Liidetud kohtuasjad T-225/06, T-255/06, T-257/06 ja T-309/06

Budějovický Budvar, národní podnik

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõna- ja kujutismärkide BUD taotlused – Nimetused „bud” – Suhtelised keeldumispõhjused – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõige 4

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastulause – Tähis, mis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõige 4)

2.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastulause – Tähis, mis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõige 4; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 20 lõike 7 punkt c)

3.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Faktide kontrollimine omal algatusel

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 74 lõige 2)

4.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastulause

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõike 1 punkt b ja lõige 4, artikli 43 lõiked 2 ja 3; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskiri 22)

5.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastulause

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõige 4)

6.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastulause – Tähis, mis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõige 4)

7.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Faktide kontrollimine omal algatusel

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 74 lõige 1)

1.      Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõiget 4, kui ta järeldas, et kuna Prantsuse siseriiklik kohus on Lissaboni kokkuleppe alusel Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsioonis õlle jaoks registreeritud päritolunimetuse BUD registreeringu mõju tühistanud, siis ei saa nende kujutis- ja sõnamärkide registreerimise peale esitatud vastulauset, mille registreerimist ühenduse kaubamärgina taotletakse Nizza kokkuleppe vastavalt klassidesse 16, 21, 25 ja 32 ning klassidesse 32, 33, 35, 38, 41 ja 42 kuuluvatele kaupadele, rahuldada sellise õiguse põhjal, „mida esitletakse päritolunimetusena”, mis see aga tegelikult „ei ole”, samas kui selle otsuse peale on esitatud apellatsioonkaebus, millel on otsuse täitmist peatav toime.

Kuna Prantsusmaal ei ole päritolunimetuse „bud” mõju lõplikult kehtetuks tunnistatud, pidi apellatsioonikoda määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 alusel võtma arvesse asjakohast siseriiklikku õigust ning Lissaboni kokkuleppe alusel tehtud registreeringut, omamata seejuures õigust seada kahtluse alla asjaolu, et viidatud varasema õiguse puhul on tegemist „päritolunimetusega”.

(vt punktid 83, 87, 90)

2.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta põhjenduse 5 kohaselt ei asenda kaubamärke käsitlevad ühenduse õigusnormid kaubamärke käsitlevaid liikmesriikide õigusnorme. Selle põhjal on Esimese Astme Kohus sedastanud, et siseriikliku kaubamärgi kehtivust ei saa ühenduse kaubamärgi registreerimise menetluses vaidlustada.

Sellest tuleneb, et määrusega nr 40/94 kehtestatud kord eeldab, et Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) võtab arvesse varasemate, siseriiklikult kaitstud õiguste olemasolu. Nii sätestab artikli 8 lõige 1, kui seda lugeda koostoimes määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 4, et ühe varasema ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava ja liikmesriigis kehtiva tähise omanik võib sätestatud tingimustel esitada ühenduse kaubamärgi registreerimisele vastulause. Nimetatud kaitse tagamiseks märgitakse määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 sõnastuses konkreetselt, et varasema õiguse „suhtes kohaldata[kse] liikmesriigi õigus[t]”.

Kuna päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise Lissaboni kokkulepe osalisriigis ei ole päritolunimetuse mõju lõplikult kehtetuks tunnistatud, peab ühtlustamisamet määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 alusel võtma arvesse asjakohast siseriiklikku õigust ning Lissaboni kokkuleppe alusel tehtud registreeringut, omamata seejuures õigust seada kahtluse alla asjaolu, et viidatud varasema õiguse puhul on tegemist „päritolunimetusega”.

Kui ühtlustamisamet kahtleb tõesti varasema õiguse kui „päritolunimetuse” määratluses ning seega kaitses, mida siseriiklik õigus sellele annab, olukorras, kus see küsimus on asjaomases osalisriigis toimuva kohtumenetluse esemeks, on ühtlustamisametil määruse nr 2868/95 (millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta) eeskirja 20 lõike 7 punkti c alusel võimalik vastulausemenetlus peatada, kuni tehakse lõplik sellekohane otsus.

(vt punktid 88–91)

3.      Nagu määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 74 lõike 2 sõnastusest tuleneb, võib Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult. Selle sätte sõnastusest tuleneb, et pooltele jääb üldreeglina – kui ei ole sätestatud teisiti – võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast tähtaegade möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määrust nr 40/94 kohaldades, ning et ühtlustamisametil ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on niimoodi hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud.

(vt punkt 153)

4.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 4 kohaselt võib registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise alusel ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlusele vastu seista.

Määruse nr 40/94 artikli 43 lõike 2 mõistes varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendite eesmärgid ja nende suhtes kehtivad tingimused erinevad eesmärkidest ja tingimustest selle määruse artikli 8 lõikes 4 sätestatud tähise kaubanduses kasutamise tõendite kohta eriti osas, mis puudutab Lissaboni kokkuleppe või kahepoolse lepingu alusel registreeritud päritolunimetusi.

Teatavad tähised ei kaota määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 raames nendega seotud õigusi ka juhul, kui neid „tegelikult” ei kasutata. Lissaboni kokkuleppe alusel registreeritud päritolunimetust ei saa pidada üldnimetuseks muutunud nimetuseks niikaua, kuni päritoluriigis kaitstakse seda kui päritolunimetust. Peale selle on päritolunimetuse kaitse tagatud ilma, et seda oleks vaja pikendada (Lissaboni kokkuleppe artikkel 6 ja artikli 7 lõige 1). Sellegipoolest ei tähenda see, et tähise, millele on määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 raames tuginetud, võib kasutamata jätta. Vastulause esitaja võib siiski piirduda selle tõendamisega, et asjaomase tähise kasutamine toimus kaubandustegevuses majandusliku kasu teenimise eesmärgil, seejuures määruse nr 40/94 artikli 43 lõigete 2 ja 3 ning määruse nr 2868/95 (millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta) eeskirja 22 tähenduses ja tingimustel kõnealuse tähise tegelikku kasutamist tõendamata. Vastupidise tõlgenduse järgi laiendataks artikli 8 lõikes 4 käsitletud tähistele tingimusi, mis on seotud konkreetselt kaubamärkide ning nende kaitse ulatusega. Lisaks peab vastulause esitaja määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktist b erinevalt artikli 8 lõike 4 raames tõendama veel seda, et kõnealune tähis annab talle kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine.

Määruse n 40/94 artikli 8 lõike 4 sõnastusest ei ilmne, et asjaomast tähist peab kasutama sellel territooriumil, millel kehtivale õigusele on asjaomase tähise kaitse toetuseks tuginetud. Selles artiklis käsitletud tähiseid võib teataval territooriumil kaitsta ka siis, kui neid ei ole kasutatud sellel konkreetsel territooriumil vaid üksnes ühel teisel territooriumil.

Tuleb kontrollida, kas vastulause esitaja poolt haldusmenetluse jooksul esitatud tõendid näitavad, et asjaomaseid tähiseid kasutatakse kaubandustegevuses majandusliku kasu teenimise eesmärgil ja mitte erasfääris, ning seda olenemata territooriumist, kus tähist kasutatakse.

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 sõnastuse kohaselt põhineb vastulause kaubanduses „kasutatava[l]” tähisel. Sellest sättest ei tulene, et vastulause esitaja peab tõendama, et asjaomast tähist on kasutatud enne ühenduse kaubamärgi taotluse esitamist. Äärmisel juhul võib varasemate kaubamärkide osas kehtivate tingimuste eeskujul nõuda – ning seda selleks, et vältida varasemate õiguste kasutamist üksnes vastulause esitamise eesmärgil –, et asjaomast tähist on kasutatud enne kaubamärgitaotluse avaldamist väljaandes Bulletin des marques communautaires.

(vt punktid 163, 166–169)

5.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 4 kohaselt võib registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise alusel ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlusele vastu seista.

Selle artikli sõnastus viitab sellele, et nimetatud säte käsitleb asjaomase tähise tähtsust, mitte kasutamise tähtsust. Asjaomase tähise tähtsus hõlmab määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 raames selle tähise kaitse geograafilist ulatust. See peab olema laiem kui kohalik. Vastasel korral tuleb ühenduse kaubamärgi taotluse peale esitatud vastulause tagasi lükata. Pealegi täpsustatakse määruse nr 40/94 artiklis 107 „Kohaliku tähendusega varasemad õigused”, et „[a]inult teatavas kohas kehtiva varasema õiguse omanik võib avaldada vastuseisu ühenduse kaubamärgi kasutamisele territooriumil, kus tema õigus on kaitstud sel määral, kui seda võimaldab asjaomase liikmesriigi õigus”. Seega on õiguse tähtsus otseselt seotud territooriumiga, kus see õigus on kaitstud.

(vt punkt 180)

6.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 4 kohaselt võib registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise alusel ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlusele vastu seista.

Nimetatud artikli järgi peab viidatud tähise suhtes kohaldatavate ühenduse õigusnormide või liikmesriigi õiguse kohaselt kõnealune tähis andma selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine. Kuna määruse nr 40/94 artikkel 8 on paigutatud suhtelisi keeldumispõhjuseid puudutavasse osasse ning võttes arvesse selle määruse artiklit 74, siis lasub Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) vastulause esitanud isikul selle asjaolu tõendamiskoormis, et kõnealune tähis annab hilisema kaubamärgi kasutamise keelamise õiguse.

Neil asjaoludel tuleb võtta arvesse eelkõige viidatud siseriiklikke õigusnorme ning asjaomase liikmesriigi kohtute poolt tehtud otsuseid. Selle põhjal peab vastulause esitaja tõendama, et kõnealune tähis kuulub liikmesriigi nende õigusnormide kohaldamisalasse, millele on tuginetud, ning et see tähis annab õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine. Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 kontekstis peab tõendamine vastulause esitaja poolt lähtuma ühenduse kaubamärgist, mille registreerimist taotletakse.

(vt punktid 184, 185, 187)

7.      Määruse nr 40/94 artikli 74 sätete kohaselt „piirdub registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes [Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)] kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega”.

Ühtlustamisameti kontrolli faktilise aluse piiramine ei välista seda, et ühtlustamisamet võiks vastulausemenetluse poolte selgelt esitatud faktide kõrval arvesse võtta üldtuntud fakte, s.o fakte, mis on kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest.

(vt punktid 96, 193)