Liidetud kohtuasjad C‑578/10–C‑580/10

Staatssecretaris van Financiën

versus

L. A. C. van Putten jt

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden)

EÜ artiklid 18 ja 56 – Sõiduautod – Liikmesriigis sellise eraisikule kuuluva laenatud mootorsõiduki kasutamine, mis on registreeritud mõnes muus liikmesriigis – Selle sõiduki maksustamine esimeses liikmesriigis sõiduki esmakordsel kasutusele võtmisel riigi teedel

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Kapitali vaba liikumine – Asutamislepingu sätted – Kohaldamisala

(EÜ artikkel 56; nõukogu direktiiv 88/361, I lisa)

2.        Kapitali vaba liikumine – Piirangud – Maksuõigusnormid

(EÜ artikkel 56)

1.        Mootorsõiduki piiriülese laenuks tasuta kasutada andmise puhul on tegemist kapitali liikumisega EÜ artikli 56 tähenduses.

Kõigepealt tuleb tõdeda, et „Laenud” kuuluvad direktiivi 88/361 asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta I lisa XI rubriiki, ilma et oleks täpsustatud, kas need on tasulised või tasuta või milline on nende konkreetne ese. Edasi, tegemaks kindlaks, kas teatud tehingute maksustamine liikmesriigi poolt kuulub kapitali vaba liikumise sätete kohaldamisalasse, ei ole vaja vahet teha rahalistel ja mitterahalistel tehingutel. Viimaks ilmneb viidatud rubriigis märgitud päranditest ja annakutest, et tehingu tasuta laad ei takista iseenesest selle kvalifitseerimist kapitali liikumiseks EÜ artikli 56 tähenduses. Lisaks kujutab sõiduauto tasuta kasutusse andmine endast eelist, millel on konkreetne majanduslik väärtus, mis vastab sama liiki laenuks antud auto sama aja jooksul kasutamise kuludele.

(vt punktid 32–36)

2.        EÜ artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega pannakse kõnealuse riigi elanikule, kes on mõnes muus liikmesriigis registreeritud sõiduki laenanud viimati nimetatud riigi elanikult, sellise sõiduki riigi territooriumil esmakordsel kasutusele võtmisel kohustus täies ulatuses tasuda maks, mida tavaliselt tuleb maksta sõiduki esimeses liikmesriigis registreerimisel, ilma et arvesse võetakse selle sõiduki kasutamise kestust nendel teedel ning ilma et see isik saaks tugineda maksust vabastamise või maksu tagasinõudmise õigusele, kui sama sõiduk ei ole mõeldud alaliselt kasutamiseks peamiselt esimeses liikmesriigis ning seda tegelikult niimoodi ei kasutata.

Kui sõidukid, mis ei ole liikmesriigis registreeritud, on mõeldud alaliselt kasutamiseks peamiselt selle riigi territooriumil või kui neid tegelikult niimoodi kasutatakse, ei kohelda isikut, kes elab selles riigis ja kasutab sellist sõidukit tasuta, tegelikult erinevalt sellest isikust, kes samadel tingimustel kasutab sõidukit, mis on registreeritud selles liikmesriigis ning mida on seega registreerimisel juba maksustatud mootorsõidukimaksuga. Seetõttu on sarnaselt maksuga, mis tuleb tasuda sõiduki selles riigis registreerimisel, kohustus tasuda mootorsõidukimaks asjaomases liikmesriigis registreerimata sõiduki esmakordsel kasutusele võtmisel selle riigi teedel põhjendatud. Seevastu, kui sõidukid ei ole peamiselt mõeldud alaliselt kasutamiseks või kui neid tegelikult niimoodi ei kasutata, koheldakse tegelikult erinevalt kahte isikute kategooriat ning kõnealune maksustamine ei ole põhjendatud. Sellistel asjaoludel ei ole nende sõidukite side liikmesriigi territooriumil piisav, et põhjendada sellise maksu kogumist, mida tavaliselt tuleb tasuda sõiduki selles riigis registreerimisel.

(vt punktid 50–52, 56 ja resolutsioon)