EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
15. detsember 2011(*)
Võõrtöötajad – Sotsiaalkindlustus – Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vaheline isikute vaba liikumist käsitlev kokkulepe – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Liikmesriigi kodanik, kes on töötanud Šveitsis – Naasmine päritoluriiki
Kohtuasjas C‑257/10,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Högsta förvaltningsdomstoleni (varem Regeringsrätten) (Rootsi) 27. aprilli 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. mail 2010, menetluses
Försäkringskassan
versus
Elisabeth Bergström,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud E. Juhász (ettekandja), G. Arestis, T. von Danwitz ja D. Šváby,
kohtujurist: J. Mazák,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. mai 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Elisabeth Bergström, esindajad: advokat U. Öberg ja advokat I. Otken Eriksson,
– Rootsi valitsus, esindajad: K. Petkovska ja A. Falk,
– Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,
– Rootsi valitsus, esindajad: K. Petkovska ja A. Falk,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: E. Jenkinson, L. Seeboruth, ja barrister R. Palmer,
– Euroopa Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja J. Enegren,
olles 21. juuni 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001 (EÜT L 187, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 129; edaspidi „määrus nr 1408/71”) artikli 3 lõiget 1 ja artiklit 72 ning Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vahelist kokkulepet isikute vaba liikumise kohta, mis allkirjastati 21. juunil 1999 Luxembourgis (EÜT 2002, L 114, lk 6; tõlge eesti keelde ELT 2009, L 353, lk 71) (edaspidi „kokkulepe”).
2 See taotlus esitati Rootsi kodaniku E. Bergströmi ja Försäkringskassani (edaspidi „sotsiaalkindlustusamet”) vahelises kohtuvaidluses seoses viimase keeldumisega võtta lapse koolitamiseks ettenähtud peretoetuste summa arvutamisel arvesse kindlustusperioodi, mille huvitatud isik täitis töötamisega Šveitsis.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Kokkuleppe preambulis on kirjas:
„[kokkuleppeosalised],
olles veendunud, et isikute vaba liikumine kokkuleppeosaliste territooriumide vahel on nende suhete harmoonilise arengu võtmetegur,
olles otsustanud oma territooriumide vahel sisse seada isikute vaba liikumise Euroopa Ühenduses kohaldatavate eeskirjade alusel [...]”
4 Kokkuleppe artikkel 1 sätestab:
„Käesoleva kokkuleppe eesmärk on:
a) anda Euroopa Ühenduse ja Šveitsi kodanikele õigus siseneda kokkuleppeosaliste territooriumidele, seal elada, saada palgatööd või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana ning jääda kokkuleppeosaliste territooriumile;
[...]
d) tagada Euroopa Ühenduse ja Šveitsi kodanikele samasugused elu- ja töötingimused kui kokkuleppeosaliste oma kodanikel.”
5 Kokkuleppe artikkel 2 „Diskrimineerimisest hoidumine” sätestab, et „[k]okkuleppe I, II ja III lisa sätete kohaldamise tulemusena ja nende kohaselt ei diskrimineerita kokkuleppeosalise territooriumil seaduslikult elavaid teise kokkuleppeosalise kodanikke nende kodakondsuse alusel”.
6 Kokkuleppe artikkel 8 näeb ette:
„Kokkuleppeosalised näevad II lisa kohaselt ette sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eelkõige järgmistel eesmärkidel:
a) võrdse kohtlemise tagamine;
[...]
c) asjaomaste riikide õigusaktide kohaselt arvessevõetavate perioodide kokkuliitmine, et omandada ja säilitada õigus saada hüvitisi ja arvutada selliste hüvitiste suurus;
d) hüvitiste maksmine kokkuleppeosaliste territooriumil elavatele isikutele;
[...]”
7 Kokkuleppe II lisa „Sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine” artikkel 1 näeb ette:
„1. Kokkuleppeosalised kohaldavad sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise valdkonnas viidatud ühenduse õigusakte kokkuleppe allkirjastamise ajal kehtinud redaktsioonis, sealhulgas käesoleva lisa jaotises A nimetatud muudatusi, või kõnealuste õigusaktidega samaväärseid sätteid.
2. Käesoleva lisa jaotises A kasutatud mõistet „liikmesriik (liikmesriigid)” kohaldatakse peale asjaomaste ühenduse õigusaktidega hõlmatud riikide ka Šveitsi suhtes.” [Siin ja edaspidi on kokkuleppe II lisa tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
8 Kokkuleppe II lisa jaotis A „Viidatud õigusaktid” sätestab:
„1. 371 R 1408(1): Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes,
[...]”
9 Määruse nr 1408/71 artikkel 3 „Võrdne kohtlemine” näeb oma lõikes 1 ette:
„Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvitisi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikel, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”
10 Nimetatud määruse artikli 13 lõike 2 punkt f on sõnastatud järgmiselt:
„[I]sik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt mõnele eelmistes punktides sätestatud reeglile või vastavalt artiklites 14–17 ettenähtud erisätetele, allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele üksnes nimetatud õigusaktide sätete kohaselt.”
11 Kõnealuse määruse III jaotises, kuhu on koondatud eri liiki hüvitistega seotud erisätted, 1. peatükis „Haigus ning rasedus ja sünnitus” sisalduv artikkel 23 sätestab:
„1. Kui liikmesriigi õigusaktid sätestavad, et rahaliste hüvitiste arvutamine peab põhinema keskmisel töötasul või keskmistel sissemaksetel, määrab sellise liikmesriigi pädev asutus sellise keskmise töötasu või keskmised sissemaksed kindlaks üksnes sellise töötasu või selliste sissemaksete põhjal, mis on saadud või tehtud nimetatud liikmesriigi õigusaktide alusel.
2. Kui liikmesriigi õigusaktid sätestavad, et rahaliste hüvitiste arvutamine peab põhinema normtöötasul, arvestab sellise liikmesriigi pädev asutus üksnes sellist normtöötasu või vajadusel keskmist normtöötasu, mis on saadud nimetatud liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud perioodide eest.
[…]”
12 Sama määruse nr 1408/71 III jaotise 7. peatüki „Perehüvitised” artikkel 72 „Kindlustus-, töötamis- või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodide liitmine” sätestab:
„Kui liikmesriigi õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse omandamise sõltuvusse kindlustus-, töötamis- või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodide täitumisest, võtab kõnealuse riigi pädev asutus vajalikul määral arvesse teises liikmesriigis täitunud kindlustus-, töötamis- või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioode, nii nagu oleksid need täitunud tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel.”
13 Määruse nr 1408/71 artikkel 89 näeb ette:
„Teatavate liikmesriikide õigusaktide rakendamise erikord on sätestatud V lisas.”
14 Kõnealuse määruse VI lisa jaotise N punkt 1 „ROOTSI” näeb ette, et „[m]ääruse artikli 72 kohaldamisel määratakse isiku õigus vanemahüvitisele nii, et teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodide puhul võetakse aluseks nende Rootsi kindlustusperioodide puhul arvestatav keskmine sissetulek, millega need perioodid liidetakse.” See säte tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006, millega muudetakse määrust nr 1408/71 (ELT L 392, lk 1).
Siseriiklik õigus
15 Rootsi sotsiaalkindlustusseadus (1999:799) (Socialförsäkringslagen (1999:799), edaspidi „sotsiaalkindlustusseadus”) sätestab 3. peatükis „Sotsiaalkindlustuskaitse” järgmist:
„§ 1 Kõik Rootsi residendid on vastavalt [üldise sotsiaalkindlustusskeemi seadusele (1962:381) (Lagen om allmän försäkring (1962:381), edaspidi „üldise sotsiaalkindlustusskeemi seadus”] kindlustatud järgmiste hüvitistega:
1. ravikindlustushüvitis jne, vastavalt 2. peatükile, mis käsitleb sotsiaalkindlustusameti haldusalas olevaid hüvitisevaldkondi;
2. vanemahüvitis miinimum- ja baastasemel;
3. haigushüvitis ja töövõimetushüvitis toimetulekuhüvitise näol;
[...]
§ 4 Kõik Rootsis töötavad isikud on vastavalt [üldise sotsiaalkindlustusskeemi seadusele] kindlustatud järgmiste hüvitistega:
1. haigushüvitis ja sünnitushüvitis;
2. miinimummääras vanemahüvitis ja ajutine vanemahüvitis;
3. sissetulekuga seotud haigushüvitis ja sissetulekuga seotud töövõimetushüvitis;
[...]”
16 Üldine sotsiaalkindlustusskeemi seadus sätestab eelkõige:
„3. peatükk. Haigushüvitis
§ 2 Haigushüvitise tulubaas on aastane rahaline sissetulek, mida kindlustatud isik võib antud asjaoludel eeldatavasti Rootsis teenida kas töötajana (töötasu) või muul alusel (muu tasustatava kutsealase tegevuse eest saadav tasu) [...] Haigushüvitise tulubaasi määrab kindlaks sotsiaalkindlustusamet [...]
Kui sotsiaalkindlustusametile ei ole teada kõik asjaolud, lähtutakse haigushüvitise baasiks oleva töötasu arvutamisel teabest, mida ametil on võimalik saada kindlustatud isikult või tema tööandjalt, või mida saab tuletada kindlustatud isiku tulumaksudeklaratsioonist. Puhkusetasu võetakse haigushüvitise baasiks oleva töötasu arvutamisel arvesse üksnes määras, mida oleks makstud töötasuna vastava ajavahemikul töötamise eest.
4. peatükk. Vanemahüvitis
[...]
§ 6 Vanemahüvitise täismäär on vähemalt 60 Rootsi krooni päevas (miinimumtase).
Esimesed 180 päeva makstakse vanemahüvitist summas, mis vastab vanemate haigushüvitise summale, ning seda arvutatakse vastavalt viiendale lõigule, kui vanematel on vähemalt lapse sünnile eelnenud 240 päeva jooksul olnud miinimumtasemel haiguskindlustus, või neil oleks see kindlustus olnud, kui sotsiaalkindlustusamet oleks olnud teadlik kõikidest asjaoludest. Samas ei tohi esimesed 180 päeva makstav vanemahüvitis jääda täisvanemahüvitise puhul alla 150 Rootsi krooni päevas (baastase). Lapsevanem, kes on kindlustatud ainult [(1999:799) sotsiaalkindlustusseaduse] 3. peatüki § 4 alusel, saab vanemahüvitist, kui ta vastab esimeses lauses toodud tingimustele.
Lisaks eespool teises lõigus sätestatule makstakse vanemahüvitist:
– 210 päeva eest vanema haigushüvitisele vastavas summas, arvutatuna vastavalt viiendale lõigule ning pidades silmas, et miinimummääraks on baastase; ja
– 90 päeva eest summas, mis vastab miinimumtasemele.
[...]”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
17 Rootsi kodanik E. Bergström asus 1994. aasta jaanuaris elama Šveitsi ja töötas seal kuni tütre sünnini 19. märtsil 2002. 1. septembril 2002 kolis ta koos abikaasa ja tütrega tagasi Rootsi. Tema abikaasa asus siis kohe Rootsis tööle, samas kui E. Bergström ise tööle ei läinud, vaid hoolitses tütre eest. Ta esitas taotluse, et talle makstaks alates 16. märtsist 2003 vanemahüvitist tasemel, mis vastab kalendripäeva eest makstavatele haigushüvitistele (edaspidi „vanemahüvitis haigushüvitise tasemel”), mille arvutamisel võetaks aluseks tulu, mille ta Šveitsis töötades teenis.
18 Sotsiaalkindlustusamet määras talle vanemahüvitise baastasemel, leides, et E. Bergströmile ei ole õigust vanemahüvitisele haigushüvitise tasemel, kuna ta ei olnud Rootsis töötanud sünnitusele eelnenud 240 päeva jooksul, mis annaks talle õiguse baastasemest kõrgemal tasemel haigushüvisele.
19 E. Bergström esitas selle otsuse peale kaebuse Länsrätten i Stockholms länile (Stockholmi lääni halduskohus). Länsrätten jättis kaebuse rahuldamata peamiselt sellepärast, et vanemahüvitis haigushüvitise tasemel on töötamisega seotud kindlustushüvitis ning seda on õigus saada juhul, kui kindlustatu ise on töötanud Rootsis nii, et asjaomane töötamise periood on ajaliselt piisavalt lähedal ajavahemikule, millega seoses hüvitist taotletakse. Seega ei piisa asjaolust, et sotsiaalkindlustusega kaetud isiku abikaasa töötab Rootsis.
20 E. Bergström esitas selle otsuse peale kaebuse Kammarrätten i Stockholmile (Stockholmi halduskohus), kes leidis asja sisuliselt lahendades, et E. Bergströmi puhul on täidetud Rootsi seaduses ette nähtud 240‑päevane töötamise nõue tänu tema töötamisele Šveitsis. Niisiis peaks E. Bergström saama baastasemest kõrgemat hüvitist, mille suurus tuleb kindlaks määrata tema Šveitsis töötamise põhjal.
21 Sotsiaalkindlustusamet kaebas Kammarrätteni otsuse edasi, nõudes nimetatud otsuse tühistamist ning Länsrätten i Stockholms läni kohtuotsuse ennistamist. E. Bergström vaidles sellele nõudele vastu.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole vaidlust selle üle, et E. Bergström on määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti f kohaselt Rootsi õigusaktidega hõlmatud ka siis, kui ta ei tööta Rootsis. Samas ei vasta E. Bergström tingimustele, mis on siseriiklikus õiguses ette nähtud vanemahüvitise saamiseks haigushüvitise tasemel.
23 Nõue, mis puudutab Rootsis töötamist nii, et isik oleks kaetud Rootsi haiguskindlustusega vähemalt 240 järjestikust päeva enne lapse sündi, ei ole täidetud. Küsimus on selles, kas selle nõude saab täidetuks lugeda Šveitsis töötamise aja arvel.
24 Pealegi ei ole E. Bergström töötanud ning saanud tulu, mis võiks siseriikliku õiguse kohaselt olla kalendripäeva eest makstava haigushüvitise tulubaasiks. Küsimus on selles, kas nende sätete kohaldamisel tuleb arvesse võtta tema varasemat töötamist Šveitsis.
25 Neil asjaoludel otsustas Högsta förvaltningsdomstolen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas liidu õiguse, eriti [kokkuleppe] ning määruse nr 1408/71 artikli 72 kohaselt võib sissetulekuga seotud lapsehooldushüvitise vormis perehüvitise kvalifitseerumisperioodi kogu ulatuses täita ainult töötamisega ja sotsiaalkindlustusmaksete tasumisega Šveitsis?
2. Kas liidu õiguse, eriti [kokkuleppe] ning määruse nr 1408/71 artikli 3 lõike 1 ja artikli 72 kohaselt võib sissetulekuga seotud lapsehooldushüvitise vormis makstava perehüvitise saamise õiguse kindlaksmääramisel võrdsustada Šveitsis teenitud töötasu kodumaal teenitud töötasuga?”
Eelotsuse küsimused
Sissejuhatavad märkused
26 Esitatud eelotsuse küsimustele vastamise eeldus on see, et põhikohtuasjas vaidluse all olev olukord kuulub kokkuleppe kohaldamisalasse. Selles osas tuleb märkida, et E. Bergströmi juhtumi puhul on tegemist liidu liikmesriigi kodanikust töötajaga, kes pöördub pärast töötamist teise kokkuleppeosalise territooriumil tagasi oma päritoluliikmesriiki, kus ta taotleb selle töötamise alusel, et talle määrataks selle liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud vanemahüvitis.
27 Kokkuleppe kohaldamisala osas tuleb esiteks märkida, et selle kokkuleppe preambuli teine lause ütleb, et „kokkuleppeosalised [on] otsustanud oma[vahel] sisse seada isikute vaba liikumise Euroopa Ühenduses kohaldatavate eeskirjade alusel”.
28 Seda vabadust riivaks see, kui ühe kokkuleppeosalise kodanik satuks oma päritoluriigis halvemasse olukorda üksnes põhjusel, et ta on kasutanud oma õigust liikuda.
29 Teiseks tuleb meenutada, et kokkuleppe artikkel 8 näeb ette sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise samas artiklis nimetatud eesmärkidel vastavalt II lisale. See säte ei viita ei otseselt ega kaudselt selle isiku viibimiskohale, kellele sotsiaalkindlustussätteid kohaldatakse, või kokkuleppeosalisele, kes neid sätteid kohaldab.
30 Nimetatud artikliga 8 taotletavate eesmärkide hulgas on punktis a nimetatud „võrdse kohtlemise tagamine”. Sõnaselge ja üldine viitamine sellele põhimõttele näitab, et selle artikli kohaldamisel kehtib kõnealune põhimõte sõltumata kokkuleppe artiklist 2, mis seab diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamise tingimuseks isiku viibimise teise kokkuleppeosalise territooriumil.
31 Kolmandaks näeb kokkuleppe II lisa „Sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine” jaotise A artikkel 1 ette, et kokkuleppeosalised kohaldavad määrust nr 1408/71, välja arvatud selle määruse muudatused, kuid need ei ole käsitletava eelotsuseküsimuse seisukohalt olulised. Kõnealuse lisa artikli 1 lõige 2 näeb ette, et kõnealuse lisa jaotises A kasutatud mõistet „liikmesriik (liikmesriigid)”, mis sisaldub õigusaktides, millele selle lisa jaotis A viitab, kohaldatakse peale asjaomaste ühenduse õigusaktidega hõlmatud riikide ka Šveitsi suhtes.
32 Viimaseks tuleb meenutada, et määrust nr 1408/71 ei kohaldata mitte ainult perehüvitistele, vaid ka muud liiki hüvitistele, mille hulgas on näiteks vanadushüvitised.
33 Sellest järeldub, et kui töötaja naasmisel päritoluriiki ei kohaldataks arvessevõetavate perioodide kokkuliitmise eeskirja, siis oleks Šveitsi Konföderatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine paljudes olukordades välistatud, sealhulgas osas, mis puudutab vanadushüvitiste saamist.
34 Neil asjaoludel tuleb sedastada, et kokkulepe ja määrus nr 1408/71 on kohaldatavad niisugusele töötaja olukorrale, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26.
Esimene küsimus
35 Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui liikmesriigi õigusnormid seavad niisuguse perehüvitise saamise tingimuseks, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kindlustus-, töötamis- või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodide täitumise, peab selle liikmesriigi pädev ametiasutus vastavalt kokkuleppele ja määrusele nr 1408/71 sel eesmärgil arvesse võtma asjaomaseid perioode, mis on täielikult täitunud Šveitsi Konföderatsiooni territooriumil.
36 Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et siseriiklike õigusnormide kohaselt peab E. Bergström selleks, et saada vanemahüvitist haigushüvitise tasemel, tõendama, et ta on töötanud sünnitusele eelnenud 240 päeva jooksul. E. Bergström on kogu selle viiteperioodi täitnud Šveitsi Konföderatsiooni territooriumil.
37 On selge, et hüvitis, mida E. Bergström taotleb, kujutab endast perehüvitist määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti u alapunkti i tähenduses.
38 Esitatud eelotsuse küsimusele vastamist on vaja tõlgendada kokkuleppe artikli 8 punkti c ja määruse nr 1408/71 artiklit 72; need sätted näevad asjaomase hüvitise saamise õiguse omandamiseks ette nn liitmisreegli.
39 Mõni Euroopa Kohtule märkusi esitanud huvitatud osapool märgib sõnale „liitmine” tuginedes, et loogiliselt eeldab see mõiste vähemalt kahe erinevates liikmesriikides täitunud tegevusperioodi olemasolu. Seega on liikmesriigi ametiasutusel, kes on pädev hüvitist määrama, sellega seoses õigus nõuda, et üks asjaomastest perioodidest oleks täitunud tema territooriumil, ning see välistab võimaluse, et õiguse saada sotsiaalkindlustushüvitist omandamiseks kasutatakse üksnes ühte, teise liikmesriigi territooriumil täitunud perioodi.
40 Selle tõlgendusega ei saa nõustuda.
41 Nii kokkuleppe artikli 8 punkti c kui ka määruse nr 1408/71 artikli 72 sõnastus on ühemõtteliselt selged. Esimesena nimetatud sätte kohaselt tuleb kokku liita „[kõik] perioodid”, mida erinevate siseriiklike õigusaktide kohaselt tuleb arvesse võtta, samas kui teisena nimetatud säte nõuab, et liitmisel arvestataks „teises liikmesriigis täitunud kindlustus-, töötamis- või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioode”, nii nagu oleksid need täitunud tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel.
42 Tuleb meenutada, et määrus nr 1408/71 võeti vastu EMÜ asutamislepingu artikli 51 alusel (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 51, muudetuna EÜ artikkel 42), mis võimaldab Euroopa Liidu Nõukogul võtta sotsiaalkindlustuse valdkonnas meetmeid, mis on vajalikud töötajate liikumisvabaduse tagamiseks, kehtestades selleks korra, millega võõrtöötajatele ja nende ülalpeetavatele kindlustatakse „[kõigi perioodide]” kokkuliitmine, mida võetakse arvesse eri riikide õigusaktide kohaselt, et omandada ja säilitada õigus saada toetust ning arvutada toetuse summa.
43 See tõlgendus on kooskõlas kokkuleppe eesmärgiga tagada isikute vaba liikumine Šveitsi Konföderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel. Samuti peab see kinni võrdse kohtlemise põhimõttest, mis on sätestatud kokkuleppe artikli 8 punktis a, kuna selle abil on võimalik tagada, et õiguse vabalt liikuda kasutamine ei jäta võõrtöötajat võrreldes teiste töötajatega, kes ei ole seda õigust kasutanud, ilma sotsiaalkindlustusega saadavatest eelistest.
44 Niisiis ei saa liikmesriigi pädev ametiasutus perehüvitise määramisel nõuda, et lisaks teises liikmesriigis, antud juhul Šveitsi Konföderatsioonis täitunud töötamis- või tegutsemisperioodile oleks tema enda liikmesriigis täitunud veel teinegi periood.
45 Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et juhul, kui liikmesriigi õigusnormid seavad niisuguse perehüvitise saamise tingimuseks, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kindlustus-, töötamis- või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodide täitumise, peab selle liikmesriigi pädev ametiasutus vastavalt kokkuleppe artikli 8 punktile c ja määruse nr 1408/71 artiklile 72 sel eesmärgil arvestama vastavaid perioode, mis on täielikult täitunud Šveitsi Konföderatsiooni territooriumil.
Teine küsimus
46 Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on kokkuleppe ja määruse nr 1408/71 toime see, et Šveitsis töötamise eest teenitud tulu tuleb samastada liikmesriigis teenitud tuluga, mille alusel Rootsis arvutatakse taotletud perehüvitise summa.
47 Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et E. Bergström taotles perehüvitist, mille summa on võrdne kalendripäeva eest makstava haigushüvitise summaga, mis on arvutatud haiguskindlustuse eeskirjade kohaselt (vanemahüvitis haigushüvitise tasemel). Vaidluse all olev perehüvitis on seotud sotsiaalkindlusega kaetud isiku töötamisega teenitud aastasissetulekuga.
48 Niisuguses olukorras tuleb seda konkreetset liiki perehüvitise summa arvutamiseks seega lähtuda määruses nr 1408/71 sisalduvatest sotsiaalkindlustuse eeskirjadest, mis käsitlevad haiguskindlustust.
49 Need eeskirjad on kirjas määruse nr 1408/71 artiklis 23. Sõltumata sellest, kas hüvitise arvutamise aluseks olev sissetulek määratakse kindlaks selle artikli lõike 1 või lõike 2 sätete kohaselt, tehakse see sissetulek vastavalt pädeva ametiasutuse kohaldatavatele õigusaktidele kindlaks lähtuvalt täitunud perioodidel teenitud töötasust või lähtuvalt normtöötasust või keskmisest normtöötasust, mis on saadud asjaomaste õigusaktide, antud juhul Rootsi õigusaktide alusel täitunud perioodide eest.
50 Niisugune lahendus on kooskõlas määruse nr 1408/71 VI lisa N jaotise punktis 1 sisalduva eeskirjaga, mis on kohaldatav põhikohtuasja asjaoludele ning mis näeb ette, et sama määruse artikli 72 kohaldamisel määratakse isiku õigus vanemahüvitisele nii, et teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioode puhul võetakse aluseks sama keskmine sissetulek mis Rootsis täitunud kindlustusperioodide puhul.
51 Põhikohtuasja aluseks oleva juhtumi puhul aga ei saanud E. Bergström 240‑päevase viiteperioodi jooksul Rootsis mingit tulu.
52 Selleks et niisuguses olukorras tagada kokkuleppe artikli 8 punkti c ja määruse nr 1408/71 artikli 72 kasulik mõju, nagu neid on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktis 45, ning selleks, et järgida kokkuleppe artikli 8 punktis a ja selle määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb E. Bergströmi tulubaasi arvutamisel lähtuda niisuguse isiku sissetulekust, kes teeb Rootsis tema tööga võrreldavat tööd ning kellel on ühtlasi temaga võrreldav töökogemus ja kutsekvalifikatsioon.
53 Teisele küsimusele tuleb niisiis vastata, et kokkuleppe artikli 8 punkti a ning määruse nr 1408/71 artikli 3 lõiget 1, artikli 23 lõikeid 1 ja 2, artiklit 72 ning VI lisa jaotise N punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui perehüvitise summa tuleb nii nagu põhikohtuasjas kindlaks määrata haigushüvitise arvutamise eeskirjade kohaselt, tuleb see summa, mida on õigustatud saama isik, kes on kõik selle õiguse omandamiseks vajalikud töötamisperioodid täitnud teise kokkuleppeosalise territooriumil, arvutada lähtuvalt niisuguse isiku sissetulekust, kellel on huvitatud isikuga võrreldav töökogemus ja kutsekvalifikatsioon ning kes teeb riigis, kus seda hüvitist taotletakse, tema tööga võrreldavat tööd.
Kohtukulud
54 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vahelise kokkuleppe isikute vaba liikumise kohta, mis allkirjastati 21. juunil 1999 Luxembourgis, artikli 8 punkti c ning nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001 muudetud redaktsiooni artiklit 72 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui liikmesriigi õigusnormid seavad niisuguse perehüvitise saamise tingimuseks, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kindlustus-, töötamis- või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodide täitumise, peab selle liikmesriigi pädev ametiasutus sel eesmärgil arvesse võtma vastavaid perioode, mis on täielikult täitunud Šveitsi Konföderatsiooni territooriumil.
2. Nimetatud kokkuleppe artikli 8 punkti a ning määruse nr 1408/71 artikli 3 lõiget 1, artikli 23 lõikeid 1 ja 2, artiklit 72 ning VI lisa jaotise N punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui perehüvitise summa tuleb nii nagu põhikohtuasjas kindlaks määrata haigushüvitise arvutamise eeskirjade kohaselt, tuleb see summa, mida on õigustatud saama isik, kes on kõik selle õiguse omandamiseks vajalikud töötamisperioodid täitnud teise kokkuleppeosalise territooriumil, arvutada lähtuvalt niisuguse isiku sissetulekust, kellel on huvitatud isikuga võrreldav töökogemus ja kutsekvalifikatsioon ning kes teeb riigis, kus seda hüvitist taotletakse, tema tööga võrreldavat tööd.
Allkirjad