ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)
21. märts 2012(*)
Riigiabi – Direktiiv 92/81/EMÜ – Mineraalõli aktsiis – Alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatav mineraalõli – Aktsiisivabastus – Vabastuse kooskõla direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel vastu võetud nõukogu heakskiitva otsusega – Liidu aktide õiguspärasuse eeldamine – Õiguskindlus – Hea haldus
Liidetud kohtuasjades T‑50/06 RENV, T‑56/06 RENV, T‑60/06 RENV, T‑62/06 RENV ja T‑69/06 RENV,
Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, hiljem E. Creedon, keda mõlemat abistas barrister P. McGarry,
hageja kohtuasjas T‑50/06 RENV,
Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja J. Gstalter,
hageja kohtuasjas T‑56/06 RENV,
Itaalia Vabariik, esindajad: avvocato dello Stato G. Aiello, avvocato dello Stato G. De Bellis ja avvocato dello Stato S. Fiorentino,
hageja kohtuasjas T‑60/06 RENV,
Eurallumina SpA, asukoht Portoscuso (Itaalia), esindajad: solicitor R. Denton ja solicitor L. Martin Alegi,
hageja kohtuasjas T‑62/06 RENV,
Aughinish Alumina Ltd, asukoht Askeaton (Iirimaa), esindajad: solicitor J. Handoll ja solicitor C. Waterson,
hageja kohtuasjas T‑69/06 RENV,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, N. Khan, D. Grespan ja K. Walkerová,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 7. detsembri 2005. aasta otsus 2006/323/EÜ Prantsusmaal Gardanne’i piirkonnas, Iirimaal Shannoni piirkonnas ja Itaalias Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust vabastamise kohta (ELT 2006, L 119, lk 12),
ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: esimees I. Pelikánová (ettekandja) ning kohtunikud V. Vadapalas, K. Jürimäe, K. O’Higgins ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 14. septembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Alumiiniumoksiid
1 Alumiiniumoksiid on valge pulber, mida kasutatakse peamiselt sulatuskodades alumiiniumi tootmiseks. Seda toodetakse boksiidi maagist rafineerimisprotsessi abil, mille viimane etapp on kaltsineerimine. Üle 90% kaltsineeritud alumiiniumoksiidist kasutatakse alumiiniumi sulatamisel. Ülejäänu töödeldakse täiendavalt ja seda kasutatakse kemikaalide tootmisel. Esinevad kaks erinevat tooteturgu: sulatamisel kasutatava alumiiniumoksiidi turg ja kemikaalide tootmisel kasutatava alumiiniumoksiidi turg. Mineraalõli võib kasutada kütusena alumiiniumoksiidi tootmisel.
2 Iirimaal, Itaalias ja Prantsusmaal on igaühes vaid üks alumiiniumoksiidi tootja. Need on Aughinish Alumina Ltd (edaspidi „AAL”), mis asub Shannoni piirkonnas, Eurallumina SpA, mis asub Sardiinias, ja Alcan Inc., mis asub Gardanne’i piirkonnas. Alumiiniumoksiidi tootjad tegutsevad ka Saksamaal, Hispaanias, Kreekas, Ungaris ja Ühendkuningriigis.
Mineraalõlide aktsiisimaksu puudutavad direktiivid
3 Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/81/EMÜ mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (EÜT L 316, lk 12) sätestab mineraalõlide aktsiisimaksuga maksustamise korra.
4 Vastavalt direktiivi 92/81 artikli 1 lõigetele 1 ja 2 kehtestavad liikmesriigid mineraalõlidele ühtlustatud aktsiisi selles direktiivis sätestatud korras ning määravad kindlaks aktsiisimäärad kooskõlas nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiviga 92/82/EMÜ mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamise kohta (EÜT L 316, lk 19).
5 Direktiivi 92/81 artikli 8 lõige 4 võimaldab nõukogul lubada liikmesriigil kehtestada ühtlustatud aktsiisimaksust muid vabastusi kui need, mis on sõnaselgelt ette nähtud nimetatud direktiivis. Sätte sõnastus on järgmine:
„Nõukogu võib komisjoni ettepanekul ühehäälselt lubada liikmesriigil kehtestada täiendava maksuvabastuse või -vähenduse teatavatel poliitilistel kaalutlustel.
Liikmesriik, kes soovib sellist meedet rakendada, teatab sellest komisjonile ja esitab talle kogu asjakohase ja vajaliku teabe. Komisjon teatab kavandatavatest meetmetest teistele liikmesriikidele ühe kuu jooksul.
Kavandatav vabastus või vähendatud maksumäär loetakse nõukogu poolt lubatuks, kui kahe kuu jooksul alates teiste liikmesriikide teavitamisest teises lõigus sätestatud korras ei ole komisjon ega ükski liikmesriik taotlenud, et nõukogu kõnesoleva küsimuse läbi vaataks.” [Siin ja edaspidi on viidatud direktiivi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
6 Direktiivi 92/81 artikli 8 lõige 5 sätestab:
„Kui komisjon leiab, et lõikes 4 nimetatud maksuvabastust või ‑vähendust ei või enam kohaldada eelkõige ebaausa konkurentsi, siseturu toimimise moonutamise või ühenduse keskkonnakaitsepoliitikaga seonduvatel kaalutlustel, teeb ta nõukogule asjakohased ettepanekud. Nõukogu teeb nende ettepanekute põhjal ühehäälse otsuse.”
7 Direktiivi 92/82 artiklis 6 on sätestatud, et raske kütteõli aktsiisi miinimummäär, mida riigid peavad kohaldama alates 1. jaanuarist 1993, on 13 eurot 1000 kg kohta.
8 Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 5), muutis direktiivid 92/81 ja 92/82 kehtetuks alates 31. detsembrist 2003.
9 Vastavalt direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 4 punkti b teisele taandele ei kohaldata direktiivi energiatoodete kahese kasutamise korral. Sama sätte kohaselt on tegemist energiatoode kahesuguse kasutusega, kui seda kasutatakse nii kütteainena kui ka muul otstarbel kui mootorikütusena või kütteainena. Energiatoodete kasutamist keemilise reduktsiooni jaoks ning elektrolüütilistes ja metallurgilistes protsessides käsitatakse kahesuguse kasutusena. Samuti ei kehti alates 1. jaanuarist 2004 enam alumiiniumoksiidi tootmiseks kasutatava raske kütteõli aktsiisi miinimummäär.
10 Lisaks sätestab direktiivi 2003/96 artikli 18 lõige 1, et kui Euroopa Ühenduste Komisjoni ettepaneku alusel tehtavast nõukogu eelnevast läbivaatusest ei tulene teisiti, on liikmesriikidel lubatud jätkuvalt kohaldada II lisas sätestatud maksuvähendust või -vabastust kuni 31. detsembrini 2006. Nimetatud II lisa punktides 6, 7 ja 8 on muu hulgas ette nähtud vastavalt Gardenne’i piirkonnas (Prantsusmaa), Shannoni piirkonnas (Iirimaa) ja Sardiinias (Itaalia) alumiiniumoksiidi tootmiseks kasutatava raske kütteõli aktsiisist vabastamine.
Direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel vastu võetud nõukogu otsused
11 Iirimaa, Itaalia Vabariik ja Prantsuse Vabariik vabastasid aktsiisist alumiiniumoksiidi tootmiseks kasutatava mineraalõli vastavalt alates 1983. aastast, 1993. aastast ja 1997. aastast (edaspidi „Iirimaa vabastus”, „Itaalia vabastus” ja „Prantsusmaa vabastus” või kõik koos „vaidlusalused vabastused”).
12 Iirimaa vabastus kehtestati Iiri õiguses 12. mai 1983. aasta õigusaktiga Statutory instrument n° 126/1983, Imposition of Duties (n° 265) (Excise Duty on Hydrocarbon Oils) Order, 1983 (maksu kehtestamise määrus (nr 265) (kütteõli aktsiis)). Seejärel sätestati see 1999. aasta Finance Act’i (1999. aasta riigieelarveseadus) peatüki 100 lõike 1 punktis e. Vabastuse kohaldamist Shannoni piirkonnas lubati nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta otsusega 92/510/EMÜ, millega lubatakse liikmesriikidel jätkata kehtivate vähendatud aktsiisimäärade või aktsiisimaksust vabastamise kohaldamist teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes direktiivi 92/81/EMÜ artikli 8 lõikes 4 sätestatud korras (EÜT L 316, lk 16). Nõukogu vaatas nimetatud loa uuesti läbi ja pikendas selle kehtivust kuni 31. detsembrini 1998 30. juuni 1997. aasta otsusega 97/425/EÜ, millega lubatakse liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivis 92/81 sätestatud korras (EÜT L 182, lk 22). Nõukogu pikendas seda luba uuesti kuni 31. detsembrini 2000 17. detsembri 1999. aasta otsusega nr 1999/880/EÜ, millega lubatakse liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivis 92/81 sätestatud korras (EÜT L 331, lk 73).
13 Itaalia vabastus kehtestati Itaalia õiguses õigusaktiga decreto legislativo 26 ottobre 1995 n° 504, Testo unico delle disposizioni legislative concernenti le imposte sulla produzione e sui consumi e relative sanzioni penali e amministrative (26. oktoobri 1995. aasta seadusandlik dekreet nr 504, tootmis- ja tarbimismakse ning vastavaid kriminaal- ja halduskaristusi käsitlevate õigusnormide terviktekst, GURI nr 279 regulaarne lisa, 29.11.1995). Vabastuse kohaldamist Sardiinias lubati kuni 31. detsembrini 1994 nõukogu 13. detsembri 1993. aasta otsusega 93/697/EÜ, millega lubatakse teatavatel liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivi 92/81 artikli 8 lõikes 4 sätestatud korras (EÜT L 321, lk 29). Nõukogu pikendas seda luba esimest korda kuni 31. detsembrini 1996 22. aprilli 1996. aasta otsusega 96/273/EÜ, millega lubatakse teatavatel liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivi 92/81 artikli 8 lõikes 4 sätestatud korras (EÜT L 102, lk 40). Nõukogu pikendas vabastust teist korda kuni 31. detsembrini 1998 otsusega 97/425. Nõukogu pikendas luba kolmandat korda kuni 31. detsembrini 1999 30. märtsi 1999. aasta otsusega 1999/255/EÜ, millega lubatakse vastavalt direktiivile 92/81 teatavatel liikmesriikidel kohaldada teatavate mineraalõlide suhtes vähendatud aktsiisimäära või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist ning millega muudetakse otsust 97/425 (EÜT L 99, lk 26). Nõukogu pikendas luba neljandat korda kuni 31. detsembrini 2000 otsusega 1999/880.
14 Prantsuse vabastus kehtestati Prantsuse õiguses 29. detsembri 1997. aasta loi de finances rectificative pour 1997 n° 97‑1239 (parandatud 1997. aasta riigieelarveseadus nr 97‑1239; JORF, 30.12.1997, lk 19101) artikliga 6. Vabastust lubati Gardenne’i piirkonnas kohaldada kuni 31. detsembrini 1998 nõukogu otsusega 97/425. Nõukogu pikendas luba esimest korda kuni 31. detsembrini 1999 otsusega 1999/255. Nõukogu pikendas seda luba teist korda kuni 31. detsembrini 2000 otsusega 1999/880.
15 Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta otsus 2001/224/EÜ teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide vähendatud aktsiisimäärade ja aktsiisist vabastamise kohta (EÜT L 84, lk 23; ELT eriväljaanne 09/01, lk 342), mis on nõukogu viimane otsus vaidlusaluste vabastuste kohta, pikendab luba nimetatud vabastusi kohaldada kuni 31. detsembrini 2006. Selle otsuse põhjenduses 5 märgitakse, et „otsus ei piira ühegi menetluse tulemust, mida võidakse algatada seoses ühtse turu toimimise moonutamisega, eelkõige [EÜ] artiklite 87 ja 88 alusel” ja et „[s]ee ei vabasta liikmesriike kohustusest teatada komisjonile võimalikest riigiabi juhtudest [EÜ] artikli 88 alusel”.
Haldusmenetlus
16 28. jaanuari 1983. aasta kirjaga teavitas Iirimaa komisjoni, et ta kavatseb täita kohustuse, mille ta oli võtnud 1970. aasta aprillis AAL‑i ees Shannoni suudmes boksiidist alumiiniumoksiidi eraldamise projekti arendajate suhtes ja mis seisneb alumiiniumoksiidi tootmiseks kasutatavale raskele kütteõlile aktsiisivabastuse andmises. 22. märtsi 1983. aasta kirjas vastas komisjon, et see vabastus on riigiabi, millest tuleb teatada. Ta täpsustas ka, et kui abi hakatakse alles nüüd rakendama, võib komisjon käsitleda 28. jaanuari 1983. aasta kirja EMÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kohase teatisena. Iirimaa palus 6. mai 1983. aasta kirjaga seda nii käsitleda. Kirjavahetuse tulemusel ei võtnud komisjon vastu ühtegi otsust.
17 1998. aasta 29. mai ja 2. juuni kirjadega nõudis komisjon teavet vastavalt Itaalia ja Prantsuse Vabariigilt, et kontrollida, kas Itaalia vabastus ja Prantsusmaa vabastus jäävad EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamisalasse. Komisjon tuletas 16. juunil 1998 Itaaliale seda nõuet meelde ja viimane vastas 20. juulil 1998. Olles palunud 10. juulil 1998 vastamiseks ajapikendust, mis anti 24. juulil 1998, vastas Prantsuse Vabariik 7. augusti 1998. aasta kirjaga.
18 17. juuli 2000. aasta kirjades nõudis komisjon Prantsuse Vabariigilt, Iirimaalt ja Itaalia Vabariigilt vaidlusalustest vabastustest teavitamist. Prantsusmaa ametiasutused vastasid 4. septembri 2000. aasta kirjaga. Komisjon tuletas Iirimaale ja Itaalia Vabariigile oma nõuet meelde ning palus neilt ja Prantsuse Vabariigilt täiendavat teavet 27. septembri 2000. aasta kirjadega. Iirimaa ametiasutused vastasid nõudele 18. oktoobri 2000. aasta kirjaga. Pärast komisjoni 20. novembri 2000. aasta meeldetuletust vastasid Itaalia ametiasutused 7. ja Prantsuse ametiasutused 8. detsembril 2000.
19 30. oktoobri 2001. aasta otsustega K(2001) 3296, K(2001) 3300 ja K(2001) 3295 algatas komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse vastavalt Iirimaa vabastuse, Itaalia vabastuse ja Prantsusmaa vabastuse suhtes. Nendest otsustest anti teada Iirimaale, Itaalia Vabariigile ja Prantsuse Vabariigile 5. novembri 2001. aasta kirjadega ning need avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 2. veebruaril 2002 (EÜT C 30, lk 17, lk 21 ja lk 25).
20 Komisjonile esitasid märkused AAL, Eurallumina, Alcan ja Euroopa alumiiniumiassotsiatsioon. Märkused edastati Iirimaale, Itaalia Vabariigile ja Prantsuse Vabariigile 26. märtsil 2002.
21 Olles palunud 1. detsembri 2001. aasta faksiga vastamiseks ajapikendust, mis anti 7. detsembril 2001, saatis Iirimaa oma märkused 8. jaanuari 2002. aasta kirjaga. Komisjon palus 18. veebruari 2002. aasta kirjaga Iirimaal esitada tõendeid selle kohta, et ta oli enne liitumist võtnud ALL eest õiguslikult siduva kohustuse. Iirimaa vastas sellele nõudele 26. aprilli 2002. aasta kirjaga. Itaalia Vabariik esitas oma märkused 6. veebruari 2002. aasta kirjaga. Olles palunud 21. novembri 2001. aasta kirjaga vastamiseks ajapikendust, mis anti 29. novembril 2001, saatis Prantsuse Vabariik oma märkused 12. veebruari 2002. aasta kirjaga.
Vaidlustatud otsus
22 7. detsembril 2005 võttis komisjon vastu otsuse 2006/323/EÜ Prantsusmaal Gardanne’i piirkonnas, Iirimaal Shannoni piirkonnas ja Itaalias Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust vabastamise kohta (ELT 2006, L 119, lk 12; edaspidi „vaidlustatud otsus”).
23 Vaidlustatud otsus puudutab perioodi enne 1. jaanuari 2004, kuupäeva, mil muutus kohaldatavaks direktiiv 2003/96. See laieneb aga ametlikule uurimismenetlusele 1. jaanuarile 2004 järgneval perioodil.
24 Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on märgitud:
„Artikkel 1
Alumiiniumoksiidi tootmisel kasutatava raske kütteõli vabastamine aktsiisimaksust, mida võimaldasid Prantsusmaa, Iirimaa ja Itaalia kuni 31. detsembrini 2003. aastal, kujutab endast riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 tähenduses.
Artikkel 2
17. juulist 1990. aastal kuni 2. veebruarini 2002. aastal antud abi ei nõuta sel määral, mil see on ühisturuga kokkusobimatu, tagasi, sest see oleks vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.
Artikkel 3
Artiklis 1 nimetatud abi, mida anti ajavahemikul 3. veebruarist 2002. aastal kuni 31. detsembrini 2003. aastal, on [EÜ] artikli 87 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokkusobiv sel määral, mil abisaajad maksavad vähemalt 13,01 eurot tonni raske kütteõli kohta.
Artikkel 4
[…] abi, mida anti ajavahemikul 3. veebruarist 2002. aastal kuni 31. detsembrini 2003. aastal, on [EÜ] artikli 87 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokkusobimatu sel määral, mil abisaajad ei maksnud vähemalt 13,01 eurot tonni raske kütteõli kohta.
Artikkel 5
1. Prantsusmaa, Iirimaa ja Itaalia võtavad kõik vajalikud meetmed, et artiklis 4 osutatud ühisturuga kokkusobimatu abi abisaajatelt tagasi nõuda.
[…]
5. Prantsusmaa, Iirimaa ja Itaalia annavad kahe kuu jooksul käesoleva otsuse teatavakstegemisest arvates korralduse, et artiklis 4 nimetatud ühisturuga kokkusobimatust abist abisaajad maksaksid ebaseaduslikult antud abi koos intressidega tagasi.”
Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus
25 Hagejad Itaalia Vabariik, Iirimaa, Prantsuse Vabariik, Eurallumina ja AAL esitasid käesolevates kohtuasjades hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kohtukantseleisse vastavalt 16. veebruaril 2006 (kohtuasi T‑60/06), 17. veebruaril 2006 (kohtuasjad T‑50/06 ja T‑56/06) ja 23. veebruaril 2006 (kohtuasjad T‑62/06 ja T‑69/06), paludes vaidlustatud otsuse täielikku või osalist tühistamist.
26 Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kohtukantseleisse 22. märtsil 2006, esitas AAL EÜ artikli 242 alusel ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles paluti vaidlustatud otsuse täitmine peatada teda puudutavas osas. 2. augusti 2006. aasta määrusega kohtuasjas T‑69/06 R: Aughinish Alumina vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) jättis Üldkohtu president selle taotluse rahuldamata ja lükkas kohtukulude üle otsustamise edasi.
27 Kohaldades Üldkohtu kodukorra artiklit 14 ja võttes arvesse teise koja ettepanekut, otsustas Üldkohus, olles vastavalt nimetatud kodukorra artiklile 51 ära kuulanud pooled, anda kohtuasjad lahendamiseks laiendatud kohtukoosseisule.
28 24. mai 2007. aasta määrusega liitis laiendatud koosseisus tegutseva Üldkohtu teise koja esimees pärast poolte ärakuulamist käesolevad kohtuasjad suulise menetluse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.
29 12. detsembri 2007. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T‑50/06, T‑56/06, T‑60/06, T‑62/06 ja T‑69/06: Iirimaa jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) liitis Üldkohus käesolevad kohtuasjad lõpliku kohtuotsuse huvides. Ta tühistas vaidlustatud otsuse põhjusel, et komisjon rikkus selles EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust seoses nõukogu 22. märtsi 1999 määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339)) artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamatusega käesoleval juhul. Lisaks jättis Üldkohus kohtuasjas T‑62/06 hagi ülejäänud osas rahuldamata, olles tunnistanud vastuvõetamatuks nõude, milles Eurallumina palus, et ta kas tuvastaks, et otsusega 2001/224 lubatud Itaalia vabastus kehtib kuni 31. detsembrini 2006 ja summasid, mida Itaalia Vabariik on maksnud või pidi maksma kuni selle kuupäevani või vähemalt 31. detsembrini 2003, ei tule käsitleda õigusvastase riigiabina või neid ei tule tagasi nõuda, või et ta muudaks vaidlustatud otsuse artikleid 5 ja 6.
30 Komisjon esitas Üldkohtu otsuse peale 26. veebruaril 2008 apellatsioonkaebuse.
31 Apellatsioonimenetluses 2. detsembril 2009 tehtud otsusega kohtuasjas C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt (EKL 2009, lk I‑11245) tühistas Euroopa Kohus eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuse Iirimaa jt vs. komisjon, kuna selles tühistati vaidlustatud otsus põhjendusel, et komisjon rikkus selles põhjendamiskohustust seoses nõukogu määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamatusega käesoleval juhul ja kuna ta jättis komisjoni kanda tema enda kohtukulud ja mõistis temalt välja hagejate kohtukulud, sealhulgas kohtukulud, mis olid seotud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega kohtuasjas T‑69/06 R. Lisaks saatis ta liidetud kohtuasjad T‑50/06, T‑56/06, T‑60/06, T‑62/06 ja T‑69/06 tagasi Üldkohtule uueks arutamiseks ning lükkas kohtukulude üle otsuse tegemise edasi.
32 Arvestades uueks arutamiseks saatmise otsust ja kodukorra artikli 118 lõiget 1, määrati käesolevad kohtuasjad Üldkohtu presidendi 18. detsembri 2009. aasta otsusega teisele kojale laiendatud koosseisus.
33 Kooskõlas kodukorra artikli 119 lõikega 1 esitasid pooled oma kirjalikud märkused järgmiselt: 1. veebruaril 2010 Iirimaa kohtuasjas T‑50/06 RENV, 4. veebruaril 2010 Itaalia Vabariik kohtuasjas T‑60/06 RENV, 12. veebruaril 2010 Eurallumina kohtuasjas T‑62/06 RENV, 16. veebruaril 2010 Prantsuse Vabariik kohtuasjas T‑56/06 RENV ja AAL kohtuasjas T‑69/06 RENV ning 28. aprillil 2010 komisjon kõigis käesolevates asjades. Prantsuse Vabariik märkis kirjalikes märkustes, et arvestades Euroopa Kohtu seisukohta uueks arutamiseks saatmise otsuses, loobub ta ühest hagiavalduses esitatud väitest, mis puudutas põhjendamiskohustuse rikkumist.
34 Laiendatud koosseisus tegutseva Üldkohtu teise koja esimehe 1. märtsi 2010. aasta määrusega liideti käesolevad kohtuasjad kirjaliku ja suulise menetluse ning lõpliku kohtuotsuse huvides.
35 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd neljanda koja koosseisu ja käesolevad kohtuasjad anti 20. septembri 2010. aasta otsusega lahendada neljandale kojale laiendatud koosseisus.
36 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus alustada suulist menetlust ja palus kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel ja Euroopa Liidu Nõukogul vastata teatud küsimustele. Pooled ja nõukogu vastasid selleks ettenähtud tähtaja jooksul.
37 Poolte kohtukõned ning nende vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 14. septembri 2011. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded pärast kohtuasjade uueks arutamiseks saatmist
38 Iirimaa palub kohtuasjas T‑50/06 RENV Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus Iirimaa vabastust puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
39 AAL palub kohtuasjas T‑69/06 RENV Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
40 Itaalia Vabariik palub kohtuasjas T‑60/06 RENV sisuliselt Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus Itaalia vabastust puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
41 Eurallumina palub kohtuasjas T‑62/06 RENV sisuliselt Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus tervikuna või selle artiklid 1, 4–6, või teise võimalusena selle artiklid 5 ja 6 osas, milles see otsus või need artiklid teda puudutavad;
ja/või
– tuvastada, et Itaalia vabastus, mida lubati otsusega 2001/224, kehtib 31. detsembrini 2006 ja et summasid, mida Itaalia Vabariik on maksnud või peab maksma, ei tule käsitada õigusvastase riigiabina või vähemalt ei tule neid tagasi nõuda;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
42 Prantsuse Vabariik palub kohtuasjas T‑56/06 RENV sisuliselt Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus tervikuna või teise võimalusena selle artikkel 5 osas, milles see otsus või artikkel puudutab Prantsuse vabastust;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
43 Komisjon palub käesolevates kohtuasjades Üldkohtul:
– jätta hagid rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Eurallumina nõue, milles palutakse Üldkohtult teatud asjaolude tuvastamist
44 Ära on langenud vajadus uurida Eurallumina nõuet, milles palutakse Üldkohtul tuvastada, et Itaalia vabastus, mida lubati otsusega 2001/224, on kehtiv 31. detsembrini 2006 ja et summasid, mida Itaalia Vabariik on maksnud või peab maksma, ei tule käsitada õigusvastase riigiabina või vähemalt ei tule neid tagasi nõuda. Nimelt on see nõue vastuvõetamatuse tõttu juba tagasi lükatud eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuses Iirimaa jt vs. komisjon. Nimetatud kohtuotsuses selles küsimuses tuvastatut ei tühistatud eespool punktis 31 viidatud kohtuotsusega komisjon vs. Iirimaa jt, mistõttu on selles tuvastatul seadusjõud.
Ülevaade hagejate väidetest ja argumentidest
45 Oma tühistamisnõuete toetuseks esitavad hagejad sisuliselt hulga osaliselt kattuvaid väiteid ja argumente, kuigi nende ese on formaalselt erinev, sest iga hageja vaidlustab vaidlustatud otsuse ainult teda puudutavas osas, st Itaalia Vabariik (kohtuasi T‑60/06 RENV) ja Eurallumina (kohtuasi T‑62/06 RENV) seoses Itaalia vabastusega, Iirimaa (kohtuasi T‑50/06 RENV) ja AAL (kohtuasi T‑69/06 RENV) seoses Iirimaa vabastusega ja Prantsuse Vabariik (kohtuasi T‑56/06 RENV) seoses Prantsuse vabastusega. Nende väidete ja argumentide kohaselt on rikutud õiguskindluse, liidu akti õiguspärasuse ja kasuliku mõju eeldamise, lex specialis derogat legi generali, hea halduse, estoppel-, mõistliku tähtaja järgimise ja õiguspärase ootuse põhimõtet ning EÜ artikli 3 lõike 1 punkti m, artikli 87 lõikeid 1 ja 3, artiklit 88 ja artiklit 157, määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktides i, iii ja iv ning selle määruse artikli 14 lõikes 1 ja artiklites 17–19 sätestatud norme, direktiivi 2003/96 artiklit 18, lugedes seda koos selle direktiivi II lisa sätetega, ühenduse suunistes keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta (EÜT 2001, C 37, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 76) sätestatud reegleid keskkonnakaitsele antava abi kohta, eriti nende suuniste punkti 82 alapunkti a, piirkondliku riigiabi andmise juhendit (EÜT 1998, C 74, lk 9; ELT eriväljaanne 08/01, lk 226) ning põhjendamiskohustust.
46 Esiteks on oluline toonitada, et hagejate esitatud väidetes ja argumentides vaieldakse muu hulgas vastu tulemusele, millele komisjon vaidlustatud otsuses jõudis, kohaldades vaidlusalustele vabastustele riigiabi reguleerivaid norme. Pooled väidavad sisuliselt, et see tulemus ei saanud seaduslikult olla vastuolus õiguslike tagajärgedega, mis tulenesid nõukogu heakskiitvatest otsustest, millest viimane on otsus 2001/224. Kuid vaidlustatud otsuse puhul see nii on, kuna selles tuvastatakse või tuginetakse asjaolule, et Itaalia Vabariigi, Iirimaa ja Prantsuse Vabariigi poolt kuni 31. detsembrini 2003 antud vaidlusalused vabastused olid riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ning kuna selles kohustatakse abisaajatelt tagasi nõudma abi osas, mis on ühisturuga kokkusobimatu, kuigi nõukogu oli lubanud nimetatud liikmesriikidel neid vabastusi kohaldada kuni 31. detsembrini 2006. Lisaks väidab AAL, et riigiabi reguleerivate normide kohaldamine ei saa käesolevas asjas õiguspäraselt viia tulemuseni, mis on vastuolus EÜ artikli 3 lõike 1 punkti m ja artikli 157 eesmärgiga, milleks on liidu tööstuse konkurentsivõime kaitse ja tugevdamine. Vaidlustatud otsus nõrgestab aga liidu tööstuse konkurentsivõimet rahvusvahelises kontekstis.
47 Teiseks vaieldakse Itaalia Vabariigi, Prantsuse Vabariigi ja AAL väidetes ja argumentides vaidlustatud otsusele muu hulgas vastu seetõttu, et komisjon kvalifitseeris kuni 31. detsembrini 2003 antud vaidlusalused vabastused riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses või tugines niisugusele kvalifikatsioonile.
48 Kolmandaks vaieldakse Itaalia Vabariigi, Iirimaa ja ALL‑i väidetes ja argumentides vaidlustatud otsusele vastu muu hulgas seetõttu, et komisjon kvalifitseeris kuni 31. detsembrini 2003 antud Itaalia vabastuse ja Iirimaa vabastuse – v.a viimase puhul perioodi osas enne 17. juulit 1990 – pigem uueks kui olemasolevaks abiks EÜ artikli 88 tähenduses, või siis tugines niisugusele kvalifikatsioonile.
49 Neljandaks vaieldakse Itaalia Vabariigi väidetes ja argumentides vaidlustatud otsusele vastu muu hulgas seetõttu, et selles tuvastati, et riigiabi, mida väidetavalt anti kuni 31. detsembrini 2003 Itaalia vabastuse alusel, ei saa tunnistada ühisturuga kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses põhjusel, et see on tihedalt seotud Eurallumina keskkonnakaitse eesmärkide täitmisega või et see aitab kaasa majanduse arengule Sardiinias.
50 Viiendaks vaieldakse hagejate väidetes ja argumentides vaidlustatud otsusele vastu muu hulgas seetõttu, et selles kohustatakse Prantsuse Vabariiki, Iirimaad ja Itaalia Vabariiki abisaajatelt tagasi nõudma abi, mida vaidlusaluste vabastuste alusel anti väidetavalt kuni 31. detsembrini 2003.
51 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt uurida hagejate neid väiteid või argumente, mis puudutavad sisuliselt riigiabi reguleerivate normide õigusvastast kohaldamist vaidlusalustele vabastustele, mida Itaalia Vabariik, Iirimaa ja Prantsuse Vabariik andsid kuni 31. detsembrini 2003 nõukogu heakskiitvate otsuste alusel ja nendega kooskõlas ning millest viimane on otsus 2001/224.
Väited ja argumendid, mille kohaselt on nõukogu heakskiitvate otsuste alusel ja nendega kooskõlas antud vabastustele kohaldatud riigiabi reguleerivaid norme õigusvastaselt
52 Kohtuasjas T‑50/06 RENV märgib Iirimaa teises ja neljandas väites muu hulgas, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguskindluse põhimõtet ja estoppel-põhimõtet, kuna ta järeldas, et Iirimaa vabastus, mida anti kuni 31. detsembrini 2003, on riigiabi reguleerivaid norme arvestades osaliselt ühisturuga kokkusobimatu, kuigi see vabastus oli antud nõukogu heakskiitvate otsuste alusel ja nendega kooskõlas ning millest viimane on otsus 2001/224. Ta täheldab, et komisjon ei ole kunagi vaidlustanud nõukogu heakskiitvate otsuste õiguspärasust. Neljandas väites märgib Iirimaa muu hulgas seda, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses estoppel-põhimõtet, sest ta hakkas Iirimaa vabastusele riigiabi reguleerivaid norme kohaldama liiga pikka aega pärast seda, kui ta oli saanud teada selle alusel väidetava abi andmisest.
53 Kohtuasjas T‑56/06 RENV märgib Prantsuse Vabariik teises väites, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguskindluse põhimõtet, sest ta kohustas Prantsuse Vabariiki tagasi nõudma abi, mida Prantsuse vabastuse alusel anti väidetavalt 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003, kuigi tal oli õigus seda vabastust kohaldada nõukogu heakskiitvate otsuste alusel, millest viimane on otsus 2001/224.
54 Kohtuasjas T‑60/06 RENV märgib Itaalia Vabariik kuuendas väites, et komisjon rikkus muu hulgas vaidlustatud otsuses liidu aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtet, kuna ta kohustas tagasi nõudma abi, mida Itaalia vabastuse alusel anti väidetavalt 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003, kuigi tal oli õigus seda vabastust kohaldada nõukogu heakskiitvate otsuste alusel, millest viimane on otsus 2001/224.
55 Kohtuasjas T‑62/06 RENV märgib Eurallumina teises väites, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguskindluse, liidu aktide õiguspärasuse eeldamise ja kasuliku mõju ning lex specialis derogat legi generali põhimõtet, kuna ta järeldas, et Itaalia vabastus, mida anti kuni 31. detsembrini 2003, on riigiabi reguleerivaid norme arvestades osaliselt ühisturuga kokkusobimatu, kuigi see vabastus oli antud nõukogu heakskiitvate otsuste alusel ja nendega kooskõlas ning millest viimane on otsus 2001/224. Kolmandas väites märgib Eurallumina, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses ka hea halduse põhimõtet, kuna ta kohustas tagasi nõudma abi, mida Itaalia vabastuse alusel anti väidetavalt 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003, võtmata arvesse asjaolu, et Itaalia Vabariigil oli õigus seda vabastust kohaldada nõukogu heakskiitvate otsuste alusel, millest viimane on otsus 2001/224.
56 Kohtuasjas T‑69/06 RENV märgib ALL teises väites muu hulgas, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguskindluse, liidu aktide kasuliku mõju ning lex specialis derogat legi generali põhimõtet ning ületas vaidlustatud otsuses oma pädevust, kuna ta järeldas, et Iirimaa vabastus, mida anti kuni 31. detsembrini 2003, on riigiabi reguleerivaid norme arvestades osaliselt ühisturuga kokkusobimatu, kuigi see vabastus oli antud nõukogu heakskiitvate otsuste alusel ja nendega kooskõlas ning millest viimane on otsus 2001/224. Lisaks märgib AAL viiendas väites, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguskindluse, mõistliku tähtaja järgimise ja hea halduse põhimõtet, sest ta hakkas Iirimaa vabastusele riigiabi reguleerivaid norme kohaldama liiga pikka aega pärast seda, kui ta oli sellest vabastusest teada saanud. Lõpuks märgib AAL neljandas väites, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega muu hulgas õiguskindluse põhimõtet, kohustades selles tagasi nõudma abi, mida talle Iirimaa vabastuste alusel anti väidetavalt 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003, kuigi Iirimaal oli õigus seda vabastust kohaldada nõukogu heakskiitvate otsuste alusel, millest viimane on otsus 2001/224.
57 Komisjon ei nõustu kohtuasjades T‑50/06 RENV, T‑56/06 RENV, T‑60/06 RENV, T‑62/06 RENV ja T‑69/06 RENV ühegi hagejate argumendiga, nõudes, et tagasi lükataks kõik väited ja argumendid, mille kohaselt ta on vaidlustatud otsuses nõukogu heakskiitvate otsuste alusel ja nendega kooskõlas antud vabastustele kohaldanud õigusvastaselt riigiabi reguleerivaid norme.
58 Menetlusökonoomia kaalutlustel on kohane esiteks uurida väiteid ja argumente, mis puudutavad õiguskindluse ja/või liidu aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtet. Nendes väidetes ja argumentides heidavad hagejad sisuliselt komisjonile ette, et otsustades vaidlustatud otsuses, et Itaalia Vabariigi, Iirimaa ja Prantsuse Vabariigi poolt kuni 31. detsembrini 2003 antud vaidlusalused vabastused on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ja kohustades abisaajatelt abi tagasi nõudma osas, milles see ei olnud ühisturuga kokkusobiv, muutis see otsus osaliselt kehtetuks õiguslikud tagajärjed, mis tulenesid nõukogu heakskiitvatest otsustest, millest viimane on otsus 2001/224, ning mis lubasid liikmesriikidel neid vabastusi kohaldada kuni 31. detsembrini 2006.
59 Tuleb meenutada, et liidu institutsioonide aktide õiguspärasust üldjuhul eeldatakse ja see tähendab, et need loovad õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid vastu võtnud institutsioon ei ole neid tühistanud, kuni neid ei ole tühistatud tühistamishagi menetluses või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluses või õigusvastasuse vastuväite tõttu (vt Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑475/01: komisjon vs. Kreeka, EKL 2004, lk I‑8923, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Erandina sellest põhimõttest ei loo aktid, mille õigusvastasus on nii ilmne, et liidu õiguskord ei või seda lubada, ka mitte ajutisi õiguslikke tagajärgi, st neid tuleb pidada õigustühiseks algusest peale. Nimetatud erandi eesmärk on tasakaalustada kahte põhilist, vahel aga vastuolulist õigussüsteemile esitatavat nõuet, milleks on õigussuhete stabiilsus ning õiguspärasuse tagamine (vt eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Ühenduse institutsioonide akti õigustühiseks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede raskus nõuab, et õiguskindluse kaalutlustel tehtaks seda vaid kõige ekstreemsematel juhtudel (vt eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õiguskindluse põhimõte peab tagama liidu õigusega reguleeritavate olukordade ja õigussuhete ootuspärasuse (Euroopa Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑305/00: Schulin, EKL 2003, lk I‑3525, punkt 58, ja 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑199/03: Iirimaa vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑8027, punkt 69). Selleks on väga oluline, et liidu institutsioonide vastu võetud aktid, mis mõjutavad õigussubjektide õiguslikku ja varalist olukorda, oleksid muutumatud, mistõttu võivad nad nimetatud akte muuta ainult kooskõlas pädevus- ja menetlusnormidega (vt Üldkohtu 21. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑229/94: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1689, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid õiguskindluse põhimõtte rikkumisele ei saa tulemuslikult tugineda, kui õigussubjekt, kelle õiguslikku ja varalist olukorda akt mõjutas, ei järginud aktis sätestatud tingimusi (vt Üldkohtu 25. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑37/97: Forges de Clabecq vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑859, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika). Õiguskindluse põhimõtte järgimine nõuab ka seda, et liidu institutsioonid väldivad põhimõtteliselt vastuolusid, mis võivad tekkida liidu õiguse erinevate sätete rakendamisel, eriti juhul, kui nendel sätetel on sama eesmärk, nagu kahjustamata konkurents ühisturul (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3203, punktid 41 ja 42, ning Üldkohtu 31. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑156/98: RJB Mining vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑337, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Kuna käesolevad väited ja argumendid tõstatavad maksualaste, eriti aktsiisi puudutavate õigusaktide ühtlustamist reguleerivate normide ja riigiabi valdkonda reguleerivate normide omavahelise seose küsimuse, tuleb meelde tuletada järgmist.
64 Faktiliste asjaolude asetleidmise ajal oli EÜ artiklis 2 muu hulgas sätestatud, et ühenduse ülesanne on „ühisturu rajamine”. EÜ artiklis 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks nägid artikli 3 lõike 1 punktid c ja g ette, et EÜ lepingu kohaselt ning vastavalt selles esitatud ajakavale hõlmab ühenduse tegevus „siseturgu, mida iseloomustab kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel” ja „süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata”.
65 EÜ leping annab ühendusele õiguse võtta meetmeid, et kõrvaldada mitmed erinevad ühisturu nõuetekohast toimimist kahjustavad moonutuseliigid.
66 EÜ artikli 93 eesmärk on vähendada kaubavahetuse takistusi, mis tulenevad erinevustest riigisisestes maksusüsteemides, isegi kui neid ei kohaldata diskrimineerivalt (Euroopa Kohtu 27. veebruari 1980. aasta otsus kohtuasjas 171/78: komisjon vs. Taani, EKL 1980, lk 447, punkt 20). Selle artikli faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis oli sätestatud, et „[k]omisjoni ettepaneku põhjal ning pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ning majandus- ja sotsiaalkomiteega võt[tis] nõukogu ühehäälselt vastu sätted käibemaksu, aktsiisi ja teisi kaudseid makse käsitlevate õigusaktide ühtlustamiseks sel määral, mis [oli] vajalik siseturu rajamise ja toimimise tagamiseks artiklis 14 ettenähtud tähtaja jooksul”. EÜ artikli 93 alusel oli seega nõukogul õigus muuta aktsiisialaseid riigisiseseid õigusnorme ühetaolisemaks, kui see oli vajalik ühisturu rajamise ja toimimise tagamiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑166/98: Socridis, EKL 1999, lk I‑3791, punkt 25, ja kohtujurist Mischo ettepanek sellele kohtuotsusele, EKL 1999, lk I‑3793, punkt 53).
67 EÜ artikli 93 alusel vastu võetud direktiivi 92/81 põhjendustest ja artikli 1 lõikest 1 tuleneb, et esimesena viidatud artikli eesmärk on mineraalõlidele kohaldatavate aktsiiside ühtlustamise kaudu viia ellu nende toodete vaba liikumine ja edendada nii ühisturu tõrgeteta toimimist (Üldkohtu 27. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑184/97: BP Chemicals vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3145, punkt 61).
68 Lisaks nähtub direktiivi 92/81 põhjendusest 6 ja artikli 8 lõikest 4, et liikmesriikidel ei ole mineraalõlidele kohaldatavate aktsiiside ühtlustamise esemeks olevates valdkondades õigust kehtestada ühepoolselt täiendavaid vabastusi, vaid selleks peab sekkuma nõukogu, kes võib komisjoni ettepanekul ühehäälselt lubada teatavatel poliitilistel kaalutlustel liikmesriigil niisuguseid erandeid kohaldada, kui ja kuni see on kooskõlas siseturu nõuetekohase toimimisega.
69 Direktiivi 92/81 põhjenduses 6 täpsustatakse, et „liikmesriikidele tuleks soovi korral anda võimalus oma territooriumil rakendada muid vabastusi või vähendatud määrasid, kui see ei moonuta konkurentsi”. Nimetatud põhjendusest tuleneb, et direktiivi 92/81 artikli 8 lõiget 4 tuleb tervikuna tõlgendada selle sätte rakendusnormidest tekkida võivaid konkurentsimoonutusi arvestades (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus BP Chemicals vs. komisjon, punkt 62).
70 Seda lähenemist kinnitavad nii direktiivi 92/81 põhjendus 8, milles tuuakse esile vajadus „kehtestada käesoleva direktiiviga ette nähtud kõigi vabastuste või vähendatud maksumäärade suhtes uurimismenetlus, mis võimaldab kontrollida, kas need on ikka kooskõlas siseturu nõuetekohase toimimisega”, kui ka selle direktiivi artikli 8 lõige 5, millest tuleneb, et komisjoni ettepanekul vaatab nõukogu ühehäälselt oma heakskiitvad otsused uuesti läbi, kui komisjon leiab, et lubatud maksuvabastust või vähendust ei või enam kohaldada muu hulgas ebaausa konkurentsi või siseturu toimimise moonutamise kaalutlusel.
71 Riigiabist tulenevad konkurentsimoonutused kuuluvad komisjoni eelloa süsteemi rakendusalasse ja seda kontrollib liidu kohus. Lähtudes artikli 88 lõikest 3 tuleb riigiabimeetmetest teatada komisjonile. Teatamismenetlus kehtib kõigi riigiabimeetmete, sealhulgas maksumeetmete suhtes. Liikmesriigid ei tohi hakata oma kavandatavaid abimeetmeid rakendama enne, kui komisjon on need heaks kiitnud. Komisjon ei uuri abi kokkusobivust siseturuga mitte antava abi vormi, vaid selle toime seisukohast. EÜ artiklis 87 kehtestatud siseturuga kokkusobimatuse keelu põhimõtet kohaldatakse nimelt „ükskõik missugusel kujul antavale” abile, muu hulgas teatud maksumeetmetele. Komisjon võib otsustada, et liikmesriik peab muutma komisjoni arvates siseturuga kokkusobimatut abi või selle tühistama. Kui abi on juba rakendatud menetluskorda rikkudes, tähendab abi tühistamine, et liikmesriik peab selle abisaajatelt põhimõtteliselt sisse nõudma.
72 Eespool punktidest 64–71 nähtub, et maksualaste riigisiseste õigusaktide ühtlustamise normidel, eriti nendel, mis puudutavad aktsiise ja mis on sätestatud EÜ artiklis 93 ja direktiivis 92/81, ning riigiabi reguleerivatel normidel, mis on sätestatud EÜ artiklites 87–89, on sama eesmärk – edendada siseturu nõuetekohast toimimist, võideldes muu hulgas konkurentsimoonutustega. Arvestades nende ühist eesmärki, tingib nende erinevate normide ühtne rakendamine – erinevalt sellest, mida väidab komisjon –, et mõistel „konkurentsimoonutus” on nii maksualaste riigisiseste õigusaktide ühtlustamise valdkonnas kui ka riigiabi reeglite valdkonnas sama ulatus ja tähendus. Lisaks tuleneb eespool punktidest 66–70, et maksualaste riigisiseste õigusaktide ühtlustamise normidega, eriti nendega, mis puudutavad aktsiise ja mis on sätestatud EÜ artiklis 93 ja direktiivis 92/81, pannakse liidu institutsioonidele – st komisjonile, kes teeb ettepaneku ja nõukogule, kes kehtestab – expressis verbis vastutus hinnata seda, kas esineb konkurentsimoonutus, et selle põhjal otsustada, kas lubada direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel liikmesriigil kohaldada ühtlustatud aktsiisivabastust või jätkata selle kohaldamist, või seda, kas esineb ebaaus konkurents või siseturu toimimise moonutamine, mis õigustab eespool viidatud artikli alusel juba antud loa uuesti läbivaatamist vastavalt direktiivi 92/81 artikli 8 lõikele 5. Negatiivse hindamistulemuse korral tuleb komisjonil teha nõukogule ettepanek taotletud maksuvabastust mitte lubada või vastavalt juhtumile muuta kehtetuks maksuvabastusele juba antud luba või seda muuta. Kui nõukogu hindamistulemus on teistsugune, võib komisjon teostada talle EÜ artikliga 230 antud pädevust ja esitada liidu kohtule tühistamishagi nõukogu otsuse peale, millega lubati maksuvabastust või jäeti juba antud luba jõusse, et kontrollitaks, kas objektiivselt ei ole selle vabastuse tõttu aset leidnud mis tahes konkurentsimoonutust, ebaausat konkurentsi või siseturu toimimise moonutamist.
73 Lõpuks tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale vastab EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses mõiste „riigiabi” objektiivsele olukorrale ega sõltu institutsioonide tegevusest või avaldustest (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 72). EÜ artikli 87 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Selle sättega on seega silmas peetud liikmesriikide otsuseid, millega ettevõtjatele või teistele isikutele antakse riigi enda majanduslikke ja sotsiaalseid eesmärke silmas pidades ühepoolsete ja autonoomsete otsustega ressursse või eeliseid, mille eesmärk on aidata kaasa nimetatud majanduslike või sotsiaalsete eesmärkide saavutamisele (Euroopa Kohtu 27. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 61/79: Denkavit italiana, EKL 1980, lk 1205, punkt 31, ja Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑351/02: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1047, punkt 100).
74 Sellest tuleneb, et selleks, et eeliseid saaks kvalifitseerida riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, peab neid saama riigiga seostada (vt Euroopa Kohtu 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑482/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑4397, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 73 viidatud 5. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn vs. komisjon, punkt 101), kusjuures küsimust, kas abi on seostatav riigiga, tuleb käsitleda lahus küsimusest, kas abi anti riigi ressurssidest (vt eespool punktis 103 viidatud 5. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn vs. komisjon, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Eespool punktides 59–74 meenutatud reeglitest lähtudes tuleb uurida, kas komisjon on rikkunud õiguskindluse ja liidu aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtet, nagu väidavad hagejad, kuna ta muutis õigusvastaselt kehtetuks teatud õiguslikud tagajärjed, mis tulenesid nõukogu heakskiitvatest otsustest, millest viimane on otsus 2001/224, sellega, et ta kohaldas vaidlustatud otsuses riigiabi valdkonna norme vaidlusalustele vabastustele, mis olid antud kuni 31. detsembrini 2003.
76 Käesolevas asjas ei vaidle komisjon vastu, et Itaalia Vabariik, Iirimaa ja Prantsuse Vabariik tuginesid nõukogu heakskiitvatele otsustele, millest viimane on otsus 2001/224, et vastavalt Eurallumina, AAL ja Alcani kasuks kohaldada vaidlusaluseid vabastusi või jätkata nende kohaldamist kuni 31. detsembrini 2003 vastavalt Sardiinias, Shannoni ja Gardanne’i piirkonnas. Nagu on täheldatud eespool punktis 68, olid need otsused nimelt vajalik tingimus selleks, et liikmesriigid saaksid neid vabastusi õiguspäraselt anda. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 99, möönis komisjon, et „liikmesriikide[l] […] oli õigus tugineda otsuste 92/510/EMÜ, 93/697/EÜ, 96/273/EÜ, 97/425/EÜ, 1999/255/EÜ, 1999/880/EÜ ja 2001/224/EÜ sõnastusele”.
77 Nõukogu heakskiitvad otsused, millest viimane on otsus 2001/224, lubasid sõnaselgelt ja ühemõtteliselt Itaalia Vabariigil, Iirimaal ja Prantsuse Vabariigil kohaldada Sardiinias, Shannoni ja Gardanne’i piirkonnas alumiiniumoksiidi tootmiseks kasutatavate mineraalõlide aktsiisivabastust või seda kohaldamist jätkata kõige hiljem kuni 31. detsembrini 2006, ainsa piiranguna võimalik nõukogu varasem uus läbivaatamine komisjoni ettepaneku alusel direktiivi 92/81 artikli 8 lõikes 5 ette nähtud menetluse kohaselt (vt eespool punkt 6). Kuivõrd nende otsustega kaasnesid teatud geograafilised ja ajalised piiravad tingimused, olid need asjassepuutuvatele liikmesriikidele õiguslikult siduvad ja seda võttis vaidlustatud otsuse punktides 17 ja 63 arvesse ka komisjon.
78 Vaidlus puudub selles, et Itaalia Vabariik, Iirimaa ja Prantsuse Vabariik tegutsesid täielikus kooskõlas nõukogu heakskiitvates otsustes märgitud geograafiliste ja ajaliste piiravate tingimustega. Nad kohaldasid vaidlusaluseid vabastusi või jätkasid nende kohaldamist ainult nõukogu heakskiitvates otsustes viidatud piirkondades, st Sardiinias, Shannoni ja Gardanne’i piirkonnas. Nad andsid ka vaidlusaluseid vabastusi ajal, mil nõukogu heakskiitvad otsused oli jõus, st kuni 31. detsembrini 2006.
79 Komisjon on aga seisukohal, et nõukogu heakskiitvad otsused olid vajalik, kuid mitte piisav tingimus selleks, et asjassepuutuvad liikmesriigid võiksid vaidlusaluseid vabastusi anda. Tema hinnangul ei vabastanud need otsused sellest, et kui vaidlusalused vabastused on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tuleb nendest talle teatada ja ta peab neid vastavalt EÜ artiklile 88 lubama. Nõukogu heakskiitvate otsuste sõltuvust hilisemast riigiabi valdkonna menetluste ja normide kohaldamisest kinnitab otsuse 2001/224 põhjendus 5, milles viidatakse sõnaselgelt komisjoni võimalikele menetlustele ja otsustele, mis viiakse läbi või tehakse EÜ artiklite 87 ja 88 alusel.
80 Selle kohta tuleb esiteks märkida, et nagu komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 97 möönis, ei mainitud üheski nõukogu hilisemas heakskiitvas otsuses pärast „otsus[t] 2001/224/EÜ […] mingeid võimalikke vastuolusid riigiabi andmise eeskirjadega ega viidatud teavitamise kohustusele”. Seega ei saa asuda seisukohale, et nõukogu seadis nende otsuste toime expressis verbis sõltuvusse sellest, kas asjassepuutuvad liikmesriigid komisjonile vaidlusalustest vabastustest EÜ artikli 88 alusel teatavad, ja sellest, kas komisjon võtab riigiabi osas vastu otsuse jätta vastuväited esitamata või teeb positiivse otsuse.
81 Teiseks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei saa otsuse 2001/224 põhjendust 5, nagu see on osaliselt esitatud eespool punktis 15, tõlgendada nõukogu selge tahteavaldusena seada tema heakskiidu toime sõltuvusse asjassepuutuvate liikmesriikide kohustusest teatada komisjonile EÜ artikli 88 alusel vaidlusalustest vabastustest ja viimase poolt niisuguse otsuse vastuvõtmisest, millega nende suhtes jäetakse esitamata vastuväited või tehakse positiivne otsus, ja seda järgmistel põhjustel.
82 Kõigepealt lükkas nõukogu tõlgenduse, mille annab otsuse 2001/224 põhjendusele 5 komisjon, kaudselt, kuid kindlalt tagasi oma vastuses Üldkohtu küsimustele (vt eespool punkt 36). Vastates küsimusele, kas riigiabi valdkonna normide alusel vaidlusaluste vabastuste uurimine, mille tagajärjel teeb komisjon lõpliku negatiivse otsuse, nagu käesolevas asjas, võib need vabastused ennetähtaegselt lõpetada – hoolimata otsuse 2001/224 artikli 1 sätetest, mis lubasid Itaalia Vabariigil, Iirimaal ja Prantsuse Vabariigil jätkata vaidlusaluste vabastuste kohaldamist 31. detsembrini 2006 –, märkis nõukogu, et kuna komisjon ei teostanud oma tegutsemispädevust EÜ artikli 230 alusel ega teinud uut ettepanekut direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel, siis vastavalt sama direktiivi artikli 8 lõikele 5 „jäi otsus 2001/224 kehtima ja [asjassepuutuvatel] liikmesriikidel oli õigus tugineda selles antud loale, et vaidlusalused vabastused kehtima jätta”. Sellest vastusest tuleneb, et nõukogu ei tahtnud seada otsuse 2001/224 toimet sõltuvusse võimalikest komisjoni hilisematest menetlustest ja otsustest riigiabi valdkonnas.
83 Igal juhul ei saa nõustuda tõlgendusega, mille komisjon annab otsuse 2001/224 põhjendusele 5 ja viitele, mis tehakse selles põhjenduses EÜ artiklite 87 ja 88 alusel võimalikult läbi viidavatele menetlustele või vastuvõetavatele otsustele, sest niisugune tõlgendus viiks käesoleva asja asjaoludel maksualaste riigisiseste õigusaktide, eriti aktsiisi puudutavate õigusaktide ühtlustamise normide ja riigiabi valdkonna normide vastuolulise rakendamiseni, mis ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttest tulenevate nõuetega (vt eespool punkt 62).
84 Esiteks ei võimalda see tõlgendus ühtselt rakendada liidu õiguse neid erinevaid norme, mida käesolevas asjas kohaldada tuleb, kuna vastavalt eespool punktides 66–68 välja toodud normidele põhinesid nõukogu järjestikused heakskiitvad otsused, mis võeti vastu ühehäälselt komisjoni ettepanekul, nõukogu ja komisjoni ühisel hinnangul, mille kohaselt ei toonud vaidlusalused vabastused kaasa konkurentsimoonutusi ega kahjustanud siseturu nõuetekohast toimimist, millest tuleneb, et EÜ artikli 87 tähenduses mõiste „riigiabi” üks tunnus, st et need kahjustasid konkurentsi, oli eeldatavalt puudu.
85 Viidatud nõukogu ja komisjoni ühist hinnangut kinnitab otsuse 92/510 põhjendus 4, mille kohaselt „komisjon ja kõik liikmesriigid nõustuvad sellega, et need maksuvabastused [...] ei too kaasa konkurentsimoonutusi ega kahjusta siseturu nõuetekohast toimimist”, ning otsuse 93/697 ja otsuse 96/273 põhjenduses 4 esitatud sarnane kaalutlus.
86 Seda kinnitab ka eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (punkt 83), milles Euroopa Kohus tuvastas, et „komisjon leidis siis, kui nõukogu võttis vastu vaidlusaluseid vabastusi heakskiitvad otsused, et nendega ei kaasne konkurentsi moonutamist ja need ei kahjusta siseturu nõuetekohast toimimist”.
87 Veel kord kinnitab viidatud ühist hinnangut nõukogu oma vastustes Üldkohtu küsimustele (vt eespool punkt 36), märkides, et „tegutsedes talle EÜ artiklis 93 antud pädevuse alusel ja olles võtnud seega arvesse siseturu nõuetekohase toimimise tingimust, lubas ta kolmel asjassepuutuval liikmesriigil – olukorras, kus talle teadaolevalt eksisteerisid kolm konkreetset abisaajat ja teistes liikmesriikides veel kolm turuosalist, kes tootsid samuti alumiiniumoksiidi – jätkata kuni kindla tähtpäevani [vaidlusaluste vabastuste] kohaldamist, arvestades, et nende sisu, ulatus ja toime olid hästi teada nii [talle] kui komisjonile”.
88 Lisaks, vastavalt nõukogu ja komisjoni ühisele hinnangule, mis on esitatud otsuse 97/425 põhjenduses 5, otsuse 1999/255 põhjenduses 4, otsuse 1999/880 põhjenduses 4 ja võrdväärses sõnastuses otsuse 1999/255 põhjenduses 4, oli ette nähtud, et „komisjon vaatab maksuvabastused [...] regulaarselt üle, et tagada nende kokkusobivus siseturu toimimise ning [EÜ] lepingu muude eesmärkidega”.
89 Lõpuks möönis komisjon ka ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 97, et ajal, mil nõukogu võttis tema enda ettepanekul ühehäälselt vastu heakskiitvad otsused, millest viimane on otsus 2001/224, „ilmne[s], et puudu [oli] asutamislepingu artiklis 87 sätestatud riigiabi määratluse üks element, täpsemalt konkurentsi kahjustamine”.
90 Arvestades nõukogu ja komisjoni ühist hinnangut, mis oli aluseks kõigile nõukogu heakskiitvatele otsustele, mille kohaselt ei tekitanud vaidlusalused vabastused konkurentsimoonutusi ega kahjustanud siseturu nõuetekohast toimimist, oleks vastuoluline tõlgendada otsuse 2001/224 põhjendust 5 ja viidet, mis tehakse selles põhjenduses EÜ artiklite 87 ja 88 alusel võimalikult läbi viidavatele menetlustele või vastuvõetavatele otsustele, nii, et nõukogu soovis seada otsuse 2001/224 toime sõltuvusse võimalikest komisjoni hilisematest menetlustest ja otsustest riigiabi valdkonnas. Nimetatud ühine hinnang on aga kooskõlas vastupidise tõlgendusega, mille kohaselt ei soovinud nõukogu seada otsuse 2001/224 toimet sõltuvusse võimalikest hilisematest menetlustest ja otsustest riigiabi valdkonnas.
91 Teiseks ei võimalda tõlgendus, mida pooldab komisjon, ühtselt rakendada liidu õiguse neid erinevaid norme, mida käesolevas asjas kohaldada tuleb, kuna vaidlusaluste vabastuste piirkondlik selektiivsus oli nõukogu heakskiitvate otsuste vahetu tagajärg ja viimastes olid määratletud vaidlusaluste vabastuste piiravad tingimused geograafilisest aspektist. Nagu komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjendustes 17 ja 63 märkis, ei saanud vaidlusaluseid vabastusi, nagu on sätestatud asjakohastes riigisisestes õigusnormides, kohaldada kogu asjassepuutuva liikmesriigi territooriumil, vaid ainult piirkondades, mis olid loetletud otsuse 2001/224 lisas I, millele viidati selle otsuse artikli 1 lõikes 1, ja nagu on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 63, olid vabastused „piirkondlikult selektiivsed, sest [nõukogu heakskiitvad] otsused lubasid maksuvabastust üksnes teatavates piirkondades ja potentsiaalsed investorid, kes olnuksid huvitatud investeerimisest alumiiniumoksiidi tootmisse muudes piirkondades, ei oleks saanud olla kindlad, et nad saavad sarnase kohtlemise osaliseks”. Seega ei saanud nende meetmete piirkondlikku selektiivsust eeldatavalt seostada asjassepuutuva liikmesriigiga, vaid see oli nõukogu heakskiitvate otsuste tagajärg.
92 Arvestades asjaolu, et vaidlusaluste vabastuste piirkondlik selektiivsus ei tulenenud mitte asjassepuutuvate liikmesriikide ühepoolsetest ja autonoomsetest otsustest, vaid nõukogu heakskiitvatest otsustest, oleks vastuoluline tõlgendada otsuse 2001/224 põhjendust 5 ja viidet, mis tehakse selles põhjenduses EÜ artiklite 87 ja 88 alusel võimalikult läbi viidavatele menetlustele või vastuvõetavatele otsustele, nii, et nõukogu soovis seada otsuse 2001/224 toime sõltuvusse võimalikest komisjoni hilisematest menetlustest ja otsustest riigiabi valdkonnas. See asjaolu on aga kooskõlas vastupidise tõlgendusega, mille kohaselt ei soovinud nõukogu seada otsuse 2001/224 toimet sõltuvusse võimalikest hilisematest menetlustest ja otsustest riigiabi valdkonnas.
93 Kolmandaks ei võimalda tõlgendus, mida pooldab komisjon, ühtselt rakendada liidu õiguse neid erinevaid norme, mida käesolevas asjas kohaldada tuleb, kuna see, et Itaalia Vabariik, Iirimaa ja Prantsuse Vabariik ei järginud direktiivis 92/82 kindlaks määratud aktsiisi miinimummäära, mis oli asjassepuutuval perioodil 13 eurot 1000 kg kohta, oli kooskõlas nõukogu heakskiitvate otsustega, millest viimane on otsus 2001/224, mis lubasid asjassepuutuvatel liikmesriikidel kohaldada vaidlusaluseid vabastusi või jätkata nende kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006. Nagu komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 76 märkis, „oli […] kõigi [kolme nõukogu heakskiidetud] maksuvähenduse puhul tegemist täieliku maksuvabastusega”. Need erinevad seega vähendatud aktsiisist või erineva tasemega aktsiisimääradest, mida lubati nõukogu heakskiitvate otsustega, millest viimane on otsus 2001/224, selgelt väljendatud tingimuse poolest, et kohaldatavad maksumäärad on kooskõlas direktiivis 92/82 ette nähtud kohustustega ja muu hulgas viimases sätestatud minimaalsete aktsiisimääradega. Seetõttu on asjaolu, et Eurallumina, AAL ja Alcan ei tasunud enne 31. detsembrit 2006 maksu, mis vastaks vähemalt direktiivis 92/82 määratud minimaalsele aktsiisimäärale, milleks asjassepuutuval perioodil oli 13 eurot 1000 kg kohta, seostatav nõukogu otsustega, milles Itaalia Vabariigil, Iirimaal ja Prantsuse Vabariigil lubati kuni selle kuupäevani jätkata vastavalt Sardiinias, Shannoni ja Gardanne’i piirkonnas alumiiniumoksiidi tootmises kütusena kasutatavate mineraalõlide aktsiisimaksu täieliku vabastuse kohaldamist.
94 Arvestades nõukogu heakskiidetud meetmete laadi, st täielikku aktsiisimaksuvabastust, selle asemel et lubada aktsiisimaksu vähendamist kooskõlas direktiivis 92/82 kehtestatud aktsiisi minimaalse tasemega, oleks olnud vastuoluline see, kui nõukogu oleks otsuse 2001/224 põhjendusega 5 soovinud väljendada tahet seada selle otsuse toime sõltuvusse komisjoni niisugusest hilisemast otsusest riigiabi valdkonnas nagu vaidlustatud otsus, mille kohaselt on asjassepuutuvatel liikmesriikidel õigus rakendada ainult vähendatud aktsiisimaksu, tingimusel et kohaldatavad määrad on kooskõlas direktiivis 92/82 kehtestatud minimaalse aktsiisimääraga 13 eurot 1000 kg kohta (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 76 ja artikkel 4). Nõukogu heakskiidetud meetmete laad on aga kooskõlas vastupidise tõlgendusega, mille kohaselt ei soovinud nõukogu seada otsuse 2001/224 toimet sõltuvusse võimalikest hilisematest menetlustest ja otsustest riigiabi valdkonnas.
95 Eespool punktidest 83–94 nähtub, et otsuse 2001/224 põhjenduses 5 ja viites, mis tehakse selles põhjenduses EÜ artiklite 87 ja 88 alusel võimalikult läbi viidavatele menetlustele või vastuvõetavatele otsustele, ei peeta erinevalt komisjoni väidetust silmas juhtumeid, kus liikmesriigid kohaldavad vähendatud aktsiisimaksu või aktsiisivabastusi ainult liidu institutsiooni loale tuginedes (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punktid 15, 16, 24 ja 25, ning 15. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑582/08: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2010, lk I‑7195, punktid 47–52). Nimelt kahjustaks niisugune tõlgendus käesolevas asjas kohaldatavat nõuet – mis tuleneb ise õiguskindluse põhimõttest – tagada liidu õiguse erinevate normide ühtne rakendamine (eespool punkt 62). Nimetatud põhjenduses ja viites peetakse seega eeldatavalt silmas käesolevast asjast erinevaid juhtumeid, kus liikmesriigid rakendavad vähendatud aktsiisimäära või aktsiisivabastust neile liidu õigusega antud kaalutlusõiguse alusel (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud 5. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn vs. komisjon, punkt 113; vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Socridis, punktid 19 ja 20) või järgimata liidu õiguses siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks expressis verbis sätestatud tingimusi, nagu direktiivis 92/82 kehtestatud aktsiisi miinimummäär.
96 Seega ei saa komisjon põhjendatult väita, et jätkates vaidlusaluste vabastuste kohaldamist perioodil, mis kestis kuni 31. detsembrini 2003, rikkusid Itaalia Vabariik, Iirimaa ja Prantsuse Vabariik nõukogu heakskiitvates otsustes, sealhulgas otsuses 2001/224 kehtestatud tingimust, mis seadis nende otsuste toime sõltuvusse võimalikest komisjoni hilisematest menetlustest ja riigiabi valdkonna otsustest.
97 Sellest tuleneb, et asjassepuutuvad liikmesriigid täitsid nõukogu heakskiitvate otsuste, millest viimane on otsus 2001/224, kõiki tingimusi, mistõttu nad andsid vaidlusaluseid vabastusi 31. detsembrini 2003 mitte ainult nõukogu heakskiitvate otsuste alusel, vaid ka ainult kooskõlas nendes sätestatud tingimustega.
98 Lisaks tuleb tagasi lükata komisjoni argumendid, mille kohaselt nõukogu heakskiitvatel otsustel, millest viimane on otsus 2001/224, ei saanud igal juhul olla sellist toimet, et need vabastasid Itaalia Vabariigi, Iirimaa ja Prantsuse Vabariigi kohustusest järgida riigiabi valdkonna menetlusi ja norme, ning mille kohaselt ei saanud nõukogu oma maksualase ühtlustamispädevuse teostamisel sekkuda komisjoni peaaegu täielikku ainupädevusse riigiabi valdkonnas. Nimelt nagu nähtub eespool punktidest 73 ja 74, pidid soodustused, mida vaidlusalused vabastused väidetavalt nendest kasusaajatele andsid, selleks et need saaks kvalifitseerida riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, olema seostatavad asjassepuutuvate liikmesriikide autonoomsete ja ühepoolsete otsustega. Käesolevas asjas olid liikmesriigid andnud vaidlusaluseid soodustusi tuginedes nõukogu heakskiitvatele otsustele, millest viimane on otsus 2001/224, ja järgides kõiki nendes kehtestatud tingimusi. Nagu hagejad on Üldkohtu küsimustele esitatud vastustes ja kohtuistungil õigesti märkinud, olid need soodustused seega seostatavad liiduga, kes ühe oma institutsiooni kaudu lubas Itaalia Vabariigil, Iirimaal ja Prantsuse Vabariigil jätkata vaidlusaluste vabastuste kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006, arvestades muu hulgas seda, et need vabastused ei tekita konkurentsimoonutusi.
99 Sellest tuleneb, et nii kaua, kuni nõukogu heakskiitvad otsused, millest viimane on otsus 2001/224, olid kehtivad ja neid ei olnud muutnud nõukogu ega tühistanud liidu kohus, ei saanud komisjon isegi oma peaaegu et ainupädevuse alusel, mis tal on EÜ artiklite 87 ja 88 kohaselt, kvalifitseerida vaidlusaluseid vabastusi riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Lisaks, kuna EÜ artiklis 88 sätestatud menetluslikud kohustused tekkisid seoses sellega, et asjassepuutuvad meetmed kvalifitseeriti riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ei saanud komisjon asjassepuutuvatele liikmesriikidele põhjendatult ette heita, et nad ei teavitanud teda vaidlusalustest vabastusest, mis olid antud kuni 31. detsembrini 2003 nõukogu heakskiitvate otsuste alusel, millest viimane on otsus 2001/224, ja järgides nendes kehtestatud tingimusi.
100 Kuigi komisjonil oli vastav kohustus (vt eespool punkt 72), ei teostanud ta ühelgi hetkel oma pädevust, mis tal on selleks, et saavutada nõukogu heakskiitvate otsuste, millest viimane on otsus 2001/224, kehtetuks muutmine või muutmine, nende otsuste tühistamine või direktiivi 92/81 õigusvastaseks tunnistamine tervikuna või ainult artikli 8 lõike 4 osas. Komisjon tunnistas ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 96, et „[ü]ldiselt ei saaks oodata, et [ta] võiks esitada nõukogule ettepanekud selliste siseriiklike meetmete heakskiitmise kohta, mis võivad osutuda asutamislepingu muude sätetega vastuolus olevaks ilma sellisele võimalusele osutamata, seda eelkõige siis, kui ettepanekud seonduvad väga spetsiifilise küsimusega ja mõne üksiku abisaajaga nagu käesoleval juhul ja kui nende sätete eesmärk on konkurentsi kahjustamise vältimine ühenduses”, ja et lisaks „ei saaks kindlasti oodata, et [ta] teeks nõukogule ettepaneku olemasoleva maksuvabastuse pikendamiseks, kui ta oleks arvamusel, et olemasoleva maksuvabastuse hulka kuuluv mis tahes abi võidakse leida olevat ühisturuga kokkusobimatu”. Samuti ei saa eeldada, et arvestades komisjoni kohustust tagada riigiabi valdkonna normide ja muude liidu õiguse niisuguste sätete ühtne rakendamine, mida kohaldatakse vaidlusalustele vabastustele (vt eespool punkt 61), jätab komisjon – kui ta leiab, et teatud toime, mis tuleneb nõukogu heakskiitvatest otsustest või direktiivist 92/81, on vastuolus riigiabi valdkonna reeglitega – teostamata oma pädevuse nõuda nende otsuste muutmist või osalist või täielikku tühistamist või direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 õigusvastaseks tunnistamist samal alusel, millele põhinedes need otsused vastu võeti.
101 Asjaolu, et käesolevas asjas ei saa vaidlusaluseid vabastusi kvalifitseerida riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ei piira nende suhtes direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 5 kohaldamist, mistõttu võib nende suhtes algatada „menetlus[i] […] seoses ühtse turu toimimise moonutamisega”, nagu on märgitud otsuse 2001/224 põhjenduses 5. Otsuse 2001/224 artikli 1 lõige 2 kinnitab, et nõukogu luba kaotab kehtivuse 31. detsembril 2006, kui vastavalt direktiivi 92/81 artikli 8 lõikes 5 ette nähtud menetlusele „komisjoni ettepaneku alusel tehtavast nõukogu eelnevast läbivaatusest ei tulene teisiti”. Vaidlus puudub ka selle üle, et sellel alusel ei ole komisjon esitanud nõukogule asjakohast ettepanekut, milles tuginetaks asjaolule, et vaidlusaluseid vabastusi ei saa kehtima jätta muu hulgas ebaausa konkurentsi või siseturu nõuetekohase toimimise moonutamise kaalutlustel.
102 Lisaks ei teostanud komisjon EÜ artiklist 230 tulenevat pädevust, et nõuda nõukogu heakskiitvatest otsustest ühe või teise tühistamist põhjusel, et ühes või teises on vääralt hinnatud seda, et vaidlusaluste vabastuste tõttu ei ole objektiivselt toimunud mingit konkurentsimoonutust, ebaausat konkurentsi või siseturu toimimise moonutamist. Ta ei esitanud ka EÜ artikli 241 (nüüd ELTL artikkel 277) alusel vastuvõetamatuse vastuväidet seoses direktiiviga 92/81 tervikuna või ainult seoses selle artikli 8 lõikega 4. Seetõttu ei olnud liidu kohus nõukogu heakskiitvaid otsuseid ega direktiivi 92/81 tervikuna või osaliselt tühistanud ega õigusvastaseks tunnistanud.
103 Lõpuks, komisjon ei ole iial väitnud, isegi mitte käesolevates asjades esitatud menetlusdokumentides, et nõukogu heakskiitvaid otsuseid, millest viimane on otsus 2001/224, või et direktiivi 92/81, tervikuna või ainult artikli 8 lõike 4 osas, tuleb pidada õigustühisteks aktideks, või ka ainult seda, et need aktid olid õigusvastased.
104 Sellest tuleneb, nagu märgib õigesti nõukogu oma vastuses Üldkohtu esitatud küsimustele (vt eespool punkt 36), et ajal, mil komisjon võttis vastu vaidlustatud otsuse, oli otsus 2001/224 jõustunud ja jätkuvalt kehtiv. Viimati nimetatud otsuse, sellele eelnenud nõukogu heakskiitvate otsuste ja direktiivi 92/81, muu hulgas selle artikli 8 lõike 4 suhtes kehtis õiguspärasuse eeldus, mida kohaldatakse kõigile liidu aktidele. Neil kõigil on õiguslik mõju. Seetõttu oli Itaalia Vabariigil, Iirimaal ja Prantsuse Vabariigil lubatud tugineda nõukogu heakskiitvatele otsustele, millest viimane on otsus 2001/224, et jätkata vaidlusaluste vabastuste kohaldamist Sardiinias, Shannoni ja Gardanne’i piirkonnas, muu hulgas kuni 31. detsembrini 2003. Need otsused takistasid põhimõtteliselt seda, et komisjon saaks vaidlustatud otsuses seostada eespool nimetatud vaidlusaluseid vabastusi asjassepuutuvate liikmesriikidega ja seega seda, et ta saaks need vabastused kvalifitseerida riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ning kohustada need tagasi nõudma osas, milles need tema hinnangul ei olnud siseturuga kokkusobivad EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses.
105 Käesoleva kohtuasja eriomaseid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus seab sellega, et selles on otseselt kahtluse alla seatud Itaalia Vabariigi, Iirimaa ja Prantsuse Vabariigi poolt kuni 31. detsembrini 2003 antud vaidlusaluste vabastuste kehtivus, kaudselt, kuid kindlalt kahtluse alla nõukogu heakskiitvate otsuste, millest viimane on otsus 2001/224, kehtivuse ja nende toime. Sellega rikub komisjon õiguskindluse ja liidu aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtet.
106 Seega tuleb kohtuasjades T‑50/06 RENV, T‑56/06 RENV, T‑60/06 RENV, T‑62/06 RENV ja T‑69/06 RENV nõustuda väidete või argumentidega õiguskindluse ja/või liidu aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtte rikkumise kohta.
107 Teiseks, mis puudutab hea halduse põhimõtte rikkumise argumenti, mille esitas Eurallumina kohtuasjas T‑62/06 RENV, siis tuleneb kohtupraktikast, et see põhimõte ei anna eraõiguslikele isikutele iseenesest õigusi (Üldkohtu 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑196/99: Area Cova jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2001, lk II‑3597, punkt 43), välja arvatud juhul, kui selle kaudu väljenduvad konkreetsed õigused (Üldkohtu 4. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑193/04: Tillack vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3995, punkt 127, ja 13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑128/05: SPM vs. nõukogu ja komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 127).
108 Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjon kahjustas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega muu hulgas aktsiisivabastusi, mille, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 18, 20 ja 63, oli nõukogu otsuses 2001/224 antud heakskiidu alusel Itaalia Vabariik andnud Euralluminale tema vabriku suhtes Sardiinias. Seega nii kaua, kuni nõukogu heakskiitvad otsused, millest viimane on otsus 2001/224, olid kehtivad ja neid ei olnud muutnud nõukogu ega tühistanud liidu kohus, takistasid õiguskindluse ja liidu aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõte seda, et komisjon võtab oma peaaegu täieliku ainupädevuse alusel, mis tal on riigiabi valdkonnas, vastu otsuse, mis on vastuolus otsuse 2001/224 toimega, seades muu hulgas kahtluse alla konkreetsed õigused, mis Itaalia Vabariik viimati nimetatud otsuse alusel Euralluminale andis.
109 Sellest tuleneb, et kuna komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu ilma, et oleks võetud arvesse konkreetseid õigusi, mille Itaalia Vabariik oli otsuse 2001/224 alusel andnud Euralluminale, keda viimati nimetatud otsuse toimet arvestades kaitses õiguslikult õiguskindluse ja liidu aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõte, on komisjon rikkunud ka hea halduse põhimõtet.
110 Ilma et tuleks uurida muid väiteid ja argumente, mille Iirimaa esitas kohtuasjas T‑50/06 RENV, AAL kohtuasjas T‑69/06 RENV, Itaalia Vabariik kohtuasjas T‑60/06 RENV, Eurallumina kohtuasjas T‑62/06 RENV ja Prantsuse Vabariik kohtuasjas T‑56/06 RENV, tuleb seega vaidlustatud otsus tühistada osas, milles tuvastatakse või tuginetakse asjaolule, et Itaalia Vabariigi, Iirimaa ja Prantsuse Vabariigi poolt kuni 31. detsembrini 2003 kohaldatud alumiiniumoksiidi tootmiseks kasutatavate mineraalõlide aktsiisivabastus on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ja osas, milles kohustatakse Prantsuse Vabariiki, Iirimaad ja Itaalia Vabariiki võtma kõik vajalikud meetmed, et need vabastused abisaajatelt tagasi nõuda ulatuses, milles nad ei olnud maksnud raske kütteõli aktsiisi vähemalt määraga 13,01 eurot 1000 kg kohta.
Kohtukulud
111 Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
112 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud kohtuasjas T‑69/06 R vastavalt hagejate nõudele temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 7. detsembri 2005. aasta otsus 2006/323/EÜ Prantsusmaal Gardanne’i piirkonnas, Iirimaal Shannoni piirkonnas ja Itaalias Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust vabastamise kohta osas, milles tuvastatakse või tuginetakse asjaolule, et Itaalia Vabariigi, Iirimaa ja Prantsuse Vabariigi poolt kuni 31. detsembrini 2003 kohaldatud alumiiniumoksiidi tootmiseks kasutatavate mineraalõlide aktsiisivabastus on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ja osas, milles kohustatakse Prantsuse Vabariiki, Iirimaad ja Itaalia Vabariiki võtma kõik vajalikud meetmed, et need vabastused abisaajatelt tagasi nõuda ulatuses, milles nad ei olnud maksnud raske kütteõli aktsiisi vähemalt määraga 13,01 eurot 1000 kg kohta.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Iirimaa kohtukulud kohtuasjas T‑50/06 RENV, Prantsuse Vabariigi kohtukulud kohtuasjas T‑56/06 RENV, Itaalia Vabariigi kohtukulud kohtuasjas T‑60/06 RENV, Eurallumina SpA kohtukulud kohtuasjas T‑62/06 RENV ja Aughinish Alumina Ltd kohtukulud kohtuasjas T‑69/06 RENV, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud kohtuasjas T‑69/06 R.
Pelikánová | Vadapalas | Jürimäe |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. märtsil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Alumiiniumoksiid
Mineraalõlide aktsiisimaksu puudutavad direktiivid
Direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel vastu võetud nõukogu otsused
Haldusmenetlus
Vaidlustatud otsus
Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus
Poolte nõuded pärast kohtuasjade uueks arutamiseks saatmist
Õiguslik käsitlus
Eurallumina nõue, milles palutakse Üldkohtult teatud asjaolude tuvastamist
Ülevaade hagejate väidetest ja argumentidest
Väited ja argumendid, mille kohaselt on nõukogu heakskiitvate otsuste alusel ja nendega kooskõlas antud vabastustele kohaldatud riigiabi reguleerivaid norme õigusvastaselt
Kohtukulud