EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
3. oktoober 2013(*)
Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Kohtualluvus – Lepinguväline kahju – Autori varalised õigused – Kaitstud teost reprodutseeriv andmekandja – Internetis avaldamine – Kahju tekkimise paiga kindlaksmääramine
Kohtuasjas C‑170/12,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour de cassation’i (Prantsusmaa) 5. aprilli 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. aprillil 2012, menetluses
Peter Pinckney
versus
KDG Mediatech AG,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud J. Malenovský, U. Lõhmus, M. Safjan (ettekandja) ja A. Prechal,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– Pinckney, esindaja: avocat J. de Salve de Bruneton,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja B. Beaupère-Manokha,
– Kreeka valitsus, esindaja: S. Chala,
– Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,
– Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja M. Szpunar,
– Euroopa Komisjon, esindaja: A.‑M. Rouchaud‑Joët,
olles 13. juuni 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, 16.1.2001, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „määrus”) artikli 5 punkti 3.
2 Taotlus on esitatud Prantsusmaal elava P. Pinckney ja Austrias asutatud äriühingu KDG Mediatech AG (edaspidi „Mediatech”) vahelises kohtuvaidluses selle äriühingu poolt P. Pinckney varalisele autoriõigusele väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõude üle.
Õiguslik raamistik
Määrus
3 Määruse põhjendustes 2, 11, 12 ja 15 on märgitud:
„(2) Teatavad erinevused kohtualluvust ja kohtuotsuse täitmist käsitlevates siseriiklikes eeskirjades takistavad siseturu häireteta toimimist. Olulised on sätted, millega ühtlustataks eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades ning lihtsustataks vorminõudeid, et käesoleva määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.
[...]
(11) Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida kohtualluvuse konflikte, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt määratletud.
(12) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.
[...]
(15) Harmoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. […]”
4 Kohtualluvuse eeskirjad on esitatud määruse II peatükis, kuhu kuuluvad artiklid 2–31.
5 Määruse II peatüki 1. jakku „Üldsätted” kuuluva artikli 2 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”
6 Määruse samasse jakku kuuluva artikli 3 lõige 1 sätestab:
„Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.”
7 Määruse II peatüki 2. jaos asub muu hulgas artikkel 5. Selle artikli punkt 3 näeb ette:
„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:
[…]
3) lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda”.
Direktiiv 2001/29/EÜ
8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivis 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) on II peatükk „Õigused ja erandid”, millesse kuuluvad muu hulgas artiklid 2–4, mis käsitlevad vastavalt õigust teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha ning levitamisõigust.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9 P. Pinckney, kes elab Toulouse’is (Prantsusmaa), väidab, et ta on Aubrey Small ansambli poolt vinüülplaadile salvestatud 12 laulu autor, helilooja ja esitaja.
10 Olles avastanud, et kõnealused laulud on ilma tema loata reprodutseeritud laserplaatidel (edaspidi ka „CD‑d”), mille Mediatech valmistas Austrias ning mida Ühendkuningriigi äriühingud Crusoe ja Elegy seejärel turustasid erinevatel veebilehtedel, mis on juurdepääsetavad ka P. Pinckney Toulouse’is asuvast elukohast, esitas ta 12. oktoobril 2006 Mediatech’i vastu hagi Tribunal de grande instance de Toulouse’ile (Toulouse’i esimese astme kohus), ning nõudis tema autoriõigusele tekitatud kahju hüvitamist.
11 Mediatech esitas vastuväite, et see asi ei kuulu Prantsuse kohtute alluvusse. Tribunal de grande instance de Toulouse’i asja ettevalmistava kohtuniku 14. veebruari 2008. aasta määrusega lükati see vastuväide tagasi põhjendusega, et ainuüksi asjaolu, et P. Pinckney sai neid plaate oma Prantsusmaal asuvas elukohas Prantsusmaa üldsusele avatud veebilehe kaudu osta, oli piisav, et tõendada olulise seose olemasolu asjaolude ja väidetava kahju vahel, andes aluse selle kohtu pädevusele.
12 Mediatech esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse väites, et CD‑d olid valmistatud Austrias, kus on tema asukoht, ühe Ühendkuningriigi äriühingu tellimusel, kes turustab neid ühe veebilehe vahendusel. Nii on tema sõnul pädevad kas Austrias asuva kostja elukohajärgsed kohtud või kahju tekkimise paiga järgsed kohtud, ehk selle paiga kohtud, kus etteheidetav tegu toime pandi, milleks on Ühendkuningriik.
13 Cour d’appel de Toulouse (Toulouse’i apellatsioonikohus) leidis oma 21. jaanuari 2009. aasta otsuses, et Tribunal de grande instance de Toulouse ei ole selles asjas pädev, kuna kostja asukoht on Austrias ja kahju tekkimise paik ei saa olla Prantsusmaal, ning et ei ole vaja uurida Mediatech’i ning äriühingute Crusoe ja Elegy vastutuse küsimust, kuna ei ole väidetud, et viimased tegid Mediatech’iga koostööd.
14 P. Pinckney esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, viidates määruse artikli 5 punkti 3 rikkumisele. Ta väidab, et Prantsuse kohtu pädevus on põhjendatud ning et tema hagi jäeti alusetult läbi vaatamata.
15 Nendel tingimustel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [määruse] artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kui varalisi autoriõigusi on veebilehel avaldatud teabesisuga väidetavalt rikutud,
– siis võib isik, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, esitada kahju hüvitamise hagi kohtusse igas liikmesriigis, mille territooriumil on või oli internetis avaldatud teabesisu juurdepääsetav, ning nõuda vaid selle kahju hüvitamist, mis tekkis selle liikmesriigi territooriumil, mille kohtusse ta pöördus,
või
– on lisaks vaja, et see teabesisu oleks või oleks olnud suunatud üldsusele selle liikmesriigi territooriumil, või et ilmneks mõni muu seos?
2. Kas vastus esimesele küsimusele on sama, kui väidetav autori varaliste õiguste rikkumine ei tulene elektroonilise teabesisu veebilehel avaldamisest, vaid nii nagu käesolevas asjas, veebilehel sellise andmekandja müügiks pakkumisest, millel see teabesisu on reprodutseeritud?”
Eelotsuse küsimused
Vastuvõetavus
16 Austria valitsus esitas väite, et eelotsuse küsimused ei ole vastuvõetavad. Tema sõnul on need põhikohtuasja asjaolusid arvestades hüpoteetilised, kuna ei puuduta mitte Mediatech’i toime pandud reprodutseerimistegu, vaid hilisemaid levitamistegusid, mille panid toime asjaomased Ühendkuningriigi äriühingud. Põhikohtuasja asjaolude kirjeldusest ei selgu, et Mediatech oleks organiseerinud CD‑de levitamise nende äriühingute poolt või et tal oleks nendega mis tahes seos.
17 Selle valitsuse arvates on esimene eelotsuse küsimus igal juhul vastuvõetamatu, kuna lähtub valest eeldusest, et elektrooniline teabesisu ehk teos kui selline avaldati veebilehel, kuigi põhikohtuasjas käsitletav pakkumus puudutas vaid andmekandjat, millel see teabesisu on reprodutseeritud.
18 Selle kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab Euroopa Kohus jätta liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑11/07: Eckelkamp jt, EKL I‑6845, punkt 28, ja 20. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑259/12: Rodopi-M 91, punkt 27).
19 Euroopa Kohus on veel täpsustanud, et eelotsuse küsimuse mõte ei ole anda juhendavaid arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, vaid küsimus esitatakse vajadusest vaidluse tõhusa lahenduse järele (2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑459/07: Elshani, EKL I‑2759, punkt 42).
20 Käesoleval juhul on selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohtusse pöörduti väitega, et autori varalisi õigusi on rikutud sellega, et veebilehel pakuti kaitstud teost reprodutseerivat andmekandjat, ning põhikohtuasja vaidluse esemeks on küsimus sellest, kas Prantsuse kohtud on pädevad seda küsimust menetlusse võtma. Euroopa Kohtule teada olevatest asjaoludest ilmneb, et selle vaidluse lahend sõltub sellest, milline vastus antakse eelotsuse küsimustele, mis on kõigepealt vaja ümber sõnastada.
21 Seega on esitatud eelotsuse küsimused vastuvõetavad.
Põhiküsimus
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustes, mis vajavad ümbersõnastamist, selgitust, kas määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kui autori varalisi õigusi, mis on kaitstud selles liikmesriigis, kus kohtusse pöörduti, on väidetavalt rikutud, siis on see kohus pädev menetlema kahju hüvitamise hagi, mille teose autor on esitanud teises liikmesriigis asutatud äriühingu vastu, kes on selles teises liikmesriigis reprodutseerinud selle teose andmekandjale, mida müüvad kolmandas liikmesriigis asutatud äriühingud veebilehe kaudu, millele on juurdepääs ka nimetatud kohtu tööpiirkonnas.
23 Nendele küsimustele vastamiseks tuleb meenutada, et esiteks tuleb määruse sätteid tõlgendada autonoomselt, võttes arvesse määruse süsteemi ja eesmärke (16. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑228/11: Melzer, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Erandina määruse artikli 2 lõikes 1 toodud üldpõhimõttest, mis omistab kohtualluvuse selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil on kostja alaline elukoht, näeb määruse II peatüki 2. jagu ette teatava hulga valikulisi kohtualluvusi, mille hulgas esineb ka määruse artikli 5 punktis 3 sätestatud kohtualluvus (eespool viidatud kohtuotsus Melzer, punkt 23).
25 Kuna kohtualluvuse määramisel selle paiga järgi, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda, on tegemist valikulise kohtualluvusega, tuleb seda tõlgendada kitsalt ning tõlgendus ei tohi minna kaugemale määruses otseselt ette nähtud juhtudest (eespool viidatud kohtuotsus Melzer, punkt 24).
26 Tuleb ka meenutada, et määruse artikli 5 punktis 3 kasutatud väljendis „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda” on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse paika, millest tulenevalt võib hageja omal valikul kaevata kostja kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse (eespool viidatud kohtuotsus Melzer, punkt 25).
27 Selles osas on väljakujunenud kohtupraktikas leitud, et määruse artikli 5 punktis 3 ette nähtud kohtualluvuse reegel põhineb vaidluse ning kahjustava sündmuse toimumise või toimuda võimise paiga kohtute vahelisel eriti tihedal seosel, mistõttu on tõrgeteta õigusemõistmise tagamiseks ja menetluse nõuetekohaseks kujundamiseks põhjendatud omistada kohtualluvus nendele kohtutele (eespool viidatud kohtuotsus Melzer, punkt 26).
28 Kui tuvastatakse üks käesoleva otsuse punktis 26 meenutatud kohtupraktikas tunnustatud seostest, siis sellega peaks olema võimalik kindlaks määrata kohtualluvus, mis on objektiivselt parimas kohas hindamaks, kas menetluse vastaspoole puhul on täidetud vastutust põhjustavad asjaolud; asja saab menetlusse võtta vaid see kohus, kelle tööpiirkonnas esineb vastav seos (vt selle kohta 25. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑133/11: Folien Fischer ja Fofitec, punkt 52).
29 Tuleb märkida, et erinevalt eespool viidatud kohtuotsuse Melzer asjaoludest ei puuduta käesolev põhikohtuasi võimalust kutsuda mõni väidetavatest toimepanijatest asja menetlevasse kohtusse kahju põhjustanud sündmuse paiga alusel. On nimelt selge, et viimati nimetatud paik ei asu selle kohtu tööpiirkonnas, kuhu P. Pinckney pöördus. Samas tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas see kohus on väidetava kahju tekkimise paiga alusel pädev.
30 Seega tuleb määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamiseks konkreetselt kindlaks määrata need tingimused, milles tekkis autoriõiguse väidetavast rikkumisest põhjustatud kahju või kahju tekkimise oht muus liikmesriigis kui see, kus kostja reprodutseeris autori teose andmekandjale, mis seejärel müüdi veebilehe vahendusel, mis oli juurdepääsetav ka selle kohtu piirkonnas, kelle poole pöörduti.
31 Euroopa Kohus on juba tõlgendanud määruse artikli 5 punkti 3 seoses väidetega interneti teel toime pandud rikkumistest, mistõttu võis kahju tekkida mitmes eri paigas (vt 25. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑509/09 ja C‑161/10: eDate Advertising ja Martinez, EKL 2011, lk I‑10269, ning 19. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑523/10: Wintersteiger,).
32 Viidatud kohtupraktikast tuleneb, et esiteks võib kahju tekkimise paik selle sätte tähenduses varieeruda sõltuvalt selle õiguse laadist, mida on väidetavalt rikutud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Wintersteiger, punktid 21–24).
33 Teiseks sõltub oht, et kahju tekib teises liikmesriigis, sellest, kas väidetav rikutud õigus on selles liikmesriigis kaitstud (vt eespool viidatud kohtuotsus Wintersteiger, punkt 25).
34 Kolmandaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 27 meenutatud eesmärkidele sõltub kahju tekkimise paiga kindlaksmääramine – omistamaks kohtule pädevust lahendada väidetavat lepinguvälist kahju puudutavat hagi – ka sellest, milline kohus on rikkumist käsitleva väite põhjendatuse hindamiseks parimas olukorras (eespool viidatud kohtuotsused eDate Advertising ja Martinez, punkt 48, ja Wintersteiger, punkt 27).
35 Neid põhimõtteid rakendades tegi Euroopa Kohus selle kahju tekkimise paiga kindlaksmääramisel, mis väidetavalt on põhjustatud interneti vahendusel, vahet isikuõigustel ja intellektuaal‑ ja tööstusomandi õigustel.
36 Kui isikuõigusi, mis on kaitstud kõigis liikmesriikides, on väidetavalt rikutud internetis avaldatud teabesisuga, siis võib see isik pöörduda kahju hüvitamise nõudega iga liikmesriigi kohtusse, mille territooriumil on või oli internetis avaldatud teabesisu kättesaadav. Neil kohtutel on pädevus hinnata vaid kahju, mis tekkis selle riigi territooriumil, mille kohtusse on pöördutud (vt eespool viidatud kohtuotsus eDate Advertising ja Martinez, punkt 52). Pealegi, kuna internetis teabesisu avaldamisega isikuõigustele tekitatud kahju saab kõige paremini hinnata selle paiga kohus, kus on isiku huvide kese, siis võib väidetav kannatanu põhjustatud kogukahju sissenõudmiseks pöörduda vaid selle paiga kohtusse (eespool viidatud kohtuotsus eDate Advertising ja Martinez, punkt 48).
37 Seevastu väide, et on rikutud intellektuaal‑ ja tööstusomandi õigusi, mille puhul piirdub registreerimisega antud kaitse vastava liikmesriigi territooriumiga, tuleb esitada selle liikmesriigi kohtusse. Asjaomase registreeringu teinud liikmesriigi kohtud on kõige paremas olukorras hindamaks, kas kõnealust õigust on tegelikult rikutud (vt selle kohta seoses siseriiklike kaubamärkidega eespool viidatud kohtuotsus Wintersteiger, punktid 25 ja 28).
38 Nüüd tuleb kontrollida, millisel määral kohalduvad eespool viidatud pretsedendid väidetele autoriõiguste kahjustamisest.
39 Kõigepealt tuleb märkida, et autori varalised õigused alluvad sarnaselt siseriikliku kaubamärgi õigustega territoriaalsuse põhimõttele. Samas tuleb neid varalisi õigusi, muu hulgas tulenevalt direktiivist 2001/29, kaitsta automaatselt kõigis liikmesriikides, kuna vastavalt igas neist riikidest võidakse neid rikkuda, sõltuvalt kehtivast materiaalõigusest.
40 Sellega seoses tuleb kõigepealt täpsustada, et esiteks see, kas niisugustel asjaoludel, milles võib jõuda järeldusele, et selles liikmesriigis kaitstud õigust, mille kohtusse pöörduti, on rikutud, ja teiseks see, kas käsitletav rikkumine on kostjale süükspandav, selgub hagi sisulisel läbivaatamisel pädeva kohtu poolt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Wintersteiger, punkt 26).
41 Etapis, kus hinnatakse, kas kohus on kahju hüvitamise hagi menetlemiseks pädev, ei saa kahju tekkimise paiga kindlaksmääramine määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses sõltuda asja sisulise lahendamise kriteeriumidest, mida selles sättes ei käsitleta. See säte näeb ainsa tingimusena nimelt ette, et kahju on tekkinud või võib tekkida.
42 Niisiis ei nõua nimetatud määruse artikli 5 punkt 3 – erinevalt selle määruse artikli 15 lõike 1 punktist c, mida tõlgendati 7. detsembri 2010. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑585/08 ja C‑144/09: Pammer ja Hotel Alpenhof (EKL 2010, lk I‑12527) – muu hulgas seda, et vaidlusalune tegevus oleks „suunatud” sellesse liikmesriiki, kus kohtusse pöörduti.
43 Sellest tuleneb, et autori varalise õiguse väidetava rikkumise osas on lepinguvälise kahju hüvitamise hagi lahendamise kohtualluvus juba kindlaks määratud selle kohtu kasuks, kuhu pöörduti, kui liikmesriik, kelle territooriumil see kohus asub, kaitseb neid varalisi õigusi, millele hageja tugineb, ning kui väidetav kahju võib tekkida selle kohtu tööpiirkonnas.
44 Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tuleneb see oht eelkõige võimalusest hankida asja menetleva kohtu tööpiirkonnas juurdepääsetava veebilehe vahendusel endale selle teose reproduktsioon, millega seonduvad õigused, millele autor tugineb.
45 Kui aga liikmesriik, mille kohtusse pöörduti, pakub kaitset vaid oma territooriumil, siis on selle kohtud pädevad tuvastama vaid oma asukohaliikmesriigis tekitatud kahju.
46 Kui see kohus oleks pädev tuvastama ka teiste liikmesriikide territooriumil tekitatud kahju, asendaks ta teiste liikmesriikide kohtuid, kuigi nemad on määruse artikli 5 punkti 3 ja territoriaalsuse põhimõtte alusel põhimõtteliselt pädevad tuvastama nende endi territooriumil tekitatud kahju ning nad on paremas olukorras esiteks hindamaks, kas asjaomases liikmesriigis tagatud autori varalisi õigusi on tegelikult rikutud, ja teiseks määramaks kindlaks tekitatud kahju liigi.
47 Eeltoodust lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kui autori varalisi õigusi, mis on kaitstud selles liikmesriigis, kus kohtusse pöörduti, on väidetavalt rikutud, siis on see kohus pädev lahendama kahjunõuet, mille teose autor on esitanud teises liikmesriigis asutatud äriühingu vastu, kes on selles teises liikmesriigis reprodutseerinud selle teose andmekandjale, mida müüvad kolmandas liikmesriigis asutatud äriühingud veebilehe kaudu, millele on juurdepääs ka nimetatud kohtu tööpiirkonnas. Nimetatud kohus on pädev tuvastama vaid oma asukohaliikmesriigis tekitatud kahju.
Kohtukulud
48 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kui autori varalisi õigusi, mis on kaitstud selles liikmesriigis, kus kohtusse pöörduti, on väidetavalt rikutud, siis on see kohus pädev lahendama kahjunõuet, mille teose autor on esitanud teises liikmesriigis asutatud äriühingu vastu, kes on selles teises liikmesriigis reprodutseerinud selle teose andmekandjale, mida müüvad kolmandas liikmesriigis asutatud äriühingud veebilehe kaudu, millele on juurdepääs ka nimetatud kohtu tööpiirkonnas. Nimetatud kohus on pädev tuvastama vaid oma asukohaliikmesriigis tekitatud kahju.
Allkirjad