Kohtuasi C‑343/08

Euroopa Komisjon

versus

Tšehhi Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 2003/41/EÜ – Tööandjapensioni kogumisasutuste tegevus ja järelevalve – Ettenähtud tähtaja jooksul osaliselt üle võtmata jätmine – Liikmesriigi territooriumil asuvate tööandjapensioni kogumisasutuste puudumine – Liikmesriikide õigus korraldada oma pensionisüsteeme

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Institutsioonide aktid – Direktiivid – Rakendamine liikmesriikide poolt – Täieliku ülevõtmise vajadus – Direktiiviga reguleeritud tegevuse puudumine liikmesriigis – Mõju puudumine – Erand – Geograafilised olud

(EÜ artikli 249 kolmas lõik)

2.        Institutsioonide aktid – Direktiivid – Rakendamine liikmesriikide poolt – Täieliku ülevõtmise vajadus – Direktiiv 2003/41 – Tööandjapensioni kogumisasutuste tegevus ja järelevalve

(EÜ artikli 137 lõige 4; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/41, artiklid 8, 9, 13, 15–18 ja artikli 20 lõiked 2–4)

1.        Tõsiasi, et liikmesriigis ei esine direktiiviga reguleeritud teatud tegevust, ei vabasta seda riiki kohustusest kehtestada õigus- ja haldusnormid, et tagada kõigi selle direktiivi sätete nõuetekohane ülevõtmine.

Nii õiguskindluse põhimõte kui ka vajadus tagada direktiivide täielik kohaldamine mitte ainult faktiliselt, vaid ka õiguslikult, nõuab, et kõik liikmesriigid võtavad direktiivi sätted üle selges, täpses ja läbipaistvas õiguslikus raamistikus, nähes direktiiviga hõlmatud valdkonnas ette siduvad sätted.

See kohustus on liikmesriikidel selleks, et ennetada seal teatud ajahetkel valitseva olukorra muutumist ning tagada, et kõik ühenduse – sealhulgas nende liikmesriikide, kus direktiiviga ette nähtud teatud tegevust ei esine – õigussubjektid teaksid selgelt ja täpselt, millised on nende õigused ja kohustused igas olukorras.

Ülevõtmine ei ole kohustuslik vaid juhul, kui direktiivi ülevõtmine on mõttetu geograafiliste olude tõttu.

(vt punktid 39–42)

2.        Kui liikmesriik ei võta ettenähtud tähtaja jooksul direktiivi 2003/41 tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta artiklite 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõigete 2–4, mis panevad kohustusi liikmesriikidele, kelle territooriumil tööandjapensioni kogumisasutused asuvad, järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme, on ta rikkunud selle direktiivi artikli 22 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

Isegi kui kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kohaselt ei saa tööandjapensioni kogumisasutus selle liikmesriigi territooriumil õiguspäraselt tegevust alustada, kuna teine sammas riiklikus vanaduspensionisüsteemis puudub, on sellel riigil kohustus täielikult üle võtta direktiivi sätted, võttes vastu ning jõustades oma siseriiklikus õiguses selleks vajalikud õigus- ja haldusnormid.

Selline ülevõtmise kohustus ei sea kahtluse alla nimetatud riigile antud pädevust korraldada oma vanaduspensionisüsteemi ning ei mõjuta selle finantstasakaalu, kui teda kohustatakse selle ülevõtmise raames kehtestama teine sammas, rikkudes talle EÜ artikli 137 lõike 4 esimeses taandes antud eesõigusi. Ükski direktiivi 2003/41 säte ei pane liikmesriikidele sellise õigusliku regulatsiooni kehtestamise kohustust. Direktiivi puhul on tegemist pelgalt esimese sammuga tööandjapensioni skeemide siseturu loomisel, kehtestades Euroopa tasandil minimaalsed usaldatavusnormatiivid. Seevastu ei ole selle direktiivi eesmärk isegi mitte osaliselt ühtlustada riiklikke vanaduspensionisüsteeme, kohustades liikmesriike muutma või kaotama siseriikliku õiguse norme, mis määravad kindlaks nende süsteemide korraldamise. Direktiiv 2003/41 kui selline ei kohusta liikmesriiki, kes keelab oma riiklikus vanaduspensionisüsteemis teise samba puudumise tõttu tööandjapensioni kogumisasutuste asutamise tema territooriumil, seda keeldu kaotama, et tööandjapensioni kogumisasutused saaksid tema territooriumil tegevust alustada selliste teenuste osutamiseks, mis kuuluvad riiklike vanaduspensionisüsteemide teise sambasse.

(vt punktid 48, 52, 53, 57, 59, 62, 69 ja resolutsioon)