EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
14. märts 2013(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 92/12/EMÜ – Aktsiisid – Ühes liikmesriigis soetatud ja teise liikmesriiki toimetatud tubakatooted – Pelgalt koguselised hindamiskriteeriumid – ELTL artikkel 34 – Koguselised impordipiirangud
Kohtuasjas C‑216/11,
mille ese on ELTL artikli 258 alusel 10. mail 2011 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Komisjon, esindajad: W. Mölls ja O. Beynet, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja N. Rouam,
kostja,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud J. Malenovský, U. Lõhmus, M. Safjan ja A. Prechal (ettekandja),
kohtujurist: P. Cruz Villalón,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 19. detsembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma hagiavalduses palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik kasutas pelgalt koguselist kriteeriumi selle hindamiseks, kas teisest liikmesriigist pärinevad tubakatooted on füüsiliste isikute valduses kaubanduslikul eesmärgil, kohaldades seda kriteeriumi iga sõiduauto (mitte iga isiku) kohta ning üldiselt kõigile tubakatoodetele, takistades sellega isikuid teisest liikmesriigist pärit tubakatooteid üldse importimast, kui toodete kogus ületab kaks kilogrammi sõiduauto kohta, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivist 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179, edaspidi „direktiiv”), eeskätt selle direktiivi artiklitest 8 ja 9 ning ELTL artiklist 34.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
2 Direktiivi artikkel 8 sätestas:
„Kauba suhtes, mille füüsilised isikud on oma tarbeks soetanud ning mida nad veavad, näeb siseturgu reguleeriv põhimõte ette, et aktsiis tuleb tasuda liikmesriigis, kus kaup soetati.”
3 Direktiivi artikkel 9 sätestas:
„1. Ilma et see piiraks artiklite 6, 7 ja 8 kohaldamist, tuleb aktsiis tasuda, kui ühes liikmesriigis tarbimiseks ettenähtud kaupa hoitakse kaubanduslikul eesmärgil teises liikmesriigis.
Sellisel juhul tuleb aktsiis tasuda liikmesriigis, mille territooriumil kaup asub, ning selle peab tasuma kauba valdaja.
2. Tegemaks kindlaks, et artiklis 8 osutatud kaup ei ole ette nähtud kaubanduslikuks eesmärgiks, peavad liikmesriigid muu hulgas arvesse võtma järgmist:
– kauba valdaja äriline seisund ning põhjused, miks ta kaupa oma valduses hoiab,
– kauba asukoht või vajaduse korral kasutatav veoliik,
– kõik kaubaga seotud dokumendid,
– kauba laad,
– kauba kogus.
Esimese lõigu viienda taande sisu kohaldamiseks võivad liikmesriigid kehtestada üksnes tõendamiseks kasutatavad suunistasemed. Nimetatud suunistasemed ei tohi olla madalamad kui:
a) tubakatooted
sigaretid 800 tk
sigarillod (sigar massiga kuni 3 g tk) 400 tk
sigarid 200 tk
suitsetamistubakas 1,0 kg
[...]”.
Prantsuse õigusnormid
4 Maksuseadustiku (Code général des impôts, edaspidi „CGI”) artikkel 302 D, 23. novembril 2009 Prantsuse Vabariigile saadetud põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja lõppemise ajal kehtinud redaktsioonis, nägi ette järgmist:
„I.-1. Maksukohustus tekib: [...]
4º Ilma et see piiraks […] artiklites 575 G ja 575 H sätestatut, kui tuvastatakse, et alkoholi, alkohoolseid jooke ja tubakatooteid hoitakse Prantsusmaal kaubanduslikul eesmärgil ja kui valdaja ei suuda olenevalt olukorrast saatedokumendi, arve või kassatšeki alusel tõendada, et need liiguvad ajutise aktsiisivabastuse korra alusel või et aktsiis on Prantsusmaal tasutud [...].
Selle kindlakstegemiseks, et neid tooteid hoitakse Prantsusmaal kaubanduslikul eesmärgil, võtab ametiasutus arvesse järgmisi tegureid:
a. kauba valdaja kutsetegevus;
b. kauba asukoht, kasutatav veoliik või kaubaga seotud dokumendid;
c. kauba laad;
d. kauba kogus, peamiselt siis, kui see ületab […] direktiivi[…] artikli 9 lõikes 2 ette nähtud suunispiirmäärad.”
5 CGI artikkel 575 G sätestas:
„Tubakatooted ei või pärast jaemüüki liikuda üle 1 kilogrammi suurustes kogustes ilma artikli 302 M II punktis ette nähtud dokumendita.”
6 CGI artikkel 575 H sätestas:
„Välja arvatud tarnijad ladudes, müüjad müügipunktides, artikli 565 punktis 3 nimetatud isikud, artikli 568 neljandas lõigus nimetatud ostjad-edasimüüjad või eelarve eest vastutava ministeeriumi dekreedis kehtestatud kogustes artikli esimeses lõigus nimetatud edasimüüjad, ei tohi keegi ladudes, äriruumides või sõiduvahendites hoida oma valduses tubakatooteid üle kahe kilogrammi.”
Prantsuse haldustava
7 23. novembri 2009. aasta põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppemisel oli rahandusministeeriumi tolli ja kaudsete maksude peadirektoraadi veebilehel kirjas järgmine teave:
„Üldküsimused
Kui te ostate Euroopa Liidu muudes riikides reisides kaupa oma tarbeks, ei ole teil kohustust täita deklaratsiooni ega tasuda tolli‑ või muid makse Prantsusmaalt lahkumisel või Prantsusmaale naastes.
[…] tubaka ostu puhul on ühenduse õigusnormid ette näinud suunispiirmäärad ostudele, mida teevad füüsilised isikud.
Tubaka […] ostu korral allpool mainitud piirmäära ületavas koguses ja olenevalt muudest kriteeriumidest võib Prantsuse toll pidada teie oste kaubanduslikul eesmärgil soetatuks. Sellisel juhul tuleb teil tasuda iga toote eest Prantsusmaal kehtivad mitmesugused tolli‑ ja muud maksud. Need piirmäärad on kohaldatavad ka Prantsusmaalt Euroopa Liidu muusse liikmesriiki lahkumisel.
Tubakas
Vastavalt [CGI] artiklitele 575 G ja 575 H […] kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2006 füüsiliste isikute poolt Euroopa Liidu muus liikmesriigis, välja arvatud kümme uut liikmesriiki, ostetud tubakatoodele järgmisi tingimusi:
– Teil on lubatud vedada 5 plokki sigarette (ehk 1 kilogramm tubakat), omamata saatedokumenti.
NB: nimetatud piirmäär on kohaldatav iga sõiduauto kohta või iga üle 17‑aastase täiskasvanu kohta ühissõiduki puhul (viimase all mõistetakse mis tahes sõidukit, millega veetakse üle 9 inimese, sh sõidukijuht).
– Kui teil on 6–10 plokki, peate esitama lihtsustatud saatedokumendi. Saatedokumendi puudumisel võidakse reisija kontrollimisel tubakas konfiskeerida ja talle määrata trahv. Isik võib kaubast loobuda. Niisugusel juhul talle trahvi ei määrata.
Selle dokumendi saamiseks piisab, kui pöörduda esimesse piiri ääres asuvasse Prantsuse tollipunkti.
– Kõikidel muudel juhtudel on üle 10 sigaretiploki (ehk 2 kilogrammi tubaka) sissetoomine keelatud. Kontrollitud reisijale võidakse määrata eespool viidatud karistus (tubaka konfiskeerimine ja trahv).
Ühissõidukite (lennuk, laev, autobuss, rong) puhul on need sätted kohaldatavad iga reisija kohta eraldi.”
Kohtueelne menetlus
8 Kuna komisjon leidis, et nii füüsiliste isikute poolt tubakatoodete importimist käsitlevad Prantsuse õigusnormid kui ka haldustava on vastuolus direktiiviga, proportsionaalsuspõhimõttega ja EÜ asutamislepingu artikliga 28, saatis ta Prantsuse Vabariigile 23. oktoobril 2007 märgukirja, millele see liikmesriik vastas 18. jaanuari 2008. aasta kirjas.
9 Komisjon esitas 23. novembril 2009 oma põhjendatud arvamuse, milles ta palus Prantsuse Vabariigil võtta kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse kättesaamisest vajalikke meetmeid, et tagada selle järgimine. Nimetatud liikmesriik vastas põhjendatud arvamusele 22. jaanuari 2010. aasta kirjas.
10 Kuna komisjon ei jäänud Prantsuse Vabariigi selgitustega rahule, otsustas ta esitada käesolevas asjas hagi.
Hagi
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi artikleid 8 ja 9
11 Komisjon väidab, et Prantsuse õigusnormid ja haldustava on vastuolus direktiiviga, eeskätt selle artiklitega 8 ja 9, kuna kriteeriumid hindamiseks, kas tubakatooted on isiku valduses üksnes kaubanduslikul eesmärgil, on pelgalt koguselised kriteeriumid, kuna CGI artiklites 575 G ja 575 H ette nähtud piirmäärad kehtivad kõigi isiku valduses olevate tubakatoodete kohta kogumis, kuna need piirmäärad kuuluvad sõiduautoga vedamisel kohaldamisele iga sõiduki, mitte iga isiku kohta ja kuna nimetatud artiklite rikkumise korral ette nähtud karistused on eriti ranged.
12 Prantsuse Vabariik väidab kõigepealt, et CGI artiklid 575 G ja 575 H reguleerivad üksnes tubakatoodete valdamist, mitte aktsiisi sissenõudmise meetodeid ega tingimusi. Need sätted ei kuulu seega direktiivi artiklite 8 ja 9 kohaldamisalasse. Igal juhul ei ole Prantsuse õigusnormid ega haldustava direktiiviga vastuolus ja ette nähtud karistused on proportsionaalsed.
13 Olgu meenutatud, et direktiivi eesmärk on kehtestada teatud arv eeskirju aktsiisiga maksustatava kauba valdamise, liikumise ja järelevalve kohta ning seda eelkõige selleks, et tagada kõikides liikmesriikides ühesugune aktsiiside sissenõudmine (23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑5/05: Joustra, EKL 2006, lk I‑11075, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
14 Direktiiv eristab selles osas ühelt poolt kaubanduslikul eesmärgil vallatavat kaupa ja teiselt poolt oma tarbeks vallatavat kaupa (eespool viidatud kohtuotsus Joustra, punkt 28).
15 Mis puudutab oma tarbeks vallatavat kaupa, siis näeb direktiivi artikkel 8 ette, et aktsiis tuleb tasuda liikmesriigis, kus kaup soetati (eespool viidatud kohtuotsus Joustra, punkt 31). Seevastu kaubanduslikul eesmärgil vallatava kauba osas näeb direktiivi artikli 9 lõige 1 sisuliselt ette, et aktsiis on sissenõutav selles liikmesriigis, kus kaupa hoitakse.
16 Selleks et teha kindlaks, et kaup on isiku valduses kaubanduslikul eesmärgil, on direktiivi artikli 9 lõikes 2 loetletud teatavad kriteeriumid. Eeskätt peavad liikmesriigid, nagu tuleneb lõike 2 esimesest lõigust, võtma selle kindlaks tegemisel, kas kaupa hoitakse kaubanduslikul eesmärgil, muu hulgas arvesse palju tegureid, kusjuures isiku valduses oleva kauba koguse näol on tegemist vaid ühega mitmest tegurist. Lisaks näeb artikli 9 lõike 2 teine lõik selle teguri osas ette, et liikmesriigid võivad kehtestada üksnes tõendamiseks kasutatavad suunistasemed.
17 Sellest tuleneb, et direktiivi artikli 9 lõige 2 ei luba, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktides 20 ja 21, teha liikmesriikidel kindlaks seda, kas kaup on isiku valduses kaubanduslikul eesmärgil, ainuüksi pelgalt isiku valduses oleva kauba koguselistest piirmääradest lähtudes.
18 Mis puudutab vaidlusaluseid õigusnorme, siis on tõepoolest selge, et – nagu rõhutab Prantsuse Vabariik – CGI artikkel 302 D iseenesest ei näe ette sellist pelgalt koguselist piirmäära selle kindlakstegemiseks, kas kaup on isiku valduses kaubanduslikul eesmärgil.
19 Kuid kuna nimetatud artikkel sätestab, et seda kohaldatakse, „ilma et see takistaks [CGI] artiklite 575 G ja 575 H kohaldamist”, siis muutuvad neis kahes artiklis ette nähtud piirmäärad tegelikkuses ainsateks teguriteks, mis on asjassepuutuvad selle kindlakstegemisel, kas kaup on isiku valduses kaubanduslikul eesmärgil, mida kinnitab vaidlusalune Prantsuse halduspraktika. Prantsuse Vabariik ei vaidle vastu sellele, et need piirmäärad on oma olemuselt pelgalt koguselised.
20 Nimetatud liikmesriik väidab ka, et selle õigusnormid ja haldustava ei ole vastuolus direktiivi artikli 9 lõikega 2, kuna need piirmäärad kuuluvad kohaldamisele kõigile isiku valduses olevatele tubakatoodetele kogumis ja sõiduautoga vedamisel arvutatakse tubakatoodete kogust sõiduki, mitte isikute kohta.
21 Selles osas tuleb ka märkida, et – nagu tuleneb direktiivi artikli 9 lõike 2 teisest lõigust – kui liikmesriigid otsustavad kehtestada isiku valduses olevate tubakatoodete kogusele piirmäära, mis selle sätte sõnastuse kohaselt võib olla vaid suunav, et teha kindlaks see kogus, mida hoitakse kaubanduslikul eesmärgil, peavad nad järgima teatavaid miinimummäärasid.
22 Ent kehtestades ühelt poolt sõnaselgelt miinimummäära mitmele konkreetsele tubakatoodete kategooriale, lubab direktiiv liikmesriikidel kehtestada isikute valduses olevatele kõigile tubakatoodetele kogumis koguselisi piirmäärasid üksnes tingimusel, et kõigist kõnealustest miinimummääradest on kinni peetud. Prantsuse Vabariik ei väida, et see tingimus on CGI artiklites 575 G ja 575 H sätestatud piirmäärade puhul täidetud.
23 Teiselt poolt, kuna direktiivi artikli 9 lõike 2 eesmärk on täpsustada tingimusi, mille korral tuleb aktsiis tasuda kauba valdajal selle artikli lõike 1 teise lõigu tähenduses, tuleb direktiivi artikli 9 lõike 2 teises lõigus ette nähtud minimaalseid suunispiirmäärasid pidada kauba valdajat puudutavaks ja seega isikuliselt kohaldatavaks.
24 Eeltoodust tuleneb, et kuna Prantsuse õigusnormid ja haldustava näevad ette selle hindamiseks, kas tubakatooted on isiku valduses kaubanduslikul eesmärgil, pelgalt koguselised piirmäärad, mis kuuluvad kohaldamisele kõigile isiku valduses olevatele tubakatoodetele kogumis ja mida sõiduautoga vedamisel arvutatakse iga sõiduki kohta ning kuna lisaks on nende piirmäärade ületamise eest ette nähtud karistus, on need õigusnormid ja haldustava vastuolus direktiivi artikliga 9 ja seega ka selle direktiivi artikliga 8.
25 Seega on komisjoni esimene väide põhjendatud.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 34
26 Komisjon väidab, et CGI artikkel 575 H on ka vastuolus ELTL artikliga 34. Nimelt takistab see siseriiklik õigusnorm füüsilisi isikuid teisest liikmesriigist pärit tubakatooteid Prantsusmaale üldse importimast, kui toodete kogus ületab kaks kilogrammi sõiduauto kohta, isegi kui see kogus on isiku valduses oma tarbeks.
27 Selles osas tuleb meenutada, et juhul kui mingi valdkond on ühenduse tasandil täielikult ühtlustatud, tuleb selle valdkonna siseriikliku meetme hindamisel lähtuda ühtlustamismeetme sätetest, mitte esmase õiguse sätetest (14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑463/01: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2004, lk I‑11705, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Kõnealuses asjas on selge, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 24, et CGI artikkel 575 H kahjustab meedet, mis ühtlustab ammendavalt seda, kuidas liikmesriigid võivad arvesse võtta isiku valduses olevate tubakatoodete kogust selle kindlakstegemiseks, kas need on isiku valduses kaubanduslikel eesmärkidel.
29 Ent kuna komisjon piirdub teises väites sellega, et palub hinnata esmase õiguse sätte alusel siseriiklikku õigusnormi, mida tuleb hinnata selle ühtlustamismeetme sätete alusel, tuleb see väide tagasi lükata.
30 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuna Prantsuse Vabariik kasutas pelgalt koguselist kriteeriumi selle hindamiseks, kas teisest liikmesriigist pärinevad tubakatooted on füüsilise isiku valduses kaubanduslikul eesmärgil, ja kohaldas seda kriteeriumi iga sõiduauto (mitte iga isiku) kohta ning kõigile tubakatoodetele kogumis, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud direktiivist, ning eeskätt selle artiklitest 8 ja 9 tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
31 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna nii komisjoni kui ka Prantsuse Vabariigi nõuded on osaliselt rahuldamata jäetud, tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Kuna Prantsuse Vabariik kasutas pelgalt koguselist kriteeriumi selle hindamiseks, kas teisest liikmesriigist pärinevad tubakatooted on füüsilise isiku valduses kaubanduslikul eesmärgil, ja kohaldas seda kriteeriumi iga sõiduauto (mitte iga isiku) kohta ning kõigile tubakatoodetele kogumis, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivist 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta, ning eeskätt selle artiklitest 8 ja 9 tulenevaid kohustusi.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Euroopa Komisjoni ja Prantsuse Vabariigi kohtukulud nende enda kanda.
Allkirjad