KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 26. juunil 2012(1)
Kohtuasi C‑199/11
Euroopa Liit, keda esindab Euroopa Komisjon
versus
Otis NV,
General Technic-Otis Sàrl (GTO),
Kone Belgium NV,
Kone Luxembourg Sàrl,
Schindler NV,
Schindler Sàrl,
ThyssenKrupp Liften Ascenseurs NV ja
ThyssenKrupp Ascenseurs Luxembourg Sàrl
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank van Koophandel te Brussel (Belgia))
Euroopa Liidu esindamine siseriiklikes kohtutes – Komisjoni pädevus – EÜ artikkel 282 – Komisjoni poolt ametlikult tuvastatud konkurentsivastane tegevus – Lepinguvälise vastutuse hagi, mille komisjon esitas liitu esindades – Komisjoni sanktsioonide määramise pädevus konkurentsi valdkonnas – Harta artikkel 47 – Kohtu sõltumatus – Liidu kohtute ja siseriiklike kohtute kontrolli ulatus – Poolte võrdsus
1. Rechtbank van Koophandel te Brussel esitas seoses liitu esindava komisjoni kahjuhüvitisnõudega mitme liftitootja vastu Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, mis koosneb kahest küsimusest, mis seonduvad esiteks liidu siseriiklikus kohtus esindamise ning teiseks kohtu sõltumatuse ja sellise tsiviilkohtumenetluse poolte võrdsusega, kus liit nõuab lepinguvälise kahju hüvitamist.
2. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada saada, kas komisjon on pädev liitu kohtus esindama, vaatamata sellele, et tekitatud kahju seondub liidu eri institutsioonide ja organite sõlmitud lepingutega. Nii peab Euroopa Kohus tegema otsuse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 282 ning ELTL artikli 335 ajalise ulatuse ja sisu kohta seoses menetlustega, mis on algatatud siseriiklikes kohtutes enne Lissaboni lepingu jõustumist.
3. Eripärasem ja esimesega võrreldes keerulisem on küsimus kohtu sõltumatuse ja poolte võrdsuse kohta, mis seondub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47. Euroopa Kohus peab otsustama, kas liidu suhtes kehtivad siseriiklikele kohtutele kahju hüvitamise nõude esitamisel teatud tingimused, kui tekitatud kahju aluseks on liidu institutsiooni poolt tuvastatud konkurentsivastane tegevus. Põhikohtuasja kostjad väidavad, et kuivõrd komisjon ise võttis vastu siduva otsuse, millega tuvastatakse EÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) rikkumine, siis toimib ta eelisõigusega hagejana, moonutades siseriikliku kohtu kohtumõistmise pädevust ning samuti menetluse poolte vahelist tasakaalu.
I. Õiguslik raamistik
4. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 282 sätestas:
„Ühendusel on igas liikmesriigis kõige laialdasem õigus- ja teovõime, mis vastavalt selle riigi seadustele antakse juriidilistele isikutele; eriti võib ühendus omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisvara ning olla kohtus hagejaks ja kostjaks. Sel eesmärgil esindab ühendust komisjon.”
5. Alates 1. detsembrist 2009 asendati EÜ artikkel 282 Lissaboni lepingu jõustumise tagajärjel praegu kehtiva ELTL artikliga 335, mis sätestab:
„Liidul on igas liikmesriigis kõige laialdasem õigus- ja teovõime, mis vastavalt selle riigi seadustele antakse juriidilistele isikutele; eelkõige võib liit omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisasju ning olla kohtus menetlusosaliseks. Sel eesmärgil esindab liitu komisjon. Iga institutsioon esindab liitu siiski oma haldusliku iseseisvuse alusel oma tegevusalaga seotud küsimustes.”
6. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele” lõige 1 sätestab järgmist:
„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.”
7. Määrus nr 1/2003 konkurentsieeskirjade kohaldamise kohta(2) näeb artiklis 16 „Ühenduse konkurentsiõiguse ühetaoline kohaldamine” ette järgmist:
„1. Kui siseriiklikud kohtud teevad asutamislepingu artiklite 81 või 82 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. Nad peavad vältima ka otsuseid, mis võivad olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames. Sellega seoses võib siseriiklik kohus kaaluda oma menetluse peatamist. See kohustus ei piira asutamislepingu artiklist 234 tulenevaid õigusi ja kohustusi.
2. Kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad asutamislepingu artiklite 81 või 82 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.”
II. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
8. Komisjon algatas mitme kaebuse alusel 2004. aastal uurimismenetluse, et selgitada välja, kas liftide ja eskalaatorite nelja peamise Euroopa tootja (Kone, Otis, Schindler ja ThyssenKrupp) tegevus on konkurentsivastane. Uurimismenetlus lõpetati 21. veebruari 2007. aasta otsusega, millega määrati kõnealusele neljale ettevõtjale sanktsioonid Euroopa Ühenduse asutamislepingu tolleaegse artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikkel 101) eriti raske rikkumise eest.(3)
9. Asjaomased äriühingud esitasid selle otsuse peale tühistamishagid Üldkohtule, kes jättis need 13. juuli 2011. aasta kohtuotsustega rahuldamata.(4) Üldkohus lükkas tagasi kõik hagejate esitatud tühistamisväited, võttes üksnes osaliselt vastu ThyssenKruppi esitatud väite sanktsiooni suuruse kohta, millest tulenevalt ta sanktsiooni vähendas.(5)
10. Komisjon esitas tolleaegset Euroopa Ühendust esindades 20. juunil 2008 Belgia kohtule hagi, milles nõudis nimetatud äriühingutelt kahjuhüvitist summas 7 061 688 eurot. Komisjon väitis, et kostjatest äriühingute õigusvastaselt kokku lepitud konkurentsivastane tegevus oli tolleaegsele Euroopa Ühendusele tekitanud Belgias ja Luksemburgis finantskahju. Euroopa Ühendus oli nimelt sõlminud mitu avalik‑õiguslikku lepingut liftide ja eskalaatorite paigaldamiseks, hoolduseks ja renoveerimiseks Euroopa institutsioonide eri ehitistes, mis asuvad nimetatud riikides, kusjuures lepingute hind oli komisjoni seisukohast tema poolt õigusvastaseks tunnistatud kokkuleppe tõttu turuhinnast kõrgem.
11. Kostjatest äriühingud vaidlesid hagile vastu, vaidlustades komisjoni pädevuse esindada kohtus Euroopa Ühendust. Samuti viitasid kostjad Belgia kohtu erapooletuse puudumisele ning poolte võrdsuse põhimõtte rikkumisele, mis tuleneb nende arvates komisjoni erilisest positsioonist EÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) rikkumise menetluse raames.
12. Kostjate selliseid vastuargumente arvestades otsustas Rechtbank van Koophandel te Brussel esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.
III. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
13. Rechtbank van Koophandel te Brusseli eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 28. aprillil 2011 ning sellega esitati järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a. Asutamislepingu artikkel 282, nüüd artikkel [3]35, näeb ette, et liitu esindab komisjon; – ühelt poolt ELTL artikkel 335 ja teiselt poolt finantsmääruse artiklid 103 ja 104 sätestavad, et iga institutsioon esindab liitu oma tegevusalaga seotud küsimustes, mille tagajärjel saavad institutsioonid – eksklusiivselt või mitte – olla kohtus menetlusosalised; ei ole kahtlust, et kartelli loomise tulemusel töövõtjatele jt liiga kõrgete hindade maksmine kuulub mõiste „pettus” alla – Belgia õiguses kehtib lex specialis generalibus derogat põhimõte –, kuivõrd viidatud õiguspõhimõte on kohaldatav ka liidu õiguses, siis kas ei oleks pidanud hagid esitama asjaomased institutsioonid (välja arvatud juhtudel, mil komisjon oli ise hankija)?
b. (Teise võimalusena esitatud küsimus.) Kas institutsioonide huvide kaitsmiseks kohtus ei oleks komisjonil pidanud olema vähemalt volitus nende esindamiseks?
2. a. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõige 1 tagavad igaühele õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele, millest tuleneb põhimõte, et mitte keegi ei või olla kohtunik iseenda kohtuasjas. Kas selle põhimõttega on kooskõlas, et komisjon on esimeses etapis konkurentsi üle järelevalve teostaja ja kohaldab seoses etteheidetud tegevusega ehk kartelli loomisega, millega rikutakse asutamislepingu artiklit 81 (nüüd artikkel 101), sanktsiooni, olles kõnealuses menetluses teostanud ise uurimise, et seejärel teises etapis valmistada ette kahju hüvitamise menetlust siseriiklikus kohtus ja teha otsus hagi esitamise kohta, kui komisjoni üks ja sama ametnik on vastutav mõlema omavahel seotud asja eest, arvestades peale selle ka seda, et siseriiklikule kohtule, kelle poole on pöördutud, on sanktsiooni kohaldamise otsus siduv?
b. (Teise võimalusena esitatud küsimus.) Kui vastus teise küsimuse punktile a on [eitav], seega kui esineb vastuolu, siis kuidas saab isik (komisjon ja/või institutsioonid ja/või liit), kellele on õigusvastase teoga (kartelli loomisega) kahju tekitatud, esitada liidu õiguse alusel kahju hüvitamise nõuet, mille puhul on samuti tegemist põhiõigusega?”
14. Kirjalikke märkusi esitasid põhikohtuasja kostjad (Schindler NV, Otis NV, ThyssenKrupp Liften Ascenseurs NV ja Kone Belgium NV) ja komisjon.
15. Avalik kohtuistung toimus 14. märtsil 2012 ning seal esitasid suulisi märkusi kõik põhikohtuasja pooled ning nõukogu.
IV. Esimese küsimuse analüüs
16. Esimene küsimus, mis tuleb lahendada, seondub juba tühistatud EÜ artikli 282 tõlgendamisega ning selle suhtega praegu kehtiva samaväärse sättega: ELTL artikliga 335.
17. Rechtbanki esitatud küsimus koosneb tegelikult kahest osast: üks seondub EÜ artikli 282 ajalise kohaldamisalaga siseriiklikus kohtus enne 1. detsembrit 2009 – st enne uue ELTL artikli 335 jõustumist – algatatud kohtumenetluste puhul ning teine EÜ artikli 282 tõlgendamisega. Käsitlen neid küsimusi eraldi.
A. EÜ artikli 282 ajaline kohaldamisala
18. Esimene küsimus, milles ma pean seisukoha võtma, seondub EÜ artikli 282 ajalise kohaldamisalaga, sest komisjon esitas Rechtbankile hagi 20. juunil 2008, st poolteist aastat enne ELTL artikli 335 jõustumist.
19. On teada, et ELTL artikliga 335, millega sätestati esmase õiguse tasandil juba varem väljakujunenud tava, et liitu esindavad eri institutsioonid, keda on selleks nõuetekohaselt volitatud, koos nüanssidega, mis ei ole käesolevas asjas olulised, muudeti kardinaalselt EÜ artiklis 282 sätestatud reeglit. EÜ asutamislepingu alusel esindas ühendust komisjon, aga praegu on esindamise õigus kõigil liidu institutsioonidel. Seega on meil siin tegemist liidu õigusnormidega, mis a priori reguleerivad erinevalt liidu esindamist liikmesriikide kohtutes.(6) Seetõttu on vajalik välja selgitada, kas käesolevas kohtumenetluses, mis algatati enne Lissaboni lepingu jõustumist, on kohaldatav EÜ artikkel 282 või ELTL artikkel 335.
20. Kohe alustuseks tuleb rõhutada, et EÜ artikkel 282 ja ELTL artikkel 335 ei kujuta endast menetlusnorme, vaid liidu sisemist korraldust reguleerivaid materiaalõiguslikke norme. Nende sätete abil määrab liit kindlaks, milline institutsioon esindab teda ad extra, sealhulgas siseriiklikus kohtus algatatud menetluses. Samuti ei sisalda Lissaboni leping ühtegi sätet, mis määraks kindlaks ELTL artikli 335 ajalise kohaldamisala. Sellise sätte puudumisel omab nimetatud artikkel mõju üksnes pro futuro. Seetõttu tuleb kõrvale jätta mis tahes võimalus, et sellel on tagasiulatuv mõju, ning see artikkel ei saa mõjutada varem tekkinud õigussuhteid, sealhulgas kohtumenetlusega seonduvaid õigussuhteid.
21. Seetõttu oli liidu õigusnorm, mis kehtis hetkel, kui algatati kohtumenetlus Rechtbankis ja mille alusel määratakse kindlaks ametiasutus, kes esindab liitu ad extra, EÜ artikkel 282. Kui kohtumenetlusega seonduv õigussuhe on juba nõuetekohaselt loodud, ei muuda uue ELTL artikli 335 jõustumine, mis mõjutab üksnes pärast 1. detsembrit 2009 tekkinud õigussuhteid, kuidagi põhikohtuasja hageja menetluslikku seisundit.
22. Eraldi küsimus on see, kas asja erilisi asjaolusid ning EÜ artiklit 282 arvestades on komisjon pädev esindama ühendust.
B. EÜ artikli 282 ulatus
23. Nagu ma eespool juba märkisin, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi selles, kas komisjon on pädev esindama Euroopa Liitu selles kohtus algatatud kohtmenetluses. Nagu ma äsja märkisin, on käesoleva kohtuvaidluse suhtes kohaldatav EÜ artikkel 282, mis näeb ette, et ainult komisjon on pädev esindama liitu liikmesriikide kohtutes.
24. Põhikohtuasja kostjad väidavad üksikasjalikke selgitusi tuues, et see säte kujutab endast üksnes üldnormi, millest käesolevat kohtuasja puudutavas osas on ette nähtud erandid EÜ artiklites 274 ja 279, mis sisaldavad ühenduse finantshuvide kaitsega seonduvaid erisätteid, mida omakorda rakendatakse määrusega nr 1605/2002.(7) Kostjad on seisukohal, et viidatud määruse artiklid 59 ja 60 annavad ühenduse igale institutsioonile asjaomase eelarve täitmise pädevuse. Töövõtja tehtud vigade, õigusrikkumise või pettuse tuvastamise korral näevad need sätted ette, et iga institutsioon võib juba makstud summad tagasi nõuda.
25. Lõppkokkuvõttes ja kostjate arvates tehakse EÜ artiklis 282 — mis näeb ette, et ühendust esindab kohtumenetlustes komisjon — sätestatud üldreeglist erand finantssätetes ette nähtud lex specialis’ega, mille kohaselt on esindamiseks pädev iga institutsioon seoses oma finantshuvide kaitsega.
26. Minu arvates ei ole põhimõtte lex specialis derogat legi generali kohaldamine kõnealuste sätete vahelistele suhetele väga veennev. See reegel omab tähtsust siis, kui kaks sätet taotlevad samu eesmärke ning nende sisu on vastuoluline.(8) Nagu ma allpool tõendan, taotletakse sätetega, millele kostjad viitavad, aga erinevaid eesmärke ning lisaks sellele ei ole nende sisu omavahel täiesti ühitamatu.
27. Nimelt näevad EÜ artiklid 274 ja 279 ning samuti määruse nr 1605/2002 sätted ette iga institutsiooni eelarve täitmise pädevuse, mis hõlmab õigust „võtta mis tahes vajalikke meetmeid, sealhulgas menetluse tühistada”. EÜ artikkel 282 viitab seevastu üksnes ühenduse õigus‑ ja teovõimele ning ühenduse esindamisele komisjoni poolt. Selliste sätete vahel ei ole vastuolu, samuti ei taotleta nendega samu eesmärke: ühtedega nähakse ette iga institutsiooni pädevus otsustada oma finantsvahendite tagamise meetmete üle, samas kui EÜ artikkel 282 määrab kindaks ühenduse esindamise pädevuse, mille ta usaldab komisjonile, sealhulgas siseriiklikus kohtus esindamise pädevuse. Tegemist on kahe eristatava ja iseseisva aspektiga, mida on võimalik tõlgendada kooskõlaliselt, sest ühenduse institutsiooni võetav otsus eelarve täitmise meetmete kohta ei ole täiesti sama asi, mis ühenduse esindamise pädevuse omistamine juhul, kui otsustatakse pöörduda siseriiklikusse kohtusse.
28. Asutamislepingu sellist tõlgendust kinnitas kaudselt Euroopa Kohus kohtuasjas Région de Bruxelles-Capitale(9), kus kinnitati ühenduse esindamise pädevuse teistele ühenduse institutsioonidele delegeerimise õiguspärasust. Euroopa Kohus, kinnitades ulatuslikku kohtupraktikat, märkis, et „hea halduse huvides [oli], et ühendusi esindaks konkreetselt […] siseriiklikes kohtutes toimuvate kohtuasjade puhul see institutsioon, keda kõnealune akt või toiming puudutab”(10). Selline suurem tõhusus saavutatakse komisjoni vastava pädevuse delegeerimisega asjaomasele institutsioonile.(11)
29. Kohtuotsuse põhjendused kinnitavad komisjoni esindamise ainupädevuse olemasolu, mida on aga võimalik teistele institutsioonidele delegeerida. Seevastu ei tunnustatud selles kohtuotsuses mingil juhul määruse nr 1605/2002 eelisjärjekorras kohaldamist, mis jätaks komisjoni ilma talle EÜ artikliga 282 antud pädevusest. Igal juhul tekkis juhtudel, mil liitu esindas liikmesriigi kohtus mõni muu institutsioon kui komisjon, selline pädevus komisjoni vastava volituse alusel ja mitte EÜ artiklite 274 ja 279 ning määruse nr 1605/2002 lex specialis’ena käsitamise tõttu, nagu seda väidavad kostjad põhikohtuasjas.
30. Lõpetuseks, kui lex specialis’e tees oleks õige, oleks EÜ artikli 282 muutmine praegu kehtiva ELTL artikliga 335 olnud mõttetu. On teada, et uue sättega antakse liidu igale institutsioonile liidu esindamise pädevus, jättes nii komisjoni ilma tema traditsioonilisest ainupädevusest selles valdkonnas. Nagu ma juba märkisin oma ettepanekus, mille ma esitasin eespool viidatud kohtuasjas Région de Bruxelles-Capitale, on praegu kehtiv ELTL artikkel 335 volitamise teel väljakujunenud tava seadusandlik väljendus.(12) Selline tava oli täiesti õiguspärane, nagu seda kinnitas ka Euroopa Kohus viidatud kohtuasjas, ehkki selle tõhususe seisukohast oli seda võimalik parendada.
31. Seetõttu on õigus komisjonil, kelle seisukohta jagab nõukogu, kui ta väidab, et tema tegevus oli kooskõlas EÜ artikliga 282. Rechtbankis algatatud kohtuvaidluse pooleks ei olnud mitte komisjon, vaid Euroopa Ühendus. Komisjonil, kellel oli EÜ artikli 282 alusel ühenduse esindamise pädevus, oli selgelt õigus otsustada mitte volitada teist institutsiooni ühendust esindama ning tagada ise täies ulatuses ühenduse kaitse. EÜ artikliga 282 arvestades ei saa sellisele otsusele midagi ette heita.
C. Kokkuvõte
32. Kokkuvõtteks leian, et EÜ artikkel 282 on kohaldatav siseriiklike kohtumenetluste suhtes, mis olid 1. detsembril 2009 veel pooleli, ilma et oleks vajalik nõuda liidult lisaks ELTL artiklis 335 sätestatud esindamise nõuete täitmist.
33. Olen samuti seisukohal, et EÜ artiklit 282 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui komisjon esitab ühendust esindades viimasele tekitatud ning ühenduse eri institutsioonide ja organitega seonduva kahju hüvitamise nõude.
V. Teise küsimuse analüüs
34. Oma teise eelotsuseküsimusega esitab Rechtbank Euroopa Kohtule oma kahtlused seoses küsimusega, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 lubab komisjonil liitu esindades esitada EÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) rikkumise tõttu kahju hüvitamise hagi, kui komisjon ise tegi varem sellist rikkumist tuvastava otsuse, mis on pädevale kohtule siduv. Komisjoni otsuse siduvuse tõttu väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust, kas tal on võimalik lahendada kohtuvaidlus sõltumatult. Samuti küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kohta, kas selline olukord on kooskõlas tsiviilkohtumenetluses kehtiva poolte võrdsuse põhimõttega.
35. Kostjad põhikohtumenetluses on seisukohal, et siseriikliku kohtu seotus komisjoni otsusega rikub siseriikliku kohtu sõltumatuse põhimõtet, mis tuleneb harta artiklist 47 ja on sõnaselgelt ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6. Samuti on kostjad seisukohal, et on rikutud poolte võrdsuse põhimõtet, mille kaitse tagavad samuti eespool viidatud sätted. Kostjad leiavad, et komisjonil kui konkurentsi üle järelevalve teostajal on asjaomaste äriühingute kohta sellist eelisteavet, mida kõigil kostjatel ei ole. Lisaks neile argumentidele esitavad kostjad muid argumente, mis ei seondu eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustega, mistõttu ei ole põhjust neid käesolevas ettepanekus käsitleda.(13)
36. Komisjon, keda toetab nõukogu, väidab omalt poolt, et ta käitus õiguspäraselt ning märgib, et asjaolu, et ta on põhikohtuasjas hageja, olles varem toiminud konkurentsi üle järelevalve teostajana, ei ole kuidagi vastuolus harta artikli 47 ja EIÕK artikli 6 nõuetega. Ta väidab, et põhikohtumenetluses liidu kaitsmise ülesandega õigustalitustel ei olnud mingit kontakti õigustalituse nende liikmetega, kes vastutasid konkurentsi valdkonna uurimiste läbiviimise eest. Lisaks väidab komisjon, et hagiavalduses ega üheski teises tsiviilkohtumenetluse raames esitatud dokumendis ei kasutatud mingisugust konfidentsiaalset teavet. Ta on samuti seisukohal, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ei ole vastuolus see, et tema otsus – vaatamata sellele, et otsuse tegi üks menetluse pooltest – on kohtule siduv, kui viidatud otsuse üle on võimalik teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli — käesolevas asjas seda teostatakse ja tegelikult on juba teostatud.
37. Rechtbanki küsimustele vastamiseks uurin esiteks küsimust pädeva kohtu sõltumatuse kohta, nagu ma allpool selgitan, seondub see küsimus rohkem kohtu pädevuse ulatuse kui sõltumatusega. Seejärel keskendun ma siseriikliku tsiviilkohtumenetluse poolte võrdsuse põhimõttele.
A. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse piiramine lepinguvälise kahju hüvitamise nõude üle otsustamisel
38. Eelotsusetaotluse esitanud kohus jagab meiega oma kahtlust, mille võib kokku võtta järgmiselt: võttes vastu otsuse, millega tunnistatakse kokkulepe vastuolus olevaks EÜ artikliga 81 (nüüd ELTL artikkel 101), seob komisjon sellega kõik avaliku võimu esindajad, sealhulgas siseriiklikud avaliku võimu esindajad. Kui komisjon esitab hiljem siseriiklikule kohtule hagi liidule konkurentsivastase käitumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes, siis on õigustatud kahtlus, kas selline menetlus on kooskõlas iga isiku õigusega, et temaga seonduva kohtuasja lahendab erapooletu kohus. Kuivõrd pädev kohus – käesoleval juhul Rechtbank van Koophandel te Brussel – peab tekitatud kahju tuvastama õigusvastase teo alusel, mille toimepanemise tuvastatuse üks kohtumenetluse pooltest talle sisuliselt peale surub, siis näib sellest johtuv kohtu hindamisruumi kitsenemine kujutavat endast kohtu sõltumatuse õigustamatut piiramist.
39. See argument, nagu ma ta äsja esitasin, ei ole esmamuljest hoolimata minu arvates põhjendatud.
40. Alustuseks on vajalik rõhutada, et Belgia kohtule ei esitanud kahju hüvitamise nõuet mitte komisjon, vaid ühendus ehk käesoleval hetkel liit. Tegemist ei ole juhuga, kus komisjon võtab vastu akti ning nõuab hiljem eraõiguslikult isikult tekitatud kahju hüvitamist. Täiesti vastupidi, komisjon ei osale siseriiklikus menetluses mitte poole, vaid liidu esindajana; liit võib olla kannatanud kahju – ükskõik, millises ulatuses –, mis on määratletav ning võib konkreetsel juhtumil olla tekkinud mitmel tema institutsioonidest ja organitest.
41. Selle selgituse tõttu nõrgeneb põhikohtumenetluse kostjate argument, sest pädevuse kuhjumine, mida nad ette heidavad, on lihtsalt sellise keeruka poliitilise ja haldusorganisatsiooni raames pädevuse tavapärase jaotuse tulemus, mille ülesannete hulka kuulub avaliku poliitika kujundamine ja rakendamine, aga samuti ka oma õiguste ja õiguspäraste huvide kaitse mis tahes kohtus. Nii on see liidu puhul, kelle pädevuse sisejaotuse alusel lasub komisjonil suur vastutus. Nimelt ei anna asjaolu, et komisjon teostab pädevust, mis on talle usaldatud konkurentsi valdkonnas, ja samal ajal esindab kohtus liitu, tunnistust moonutatud ja omavolilisest võimude lahususest, nagu väidavad kostjast äriühingud. Vastupidi, kõik poliitilised organisatsioonid, sealhulgas liikmesriigid, on ette näinud vahendid selleks, et kaitsta oma õigusi ja huve kohtus.(14) Veelgi enam: ametiasutuste õigus pöörduda tavakohtusse kujutab endast olulist edasiminekut õigusriigi tugevdamisel, mille tulemusel avalik võim kaotab järk-järgult talle kuuluva omakaitse võimaluse ning usaldab oma õiguste kaitse kohtutele. Nii on see liidu puhul käesolevas kohtuasjas, kellel ei ole võimalik kasutada iseseisvaid mehhanisme tekitatud kahju sundkorras nõudmiseks, vaid kes peab pöörduma kohtusse, käesoleval juhul siseriiklikusse kohtusse, et saavutada talle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Liidu kohtus esindamise ülesanne on sellistel juhtudel usaldatud komisjonile EÜ artikli 282 alusel ning sõltumatult valdkonnast, millega menetlus seondub.
42. Kooskõlas eelnevaga tuleb esile tuua, et liit (mitte komisjon) ei osale põhikohtumenetluses kui avalikku võimu teostav institutsioon, kellel lasub siseturul konkurentsi tagamise ülesanne, vaid kui selliste äriühingute klient – tarbija –, kes on eeldatavasti vastutavad lepinguvälise kahju tekitamise eest. Liit rakendab küll oma konkurentsipoliitikat aluslepingu raames vastu võetud otsuste abil, kuid siin on tegemist tsiviilkohtusse hagi esitamisega, mis ei ole osaks sellest poliitikast, vaid kujutab endast varalise kahju hüvitamise vahendit, mille eesmärk on taastada õiguslik olukord eraõiguslikul tasandil. Rechtbankis algatatud kohtumenetluse raames toimis liit eraõigusliku isikuna, kellele on tekitatud varalist kahju, seda märkisid suulisel kohtuistungil nii komisjon kui ka nõukogu. Seetõttu ja vastupidi kostjate väidetele ei ole tegemist pädevuse kuhjumisega, vaid kahe – mitte üksnes ajaliselt, vaid eeskätt vahendite ja eesmärkide osas – selgelt eraldiseisva toiminguga.(15)
43. See sissejuhatav märkus esitatud, tuleb järgmiseks uurida, kas liidu institutsiooni, konkreetsel juhul komisjoni võetud otsus, mille sisu on siduv kõigile riigi avaliku võimu esindajatele, sealhulgas kohtule, võtab kohtult õigustamatult tema sõltumatuse, sest viimane peab tegema otsuse kahju hüvitamise nõude kohta kõnealuse otsuse alusel. Olen aga arvamusel, et selline lähenemisviis olukorrale, mis keskendub kohtu sõltumatusele ja mida kasutab nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka kostjad põhikohtumenetluses, ei ole sobiv. Ükski käesoleva menetluse pooltest ei kahtle selles, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on erapooletu, samuti ei saa väita, et tegemist on kohtuvälise ja ebaseadusliku sekkumisega põhikohtumenetlusse. Pigem seonduvad kahtlused käesoleva asja asjaoludel eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse ulatusega, mida väidetavalt piirab komisjoni otsus, mis on kohtule siduv ning mis määrab ette kindaks ühe kohtuasja eeldustest: õigusvastase teo, mille on tuvastanud selleks pädev isik. Nii mõistab seda ka Euroopa Inimõiguste Kohus, kui ta lahendab kohtuasju, kus kohtu hindamisruumi on piiratud. Neil juhtudel on Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohal, et kaheldav ei ole mitte niivõrd kohtu sõltumatus, kui tema tegutsemine „kohtuna”.(16)
44. Neil asjaoludel olen seisukohal, et Rechtbanki esitatud vastuväide ei puuduta mitte tema kui kohtu „sõltumatust”, vaid tema võimalust lahendada talle esitatud tsiviilhagi täieliku pädevuse alusel.
45. Selle kahtluse lahendamiseks teen ettepaneku käsitleda komisjoni asjaomase otsuse laadi ja selle õigusmõju siseriiklikes kohtutes. Järgmiseks tuletan meelde, et viidatud otsuse üle on võimalik teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli liidu kohtutes, samas kui siseriiklikud kohtud peavad vajaduse korral kahju hüvitamise nõudmiseks algatatud tsiviilkohtumenetluse raames tuvastama kahju ulatuse ja põhjusliku seose olemasolu. Lõppkokkuvõttes olen seisukohal, et Rechtbanki pädevust ei ole piiratud, vaid ta teostab seda siseriiklike kohtute ja liidu kohtute vahelise tavapärase pädevuse jaotuse raames.
46. Kohtuotsuses Masterfoods(17) oli Euroopa Kohtul võimalus määratleda komisjoni EÜ artikli 81 lõike 1 alusel (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) võetud otsuste ulatus. Selles kohtuotsuses sedastatu sätestati hiljem määruse nr 1/2003 konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artiklis 16. Nimetatud kohtuotsus ja säte näevad äärmiselt napisõnaliselt ette, et kõik siseriiklikud ametiasutused, sealhulgas kohtud, peavad hoiduma selliste otsuste tegemisest, mis on vastuolus komisjoni EÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) alusel võetud otsusega.(18) Teisisõnu on komisjoni poolt nimetatud sätte alusel võetud otsused siseriiklikele kohtutele siduvad.(19)
47. On selge, et kohtuotsuses Masterfoods jäeti lahendamata olulised küsimused, mis aitaksid oluliselt kaasa konkurentsi valdkonnas tehtud komisjoni otsuste siduvuse ulatuse kindlaksmääramisel. Nii ei ole täiesti selge, kas siduv mõju hõlmab otsuse resolutsiooni või kogu otsust, sealhulgas faktilistele asjaoludele antud hinnangut. Kohtuistungil asus komisjon Euroopa Kohtu küsimustele vastates seisukohale, et tema otsused ei ole avaliku võimu esindajatele kogu ulatuses siduvad, kuid hoidus täpsustamast, milline osa tema otsustest siduv ei ole. Igal juhul ja käesolevat kohtuasja puudutavas osas näib olevat vaieldamatu, et otsuses tuvastatud käitumise õigusvastasus on igal juhul siseriiklikele kohtutele siduv. See tuvastus kujutab endast siseriiklikes õiguskordades mis tahes lepinguvälise kahju hüvitamise nõude alust — sellise nõude esitamiseks on nõutav lepinguvälise kahju olemasolu.
48. Seetõttu võib eelotsusetaotluse esitanud kohtul olla põhjust a priori kahelda sellise avaliku võimu esindaja esitatud nõude korral, kes ise varem tuvastas õigusvastase käitumise, mis on tema nõude aluseks, ja selle tagajärjed. Sellegipoolest, nagu komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti märgib, ei tekita nimetatud asjaolu enam probleeme juhul, kui otsuse vastu, millega tuvastati õigusrikkumine, on olemas tõhus õiguskaitsevahend liidu kohtus. Nimelt piirataks õigustamatult siseriikliku kohtu õigusemõistmise pädevust juhul, kui ta kaotaks võimaluse tuvastada õigusrikkumist või seada õigusrikkumise tuvastamine kahtluse alla kahju hüvitamiseks algatatud kohtumenetluse raames. Sellise juhuga ei ole aga allpool esitatud põhjustel käesoleval juhul tegemist.
49. Esiteks ei ole siseriiklikul kohtul õigust jätta kohaldamata komisjoni otsus või otsustada selle kehtivuse üle ja seda mitte ainuüksi seetõttu, et kohtuotsuses Masterfoods nii sedastati, vaid ka seetõttu, et väljakujunenud kohtupraktika, mis sai alguse kohtuasjast Foto‑Frost(20), keelab siseriiklikel avaliku võimu esindajatel otsustada liidu aktide kehtivuse üle. Kehtivuse üle saavad otsustada ainuüksi liidu kohtud ning nii jääb see loomulikult juhul, kui siseriiklikul kohtul on kahju hüvitamiseks algatatud kohtumenetluse raames kahtlusi eelnevalt komisjoni otsusega tuvastatud õigusrikkumise tegelikkuses. Sellisel juhul annab liidu õiguskord siseriiklikule kohtule õiguse esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus akti kehtivuse kohta, säilitades sel moel siseriikliku kohtu sõltumatuse ning samas liidu õigusallikate ühtsuse ja koherentsuse.(21)
50. Lisaks sellele on komisjoni otsusest puudutatud isikutel, kes käesoleval juhul on põhikohtuasjas kostjateks, alati olnud võimalus esitada Üldkohtule tühistamishagi, mille kohta teeb viimase astmena otsuse Euroopa Kohus. On teada, et tühistamishagi kujutab endast kohtuliku kontrolli vahendit, mis võimaldab vaidlustatud akti täieulatuslikult kontrollida. EÜ artikli 230 lõikes 2 (nüüd ELTL artikli 263 lõige 2) loetletud põhjused on piisavalt laiaulatuslikud, et võimaldada akti kõigi elementide suhtes kohtuliku kontrolli läbiviimist.(22) Asjaolu, et Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikas on tunnustatud komisjonile tehnilistes küsimustes kuuluvat hindamisruumi ei tähenda, et kohtulik kontroll piirduks minimaalse kontrolliga, nagu seda väidavad kostjatest äriühingud oma kirjalikes märkustes. Asjaolu, et on tunnustatud sellise otsustamisruumi olemasolu, leiab vastukaja liidu raames kehtivate õigussüsteemide halduskohtukorralduses; halduskohtud teostavad haldusasutuste suhtes kontrolli õigusküsimustes ning tehnilistes aspektides piirdub kontroll ilmselge vea olemasolu otsimisega.(23) Seda laadi kohtuliku kontrolli ulatus ja põhjalikkus liikmesriikides on lisaks kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetega.(24) Seetõttu kujutab komisjoni poolt EÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) alusel vastu võetud otsuste üle liidu kohtute teostatav kontroll endast üldisest vaatepunktist täieulatuslikku kohtulikku kontrolli, mis juhul, kui otsus ei ole põhjendatud, tagab õigussubjektile tõhusa kohtuliku kaitse.
51. Seega tuleb pärast eelnevate täpsustuste esitamist märkida, et siseriiklikel kohtutel on juhul, kui neil on kahju hüvitamise eesmärgil esitatud tsiviilhagi raames tegemist komisjoni otsusega, mitu valikuvõimalust.
52. Eeskätt ja nagu on öeldud käesoleva ettepaneku punktis 47, on siseriiklikul kohtul juhul, kui tal on kahtlusi otsuse õiguspärasuses, võimalik esitada komisjoni otsuse kehtivuse kohta eelotsusetaotlus. Samas, kui otsuse adressaat on selgelt määratletud, peab just tema olema vaidlustanud Üldkohtus otsuse kehtivuse.(25) Sellisel juhul – ja nii juhtus see käesolevas kohtuasjas – võib siseriiklik kohus peatada kohtumenetluse, ootamaks ära, et liidu kohus teeb lõpliku otsuse. Nii näeb ette määruse nr 1/2003 artikli 16 lõige 1, sätestades, et siseriiklik kohus „kaalu[b] oma menetluse peatamist”, kui võidakse teha „otsu[s], mis või[b] olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames”. Seega, kui Rechtbankil on kahtlusi otsuse kehtivuses ning ta täheldab lisaks, et otsuse suhtes on liidu kohtus algatatud kohtumenetlus, siis väldiks ta siseriikliku kohtumenetluse peatamisega liidu kohtute otsuste ja Belgia kohtute otsuste vastuolu ohtu.
53. See järeldus mitte ainult ei peegelda õiguskindluse nõuet, vaid ka lojaalse koostöö põhimõtet. Eespool viidatud kohtuotsuses Masterfoods sedastas Euroopa Kohus, et „[k]ui siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuvaidluse lahend sõltub komisjoni otsuse kehtivusest, siis tuleneb lojaalse koostöö kohustusest, et kõnealuse otsusega vastuolulise kohtuotsuse tegemise vältimiseks peab siseriiklik kohus kohtumenetluse peatama seniks, kuni ühenduse kohtud teevad lõpliku otsuse tühistamishagi kohta, välja arvatud juhul, kui ta leiab kohtuasja asjaolusid silmas pidades, et on põhjust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus komisjoni otsuse kehtivuse kohta”(26). Euroopa Kohtu arvates tuleb selline kohtumenetluse peatamise kohustus asjaolust, et „ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamine tugineb lojaalse koostöö kohustusele ühelt poolt siseriiklike kohtute ning teiselt poolt komisjoni ja ühenduse kohtute vahel, mille raames igaüks toimib vastavalt talle asutamislepinguga määratud rollile”(27).
54. Kokkuvõttes, ehkki Rechtbank on seotud õigusrikkumise tuvastamisega komisjoni otsuses, ei tähenda see kuidagi, et kohtulikku kontrolli oleks piiratud ning et pooltel ei oleks võimalust pöörduda „kohtusse”. Vastupidi, Rechtbank peab tuvastama liidule sel juhul tekitatud kahju ja määrama kindaks selle ulatuse, olles eelnevalt tuvastanud põhjusliku seose olemasolu – see ülesanne eeldab üksikasjalikku ja keerukat kohtupoolset hindamist. Kui tal on kahtlusi komisjoni otsuse kehtivuses, siis vaatamata sellele, et tal ei ole liidu kohtutele kuuluva kontrollimise ainuõiguse tõttu võimalik teostada kontrolli otsuse sisu üle, on tal sellistel asjaoludel nagu käesolevas kohtuasjas, alati võimalus kohtumenetlus peatada seniks, kuni Üldkohus või Euroopa Kohus kinnitab otsuse kehtivust. Seetõttu võib teha järelduse, et Rechtbanki õigusmõistmise pädevust ei ole piiratud ning kostjaid ei ole jäetud ilma nende õigusest pöörduda täieliku pädevusega kohtusse. Vastupidi ning kahe omavahel seotud õiguskorra olemasolu tõttu, mis alluvad neile ainuomastele kehtivuse reeglitele, peegeldab kohtumenetlus pädevuse funktsionaalset jaotust nende kahe kohtusüsteemi vahel – ühelt poolt liidu kohtute ja teiselt poolt siseriiklike kohtute –, kes peavad tegema otsused oma vastavat pädevust teostades.
55. Lõppkokkuvõttes ning seoses esitatud argumentidega olen seisukohal, et harta artiklit 47 tuleb osas, milles see seondub õigusega pöörduda kohtusse, tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui siseriiklik kohus teeb otsuse liidule tekitatud kahju hüvitamise nõude kohta, samas kui kahju tekkimise aluseks oleva õigusrikkumise on tuvastanud komisjon EÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) alusel tehtud otsuses.
B. Tsiviilkohtumenetluse poolte võrdsus
56. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib meilt lõpetuseks, kas asjaolu, et komisjoni käsutuses on rikkumise kohta uurimise läbiviimise ajal kogutud teave, mida lisaks ei ole kõigi kostjate käsutuses, sest tegemist võib olla ärisaladusega hõlmatud teabega, rikub poolte võrdsuse põhimõtet, nagu see tuleneb harta artiklist 47 ja EIÕK artiklist 6.
57. Poolte võrdsuse põhimõte kui harta artikliga 47 tagatud tõhusa kohtuliku kaitse põhiõiguse osa kuulub liidu õiguskorda juba väga varasest ajast alates. Sellele põhimõttele on tuginetud mitte ainult liidu kohtutes,(28) vaid ka komisjoni algatatud karistamismenetlustes(29) ning liikmesriikides selliste menetluste raames, kus kohaldatakse liidu õigust.(30) Just viimati nimetatud aspektile tuleb nüüd keskenduda ja Euroopa Kohus on selles valdkonnas tuginenud olulisel määral Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale.
58. Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohast on poolte võrdsuse põhimõtte eesmärk tagada pooltevaheline tasakaal kohtumenetluses, võimaldades nii mis tahes kohtumenetluse poolel kõikidele kohtule esitatud dokumentidele vastu vaielda ja neid vaidlustada. Tasakaalu puudumisest tulenevat kahju peab põhimõtteliselt tõendama see isik, kellele kahju tekib.(31) Samuti sedastas Euroopa Inimõiguste Kohus nn välise külje teooriat kohtuotsuses Kress vs. Prantsusmaa(32) võrdsuse põhimõtte suhtes kohaldades, et ka objektiivne ja abstraktne tasakaalu puudumine võib olla piisav selleks, et tuvastada poolte võrdsuse põhimõtte rikkumine.(33) Seda kohtupraktikat on kohaldatud eeskätt siseriiklike kriminaalmenetluste suhtes, kuid samuti, ehkki harvem, tsiviil‑, sotsiaal‑ ja halduskohtumenetluste suhtes.(34)
59. Euroopa Kohus on selle kohtupraktika omaks võtnud ning kohaldanud mitmel juhul Euroopa Inimõiguste Kohtu välja arendatud tagatisi, millele on eespool viidatud.(35) Ehkki Euroopa Kohtu praktika ei näi olevat väga entusiastlikult liitunud nn välise külje teooriaga ning nõuab enamasti poolte vahel tasakaalu puudumisest tuleneva tegeliku kahju tõendamist, on kaitsestandard aga selgelt sisuliselt sama, mis Euroopa Inimõiguste Kohtul.(36)
60. Kohaldades viidatud kohtupraktikat käesoleva juhtumi suhtes keskendub nüüd lahendamist vajav küsimus teatud konkreetsetele aspektidele. Ühelt poolt seondub küsimus komisjoni kui Belgia kohtus liidu esindaja juurdepääsuga teabele, mis sisaldub toimikus, mille alusel tehti otsus, millega tuvastati EÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) rikkumine. Kostjad põhikohtuasjas väidavad, et komisjonil oli võimalik otsuse sõnastust suunata eesmärgiga tagada hiljem tsiviilkohtule esitatava kahju hüvitamise nõude rahuldamine. Teiseks viitavad kostjad eelispositsioonile, mille komisjonile annab asjaolu, et ta ise on teinud otsuse, millega määratakse siseriiklikus kohtumenetluses ette kindlaks õigusrikkumise tegelikkus. Lõpetuseks toovad kostjad esile, et toimikus sisalduv teave, sealhulgas teave, mis on hõlmatud kutsesaladusega, ei ole kõigi kostjate käsutuses, mistõttu komisjon on teavet puudutavas osas eelispositsioonil, mis rikub tasakaalu, mis peab menetluses poolte vahel kehtima.
61. Vastamaks esimesele neist etteheidetest, mis tulenevad võrdsuse põhimõttest, tuleb alustuseks märkida, et komisjoni käsutuses olevat teavet, millele kostjad viitavad, ei ole siseriiklikule kohtule esitatud. See tuleneb eelotsusetaotlusest ning kirjalikest ja suulistest märkustest, mis Euroopa Kohtule esitati. Seetõttu sisaldub vaidlusalune teave komisjoni käsutuses olevas toimikus, mille sisu ei ole esitatud siseriiklikule kohtule kostjaid sellest teadmatuses hoides.
62. See asjaolu määrab sisuliselt ära juhtumi analüüsi, arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, sest tuleb meelde tuletada, et vastavalt sellele kohtupraktikale peab tasakaalu puudumise tuvastamine peegelduma mingil moel kohtu tegevuses. Ehk teisisõnu on tasakaalu puudumisega tegemist siis, kui kohtu käsutuses on kas tegelikud või objektiivsed elemendid, mis soodustavad ühte poolt teise poole kahjuks, ilma et viimasel oleks tõhusaid vahendeid enda kaitseks.
63. Käesoleva kohtuasja asjaoludel ei ole tõendatud, et põhikohtumenetluses oleks esitatud muud teavet peale avaldatud otsuse, mille komisjon tegi varasema menetluse alusel. Allpool keskendun ma konfidentsiaalse teabe konkreetsele kasutamisele põhikohtumenetluses, kuid praegu piisab sellest, kui lisada, et kui see asjaolu leiab kinnitust, siis sõltub komisjoni kaitsestrateegia edukus tema hagiavalduses esitatud argumentide veenvusest ning nende asjaolude tähtsusest, mida ta esitab läheneva tsiviilkohtumenetluse raames. Kui kohtuasjas väidetakse, et teave, mis valmistab nii palju muret kostjatele, on esitatud hagiavalduses või dokumentaalse tõendina, siis on kostjatel alati võimalik seda võrrelda ja vaidlustada (ilma et see välistaks vastuväiteid, mida on võimalik esitada komisjoni sellise tegevuse vastu konfidentsiaalsuse kohustuse seisukohast, mille kohta esitan oma seisukoha allpool). Kui aga ilmneb, et sellist teavet ei ole tsiviilkohtumenetluses esitatud, siis ei ole kohtul kerge kallutada kaalu ühe poole kasuks seeläbi teist poolt kahjustades. Seega olen seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et varasema uurimistegevuse raames on komisjoni käsutusse sattunud teatud teave, ei tähenda, et komisjon oleks a priori eelispositsioonil, mis rikub võrdsuse põhimõtet.
64. Teise võrdsuse põhimõttest tuleneva etteheitega väidavad kostjad, et asjaolu, et komisjonil on võimalik võtta vastu siduvaid otsuseid, mis määravad ette kindlaks õigusrikkumise tegelikkuse põhikohtuasjas, viitab tasakaalu puudumisele kohtumenetluses, mis on vastuolus EIÕK artikliga 6. Eeskätt rõhutavad põhikohtuasja pooled kohtuotsuse Yvon vs. Prantsusmaa(37) olulisust, kus Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas EIÕK artikliga 6 vastuolus olevaks Prantsusmaa valitsuse voliniku sekkumise sundvõõrandamisel makstud õiglase hinna üle kohtuliku kontrolli teostamise menetluses. Selles kohtuasjas võttis Euroopa Inimõiguste Kohus eeskätt arvesse asjaolu, et valitsuse voliniku esitatud seisukoht määras kindlaks kohtu argumentatsiooni. Ehkki valitsuse voliniku kaitstav summa ei olnud kohtule siduv, rõhutas Euroopa Inimõiguste Kohus asjaolu, et Prantsuse õiguse kohaselt pidi kohus nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsiooniastmes esitama voliniku ettepanekust kõrvalekaldumise korral „konkreetsed” põhjendused.(38)
65. Lisaks sellele asjaolule võttis Euroopa Inimõiguste Kohus arvesse ka asjaolu, et õigussubjekt, konkreetsel juhul isik, kelle vara sundvõõrandati, seisis vastamisi nii sundvõõrandanud haldusasutuse kui ka valitsuse volinikuga. Viimase puhul tõi Euroopa Inimõiguste Kohus esile asjaolu, et tema käsutuses oli väärtuslik teave, mida sundvõõrandatu käsutuses ei olnud.(39)
66. Nende kolme asjaolu tõttu (kohtu mõjutamine, riigi topeltesindatus ja juurdepääs teabele), aga mitte iga üksiku asjaolu tõttu eraldivõetuna, oli Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates tegemist EIÕK artikli 6 rikkumisega.
67. Piisab sellest, kui tuletada meelde kohtuasja Yvon vs. Prantsusmaa aluseks olnud juhtumi asjaolusid, et jõuda järeldusele, et see kohtuotsus ei sea kahtluse alla komisjoni rolli põhikohtuasjas. Lisaks sellele ja nagu ma äsja seletasin, ei olnud asjaolu, et kohut mõjutas otsuse tegemisel valitsuse voliniku sekkumine, ainus asjaolu, mida Euroopa Inimõiguste Kohus võttis arvesse selleks, et tuvastada EIÕK artikli 6 rikkumine. Vastupidi, õiguse rikkumine tulenes asjaolude kogumist, mitte neist igaühest eraldi. Samuti ja nagu ma juba märkisin käesoleva ettepaneku punktides 50 ja 52, on siseriikliku kohtu seotus komisjoni otsusega liidu kohtute ja siseriiklike kohtute vahelise ülesannete tavapärase jaotuse tulemus ning sellest kohtule tulenevad piirangud korvatakse seeläbi, et otsuse peale on võimalik kaevata aluslepingus ette nähtud õiguskaitsevahendeid kasutades.
68. Kolmandaks ja viimaseks seoses asjaoluga, et komisjoni organid, mis olid pädevad sanktsiooniga päädiva menetluse läbiviimiseks, olid samad organid, mille ülesandeks oli esitada kahju hüvitamise nõue, siis olen seisukohal, et tegemist on lihtsalt kummutatava etteheitega. Kostjatest äriühingud väidavad, et komisjonil on alati kahju hüvitamise nõude esitamisega seoses eelisjuurdepääs rikkumise toimikule, sealhulgas teabele, mis on hõlmatud kutsesaladusega, sest lõppkokkuvõttes on tegemist kollegiaalse organiga, kes teeb otsuseid häälteenamuse alusel, kusjuures hääletamisel osalevad kõik tema liikmed. Seetõttu ja kostjate arvates vastutab õigusrikkumist tuvastava otsuse tegemise eest lõppkokkuvõttes sama isik, kes vastutab ka liidu nimel kahju hüvitamise nõude esitamise eest. Sellest tuleneb nende arvates, et kahju hüvitamise nõue on esitatud nii, et kostjate kahjuks ollakse vaieldamatult eelispositsioonil.
69. Ka see argument ei ole veenev, sest kohustab komisjoni tõendama võimatut – mida on raske teha. Komisjon selgitas oma kirjalikes märkustes, et tema õigustalitused, kelle ülesanne oli valmistada ette kahju hüvitamise nõude esitamine, töötasid eraldiseisvalt talitustest, mis omal ajal õigusrikkumise suhtes algatatud menetluse läbi viisid. Ta kinnitas seda kohtuistungil, kusjuures komisjoni esindaja sõnul on tegemist tavalise korraldusega, mis ei ole seotud ainuüksi nende juhtudega, kus komisjon osaleb siseriiklikus menetluses, vaid üldisemalt mis tahes menetlustega, kus konfidentsiaalset teavet oleks võimalik kasutada muul otstarbel, kui selle kogumise aluseks olnud eesmärgil.(40) Sellisest korraldusest annab tunnistust seadusandlikul tasandil määruse nr 1/2003 artikkel 28, mille sõnul võib rikkumise suhtes algatatud menetluse raames kogutud teavet „kasutada ainult sel eesmärgil, milleks see koguti”.(41)
70. Kui komisjon peaks iga juhtumi puhul eraldi tõendama, et ta on võtnud meetmed tema poolt uurimise käigus kogutud teabe nõuetekohase kasutamise tagamiseks, siis nõutaks talt seeläbi tõendeid käitumise kohta, mis on kehtivates õigusnormides ette nähtud, nagu ma äsja märkisin. Neil asjaoludel oleks mõistlik, kui tõendamiskoormis lasuks põhikohtumenetluse kostjatel, kes peavad tegelikult tõendama, et komisjon on kasutanud õigusvastaselt konfidentsiaalset teavet, et valmistada ette oma kaitse sellises tsiviilkohtumenetluses nagu käesolev. Nagu see on liidu liikmesriikide siseriiklikes õiguskordades, peab õigusrikkumise olemasolu üldreeglina tõendama see pool, kes õigusrikkumisele tugineb. Käesoleval juhul peab tõendamiskoormis lasuma põhikohtuasja kostjatel, kes ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et komisjon on kasutanud õigusvastaselt teavet, mis on esitatud enne Rechtbankile hagi esitamist koostatud õigusrikkumist käsitlevates toimikutes.
71. Lõppkokkuvõttes ja seoses eelnevalt esitatud argumentidega olen seisukohal, et harta artiklit 47 tuleb osas, mis puudutab õigust poolte võrdsusele, tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui komisjon esitab siseriiklikule kohtule kahju hüvitamise nõude, isegi kui ta on eelnevalt läbi viinud õigusrikkumise uurimise, mille alusel tehtud otsus on nõude aluseks.
VI. Ettepanek
72. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. EÜ artikkel 282 on kohaldatav siseriiklike kohtumenetluste suhtes, mis olid 1. detsembril 2009 veel pooleli, ilma et oleks vajalik nõuda Euroopa Liidult lisaks ELTL artiklis 335 sätestatud esindamise nõuete täitmist.
EÜ artiklit 282 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui Euroopa Komisjon esitab Euroopa Ühendust esindades viimasele tekitatud ning Euroopa Ühenduse eri institutsioonide ja organitega seonduva kahju hüvitamise nõude.
2. Harta artiklit 47 tuleb osas, milles see seondub õigusega pöörduda kohtusse, tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui siseriiklik kohus teeb otsuse Euroopa Liidule tekitatud kahju hüvitamise nõude kohta, samas kui kahju tekkimise aluseks oleva õigusrikkumise on tuvastanud Euroopa Komisjon EÜ artikli 81 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 1) alusel tehtud otsuses.
Harta artiklit 47 tuleb osas, mis puudutab õigust poolte võrdsusele, tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui Euroopa Komisjon esitab Euroopa Liitu esindades siseriiklikule kohtule kahju hüvitamise nõude, isegi kui ta ise on eelnevalt läbi viinud õigusrikkumise uurimise, mille alusel tehtud otsus on nõude aluseks.