KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 22. detsembril 20081(1)
Kohtuasi C‑552/07
Commune de Sausheim
versus
Pierre Azelvandre
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise koha definitsioon – Avalikust korrast tulenevad põhjendused sellise teabe avalikustamisest keeldumiseks
1. Käesolev eelotsusetaotlus Prantsusmaa Conseil d’État’lt puudutab juurdepääsu teabele geneetiliselt muundatud organismide (edaspidi „GMO‑d”) arvukate välikatsete asukohtade kohta, mille puhul ametiasutused leiavad, et juurdepääs sellisele informatsioonile võib ohustada avalikku korda.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2. P. Azelvandre esitas Sausheimi linnapeale 2004. aasta aprillis taotluse väljastada avalik teade, külviprotokoll(2) ja prefekti kaaskiri iga Sausheimi vallas aset leidnud GMO-de välikatse kohta. Ta palus ka, et talle saadetaks teabedokument iga 2004. aastal toimuva uue GMO-de välikatse kohta selles vallas.
3. Linnapea ei vastanud selle taotlusele. Seepeale pöördus P. Azelvandre haldusdokumentide juurdepääsu komisjoni. Komisjon rahuldas taotluse avaliku teate ja prefekti kaaskirja esimese lehekülje väljastamise osas, kuid jättis rahuldamata taotluse külviprotokolli koopia ja välikatsete toimumispaikade kaardi osas, leides, et selline avalikustamine ohustaks asjaomaste põllumeeste privaatsust ja turvalisust. Komisjon kuulutas vastuvõetamatuks taotluse avalikustada 2004. aastal toimuvate keskkonda viimiste teabedokumendid.
4. Linnapea väljastas vallas toimunud viie välikatsega seonduvad avalikud teated ja nendest kahe osas ka prefekti kaaskirjad. P. Azelvandre esitas kaebuse Tribunal administratif de Strasbourg’i, mis tühistas linnapea vaikimisi tehtud otsuse keelduda väljastamast ülejäänud kolme välikatset puudutavat prefekti kirjavahetust ja kõigi viie välikatse külviprotokolle (välja arvatud nimesid puudutav teave) ja kohustas linnapead neid dokumente väljastama.
5. Vald vaidlustas tribunali otsuse Conseil d’État’s. Conseil d’État esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas „geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise koht”, mida ei tohi nõukogu 23. aprilli 1990. aasta direktiivi 90/220/EMÜ(3) geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta artikli 19 sõnastuse kohaselt käsitleda konfidentsiaalsena, on katastriüksus või laiem geograafiline piirkond, mis vastab kas vallale, mille territooriumil keskkonda viimine toimub, või veelgi laiemale geograafilisele piirkonnale (kanton, departemang)?
2. Kas juhul, kui koha all tuleb mõista katastriüksust, võib keskkonda viimise koha katastritunnuse jätta edastamata, tuginedes avaliku korra või seadusega kaitstud saladuste kaitsele vastavalt [EÜ] artiklile 95 või 28. jaanuari 2003. aasta direktiivile 2003/4/EÜ(4) keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta või ühenduse õiguse mõnele üldpõhimõttele?”
Sissejuhatavad märkused
Kohaldatavad õigusnormid
6. P. Azelvandre esitas oma taotluse 2004. aasta aprillis. Selleks ajaks oli direktiiv 2001/18/EÜ (edaspidi „direktiiv 2001/18)(5) asendanud nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ (edaspidi „direktiiv 90/220”) ja direktiiv 2003/4/EÜ (edaspidi „direktiiv 2003/4”) ei olnud veel asendanud oma eelkäijat, nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ (edaspidi „direktiiv 90/313”).(6)
7. Seega teen ma ettepaneku, et Conseil d’État’ küsimustele vastamisel peaks Euroopa Kohus lähtuma direktiivist 2001/18(7) ja direktiivist 90/313.(8) Nagu hiljem selgub, ei erine enamasti varasema ja hilisema direktiivi asjakohased sätted, mistõttu kohalduvad siin esitatud seisukohad mutatis mutandis ka direktiividele 90/220 ja 2003/4.
Keskkonda viimise vorm
8. Nii eelotsusetaotluse sõnastusest kui siseriiklikust toimikust ilmneb, et kõne all olevaks keskkonda viimise vormiks on välikatsed, mis kuuluvad direktiivi 2001/18 B osa kohaldamisalasse.
9. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on andnud Euroopa Kohtule nende välikatsete identifitseerimisnumbrid. Välikatse raportitest(9) selgub, et katsed puudutasid maisi, mis on III lisa definitsiooni kohaselt „kõrgem taim” ja kuulub spermatophytae (seemnekultuur) taksonoomilisse gruppi. Taotlejalt menetluse käigus nõutava informatsiooni sätestab seega III B lisa.
Õiguslik raamistik
Asutamislepingu sätted
10. EÜ artikli 95 lõige 4 sätestab:
„Kui pärast seda, kui nõukogu […] on ühtlustamismeetme vastu võtnud, peab liikmesriik [EÜ] artiklis 30 märgitud oluliste vajaduste tõttu […] vajalikuks säilitada siseriiklikke norme, teatab ta nendest normidest ja nende säilitamise põhjustest komisjonile.”
11. EÜ artiklis 30 esitatud õigustused hõlmavad avalikku julgeolekut, inimeste või taimede elu ja tervise kaitset ning tööstus- ja kaubandusomandi kaitset.
Direktiiv 2001/18
12. Direktiiv 2001/18 reguleerib GMO‑de keskkonda viimist.(10) See kehtestab menetluse, mida tuleb järgida, kui osapool soovib GMO‑sid tahtlikult keskkonda viia.
13. Artikkel 1 sätestab, et direktiivi eesmärk on „ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid ning tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitse järgmistel juhtudel: […] geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimine […].”
14. Artikli 2 lõige 3 defineerib „tahtlikku keskkonda viimist” järgmiselt:
„GMO või GMO‑de kombinatsiooni tahtlik keskkonda viimine, mille puhul ei kasutata erilisi isoleerimismeetmeid rahvastiku ja keskkonnaga kokkupuudete piiramiseks ja kaitstuse kõrge taseme loomiseks”.
15. See kirjeldus hõlmab GMO‑de välikatseid.
16. Direktiiv 2001/18 koosneb neljast osast ja mitmest lisast. A osa kehtestab liikmesriikide kohustused loa andmisel GMO‑de tahtlikuks keskkonda viimiseks. B ja C osad hõlmavad sätteid, mis täpsustavad loa andmise menetlust, juhul kui GMO‑d viiakse tahtlikult keskkonda muul kui turuleviimise eesmärgil (B osa) ja juhul kui GMO‑d viiakse turule toodetena või toodete koostises (C osa). D osa kehtestab hulga lõppsätteid, mis – nagu ka A osa puhul – on üldkohaldatavad. Lisad täpsustavad direktiivi põhiosades kehtestatud kohustusi.
17. A osas sätestab artikkel 4 üldise loa andmise menetluse, mida peavad järgima kõik taotlejad. Selles on täpsemalt ette nähtud:
„1 […] GMO‑de tahtlik keskkonda viimine või turuleviimine võib toimuda ainult B või C osa kohaselt.
[…]
2. Iga isik teeb enne taotluse esitamist keskkonnariski hindamise B või C osa alusel. Teave, mis võib olla vajalik keskkonnariski hindamiseks, on esitatud III lisas.
[…]
4. Liikmesriigid nimetavad käesoleva direktiivi nõuete rakendamise eest vastutava kompetentse asutuse või kompetentsed asutused. Kompetentne asutus kontrollib B ja C osa alusel esitatud taotluste vastavust käesoleva direktiivi nõuetele ning lõikes 2 sätestatud hindamise nõuetekohasust […]”.
18. B osa kehtestab lubade andmise standardmenetluse neile taotlejaile, kes soovivad (muu hulgas) läbi viia GMO‑de välikatseid. Seda menetlust täpsustab artikkel 6. Selle artikli asjakohased sätted kõlavad järgmiselt:
„1. Iga isik peab, ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist [mis puudutab inimeste ravimiseks kasutatavaid raviaineid ja ühendeid], enne GMO või GMO‑de kombinatsiooni tahtlikku keskkonda viimist esitama taotluse selle liikmesriigi kompetentsele asutusele, kelle territooriumil GMO‑d või nende kombinatsioon kavatsetakse keskkonda viia.
2. Lõikes 1 märgitud taotluses esitatakse:
a) tehniline toimik, mis sisaldab III lisas kindlaksmääratud andmeid, mis on vajalikud GMO või GMO‑de kombinatsiooni tahtliku keskkonda viimise ohtlikkuse hindamiseks […]
[…]
8. Taotleja võib alustada keskkonda viimist alles siis, kui ta on saanud kompetentse asutuse kirjaliku nõusoleku, ja peab seejuures kinni pidama nõusolekus esitatud tingimustest.
[…].”
19. D osa sisaldab kahte sätet, artiklit 25 ja artikli 31 lõiget 3, mis seavad kohalikele ametiasutustele kohustusi loa andmise menetluse käigus omandatud informatsiooni suhtes.
20. Artikkel 25 puudutab B osas kehtestatud menetluses kompetentsele ametiasutusele esitatud teabe konfidentsiaalsust. See sätestab:
„1. Komisjon ja kompetentsed asutused ei tohi avaldada kolmandatele isikutele käesoleva direktiivi alusel teatatud või vahetatud konfidentsiaalset teavet ning peavad kaitsma saadud andmetega seotud intellektuaalomandi õigusi.
2. Taotleja võib käesoleva direktiivi kohaselt esitatud taotluses märkida, millise teabe avalikustamine võiks kahjustada tema konkurentsivõimet ning mida tuleks järelikult käsitleda konfidentsiaalsena. Sellisel juhul tuleb esitada kontrollitav põhjendus.
3. Kompetentne asutus otsustab pärast nõupidamist taotlejaga, millist teavet tuleb käsitleda konfidentsiaalsena, ja teatab taotlejale oma otsusest.
4. Mingil juhul ei tohi konfidentsiaalsena käsitleda järgmist vastavalt [muu hulgas artiklile 6] […] esitatud teavet:
– […] keskkonda viimise […] koht […].”(11)
21. Artikli 31 lõige 3 kehtestab liikmesriikidele avalikustamiskohustuse. See sätestab:
„Ilma et see piiraks lõike 2 ja IV lisa A osa punkti 7 kohaldamist[(12)],
a) asutavad liikmesriigid avalikud registrid, millesse kantakse GMO‑de B osale vastavad keskkonda viimise kohad.”
22. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab üksnes direktiivi III lisa. See lisa täpsustab teavet, mis tuleb loa taotlemise menetluse käigus esitada kohalikele ametiasutustele. See on jaotatud kaheks osaks. A osa kehtestab teabe, mis tuleb esitada, kui taotlus puudutab GMO‑sid, mis ei ole kõrgemad taimed. B osa kehtestab taotluse jaoks nõutava teabe, mis puudutab kõrgemate taimede GMO‑de keskkonda viimist.
23. III B lisa E osa sätestab siseriikliku kompetentse asutuse poolt nõutava teabe keskkonda viimise koha osas. Täpsemalt sätestab E osa punkt 1, et taotleja peab esitama „[k]eskkonda viimise koha (kohtade) suurus[e] ja asukoh[a]”.(13)
Direktiiv 90/313
24. Kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal reguleeris juurdepääsu liikmesriigi ametiasutuste valduses olevale keskkonnateabele direktiiv 90/313.(14)
25. Direktiivi artikkel 1 sätestab, et selle eesmärk on „tagada vaba juurdepääs riigiasutuste valduses olevale keskkonnateabele ja selle teabe levitamine ning nende põhitingimuste kindlaksmääramine, mille põhjal selline teave tuleks kättesaadavaks teha”.
26. Artikli 2 punkt a määratleb direktiivi kohaldamisala. See sätestab:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) keskkonnateave – […] teave vee, õhu, pinnase, loomastiku, taimestiku, maa ja looduslike kohtade seisundi kohta ning toimingute […] või keskkonda kahjulikult mõjutavate või tõenäoliselt mõjutavate meetmete kohta ning keskkonnakaitseks kavandatud meetmete kohta, kaasa arvatud haldusmeetmed ja keskkonnajuhtimisprogrammid”.
27. Direktiivi 90/313 artikkel 3 kehtestab raamistiku, mille piires peavad liikmesriigid lubama juurdepääsu keskkonnateabele. See kõlab järgmiselt:
„1. Kui käesolevas artiklis ei sätestata teisiti, tagavad liikmesriigid, et riigiasutustelt nõutakse keskkonnateabe kättesaadavaks tegemist kõikidele füüsilistele või juriidilistele isikutele nende taotluse korral ja ilma et nad peaksid oma huvi põhjendama.
[…]
2. Liikmesriigid võivad sätestada, et taotletud teabe andmisest võidakse keelduda, kui see on seotud:
[…]
– avaliku julgeolekuga,
[…]
– kolmanda isiku esitatud materjaliga, kui sellel kolmandal isikul ei ole selle materjali esitamise juriidilist kohustust.
[…]”.
Menetlus
28. Sausheimi vald, Prantsusmaa, Kreeka, Madalmaade ja Poola valitsus ning komisjon esitasid kirjalikke märkusi ja nad kuulati ära 14. oktoobri 2008. aasta kohtuistungil.
Analüüs
29. Esitatud eelotsuse küsimustega soovitakse selgust, kuidas suhestuvad omavahel direktiiv, mis reguleerib GMO‑de tahtlikku keskkonda viimist, ja direktiiv, mis kehtestab juurdepääsu selliseid keskkonda viimisi puudutavale keskkonnateabele.
Esimene küsimus
30. Direktiiv 2001/18 ei ole „teabele juurdepääsu” direktiiv. Selle peamine eesmärk on luua harmoniseeritud õigusraamistik, mille piires võivad liikmesriigid anda loa GMO‑de tahtlikuks keskkonda viimiseks. See sätestab iga üksikjuhtumi korral tekkida võivate potentsiaalsete riskide hindamiskriteeriumid. Direktiivis välja toodud meetmed peavad tagama GMO‑sid kasutavate tööstustoodete turvalise (ja tõhusa) arengu.(15)
31. Selleks kohustab direktiiv iga osapoolt, kes soovib toime panna keskkonda viimise, teavitama selle liikmesriigi pädevaid ametiasutusi, kus taotletav keskkonda viimine aset leiaks. Sellise teabe eesmärk on võimaldada neil ametiasutustel tõhusa riskianalüüsi läbiviimine enne otsustamist, kas lubada taotlejal GMO‑d keskkonda viia.
32. Kui ametiasutustel on vajalik teave, et langetada informeeritud otsus loa andmise või mitteandmise kohta, ja nad on selle otsuse langetanud, kehtestab direktiiv 2001/18 nende suhtes teatud teisesed kohustused, mis puudutavad taotleja esitatud teabe edasist kasutamist.
33. Üks neist on avalikkuse teavitamise kohustus.(16) Avalikkuse teavitamise kohustus on aga mitte iseseisvalt tekkiv, vaid pigem kõrvalkohustus
34. Nüüd aga uurin ma lähemalt direktiivi ülesehitust ja sisu.
35. Osapooled, kes soovivad viia GMO‑sid keskkonda, peavad vastavalt artiklile 6 teavitama liikmesriigi pädevat ametiasutust ja esitama teabetoimiku, et need ametiasutused saaksid langetada informeeritud otsuse, kas lubada keskkonda viimist või mitte.
36. Artikkel 6 viitab III lisale. See lisa näeb ette andmed, mida taotleja peab esitama. See hõlmab muu hulgas keskkonda viimise asukohta.
37. Käesoleval juhul on asjakohane III B lisa sõnastus.(17)
38. III B lisa E osa punkt 1 sätestab, et taotlejad peavad teavitama pädevaid ametiasutusi „keskkonda viimise koha (kohtade) suurus[est] ja asukoh[as]t”.
39. Kui III A lisa (mis kohaldub muudele, kui kõrgemate taimede GMO‑dele) täpsustab, et taotleja peab teavitama kompetentset ametiasutust kavandatava keskkonda viimise „koha (kohtade) geograafili[sest] asend[ist] ja võrkkoordinaa[tidest]”, annab III B lisa üldisema definitsiooni.
40. Mulle tundub, et see on seletatav taotluse toimiku eesmärgiga. Taotleja peab esitama pädevatele ametiasutustele teabe, mida nad vajavad selleks, et viia läbi keskkonnariski hindamine enne keskkonda viimise loa andmist.(18)
41. Detailsuse aste, mida need ametiasutused vajavad, on erinevate juhtumite puhul erinev.(19) Mõnel juhul on võimalik teostada rahuldav keskkonnariski hindamine, kui asukoht on antud kantoni või valla täpsusega. Teistel juhtudel võivad piisavaks osutuda üksnes täpsed koordinaadid.(20)
42. Kui pädevatele ametiasutustele on esitatud keskkonnariski hindamiseks vajalik teave ja nad annavad sobivuse korral loa keskkonda viimiseks, on direktiivis lisasätted, mis reguleerivad selle teabe edasist kasutamist.(21)
43. Artikkel 25 sätestab mitu alust, millele tuginedes võib taotleja paluda ametiasutustel hoiduda tema poolt artiklis 6 ette nähtud ja III lisas täpsustatud loa andmise menetluse käigus esitatud teabe avalikustamisest.
44. Artikli 25 lõige 4 sätestab selle kaitsevõimaluse piirid. Artikli 25 lõige 4 sätestab, et mingil juhul ei tohi avalikkuse eest varjata „keskkonda viimise koht[a]”.
45. Minu hinnangul on artiklis 25 kasutatud mõiste „keskkonda viimise koht” kirjeldav fraas, mida tuleb tõlgendada nõnda, et see viitab tagasi koha osas esitatud teabele, mida ametiasutused nõudsid iga üksikjuhtumi korral loa andmise menetluse käigus keskkonnariski hindamiseks.
46. Kuivõrd artikkel 25 on üldiselt kohaldatav, tuleneb sellest loogiliselt, et artikli 25 lõige 4 kasutab üldmõistet „keskkonda viimise koht”, et hõlmata nii olukordi, kus keskkonnariski hindamiseks piisab üldisemast asukohast kui olukordi, milles tuleb esitada geograafiline asend ja võrkkoordinaadid.(22)
47. Seega ei saa ma nõustuda seisukohaga, mille järgi annab mõiste „koht” liikmesriikidele vaba hindamisruumi leidmaks tasakaalu avaliku julgeoleku kaalutluste ja avalikkuse teabele juurdepääsu õiguse vahel.(23)
48. Artikli 25 lõiget 4 tuleks tõlgendada nõnda, et liikmesriik on kohustatud avalikustama koha osas mis tahes teabe, mida ta III lisa alusel valdab. Üldisemalt paneb direktiiv 2001/18 siseriiklikule pädevale ametiasutusele kohustuse avalikustada teave, mille ta sai selleks, et viia läbi keskkonnariski hindamine ja anda luba keskkonda viimiseks (erandiks on spetsiifilised konfidentsiaalsustingimused, millele viidatakse artikli 25 lõikes 1).
49. Minu pakutud tõlgendusel on kaks tagajärge. Esiteks ei saa siseriiklikke ametiasutusi kohustada avalikustama teavet, mida nad ei valda.(24) Teiseks, kui neile ametiasutustele esitatakse teavet (isegi, kui see toimub loa andmise menetluse käigus), mis ei ole keskkonnariski hindamiseks vajalik, ei kuulu see teave III lisa reguleerimisalasse ning seetõttu ei pea nad direktiivi 2001/18 alusel seda infot taotlevale osapoolele edastama.(25)
50. Artiklit 25 ei saa tõlgendada nõnda, et see toimib asukohta puudutava teabe avalikustamisel filtrina. Pigem tundub mulle, et artiklit 25 tuleb tõlgendada järgmiselt. Artikli 25 lõige 1 seab komisjonile ja liikmesriikide pädevatele ametiasutusele kaks kohustust: kohustuse mitte avalikustada kolmandatele isikutele „käesoleva direktiivi alusel teatatud või vahetatud konfidentsiaalset teavet” ja kohustuse kaitsta saadud andmetega seotud intellektuaalomandi õigusi. Artikli 25 lõiked 2 ja 3 sätestavad menetluse, millega määratakse kindlaks sel moel kaitstud materjali ulatus. Sellest tuleneb, et selles menetluses lähtuvad ametiasutused oma äranägemisest.(26) Oma äranägemisest lähtumine tähendab teatud kaalutlusõiguse kasutamist.
51. Seevastu sätestab artikli 25 lõige 4 selle, mida ei või käsitleda konfidentsiaalsena. Siin on kaalutlusõiguse teostamine või oma äranägemisest lähtumine välistatud. Siseriiklikele ametiasutustele ei ole antud õigust filtreerida artikli 25 lõikes 4 nimetatud teavet ega otsustada milliseid osi (näiteks) GMO‑de seirekavadest ja hädaolukordadele reageerimise kavadest ei avalikustata. Vastupidi, neile kirjutatakse ette, et „mingil juhul” ei tohi seda teavet käsitleda konfidentsiaalsena. Olukorras, kus pädevatele ametiasutustele on loa taotlemise menetluse käigus esitatud teavet, selleks et viia läbi keskkonnariski hindamine, mis kuulub artikli 25 lõike 4 reguleerimisalasse, ei oma ametiasutused minu hinnangul kaalutlusõigust selle infoga ümberkäimise suhtes. Seda ei tohi käsitleda konfidentsiaalsena.
52. Seisukohta, et keskkonda viimise kohta ei tohi mingil juhul käsitleda konfidentsiaalsena, toetab ka artikli 31 lõike 3 punkt a. See säte kohustab liikmesriike „asuta[ma] avalikud registrid, millesse kantakse GMO‑de B osale vastavad keskkonda viimise kohad”.(27) Seda kohustust oleks selgelt võimatu täita, kui keskkonda viimise koha teave võiks jääda artikli 25 lõike 1 alusel konfidentsiaalseks.
53. Leian, et direktiivide 90/220 ja 2001/18 alusel on liikmesriikide pädevad ametiasutused kohustatud keskkonda viimise koha teabe avalikkusele kättesaadavaks tegema sama täpsusastmega, kui oli vajalik keskkonnariski hindamise läbiviimiseks loa andmise menetluses.
Teine küsimus
54. Erinevalt direktiivist 2001/18 (mis tegeleb peamiselt loa andmise menetlustega GMO‑de turvaliseks keskkonda viimiseks), on direktiivi 90/313 konkreetne eesmärk selle peakirjast tulenevalt võimaldada ühiskonna liikmetele juurdepääs ametiasutuste valduses olevale keskkonnateabele. Direktiivi raamistik võimaldab juurdepääsu teabele, sätestades samas teatud arvu erandeid, mis võimaldavad liikmesriikidel teatud tingimustel sellise teabe avalikustamisest keelduda.
55. Nende direktiivide eesmärk on võimaldada juurdepääs teabele, mida muul juhul ei avalikustataks. Selleks ei ole täiendava aluse andmine, piiramaks avalikkuse juurdepääsu teabele, mis muul juhul kuuluks avalikustamisele.(28)
56. Liikmesriik ei saa tugineda direktiivide 90/313 ja 2003/4 sätetele, et keelata juurdepääs teabele, mis direktiivide 2001/18 ja 90/220 kohaselt peaks olema avalik.
57. Sellest tulenevalt ei nõustu ma Sausheimi valla ning Prantsusmaa, Kreeka ja Poola valitsuse väitega, mille kohaselt direktiivi 2001/18 artikkel 25 sätestab teatud alused avalikustamise piiramiseks (intellektuaalomand, konkurents, taotleja majandushuvid), samal ajal kui direktiivi 90/313 artikkel 3 sätestab muud alused (sh avalik julgeolek). See argument ei järgi direktiivi 2001/18 ülesehitust ega viisi, kuidas see suhestub keskkonnateabele juurdepääsu puudutavate direktiividega.(29)
58. Kui liikmesriigi ametiasutusel on rohkem teavet, kui nad on kohustatud direktiivi 2001/18 alusel avalikustama, muutub asjakohaseks direktiiv 90/313.(30) Taotluse sellisele teabele juurdepääsuks saab teha vaid siseriikliku õiguse sätete alusel, millega võetakse üle direktiiv 90/313.
59. Siis võib liikmesriik tugineda direktiivi 90/313 artikli 3 lõikes 2 sätestatud alustele, et õigustada keskkonda viimist puudutava teabe avalikustamisest keeldumist, tingimusel et artikli muud nõuded on täidetud. Avalikku julgeolekut puudutav piirang (üks artikli 3 lõikes 2 nimetatud alustest) katab minu hinnangul olukordi, milles keskkonda viimise täpse koha avalikustamine viiks selle ebaseadusliku hävitamiseni.
60. On selge, et minu pakutud tõlgendus võib mõnel juhul jätta asjaomased liikmesriigid olukorda, milles neil puudub muu võimalus täpse keskkonda viimise koha avalikustamise kõrval. Istungil viitasid Prantsusmaa ja Madalmaade valitsus, et asukoha täpne avalikustamine võib viia põllukultuuride hävitamiseni. Sellise tegevuse laiaulatuslikkuse korral aeglustaks see GMO‑de arendamist. Nad rõhutasid, et pärast sündmust rakendatud karistuslikud meetmed – nagu näiteks kriminaalkaristused põllukultuuri hävitamise korral – ei ole tingimata tõhusad nn öko-sõdalaste vastu.
61. Teabele juurdepääsu võimaldamine võib tähendada seda, et tuleb leppida mõningase riskiga väiksema turvalisuse osas. Kui kogemus näitab, et praegune regulatsioon ei toimi, on ühenduse seadusandjal võimalik kohandada tasakaalu GMO-de põllukultuuride arengu edendamise ja avalikkuse keskkonnateabele juurdepääsu vahel.
62. EÜ artikkel 95(31) lubab liikmesriigil, kes seisab silmitsi tõsise avaliku korra probleemiga, säilitada siseriiklikud meetmed, mis kehtestavad GMO‑de keskkonda viimise täpse teabe osas rangemad piirid. Kui liikmesriik seda võimalust kasutaks ning avalikustaks pidevalt üldisema asukoha, jääks mis tahes täpsem avalikustamata teave direktiivi 90/313 kohaldamisalasse. Siis oleks liikmesriigil võimalik nende direktiivide avaliku julgeoleku erandi alusel avalikustamisest keelduda.
63. Iga liikmesriik, kes soovib sel moel siseriiklikud meetmed säilitada, peab järgima EÜ artiklis 95 sätestatud kohustuslikku menetlust. Prantsusmaa valitsus ei ole seda võimalust kasutanud.(32)
64. Viimaks ei ole ma teadlik ühestki ühenduse õiguse üldpõhimõttest, millele pädevad siseriiklikud ametiasutused võiksid tugineda õigustamaks kõnealuse teabe avalikustamisest keeldumist. Menetluse käigus ei ole ükski märkusi esitanud osapool selliseid põhimõtteid maininud ega neile tuginenud.
Ettepanek
65. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. „Koht”, kus toimub geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimine, mida Euroopa parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 25 kohaselt ei tohi käsitleda konfidentsiaalsena, vastab piirkonnale, millele viidatakse selle direktiivi artiklis 6 sätestatud menetluse raames pädevatele ametiasutustele esitatud taotluses.
2. Liikmesriigid ei saa keelduda sellise asukohta puudutava teabe avalikustamisest, mille avalikustamine on direktiivi 2001/18 järgi kohustuslik, tuginedes avaliku julgeoleku kaitsmist puudutavale erandile nõukogu 7. juuni 1990. aasta direktiivis 90/313/EMÜ, mis käsitleb vaba juurdepääsu keskkonnateabele.