ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

12. detsember 2012(*)

Konkurents – Koondumised – Otsus, millega määratakse trahv koondumise eest – Kohustus peatada koondumine – Põhjendamiskohustus – Hindamisviga – Aegumine – Trahvisumma

Kohtuasjas T‑332/09,

Electrabel, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid M. Pittie ja P. Honoré,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja V. Di Bucci,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 10. juuni 2009. aasta otsus K(2009) 4416 (lõplik), määrata trahv nõukogu määruse (EMÜ) nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1 rikkuva enneaegse ühinemise eest (Juhtum COMP/M.4994 – Electrabel/Compagnie nationale du Rhône) ning teise võimalusena nõue tühistada hagejale selle otsusega määratud trahv või vähendada selle suurust,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja D. Gratsias,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 30. novembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hageja Electrabel on Belgia õiguse alusel asutatud äriühing, kes elektrienergia ja maagaasi valdkonnas tegeleb sisuliselt tootmise, müügi, kauplemise ja võrguhaldusega. Asjaolude asetleidmise ajal kuulus ta Suezi kontserni, mis on tööstuskontsern, mis tegutseb kommunaalteenuste osutamisel elektrienergia, gaasi, energiateenuste, vee ja jäätmehoolduse valdkonnas omavalitsusüksuste, ettevõtjate ja üksikisikute partnerina. Alates 22. juulist 2008 kuulub ta GDF Suezi kontserni, mis loodi Gaz de France’i kontserni Suezi kontserniga ühinemise tulemusel. Ta tegutseb Prantsusmaal oma tütarettevõtja Electrabel France’i kaudu.

2        Compagnie nationale du Rhône (CNR) on kohalike omavalitsusüksuste osalusega Prantsuse ettevõtja, kelle ülesanne on Prantsuse riigi antud kontsessiooni raames tegelda Rhône’i jõe alade planeerimise ja selle jõe kasutamisega ning kelle suhtes kehtib eriline seadusandlik raamistik, nagu nähtub eelkõige Prantsuse 4. jaanuari 1980. aasta seadusest nr 80‑3 CNR kohta (Journal officiel de la République française, edaspidi „JORF”, 5.1.1980, lk 41). CNR toodab ja turustab elektrienergiat. Lisaks pakub ta hüdroenergeetika teenuseid Prantsusmaal ja ligikaudu 20 muus riigis. Tema põhikirjas on täpsustatud, et ta on üldistes huvides tegutsev aktsiaselts, mida riik kontrollib samadel tingimustel nagu riigi ettevõtjaid. CNR‑l on nõukogu ja juhatus.

3        Prantsuse 11. detsembri 2001. aasta seaduse nr 2001‑1168 – millega kehtestatakse kiireloomulised majanduslikku ja rahalist laadi reformimeetmed (JORF, 12.12.2001, lk 19703; edaspidi „Murcef-seadus”) – artiklis 21 on täpsustatud, et CNR on aktsiaselts, milles enamusosalus kapitalis ja enamik hääleõigustest kuulub kohalikele omavalitsusüksustele ning teistele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele või avalikku sektorisse kuuluvatele ettevõtjatele. Kuni 2003. aastani kuulus CNR kapital ainult avalik-õiguslikele üksustele või riigi ettevõtjatele, kelle aktsiakapitalis oli riigil toona 100‑protsendiline osalus. CNR kaks olulisimat aktsionäri olid seni Société nationale des chemins de fer français (SNCF) ja Électricité de France (EDF).

4        Saksa äriühingu Energie Baden-Württemberg AG (edaspidi „EnBW”) omandamise kava raames kohustas Euroopa Ühenduste Komisjon EDF võõrandama oma osaluse CNR kapitalis vastavalt komisjoni 7. veebruari 2001. aasta otsusele, millega tunnistatakse koondumine ühisturu ja EMP lepinguga kokkusobivaks (Juhtum COMP/M.1853 – EDF/EnBW) (EÜT 2002, L 59, lk 1; edaspidi „otsus EDF/EnBW”).

5        Hageja omandas 24. juunil 2003 CNR aktsiad, mis moodustavad 17,86% tema kapitalist ja millega kaasneb 16,88% tema hääleõigustest.

6        EDF ja hageja allkirjastasid 27. juunil 2003 aktsiate ostu-müügi eellepingu, mille kohaselt EDF võõrandas hagejale kogu oma osaluse CNR kapitalis.

7        Hageja sõlmis 24. juulil 2003 Caisse des dépôts et consignations’iga (CDC) aktsionäride lepingu (edaspidi „aktsionäride leping”), kui viimane omandas SNCF osaluse CNR kapitalis. Aktsionäride lepingus oli täpsemalt ette nähtud:

–        CNR aktsiate müügi- ja ostuoptsioon juhuks, kui Murcef-seaduse artiklis 21 sätestatud eeskiri tunnistatakse kehtetuks, mille tagajärjel antakse hagejale eelisõigus omandada kõik kättesaadavaks muutuvad avalik-õigusliku aktsionäri aktsiad või osa neist ning CDC‑le kuuluv osalus;

–        hääletamine aktsionäride üldkoosolekul ja nõukogus, et kooskõlastada CNR aktsionäride esindajate nõukokku määramine ja juhatuse liikmete valimine;

–        vastastikune õigus esitada vastuväide, kui teine pool kavatseb ühe või mitme teise aktsionäriga sõlmida hääletamise kokkuleppe.

8        Hageja omandas 23. detsembril 2003 aktsiad, mis seni kuulusid EDF‑le ning chambre de commerce et d’industrie de Villefranche et du Beaujolais’le (Villefranche’i ja Beaujolais’ kaubandus-tööstuskoda) (Prantsusmaa), suurendades oma osalust CNR kapitalis seega 49,95%‑ni ja hääleõigusi 47,92%‑ni.

9        Hageja pöördus 9. augustil 2007 komisjoni poole, et paluda tema arvamust selle kohta, kas hageja on omandanud CNR üle faktilise ainukontrolli. Hageja ja komisjoni talituste vahel toimus arutelu, et teha kindlaks, kas tõepoolest on tegemist niisuguse kontrolliga, ning täpsustada, milliseid andmeid on vaja nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) alusel teate vormi esitamiseks. 26. märtsil 2008 esitati ametlik teate vorm, milles hageja märkis, et ta oli 2007. aastal omandanud CNR üle faktilise ainukontrolli (edaspidi „vorm CO”). 29. aprilli 2008. aasta otsuses (Juhtum COMP/M.4994 – Electrabel/Compagnie nationale du Rhône) (edaspidi „loa andmise otsus”) ei esitanud komisjon vastuväiteid ning tunnistas kõnealuse koondumise määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel ühisturuga kokkusobivaks, jättes samas lahtiseks küsimuse, millisel konkreetsel kuupäeval oli hageja CNR üle faktilise ainukontrolli omandanud.

10      Hageja sai 17. detsembril 2008 vastuväiteteatise, mille kohaselt oli komisjon esialgu jõudnud järeldusele, et hageja ja CNR koondumine toimus 23. detsembril 2003 ehk enne, kui sellest komisjonile oli teatatud, ja enne, kui see oli ühisturuga kokkusobivaks tunnistatud, mistõttu rikuti nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (parandatud redaktsioon EÜT 1990, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31) – muudetud nõukogu 30. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1310/97 (EÜT L 180, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164) – artikli 7 lõiget 1.

11      Hageja vastas vastuväiteteatisele 13. veebruaril 2009.

12      Ärakuulamine toimus 11. märtsil 2009.

13      Komisjon võttis 10. juunil 2009 vastu otsuse K(2009) 4416 määrata trahv nõukogu määruse (EMÜ) nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1 rikkuva enneaegse ühinemise eest (Juhtum COMP/M.4994 – Electrabel/Compagnie nationale du Rhône) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

14      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

[Hageja] rikkus ajavahemikus 23. detsembrist 2003 kuni 9. augustini 2007 [määruse nr 4064/89] artikli 7 lõiget 1, kuna ta viis ühenduse seisukohast olulise koondumise läbi enne sellest teatamist ning enne, kui see oli ühisturuga kokkusobivaks tunnistatud.

Artikkel 2

[Hagejale] määratakse artiklis 1 nimetatud rikkumise eest trahv summas 20 000 000 eurot.

Artikkel 3

Artiklis 2 määratud trahv tuleb tasuda eurodes kolme kuu jooksul […]”

 Menetlus ja poolte nõuded

15      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. augustil 2009.

16      Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus tervikuna;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 või vähemalt vähendada talle artiklis 2 määratud trahvi suurust;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

17      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

18      Üldkohus (kolmas koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ning esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikult küsimusi ja palus hagejal esitada teatavaid dokumente. Pooled vastasid määratud tähtaja jooksul.

19      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 30. novembri 2011. aasta kohtuistungil.

 Õiguslik käsitlus

20      Hagis sõnastab hageja esimese ja teise võimalusena esitatud nõuded. Esimese võimalusena esitatud nõude põhjendamiseks esitab ta kaks väidet vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamiseks. Esimene väide puudutab määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 ja EÜ artikli 253 rikkumist seeläbi, et komisjon ei kvalifitseerinud rikkumist õigesti ja vaidlustatud otsus sisaldab vastuolulisi põhjendusi. Teine väide puudutab määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 3 ja artikli 7 lõike 1 ning selle põhimõtte rikkumist, mille kohaselt komisjon peab järgima reegleid, mis ta ise on endale kehtestanud. Teise võimalusena esitatud nõude põhjendamiseks esitab hageja kaks väidet trahvi tühistamiseks või selle suuruse vähendamiseks. Kolmas väide puudutab nõukogu 26. novembri 1974. aasta määruse (EMÜ) nr 2988/74 Euroopa Majandusühenduse transpordi- ja konkurentsieeskirjades ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 61) artikli 1 rikkumist seeläbi, et komisjoni õigus määrata hagejale trahv on aegunud. Neljas väide käsitleb määruse nr 4064/89 artikli 14 lõike 2 ning proportsionaalsuse, hea halduse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist.

1.     Esimese võimalusena esitatud nõue tühistada vaidlustatud otsus

21      Üldkohus peab vajalikuks vaadata teine väide läbi enne esimese väite analüüsimist.

 Teine väide, et on rikutud määruse nr 4064/89 artikli 3 lõiget 3 ja artikli 7 lõiget 1 ning põhimõtet, mille kohaselt komisjon peab järgima reegleid, mis ta ise on endale kehtestanud

22      Hageja väidab sisuliselt, et komisjon tegi mitu viga, kui ta leidis, et hageja omandas CNR üle faktilise ainukontrolli 23. detsembril 2003.

23      Komisjon eitab, et tema analüüsis esineb vigu.

24      Tuleb märkida, et määruse nr 4064/89 artikli 3 lõikes 1 on koondumine määratletud kui vähemalt kahe eelnevalt iseseisva ettevõtja ühinemine või väärtpaberite või varade ostmise või lepingu kaudu või mõnel muul viisil ühe või mitme muu ettevõtja üle osaliselt või täielikult otsese või kaudse kontrolli omandamine ühe või mitme isiku poolt, kes juba kontrollivad vähemalt ühte ettevõtjat, või ühe või mitme ettevõtja poolt. Seda sätet on täpsustatud artikli 3 lõikes 3, millest ilmneb, et kontrolli moodustavad õigused, lepingud või muud vahendid, mis kas eraldi või ühiselt ning faktilisi või õiguslikke asjaolusid arvestades annavad võimaluse ettevõtja tegevust otsustavalt mõjutada.

25      Hageja etteheited puudutavad eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendusi 40–173, milles komisjon selgitab faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mille tõttu ta leidis, et hageja omandas CNR üle määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 3 tähenduses ainukontrolli alates 23. detsembrist 2003 ning et just sellel kuupäeval toimus kontrolli püsiv üleminek. Komisjon järeldab sellest vaidlustatud otsuse põhjenduses 174, et hageja viis alates 23. detsembrist 2003 läbi ühenduse seisukohast olulise koondumise, rikkudes määruse nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1, mille kohaselt ei või selle määruse kohaldamisalasse kuuluv koondumine toimuda enne sellest teatamist ega enne, kui see on tunnistatud ühisturuga kokkusobivaks.

26      Komisjon toob vaidlustatud otsuses oma järelduse põhjendamiseks esile kuus kaudset tõendit:

–        EDF‑lt osaluse omandamisega 23. detsembril 2003 sai hageja kaugelt olulisimaks CNR aktsionäriks ning ta võis olla kindel, et tal on CNR üldkoosolekul faktiliselt absoluutne häälteenamus, võttes arvesse eelkõige tema 49,95‑protsendilist osalust CNR kapitalis, millega kaasnes 47,92% hääleõigustest, asjaolu, et peale CDC (kellele kuulus 22‑protsendiline osalus kapitalis ja 20% hääleõigustest) oli aktsionäride ring tugevalt hajutatud, kuna aktsionärideks olid ligikaudu 200 kohaliku omavalitsuse üksust ja muud kohalikku avalik-õiguslikku üksust, kellele kuulus 16,82‑protsendiline osalus kapitalis, ning kolmel eelnenud aastal CNR üldkoosolekutel aktsionäride osalemise määra (vaidlustatud otsuse põhjendused 41–77);

–        alates 2003. aastast kuulus hagejale CNR juhatuses absoluutne enamus ning samuti vahendid selle enamuse säilitamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendused 78–86);

–        Murcef-seadus ei takistanud hagejal CNR üle kontrolli omandada (vaidlustatud otsuse põhjendused 87–93);

–        võttes üle EDF tööstusettevõtja rolli CNR‑s, oli hageja alates 2003. aastast CNR ainus tööstusettevõtjast aktsionär ning tal oli keskne osa CNR tegevuse korraldamisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 94–126);

–        alates 2004. aastast pidas nii CNR juhtkond kui ka Suezi juhtkond CNR faktiliselt Suezi kontserni kuuluvaks (vaidlustatud otsuse põhjendused 127–158) ning

–        hagejal oli CNR ülejäänud aktsiate suhtes ostueesõigus (vaidlustatud otsuse põhjendused 159–164).

27      Hageja teine väide jaguneb kolmeks osaks. Esimeses osas väidab ta, et komisjon ei võtnud arvesse CNR ühte põhilist tunnust. Teises osas väidab ta, et komisjon kohaldas ebatäielikult ja vääralt oma „suunistes” ette nähtud testi ning tegi vigu, mis mõjutavad CNR üldkoosolekutel hagejal olevat enamust puudutavale kaudsele tõendile antud hinnangut. Lõpuks toob hageja kolmandas osas esile kolm viga, mis puudutavad muid kaudseid tõendeid, millest komisjon vaidlustatud otsuses lähtus, täpsemalt i) asjaolu, et alates 2003. aastast kuulus hagejale CNR juhatuses enamus, ii) CNR ja Suezi kontserni juhtide avaldusi ning iii) CNR teatud aktsiate suhtes ostueesõiguse olemasolu.

28      Komisjon märgib sissejuhatuseks, et hageja teine väide on tulemusetu osas, mis on suunatud rikkumise toimepanemise enda vastu. Hageja ei eita rikkumise toimepanemist, vaid vaidlustab kõige enam üksnes selle kestuse, mis aga ei saa anda alust vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamisele. Komisjon toob esile hageja teatavad avaldused vormi CO 17. jaanuari 2008. aasta projektis ning asjaolu, et kuna hageja teatas koondumisest, tunnistab ta igal juhul, et ta omandas CNR üle faktilise ainukontrolli, ilma et talle oleks selleks luba antud. Komisjon on seisukohal, et rikkumise kestuse vaidlustamine võib olla asjakohane trahvisumma kindlaksmääramisel, mitte aga rikkumise kvalifitseerimisel.

29      Selles suhtes väidab hageja, et kui ta teatas koondumisest 2007. aastal, soovis ta sellega täita määruse nr 4064/89 artiklist 4 tulenevat teatamiskohustust.

30      See artikkel käsitleb kohustust ühenduse seisukohast olulisest koondumisest eelnevalt teatada. Selle esimeses lõikes on märgitud, et ühenduse seisukohast olulistest koondumistest teatatakse komisjonile ühe nädala jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või kontrollpaki omandamist. Tuleb märkida, et hagejal on õigus, kui ta väidab, et asjaolu, et ta kooskõlas selle sättega teatas koondumisest, ei saa niisuguses rikkumismenetluses, nagu on kõne all käesolevas asjas, pidada määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud peatamiskohustuse rikkumise toimepanemise temapoolseks tunnistamiseks.

31      Nimelt konkurentsiõiguse valdkonnas on juhul, kui vaidlus toimub rikkumise toimepanemise asetleidmise üle, komisjon kohustatud tõendama tuvastatud rikkumisi ja esitama just neid tõendeid, mis õiguslikult piisavalt tõendavad rikkumise koosseisu tunnuste esinemist (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ning 6. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑2/01 P ja C‑3/01 P: BAI ja komisjon vs. Bayer, EKL 2004, lk I‑23, punkt 62; Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 688). Selleks peab komisjon esitama piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et väidetav rikkumine on toime pandud (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: CRAM ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 20; 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 127, ning Üldkohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑185/96, T‑189/96 ja T‑190/96: Riviera Auto Service jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑93, punkt 47).

32      Seega oli komisjon kohustatud vaidlustatud otsuses esitama piisavalt täpsed ja üksteist toetavad tõendid määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 rikkumise kohta.

33      Asjaolusid, millele komisjon tugines oma sissejuhatava argumendi põhjendamiseks, nagu see, et hageja teatas koondumisest või tegi vormi CO projektis teatud avaldusi, ning küsimust, kas komisjonil on õigus Üldkohtus viidata sellises vormi projektis tehtud avaldustele, võiks vajaduse korral analüüsida rikkumise toimepanemise kohta esitatud tõendite piisavuse aspektist. Üldkohtu menetluse suhtes kehtib nimelt tõendite vaba esitamise põhimõte, kuivõrd esitatud tõendite hindamisel on ainus asjakohane kriteerium nende usaldusväärsus (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 273).

34      Niisuguseid argumente ei saa siiski esitada selleks, et võtta hagejalt võimalus vaielda vastu rikkumise koosseisu tunnustele, mille tõendamise kohustus on komisjonil, näiteks rikkumise kestusele.

35      Konkreetselt komisjoni viite osas avaldusele, mille hageja tegi vormi CO 17. jaanuari 2008. aasta projektis ja mille kohaselt faktiline ainukontroll näis esinevat alates 2004. aastast, samas kui hageja väitis lõplikus vormis, et ta omandas kontrolli 2007. aastal, tuleb esiteks märkida, et kuigi see, kui ettevõtja võtab faktilise või õigusliku asjaolu komisjoni haldusmenetluses otseselt või kaudselt omaks, võib olla täiendav tõend hagi põhjendatuse hindamisel, ei piira see Üldkohtule hagi esitamise õiguse kasutamist ennast, mis füüsilisele või juriidilisele isikule on antud EÜ artikli 230 neljanda lõiguga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6371, punkt 90). Teiseks on tegemist täiendava asjaoluga, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 166 pärast põhjenduses 165 sisalduvat järeldust, et rikkumine esines alates 23. detsembrist 2003. Komisjoni argument, et hageja väide on tulemusetu, kuna hageja tunnistas rikkumist vormi CO projektis, tuleb neil asjaoludel tagasi lükata, ilma et oleks vaja võtta seisukohta hageja argumendi suhtes, mille kohaselt komisjonil ei ole võimalik vormi CO projektis sisalduvale teabele Üldkohtus viidata, kuna tegemist on konfidentsiaalsena esitatud dokumendiga.

36      Lõpuks, isegi kui hageja piirduks rikkumise kestuse vaidlustamisega, võiks tema argumentidega nõustumise korral vaidlustatud otsuse artikli 1 osaliselt tühistada (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Kontsern Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punktid 211–213), mida komisjon pealegi möönab.

37      Neil asjaoludel ei saa väidet tulemusetuna tagasi lükata.

38      Üldkohus peab otstarbekaks vaadata kõigepealt läbi teise väite teises osas esitatud argumendid enne selle väite esimese ja kolmanda osa analüüsimist. Peale selle analüüsitakse koos esimest osa ja kolmandas osas esitatud esimest etteheidet, mille argumendid on sarnased.

 Teise väite teine osa, mis käsitleb komisjoni poolt tema „suunistes” ette nähtud testi ebatäielikku ja väära kohaldamist ning vigu, mis mõjutavad CNR üldkoosolekute enamust puudutavale kaudsele tõendile antud hinnangut

39      Kui hageja toob esile hindamisvigu „suuniste” kohaldamisel, viitab ta komisjoni teatise koondumise mõiste kohta vastavalt määrusele nr 4064/89 (EÜT 1998, C 66, lk 5; ELT eriväljaanne 08/01, lk 195; edaspidi „teatis koondumise mõiste kohta”) ja komisjoni konsolideeritud pädevusteatise– mis käsitleb nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2008, C 95, lk 1; edaspidi „konsolideeritud pädevusteatis”) – kohaldamisele. Ta väidab sisuliselt, et komisjon kohaldas ebatäielikult ja vääralt vähemusaktsionäri poolt faktilise ainukontrolli omandamise testi, mida on soovitatud kõnealustes teatistes, ning tegi vigu, mis mõjutavad CNR üldkoosolekutel hagejal olevat enamust puudutavale kaudsele tõendile antud hinnangut, kuna ta kohaldas seda testi peamiselt kvantitatiivselt, kuigi teatistes on ka täpsustatud, et selgitamaks välja, kas tegemist on koondumisega, tuleb teha prognoose ja viia läbi igakülgne analüüs ning kohaldada pigem kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid kriteeriume.

40      Selles suhtes tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 53, ei ole hagejal alust tugineda konsolideeritud pädevusteatisele. Vastab tõele, et konsolideeritud pädevusteatise punktis 2 on täpsustatud, et see teatis asendab teatist koondumise mõiste kohta. Kuigi konsolideeritud pädevusteatise punktis 1 on märgitud, et „käesoleva teatise eesmärk on anda suuniseid [määrusega nr 139/2004] seotud pädevusküsimuste kohta”, ilmneb selle määruse artikli 26 lõikest 2 – millele on viidatud ka vaidlustatud otsuses – siiski, et määrust nr 4064/89 kohaldatakse ka edaspidi kõikide koondumiste suhtes, mille osas sõlmiti kokkulepe või mis tehti teatavaks või mille puhul omandati kontroll selle määruse artikli 4 lõike 1 tähenduses enne 1. maid 2004. Käesolevas asjas aga leidis komisjon, kes kavatses määrata karistuse määruse nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1 rikkuva koondumise läbiviimise eest, et hageja omandas CNR üle faktilise ainukontrolli 23. detsembril 2003. Kuna teatise koondumise mõiste kohta eesmärk on selle punkti 1 kohaselt anda suuniseid, mis käsitlevad määruse nr 4064/89 artiklis 3 kasutatud koondumise mõiste komisjonipoolset tõlgendamist, tuleb seega asuda seisukohale, et hageja võib käesolevas kohtuasjas tugineda üksnes teatisele koondumise mõiste kohta. See täpsustus ei mõjuta siiski käesoleva osa suhtes läbiviidavat analüüsi. Nagu pooled tunnistavad, ei ole nende kahe teatise tekst tegelikult sisult erinev testi osas, mis on välja pakutud selleks, et teha kindlaks faktilise ainukontrolli olemasolu vähemusaktsionäril. Nagu konsolideeritud pädevusteatises, on ka teatises koondumise mõiste kohta täpsustatud, et koondumise olemasolu kindlaksmääramine põhineb pigem kvalitatiivsetel kui kvantitatiivsetel kriteeriumidel, keskendudes kontrolli mõistele (punkt 4).

41      Peale selle, nagu hageja meenutab ja millele komisjon vastu ei vaidle, on komisjon teatistega, mille ta võtab vastu koondumiste kontrolli valdkonnas, ilmselgelt seotud niivõrd, kuivõrd need ei kaldu kõrvale asutamislepingu ja määruse nr 4064/89 normidest (vt analoogia alusel Üldkohtu 9. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑282/06: Sun Chemical Group jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑2149, punkt 55).

42      Lõpuks tuleb samuti sissejuhatuseks täpsustada, et kuigi hageja viitab komisjoni ilmsetele hindamisvigadele, allub komisjoni analüüs koondumise toimumise asjaolude kohta Üldkohtu täielikule kontrollile. Koondumise mõistest nimelt tuleneb pädevus, mis komisjonil on määruse nr 4064/89 alusel (vt analoogia alusel Üldkohtu 6. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑411/07: Aer Lingus Group vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑3691, punkt 62). Pealegi ei väida ka komisjon, et tal on selles valdkonnas kaalutlusruum.

43      Neid põhimõtteid arvesse võttes tuleb üksteise järel analüüsida kolme väidetavat hindamisviga, mis komisjon tegi, kui ta asus seisukohale, et EDF‑lt osaluse omandamisega sai hageja 23. detsembril 2003 kaugelt olulisimaks CNR aktsionäriks ning ta võib olla kindel, et tal on CNR üldkoosolekul absoluutne häälteenamus.

44      Esiteks väidab hageja, et 2003. aasta detsembrist varasemate aastate üldkoosolekutel esindatud häälte struktuur ei ole asjakohane. Ta on seisukohal, et komisjon ei võtnud arvesse asjaolu, et toonane olulisim aktsionär oli riigi kontrollitav äriühing EDF. See, et hageja poolt EDF‑lt aktsiate ostmisele eelnenud kolmel aastal oli aktsionäride üldkoosolekutel osalemise määr madal, on seletatav asjaoluga, et teised avalik-õiguslikud aktsionärid usaldasid oma huvide kaitsmisel EDF. Hageja lisab, et see, et alates otsusest EDF/EnBW ei olnud EDF‑l enam lubatud osaleda CNR üldkoosolekutel toimunud hääletamistel ning et ta määras sel eesmärgil volitatud isiku, ei mõjutanud väikeaktsionäride usaldust.

45      Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses (põhjendused 41–77) läbi viidud analüüsis lähtub komisjon aktsionäride osalemisest ja tegevusest 23. detsembrile 2003 – mida ta peab hageja poolt CNR üle kontrolli omandamise kuupäevaks – eelnenud kolmel aastal toimunud üldkoosolekutel, et järeldada sellest, milline on olukord CNR tulevastel üldkoosolekutel.

46      Üldjoontes on see lähenemisviis kooskõlas teatisega koondumise mõiste kohta ja määruse nr 4064/89 artikli 3 lõikega 3. See aitab nimelt kindlaks teha, kas hagejal oli alates 2003. aasta detsembri lõpust võime avaldada CNR‑le otsustavat mõju, ning nagu nähtub teatisest koondumise mõiste kohta, on aktsionäride osalemine omandatava äriühingu üldkoosolekutel selles suhtes oluline näitaja.

47      Nimelt teatise koondumise mõiste kohta punktis 14 on täpsustatud, et ainukontrolli võib omandada „kvalifitseeritud vähemuse” puhul ning seda on võimalik kindlaks teha õiguslikul ja faktilisel alusel. Vähemusaktsionäri teostatava faktilise ainukontrolli osas on kõnealuse teatise punktis 14 märgitud, et niisuguse olukorraga on tegemist näiteks siis, kui aktsionär saavutab tõenäoliselt aktsionäride üldkoosolekul enamuse, kuna ülejäänud aktsiad on tugevasti hajutatud. Sellises olukorras on ebatõenäoline, et aktsionäride üldkoosolekul oleksid kohal või esindatud kõik väikeaktsionärid. Ainukontrolli olemasolu või puudumise tuvastamine konkreetsel juhul põhineb tõenditel, mis tulenevad aktsionäride esindatusest eelmistel aastatel. Kui aktsionäride üldkoosolekul osalevate aktsionäride arvust lähtuvalt on vähemusaktsionäril koosolekul stabiilne häälteenamus, käsitatakse seda vähemusaktsionäri ainukontrolli omavana.

48      Teatises koondumise mõiste kohta on seega selgelt soovitatud analüüsida aktsionäride osalemist eelnenud aastate üldkoosolekutel, selleks et teha kindlaks tuleviku olukord. Just nii toimiski komisjon vaidlustatud otsuses. Selles suhtes rõhutab komisjon õigesti, et argument, et pärast aktsiakapitali suurendamist, mis annab peaaegu kindlalt faktilise ainukontrolli, tuleks mõne aasta vältel jälgida olukorda üldkoosolekutel, leidmaks kinnitust, et selline kontroll tõepoolest esineb, ei lähtu kõnealuse teatise õigest tõlgendusest ning see tooks kaasa „katsetatava faktilise kontrolli” süsteemi, mis on vastuolus määrusega nr 4064/89 kehtestatud teatamise ja eelneva loa saamise süsteemiga.

49      Tuleb siiski täpsustada, et hageja etteheide, et 2003. aasta detsembrist varasematel üldkoosolekutel esindatud häälte struktuur ei ole asjakohane, puudutab tegelikult mitte ajavahemiku 2000–2003 arvessevõtmist, vaid EDF rolli sellel perioodil. Hageja väidab nimelt sisuliselt, et ta ootas koondumisest teatamiseks enam kui kolm aastat seetõttu, et ta ei saanud 2003. aasta lõpus olla peaaegu kindel, et tal on tulevikus CNR üldkoosolekutel enamus. Tema sõnul oli vaja jälgida sündmusi kolme aasta vältel, enne kui see tõenäosus muutus peaaegu kindlaks.

50      Käesolevas asjas peatamiskohustuse rikkumise alguse kindlakstegemise osas väidab hageja õigesti, et koondumist ei toimunud ning seega ei rikutud määruse nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1, kui ta ei olnud 2003. aasta detsembris peaaegu kindel, et ta omandab tulevastel üldkoosolekutel kontrolli. Niisugustel asjaoludel ei esineks ka teatamiskohustust.

51      Peaaegu kindla tõenäosuse kohta leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et hageja kindlus, et tal on võimalik saavutada üldkoosolekutel absoluutne enamus, tekkis 23. detsembril 2003, kui ta omandas EDF‑lt osaluse (mis moodustas 22,22% aktsiakapitalist ja millega kaasnes 20% hääleõigustest), suurendades oma osalust aktsiakapitalis 17,86% võrra 49,95%‑ni ja muutudes seega CNR olulisimaks aktsionäriks ning omades 47,92% hääleõigustest. See kindlus tulenes eelkõige asjaolust, et peale CDC (kellele kuulus 22‑protsendiline osalus kapitalis ja 20% hääleõigustest) oli aktsionäride ring tugevalt hajutatud, kuna ligikaudu 200‑le kohaliku omavalitsuse üksusele ja muule kohalikule avalik-õiguslikule üksusele kuulus sel ajal kapitalis 16,82‑protsendiline osalus (põhjendus 41). Komisjon analüüsis vaidlustatud otsuse põhjenduses 45, milline on üldkoosolekutel nende hääleõiguste osakaal, mis on aktsionäril, kelle osalus kapitalis vastab 47,92%‑le hääleõigustest 23. detsembril 2003, arvestades aktsionäride osalemise määra üldkoosolekutel nende nelja aasta vältel, mis eelnesid EDF‑lt osaluse omandamisele. Niisuguse aktsionäri hääleõigused olid alati üle 60%.

52      Vastuseks argumentidele, mis hageja esitas oma vastuses vastuväiteteatisele ja milles ta juba vaidlustas ajavahemikus 2000–2003 toimunud üldkoosolekutel esindatud häälte struktuuri kohta läbi viidud analüüsi, lisas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 57 ja 58 veel, et tingimus selleks, et hagejal saaks üldkoosolekutel olla absoluutne enamus, oli see, et aktsionäride osalemise määr ei tohtinud olla võrdne 95,84%‑ga või sellest suurem, ning et arvestades kõnealustel aastatel sellest künnisest oluliselt allapoole jäävat osalemise määra (mis varieerus 43–76,6%), oli väga ebatõenäoline, et hagejal ei oleks alates 23. detsembrist 2003 olnud CNR üldkoosolekutel absoluutset enamust.

53      Hageja viitab selle analüüsi ümberlükkamiseks esiteks selles ajavahemikus väikeaktsionäride poolt EDF vastu üles näidatud usaldusele, mis seletas üldkoosolekutel osalemise madalat määra, mistõttu ei võinud komisjon teha sellest järeldusi tuleviku osas, ning teiseks komisjoni analüüsis seoses EDF hääleõigusi teostanud volitatud esindaja rolliga tehtud veale, kuivõrd vaidlustatud otsuses leiti, et EDF ei teostanud enam oma aktsionäri staatusest tulenevaid õigusi alates 1. aprillist 2001.

54      Nnendest kahest asjaolust esimese osas väidab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 61 ja Üldkohtus õigesti, et väikeaktsionäride sellise usalduse kohta toonase olulisima aktsionäri EDF vastu, kes on Prantsuse riigi kontrollitav äriühing, puuduvad tõendid, mille põhjal oleks seletatav aktsionäride üldkoosolekutel osalemise madal määr aktsiate EDF‑lt hagejale üleandmisele eelnenud kolmel aastal. See argument ei saa järelikult seada kahtluse alla, et ajavahemikku 2000–2003 puudutavad osalemismäärad olid komisjoni analüüsi läbiviimisel asjakohased.

55      Teise asjaolu osas, mis on seotud veaga, mille komisjon tegi otsuse EDF/EnBW tulemusel EDF hääleõigusi teostanud volitatud esindaja rolli analüüsimisel, leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 61, et EDF ei teostanud enam oma aktsionäri staatusest tulenevaid õigusi üldkoosolekutel ja nõukogu koosolekutel alates 1. aprillist 2001. Vastupidi hageja väidetele ei ole see analüüs väär. See põhineb asjaolul, et otsuse EDF/EnBW alusel võetud kohustustes oli ette nähtud alates 1. aprillist 2001 CNR üldkoosolekutel ja nõukogu koosolekutel EDF hääleõiguste teostamine pooltest täiesti sõltumatult tegutseva volitatud esindaja poolt.

56      Kõnealustes kohustustes oli CNR‑ga esinevate suhete kohta A osas ette nähtud, et „arvestades asjaolu, et EDF ei mõjuta enam CNR kaubanduspoliitikat ega tegevust turul, kohustub ta loobuma CNR‑s oma hääleõiguste teostamisest ja kutsuma oma esindaja CNR nõukogust tagasi 31. märtsiks 2001”. Seal on samuti märgitud, et „volitatud esindaja tegutseb EDF‑le kuuluvate CNR aktsiate hoidjana”. Lisaks on kõnealuste kohustuste C osa lõpus märgitud, et volitatud esindaja täidab oma ülesandeid sõltumatu ja iseseisva kolmanda isikuna. Hageja argument, mille kohaselt väikeaktsionärid võisid selles ajavahemikus jätkuvalt arvata, et EDF aktsiad jäävad avalikku sektorisse, ei ole neil asjaoludel veenev, kuna volitatud esindaja sõltumatus ei võimalda eeldada, et jätkuvalt on esindatud üksnes avaliku sektori huvid.

57      Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

58      Teiseks väidab hageja, et komisjon tegi vea, kui ta asus seisukohale, et 23. detsembril 2003 oli matemaatiliselt kindel, et hageja saab CNR üldkoosolekutel absoluutse enamuse ainuüksi põhjusel, et tema ettepanekute nurjamiseks oleks olnud vaja, et aktsionäride osalemise määr oleks olnud 95,48%. Selle väite põhjendamiseks viitab hageja eelkõige koondumisele eelnenud üldkoosolekutel aktsionäride osalemise määra pidevale tõusule suurusjärgus 10% ning komisjoni 20. detsembri 2006. aasta otsusele, milles aktsepteeriti teatatud koondumist (Juhtum COMP/M.4336‑MAN/Scania) (edaspidi „otsus MAN/Scania”). Hageja märgib, et viimati nimetatud juhtumis leidis komisjon küsimuses, kas äriühing Volkswagen kontrollib äriühingut MAN, et üldkoosolekutel aktsionäride osalemise määra tõus suurusjärgus 20% oli võimalik teiste vähemusaktsionäride suurenenud ettevaatlikkuse tõttu Volkswageni suhtes pärast seda, kui tema osalus MAN kapitalis suurenes.

59      CNR üldkoosolekutel aktsionäride osalemise määra kõikumise osas ajavahemikus 2000–2003 väidab hageja, et osalemismäär tõusis pidevalt ligikaudu 10% igal järgmisel üldkoosolekul ning et 20‑protsendiline tõus (76,6%‑lt 2002. aasta novembris 95,84%‑ni pärast 2003. aasta detsembrit) ei olnud seega ebatõenäoline.

60      Tuleb tõdeda, et see analüüs põhineb faktide valikulisel esitamisel. Nagu komisjon väidab, jätab hageja arvesse võtmata üldkoosolekud, kus aktsionäride osalemise määr oli madal. Vaidlustatud otsuse tabelist 2 ja joonealusest märkusest nr 31 ilmneb, et aktsionäride osalemise määr CNR korralistel, erakorralistel või segapäevakorraga üldkoosolekutel ajavahemikus 2000–2003 oli 72,2% (27. juunil 2000), 43% (21. detsembril 2000), 55,2% (28. juunil 2001), 62,9% (21. juunil 2002), 76,6% (28. novembri 2002. aasta korraline üldkoosolek), 72,6% (28. novembri 2002. aasta erakorraline üldkoosolek), 67% (25. juuni 2003. aasta korraline üldkoosolek) ja 68,5% (25. juuni 2003. aasta erakorraline üldkoosolek). Seega ei ole väär Üldkohtus komisjoni esitatud väide, et vaatamata tugevale langusele, millele järgnes osaline taastõus, jäi aktsionäride osalemise määr üldjoontes stabiilseks, langedes 3,7% ajavahemikus 2000–2003.

61      Pealegi nähtub ka vaidlustatud otsuse tabelist nr 2, et isegi siis, kui üldkoosolekutel aktsionäride osalemise määr oli kõrgeim (76,6% 28. novembri 2002. aasta üldkoosolekul), võis selline aktsionär – nagu hageja alates 2003. aasta detsembri lõpust –, kellele kuulus 47,92% hääleõigustest, olla kindel, et tal on kohalviibivate või esindatud aktsionäride hääleõiguste enamus.

62      Hageja argument, mis puudutab aktsionäride osalemise määra võimalikku 20‑protsendilist tõusu alates 2004. aastast, ei ole samuti veenev, kuna ajavahemikus 2000–2003 täheldatud tõus ei olnud püsiv, millest annab tunnistust näiteks 2003. aasta juuni üldkoosolekul aktsionäride osalemise määra langus, mille tingis SNCF puudumine. Täiendavalt tuleb märkida, et kuigi pärast 2003. aastat toimunud üldkoosolekutel osalemist puudutavad andmed ei ole asjakohased tõendamaks, et hageja võis olla peaaegu kindel, et tal on alates 23. detsembrist 2003 võimalik oma otsuseid läbi suruda, annavad need kinnitust osalemismäära selgele tõusule pärast seda kuupäeva. Nagu komisjon selgitab, võib selline tõus siiski olla seletatav asjaoluga, et osales CDC, kes omandas SNCF‑lt 20‑protsendilise osaluse. Igal juhul, nagu nähtub vaidlustatud otsuse tabelist 3, oli isegi osalemise kõrgeima määraga 2006. aasta juuni üldkoosolekul hagejal ikka ainuisikuline häälteenamus.

63      Lisaks tuleb eespool punktis 58 viidatud otsuse MAN/Scania osas märkida, et komisjon ega veel vähem Üldkohus ei ole käesoleval juhul seotud komisjoni varasemas otsuses sisalduvate faktiliste järelduste ja hinnangutega (vt selle kohta Üldkohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑210/01: General Electric vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5575, punktid 118–120, ning eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Sun Chemical Group jt vs. komisjon, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Lisaks eristab komisjon õigesti otsuses MAN/Scania käsitletud Volkswageni olukorda hageja olukorrast käesolevas asjas. Hageja viitab otsusele MAN/Scania näitena juhtumist, kus komisjon pidas tõenäoliseks üldkoosolekutel aktsionäride osalemise määra 20‑protsendilist tõusu. Selles asjas kuulus Volkswagenile äriühingus MAN 21,6% hääleõigustest ning komisjon pidi analüüsima, kas see osalus põhjustas faktilise kontrolli. Ta nõustus MAN argumentidega, mille kohaselt tema üldkoosolekutel aktsionäride osalemise määra 20‑protsendiline tõus, mille tulemusel see määr suurenes 40%‑lt 60%‑ni, oli tõenäoline, välistades seega Volkswageni kontrolli.

65      Käesolevas asjas oli hagejal aga 2003. aasta lõpus 47,92% hääleõigustest ehk enam kui kaks korda rohkem kui Volkswagenil. Selleks et saavutada üldkoosolekul osalemise määraks 95,48% ja sedasi tema ettepanekud nurjata, oleks CNR üldkoosolekutel aktsionäride osalemise määr pidanud tõusma enam kui 20%, isegi võrreldes aastatel 2000–2003 fikseeritud kõrgeimate osalemismääradega. Nagu komisjon rõhutab, on aktsionäride osalemise 95,84‑protsendiline määr pealegi väga kõrge, samas kui Volkswageni võimalikuks blokeerimiseks vajalik aktsionäride osalemise määr ei olnud isegi 60%.

66      Teine etteheide tuleb seega samuti tagasi lükata, kuna komisjon võis õigusega asuda vaidlustatud otsuse põhjenduses 58 seisukohale, et hageja võis eeldada, et 47,92%‑ga hääleõigustest alates 23. detsembrist 2003 saavutab ta tulevastel üldkoosolekutel absoluutse enamuse, kuna on äärmiselt ebatõenäoline, et osaleb 95,84% aktsionäridest või rohkem.

67      Kolmandaks väidab hageja, et väär on komisjoni hinnang, milles ta eitab CNR avalik-õiguslike aktsionäride vahel struktuuriliste ja strateegiliste seoste esinemist.

68      See kriitika puudutab komisjoni poolt selle arvessevõtmist, et ülejäänud aktsionäride ring on tugevalt hajutatud, nagu ilmneb eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 45 ja 57.

69      Hageja on seisukohal, et komisjon oleks pidanud kasutama vähem kategoorilist lähenemisviisi ja möönma, et CNR‑s võis potentsiaalselt tekkida blokeerimise olukordi. Sellised potentsiaalsed blokeerimised oleksid võinud tuleneda CNR üldise huviga ülesande ja tegevusala vahelisest konfliktist, avalik-õiguslike aktsionäride hajutatud ringist, kes samas jälgivad, et CNR strateegia oleks üldise huvi eesmärkidele vastav, ning ohust, et varasemate hääletamiste struktuuri arvestades puudub üldkoosolekutel enamus. Lisaks hindas komisjon kontrolli esinemist tagasivaateliselt ning alates 2003. aastast aset leidnud sündmuste põhjal.

70      CNR avalik-õiguslike aktsionäride vahel struktuuriliste ja strateegiliste seoste väidetava esinemise osas ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 22 sisalduvast tabelist, mis käsitleb CNR kapitalis üle 2% suurust osalust omavate aktsionäride osalemise ja üldkoosolekutel hääleõigustes nende osakaalu muutumist alates 2001. aastast, et alates 2003. aasta lõpust – jättes kõrvale CDC, kellele kuulus sel ajal 29,80% hääleõigustest – oli ainult kolmel avalik-õiguslikul aktsionäril enam kui 2% hääleõigustest ning neile kolme peale kokku kuulus 15,98% hääleõigustest. Arvestades sellist madalat määra ja ülejäänud hääleõiguste tugevat hajutatust CNR‑s (vaidlustatud otsuse 23. joonealune märkus), on väheusutav, et see, kui oma huvide esindatuse pärast muret tundvad avalik-õiguslikud aktsionärid oleksid äkki hakanud üldkoosolekutel rohkem osalema, oleks võinud enamushääletusele tõelist mõju avaldada.

71      Nimelt näib pigem, et ainult CDC korraldatud „koalitsioon”, millesse oleks olnud kaasatud ka need 18,12% häältest, mis olid avalik-õiguslike vähemusaktsionäride vahel hajutatud, oleks võinud pärast 23. detsembrit 2003 toimunud üldkoosolekute hääletustel hageja ettepanekud nurjata.

72      Komisjon toob selles suhtes õigesti esile aktsionäride lepingu rolli. Nagu eespool punktis 7 mainitud, sõlmis hageja aktsionäride lepingu, et tagada endale enamus CNR juhatuses. Tuleb märkida, et alates 2003. aasta augustist kuulus CDC‑le 29,80% hääleõigustest, mistõttu oli üldkoosolekutel 77,72% hääleõigustest hagejal ja CDC‑l.

73      Aktsionäride lepingus on ette nähtud, et „kui üks pooltest kavatseb ühe või mitme teise aktsionäriga sõlmida hääletamise kokkuleppe, peab ta saama teise poole eelneva nõusoleku selle kokkuleppe ulatuse ja selle teise aktsionäri või nende teiste aktsionäride isiku osas, kellega ta kavatseb kokkuleppe sõlmida” (aktsionäride lepingu artikkel 10), ning seda siis, kui hagejal ei olnud veel juhatuses enamust.

74      Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele esitas hageja aktsionäride lepingu koopia ning täiendavaid selgitusi selle artikli 10 tõlgendamise kohta. Sellest tuleb järeldada, et kõnealuse tingimuse ulatus ei ole selge. Pooled on siiski üksmeelsel seisukohal, et see tingimus puudutab üksnes hääletamise kokkulepet seoses üldkoosolekutel vastuvõetavate spetsiifiliste otsustega, see tähendab juhatuse ja nõukogu liikmete valimise otsustega. Kuigi aktsionäride leping puudutas üksnes sedasi piiratud kokkulepet hääletamise kohta, näib siiski vähetõenäoline, et CDC oleks pärast 24. juulil 2003 aktsionäride lepingu sõlmimist hageja ettepanekutele CNR üldkoosolekutel vastuväiteid esitanud.

75      See analüüs kinnitab, et oli vähetõenäoline, et hageja oleks võinud karta, et ta ei saavuta pärast 2003. aasta detsembrit CNR üldkoosolekutel enamust. Niisugune olukord oleks nimelt võinud tekkida üksnes juhul, kui 95,84% või rohkem aktsionäre oleks üldkoosolekutel osalenud ja avalik-õiguslikud aktsionärid, kelle hulka kuulus ka CDC, oleksid asunud ühisele seisukohale hageja vastu.

76      Seega ainult vähetõenäolise oletuse korral – mis vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 tagasi lükati –, et hageja võis 23. detsembril 2003 eeldada CDC sellist tegevust, on põhjust hinnata CNR avalik-õiguslike aktsionäride vahelisi struktuurilisi ja strateegilisi seoseid.

77      Selles suhtes ei ole veenev hageja argument, mis viitab nende aktsionäride ühiste huvide faktilisele olemasolule sellest tulenevalt, et CNR põhikirjas on ära toodud üldise huviga ülesanne. Ühiste huvide esinemist on vaja hinnata konkreetselt. Hageja ei ole siiski oma argumendi toetuseks esitanud ühtegi konkreetset tõendit.

78      Kui vaadata 25. juunil 2003 toimunud erakorralise üldkoosoleku protokolli sisu, millele viitab hageja, siis ilmneb, et kuigi omavalitsusüksused soovisid, et CNR strateegia võtaks arvesse üldist huvi, ei tähendanud see tingimata ühist arusaama strateegia konkreetsete üksikasjade määratlemise suhtes. Nii kinnitab ühe omavalitsusüksuse esindaja seoses nõukogu liikmete valimisega, et vastavalt „nõukogus omavalitsusüksuste esindatuse skeemile”, mille pakkus välja Prantsuse valitsus, „esindavad CNR üksnes Montélimarist lõuna pool asuvad omavalitsusüksused, mis tähendab, et geograafiline esindatus eirab põhjapoolsete omavalitsusüksuste olulisi huve täielikult”. Protokollist ilmneb ka teatud omavalitsusüksuste ja teisi omavalitsusüksusi ühendava kooskõlastuskomitee vahel aktsionäride lepingu olemasolu. Conseil général de la Haute-Savoie’ (Haute-Savoie’ departemangu valitsus) (Prantsusmaa) asepresident märgib lisaks, et „vastuvõetav otsus ei tõota head avalik-õiguslike aktsionäride lepingu toimimisele”.

79      Toimiku materjalide põhjal on seega keeruline tuvastada, et 2003. aasta detsembris esinesid avalik-õiguslike aktsionäride vahel kindlalt tugevad ja vääramatud strateegilised seosed või et niisugused seosed täielikult puudusid, mistõttu ei ole nende argumentide kohta esitatud piisavalt tõendeid.

80      Lõpuks pühendab komisjon vaidlustatud otsuse mitu põhjendust (põhjendus 65 jj) hageja selle argumendi ümberlükkamisele, mille kohaselt eeldus, et teiste avalik-õiguslike aktsionäride reaktsioon tema osaluse suurenemisele CNR kapitalis on märkimisväärne, oli nende seoseid ja ühiseid strateegilisi huve arvestades seda enam tõenäoline. Selle vaidluse käigus viitavad mõlemad pooled oma seisukoha põhjendamiseks 2003. aastast hilisematele asjaoludele. Peatamiskohustuse tekkimine sõltus aga sellest, kas kontroll läks tegelikult püsivalt üle 23. detsembril 2003. Määruse nr 4064/89 kohaldamisalasse kuuluva koondumise esinemine tuleb kindlaks teha 2003. aasta detsembris olemas olnud andmete alusel. Isegi kui ei saa välistada, et 2003. aasta detsembrist hilisemad andmed võivad olla rikkumise reaalse vältamise kinnitamiseks asjakohased, tuleb need tagasi lükata analüüsi selles staadiumis, milles tehakse kindlaks, kas hageja võis 2003. aasta lõpus olla peaaegu kindel, et tal on tulevikus võimalik oma otsuseid CNR‑s läbi suruda.

81      Kokkuvõtteks, arvestades ka vaidlustatud otsuses esile toodud asjaolusid, mis puudutavad CNR aktsionäride ringi struktuuri ja aktsionäride lepingut, tuleb jõuda järeldusele, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis seaks kahtluse alla eespool punktis 26 nimetatud esimese kaudse tõendi, mille kohaselt oli hageja 23. detsembril 2003 peaaegu kindel, et ta saavutab üldkoosolekutel enamuse, isegi hääleõiguste enamust omamata. Teise väite teine osa tuleb seega tagasi lükata.

 Teise väite esimene osa, mis käsitleb CNR ühe põhilise tunnuse arvesse võtmata jätmist, ja teise väite kolmanda osa esimene etteheide, et on tehtud viga seoses kaudse tõendiga, mille kohaselt hagejale kuulus CNR juhatuses enamus

82      Hageja väidab, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta vaidlustatud otsuses ei võtnud arvesse kõiki faktilisi asjaolusid, mis on seotud CNR‑le kohaldatava, aktsiaseltse reguleerivast korrast kõrvalekalduva erilise õigusliku raamistikuga. Selles suhtes toob ta teise väite esimeses osas sisuliselt esile mitu asjaolu seoses sellega, et CNR allub seaduse nr 80‑3 artikli 7 kohaselt Prantsuse riigi kontrollile samadel tingimustel nagu riigi äriühingud, ning väidab, et komisjon ei võtnud neid piisavalt arvesse. Teise väite kolmandas osas märgib hageja esiteks, et tema võim määrata kindlaks CNR juhatuse koosseis oli piiratum kui see, mis on tuvastatud vaidlustatud otsuses, kuna asjaolu, et alates 8. juulist 2003 olid kolmest juhatuse liikmest kaks tema nimetatud, oli pigem riigi mõju tagajärg, ning teiseks, et tal oli nõukogus ainult kolm esindajat 13‑st. Teise väite esimeses osas lisab hageja, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse Murcef-seaduse olulisust.

83      Komisjon vaidleb hageja analüüsile vastu ja tõstatab küsimuse, kas teatud argumendid ja faktilised asjaolud, mis hageja on esitanud esimest korda Üldkohtus, kuigi ta oli neist teadlik juba haldusmenetluse staadiumis, on vastuvõetavad.

84      Need etteheited on seotud komisjoni esitatud teise ja kolmanda kaudse tõendiga (eespool punkt 26), mis puudutavad seda, et alates 2003. aastast kuulus hagejale juhatuses absoluutne enamus ning samuti vahendid selle säilitamiseks, ja seda, et Murcef-seadus ei takistanud hagejal CNR üle kontrolli omandada. Need kaudsed tõendid kuuluvad pigem kontrolli omandamise kvalitatiivsete aspektide hulka, millele on teatise koondumise mõiste kohta punktis 4 viidatud kui koondumise olemasolu kindlaksmääramisel asjakohastele kriteeriumidele, nagu on meenutatud eespool punktis 40.

85      Hageja argumendid on seotud esiteks Prantsuse riigi mõjuga CNR juhtimisele (juhatuse ja nõukogu koosseis ja roll, valitsuse volinikud, riigikontrolör) ning teiseks Murcef-seaduse toimega.

–       Prantsuse riigi mõju CNR juhtimisele (juhatuse ja nõukogu koosseis ja roll, valitsuse volinikud, riigikontrolör)

86      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 78–86 tõdes komisjon, et üks kaudsetest tõenditest ainukontrolli omandamise kohta detsembris 2003 oli see, et hagejal oli alates 2003. aastast absoluutne enamus CNR juhatuses ning vahendid selle säilitamiseks. Selle väite põhjendamiseks märkis ta esiteks, et juhatuse liikmete valimise normid tagavad hageja kahe esindaja olemasolu kolmest, kes moodustavad selle olulise organi, mis juhib CNR tegevust ja määrab kindlaks kaubanduspoliitika, kuna CDC‑l ja hagejal on blokeeriv vähemus nõukogus, mis on organ, mis otsustab juhatuse liikmete valimise (põhjendused 78 ja 83). Selles osas viitab komisjon samuti asjaolule, et katkematult alates 8. juulist 2003 esindasid juhatusse kuuluvast kolmest liikmest kaks tegelikult hagejat, mida viimane ei vaidlustanud oma vastuses vastuväiteteatisele ega ka ärakuulamisel (põhjendus 83). Teiseks leidis komisjon, et tõsiasi, et nõukogu peab andma oma heakskiidu teatavatele juhatuse välja pakutud otsustele, on asjakohatu, kuna tegemist on üksnes meetmetega, mis ei anna talle võimalust teostada otsustavat mõju CNR strateegia üle (põhjendused 79 ja 80). Viimase elemendi osas lisas komisjon põhjenduses 81 täiendavalt, et kahe organi vahelise lahkarvamuse korral lahendab selle üldkoosolek, mis on organ, kus hageja suudab oma arvamuse läbi suruda.

87      Hageja esitab selle analüüsi kahtluse alla seadmiseks mitu argumenti.

88      Esiteks vaidleb ta vastu komisjoni analüüsile, mis puudutab kontrolliolukorda juhatuses. Hageja väidab nimelt, et tema kahe esindaja juhatuse liikmeteks valimine alates 8. juulist 2003 toimus valitsuse volinike soovitusel, mitte sellest kuupäevast hiljem sõlmitud aktsionäride lepingu enneaegse rakendamise tõttu. Hageja on arvamusel, et see asjaolu ei tõenda kaugeltki, et tema üksi kontrollis alates 23. detsembrist 2003 CNR faktiliselt, vaid pigem tõendab, et 2003. aastal kontrollisid CNR jätkuvalt Prantsuse ametiasutused nende järelevalvepädevuse alusel.

89      Selles osas tuleb kõigepealt tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt on tegemist faktilise asjaoluga, mis esimest korda esitati hagiavalduses. Nagu hageja õigesti väidab, teavitati komisjoni informatsioonist, mis puudutab valitsuse volinike soovitusel juhatuse liikmete valimist juulis 2003, tema 30. juuni 2008. aasta täiendavas vastuses komisjoni 17. juuni 2008. aasta infonõudele.

90      Siiski tuleb märkida, et hageja muutis vähemalt osaliselt oma arutluskäiku. Vormis CO märkis ta nimelt, et „jäädes praktiliselt vabatahtlikult vähemusse nõukogus, [ta ise] ja CDC valisid või lasid valida […] juhatusse [kaks oma] esindajat”.

91      Lisaks, nagu komisjon ei jäta märkimata, osalesid valitsuse volinikud nõukogu koosolekutel puhtalt nõuandva häälega. Niisugune asjaolu ei saa mingil juhul viidata kontrolliolukorrale koondumisi reguleeriva liidu õiguse tähenduses.

92      Peale selle ei tõenda hageja viidatud faktiline asjaolu, et toona esines valitsuse volinike mõju, mida hageja (ja CDC) ei oleks suutnud juhatuse liikmete valimisel ületada.

93      Lõpuks ei sea hageja argument kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduses 83 komisjoni tuvastatud faktilist asjaolu, mille kohaselt olid juba enne 23. detsembrit 2003 kaks juhatuse liiget kolmest hageja esindajad. Lisaks ei ole selles osas tulemuslik ka argument, et juhatuse esimehe nimetab Prantsuse Vabariigi president.

94      Samuti ei lähe need argumendid vastuollu vaidlustatud otsuse põhjenduses 78 toodud asjaoluga, mis puudutab hageja võimalust määrata juhatuse koosseis tulevikus aktsionäride lepingu alusel. Nagu eespool juba meenutatud, tuleneb lepingu artiklist 10, et hageja ja CDC „teevad seda, mis on nende võimuses, eelkõige teostades oma hääleõigust üldkoosolekul ning paludes nõukogu liikmetel, kes on valitud nende ettepanekul, teostada oma hääleõigust nõukogus, selleks et CNR juhatus moodustataks kolmest liikmest – nimelt juhatuse esimees ja kaks liiget –, kes nimetatakse [hageja] ettepaneku alusel”. Võttes samuti arvesse asjaolu, et nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 78 ja sellele järgnevates põhjendustes, oli CDC‑l ja hagejal nõukogus kuus kohta kolmeteistkümnest, et juhatuse liikmete valimisel oli nõutav kahe kolmandikuline häälteenamus ning et hagejal oli aktsionäride lepingu alusel õigus esitada vastuväide, kui CDC kavatseb ühe või mitme teise aktsionäriga sõlmida hääletamise kokkuleppe, ei saa eitada, et hageja oli kindel, et tulevikus kontrollib ta juhatust.

95      Teiseks seab hageja kahtluse alla selle, et vaidlustatud otsuses peeti oluliseks juhatuse rolli CNR juhtimisel.

96      Selles osas tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 38, 80 ja 83 toodud faktilistele asjaoludele, mille kohaselt on juhatus see, kes määrab kindlaks CNR kaubanduspoliitika, nimelt kuna juhatus otsustab tema eelarve ning tema äriplaani ja tippjuhtkonna ametissemääramise üle, ilma et nende otsuste puhul oleks vajalik nõukogu heakskiit. Ta ei vaidle vastu ka sellele, et otsused, millele nõukogu peab andma oma heakskiidu ning mis on loetletud muu hulgas vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 19, ei võimalda viimasel CNR üle kontrolli teostada.

97      Nagu komisjon leidis vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 20, on teatise koondumise mõiste kohta punktis 21 ja sellele järgnevates punktides ette nähtud, et otsused eelarve, äriplaani ja tippjuhtkonna ametisse määramise kohta on olulised, kuna need määravad kindlaks ettevõtja kaubandusstrateegia. Seega kujutavad need endast tüüpilisi kaudseid tõendeid kontrolli teostamise kohta. Lisaks, nagu on märgitud teatise punktis 14, võib ainukontrolli teostada ka vähemusaktsionär, kellel on õigus juhtida äriühingu tegevust ja määrata kindlaks selle kaubanduspoliitika.

98      Need tõendid ei ole kontrolli esinemise tuvastamisel seega asjakohatud.

99      Lisaks ei ole kahtluse alla seatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 81 komisjoni esitatud järeldust, mille kohaselt lahkarvamuse korral juhatuse ja nõukogu vahel lahendab selle üldkoosolek osalevate või esindatud aktsionäride häälteenamusega ning seega lõpuks kuulub otsustuspädevus üldkoosolekule. CNR põhikirja artikli 18‑1 lõikes 3 on ette nähtud, et „kui nõukogu ei anna mõnele neist toimingutest nõusolekut [tegemist on mis tahes laadi ja vormi aktide ja lepingutega, millest tekivad äriühingule kohustused ning mille puhul on nende väärtuse või kestuse tõttu vajalik nõukogu nõusolek], siis võib juhatus erakorraliselt kokku kutsuda korralise üldkoosoleku, mis võib anda kõnealuse nõusoleku ja teha järeldused äriühingu organite vahel tekkinud lahkarvamusest”. Järelikult, kui hagejal – nagu on õigesti tuvastatud teise väite teises osas – oli tõepoolest 2003. aasta detsembri lõpuks tagatud häälteenamuse saamine üldkoosolekul, tuleb tõdeda, et samuti oli tagatud, et ta jääb juhatuse ja nõukogu lahkarvamuse korral peale.

100    Hageja väidab siiski, et riigi või kohaliku omavalitsusüksuse äriühingus ei saa erakapitalil põhineva ettevõtja seisukohti läbi suruda juhatuses enamuse omamise põhjal. Nagu ta ärakuulamisel märkis, on kõigepealt vajalik, et erakapitalil põhinev ettevõtja asuks riigivõimuga läbi rääkima. Peale selle on tema arvates nõukogu juhatuse kontrolliorgan, arvestades CNR – nimelt juhatuse ja nõukoguga aktsiaseltsi – juhtimisstruktuuri. Oma argumentide põhjendamiseks viitab ta haldusjärelevalvele ning majandus- ja finantsjärelevalvele CNR kui riikliku ettevõtja üle, samuti Prantsuse kontrollikoja ja Prantsuse parlamendi komisjonide teostatud hilisematele kontrollidele. Haldusjärelevalve seisneb nimelt CNR nõukokku kuuluvate valitsuse volinike pädevuses nõuda nõukogus tehtud otsuste täitmise peatamist, selleks et pöörduda järelevalve eest vastutava ministri poole, et see kinnitaks Prantsuse valitsuse vastuseisu. Majandus- ja finantsjärelevalvet teostab riigikontrolör, kes osaleb nõukogu koosolekutel, annab oma arvamuse Prantsuse rahandusministrile CNR projektide kohta ning esitab viimasele igal aastal aruande.

101    Kõigepealt tuleb kontrollikoja ja parlamendi komisjonide poolt tagantjärele teostatud kontrollide osas tõdeda, et hageja ei too välja ühtegi konkreetset tõendit, et selgitada, kuidas vastavat liiki sekkumine võiks kahtluse alla seada vähemusaktsionäri faktilise kontrolli olemasolu.

102    Valitsuse volinike ja riigikontrolöri vastavate rollide osas väidab komisjon, et tegemist on uute asjaoludega, millest hageja oli teadlik ja millest ta oleks seega pidanud haldusmenetluses teada andma. Hageja väidab, et tegemist on asjaoludega, mida komisjon oleks pidanud oma analüüsis arvesse võtma.

103    Kõigepealt tuleb tõdeda, et hageja mainis valitsuse volinike olemasolu nõukogus vormil CO nimetuse „dekreediga määratud kaks riigi esindajat” all, ilma et ta oleks siiski maininud nende õigust valitsuse vastuseisu korral nõuda juhatuse otsuste täitmise peatamist. Valitsuse volinikke puudutav täiendav teave on toodud ka vormile CO lisatud äriühingu põhikirjas või Murcef-seaduses eneses. Peale selle rõhutab hageja asjaolu, et ta meenutas CNR avalik-õiguslikku laadi ärakuulamisel, paludes komisjonil oma analüüsis seda asjaolu arvesse võtta. Selles suhtes ilmneb ärakuulamise protokollist, et hageja mainis selles valitsuse volinikke, ilma et ta oleks siiski üksikasjalikult välja toonud nende pädevust, ning et riigikontrolöri rolli ei mainitud.

104    Hageja väidab sisuliselt siiski, et komisjoni viidetest nende faktiliste asjaolude uudsuse kohta ilmneb, et komisjon uuris asja puudulikult. Hageja leiab, et isegi kui ta ei selgitanud komisjonile piisavalt CNR avalik-õiguslikku laadi, oli komisjonil siiski kohustus võtta asja analüüsimisel arvesse kõiki asjakohaselt faktilisi asjaolusid.

105    Hageja viitab selles osas kohtupraktikale, mis käsitleb liidu kohtu kontrollipädevuse ulatust otsuste puhul, mille osas on institutsioonil kaalutlusruum. Selles kontekstis on Euroopa Kohus tõepoolest meenutanud, et liidu kohus peab kontrollima, kas institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende põhjal tehtud järeldusi (vt Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I‑9947, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Siiski juhul, nagu käesolevas asjas, mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvi määramist komisjoni poolt, on komisjonil eespool punktis 31 viidatud kohustus, mille järgimist kontrollib Üldkohus, esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et väidetav rikkumine on toime pandud. Rikkumise toimepanemist tuleb hinnata ainult tõendite alusel, millele komisjon viitab nimetatud rikkumist tuvastavas otsuses, ning ainus asjassepuutuv küsimus, millele tuleb sisuliselt vastus leida, on see, kas rikkumine on nende tõenditega tõendatud või mitte (vt analoogia alusel Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 726). Kui Üldkohus jõuab järeldusele, et seda tõendamisstandardit on järgitud, on küsimus, kas täiendavaid asjaolusid on arvesse võetud, asjakohatu, välja arvatud kui tegemist on tõenditega, mis seavad kahtluse alla kindla veendumuse, et rikkumine on toime pandud. Hageja märgib õigesti, et kohtu kahtlust tõlgendatakse otsuse adressaatide kasuks (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 215).

107    Valitsuse volinike pädevust ja riigikontrolöri rolli puudutavate asjaolude uudsuse osas märkis komisjon põhjendatult, et talle ei saa ette heita, et ta arendas vaidlustatud otsuses teatavaid argumente rohkem või vähem üksikasjalikult edasi lähtuvalt argumentidest, mille kostja tõi haldusmenetluses enam-vähem arusaadavalt välja. Samas on ka tõsi, et vastuväiteteatise adressaat ei ole kohustatud vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke asjaolusid haldusmenetluses seetõttu, et muidu ei saa ta seda teha hiljem kohtumenetluses (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 89).

108    Sellest tuleneb, et valitsuse volinike pädevust ja riigikontrolöri rolli puudutavad vaidlustatud faktilised asjaolud on vastuvõetavad. See on ka põhjus, miks Üldkohus palus hagejal esitada täiendavaid selgitusi nende isikute rolli kohta.

109    Selles osas tuleb märkida, et hageja argumentide tõendusjõud on piiratud seetõttu, et kuna valitsuse volinike pädevus ja riigikontrolli roll ei muutunud aastatel 2003–2007, siis eksisteerisid järelevalveorganid veel 2007. aastal, kui hageja võttis komisjoniga ühendust, et talle teatada CNR üle faktilise kontrolli omandamisest.

110    Lisaks tuleb valitsuse volinike konkreetse rolli osas tõdeda, et nende pädevus on piiratud. Nagu ilmneb nimelt CNR põhikirja artiklist 14 ja 26. juuni 1959. aasta Prantsuse dekreedi nr 59‑771 (JORF, 28.6.1959, lk 6460) (muudetud 16. juuni 2003. aasta Prantsuse dekreedi nr 2003‑512 (JORF, 17.6.2003, lk 10102) artikliga 2) artiklist 11, millele põhikirja artikkel 14 viitab, määratakse CNR‑s valitsuse volinikest üks ametisse Prantsuse energiaministri korraldusega ning teine Prantsuse transpordiministri korraldusega. Nende kohustus on jälgida, et Prantsuse riigi antud kontsessiooni raames täidaks CNR üldistes huvides olevat ülesannet. Nagu komisjon õigesti väidab, puudutab valitsuse volinike kohustus üksnes CNR üldistes huvides olevat ülesannet, mitte aga selle kaubandustegevust. Mis puudutab valitsuse volinike konkreetset rolli CNR nõukogus ja üldkoosolekutel, siis on neil seal pealegi üksnes nõuandev hääl ning õigus saada teavet sarnaselt nõukogu teiste liikmetega. Nende pädevuse osas nõuda kaheksa päeva jooksul pärast nõukogus sellise otsuse vastuvõtmist, mis puudutab kontsessiooni rakendamist, uut arutelu ning 15 päeva jooksul pärast seda uut arutelu selle otsuse täitmise peatamist, et pöörduda ministri poole, kellel on seejärel 15 päeva jooksul vajaduse korral õigus esitada oma vastuväited, möönis hageja vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et praktikas ei kasutanud valitsuse volinikud oma õigust nõuda otsuse täitmise peatamist või vaielda vastu ajavahemikes 2000–2003 ja 2004–2007 CNR organite koosolekutel esitatud projektidele.

111    Seega tuleb tõdeda, et valitsuse volinikud ei takista ega saa takistada faktilise kontrolli teostamist õigusaktides ega praktikas niisugusel vähemusaktsionäril, kellel on jõupositsioon juhatuses ja eelkõige üldkoosolekul, nagu see oli hagejal alates 23. detsembrist 2003. CNR juhtorganite koosolekute protokollide väljavõtted, millele hageja viitab, ei sea seda järeldust kahtluse alla. Kõige enam nähtub sellest, et Prantsuse riigi arvamuses strateegiliste kavade kohta, mis puudutavad CNR üldistes huvides olevat ülesannet, võeti arvesse eraõigusliku aktsionäri osakaalu. Nii näiteks ei anna viited ootusele saada järelevalve eest vastutavate ministrite nõusolek viie aasta pikkusele plaanile, selleks et ellu viia CNR üldistes huvides olevaid ülesandeid, nagu sellele on viidatud CNR nõukogu 31. märtsi 2004. aasta koosoleku protokollis, teavet küsimuse kohta, kas hageja võis lasta CNR‑l rakendada sellist plaani ilma kõnealuse nõusolekuta, ega veel vähem asjaolu kohta, et tal ei ole võimalik oma seisukohta CNR kaubandusstrateegia puhul läbi suruda.

112    Sarnane analüüs kehtib ka riigikontrolöri rolli suhtes. Nimelt tuleneb dekreedi nr 59‑771 artiklist 5 koostoimes 26. mai 1955. aasta Prantsuse dekreedi nr 55‑733 (JORF, 1.6.1955, lk 5547) 23. detsembril 2003 kehtinud redaktsiooni asjakohaste sätetega, et riigikontrolör osaleb nõukogu koosolekutel nõuandva häälega ning teostab kontrolli, mis puudutab kontrollitavate isikute majandustegevust ja finantsjuhtimist, tagades Prantsuse riigi varaliste huvide säilimise. Tal on selleks täielik uurimispädevus ning õigus saada teavet ning ta võib samuti osaleda üldkoosolekutel. Tema ülesanne on teha majanduse ja riigieelarve eest vastutavatele Prantsuse ministritele teatavaks oma arvamus nende heakskiitu nõudvate otsuste eelnõude kohta ning koostada aastaaruanne kontrollitud ettevõtjate majandusliku ja finantsolukorra kohta. Peale selle on 9. augusti 1953. aasta Prantsuse dekreedis nr 53‑707 riigi teostatava kontrolli kohta riigis asuvate riigi või kohaliku omavalitsusüksuse ettevõtjate ja teatavate majanduslikku või sotsiaalset eesmärki taotlevate organisatsioonide üle (JORF, 10.8.1953, lk 705), millele samuti viitas hageja vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele, ette nähtud eelnev kontroll, mis puudutab muu hulgas eelarvet, finantsosaluste võõrandamist, omandamist või suurendamist.

113    Selles osas tuleb tõdeda, et hageja ei viita ühelegi konkreetsele CNR otsusele, mille puhul oleks nõutav Prantsuse rahandusministri ja Prantsuse energiaministri ühine eelnev heakskiit ning mille kohta peaks seega riigikontrolör andma eelneva arvamuse. Lisaks, vastates Üldkohtu küsimusele, milles paluti täpsustada, millised on vajaduse korral meetmed, mis võetakse riigikontrolöri võimaliku negatiivse hinnangu puhul tema arvamuses ja aruannetes, piirdus hageja väitega, et tegemist on asutusesiseste dokumentidega, mis ei ole kättesaadavad asjaomastele ettevõtjatele, veel vähem nende eraõiguslikele aktsionäridele. Neil asjaoludel ja võttes arvesse riigikontrolöri nõuandvat rolli CNR organites, samuti kuna puuduvad konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad tema toimingud järelevalvet teostavate ministrite ees siduda CNR tegelike otsustega, ei ole tõendatud, et riigikontrolöril on roll, mis seaks kahtluse alla komisjoni analüüsi.

114    Sellest ilmneb pigem, et nagu ka valitsuse volinike puhul – nagu komisjon õigesti väidab –, ei vasta „kontroll”, mida Prantsuse riik teostab riigikontrolöri kaudu, kontrolli mõistele määruse nr 4064/89 tähenduses.

115    Lõpuks hageja argumendi osas, mille kohaselt ta ei tahtnud tõendada, et riik teostab sellist kontrolli, vaid üksnes seda, et on olemas tõendite kogum, mis takistab tal olla peaaegu kindel, et tal on faktiline ainukontroll, ei takista tema nimetatud asjaolud igal juhul tal teostada kontrolli CNR majandustegevuse korraldamise ja strateegilise ärijuhtimise üle. Nagu juba eespool punktis 109 mainitud, kahjustab tema argumentide veenvust asjaolu, et need järelevalveorganid eksisteerisid veel 2007. aastal, kui ta võttis komisjoniga ühendust, et talle teatada CNR üle faktilise ainukontrolli omandamisest.

116    Täiendavalt tuleb täpsustada, et hageja argumendid tähendavad, et ta nõuab, et komisjon tuvastaks, et tal puudus igasugune kahtlus, et tal on alates 23. detsembrist 2003 võimalus juhtida CNR tegevust. Pannes teatise koondumise mõiste kohta punktis 14 sisalduvale mõistele „tõenäoliselt” nii suurt rõhku, moonutab hageja siiski faktilise ainukontrolli mõistet.

117    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata etteheited, et komisjon tegi hindamisvigu, kui ta jättis tähelepanuta riigi mõju CNR juhtimisele eeskätt nõukogu rolli, valitsuse volinike ja riigikontrolöri kaudu.

–       Murcef-seaduse toime

118    Komisjon asub vaidlustatud otsuse põhjendustes 87–93 sisuliselt seisukohale, et Murcef-seaduse olemasolu ei muuda analüüsi, mille ta viis eelnevalt läbi prognoosi kohta, et hagejal on CNR tulevastel üldkoosolekutel absoluutne enamus. Nagu põhjenduses 87 meenutatud, on kõnealuse seaduse eesmärk keelata erakapitalil põhineval ettevõtjal omada CNR‑s üle 50% suurust osalust kapitalis või üle 50% hääleõigustest. Komisjon märgib põhjenduses 89, et Prantsuse seadusandja tahe säilitada CNR enamjaolt avalik-õiguslik struktuur on eraldiseisev küsimus sellest, mis käsitleb kontrolli omandamist liidu õiguse tähenduses.

119    Hageja märgib, et ta ei ole kunagi väitnud, et Murcef-seadus on õiguslik takistus tema poolt CNR üle ainukontrolli omandamisele liidu õiguse tähenduses. Komisjon jättis selle seaduse siiski arvesse võtmata faktilise asjaoluna nende kaudsete tõendite kogumis, mis mõjutavad peaaegu kindlat tõenäosust, mis tal võis olla detsembris 2003.

120    Tuleb tõdeda, et kui komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 89, et „Prantsuse seadusandja tahe säilitada CNR enamjaolt avalik-õiguslik struktuur on eraldiseisev küsimus sellest, mis käsitleb kontrolli omandamist koondumisi reguleeriva ühenduse õiguse tähenduses”, tegi ta õigesti vahet olukorral, kus CNR üle toimub õiguslik kontroll, mis ei ole Murcef-seaduse kohaselt tõepoolest võimalik, ning asjaolul, et selline õiguslik takistus ei välista, et eraõiguslik aktsionär on CNR olulisim aktsionär ning et ta on küll vähemusaktsionär, kuid saab ometi CNR üle teostada faktilist kontrolli. Pealegi, hageja püüde osas tõendada, et Murcef-seadus mõjutas seda, et ta võis olla peaaegu kindel, et ta teostab alates 2003. aasta detsembrist CNR üle faktilist kontrolli, tuleb märkida, et sellised argumendid eitavad tal 23. detsembril 2003 olnud olukorda iseloomustavate objektiivsete tegurite esinemist, mis ei saa aga olla määruse nr 4064/89 artikli 3 ega teatise koondumise mõiste kohta punkti 14 mõte.

121    Seega tuleb tagasi lükata argument, et komisjon ei võtnud Murcef-seadust piisavalt arvesse faktilise asjaoluna, mis mõjutab hinnangut kriteeriumile, mis on seotud sellega, et hageja võis olla peaaegu kindel, et tal on CNR üle faktiline kontroll.

122    Hageja viitab selles suhtes ka komisjoni 18. veebruari 1998. aasta otsusele 1999/594/EÜ, millega määrati trahv teatamata jätmise ning määruse nr 4064/89 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 rikkuva koondumise eest (Juhtum IV/M.920 – Samsung/AST) (EÜT 1999, L 225, lk 12). Hageja leiab, et käesoleval juhul on asjaolud sarnased nendega, mille põhjal tehti otsus 1999/594, kuna selles juhtumis omistati suur tähtsus ajutisele lepingutingimusele, mis takistas enamuse omandamist äriühingu AST kapitalis.

123    Tuleb siiski meenutada eespool punktis 63 viidatud kohtupraktikat, millest nähtub, et komisjon ega veel vähem Üldkohus ei ole käesoleval juhul seotud komisjoni varasemas otsuses sisalduvate faktiliste järelduste ja hinnangutega. Pealegi lükkas komisjon hageja selle argumendi vaidlustatud otsuse põhjendustes 90 ja 91 tagasi. Tema analüüsiga tuleb nõustuda. Nimelt vastupidi hageja väidetele leidis komisjon otsuses 1999/594, et Samsung oli jaanuaris 1996 omandanud faktilise ainukontrolli äriühingu AST üle, samas kui aktsionäridevahelise lepingu lisas sisalduv tingimus, mille kohaselt Samsungil ei olnud lubatud omandada enam kui 49,9% AST kapitalist, oli veel kuni detsembrini 1998 kehtiv. Komisjon leidis nimelt, et faktiline kontroll omandati siis, kui Samsung nimetas enamiku nõukogu liikmetest (otsuse 1999/594 põhjendus 7). Järelikult ei olnud lepingust tulenev kapitalis üle 49,9% suuruse osaluse omandamise piirang määrav tegur selle hindamisel, milline oli Samsungi võimalus omandada AST üle faktiline ainukontroll. Kasutades käesolevas asjas sarnast arutluskäiku, võis hageja seega kahtlemata omandada faktilise ainukontrolli CNR üle, samas kui Murcef-seadus oli veel jõus. Nagu komisjon õigesti meenutab, asus hageja 2007. aasta suvel just sellisele seisukohale, kui ta võttis komisjoniga ühendust seoses käesolevas asjas käsitletava koondumisega.

124    Lõpuks kehtib eespool punktis 63 meenutatud kohtupraktika ka argumendi suhtes, mis puudutab komisjoni 12. märtsi 2004. aasta otsust, millega tunnistati koondumine ühisturuga kokkusobivaks (Juhtum COMP/M.3330 – RTL/M6) (edaspidi „otsus RTL/M6”), millele viitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 ja mille asjakohasust hageja eitab, kuna ta ei ole kunagi seadnud kahtluse alla asjaolu, et ainuüksi Murcef-seaduse olemasolu ei takistanud CNR üle faktilise ainukontrolli omandamist.

125    Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 selgitab, käsitles otsus RTL/M6 lisaks Prantsuse seadust, mis keelab füüsilisel või juriidilisel isikul omada riiklikus telekanalis üle 49% suurust osalust kapitalis või üle 49% hääleõigustest. Kuigi RTL‑le kuulus äriühingus M6 üksnes 48,8‑protsendiline osalus kapitalis ja 34% hääleõigustest, leidis komisjon, et ta teostas faktilist ainukontrolli, arvestades eelkõige ülejäänud aktsionäride ringi hajutatust ja tehtud prognoosi. Vastupidi hageja väidetele on vaidlustatud otsuses sisalduv viide sellele juhtumile kui näitele pretsedendist, mis näitab, et ettevõtjal hääleõiguste absoluutse enamuse omamist keelav seadus ei välista selle äriühingu üle faktilise kontrolli omandamist, asjakohane. Igal juhul ei saa hageja argument, mis puudutab sisuliselt seda, et kõnealune viide oli „liigne”, kahtluse alla seada komisjoni analüüsi järelduste kohta, mis tuleb teha Murcef-seadusest.

126    Murcef-seaduse toimet käsitlev etteheide tuleb seega samuti tagasi lükata.

 Teise väite kolmandas osas sisalduvad ülejäänud etteheited, mis puudutavad seoses vaidlustatud otsuses arvesse võetud kaudsete tõenditega tehtud vigu

127    Hageja toob välja vead, mis puudutavad esiteks tema enda ja EDF vastavat tööstus- ja kaubandusettevõtja rolli CNR‑s ajavahemikus 2004–2006, teiseks CNR, tema enda ja Suezi juhtide avaldusi ning kolmandaks tema kasuks eesõiguse olemasolu.

–       Etteheide, et hindamisviga on tehtud seoses kaudse tõendiga, mis puudutab EDF ja hageja vastavat kaubandus- ja tööstusettevõtja rolli CNR‑s ajavahemikus 2004–2006

128    See etteheide puudutab neljandat kaudset tõendit, mida komisjon kasutas tuvastamisel, et püsiv kontroll CNR üle läks hagejale üle 23. detsembril 2003 (eespool punkt 26).

129    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 94–126 tõdes komisjon, et kui ta võttis üle EDF tööstusettevõtja rolli CNR‑s, muutus hageja alates 2003. aastast CNR ainsaks tööstusettevõtjast aktsionäriks ning tal oli keskne osa CNR majandustegevuse korraldamisel. See analüüs sisaldab endas kahte osa, mis puudutavad esiteks EDF taandumist CNR majandustegevuse korraldamisest ning teiseks hageja poolt tema tööstusettevõtja rolli ja majandustegevuse ülevõtmist.

130    Esimese osa suhtes EDF taandumise kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 95–102) viitab komisjon eelkõige EDF taandumisele CNR majandustegevuse korraldamisest nende kohustuste tulemusel, mis võeti eespool punktis 4 nimetatud otsuse EDF/EnBW raames 2001. aastal. Tegemist oli nimelt kohustustega esiteks rohkem mitte teostada oma hääleõigusi CNR üldkoosolekul ja enam mitte omada esindajat CNR nõukogus ning teiseks osta ajavahemikus aprillist 2001 kuni aprillini 2006 osa CNR elektritoodangust viimase taotlusel, selleks et tal oleks järk-järgult võimalik minna elektrienergia turule.

131    Selle analüüsi ümberlükkamiseks väidab hageja, et EDF säilitas pärast 2003. aastat CNR‑s märkimisväärse korraldusliku ja kaubandusrolli kuni ajani, mis lõppes 2006. aasta jooksul. Hageja leiab, et tema võim kasvas ajavahemikus 2004–2006.

132    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja väidab, et oluline kaudne tõend on asjaolu, et hageja sai 2003. aastal CNR ainsaks tööstusettevõtjast aktsionäriks.

133    Esiteks, üldise kasutuslepingu ja lepingu osas, millega CNR‑le tagatakse tema elektrienergia ostmine EDF poolt, mis mõlemad on sõlmitud 2001. aastal kehtivusega viis aastat, väidab hageja eelkõige, et EDF‑l oli piisavalt oluline roll asjaolude puhul, millest komisjon ei saa järeldada, et hageja võttis 23. detsembril 2003 täielikult üle ajalooliselt EDF‑le kuulunud korraldusliku ja kaubandusrolli. Asjaolu, et komisjon võis otsuses EDF/EnBW tõdeda, et need elektrienergia ostu tagavad lepingud kujutavad endast kohustust, mis on vajalik, et „CNR‑l oleks võimalik minna elektrienergia turgudele”, kinnitab, et EDF‑l oli turuletuleku võimaldamisel olulise kaubanduspartneri roll.

134    Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 100, ei välista EDF ja CNR vahelised kokkulepped asjaolu, et CNR võiks oma tööstus- ja kaubanduspoliitikat kujundada EDF‑st sõltumatult. Selles osas võis komisjon õigesti viidata käesolevas asjas kõne all olevast koondumisest teatamise menetluses hageja võetud seisukohtadele. Vaidlustatud otsuse punktis 100 on sellega seoses viidatud hageja 7. aprilli 2008. aasta vastusele 26. märtsi 2008. aasta infonõudele, milles hageja eelkõige kinnitas, et „EDF [kaotas] nimelt kontrolli CNR üle 2001. aastal, kui Gentot’ komitee […] [võttis] vastu tingimused kahe ettevõtja tööstus- ja kaubandussuhteid reguleerivate protokollide ülevaatamiseks, selleks et CNR järk-järgult muutuks sõltumatuks ja täiel võimsusel tegutsevaks elektrienergia tootjaks”. Sellest vastusest ilmneb, et hageja ise leidis, et CNR vabanes EDF otsustavast mõjust alates 2001. aastast.

135    Vastupidi hageja väidetele ei tähenda vaidlustatud otsuse punktis 100 sisalduv analüüs, et komisjon oleks ekslikult pidanud küsitavaks, kas EDF‑l oli kontroll CNR üle aastatel 2001–2006, selle asemel et kontrollida, kas hagejat võib pidada ettevõtjaks, kes võttis üle ajalooliselt EDF‑le kuulunud korraldusliku rolli. See argument on tingitud sellest, et hageja sai valesti aru vaidlustatud otsusest, milles komisjon üksnes leidis, et üks asjakohastest kaudsetest tõenditest selle kohta, et hageja võttis CNR üle kontrolli 2003. aasta lõpus, on asjaolu, et ta oli sel ajal CNR ainus tööstusettevõtjast aktsionär.

136    Lisaks tugineb komisjon oma väite põhjendamiseks õigesti ka vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 51 esitatud vormi CO lõikele 90. Selles on viidatud EDF ja CNR aastast 2001 pärinevale ühisavaldusele, milles on välja toodud asjaolu, et CNR vastutusalasse kuulusid tema tööstusliku juhtimise põhitehingud.

137    Teiseks, CNR elektrienergia ostmise osas EDF poolt juhib komisjon õigesti tähelepanu otsuse EDF/EnBW raames võetud kohustustele. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 102, oli tegemist EDF garantiiga osta teatav kogus CNR toodetud elektrienergiat, selleks et tal oleks võimalik minna elektrienergia turule iseseisva tarnijana. Lisaks ei esita hageja arvandmeid, et põhjendada oma argumenti EDF‑ga jätkuva kaubanduspartnerluse või sellest tuleneva teatud tasemel iseseisvuse olulisuse kohta. Lõpuks, kuigi hageja väidab, et komisjon ei käsitlenud samal viisil tema ja CNR vahel sõlmitud kaubanduslepingut, mis puudutas ka vabatahtlikke müüke, vaid võttis seda siiski arvesse kui kaudset tõendit tema ülekaaluka rolli kohta, ei ole see argument tulemuslik, kuna see ei sea kahtluse alla komisjoni analüüsi, mille kohaselt on CNR õigus, mitte kohustus võimaldada EDF‑l osta osa tema elektrienergiast vastuolus järeldusega, et CNR pidas juba 2003. aastal oma tööstus- ja kaubanduspoliitikat EDF‑st sõltumatuks.

138    Kolmandaks, nagu komisjon ei jäta mainimata, ei sea hageja kahtluse alla asjaolu, et Suezi kontserni 2003. aasta majandusaasta aruandes – mille asjakohasust ta ei vaidlusta – on mainitud, et ta võttis üle kontrolli CNR majandustegevuse korraldamise üle ning lisas CNR elektrijaamad hageja elektrienergia tootmisvõimsuse hulka, nagu on meenutatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 101.

139    Eespool punktidest 134–138 ilmneb, et ei ole tõendatud, et komisjon tegi vea, kui ta pidas seda, et EDF loobus CNR majandustegevuse korraldamisest, vaidlustatud otsuses mainitud neljandat kaudset tõendit toetavaks faktiliseks asjaoluks, selleks et tuvastada, et hageja omandas CNR üle kontrolli 23. detsembril 2003.

140    Teise osa suhtes hageja poolt EDF tööstusettevõtja rolli ülevõtmise ning hageja keskse rolli kohta CNR majandustegevuse korraldamises mainib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 103–126, et EDF‑lt osaluse omandamine hageja poolt 23. detsembril 2003 ning EDF taandumisega seotud tegurid, mida analüüsiti esimese osa raames, kuulusid koostöö hulka, mis hageja ja CNR vahel algas 2000. aastal.

141    Selles osas viitab komisjon CNR ja hageja vahel sel ajal sõlmitud raamkokkuleppele, mille eesmärk oli eelkõige ühise tütarettevõtja Énergie du Rhône (EDR) asutamine. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 106–110 toob komisjon välja EDR olulise rolli CNR tegevuses kaubanduslikust aspektist ning ühise tütarettevõtja juhtimise viisid. Vaatamata asjaolule, et CNR‑le kuulus 51% suurune osalus kapitalis ning absoluutne häälteenamus EDR nõukogu koosolekutel, omistati otsustav mõju hagejale, arvestades teatavat liiki otsuste ühehäälset vastuvõtmist. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 111 mainib komisjon, et lisaks kokkuleppele EDR asutamise kohta sõlmisid hageja ja CNR ajavahemikus 2001–2004 teatava hulga tehnilise ja kaubandusalase koostöö kokkuleppeid. Põhjenduses 112 viitab komisjon 25. juuni 2003. aasta korralisel üldkoosolekul CNR presidendi tehtud avaldusele, mille kohaselt „hakkas CNR arutlema kaubandusalase koostöö kokkuleppe ja tööstusalase koostöö kokkuleppe kokkusobivuse üle alates hetkest, mil ta sai teada[, et hageja] omandab kapitalis osaluse. [Hageja] sai seega olulisimaks kaubanduspartneriks, esindades 35% müügist ja tuues kaasa [EDR] võimsuse kasvu”.

142    Hageja vaidleb sellele analüüsile vastu, viidates asjaolule, et komisjon tugines CNR ja hageja vahelistele kokkulepetele, millest pooled sõlmiti pärast 2003. aastat. Lisaks ei selgita komisjon, kuidas EDR asutamine oleks saanud talle anda suurema mõju CNR üle. EDR asutamisest teatati komisjonile ja komisjon kiitis selle heaks kui „kooperatiivse”, mitte aga „kontsentratiivse” ühisettevõtja asutamise 2002. aastal. Komisjon tegi nimelt üksikerandi EÜ artikli 81 lõike 3 alusel „ajavahemikuks, mis võrdub EDF osaluse CNR‑s järkjärgulise vähendamise perioodiga, see tähendab kuni 2006. aastani”. Hageja arvates oleks komisjon pidanud seega järeldama, et tema roll tööstusettevõtjast aktsionärina, millest lähtutakse, algas alles 2006. aastal.

143    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja väidab, et kahtluse alla ei ole seatud vaidlustatud otsuses sisalduvaid kaudseid tõendeid, mille kohaselt hageja sai enne 23. detsembrit 2003 olulisima tööstusettevõtja ja majandustegevuse korraldaja rolli.

144    Esiteks, hageja argumendi osas asjaolu kohta, et CNR ja tema vahelised lepingud, millele viidati eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 111 ja joonealuses märkuses nr 55, puudutavad osaliselt kokkuleppeid, mis on sõlmitud pärast 2003. aastat – isegi kui see on mainitud kuuest kokkuleppest kolme puhul tõepoolest nii –, vastab samuti tõele, et kolm kokkulepet pärinevad 2001. aastast, nimelt elektrienergia ostmise futuurlepingute suhtes optsioonide ostmise raamleping, tarne- ja garantiileping ning võta-või-maksa leping, ning et neid võib kasutada selleks, et tõendada CNR ja hageja vahel tehnilise ja kaubandusliku koostöö tugevnemist tunduvalt varem kui detsembris 2003.

145    Teiseks, selle erandi ulatuse osas, mille komisjon tegi 29. novembri 2002. aasta ametlikus kirjas, millega lõpetati EDR osas teatamismenetlus, väidab komisjon õigesti, et ei vasta tõele, et kuna ta leidis, et ühisettevõtja EDR suhtes võib teha erandi kuni 2006. aastani (kaasa arvatud), siis hageja ei saanud teostada faktilist kontrolli CNR üle alates detsembrist 2003. Kuigi ta oleks võinud selles kirjas kinnitada, et ta teeb EDR suhtes üksikerandi EÜ artikli 81 lõike 3 alusel „ajavahemikuks, mis võrdub EDF osaluse CNR‑s järkjärgulise vähenemise perioodiga, see tähendab kuni 2006. aastani”, ei olnud EDF‑lt aktsiate hagejale üleminek veel toimunud. Neid asjaolusid koos hinnates on aga võimalik tuvastada faktilise ainukontrolli olemasolu 2003. aasta lõpus.

146    Kolmandaks tuleb märkida, et hageja ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduses 112 toodud komisjoni viidet avaldusele, mille CNR president tegi 25. juunil 2003 ehk oluliselt enne detsembrit 2003, osutades tema rollile „olulisima kaubanduspartnerina, kes esindab ligikaudu 35% müügist”. Peale selle viidatakse samas avalduses EDR võimsuse kasvule, mis on seotud hageja suurenenud rolliga CNR‑s. Kuigi selle kohta põhjenduses 112 toodud arvudest osa puudutab 2003. aastast hilisemaid andmeid ning neid ei saa seega kasutada selleks, et tuvastada nägemus, mis hagejal pidi 23. detsembril 2003 olema oma seisundist CNR‑s, tehti kõnealune avaldus enne seda kuupäeva.

147    Neljandaks tuleb analüüsida hageja argumenti, mille kohaselt komisjon pööras õigusvastaselt ümber tõendamiskoormise, leides vaidlustatud otsuses, ilma et ta oleks seda tõendanud loa andmise otsuses, et koondumine toimus detsembris 2003. Hageja väidab, et seetõttu on ta kohustatud tõendama, et koondumine toimus alles 2007. aastal. Hageja viitab eelkõige asjaolule, et komisjon lükkas põhjendusi esitamata tagasi tema argumendi asjaolu kohta, et ta lõi CNR‑ga 2007. aastal ühise kaubamärgi, põhjendusel et sellest ei piisa tõendamaks, et faktiline ainukontroll võeti üle 2007. aastal, mitte 2003. aastal.

148    Nende argumentidega ei saa nõustuda. Nimelt kui komisjon toob vaidlustatud otsuse punktis 121 ja sellele järgnevates punktides välja hageja ärakuulamisel esitatud argumendid, millega viimane püüab tõendada, et ta sai kontrolli CNR üle alles 2007. aastal, ning komisjon lükkab need argumendid seejärel tagasi põhjendusel, et hageja ei tõendanud, et kontrolli ülevõtmine toimus 2007. aastal, siis see ei kujuta endast tõendamiskoormise õigusvastast ümberpööramist. Vastupidi – teadlikuna temal lasuvast tõendamiskoormisest esitas komisjon vaidlustatud otsuses teatava hulga olulisi ja üksikasjalikke kaudseid tõendeid, et tõendada rikkumise fakti ja alguskuupäeva.

149    Lõpuks selleks, et ümber lükata haldusmenetluses hageja esitatud argument ühise kaubamärgi loomise kohta 2007. aastal, väitis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 126, et hageja ei selgitanud, kuidas kaubamärgi kasutuselevõtmine kujutab endast asjaolu, mis tõi kaasa kontrolli ülevõtmise 2007. aastal, ning lisas, et võiks isegi väita, et kaubamärgi kasutuselevõtmise võis võimalikuks muuta CNR eelnev kontrollimine. Komisjoni poolt küll suhteliselt kokkuvõtlikult, kuid piisavalt – arvestades teisi arvesse võetud kaudseid tõendeid – välja toodud asjaolusid ei saa iseenesest pidada niisugusteks, mis oleksid kaasa toonud tõendamiskoormise ümberpööramise.

150    Eespool toodust tuleneb, et hageja ei ole ka tõendanud, et komisjon tegi vea, kui ta võttis arvesse asjaolu, et hageja võttis EDF‑lt üle tööstusettevõtja rolli, ning hageja keskset rolli CNR majandustegevuse korraldamises.

151    Seega tuleb tervikuna tagasi lükata etteheide, et hindamisviga on tehtud seoses kaudse tõendiga, mis puudutab EDF ja hageja vastavat kaubandus- ja tööstusettevõtja rolli CNR‑s ajavahemikus 2004–2006.

–       Etteheide, et hindamisviga on tehtud seoses kaudse tõendiga, mis puudutab CNR, hageja ja Suezi juhtkonna avaldusi

152    See etteheide puudutab viiendat kaudset tõendit, mida komisjon võttis arvesse tõendamaks, et püsiv kontroll CNR üle läks hagejale üle detsembris 2003 (eespool punkt 26).

153    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–158 toob komisjon pealkirja „CNR juhtkond ja Suezi juhtkond pidas alates 2004. aastast CNR faktiliselt osaks Suezi kontsernist” all välja hulga CNR ja Suezi kontserni sisedokumente, mille seas on juhatuse ja nõukogu koosoleku protokolle ning millest ilmneb, et alates 2004. aastast kuulus CNR Suezi kontserni struktuuri. Suezi kontserni majandusaasta aruanded alates 2003. aastast sisaldavad samuti teatavaid viiteid CNR‑le.

154    Hageja eitab, et nendel avaldustel on kaudne tõenduslik väärtus tõendamisel, et ta võttis faktilise kontrolli üle 23. detsembril 2003, ning viitab eeskätt asjaolule, et enamik nendest avaldustest on 2003. aastast hilisemad.

155    Komisjon väidab esiteks, et kuigi valdav osa viidatud avaldustest pärinevad 2006. ja 2007. aastast, pärineb esimene neist avaldustest 2004. aasta algusest, ning teiseks, et need avaldused peegeldavad asjaolu, et hageja sai faktilise kontrolli CNR üle juba 2003. aasta lõpus.

156    Kõigepealt tuleb täpsustada, et kuna teise väite raames esitatud muude etteheidete analüüs kinnitab õiguslikult piisavalt komisjoni hinnangut, et hageja sai CNR üle faktilise ainukontrolli 23. detsembril 2003 (eespool punktid 22–151), siis on see etteheide tulemusetu.

157    Edasi ei ole iseenesest problemaatiline asjaolu, et komisjon viitab vaidlustatud otsuses avaldustele, mis on 23. detsembrist 2003 hilisemad. Komisjon märgib samuti õigesti, et hageja ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuses viidatud avaldusi kui selliseid. Kuigi avaldustest ei piisa, et tõendada, et hageja võis 2003. aasta lõpus olla peaaegu kindel, et tal on faktiline kontroll, kinnitavad need siiski rikkumise alguskuupäeva, nagu see nähtub rikkumisele ajaliselt eelnenud või rikkumisega samaaegsetest asjaoludest. Lisaks võivad hilisemad sündmused kaudselt tõendada rikkumise jätkuvust. Selles osas suutis komisjon nimelt asjaolu tõttu, et hageja teatas talle koondumisest alles 2007. aastal, tuvastada 2003. aasta lõpust hilisemaid sündmusi.

158    Hageja rõhutab tõepoolest õigesti, et üheski avalduses, millele viidatakse vaidlustatud otsuses, ei ole mainitud isegi mitte kaudselt faktilise kontrolli ülevõtmist ajavahemikus 2003–2007.

159    Siiski märgib komisjon õigesti, et asjaolu, et 2004. aastal viidati CNR juhatuse 19. märtsi 2004. aasta koosolekul „kontserni seisukohale” või „suure tööstuskontserni tütarettevõtjale”, ei vasta olukorrale, kus äriühingud teevad pelgalt „regulaarset kaubandusalast koostööd”.

160    Samuti vastab tõele, et peale selle tsitaadi pärineb valdav osa tsitaatidest, millele komisjon tugines, 2006. ja 2007. aastast ning et nõukogu 13. detsembri 2007. aasta koosolekul valitsuse voliniku tehtud avaldus – mis puudutab „ülesannete täpsustamist tervikus, mille moodustavad ühelt poolt Suez/Electrabel ja teiselt poolt CNR, selleks et täpsemalt määratleda selle roll tulevikus” –, mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 152, võib toetada hageja väidet, et kontrolli ülevõtmine leidis aset alles 2007. aastal.

161    Seega, arvestades kasutatud sõnade teatavat mitmetähenduslikkust, saab neid avaldusi kasutada üksnes teisese kaudse tõendina selle kohta, et faktiline ainukontroll võeti üle pigem detsembris 2003 kui 2007. aastal.

162    Siiski tuleb märkida, et hageja esitatud tõendid ei lähe vastuollu ka komisjoni seisukohaga. Seega, nagu komisjon õigesti väidab, võib 28. juuni 2007. aasta üldkoosolekul CNR nõukogu esimehe esitatud lause, mis viitab asjaolule, et CNR‑l „on nüüdsest eeskujulik koht Suezis”, tähendada seda, et CNR hakkas Suezi kontserni kuuluma alles hiljuti, või vastupidi, et ta kuulus sinna juba varem.

163    Valitsuse voliniku avalduse osas nõukogu 13. detsembri 2007. aasta koosolekul, mille kohta hageja teatas haldusmenetluses ekslikult, et see toimus 5. juulil 2007, ning mida on mainitud eespool punktis 160, märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 154 õigesti, et seda võib tõlgendada kui viidet vastutusala täpsustamisele, millest ei saa teha järeldust kuupäeva kohta, millal hageja omandas faktilise kontrolli CNR üle.

164    Lõpuks tuleb täpsustada, et hageja ei sea kahtluse alla ka komisjoni välja toodud ja vaidlustatud otsuse põhjendustes 155–158 mainitud teatavaid viiteid CNR‑le Suezi kontserni majandusaasta aruannetes, kuigi haldusmenetluses vaidlustas hageja nende viidete asjakohasuse.

165    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata etteheide, et vigu on tehtud seoses kaudse tõendiga, mis puudutab CNR, hageja ja Suezi juhtkonna avaldusi.

–       Etteheide, et hindamisviga on tehtud seoses kaudse tõendiga, mis puudutab hageja eesõiguse olemasolu

166    Etteheide puudutab kuuendat kaudset tõendit, mida komisjon võttis arvesse tuvastamisel, et kontroll CNR üle läks püsivalt hagejale üle 23. detsembril 2003 (eespool punkt 26).

167    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 159–164 mainib komisjon asjaolu, et hageja omandas juba 2003. aastal aktsionäride lepingu alusel (eespool punkt 7) CNR ülejäänud aktsiate suhtes ostueesõiguse juhuks, kui tunnistatakse kehtetuks Murcef-seaduse säte, milles on ette nähtud, et avalik-õiguslikele üksustele kuulub üle 50% suurune osalus CNR kapitalis. Põhjenduses 163 on täpsustatud, et niisugusel juhul võimaldab aktsionäride leping hagejal takistada seda, et mõni teine eraõiguslik aktsionär võiks omandada püsiva ainukontrolli CNR üle. Sel viisil tagatakse hagejale niisugune kontroll kas faktiliselt Murcef-seaduse raames või õiguslikult, kui see seadus tunnistatakse kehtetuks. Komisjon väidab põhjenduses 164, et tulenevalt teatisest koondumise mõiste kohta on tegemist hindamiselemendiga, mis lisandub muudele kaalutlustele, mille põhjal järeldada, et esineb ainukontroll.

168    Hageja väidab, et konsolideeritud pädevusteatisest tulenevalt ei pruugi ostuoptsioon iseenesest anda ainukontrolli, vaid võib üksnes erandlikel asjaoludel kujutada endast kaudset tõendit, mis lisandub muudele kaudsetele tõenditele, mille põhjal tuvastada kontrolli esinemine, ning rõhutab, et käesoleval juhul ei saa ostueesõiguse olemasolu arvesse võtta lähtuvalt erandlike asjaolude määratlusest komisjoni 7. märtsi 1994. aasta otsuses, millega koondumine tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (Juhtum IV/M.397 – Ford/Hertz) (edaspidi „otsus Ford/Hertz”).

169    Komisjon väidab, et ta ei ole kunagi kinnitanud, et käesoleval juhul annab pelk eesõigus üksi kontrolli. Kuna see kaudne tõend lisandub teistele kaudsetele tõenditele, ei ole põhjust vaidlustada selle arvessevõtmist.

170    Nagu on juba märgitud eespool punktis 40, kui lähtuda sellest, et faktiline ainukontroll võeti üle 23. detsembril 2003, on kohaldatav määrus käesoleval juhul määrus nr 4064/89, mille rakendamine on teatise koondumise mõiste kohta ese, mitte aga määrus nr 139/2004, mida täpsustab konsolideeritud pädevusteatis. Teatise koondumise mõiste kohta punktis 15 on märgitud järgmist:

„Iseenesest ei anna ainukontrolli aktsiate ostmise või ümberarvestamise võimalus, kui õiguslikult siduvate lepingute alusel ei kasutata seda võimalust lähitulevikus. Sellise võimaluse tõenäoline kasutamine võetakse siiski arvesse lisategurina, mis koos teiste teguritega võib viia järelduseni, et eksisteerib ainukontroll.”

171    Kuigi vastupidi konsolideeritud pädevusteatise punktile 60 ei kasutata nendes sätetes sõnaselgelt väljendit „erandlikel asjaoludel”, möönab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 162, et eeskiri on mõlemas teatises sisuliselt sama.

172    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta aktsionäride lepinguga talle antud ostueesõiguse korda, nagu seda on kirjeldatud vaidlustatud otsuses.

173    Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole otsust Ford/Hertz puudutav hageja argument peale selle tulemuslik. Lisaks asjaolule, et tulenevalt eespool punktis 63 viidatud kohtupraktikast ei ole komisjon ega veel vähem Üldkohus käesoleval juhul seotud komisjoni varasemas otsuses sisalduvate faktiliste järelduste ja hinnangutega, erineb see juhtum käesoleva juhtumi asjaoludest. Juhtumi puhul, milles tehti otsus Ford/Hertz, leidis komisjon, et asjaolu, et Fordile kuulus 49% hääleõigustest ning vähemusesindus Hertzi nõukogus, ei andnud talle kontrolli, kuna talle ei olnud antud vetoõigust oluliste otsuste puhul. Komisjon tõdes siiski, et see, et Fordile kuulus aktsiate märkimise eesõigus, mida ta võis teostada omal äranägemisel ilma eeltingimusteta ja igal ajal, võimaldades tal seega väga lühikese aja jooksul võtta kontroll Hertzi nõukogus, on asjaolu, mis andis talle faktilise kontrolli. Märkimise eesõigus oli seega kõnealuses asjas oluline tegur, et järeldada, et esineb faktiline ainukontroll.

174    Käesoleval juhul rõhutab hageja põhjendatult, et tema eesõigus sõltub nimelt Murcef-seaduse muutmisest. Siiski ei tuletanud komisjon faktilist ainukontrolli eesõigusest, vaid võttis viimast arvesse üksnes täiendava kaudse tõendina. Selgelt ilmneb see vaidlustatud otsuse põhjendusest 163, milles komisjon leiab, et hageja püsiv ainukontroll CNR üle oli tagatud „kas faktiliselt Murcef-seaduse raames või õiguslikult, kui see seadus tunnistatakse kehtetuks”. Eesõigus, mille teostamine sõltub Murcef-seaduse kehtetuks tunnistamisest, kujutab endast komisjoni arutluskäigus seega teisejärgulist kaudset tõendit, kuna faktilise ainukontrolli esinemine tuletati muudest asjaoludest.

175    Komisjoni lähenemisviis on kooskõlas ka teatisega koondumise mõiste kohta, millest tuleneb, et vähemusaktsionäri faktilise ainukontrolli võib tuletada hääleõiguste struktuurist või õigusest juhtida äriühingu tegevust ja määrata selle kaubanduspoliitikat (teatise koondumise mõiste kohta punkt 14), kuna ostueesõiguse olemasolu ei ole nõutav täiendav tingimus, vaid see võib olla täiendav kaudne tõend, nagu mis tahes muu faktiline asjaolu (teatise koondumise mõiste kohta punkt 15). Lisaks võib täiendavalt täpsustada, et asjaolu, et hagejal on 47,92% hääleõigustest, ülejäänud aktsionäride ringi koosseisu ning tema jõupositsiooni juhatuses võib pidada erandlikeks asjaoludeks, millega on põhjendatud ostueesõiguse arvessevõtmine. Igal juhul ei saa asjaolu, et puudub kaudne tõend hageja ostueesõiguse olemasolu kohta, muuta järeldust faktilise kontrolli esinemise kohta, mis põhineb nimelt hääleõiguste struktuuril üldkoosolekul ning hageja jõupositsioonil üldkoosolekutel ja juhatuses.

176    Seega tuleb etteheide ning teine väide tervikuna tagasi lükata.

 Esimene väide, et on rikutud määruse nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1 ja EÜ artiklit 253, kuna komisjon ei kvalifitseerinud rikkumist õigesti ning kuna vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised

177    Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse põhjendused on resolutsiooniga vastuolus ning sellest tuleneb EÜ artiklit 253 rikkuv põhjenduste puudumine. Ta väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei ole aluseks resolutsioonile, millest nähtub, et rikutud on määruse nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1, vaid nendest on võimalik tuvastada nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 rikkumine.

178    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. Ta kinnitab sisuliselt, et vaidlustatud otsuses ei ole ühtegi vastuolu.

179    Tuleb meenutada, et EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada küsimusest põhjenduste põhjendatuse kohta, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 67; 22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑2481, punkt 35, ja 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947, punkt 146).

180    Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus peab vastama asjassepuutuva akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheti mõistetavalt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Ei ole nõutav, et põhjendusega täpsustataks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjassepuutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt eespool punktis 179 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punkt 58).

181    Lisaks on EÜ artiklist 253 tuleneva põhjendamiskohustuse alusel nõutav, et otsuse aluseks olev arutluskäik peab olema selge ja üheti mõistetav. Nii peavad akti põhjendused olema loogilised ja eelkõige ilma sisemiste vastuoludeta, mis takistavad selle aktini viinud põhjuste õiget mõistmist (eespool punktis 179 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 151).

182    Käesoleval juhul, nagu komisjon õigesti väidab, on hagejale ette heidetud rikkumine vaidlustatud otsuse erinevates osades, nimelt lisaks resolutsiooni artiklile 1 otsuse põhjendustes 40–173, 174–179, 191, 192, 205, 206, 211, 212 ja 223, selgelt kvalifitseeritud määruse nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1 rikkuvaks enneaegseks koondumiseks.

183    Eespool toodud teise väite analüüsist ilmneb, et komisjon esitas eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 40–173 nii õiguspõhimõtted kui ka faktilised kaalutlused, millele ta rajas järelduse, et hageja viis 23. detsembril 2003 läbi koondumise, ilma et ta oleks sellest teatanud ja selleks loa saanud, ning et sisu osas tuleb tema sellekohase analüüsiga nõustuda.

184    Esiteks selleks, et tõendada vaidlustatud otsuses väidetavate vastuolude esinemist, viitab hageja otsuse põhjendusele 59, mille kohaselt:

„[…] hiljemalt alates detsembrist 2003, mis on nimelt selle täiendava osaluse omandamise kuu, mille tulemusel suurenes tema koguosalus CNR kapitalis 49,95%‑ni ning hääleõigused 47,92%‑ni, oleks [hageja] pidanud pöörduma komisjoni poole vajaduse korral konsultatsiooni vormis, nagu ta seda tegi 2007. aastal. Komisjon oleks seejärel, nagu ta tegi 2007. aastal, väljakujunenud otsustuspraktikat kohaldades kinnitanud [hageja] poolt CNR üle ainukontrolli omandamist ja järelikult kohustust teatada koondumisest.”

185    Hageja arvates ilmneb sellest põhjendusest selgelt, et komisjon heidab talle ette teatamata jätmist või vähemalt hilinenult teatamist, minnes vastuollu otsuse resolutsiooni artikliga 1, milles viidatakse rikkumisele, mis seisneb koondumise enneaegses läbiviimises. Nagu aga komisjon õigesti väidab, ei tähenda asjaolu, et ta märkis vaidlustatud otsuse selles punktis, et hageja oleks temaga pidanud ühendust võtma varem, et teatamiskohustuse rikkumine oleks selle tuvastatud rikkumise alus, mille eest määrati trahv, kuna peatamiskohustuse rikkumine võib esineda – nagu tuleneb määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 sõnastusest –, olenemata sellest, kas teatamine on toimunud või mitte.

186    Teiseks väidab hageja, et teatavad rikkumise kestust puudutavad hindamiselemendid vaidlustatud otsuses kinnitavad selle vastuolulisust. Kuna komisjon kvalifitseeris rikkumise nii, et see algas EDF‑le kuulunud aktsiate hageja poolt omandamise kuupäeval 23. detsembril 2003 ning kestis kuni eelteate kuupäevani 9. augustil 2007, siis on komisjoni määratluse kohaselt rikutud määruse nr 4064/89 artikli 4 lõiget 1, mis puudutab teatamata jätmist. Hageja on seisukohal, et kui komisjon oleks tahtnud rikkumise kvalifitseerida selle määruse artikli 7 lõike 1 rikkumiseks, mis puudutab enneaegset koondumist, siis oleks ta pidanud arvesse võtma rikkumise toimumist alates hääleõiguste tegelikust teostamisest, nimelt 29. juuni 2004. aasta üldkoosolekust kuni tehingu komisjoni poolt heakskiitmise kuupäevani, nimelt 29. aprillini 2008. Kuupäevad 23. detsember 2003 ja 9. august 2007 ei ole enneaegse koondumise kvalifitseerimisel asjakohased. Komisjon tunnistas vaikimisi seda asjaolu, kinnitades, et aegumistähtaeg hakkab kulgema alles rikkumise lõppemise päevast ehk 29. aprillist 2008.

187    Kuna selles osas, nagu märgib komisjon, tekib määruse nr 4064/89 artiklis 4 ette nähtud teatamiskohustus konkreetsel hetkel, viitab asjaolu, et ta püüdis vaidlustatud otsuses tuvastada rikkumise kestust, sellele, et ta ei üritanud tuvastada – või vähemalt mitte ainult – teatamata jätmist.

188    Hageja argumendi osas, mille kohaselt ei saanud komisjon rikkumise alguseks lugeda 2003. aasta detsembri lõppu, kuna enneaegne koondumine saab aset leida alles hääleõiguste tegelikul teostamisel, mis toimus alles 29. juuni 2004. aasta üldkoosolekul, on määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikes 1 viidatud keelule viia koondumine läbi enne sellest teatamist või selle heakskiitmist.

189    Määruse nr 4064/89 artikli 3 lõigetes 1 ja 3 (eespool punkt 24) on koondumise elluviimine määratletud kui kontrolli muutumine, mis annab võime asjaomase ettevõtja tegevust otsustavalt mõjutada, ning seega niisuguse kontrolli omandamine formaalses tähenduses, mitte aga sellise kontrolli tegelik teostamine. Seda kinnitab ka teatise koondumise mõiste kohta punkti 9 teine lõik. Viidatud sätte teise lause kohaselt „määratletakse kontroll [määruses nr 4064/89] selgelt kui „otsustava mõju avaldamise võimalus”, mitte aga selle mõju tegelik avaldamine”. Hageja argumendiga ei saa seega nõustuda. Küsimus, kas – nagu väidab komisjon – teatamata jätmise kuupäevaks saab pidada 23. detsembrist 2003 varasemat kuupäeva, ei ole nimetatud väite analüüsimisel oluline.

190    Rikkumise perioodi lõpu osas, mille kohta hageja väidab, et eelteatamise kuupäeva ehk 9. augusti 2007. aasta kindlaksmääramine tähendab, et nimetatud rikkumine seisnes just teatamata jätmises, tuleb märkida, et komisjon põhjendab oma toimimisviisi vaidlustatud otsuse põhjenduses 211 ja sellele järgnevates põhjendustes. Ta selgitab seal, et niipea kui koondumine on toimunud ja seni kuni see on jõus, saab määruse nr 4064/89 artikli 7 rikkumine lõppeda alles siis, kui ta annab koondumiseks loa või vajaduse korral teeb erandi peatamiskohustusest. Pärast seda, kui komisjon tuvastas põhjendustes 212–214, et ainukontrolli omandamise kuupäevaks peetud 23. detsembri 2003 ning loa andmise otsuse vahele jäi oluline ajavahemik, märgib ta põhjenduses 215, et oma kaalutlusõiguse raames ja oma põhimõttelist seisukohta riivamata ei võta ta arvesse perioodi, mis hõlmab 9. augustil 2007 – mis on kuupäev, mida seega loeti rikkumise lõpuks – toimunud eelteatamisele järgnenud arutelusid ja koondumise analüüsi.

191    Eelmises punktis nimetatud põhjendustest tuleneb selgelt, et eelteatamise kuupäeva lugemisest rikkumise lõpuks ei saa järeldada, et komisjon kvalifitseeris rikkumise teatamiskohustuse rikkumiseks. Argumendiga ei saa seega nõustuda.

192    Kolmandaks, kui hageja väidab, et pärast seda, kui komisjon sai toimiku suvel 2007, ei nõudnud komisjon temalt koondumise enneaegse elluviimise mõju peatamist, mis kinnitab, et ta ei tuvastanud määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 rikkumist, siis tuleb nõustuda komisjoni analüüsiga, mille kohaselt ei mõjuta see asjaolu rikkumise õiguslikku kvalifikatsiooni.

193    Kuigi hageja leiab, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas, et sellist toimimisviisi ei ole määruses nr 4064/89 ette nähtud, kuna suvel 2007 oli kohaldatav juba määrus nr 139/2004, mis ilmneb ka loa andmise otsusest, milles on märgitud, et otsus – nagu seda rõhutab komisjon – on „tehtud määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 [punkti b] alusel”, ei olnud siis, kui ta andis koondumiseks loa, veel tuvastatud, millist määrust käesolevas asjas kohaldatakse, kuna faktilise ainukontrolli omandamise kuupäev oli lahtine. Tõsi on see, et loa andmise otsusega tunnistati koondumine ühisturuga kokkusobivaks määruse nr 139/2004 alusel, kuid komisjon täpsustas sõnaselgelt otsuse põhjenduses 18, et nimetatud loa andmise otsuse osas võib küsimus ainukontrolli omandamise täpse kuupäeva kohta jääda lahtiseks, kuna see ei mõjuta koondumise konkurentsianalüüsi. Sellise lähenemisviisiga tuleb nõustuda, kuna nagu on meenutatud eespool punktis 40, nähtub määruse nr 139/2004 artikli 26 lõikest 2, et määrust nr 4064/89 kohaldatakse ka edaspidi kõikide koondumiste suhtes, mille osas sõlmiti kokkulepe või millest teatati või mille puhul omandati kontroll nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 tähenduses enne 1. maid 2004.

194    Lisaks, nagu märgib komisjon, on just määruse nr 139/2004 artikli 8 lõikes 5 sõnaselgelt ette nähtud komisjoni võimalus võtta asjakohaseid ajutisi meetmeid. Määruses nr 4064/89 ei olnud sellist võimalust ette nähtud. Igal juhul on isegi määruse nr 139/2004 raames tegemist vaid komisjonile antud võimalusega selline meede võtta. Neil asjaoludel ei saa käesolevas asjas teha ühtegi järeldust rikkumise kvalifitseerimise küsimuse kohta asjaolu põhjal, et komisjon ei nõudnud kõnealuse koondumise peatamist.

195    Neljandaks väidab hageja, et vastuolu komisjoni arutluskäigus oli tuntav juba vastuväiteteatises, et oma vastuses vastuväiteteatisele tõstis ta esile rikkumise kvalifitseerimise probleemi ning et komisjon ei selgitanud vaidlustatud otsuses, miks ta lükkas tagasi tema argumendid. Siiski ei nähtu vastusest vastuväiteteatisele, et hageja oleks selliseid argumente esitanud.

196    Vastab tõele, et nimetatud vastuses sisaldub osa, mis puudutab „käesolevas asjas rikkumise õigusliku kvalifikatsiooni puudumist ning rikkumise tõendamata jätmist” ning milles hageja rõhutab asjaolu, et vastuväiteteatisest ei ilmne rikkumise põhielement, mida komisjon väidetavalt hageja suhtes arvesse võtab, nimelt määruse nr 4064/89 tähenduses koondumise olemasolu 23. detsembril 2003. Kui hageja heidab ette, et asjaolusid ei ole õiguslikult kvalifitseeritud määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikest 1 lähtuvalt, siis ei kinnita ta siiski, et komisjoni poolt aluseks võetud asjaolud oleksid sama määruse artikli 4 lõike 1 rikkumise tunnuseks. Seetõttu ei rõhuta hageja selles dokumendis – erinevalt enda väidetust – asjaolu, et komisjon kvalifitseeris rikkumise erinevaks sellest, mida ta väitis aluseks võtvat. Igal juhul arendas hageja oma argumenti edasi repliigis, täpsustades, et ta eitab mis tahes rikkumise toimepanemist. Nii väidab ta, et ta ei saanud oma vastuses vastuväiteteatisele endale vastu rääkimata kinnitada, et ta leiab, et rikkumine kujutab endast määruse nr 4064/89 artikli 4 rikkumist, kuna ta kinnitas alati, et ta ei olnud üheski rikkumises süüdi. Seega ei ole põhjendatud etteheide, mille kohaselt hageja viitas vastuses vastuväiteteatisele rikkumise kvalifitseerimise probleemile, mille komisjon jättis vaidlustatud otsuses analüüsimata.

197    Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuses on õiguslikult piisavalt põhjendatud asjaolu, et hageja pani toime määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 rikkumise, ning et selles küsimuses puudub otsuses igasugune põhjenduste vastuolu.

198    Seega tuleb esimene väide tagasi lükata ning esimese võimalusena esitatud vaidlustatud otsuse tühistamise nõue rahuldamata jätta.

2.     Teise võimalusena esitatud nõue tühistada trahv või vähendada selle suurust

 Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 2988/74 artiklit 1 seeläbi, et komisjoni õigus määrata hagejale väidetava rikkumise eest karistus oli aegunud

199    Selles väites leiab hageja, et komisjoni õigus määrata talle karistus oli aegunud, kuna tegemist oli esiteks menetlusliku rikkumisega ning teiseks ühekordse rikkumisega. Hageja arvates oli käesolevas asjas määruse nr 2988/74 artikli 1 lõike 1 punkti a alusel kohaldatav kolme aasta pikkune aegumistähtaeg möödunud, kuna rikkumise algusena tuvastati 23. detsember 2003 ning esimene toiming, mis võib tähtaja kulgemise tulemuslikult peatada, tehti 17. juunil 2008 ehk viis aastat pärast rikkumise algust.

200    Komisjon eitab, et tema õigus määrata karistus oli aegunud.

201    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 179–183 tuleneb, et komisjon leidis, et määruse nr 2988/74 artikli 1 lõike 1 kohaselt on aegumistähtaeg viis aastat niisuguse rikkumise korral, nagu käesoleval juhul kõne all, mis puudutab koondumise elluviimist vastuolus määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikega 1 ning mis ei hõlma pelgalt teatamata jätmist, vaid tegevust, mis toob kaasa konkurentsitingimuste struktuurilise muutuse. Komisjon märgib samuti, et hagejale 17. juunil 2008 saadetud esimene infonõue, mis puudutas rikkumise uurimist, ja seejärel 17. detsembri 2008. aasta vastuväiteteatis katkestasid aegumistähtaja kulgemise vastavalt määruse nr 2988/74 artiklile 2.

202    Väide puudutab sisuliselt määruse nr 2988/74 artikli 1 kohaldamist komisjoni poolt. Selles sättes on ette nähtud järgmist:

„1.      Komisjoni õigusele määrata trahve ja sanktsioone Euroopa Majandusühenduse transpordi- ja konkurentsieeskirjade rikkumise korral kohaldatakse järgmisi aegumistähtaegu:

a)      kolm aastat ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste taotlusi või teatisi, infonõudeid või uurimistegevust käsitlevate sätete rikkumise korral;

b)      viis aastat kõigi muude rikkumiste korral.

2.      Aegumistähtaja kulgemine algab eeskirjade rikkumise toimepaneku päevast. Jätkuvate või korduvate eeskirjarikkumiste puhul algab aegumistähtaja kulgemine siiski rikkumise lõppemise päevast.”

203    Tuleb tõdeda, et hageja argumendid ühtivad osaliselt nendega, mis on esitatud esimese väite raames, niivõrd kui see on tuletatud asjaolust, et rikkumine oleks tulnud kvalifitseerida määruse nr 4064/89 artikliga 4 vastuolus olevaks teatamata jätmiseks, mitte nimetatud määruse artikli 7 lõikes 1 ette nähtud peatamiskohustuse rikkumiseks. Siiski ilmneb esimese ja teise väite analüüsist, et komisjon kvalifitseeris endale vastu rääkimata rikkumise õigesti selle määruse artikli 7 lõike 1 rikkumiseks, mis algas 23. detsembril 2003.

204    Esiteks väidab hageja siiski, et isegi kui on tegemist määruse n°4064/89 artikli 7 lõike 1 rikkumisega, tuleb sellegipoolest määruse nr 2988/74 artikli 1 lõike 1 punkti a alusel kohaldada kolme aasta pikkust aegumistähtaega, kuna põhikriteerium koondumise elluviimise õigusvastasuse kindlaksmääramisel sõltub esmajoones küsimusest, kas koondumisest on eelnevalt teatatud. Vaidlustatud otsuses on mitu viidet teatamata jätmise kohta, mis näitab, et komisjon heidab hagejale ette koondumise elluviimist mitte üksnes enne koondumiseks loa andmist, vaid ka enne koondumisest teatamist.

205    See analüüs tuleb tagasi lükata. Nagu komisjon õigesti väidab ja nagu on meenutatud esimese väite analüüsis, tuleneb määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikest 1, et seda sätet on rikutud, kui ühenduse seisukohast oluline koondumine on toimunud enne sellest teatamist või enne selle ühisturuga kokkusobivaks tunnistamist, kuna teatamine kui selline ei ole koondumise tegeliku toimumise tuvastamiseks määrav ega koondumise lõpetamiseks piisav.

206    Selles osas meenutab komisjon õigesti, et määruses nr 2988/74 kahe erineva aegumistähtaja eristamine on seotud ka rikkumise laadiga, kuna kolme aasta pikkune lühike tähtaeg oli selle määruse artikli 1 lõike 1 punktis a ette nähtud ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste taotlusi või teatisi, infonõudeid või uurimistegevust puudutavate rikkumiste korral ning viie aasta pikkune pikem tähtaeg oli selle artikli lõike 1 punktis b ette nähtud muude rikkumiste korral. On selge, et punktis a toodud esimene rikkumiste kategooria puudutab formaalseid või menetluslikke rikkumisi. Koondumise enneaegne elluviimine vastuolus määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikega 1 kujutab endast aga rikkumist, mida ei saa kvalifitseerida puhtalt formaalseks või menetluslikuks, kuna see võib endaga kaasa tuua konkurentsitingimuste olulisi muudatusi, nagu on meenutatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 182.

207    Hageja argumendi osas, mille kohaselt rikkumine on käsitatav komisjoni ainupädevuse – mis seisneb koondumiste ex ante kontrollis – eiramisena ning kujutab endast seega pädevusnormi rikkumist, tuleb märkida, et isegi kui tegemist on küsimusega pädevuse kohta, puudutab see küsimus siiski muud rikkumist kui need, mida on mainitud määruse nr 2988/74 artikli 1 lõike 1 punktis a.

208    Hageja argumendid rikkumise kestuse ja eelkõige rikkumise lõpuks peetava kuupäeva kohta ei ole, nagu on märgitud eespool punktis 191 esimese väite analüüsimise raames, iseenesest kaudne tõend.

209    Seega kohaldas komisjon käesoleval juhul õigesti määruse nr 2988/74 artikli 1 lõike 1 punkti b, kui ta lähtus viie aasta pikkusest aegumistähtajast.

210    Teiseks väidab hageja, et tuvastatud rikkumine on ühekordne rikkumine, kuna see pandi toime üheainsa toiminguga – koondumise elluviimisega ning üksnes selle tagajärg kestab ajas. Sellise analüüsi kohaselt tuleks aegumistähtaega arvutada alates 23. detsembrist 2003. Oma seisukoha põhjendamiseks toob hageja nimelt välja asjaolu, et eelkõige Prantsuse konkurentsiõiguses tehakse vahet vältavatel ja jätkuvatel rikkumistel. Hageja arvates pannakse esimese kategooria rikkumised toime ühe toiminguna, isegi kui nende mõju ja tagajärg kestab ajas, mistõttu kohaldatakse sellele kategooriale ühekordset rikkumist puudutavaid norme. Käesolevas asjas kõne all olev rikkumine kuulub sellesse esimesse kategooriasse, kuna on tuvastatud, et see pandi toime ettevaatamatusest, ning kuna niisugune tunnus ei kehti teise kategooria puhul, mis eeldab rikkumisele suunatud tahte kordumist ajas. Lisaks leiab hageja, et teistsuguse järelduse tulemusel muutuksid määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 rikkumised peaaegu igaveseks, kuna aegumistähtaeg ei möödu kunagi.

211    Ei saa nõustuda argumentidega määruse nr 2988/74 artikli 1 lõike 2 kohaldamise kohta, mille kohaselt algab aegumistähtaja kulgemine rikkumise toimepaneku päevast, välja arvatud vältavate või jätkuvate rikkumiste puhul, mille korral aegumistähtaja kulgemine algab siiski rikkumise lõppemise päevast.

212    Võime kontrollitavat ettevõtjat otsustavalt mõjutada jääb tingimata ajavahemikku alates kontrolli omandamise kuupäevast kuni kontrolli lõppemiseni. Nagu komisjon väidab õigesti vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, milles tal paluti täpsustada oma argumente rikkumise vältamise kohta, jätkab ettevõtja üle kontrolli omandanud üksus kontrolli teostamist vastuolus määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikest 1 tuleneva peatamiskohustusega seni, kuni ta kontrolli teostamise lõpetab, komisjonilt loa saab või kontrollist loobub. Seega vältab rikkumine seni, kuni säilib artikli 7 lõikega 1 vastuolus omandatud kontroll ning kuni komisjon ei ole koondumiseks luba andnud. Seega kvalifitseeris komisjon rikkumise õigesti vältavaks kuni koondumise heakskiitmise kuupäevani või olenevalt olukorrast varasema kuupäevani, mida võetakse arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades. Ülejäänud osas väidab komisjon õigesti, et vältavatel rikkumistel ja hageja viidatud jätkuvatel rikkumistel vahetegemine ei kuulu liidu konkurentsiõiguses kasutamisele, mistõttu ei ole vaja seda rohkem analüüsida.

213    Hageja argumendi osas, mille kohaselt aegumistähtaeg võib neil asjaoludel kulgeda „igavesti”, tuleb märkida, et käesoleval juhul kõnealuse rikkumisega sarnase rikkumise kvalifitseerimist ühekordseks ei toeta karistuspoliitika, kuna märgatava mõju puudumise korral turule on sellise rikkumise eest karistamise õiguse aegumine küllaltki lihtsalt saavutatav.

214    Lõpuks, isegi kui tegemist oleks ühekordse rikkumisega, mis toob kaasa selle, et aegumistähtaja algus oli 23. detsember 2003, katkes viie aasta – nagu see ilmneb eespool punktis 209 – pikkune aegumistähtaeg igal juhul 17. juuni 2008. aasta infonõudega ja 17. detsembri 2008. aasta vastuväiteteatisega tulenevalt määruse nr 2988/74 artiklist 2, mille kohaselt komisjoni mis tahes tegevus, mille eesmärk on eeskirjade rikkumise esialgne uurimine või rikkumist käsitlevad menetlused, katkestab menetluste aegumistähtaja kulgemise, nagu on täpsustatud ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 180.

215    Eespool toodust ilmneb, et komisjoni õigus määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 rikkumise eest karistus määrata ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise kuupäevaks aegunud.

216    Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

 Neljas väide, et on rikutud määruse nr 4064/89 artikli 14 lõiget 2 ning proportsionaalsuse, hea halduse ja õiguspärase ootuse põhimõtet

217    Käesoleva väite raames toob hageja välja kaks osa, et põhjendada oma teise võimalusena esitatud nõuet tühistada trahv või vähendada seda. Esimeses osas väidab ta, et tehtud on ilmseid hindamisvigu ning et trahvisumma on individuaalse rikkumise eest karistamise eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalne. Teises osas leiab ta, et trahv on hoiatuseesmärgiga ebaproportsionaalne ning komisjoni konkurentsipoliitika ei ole ühtne.

 Neljanda väite esimene osa, mis puudutab ilmseid hindamisvigu ja trahvisumma ebaproportsionaalsust võrreldes individuaalse rikkumise eest karistamise eesmärgiga

218    Hageja väidab, et trahvi määramine summas 20 miljonit eurot on täiesti ebaproportsionaalne ja ebaõiglane. Peale selle väidab ta esiteks, et väidetav rikkumine ei ole raske rikkumine, mis võiks kaasa tuua nii suure trahvi. Teiseks sisaldab rikkumise kestust puudutav komisjoni hinnang ilmseid vigu. Kolmandaks seab hageja kahtluse alla kergendavate asjaolude hindamise komisjoni poolt.

219    Komisjon palub hageja argumendid tagasi lükata. Ta märgib, et hageja ei vaidlusta tema hinnangu teatavaid olulisi aspekte, et hageja ajab segi rikkumise laadi ja raskuse ning et vaidlustatud otsuse põhjendused rikkumise kestuse ja kergendavate asjaolude arvessevõtmise kohta ei sisalda vigu, veel vähem ilmseid vigu.

220    Kõnealune komisjoni analüüs sisaldub vaidlustatud otsuse põhjendustes 184–227. Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 184, et ta võttis kooskõlas määruse nr 4064/89 artikli 14 lõikega 3 arvesse rikkumise laadi ja raskust ning samuti rikkumise kestust ja võimalikke raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid.

221    Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 4064/89 artikli 16 kohaselt on Euroopa Kohtul täielik pädevus läbi vaadata otsuseid, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed; Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada. Kohtul on lisaks pelgale karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus asendada komisjoni hinnang enda hinnanguga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 692).

222    Siiski tuleb rõhutada, et täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist, ning meenutada, et menetlus liidu kohtutes on võistlev. Välja arvatud avalikul huvil põhinev väide, mille kohus peab tõstatama omal algatusel –näiteks vaidlustatud otsuse põhjenduste puudumine –, on hageja see, kes peab tõstatama väited selle otsuse kohta ning esitama nende väidete põhjendamiseks tõendid.

223    Enne kui kontrollida hageja argumente tegurite kohta, mida komisjon võttis arvesse trahvisumma kindlaksmääramisel, tuleb analüüsida esiteks viimase sissejuhatavaid argumente, mis puudutavad asjaolu, et vaidlustatud otsuses sisalduvat analüüsi hageja koguressursside kohta ei seatud Üldkohtus kahtluse alla, ning teiseks seda, et hageja tugines teatavatele meetoditele või põhimõtetele, mida kohaldatakse trahvi kindlaksmääramisele kartellide valdkonnas.

224    Hageja koguressursside osas on sissejuhatavates argumentides viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustele 196, 197 ja 225. Põhjendustes 196 ja 197 mainitakse korraga hageja suurust ning tal olevaid „olulisi õigusliku analüüsi vahendeid”. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 197 asub nimelt loetelu ühenduse koondumistest, millega on seotud hageja või Suezi kontsern. Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 225, et ta võtab arvesse vajadust anda trahvile hoiatav mõju ning et hageja suurusega ettevõtja puhul on vajalik, et trahv oleks piisav, et sellel oleks hoiatav mõju.

225    Eelmises punktis toodud hinnanguid ei ole hageja tõepoolest oma hagis vaidlustanud või igal juhul ei ole ta seda teinud otseselt. Komisjon leiab, et nendel kaalutlustel oli trahvisumma kindlaksmääramisel oluline osa eelkõige trahvi hoiatava mõju tagamiseks. Ta väidab, ilma et hageja oleks selles küsimuses vastu vaielnud, et määratud summa suurusega 20 miljonit eurot on vaid 0,42% lubatud maksimumist ning 0,04% Suezi 2007. aasta käibest (nimelt 47,5 miljardit eurot).

226    Tuleb märkida, et trahvisumma jääb väga oluliselt allapoole lubatud 10% künnist, mis on ette nähtud määruse nr 4064/89 artikli 14 lõike 2 punktis b, mille kohaselt võib komisjon määrata ettevõtjatele trahve, mille suurus ei ületa 10% asjaomaste ettevõtjate aastakäibest, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu jõustavad koondumise, mis on vastuolus artikli 7 lõikega 1. See on samuti tõsi, kui arvesse võtta üksnes hageja enda (sealhulgas CNR) käivet, mis oli 2007. aastal 15,2 miljardit eurot ning 2008. aastal 14,6 miljardit eurot.

227    Asjaolu kohta, et hageja viitas eelkõige rikkumise kestuse ja kergendavate asjaolude käsitlemise osas teatavatele trahvide arvutamise põhimõtetele või meetoditele, mida on täpsustatud suunistes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „uued suunised”) ning suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „endised suunised”), kinnitab komisjon õigesti, et need normid kuuluvad kohaldamisele üksnes nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 – esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) – ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) raames ning et seega ei kohaldata neid määruse nr 4064/89 alusel määratud trahvidele. Seega ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt need normid kuuluvad kohaldamisele, kuna nendes määratletakse „komisjoni poolt konkurentsi valdkonnas trahvide kindlaksmääramise üldmeetod”.

228    Isegi kui saab tõesti luua paralleele eelkõige teatavaid üldpõhimõtteid puudutava kohtupraktika kohaldamise osas konkurentsiõiguse valdkonnas, ei saa komisjonile ette heita seda, et ta käesoleval juhul trahvisumma kindlaksmääramisel ei järginud ühte või teist meetodit, mida on täpsustatud endistes suunistes või uutes suunistes. Tema analüüsi raamistik peab olema määruse nr 4064/89 artikli 14 lõige 3, mille kohaselt trahvisumma määramisel võetakse arvesse rikkumise laadi ja raskust. Selle sätte kohta ei ole komisjon vastu võtnud suuniseid, milles oleks ette nähtud arvutamismeetod, mis oleks talle selle sätte alusel trahvide määramisel siduv. Siiski peab komisjon vaidlustatud otsuses esitama selgelt ja üheti mõistetavalt elemendid, mida võetakse arvesse trahvisumma kindlaksmääramisel.

–       Rikkumise raskus

229    Hageja esitab rikkumise raskuse kohta sisuliselt kolm argumenti.

230    Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määratakse rikkumise raskusaste kindlaks mitme asjaolu alusel, mille hindamisel on komisjonil teatud kaalutlusruum (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 240–242, ning 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 43).

231    Hageja esimene argument puudutab asjaolu, et rikkumine pandi toime ettevaatamatuse tõttu ning et seda ei saa mingil juhul pidada teguriks, mis suurendaks rikkumise raskust. Komisjon läheb vaidlustatud otsuses selles küsimuses endaga vastuollu, mistõttu on raskust puudutav hinnang tervikuna väär. Hageja on seisukohal, et kuna komisjon leidis, et määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 mis tahes rikkumine kujutab endast laadilt rasket rikkumist, siis ei järginud komisjon selle määruse artikli 14 lõiget 2, milles eristatakse „tahtlikult” toime pandud rikkumisi „ettevaatamatuse tõttu” toimepandutest.

232    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 186–191 ilmneb, et komisjon leiab, et rikkumine on raske, kuna see kahjustab koondumiste ühenduse kontrolli reguleerivate sätete tõhusust. Ta täpsustab, et ettevõtja, kes viib ellu ühenduse seisukohast olulise koondumise, ilma et ta oleks saanud selleks heakskiitu, hoiab ühepoolselt kõrvale kohustuslikust kontrollist, mille seadusandja on andnud komisjoni ainupädevusse, ning nõrgendab nii liidu õiguskorda. Määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 mis tahes rikkumine on seega komisjoni arvates laadilt raske rikkumine.

233    Komisjon väidab Üldkohtus, et see lähenemisviis on kooskõlas kohtupraktikast tulenevate seisukohtadega, mis puudutavad muid elluviimise keeldusid, mis on seotud teatamise ja eelneva loa saamise mehhanismidega. Ta toob eelkõige välja riigiabi korra ning nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiiviga 83/189/EMÜ – millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 109, lk 8) – kehtestatud tehnilistest standarditest teatamise korra. Komisjon lisab, et lähtudes eelneva teatamise süsteemiga samast loogikast, on selle kohustuse rikkumine raske, sõltumata sellest, kas see pandi toime tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, ning sõltumata tagajärgedest asjaomasele konkurentsile.

234    Isegi kui riigiabist või tehnilistest standarditest teatamise korraga ei saa iseenesest põhjendada vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlusi, kuna – nagu hageja ei jäta välja toomata – nendes kordades ei ole ette nähtud trahvide määramist, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 193 õigesti, et asjaolu, et määruses nr 4064/89 on ette nähtud sama suured trahvid – kuni 10% asjaomaste ettevõtjate käibest –, kinnitab seadusandja tahet kaitsta teatamise ja ühenduse seisukohast olulise koondumise elluviimisele eelneva loa saamise süsteemi. Pealegi tuleb märkida, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikes 2 säilitati see trahvitase rikkumiste puhul, mis puudutavad koondumise elluviimist peatamiskohustust täitmata jättes, ning lisaks laiendati seda rangete karistuste korda teatamata jätmiste suhtes, mille eest määruse nr 4064/89 alusel karistatakse siiski vaid trahvidega vahemikus 1000–50 000 eurot.

235    Seega täpsustab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 187 õigesti, et „[k]ehtestades nõude, et ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest tuleb teatada ja need peavad saama eelneva loa, kavatses ühenduse seadusandja tagada, et ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste üle komisjoni poolt läbiviidav kontroll on tõhus, võimaldades viimasel vajaduse korral takistada nende koondumiste elluviimist seni, kuni lõppotsust ei ole tehtud, ning seega hoida ära konkurentsi korvamatu ja püsiv kahjustamine”. Arvestades rikkumise laadi, võis selle järelikult eksimatult kvalifitseerida raskeks.

236    Ettevaatamatuse tähtsuse osas ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 195–206, et komisjon kvalifitseeris rikkumise raskeks, tuginedes lisaks asjaolule, et hageja tegutses ettevaatamatult. Viimase arvates ei saa aga ettevaatamatuse tõttu toime pandud rikkumist kvalifitseerida raskeks.

237    Selles osas tuleb tõdeda, et määruse nr 4064/89 artikli 14 lõikes 2 ei tehta vahet sellel, kas rikkumine pandi toime tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, vaid neid kahte tingimust trahvi määramiseks nimetatakse alternatiivsena (vt analoogia alusel määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohta Euroopa Kohtu 25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑137/95 P: SPO jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑1611, punkt 56). Lisaks ei ole ettevaatamatuse tõttu toime pandud rikkumised, arvestades nende mõju konkurentsile, kergemad kui tahtlikud rikkumised (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtumäärus SPO jt vs. komisjon, punkt 55).

238    Järelikult tõdes komisjon õigesti, et rikkumine oli laadilt raske, ilma et see tähendaks, et tegemist pidi olema tahtliku rikkumisega.

239    Peale selle on asjaolu, et nii vanades kui ka uutes suunistes on EÜ artikli 81 või 82 rikkumiste eest määratavate trahvide puhul ettevaatamatust käsitatud kergendava asjaoluna, tulemusetu esiteks eespool punktis 227 toodud kaalutlusi arvestades ning teiseks seetõttu, et küsimus, kas komisjon oleks pidanud ettevaatamatust kergendava asjaoluna arvesse võtma, on eraldiseisev küsimusest, kas ta kvalifitseeris rikkumise õigesti, arvestades selle laadi ja raskust.

240    Lõpuks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse kontekstist ja vaidlustatud otsuse põhjendustes 196–206 esitatud kaalutlustest, mis on välja toodud hageja tegevuse ettevaatamatuks kvalifitseerimise põhjendamiseks, nähtub see, et komisjon tõdeb, et asjaolusid arvestades on tegemist vabandatavast ja tähtsusetust eksimusest väga kaugel oleva tegevusega, nagu ta meenutas ka Üldkohtus.

241    Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt komisjon rikkus määruse nr 4064/89 artiklit 14 ning rääkis vaidlustatud otsuses endale vastu, kui ta kvalifitseeris rikkumise raskeks, kuigi ta leidis samas, et rikkumine pandi toime ettevaatamatuse tõttu.

242    Hageja teine argument rikkumise raskuse vaidlustamisel puudutab asjaolu, mida komisjon möönab, et rikkumine ei kahjustanud kuidagi konkurentsi. Hageja meenutab, et isegi EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumisi, mis on määratluselt niisugused, et need võivad endaga kaasa tuua konkurentsi kõige suuremaid riiveid, ei loeta automaatselt raskeks. Kuna koondumiste eelneva kontrolli põhieesmärk on hoida ära konkurentsi korvamatu ja püsiv kahjustamine ning kuna komisjon möönab vaidlustatud otsuse põhjenduses 194 ise, et konkreetne mõju konkurentsile on asjakohane kriteerium, on tema põhjendused vastuolulised, kuna ta kvalifitseeris kõnealuse rikkumise raskeks olukorras, kus rikkumise eesmärk ega tagajärg ei olnud konkurentsi kahjustamine.

243    See argument puudutab vaidlustatud otsuse põhjendusi 192–194, mis käsitlevad rikkumise raskust ja milles komisjon märkis, et asjaolu, et rikkumine ei toonud kaasa konkurentsiprobleeme, ei ole selline, mis muudaks selle vähem raskeks.

244    Selles osas peab kõnealuse rikkumise võrdlus EÜ artiklite 81 või 82 rikkumistega olema täpsustatud, nagu ka argument osatähtsuse kohta, mis hagejale ette heidetud rikkumise konkurentsimõju puudumisel oleks tema arvates pidanud olema.

245    Liidu õigusnormide eesmärk koondumiste kontrolli osas on hoida ära konkurentsi korvamatu ja püsiv kahjustamine, nagu komisjon ise tunnistas vaidlustatud otsuse põhjenduses 187. Määruse nr 4064/89 põhjendus 1 viitab nimelt eesmärgile, et konkurentsi ühisturul ei kahjustata. Lõpuks on sel viisil kaitstavaks õigushüveks tagada vaba konkurents ühisturul, mis on EÜ artikli 3 lõike 1 punkti g kohaselt liidu põhieesmärk, nagu see on ka komisjoni uurimis- ja karistamisvolituste jaoks EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste puhul (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5977, punkt 31).

246    Siiski tuleneb määrusest nr 4064/89 samuti, et koondumiste kontrolli süsteem, mida määrusega rakendatakse, võimaldab komisjonil tõhusalt kontrollida kõigi koondumiste mõju konkurentsi struktuurile (põhjendus 7) ning et selle süsteemi tõhusus tagatakse ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste mõju ex ante kontrolli elluviimisega. Määruse nr 4064/89 põhjendusest 17 ning artiklist 4 ja artikli 7 lõikest 1 ilmneb, et selle kontrolli tõhusus põhineb ettevõtjate kohustusel sellistest koondumistest eelnevalt teatada ning peatada nende elluviimine kuni komisjoni otsuseni, millega need tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks. Lisaks kinnitavad piirangud, mis kehtivad määruse nr 4064/89 artiklis 7 ette nähtud peatamiskohustusest erandi tegemise võimaluse suhtes, ning määruse nr 4064/89 artikli 14 lõike 2 punktist b tulenev selle rikkumisega seotud karistuste raskus ülimat olulisust, mille seadusandja on peatamiskohustusele koondumiste kontrolli raames omistanud – see on lähenemisviis, mis on põhjendatud seetõttu, et koondumise elluviimine mõjutab turustruktuuri ja võib keerulisemaks muuta komisjoni otsused, mis vajaduse korral puudutavad tõhusa konkurentsi taastamist. Neid asjaolusid arvestades leiab komisjon õigesti, et turule koondumise mõju puudumise ex post-analüüs ei saa mõistlikult olla määrav tegur, et kvalifitseerida ex ante kontrolli süsteemi kahjustamise raskust.

247    See ei välista siiski, et turule mõju puudumine on asjakohane element, mida tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta, nagu komisjon möönab vaidlustatud otsuse põhjenduses 194. Lisaks väidab ta samas põhjenduses samuti õigesti, et konkurentsi kahjustamine muudaks rikkumise veelgi raskemaks. Lõpuks tuleb märkida, et kuigi komisjon seda edasi ei analüüsi, kinnitab ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 225 sisalduvas järelduses, et ta võttis arvesse seda, et koondumine konkurentsi ei kahjusta.

248    Hageja kolmas argument rikkumise raskuse vaidlustamiseks puudutab asjaolu, et faktilise ainukontrolli küsimus tingis 2003. aastal keerulise faktilise ja õigusliku analüüsi vajaduse. Hageja arvates ei oleks komisjon seega saanud viidata selle väidetavalt ettenähtavale laadile, seda enam et vaidlustatud otsuses esitatud pretsedente, nimelt otsust 1999/594 (eespool punkt 122) ning komisjoni 10. veebruari 1999. aasta otsust 1999/459/EÜ, millega määrati trahvid kolmest koondumisest teatamata jätmise ja nende elluviimise eest vastuolus määruse nr 4064/89 artikliga 4 ja artikli 7 lõikega 1 (Juhtum IV/M.969 – A. P. Møller) (EÜT L 183, lk 29), ei oleks tema suhtes saanud arvesse võtta.

249    Argument puudutab vaidlustatud otsuse põhjendusi 195–206, milles komisjon leidis rikkumise raskusele hinnangu andmise käigus, et hageja näitas ettevaatamatust üles kolme teguriga, milleks olid esiteks asjaolu, et hageja on suur ettevõtja, kellel on olulisi õigusliku analüüsi vahendeid ning kes on korduvalt seisnud silmitsi koondumisi reguleeriva liidu õigusega, teiseks asjaolu, et kontrolli omandamine oli ettenähtav, ning kolmandaks pretsedentide olemasolu.

250    Siiski tuleb kõigepealt toonitada, et nagu on märgitud eespool punktides 224 ja 225, ei vaidle hageja vastu esimesele tegurile nendest kolmest, mida komisjon nimetas, kui ta leidis hageja puhul, et viimane näitas üles ettevaatamatust, nimelt asjaolu, et hageja on suur ettevõtja, kellel on olulisi õigusliku analüüsi vahendeid ning kes on korduvalt seisnud silmitsi koondumisi reguleeriva liidu õigusega.

251    Komisjoni poolt arvesse võetud teise teguri, nimelt kontrolli omandamise ettenähtavuse osas väidab hageja sisuliselt, et temal 2003. aastal olnud faktilise ainukontrolli esinemise küsimus nõuab keerulist faktilist ja õiguslikku analüüsi. Samuti viitab ta CNR kui üldistes huvides tegutseva aktsiaseltsi erilisusele.

252    Komisjon loetleb vaidlustatud otsuse põhjenduses 198 ja sellele järgnevates põhjendustes teatud hulga elemente, et põhjendada oma argumenti, mille kohaselt hageja pani kontrolli omandamise ettenähtavuse tõttu rikkumise toime ettevaatamatusest. Tuleb tõdeda, et tegemist on asjakohaste elementidega, mis igal juhul koosmõjus hageja kogemusega koondumiste valdkonnas ning teatamismenetluste osas muudavad väheveenvaks tema argumendid, mille kohaselt ei saa talle ettevaatamatust ette heita.

253    Eelkõige pärast neid kohustusi, mille EDF võttis komisjoni poolt ühele teisele koondumisele loa andmise raames, sõlmis hageja EDF‑ga juunis 2003 kokkuleppe viimasele CNR‑s kuuluva osaluse omandamiseks. Nii sai ta viimases peaaegu 50% suuruse osaluse kapitalis ja peaaegu 50% hääleõigustest kontekstis, milles oli hajutatud aktsionäride ring ning CDC‑ga oli sõlmitud aktsionäride leping. Lisaks oli hagejal juhatuses juba kaks esindajat kolmest. Lähtudes tema enda suurusest käibe alusel, CNR suurusest ning juhtimisstruktuuri puudutavatest teguritest, leidis komisjon täiesti asjakohaselt, et hageja tegutses ettevaatamatult, kui ta ei pöördunud komisjoni poole hiljemalt 2003. aasta detsembrikuu jooksul, selleks et tuvastada, kas käesoleval juhul on tõepoolest tegemist koondumisega konkurentsiõiguse tähenduses. Asjaolu, et hageja lähtus kohaldatava õigusliku raamistiku muust tõlgendusest, ei tähenda, et see ei oleks selge või et ta ei võiks ette näha, et ta võtab enda kanda riski, kui ta õigeaegselt ei aruta komisjoniga oma tõlgendust.

254    Küll ei piisa ettevaatamatusest, et toime panna hagejale ette heidetav rikkumine ning saada selle eest karistada. Komisjon peab nimelt tõendama, et koondumine leidis tegelikult aset, mis määrab kindlaks tema pädevuse ja olenevalt olukorrast peatamiskohustuse võimaliku rikkumise alguse. Teise väite eespool toodud analüüsist ilmneb aga, et komisjon tuvastas need asjaolud õiguslikult piisavalt.

255    Peale selle väidab komisjon samuti õigesti, et isegi kui kontrolli tuvastamine oli eriti keeruline, oleks hagejale kohane tegevus – mida tal oli mõistlikult õigus oodata – olnud pöörduda komisjoni poole.

256    Lõpuks ei ole asjaolu, et komisjonil endal läks rikkumise alguse kindlaksmääramisega kaua aega, asjakohane seetõttu, et vähemalt osaliselt tingis menetluse kestuse hageja tegevuse aeglus.

257    Sellest tuleneb, et hageja argumendid koondumise ettenägematu laadi kohta tuleb tagasi lükata.

258    Hageja ettevaatamatuse tuvastamisel kolmanda arvesse võetud teguri, nimelt vaidlustatud otsuse põhjenduses 205 viidatud pretsedentide ehk otsuse 1999/594 (eespool punkt 122) ja otsuse 1999/459 (eespool punkt 248) osas, mis olid komisjoni esimesed otsused, millega määrati trahvid määruse nr 4064/89 artikli 4 ja artikli 7 lõike 1 järgimata jätmise eest, tugevdab vastupidi hageja väidetele nende pretsedentide vanus rikkumise alguse ajal komisjoni järeldust hagejapoolse ettevaatamatuse olemasolu kohta. Neid otsuseid arvestades ei saa hageja tugineda otsustuspraktika puudumisele selles valdkonnas.

259    Lõpuks piisab selle osas, mis puudutab hageja viidatud komisjoni 3. juuli 2001. aasta otsust 2003/625/EÜ ühisturuga kokkusobiva koondumise ja EMP lepingu toimimise kohta (Juhtum COMP/JV.55 – Hutchison/RCPM/ECT) (ELT 2003, L 223, lk 1), mille raames komisjon otsustas kontsentratiivsest ühisettevõttest teatamata jätmise eest trahvi mitte määrata eelkõige põhjusel, et seda liiki koondumisele omaste faktiliste ja õiguslike asjaolude analüüs on iseäranis keeruline, kui märkida, et selle juhtumi asjaolud erinesid käesoleva asja omadest. See otsus puudutas probleeme koostöökokkuleppe osas, millest komisjonile määruse nr 17 alusel algselt teatati kui kooperatiivsest ühisettevõttest, mille komisjon siiski hiljem kvalifitseeris kontsentratiivseks. Otsus selle juhtumi puhul jätta trahv määramata tehti seega täiesti erilises kontekstis. Lisaks meenutab komisjon õigesti, et igal juhul ei ole tema varasem otsustuspraktika käsitletav konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna (vt analoogia alusel Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 292).

260    Sellest järeldub, et kõik kolm argumenti, mis hageja esitas rikkumise raskuse vaidlustamiseks, tuleb tagasi lükata.

–       Rikkumise kestus

261    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 207–217 leidis komisjon, et trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetav periood kestis 23. detsembrist 2003 kuni 9. augustini 2007 ehk kolm aastat, seitse kuud ja 17 päeva, mis kvalifitseeritakse „väga pikaks” kestuseks.

262    Hageja on arvamusel, et kui komisjon leidis, et kestus kolm aastat, seitse kuud ja 17 päeva on märkimisväärne, arvestades otsuses 1999/459 (eespool punkt 248) toodud lühemat kestust, siis ei järgi komisjon oma vastavat praktikat, milles ta on palju raskemaid ning pikemaid rikkumisi pidanud keskmise pikkusega rikkumisteks. Komisjon ei järgi enam endisi suuniseid, mille kohaselt viie aasta pikkused rikkumised on keskmise pikkusega. Lisaks, meenutades vaidlustatud otsuse põhjenduses 217, et tarbijaid kahjustav mõju suureneb rikkumise kestusega, rikkus komisjon samuti õigusnormi, kuna ta tunnistas sõnaselgelt, et kõnealusel rikkumisel ei olnud konkurentsi ega tarbijaid kahjustavat mõju.

263    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

264    Esiteks tuleb tõdeda, et selles osas hageja esitatud argumendid ei puuduta rikkumise kestuse arvutamist kui sellist, vaid neis piirdutakse sellega, et esiteks seatakse neis kahtluse alla kestuse komisjoni poolt väga pikaks kvalifitseerimine ning teiseks vaidlustatakse rikkumise kestuse arvessevõtmise asjakohasus käesoleval juhul.

265    Teiseks, nagu on juba märgitud eespool punktis 227, vaidleb komisjon põhjendatult vastu endiste suuniste asjakohasusele käesoleval juhul. Samuti märgib ta õigesti, et on tõenäoline, et koondumise enneaegse elluviimisega seotud rikkumine kestab lühemat aega kui salajane kartellikokkulepe, mistõttu paralleelid rikkumiste kestuse hinnangu ja rikkumiste erinevate liikide vahel näivad igal juhul asjakohatud.

266    Kolmandaks ei vaidle hageja vastu sellele, et rikkumise kestus käesolevas asjas oli palju pikem kui otsuses 1999/459 (eespool punkt 248). Komisjon võis seega õiguspäraselt tugineda sellele viitele vaidlustatud otsuse põhjenduses 217, selleks et käesoleval juhul põhjendada kestuse kvalifitseerimist.

267    Neljandaks ei sisalda ühtegi vastuolu vaidlustatud otsuse põhjenduses 217 asuv üldist laadi kinnitus, mille kohaselt tarbijaid kahjustava mõju oht suureneb ajaga. Nagu komisjon õigesti väidab, meenutas ta sellega pelgalt, et konkurentsi kahjustamise oht suureneb, kui õigusvastane olukord kestab edasi, ning et koondumise peatamise kohustuse rikkumise osas seoses eespool punktis 246 tooduga tuleb seda ohtu hinnata, jättes eelkõige kõrvale analüüsi koondumise mõju kohta tulevikus. Vastupidi hageja väidetule on rikkumise kestus käesoleval juhul asjakohane. Nagu komisjon õigesti väidab vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, on juhul, kui rikkumine on määratletud õigusvastase teo toimepanemise või tegevusena, õiguspärane arvesse võtta kõnealuse teo või tegevuse ulatust, aga ka kestust, mille jooksul toimus tegevus, isegi kui tegemist on rikkumise toimepanemise hetkest hilisemate asjaoludega.

268    Neil asjaoludel ei ole hageja tõendanud, et rikkumise kestusele komisjoni antud hinnang oli ekslik.

–       Kergendavad asjaolud

269    Nagu tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 218–224, võttis komisjon kergendavate asjaoludena arvesse seda, et hageja pöördus tema poole omal algatusel, märkides samuti, et ta tegi seda üksnes kolm ja pool aastat pärast EDF‑lt osaluse omandamist, samuti hageja koostööd teatamismenetluses ja pärast seda, tõdedes siiski, et teatamisele eelnenud periood oli pikk. Osaluse mittevarjamise suhtes CNR‑s ajavahemikus 2004–2007 leiab komisjon, et see ei kujuta endast kergendavat asjaolu, ning et asjaolust, et ta seda aspekti ei analüüsinud, ei saa hagejale tuleneda õigust eeldada selle õiguspärasust. Kõige enam võib mittevarjamine tähendada seda, et hageja arvas heas usus, et ta ei pea koondumisest teatama. Komisjon ei võtnud arvesse raskendavaid asjaolusid.

270    Hageja meenutab, et endistes ja uutes suunistes on täpsustatud, et komisjon peab trahvisumma määramisel arvesse võtma kergendavaid asjaolusid. Lisaks ettevaatamatuse kergendava asjaoluna arvesse võtmata jätmisele seab hageja kahtluse alla asjaolu, et komisjon keeldus varjamata jätmist sellise asjaoluna arvesse võtmast põhjusel, et selles aspektis ta uurimist läbi ei viinud. Sellega rikkus komisjon õigusnormi, ajades kergendava asjaolu ja õiguspärasuse eelduse mõisted omavahel segi.

271    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

272    Tuleb tõdeda, et komisjon märgib taas õigesti, et endistes ja uutes suunistes toodud lähenemisviis ei ole eespool punktis 227 viidatud põhjustel määrav. Lisaks on komisjonil teatav kaalutlusruum selliste elementide kergendavate asjaoludena arvessevõtmiseks nagu omandamise mittevarjamine või ettevaatamatus.

273    Eelkõige ettevaatamatuse kergendava asjaoluna arvesse võtmata jätmise osas on eespool juba märgitud, et komisjon ei teinud viga, kui ta võttis ettevaatamatust arvesse rikkumise raskeks kvalifitseerimise käigus. Lisaks, nagu komisjon kohtuistungil veel kord rõhutas, on koondumise enneaegne elluviimine näide rikkumisest, mille korral tahtlust on keeruline tõendada.

274    Asjaolu osas, et ettevaatamatust võeti kergendava asjaoluna arvesse küll otsuses 1999/594 (eespool punkt 122), mitte aga käesolevas asjas, tuleb meenutada, et asjaolu, et teatavatel juhtudel on komisjon oma varasemas otsustuspraktikas võtnud teatavaid meetmeid kergendavate asjaoludena arvesse, ei tähenda, et tal oleks kohustus teha seda käesolevas asjas samal viisil, kuigi komisjon peab järgima võrdse kohtlemise põhimõtet, mis on õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt ei või ta käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt analoogia alusel Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑30/05: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 205 ja seal viidatud kohtupraktika). Element, mis on käesolevas asjas otsusest 1999/594 erinev, on asjaolu, et nimetatud otsus oli esimene, mille komisjon võttis vastu määruse nr 4064/89 artikli 14 alusel. Igal juhul ei ole komisjon seega kohustatud käesoleval juhul kohaldama sama lahendust.

275    Nagu on analüüsitud eespool punktides 240 ja 248–259, esitab komisjon vaidlustatud otsuses lisaks palju argumente, millest tuleneb, et hagejale ette heidetud ettevaatamatus vastas tegevusele, mis oli asjaolusid arvestades väga kaugel vabandatavast ja tähtsusetust eksimusest.

276    Komisjon võis seega õigustatult ja õiguspäraselt tõdeda, et asjaolu, et rikkumine pandi toime ettevaatamatuse tõttu, ei saa kaasa tuua trahvisumma vähendamist.

277    Lisaks, kui komisjon keeldus kergendava asjaoluna arvesse võtmast CNR‑s hageja osaluse viimase poolt mittevarjamist sisuliselt põhjusel, et kuna selles küsimuses ei ole uurimist läbi viidud, ei saa hageja „kasutada sellist olukorda õiguspärasuse eeldusena”, tuleb sellise analüüsiga nõustuda. Nii väitis komisjon õigesti, et varjamine kujutab endast tahtluse elementi, mis oleks võinud anda alust trahvisumma suurendamiseks. Asjaolu, et komisjon võis otsuses 2003/625 tõdeda, et rikkumise varjamata jätmine võib kaasa tuua trahvi määramata jätmise, ei ole asjakohane, kuna nagu on juba meenutatud eespool punktis 259, olid selle otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud teistsugused. Komisjon meenutab õigesti, et tegemist oli koondumisega, millest teatati talle erandi saamiseks alguses kui koostöökokkuleppest, ent mille ta hiljem kvalifitseeris kontsentratiivseks ühisettevõtteks.

278    Seega ei ole hageja tõendanud, et komisjon ületas kergendavate asjaolude analüüsimisel oma hindamispädevust.

–       Trahvi proportsionaalsus

279    Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2265, punkt 96, ning eespool punktis 274 viidatud kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 223). Sellest järeldub, et trahvisummad ei tohi olla liiga suured võrreldes taotletavate eesmärkidega, see tähendab konkurentsieeskirjade järgimise eesmärgiga, ja konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, arvestades eelkõige rikkumise raskust (vt eespool punktis 274 viidatud kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 224 ja seal viidatud kohtupraktika).

280    Selles osas tuleb meenutada, et sõltumata küsimusest, kas rikkumine, mille eest on määratud karistus, pandi toime ettevaatamatuse tõttu ning kas see ei mõjutanud konkurentsi, on käesolevas asjas tegemist raske rikkumisega, mis kahjustab ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste komisjoni poolt kontrollimise tõhusust, ning väga pika kestusega.

281    Lisaks on hagejale ette heidetud ettevaatamatus tegevus, mis on asjaolusid arvestades kaugel vabandatavast ja tähtsusetust eksimusest.

282    Peale selle peab komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma vajadust tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 108, ja Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑304/94: Europa Carton vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑869, punkt 89). Lisaks ei saa vaidlustada seost ühelt poolt ettevõtjate suuruse ja koguvahendite ning teiselt poolt trahvi hoiatava mõju tagamise vajaduse vahel. Seega võib komisjon trahvisumma arvutamisel võtta arvesse just nimelt asjassepuutuva ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑5361, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu on aga meenutatud eespool punktides 225 ja 226, vastab summa 20 miljonit eurot vaid ligikaudu 0,04%‑le Suezi kontserni 2007. aasta käibest (47,5 miljardit eurot), kuna viimane oli koondumises osalev ettevõtja määruse nr 4064/89 artikli 14 lõike 2 tähenduses, sest ta omandas hageja kaudu faktilise ainukontrolli CNR üle, ning ligikaudu 0,13%‑le hageja konsolideeritud käibest 2007. aastal (15,2 miljardit eurot 2007. aastal ning 14,6 miljardit eurot 2008. aastal, sealhulgas CNR käive).

283    Arvestades kõiki neid asjaolusid ning eelkõige fakti, et trahvisumma 20 miljonit eurot – olgugi et kõrge – jääb väga selgelt allapoole summasid, mis oleks võidud määrata lähtuvalt asjaomase ettevõtja käibe 10% ülempiirist, nagu see on ette nähtud määruse nr 4064/89 artikli 14 lõikes 2, ei näi see summa üleliia suur võrreldes eesmärgiga, mis puudutab ühenduse seisukohast olulisest koondumisest teatamise ja eelneva heakskiidu saamise süsteemi kaitset, ning on proportsionaalne rikkumisega, mida on hinnatud tervikuna.

284    Hageja väidab siiski, et trahvi ebaproportsionaalsus ilmneb eelkõige võrdlusest oluliselt väiksemate trahvidega, mis määrati otsustes 1999/594 (eespool punkt 122) ja 1999/459 (eespool punkt 248), või trahvi puudumisega otsuses 2003/625 või komisjoni 26. juuni 2002. aasta otsuses 2003/754/EÜ, millega tunnistati koondumine kokkusobivaks ühisturuga EMP lepinguga (Juhtum COMP/M.2650 – Haniel/Cementbouw/JV) (ELT 2003, L 282, lk 1). Otsuse puhul selles viimases asjas, nagu ka asjas, milles tehti otsus 2003/625, millele viidati juba eespool punktis 259, olid kõnealused faktilised asjaolud käesolevast asjast oluliselt erinevad. Kui asjaomased pooled alguses usaldasid Madalmaade konkurentsiameti hinnangut, mille kohaselt ei olnud kõnealune tehing koondumine, siis komisjon leidis hiljem, et tegemist on ühenduse seisukohalt olulise koondumisega, millest oleks tulnud talle teatada.

285    Trahvide osas suurusega vastavalt 33 000 eurot ja 219 000 eurot, mis on määratud asjades, milles tehti otsused 1999/594 (eespool punkt 122) ja 1999/459 (eespool punkt 248), on tõepoolest väga oluline erinevus nende summade ning käesolevas asjas määratud 20 miljoni euro vahel. Siiski väidab komisjon õigesti, et need pretsedendid pärinevad määruse nr 4064/89 artikli 14 kohaldamise palju varasemast ajast – seda asjaolu on ka mainitud nendes otsustes. Peale selle määrati nendes kahes otsuses osa trahvist teatamata jätmise eest ning olulisem osa peatamiskohustuse rikkumise eest, täpsustades, et nendes summades võeti arvesse kõnealustele juhtumitele omaseid asjaolusid ning et need ei mõjuta artikli 14 kohaldamise hilisemaid juhtusid.

286    Nagu on juba eespool meenutatud, ei kujuta komisjoni varasem otsustuspraktika endast igal juhul konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku (vt analoogia alusel eespool punktis 259 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 292). Lisaks ei saa see, et komisjon on minevikus kohaldanud teatud liiki rikkumiste korral teatud tasemel trahve, võtta temalt võimalust mis tahes hetkel seda taset määruses nr 4064/89 sätestatud piirides tõsta, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks. Liidu konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (vt analoogia alusel eespool punktis 230 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika).

287    Neljanda väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.

 Neljanda väite teine osa, mis puudutab trahvi ebaproportsionaalsust võrreldes hoiatuseesmärgiga ning komisjoni konkurentsipoliitika ebajärjekindlust

288    Hageja leiab esiteks, et määratud trahv on kartellikokkulepete valdkonnas kohaldatavaid norme arvestades ebaproportsionaalne ja vastuoluline, ning teiseks, et määratud trahvisumma on komisjoni otsustuspraktika ning koondumiste kontrolli eesmärkide seisukohalt vastuoluline.

289    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

290    Esiteks, määratud trahvi ebaproportsionaalsuse ja vastuolulisuse osas, arvestades kartellikokkulepete valdkonnas kohaldatavaid norme, väidab hageja sisuliselt, et lähtudes kartellikokkulepete valdkonnas kohaldatavast leebuspoliitikast, mille kohaselt võidakse kartellis osalenud ettevõtja, kes teatab selle olemasolust komisjonile, täielikult trahvist vabastada, oleks talle tulnud selline kaitse anda. Hageja märgib ka, et komisjonile on antud muid õiguslikke vahendeid, mis võimaldavad tal rikkumised lõpetada alternatiivsete meetmetega, nagu otsused, millega muudetakse kohustuslikuks määruse nr 1/2003 raames kohustused, ning tehingud, mis põhinevad põhimõttel, et koostööd tegeva ettevõtja rahalist karistust vähendatakse või see tühistatakse. Hageja toob välja ka sellise trahvisumma olemasolu, mis on sarnane trahvisummaga, mis on määratud vaidlustatud otsusega samast ajast pärinevas komisjoni otsuses ettevõtjale, kes osales hindade kindlaksmääramist ja geograafiliste turgude jagamist puudutavas kartellikokkuleppes 13 aastat, ning ta esitab kokkuvõtliku tabeli selliste trahvide summade kohta, mis määrati teatavates muudes kartelliasjades.

291    Tuleb märkida, et võrdluse osas poliitikaga kartellikokkulepete valdkonnas leiab komisjon õigesti, et see on tulemusetu. See poliitika tegeleb nimelt eriliste raskustega kartellikokkulepete avastamisel, mis laadilt on salajased rikkumised. Leebusprogramm ja tehingud on selle kontekstiga seotud erilised vahendid ning nõustuda ei saa nende kasutamisega analoogia alusel ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste korra raames, mis põhineb teatamiskohustusel ning kohustusel järgida komisjoni ainupädevust anda eelnev luba. Samuti, komisjoni pädevuse osas määruse nr 1/2003 alusel teha kohustuslikuks ettevõtjate väljapakutud kohustused ning tuvastada, et puudub vajadus rikkumist uurida, on selliste otsuste eesmärk välistada viidatud kokkulepete või tegevuse negatiivne mõju turule. Kuna kõnealune koondumine kiideti käesolevas asjas heaks, ei ole analoogia selle mehhanismiga asjakohane.

292    Kontrollida tuleb veel hageja argumenti, mis puudutab asjaolu, et talle määratud trahvisummaga sarnane summa, nimelt 19,8 miljonit eurot määrati Hispaania äriühingule Repsol komisjoni 1. oktoobri 2008. aasta otsuses K(2008) 5476 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/C.39181 – Küünlavahad), mille kokkuvõte on avaldatud 4. detsembri 2009. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 295, lk 17). Hageja märgib, et Repsoli karistati pikka aega osalemise eest salajases kartellis, samas kui komisjon heidab hagejale ette ainult rikkumist, mis on toime pandud ettevaatamatuse tõttu ja millel puudub mõju turule. Ta viitab ka teistele näidetele sarnastest trahvisummadest, mis on määratud muudes kartelliotsustes. See võrdlus ei ole siiski tulemuslik samal põhjusel, nagu eelmises punktis esitatud. Nii ei saa nendele otsustele, mis on tehtud konkreetselt kartelli valdkonnas ning on kooskõlas oma vastavate eesmärkide ja oma vastava metoodikaga, mis on seotud kartellide salajase laadiga, tõhusalt viidata selleks, et otsustada käesolevas asjas määratud trahvi proportsionaalsuse üle. Kuna komisjon võib arendada oma trahvipoliitikat teatavat liiki rikkumise osas aja jooksul, nagu on meenutatud eespool punktis 286, ei takista lisaks miski arendada sellist trahvipoliitikat, mis vastab koondumise valdkonnale omasele loogikale.

293    Teiseks, määratud summa vastuolu osas komisjoni otsustuspraktikaga ning koondumiste kontrolli eesmärkidega väidab hageja, et kui komisjon nii karmilt karistab ettevõtjat, kes ise omal algatusel tema poole pöördus, ning kinnitab, et tema enda õigus määrata karistus aegus viie aasta möödudes, siis saadab ta sõnumi, mis on vastuolus tema konkurentsipoliitika nõuetekohase elluviimisega koondumiste kontrolli valdkonnas. Hageja arvates oleks proportsionaalsuse ja hea halduse põhimõtet rohkem arvestav lähenemisviis võinud seisneda selles, et tuvastatakse määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 rikkumine, ilma et see viiks trahvi määramiseni. Hageja meenutab lisaks, et komisjon kinnitas selgelt otsuses 1999/594 (eespool punkt 122), et ta määrab vaid tagasihoidlikke trahve ettevõtjatele, kes puhtalt ettevaatamatusest jätsid koondumisest teatamata ning kes pöördusid tema poole omal algatusel. Ta väidab seega, et komisjon ei järginud õiguspärase ootuse põhimõtet.

294    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

295    Argumendi osas, et käesolevas asjas määratud trahv on vastuolus konkurentsipoliitika nõuetekohase elluviimisega koondumiste kontrolli valdkonnas, ei ole hageja väljapakutud stsenaarium, mille kohaselt koondumisest teatamise kohustuse rikkumise võimalikel toimepanijatel on kasulik mitte pöörduda komisjoni poole enne viie aasta pikkuse aegumistähtaja möödumist, seda enam kui kõnealune koondumine kahjustab konkurentsi, mingil juhul tõsiseltvõetavam kui komisjoni toetatud seisukoht. Viimase arvates on täielikult alust uskuda, et määruse nr 4064/89 artikli 7 lõike 1 rikkumise eest suure trahvi määramisega pärsitakse eelkõige ettevõtjate tahet panna toime selliseid rikkumisi. Tõepoolest näib usutav, et 20 miljoni euro suuruse trahvi määramise võimalusest pelgal teatamisel ilma selle tegeliku kohaldamiseta ei oleks ilmselt sama hoiatavat mõju.

296    Õiguspärase ootuse rikkumise osas küsis Üldkohus komisjonilt kirjalikult selgitust otsuse 1999/594 – millele hageja eespool punktis 122 eraldi viitab – põhjenduse 18 ulatuse kohta, milles on märgitud järgmist:

„[…] Komisjon leiab, et Samsungi kirjeldatud asjaoludel, nimelt ettevaatamatuse tõttu koondumisest teatamata jätmine, ilma et see oleks kaasa toonud konkurentsi kahjustavaid tagajärgi ning ilma et kontrolli tuvastamine tekitaks erilisi probleeme, on ettevõtja huvides informeerida komisjoni ja teatada kõnealusest koondumisest, nagu Samsung seda ka tegi. Ettevõtja võtab sellega endale küll riisiko, et komisjon määrab talle suhteliselt tagasihoidliku trahvi (sõltuvalt juhtumile omastest asjaoludest), kuid samal ajal väldib ta tõsisemaid tagajärgi, mis tuleneksid otsusest, mille komisjon võib teha koondumisi reguleeriva määruse artikli 14 alusel alates hetkest, mil tuvastatakse, et ettevõtja tegutses pahauskselt […]”

297    Vastates nimelt küsimusele, kas arvestades kinnituste üldist laadi ning ilma et selles valdkonnas kehtiks trahve puudutavaid suuniseid, võib kinnitusi mõista kui viidet meetodile, mida komisjon kavatseb järgida määruse nr 4064/89 artikli 14 kohaldamisel, märkis komisjon, et selles lõigus püütakse tagasi lükata Samsungi soovitust, mille kohaselt peab komisjon karistusest vabastamise poliitikat ellu viima tahtmatult teatamata jätmise juhtudel, millel ei olnud konkurentsi kahjustavaid tagajärgi, ning kui pooled ise juhtisid komisjoni tähelepanu oma veale ning püüdsid seda heastada. Sellega tahtis komisjon näidata, et karistusest vabastamise poliitika ei ole vajalik ega otstarbekas, kuna ettevõtjatel võib igal juhul olla huvi informeerida komisjoni. Komisjoni sõnul viitas ta selles kontekstis ohule, et ettevõtjale võidakse määrata suhteliselt tagasihoidlik trahv, täpsustades samas, et see kehtib üksnes sõltuvalt juhtumile omastest asjaoludest.

298    Tuleb tõdeda, et komisjoni selgitus on usutav, isegi kui selle lõigu lõpus asuv viide asjaolule, et määruse nr 4064/89 artikli 14 alusel määratakse karistus üksnes pahausksuse korral, tähendab vale tõlgendust sättest, mis võimaldab trahve kohaldada isegi pahausksuse puudumise korral, nimelt ettevaatamatuse korral, nagu eespool ilmneb sätte analüüsist.

299    Lisaks meenutab komisjon õigesti, et hageja ei saa tugineda õiguspärasele ootusele, et säilib kümme aastat tagasi määruse nr 4064/89 kohaldamise varases järgus määratud trahvide tase. Eespool on nimelt juba meenutatud, et kohtupraktikas tunnustatakse vajadust võimaldada komisjonil kohandada trahvide taset vastavalt konkurentsipoliitika vajadustele, mis välistab, et ettevõtjatel võiks olla õiguspärane ootus, et senine olukord säiliks, seda enam et konkurentsipoliitikat iseloomustab komisjoni lai kaalutlusõigus eelkõige trahvisummade kindlaksmääramise osas (eespool punktis 230 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 169–173). Ilmselgelt kehtib selline analüüs seda enam suuniste puudumise korral rikkumiste suhtes, mille eest karistatakse määruse nr 4064/89 alusel. Seega ei saa kõnealust lõiku mõista kui viidet meetodile, mida komisjon kavatses järgida määruse nr 4064/89 artikli 14 kohaldamisel tulevikus.

300    Lisaks ei ole asjakohane Üldkohtus komisjoni esitatud viide Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsusele kohtuasjas T‑99/04: AC‑Treuhand vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑1501). Selles kohtuasjas tõdes Üldkohus otsuse punktis 164, et niisugune otsustuspraktika, mida komisjon järgis üle kahekümne aasta ning milles piirduti sellega, et süüdi ei mõisteta ning ei karistata kartellidega seotud nõustavaid ettevõtjaid, lükkamata siiski ümber seisukohta, et neid võib pidada rikkumise eest vastutavaks, ei saa tekitada õiguspärast ootust, et komisjon hoidub tulevikus süüdistamast ja karistamast nõustavaid ettevõtjaid, kui nad osalevad kartellis. Asjaolu, et selles asjas määratud trahvi summa oli väga väike, ei ole käesoleva juhtumi jaoks oluline, kuna nagu komisjon õigesti väidab, on tegemist üksuste, nimelt nõustavate äriühingute karistamisega, kelle puhul minevikus otsustati, et nende võimaliku seotuse eest kartelli tegevuses ei karistata.

301    Lõpuks ei ole siseriiklike ametivõimude otsused, mida komisjon mainis seetõttu, et need puudutavad samuti suurte trahvide määramist koondumise elluviimise keelu rikkumiste eest, igal juhul asjakohased, et otsustada, kas trahv on käesolevas asjas proportsionaalne, kuna kergesti on tuvastatavad faktilised erinevused komisjoni viidatud juhtumite ning käesoleva asja vahel.

302    Sellest lähtuvalt tuleb neljanda väite teine osa ning järelikult neljas väide tervikuna tagasi lükata.

303    Teise võimalusena esitatud nõuete suhtes osas, milles need käsitlevad nõuet vähendada trahvisummat, leiab Üldkohus oma täieliku pädevuse teostamisel igal juhul, et puudub põhjus trahvisummat seda pädevust kohaldades vähendada, kuna ta leiab, et summa, mis jääb väga selgelt nende summade skaala alumisse ossa, mis teoreetiliselt oleks võidud määrata, vastab käesoleva juhtumi asjaoludele, võttes arvesse nii komisjoni tuvastatud rikkumise raskust ja kestust kui ka hageja koguressursse.

304    Kõike eelnevat arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

305    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, jäetakse tema kohtukulud tema enda kanda ja vastavalt komisjoni nõudele mõistetakse temalt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Electrabelilt.

Czúcz Labucka Gratsias

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. detsembril 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Esimese võimalusena esitatud nõue tühistada vaidlustatud otsus

Teine väide, et on rikutud määruse nr 4064/89 artikli 3 lõiget 3 ja artikli 7 lõiget 1 ning põhimõtet, mille kohaselt komisjon peab järgima reegleid, mis ta ise on endale kehtestanud

Teise väite teine osa, mis käsitleb komisjoni poolt tema „suunistes” ette nähtud testi ebatäielikku ja väära kohaldamist ning vigu, mis mõjutavad CNR üldkoosolekute enamust puudutavale kaudsele tõendile antud hinnangut

Teise väite esimene osa, mis käsitleb CNR ühe põhilise tunnuse arvesse võtmata jätmist, ja teise väite kolmanda osa esimene etteheide, et on tehtud viga seoses kaudse tõendiga, mille kohaselt hagejale kuulus CNR juhatuses enamus

–  Prantsuse riigi mõju CNR juhtimisele (juhatuse ja nõukogu koosseis ja roll, valitsuse volinikud, riigikontrolör)

–  Murcef-seaduse toime

Teise väite kolmandas osas sisalduvad ülejäänud etteheited, mis puudutavad seoses vaidlustatud otsuses arvesse võetud kaudsete tõenditega tehtud vigu

–  Etteheide, et hindamisviga on tehtud seoses kaudse tõendiga, mis puudutab EDF ja hageja vastavat kaubandus- ja tööstusettevõtja rolli CNR‑s ajavahemikus 2004–2006

–  Etteheide, et hindamisviga on tehtud seoses kaudse tõendiga, mis puudutab CNR, hageja ja Suezi juhtkonna avaldusi

–  Etteheide, et hindamisviga on tehtud seoses kaudse tõendiga, mis puudutab hageja eesõiguse olemasolu

Esimene väide, et on rikutud määruse nr 4064/89 artikli 7 lõiget 1 ja EÜ artiklit 253, kuna komisjon ei kvalifitseerinud rikkumist õigesti ning kuna vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised

2.  Teise võimalusena esitatud nõue tühistada trahv või vähendada selle suurust

Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 2988/74 artiklit 1 seeläbi, et komisjoni õigus määrata hagejale väidetava rikkumise eest karistus oli aegunud

Neljas väide, et on rikutud määruse nr 4064/89 artikli 14 lõiget 2 ning proportsionaalsuse, hea halduse ja õiguspärase ootuse põhimõtet

Neljanda väite esimene osa, mis puudutab ilmseid hindamisvigu ja trahvisumma ebaproportsionaalsust võrreldes individuaalse rikkumise eest karistamise eesmärgiga

–  Rikkumise raskus

–  Rikkumise kestus

–  Kergendavad asjaolud

–  Trahvi proportsionaalsus

Neljanda väite teine osa, mis puudutab trahvi ebaproportsionaalsust võrreldes hoiatuseesmärgiga ning komisjoni konkurentsipoliitika ebajärjekindlust

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.