Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Giudice di pace di Roma (Itaalia) 16. oktoobril 2017 – Pina Cipollone versus Ministero della Giustizia

(kohtuasi C-600/17)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Giudice di pace di Roma

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Pina Cipollone

Kostja: Ministero della Giustizia

Eelotsuse küsimused

Kas hagejast rahukohtu kohtuniku (giudice di pace) teenistus on hõlmatud mõistega „tähtajaline töötaja“, mis on ette nähtud direktiivi 2003/88¹ artikli 1 lõigetes 3 ja 7, koosmõjus direktiivile 1999/70² lisatud raamkokkulepe tähtajalise töö kohta klausliga 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2?

Kui vastu esimesele küsimusele on jaatav, kas tavalist kohtunikku (togato) võib pidada alaliseks töötajaks, kes on võrreldav tähtajalise töötajaga, nagu rahukohtunik, direktiivile 1999/70 lisatud raamkokkulepe tähtajalise töö kohta klausli 4 tähenduses?

Kui vastu teisele küsimusele on jaatav, kas erinevus tavaliste kohtunike tähtajatult teenistusse võtmise menetluse ja seaduses rahukohtu kohtunike tähtajaliselt töölevõtmiseks ette nähtud menetluse vahel on objektiivne põhjus direktiivile 1999/70 lisatud raamkokkulepe tähtajalise töö kohta klausli 4 punkti 1 ja/või punkti 4 tähenduses, mis võib põhjendada seda, et mitte kohaldada Consiglio di Stato (kassatsioonikohus) üldkoja otsusega nr 13721/2017 ja tema 8. aprilli 2017. aasta arvamusega nr 464/2017 loodud kohtupraktikat rahukohtu kohtunikele, nagu see on hagejast töötaja puhul, kellele on tähtajaline tööleping, samu töötingimusi, mida kohaldatakse võrreldavas olukorras olevatele tavalistele kohtunikele, kellel on tähtajatu teenistussuhe, ning seda, et mitte kohaldada raamkokkulepe tähtajalise töö kohta klauslis 5 ja seda ülevõtvas siseriiklikus õiguses ette nähtud ennetavaid meetmeid ja karistusi järjestikkuste tähtajatute töölepingute kasutamise korral? Sealjuures tuleb arvesse võtta asjaolu, et Itaalia õiguses, sh konstitutsioonis, puuduvad normid, mis võiksid olla aluseks diskrimineerimisele töötingimustes või absoluutsele keelule muuta rahukohtu kohtunike töösuhe tähtajatuks, ning varasemaid siseriiklikke õigusnorme (seadus nr 217/1974), mis nägid juba ette aukohtunike (magistrati honorari ning eelkõige vice pretori onorari) töötingimuste võrdsustamise ja nende olukorra stabiliseerimise.

Igal juhul, kas sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõikega 2 ja Euroopa Liidu õiguse mõistega „sõltumatu ja erapooletu kohtunik“ on vastuolus see, kui rahukohtu kohtunik – kellel on abstraktne huvi, et vaidlus lahendataks hageja kasuks, kes oma ainsa kutseala raames täidab samu tööülesandeid kui nimetatud rahukohtu kohtunik – astuks Itaalias üldiselt töövaidlusi või tavalisi kohtunikke puudutavaid vaidlusi lahendama pädeva kohtuniku asemele, kuna viimase astme kohus (Corte di Cassazione (kassatsioonikohus), ühendatud kojas, keeldub tagamast viidatud õigusi, mida liidu õigus kaitseb, pannes sellega tavapäraselt pädevale kohtule (Tribunale del lavoro o T.A.R. (töökohus)) kohustuse loobuda oma pädevusest, kui tema poole pöördutakse, vaatamata sellele, et viidatud õiguse – puhkusetasu maksmine, mida hagis nõutakse – aluseks on Euroopa Liidu õigus, mis on Itaalia õiguse suhtes esimuslik. Juhuks kui Euroopa Kohus tuvastab harta artikli 47 rikkumise, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustada, milliseid meetmeid peale siseriiklike võib kasutada vältimaks, et liidu esmase õiguse normi rikkumine ei tooks ka siseriiklikus õiguses kaasa absoluutset keeldumist kaitsta põhiõigusi, mis on põhikohtuasjas tagatud liidu õigusega.

____________

¹     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/004, lk 381).

²     Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/003, lk 368).