KOHTUJURISTI ETTEPANEK
L. A. GEELHOED
esitatud 25. märtsil 2004(1)
Kohtuasi C-280/02
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Prantsuse Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 91/271/EMÜ – Artikkel 5 – Asulareovee puhastamine – Tundlike alade määramata jätmine
I – Sissejuhatus
1. Käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Prantsuse Vabariik on rikkunud nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiivist 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta(2) (edaspidi „direktiiv”) tulenevaid kohustusi. Komisjoni sõnul on esiteks tegemist Prantsuse Vabariigi poolt Seine-Normandie’, Artois-Picardie’, Loire-Bretagne’i ja Rhône-Méditerranée-Corse’i valgaladel teatud alade eutrofeerumise suhtes tundlike aladena kindlaks määramata jätmisega. Teiseks heidab komisjon Prantsuse Vabariigile ette seda, et ta ei nõudnud üle 10 000 inimekvivalendiga linnastutest tundlikele aladele või aladele, mis oleks tulnud määrata tundlikeks aladeks, juhitava asulareovee põhjalikumat puhastamist.
II – Kohaldatavad õigusnormid
2. Vastavalt artiklile 1 käsitleb direktiiv asulareovee kogumist, puhastamist ja ärajuhtimist ning teatavate tööstusvaldkondade reovee puhastamist ja ärajuhtimist. Direktiivi eesmärk on kaitsta keskkonda nimetatud reovete ärajuhtimisest tuleneva kahju eest.
3. Direktiivi artiklis 2 defineeritakse järgnevaid mõisteid:
„1. asulareovesi – olmereovesi või olme- ja tööstusreovee ja/või mahasadanud vihmavee segu;
2. olmereovesi – asulate ja nendega seotud rajatiste reovesi, mis pärineb peamiselt inimeste ainevahetusest ja majapidamistegevusest;
3. tööstusreovesi – igasugune reovesi, mis väljub mis tahes kaubandusliku või tööstusliku tegevuse sooritamiseks kasutatavast hoonest ja mis ei ole ei olmereovesi ega mahasadanud vihmavesi;
4. linnastu – ala, kus elanikkond või ja/või majandustegevus on piisavalt kontsentreeritud, et asulareovett kogutakse ja juhitakse asulareoveepuhastisse või lõplikku ärajuhtimispunkti;
5. kogumissüsteem – juhtmete süsteem, mis kogub ja juhib asulareovett;
6. 1 ie (inimekvivalent) – biolagundav orgaaniline reostus, mille biokeemiline hapnikutarve viie ööpäeva jooksul (BHT5) on 60 g hapnikku ööpäevas;
[…]
8. reovee bioloogiline puhastus – asulareovee puhastamine protsessi abil, mis üldjuhul hõlmab vee bioloogilist töötlemist koos teistkordse selitamisega, või muu protsessi abil, mille puhul I lisa tabelis 1 esitatud nõuded on täidetud;
[…]
11. eutrofeerumine – vee rikastumine toitainetega, eriti lämmastiku- ja/või fosforiühenditega, mis kiirendab vetikate ja taimestiku kõrgemalt arenenud vormide kasvu ning häirib seetõttu soovimatult vees esinevate organismide tasakaalu ja rikub sama vee kvaliteeti;
[…]”.
4. Direktiivi artikli 5 lõigetes 1, 2 ja 5 on sätestatud:
„1. Lõike 2 kohaldamisel määravad liikmesriigid 31. detsembriks 1993 vastavalt II lisas sätestatud kriteeriumidele kindlaks tundlikud alad.
2. Liikmesriigid tagavad 31. detsembriks 1998 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga 10 000, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse, kui on kirjeldatud artiklis 4.
[…]
5. Tundlike alade valgaladel asuvatest asulareoveepuhastitest väljuva vee suhtes, mis põhjustab osaliselt nende alade reostumist, kohaldatakse lõikeid 2, 3 ja 4.”
5. Direktiivi II lisa pealkirjaga „Tundlike ja vähem tundlike alade määramise kriteeriumid” sätestab punktis A „Tundlikud alad”, et „[v]eekogu tuleb määrata tundlikuks alaks, kui ta kuulub ühte järgmistest rühmadest:
a) looduslikud mageveejärved, muud mageveekogud, suudmealad ja rannikuveed, mis on eutrofeerunud või võivad lähitulevikus eutrofeeruda, kui kaitsemeetmeid ei võeta.
Otsustades, milliseid toitaineid tuleb heitvee täiendava puhastamise teel vähendada, võib võtta arvesse järgmisi tegureid:
i) järved ja järvedeni/veehoidlateni/kinniste lahtedeni viivad kesise veevahetusega ojad, kus võib esineda toitainete akumuleerumist. Nendel aladel tuleks kõrvaldada ka fosfor, välja arvatud juhul, kui suudetakse tõestada, et see ei avalda veekogu eutrofeerumisele mingit mõju. Suurte linnastute heitvete puhul võib kaaluda ka lämmastiku kõrvaldamist;
ii) kesise veevahetusega või palju toitaineid vastuvõtvad suudmealad, lahed ja muud rannikuveed. Väikelinnastute heitveed ei ole nendele aladele harilikult probleemiks, kuid suurlinnastute heitvetest tuleks eemaldada fosfor ja/või lämmastik, välja arvatud juhul kui suudetakse tõestada, et see ei avalda eutrofeerumisele mingit mõju;
b) joogivee võtmiseks mõeldud mage pinnavesi, mis võib sisaldada nõukogu 16. juuni 1975. aasta direktiivis 75/440/EMÜ (liikmesriikides joogivee võtmiseks mõeldud pinnavee nõutava kvaliteedi kohta)(3) sätestatud nitraadikontsentratsioonist rohkem nitraate, kui meetmeid ei võeta;
c) alad, kus nõukogu direktiivide täitmiseks on vaja põhjalikumat puhastust, kui on ette nähtud käesoleva direktiivi artikliga 4.”
III – Kohtueelne menetlus
6. Pärast pikka kirjavahetust Prantsuse ametiasutustega direktiivi Prantsuse õigusesse ülevõtmise teemal saatis komisjon 22. oktoobril 1999 Prantsuse valitsusele märgukirja, milles ta viitas mitmetele vigadele. Komisjon leidis, et Prantsuse Vabariigi vastused sellele märgukirjale olid ebapiisavad. Seepärast esitas komisjon Prantsuse Vabariigile 10. aprillil 2001 põhjendatud arvamuse, mis komisjoni arvates jäi ilma sobiva reaktsioonita. Selle peale esitas komisjon 30. juulil 2002 Euroopa Kohtule hagi.
7. Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et Prantsuse Vabariik on rikkunud direktiivi artikli 5 lõigetest 1 ja 2 ning II lisast tulenevaid kohustusi. Prantsuse Vabariik jättis täpsemalt:
– määramata Seine-Normandie’, Artois-Picardie’, Loire-Bretagne’i ja Rhône-Méditerranée-Corse’i valgaladel teatud alad eutrofeerumise suhtes tundlikeks aladeks, ja
– nõudmata, et üle 10 000 inimekvivalendiga linnastutest tundlikele aladele või aladele, mis oleks tulnud määrata tundlikeks aladeks, juhitavat asulareovett puhastataks põhjalikumalt.
8. Prantsuse Vabariik palub lükata esimene väide tagasi, v.a Vistre’i jõe määramata jätmise osas. Ka palub Prantsuse Vabariik lükata tagasi teine väide, v.a tundlikel aladel asuvate linnastute osas, mille asulareovett ei ole veel põhjalikumalt puhastatud.
IV – Vaidluse ese
9. Käesolev hagi tugineb kahele väitele. Komisjoni esimene väide koosneb kahest osast. Esimene osa käsitleb mõiste „eutrofeerumine” tõlgendamist. Sellega seoses käsitletakse teises osas tundlike alade ebapiisavat määramist. Teises väites heidetakse Prantsuse Vabariigile ette üle 10 000 inimekvivalendiga linnastute asulareovee põhjalikuma puhastamise nõudmata jätmist.
V – Esimene väide: eutrofeerumise mõiste ning tundlike alade määramine
A – Eutrofeerumise mõiste
Poolte argumendid
10. Direktiivi artikli 2 punktis 11 on nimetatud neli kriteeriumit, mis koos moodustavad eutrofeerumise mõiste. Need kriteeriumid on järgmised:
1. vee rikastumine toitainetega, eriti lämmastiku- ja/või fosforiühenditega,
2. mis kiirendab vetikate ja taimestiku kõrgemalt arenenud vormide kasvu ning
3. häirib seetõttu soovimatult vees esinevate organismide tasakaalu ja
4. rikub sama vee kvaliteeti.
11. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et direktiivi kohaselt peab esimese ja teise ning teise, kolmanda ja neljanda kriteeriumi vahel olema põhjuslik seos.
12. Prantsuse valitsus märgib, et need kriteeriumid peavad esinema kumulatiivselt. Ainult ühe või kahe kriteeriumi olemasolu ei tõenda veel eutrofeerumist. Selleks peab tõendama erinevate eutrofeerumise kriteeriumite vahelist seost ja nende esinemist ühes veekogus.
13. Komisjon ja Prantsuse valitsus vaidlevad kolmanda kriteeriumi üle, mis on „vees esinevate organismide tasakaalu soovimatu häirimine”. Komisjon heidab Prantsuse valitsusele ette mõiste liiga kitsendavat tõlgendamist. Komisjon on arvamusel, et tasakaal on häiritud ka juhul, kui üks liik tugevasti paljuneb ja teiste liikide arvukus jääb stabiilseks, mitte ainult siis, kui teatud liigid kaovad või nende arvukus väheneb.
14. Prantsuse valitsus väidab siinkohal, et vaid ühe taimeliigi paljunemine ei ole piisav, et konstateerida bioloogilise tasakaalu soovimatut häirimist, kuivõrd vees esinevate teiste organismide tasakaal ei ole häiritud. Lisaks ei ole komisjon Prantsuse valitsuse arvates piisavalt selgitanud, miks teatud ilminguid tuleb käsitleda soovimatutena.
15. Oma repliigis viitab komisjon kirjandusele, kus kirjeldatakse vee toitainetega rikastumise soovimatuid tagajärgi, st vetikate ning taimestiku kõrgemalt arenenud vormide kasvu kiirenemist. Need soovimatud tagajärjed võivad seisneda ökosüsteemi toiduahelate hävitamises, erinevate liikide vahelise tasakaalu häirimises ning vee hapnikusisalduse langemises. Veetaimed võivad kaduda ka seetõttu, et suur kogus vetikaid muudab vee sogaseks ning valgus ei suuda enam tungida veekogu põhjani. Vetikad võivad ka mürgiselt õitsema hakata ning mürgitada karpe, ohustades sellega inimeste tervist; tõusta võib kalade suremus.
Hinnang
16. Kõigepealt tuleb tähelepanu juhtida sellele, et direktiivi eesmärk on selle kolmanda ja kaheksanda põhjenduse ning artikli 1 kohaselt kaitsta keskkonda asula(ja tööstus)reovee kahjulike mõjude eest.
17. Direktiivi neljandas põhjenduses on ette nähtud, et tundlikel aladel on vaja nõuda põhjalikumat puhastamist. Direktiivi artikli 5 lõigete 1 ja 2 kohaselt on liikmesriigid kohustatud:
– määrama 31. detsembriks 1993 vastavalt II lisas sätestatud kriteeriumidele kindlaks tundlikud alad;
– tagama 31. detsembriks 1998 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga 10 000, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse kui bioloogiline puhastus või muu sellega võrdväärne puhastus.
18. Direktiivi II lisa punktis A on sätestatud, millised veekogud tuleb määrata tundlikeks aladeks:
– looduslikud mageveejärved, muud mageveekogud, suudmealad ja rannikuveed, mis on eutrofeerunud või võivad lähitulevikus eutrofeeruda, kui kaitsemeetmeid ei võeta;
– joogivee võtmiseks mõeldud mage pinnavesi, mis võib sisaldada nõukogu 16. juuni 1975. aasta direktiivis 75/440/EMÜ liikmesriikides joogivee võtmiseks mõeldud pinnavee nõutava kvaliteedi kohta sätestatud nitraadikontsentratsioonist rohkem nitraate;
– alad, kus nõukogu direktiivide täitmiseks on vaja põhjalikumat puhastust, kui on bioloogiline puhastus või muu sellega võrdväärne puhastus.
19. Pooled vaidlevad eutrofeerumise mõiste ulatuse üle. Komisjon on laiendava tõlgendamise poolt, samal ajal kui Prantsuse valitsus lähtub kitsendavast tõlgendamisest. Tõlgendamise selline erinevus tuleb poolte argumentidest välja kahes küsimuses. Prantsuse valitsus rõhutab tema arvates vajalikku eutrofeerumise mõiste erinevate kriteeriumite vahelist põhjuslikku seost, kuid samal ajal väidab komisjon, et vee eutrofeerumise tuvastamiseks piisab nende nelja kriteeriumi esinemisest. Lisaks tõlgendavad pooled erinevalt eutrofeerumise definitsiooni kolmandat kriteeriumit. Komisjon kaldub Prantsuse valitsusest kiiremini võtma seisukoha, et bioloogiline tasakaal on häiritud.
20. Eutrofeerumise mõiste on määrav direktiivi kohaldamisala kindlakstegemisel. Nagu eespool punktides 17 ja 18 märgitud, peavad liikmesriigid määrama tundlikuks alaks juba eutrofeerunud veekogu või sellise, mis võib lähitulevikus eutrofeeruda, kui kaitsemeetmeid ei võeta. Lisaks sellele peab tundlikule alale ärajuhitavat asulareovett puhastama nii, et selles sisalduvad toitained saaksid peamiselt välja filtreeritud. Selline puhastamine peaks takistama veekogude eutrofeerumist. Eutrofeerumise mõiste laiendava tõlgendamise tagajärjel suureneb seega tundlike aladena kindlaksmääratavate veekogude arv.
21. Eutrofeerumise mõiste õigeks tõlgendamiseks ning selleks, et otsustada põhjusliku seose ja vees esinevate organismide tasakaalu häirimise üle, tuleb lisaks artikli 2 punktile 11 lähtuda direktiivi eesmärgist ning ülesehitusest.
22. Direktiivi sõnastusest, ülesehitusest ja eesmärgist tuleneb, et olme- või asulareoveest pärit toitainete eemaldamisega kaitstakse pinnavee eutrofeerumist, selleks et takistada kahjulikke mõjusid keskkonnale. Seda eesmärki arvestades tuleb eutrofeerumise mõistet tõlgendada nii, et vee muutumine kvaliteedi languse tõttu kasutamiskõlbmatuks või vähem väärtuslikuks oleks takistatud.
23. Niisiis järeldub direktiivi kohaldamisalast, et eutrofeerumise mõistet ei tohi liiga kitsendavalt tõlgendada. Seega ei pea tundlike aladena määrama kindlaks mitte ainult eutrofeerunud veekogusid, vaid direktiivi II lisa punkti A kohaselt ka niisuguseid veekogusid, mis võivad eutrofeeruda.
24. Direktiivi artikli 2 punkti 11 kohaselt koosneb eutrofeerumise mõiste neljast kriteeriumist, mis on üksteisega seotud. Esimene kriteerium on vee rikastumine toitainetega, eriti lämmastik- ja/või fosforiühenditega. Selline rikastumine toob kaasa vetikate ja taimestiku kõrgemalt arenenud vormide kasvu kiirenemise – see on teine kriteerium. Kolmas ning neljas kriteerium on seotud rikastumisest tulenevate negatiivsete tagajärgedega: nimelt bioloogilise tasakaalu soovimatu häirimise ning kõnealuse vee kvaliteedi langemisega.
25. See definitsioon eeldab kohustuslikult, et toitainete vette juhtimise ning selle tulemusena vee kvaliteedi halvenemise vahel on põhjuslik seos. Olmereoveega koos satuvad vette ka lämmastik ja fosfor, mis toovad kaasa toitaineterikka elukeskkonna. Selline toitainete rikkus avaldab vees elavatele organismidele negatiivset mõju. Vee rikastumine toitainetega kiirendab niisuguste veetaimede kasvu nagu vetikad ja teised mikrotaimed ning see võib kaasa tuua vee hapnikusisalduse languse ja teatud anaeroobsete bakterite aktiivsuse tõusu. Lisaks võib suur kogus vetikaid muuta vee sogaseks, nii et valgus ei paista enam piisavalt sügavale. Seega ei saa teatud kalaliigid ning teised organismid sellises keskkonnas enam elada. Kirjeldatud juhtumil väheneb veekogus liikide arv ning bioloogiline mitmekesisus.
26. Seega pole minu arvates vaja põhjusliku seose olemasolu eraldi käsitleda. Direktiivi artikli 2 punktis 11 sisalduv eutrofeerumise mõiste eeldab seda juba.
27. Järelikult tekib küsimus, kas tegemist on bioloogilise tasakaalu soovimatu häirimisega ka siis, kui ülemäära kasvab ainult üks liik ning teiste liikide arvukus jääb stabiilseks. Minu arvamuse kohaselt tuleb sellele vastata jaatavalt. Ma juhtisin juba eespool tähelepanu sellele, et eutrofeerumise mõistet ei tohi liiga kitsendavalt tõlgendada, sest vastasel korral võiks see nurjata direktiivi eesmärgi. Seepärast ei ole tähtis, kas kasv kiireneb ainult ühel liigil või kasvavad ülemäära mitu liiki. Otsustav on vee kvaliteedi halvenemine väliste faktorite tulemusena. See võib olla nii ka siis, kui üht liiki taimed ülemäära kasvavad.
28. Järgmine näide selgitab seda. Mürgiseid aineid eritava vetikaõitsenguga veekogu käsitletakse kehvema kvaliteediga veekoguna. Mürk võib toiduahela kaudu – nt mürki säilitanud rannakarpide söömisel – jõuda inimeseni. Kuigi liiga palju on kasvanud ainult mürgine vetikaliik, on vee bioloogiline koostis muutunud ning vee kvaliteet halvenenud. Seega on käesoleval juhul olemas kõik neli eutrofeerumise mõiste kriteeriumit ning selline veekogu tuleks nimetada eutrofeerunud veekoguks.
B – Tundlike alade kindlaksmääramine
29. Eutrofeerumise mõistele poolte antud erineva tõlgenduse tagajärg on, et nad vaidlevad tundlike alade kindlaksmääramise üle. Komisjon heidab Prantsuse valitsusele ette, et see ei ole määranud kindlaks piisaval hulgal tundlikke alasid.
30. Komisjon on arvamusel, et Prantsuse Vabariik on direktiivi artikli 5 lõikest 1 ning II lisast tulenevaid kohustusi rikkudes jätnud kindlaks määramata järgmised alad:
– Seine-Normandie’s: Seine’i laht, Seine ja selle lisajõed alamjooksul pärast Andelle’iga ühinemist;
– Loire-Bretagne’is: Lorient’i reid, Elorn’i suudmelaht, Douarnenez’ laht, Concarneau’ laht, Morbihan’ laht ja Vilaine’i laht;
– Artois-Picardie’s: Artois-Picardie’ vesistu rannikuveed ning maismaavetest see osa vee võrgustikust, mis moodustub ühelt poolt kanaliseeritud Aa/Escaut’ ja teiselt poolt Belgia piiri vahel, Scarpe’i alamjooksul Arras’st, Lens’i kanali alamjooks Lens’ist ja Somme täies ulatuses);
– Rhône-Méditerranée-Corse’is: Vistre’i jõgi ja Thau veekogu.
31. Komisjoni arvates on tõendatud, et nimetatud veekogudel on eutrofeerumise tunnused või nad eutrofeeruvad lähitulevikus.
Seine-Normandie: Seine’i laht
Poolte argumendid
32. Komisjoni arvates on Prantsuse Vabariik rikkunud direktiivi artikli 5 lõiget 1 ning II lisa sellega, et ei ole käsitlenud Seine’i lahe vesistut direktiivi mõttes eutrofeerununa. Komisjon osundab eelkõige vee toitainetega rikastumisest tingitud mürgise vetika Dinophysis’e ning vetika Phaeocystis’e ülemäärasele kasvule lahes.
33. Komisjon kinnitas hagiavalduses, et hapnikupuudust ei ole Seine’i lahes kindlaks tehtud. Põhjus on selles, et Seine’i lahes esinevad tugevad looded, mis takistavad vee hapnikusisalduse suurt langust sügaval lahe alumistes kihtides. Komisjon rõhutab, et vee kvaliteet ning tasakaal võivad olla häiritud ka juhul, kui veekogu hapnikusisaldus ei ole madal. Sellisel juhul seisnevad negatiivsed mõjud rannakarpide mürgitumises mürgise fütoplanktoni Dinophysis’e liigse kasvamise tõttu ning lainete liikumisel tekkinud vahus, mille on põhjustanud fütoplankton Phaeocystis.
34. Prantsuse valitsuse arvates ei ole Seine’i lahe vesistu direktiivi mõttes eutrofeerunud. Valitsus on küll nõus, et teatud aladel on täheldatud fütoplankton Dinophysis’e kiirenenud kasvamist, kuid seda vähesel määral. Seda, et selline kasvamine tooks kaasa bioloogilise tasakaalu häirimise ning nimetatud vesistu kvaliteedi halvenemise, ei ole komisjon tõendanud. Nimelt ei ole Seine’i lahes tekkinud ülemäärase vetikate hulga tulemusena ilmnenud nähtusi nagu hapnikupuudus. Prantsuse valitsus ei nõustu ka seisukohaga, et vee toitainetega rikastumise ning ülemäärase vetikate kasvamise vahel on põhjuslik seos.
Hinnang
35. Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtule esitatud dokumentides on Prantsuse Vabariik tunnistanud Seine’i lahe vee rikastumist toitainetega ning vetikate ja taimestiku kõrgemalt arenenud vormide kasvu kiirenemist. Prantsuse valitsus vaidlustab ainult nende kriteeriumite vahelise põhjusliku seose olemasolu.
36. Nii nagu tuleneb käesoleva ettepaneku punktist 24, ei tohi eutrofeerumise mõistet tõlgendada liiga kitsalt. Kui vee kvaliteet asulareovee juhtimisel vette halveneb oluliselt või võib oluliselt halveneda, siis on tegemist tundliku alaga ja ala tuleb sellisena ka kindlaks määrata. Veekogu, milles õitseb mürgiseid aineid eraldav fütoplankton, on halvema veekvaliteediga. Kuna Prantsuse ametiasutused on tunnistanud Dinophysis’e-nimelise fütoplanktoni esinemist Seine’i lahes ning neil ei ole õnnestunud tõendada, et fütoplanktonit esineb vees ainult vähesel määral, siis tuleb tuvastada, et Prantsuse Vabariik on jätnud Seine’i lahe tundlikuks alaks määramata.
Seine-Normandie: Seine ja selle lisajõed alamjooksul pärast Andelle’iga ühinemist
Poolte argumendid
37. Komisjon heidab Prantsuse valitsusele ette, et see on tundliku alana jätnud kindlaks määramata Seine’i ja selle lisajõed alamjooksul pärast Andelle’iga ühinemist. Komisjon viitab seejuures Institut français de recherche pour l’exploitation de la mer’i (Prantsuse merekasutuse uuringute instituut, edaspidi „IFREMER”) kahele uurimusele, milles kirjeldatakse nimetatud veekogudes esinevaid probleeme. Nende uurimuste kohaselt kannatavad Seine ja selle lisajõed ülemäärase fütoplanktoni kasvu tõttu tekkinud hapnikupuuduse käes. Seeläbi on oluliselt halvenenud vee kvaliteet, mis omakorda mõjutab vees elavaid organisme.
38. Prantsuse valitsus on arvamusel, et Seine ja selle lisajõed alamjooksul pärast Andelle’iga ühinemist ei ole direktiivi mõttes eutrofeerunud. Alates 1970. aastatest on tööstus püüdnud reostust vähendada. Selle tulemusena on fosfori juurdevool vähenenud 96%. Siiski ei ole see avaldanud mõju keskmisele hapnikusisaldusele Poses-Honfleur’i alal, vaid on 1% võrra aastas tõusnud.
39. Oma repliigis rõhutab komisjon, et asulareovee puhastamisel ei ole vaja vähendada mitte ainult fosforisisaldust, vaid ka lämmastikusisaldust.
Hinnang
40. Prantsuse valitsus ei ole vaidlustanud seda, et Seine’i ja selle lisajõgede vees alamjooksul pärast Andelle’iga ühinemist on fütoplanktoni kasvamine kiirenenud, mille soovimatu tagajärg on, et suuremas osas neist on liiga madal hapnikusisaldus. Niisiis ei vaidlusta Prantsuse valitsus nende veekogude eutrofeerumist, vaid väidab üksnes, et fosfori vähendamine ei ole mõjutanud veekogude hapnikusisaldust.
41. Asjaolu, et teatud toitaine juurdevoolu vähendamine ei ole mõjutanud vee hapnikusisaldust, ei vabasta siiski Prantsuse valitsust kohustusest määrata eutrofeerunud ala tundlikuks alaks. Nimetatud asjaolu võib küll aidata põhjendada seda, et reovee puhastamisel loobutakse fosfori eemaldamisest veest. Direktiivis endas on selline võimalus ette nähtud II lisa alapunktis i. See ei saa aga olla teiste direktiivist tulenevate kohustuste täitmata jätmise alus. Järelikult on Prantsuse Vabariik jätnud Seine’i ja selle lisajõed alamjooksul pärast Andelle’iga ühinemist eutrofeerunud ja seega ka tundliku alana kindlaks määramata.
Loire-Bretagne: Lorient’i reid, Elorn’i suudmelaht, Douarnenez’ laht, Concarneau’ laht, Morbihan’ laht ja Vilaine’i laht
Poolte argumendid
42. Komisjon on arvamusel, et Lorient’i reid, Elorn’i suudmelaht, Douarnenez’ laht, Concarneau’ laht, Morbihan’ laht ja Vilaine’i laht oleks tulnud määrata eutrofeerunud aladeks või sellisteks, mis võivad lähitulevikus eutrofeeruda, kui kaitsemeetmeid ei võeta. Komisjon põhjendab oma seisukohta sellega, et asulareovee juhtimine neisse veekogudesse aitab nende eutrofeerumisele oluliselt kaasa.
43. Riikide ametiasutused on kohustatud määrama veekogu tundlikuks alaks, kui asulareovee juhtimine veekogusse – lisaks põllumajandustegevusest lähtuvale nitraadireostusele – „aitab” selle eutrofeerumisele „oluliselt kaasa”. Komisjon järeldab seda – mutatis mutandis – kohtuasjas Standley jt(4) tehtud otsuse alusel, milles Euroopa Kohus leidis, et nitraadidirektiivi(5) tuleb kohaldada juhul, kui põllumajandusest lähtuvad lämmastikuühendid põhjustavad märkimisväärsel määral reostust.
44. Lorient’i reidil on asulareovee juurdevool umbes 10%. Komisjoni arvates aitab see oluliselt reostusele kaasa. Niisiis tuleb lisaks juba võetud meetmetele veekogu kaitseks põllumajandustegevusest lähtuva nitraadireostuse eest võtta ka meetmeid, et piirata asulareovee juurdevoolu.
45. IFREMER-i aruandest pealkirjaga „L’eutrophisation des eaux marines et saumâtre en Europe, en particulier en France”(6) tuleneb, et Lorient’i reidil esineb makrovetikaid. Komisjoni arvates on nende vetikate soovimatud mõjud väljaspool kahtlust.
46. Elorn’i suudmelahes, Douarnenez’, Concarneau’ ja Morbihan’ lahtedes on asulareovee juurdevool vastavalt 21%, 21%, 31% ja 33%. Ka nimetatud juurdevool reostab neid veekogusid oluliselt. Vilaine’i laht on samuti eutrofeerunud. Komisjon viitab siinkohal mürgise vetika Dinophysis’e vohamisele ning fütoplanktoni üleküllusele.
47. Prantsuse valitsuse jaoks on arusaamatu, miks komisjon lähtus Saint-Brieuc’i lahte voolava asulareovee puhul sellest, et see ei aita reostusele märkimisväärselt kaasa, küll aga leidis komisjon seda Lorient’i reidiga seoses. Seejuures on mõlemal alal asulareovee juurdevoolu protsent peaaegu sama: Saint-Brieuc’i lahes nimelt 8,9% ja Lorient’i reidil 9,8%. Prantsuse valitsus on arvamusel, et mõlemal juhul ei aita asulareovee juurdevool reostusele märkimisväärselt kaasa ning reoveest toitainete eemaldamine ei mõjuta vaidlusaluse ala eutrofeerumist.
48. Alates 1996. aastast ei ole Prantsuse uurimiskeskus REPHY(7) enam teatanud Lorient’i reidil fütoplanktoni vohamisest. Seega ei ole eutrofeerumise mõiste definitsiooni tingimus – vetikate ja taimestiku kõrgemalt arenenud vormide kasvu kiirenemine – täidetud.
49. Prantsuse valitsus tunnistab, et Douarnenez’ ja Concarneau’ lahes vohavad vetikad. Mõlemas lahes esineb „rohelisi tõuse ja mõõnu” ning ülemäära palju fütoplanktonit. Nende lahtede reostus on aga esmajoones põhjustanud põllumajandustegevusest lähtuvad toitained. Seda kinnitavad erinevad uurimused.
50. Prantsuse valitsus märgib, et Morbihan’ lahe puhul tuleneb uuematest, sh IFREMER-i läbiviidud uurimustest, et rohelisi loodeid ning sogast vett enam peaaegu ei esine.
51. Prantsuse valitsuse arvamuse kohaselt ei pea Vilaine’i lahte tundlikuks alaks määrama, sest ükski linnastu, mille inimekvivalent on üle 10 000, ei lase reovett otse lahte.
Hinnang
52. Põhimõtteliselt vaidlevad Prantsuse valitsus ja komisjon selle üle, millistel tingimustel on tegemist olulise saastamisega, kui see reostus ei tulene mitte ainult asulareovee juurdevoolust, vaid ka põllumajandusest lähtuvatest nitraatidest.
53. Ühenduse õiguses aitavad fosfori- ja lämmastikureostuse ning sellest põhjustatud eutrofeerumise vastu võitlemise spetsiifilist probleemi lahendada kaks õigusakti. Esimene neist on direktiiv 91/271 asulareovee puhastamise kohta ning teine direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. Need mõlemad peaksid aitama võidelda veekogude eutrofeerumise vastu kas asulareoveest toitainete eemaldamise või põllumajandusest lähtuva nitraadikoguse vähendamise kaudu.
54. Niisiis, kui on aga kindel, et teatud veekogu on juba eutrofeerunud või võib lähitulevikus eutrofeeruda ja selle põhjustavad nii põllumajandusest lähtuvad kui asulareoveega juurdevoolavad nitraadid, siis ei ole minu arvates oluline küsimus, milline on nendest lähtuva reostuse ulatus protsentides. Kumulatiivselt aitavad nad mõlemad vee eutrofeerumisele kaasa. Direktiivid 91/271 ja 91/676 täiendavad teineteist. See tähendab, et mõlemast direktiivist tulenevad kohustused ei välista üksteist. Kui lisaks põllumajandusest lähtuvatele nitraatidele põhjustab eutrofeerumise ka asulareovee juurdevool, siis peavad riikide ametiasutused vastava veekogu määrama ka direktiivi 91/271 kohaselt tundlikuks alaks.
55. Sellest tuleneb esiteks, et Lorient’i reid tuleb määrata tundlikuks alaks. Komisjoni esitatud uurimuse kohaselt esineb selles makrovetikate kiirenenud kasvamist. Prantsuse valitsus ei ole tõendanud vastupidist, vaid ainult eitanud fütoplanktoni ülemäärast kasvamist. Nendel asjaoludel tuleb tuvastada, et Prantsuse valitsus ei ole piisavalt esitanud tõendeid, et Lorient’i reid ei ole eutrofeerunud.
56. Teiseks tuleb asuda seisukohale, et Prantsuse valitsus on esitatud dokumentides tunnistanud, et Douarnenez’ ja Concarneau’ lahtedes vohavad vetikad. Vilaine’i lahe eutrofeerumist ei ole Prantsuse valitsus samuti eitanud. Seega oleks ka need veekogud pidanud olema määratud tundlikeks aladeks.
57. Elorn’i suudmelahe ning Morbihan’ lahe kohta ei ole pooled esitanud piisavalt andmeid, et nende alade seisundi üle otsustada saaks. Seega on komisjoni etteheide nende puhul põhjendamata.
Artois-Picardie: rannikuveed ja maismaaveed
Poolte argumendid
58. Komisjon heidab Prantsuse valitsusele ette, et see on ebaõigesti jätnud Artois-Picardie’ ranniku- ning maismaaveekogud(8) tundlikeks aladeks määramata.
59. Komisjoni arvates tuleneb punktis 45 nimetatud IFREMER-i uurimusest, et Somme’i laht, Boulogne-sur-mer ning Dunkerque on toitainetest rikastunud ja need Artois-Picardie’ rannikuveed kannatavad peaaegu igal aastal fütoplanktoni Phaeocystis paljunemise all. Komisjon osundab oma hagiavalduses sellele, et nimetatud fütoplanktoni õitsemine rikub juba meres esinevate organismide tasakaalu. Somme’i lahes on selle vetika õitsemine toonud teatud veekihtides lisaks kaasa hapniku vähenemise.
60. Prantsuse valitsuse arvates ei piisa hooajalise toitainete tsükli esinemisest ning fütoplanktoni kasvu tsükli tekkest selleks, et eeldada nendevahelise põhjusliku seose olemasolu. Ta osundab seejuures Euroopa Kohtule esitamata jäetud IFREMER-i uurimusele, mille kohaselt ei esine Somme’i lahes karpide ning kalade suremist. Ainult Phaeocystis’e-nimelise fütoplanktoni kiirenenud kasvamine ei vii bioloogilise tasakaalu soovimatu häirimiseni. Lisaks ei erita see fütoplanktoni liik mürgiseid aineid.
61. Komisjon osundab oma repliigis äsjanimetatud IFREMER-i(9) uurimusele, milles olevat tuvastatud toitainete tsükli ning fütoplanktoni tsükli vaheline põhjuslik seos.
62. Vasturepliigis esitas Prantsuse valitsus veel ühe IFREMER-i(10) uurimuse, millest peaks järelduma, et Boulogne-sur-mer’i ja Dunkerque’i vetes esineb vähem vetikaid kui Somme’i lahes.
63. Artois-Picardie’ maismaavete osas nõustub Prantsuse valitsus väitega, et neis esineb taimeliikide vohamine, kuid on välistatud, et see tooks kaasa bioloogilise tasakaalu häirimise, kuna kalade arvukus ei ole kahjustatud ega ole avastatud mürgiseid vetikaid.
Hinnang
64. Prantsuse valitsus on tunnistanud, et Artois-Picardie’ ranniku- ja maismaaveed kannatavad vetikate ülemäärase vohamise all ning et asjaomastes veekogudes leidub suures koguses toitaineid. Lisaks tuleneb esitatud uurimustest, et vee kvaliteedi halvenemine väljendub käesoleval juhtumil vee värvuse, väljanägemise ja lõhna halvenemises ning vahukihis vee pinnal.
65. Prantsuse valitsus leiab aga, et nende nähtuste vahel puudub põhjuslik seos. Nagu ma juba punktis 25 kindlaks tegin, eeldatakse lisaks kõigi nelja eutrofeerumise mõiste kriteeriumi esinemisele ka nendevahelist põhjuslikku seost. Sellisel juhul peab liikmesriik tõendama, et põhjuslikku seost ei esine. Kuna Prantsuse valitsus ei ole täpsemalt selgitanud, miks põhjuslik seos tema arvates puudub, siis leian ma, et komisjoni etteheide on põhjendatud.
66. Seega oleks Prantsuse valitsus pidanud määrama Artois-Picardie’ ranniku- ning maismaaveed tundlikuks alaks.
Rhône-Méditerranée-Corse: Vistre’i jõgi ja Thau veekogu
Poolte argumendid
67. Viimasena heidab komisjon Prantsuse valitsusele ette, et see on alusetult jätnud Rhône-Méditerranée-Corse’i vesistus Vistre’i jõe ning Thau veekogu tundlikeks aladeks määramata.
68. Vistre’i jõe ja Thau veekogu puhul ei ole vaidluse esemeks mitte niivõrd nende veekogude eutrofeerumine, vaid see, kas nende veekogude puhul oleks tõepoolest tõhus selline reovee puhastamine, mis on põhjalikum reovee bioloogilisest puhastamisest. Prantsuse valitsus tunnistab, et Vistre’i jõkke juurdevoolav reovesi tuleb puhastada bioloogilisest puhastamisest põhjalikuma meetodiga. Thau veekogusse juhitava reovee puhul ei olevat põhjalikum puhastamine vajalik, kuna 1970. aastatest alates on veekogu eutrofeerumine vähenenud.
Hinnang
69. Prantsuse valitsuse väidetust – nimelt, et põhjalikum puhastamine ei ole vajalik – olulisem ning seejuures otsustav on minu meelest asjaolu, et direktiivis on ette nähtud, et liikmesriigid määravad tundlikuks alaks veekogud, mis on eutrofeerunud või mis võivad lähitulevikus eutrofeeruda. Vaidlus vee puhastamise vajalikkuse ning tõhususe üle ei ole käesoleval juhul asjakohane.
70. Prantsuse valitsus tunnistas Vistre’i jõe eutrofeerumist ning seega tuleb see veekogu direktiivi kohaselt määrata tundlikuks alaks.
71. Ka Thau veekogu tuleb määrata tundlikuks alaks. Poolte esitatud dokumentidest nähtub, et Thau veekogu on alates 1970. aastatest olnud eutrofeerumise suhtes tundlik. Prantsuse valitsuse argument, et juurdevoolava reovee bioloogiline puhastus on piisav Thau veekogu seisundi parandamiseks seoses eutrofeerumisega, ei ole veenev. Direktiivis on eutrofeerunud või lähitulevikus eutrofeeruda võivatele veekogudele ette nähtud põhjalikum kaitse. Seepärast oleks Prantsuse valitsus pidanud määrama ka Thau veekogu tundlikuks alaks.
72. Eelneva alusel tuleb tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik on jätnud teatud eutrofeerunud alad Seine-Normandie’, Loire-Bretagne’i (v.a Elorn’i suudmelaht ja Morbihan’ laht), Artois-Picardie’ ja Rhône-Méditerranée-Corse’i valgaladel direktiivi artikli 5 lõigete 1 ja 2 ning II lisa kohaselt tundlikeks aladeks määramata, siis on Prantsuse valitsus rikkunud direktiivist tulenevaid kohustusi.
VI – Teine väide: asulareovee põhjalikum puhastamine selle juhtimisel tundlikele aladele
Poolte argumendid
73. Teise väitega heidab komisjon Prantsuse valitsusele ette, et see ei ole üle 10 000 inimekvivalendiga linnastutest asulareovee tundlikele aladele juhtimisel nõudnud vee põhjalikumat puhastamist. Prantsuse ametiasutused on tunnistanud, et 130 linnastu asulareoveepuhastid ei vastanud ettenähtud kuupäeval, 31. detsembril 1998 direktiivi nõuetele.
74. Seepeale andis komisjon oma põhjendatud arvamuses Prantsuse valitsusele puuduste kõrvaldamiseks aega 10. juunini 2001. 19. septembri 2001. aasta vastuses põhjendatud arvamusele väitsid Prantsuse ametiasutused küll, et 130-st linnastust mõne reovett puhastatakse nüüd põhjalikumalt, ent tegelikult oleks 130 linnastu nimekirjast olnud võimalik maha tõmmata ainult Vichy’, Aix-en-Provence’i ja Mâcon’i linnastud.
75. Vastuseks komisjoni väitele, et tegelikult puhastatakse nüüd põhjalikumalt ainult kolme linnastu reovett, nimetasid Prantsuse ametiasutused seitset linnastut, mille reoveepuhastid olid töökorras enne 11. juunit 2001. Lisaks nimetas ta veel 22 linnastut, mis alates 2001. aasta juunist vastasid direktiivi nõuetele. Järelikult ei vastanud direktiivi nõuetele üksnes 98 linnastut.
Hinnang
76. Teise väite puhul, millega heidetakse Prantsuse valitsusele ette seda, et see ei ole üle 10 000 inimekvivalendiga linnastutest asulareovee tundlikele aladele juhtimisel nõudnud vee põhjalikumat puhastamist ning on sellega rikkunud direktiivi artikli 5 lõiget 2, saan ma piirduda lühikese vastusega.
77. Pooled ei vaidle selle üle, et kuna 130 linnastu asulareoveepuhastid ei vastanud ettenähtud kuupäeval, 31. detsembril 1998 direktiivi nõuetele, siis on Prantsuse valitsus rikkunud direktiivi artikli 5 lõiget 2.
78. Poolte argumentidest tuleneb, et 130-st linnastust kümne reoveepuhastid olid töökorras enne 10. juunit 2001.
79. Seega on Prantsuse valitsus pärast 2001. aasta juunit rikkunud oma kohustusi 120 linnastuga seoses. Komisjoni etteheide on minu arvates põhjendatud niivõrd, kuivõrd 10. juunil 2001 ei vastanud direktiivi nõuetele 120 linnastu reoveepuhastid.
VII – Ettepanek
80. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1) tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik on jätnud teatud eutrofeerunud alad Seine-Normandie’, Loire-Bretagne’i (v.a Elorn’i suudmelaht ja Morbihan’ laht), Artois-Picardie’ ja Rhône-Méditerranée-Corse’i valgaladel tundlikeks aladeks määramata ning on jätnud nõudmata, et üle 10 000 inimekvivalendiga linnastutest tundlikele aladele või aladele, mis oleks tulnud määrata tundlikeks aladeks, juhitavat asulareovett puhastataks põhjalikumalt, on Prantsuse Vabariik rikkunud oma nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiivi 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta artikli 5 lõigetest 1 ja 2 ning II lisast tulenevaid kohustusi;
2) mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.