselis ning Luksemburgis(1) ei ole eelisjuurdepääsuõigust konkurentsi peadirektoraadi konfidentsiaalsele toimikule. Seetõttu oli komisjon kõigi teiste menetlusosalistega võrdses positsioonis.
71 Poolte võrdsuse põhimõte, mis tuleneb õiglase kohtumenetluse mõistest endast (21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja 532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8533, punkt 88), tähendab kohustust anda kummalegi poolele mõistlik võimalus oma seisukoha ja tõendite esitamiseks tingimustes, mis ei asetaks ühte neist oma vastasega võrreldes oluliselt ebasoodsamasse olukorda.
72 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 välja tõi, on poolte võrdsuse põhimõtte eesmärk tagada pooltevaheline tasakaal kohtumenetluses, võimaldades nii kõikidel kohtumenetluse osalistel kõiki kohtule esitatud dokumente hinnata ja neile vastu vaielda. Tasakaalu puudumisest tulenevat kahju peab aga põhimõtteliselt tõendama see isik, kellele kahju tekib.
73 Eelotsusetaotlusest nähtub, et teavet, millele põhikohtuasja kostjad viitavad, ei ole siseriiklikule kohtule esitanud komisjon, kuna viimane on muu hulgas näidanud, et ta tugines vaid teabele, mis sisaldub EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsuse mittekonfidentsiaalses versioonis. Neist asjaoludest tulenevalt on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine välistatud.
74 Põhikohtuasja kostjate argumendid, mille kohaselt ei olnud poolte vahel tasakaalu, kuna komisjon juhtis ELTL artikli 101 rikkumist käsitlenud uurimist eesmärgiga nõuda seejärel selle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, lähevad vastuollu määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 kehtestatud keeluga kasutada läbiviidud uurimise raames kogutud teavet muul eesmärgil.
75 Asjaolu, et komisjon tegi nii 27. veebruari 2007. aasta otsuse kui esitas ka põhikohtuasjas kahju hüvitamise hagi, ei sea eespool esitatud kaalutlusi kahtluse alla, kuna liidu õiguses on piisavalt garantiisid, et tagada poolte võrdsuse põhimõtte järgimine sellise hagimenetluse raames, nagu näiteks need, mis tulenevad ELTL artiklist 339, määruse nr 1/2003 artiklist 28 ja komisjoni teatise komisjoni ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö kohta EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel punktist 26.
76 Lõpuks ei saa ka nõustuda põhikohtuasja kostjate argumentidega, mis on tuletatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. aprilli 2003. aasta otsusest kohtuasjas Yvon vs. Prantsusmaa (Recueil des arrêts et décisions 2003‑V). Nimelt nende asjaoludega, mis viisid Euroopa Inimõiguste Kohtu järelduseni, et EIÕK artiklit 6 on rikutud, st eelkõige valitsuse voliniku järelduste otsustava mõjuga sundvõõrandamiskohtuniku hinnangule ning samuti eeskirjadega, mis puudutavad valitsuse voliniku õigust tutvuda asjaomase teabega ja seda kasutada, ei kaasnenud – erinevalt käesolevat põhikohtuasja iseloomustavatest asjaoludest – kohtulikku kontrolli või garantiisid, mis oleks võrreldavad või samaväärsed vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 63 ja 75 mainitutega.
77 Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et harta artikliga 47 ei ole vastuolus see, et komisjon esitab liidu nimel siseriiklikule kohtule hagi sellise kahju hüvitamise nõudes, mida liit on kandnud kartellikokkuleppe või tegevuse tõttu, mille vastuolu EÜ artikliga 81 – või ELTL artikliga 101 – on tuvastatud selle institutsiooni otsusega.
Kohtukulud
78 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, ei ole liidu õigusega vastuolus see, et Euroopa Komisjon esindab Euroopa Liitu siseriiklikus kohtus tsiviilasjas sellise kahju hüvitamise nõudes, mis tekitati liidule EÜ artikliga 81 ja ELTL artikliga 101 keelatud niisuguse kartellikokkuleppe või tegevusega, mis võis mõjutada liidu erinevate institutsioonide ja organite korraldatud teatud hankemenetlusi, ilma et komisjonil oleks selleks vaja nendelt institutsioonidelt ja organitelt volitust.
2. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ei ole vastuolus see, et Euroopa Komisjon esitab liidu nimel siseriiklikule kohtule hagi sellise kahju hüvitamise nõudes, mida liit on kandnud kartellikokkuleppe või tegevuse tõttu, mille vastuolu EÜ artikliga 81 – või ELTL artikliga 101 – on tuvastatud selle institutsiooni otsusega.
Allkirjad