Industria de Diseño Textil, S.A. (Inditex) 9. novembril 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 9. septembri 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-584/14: INDITEX versus Siseturu Ühtlustamise Amet – ANSELL (ZARA)

(kohtuasi C-575/15 P)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Industria de Diseño Textil, S.A. (Inditex) (esindaja: advokaat C. Duch Fonoll)

Teine menetlusosaline: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellandi nõuded

Tühistada Euroopa Liidu Kohtu otsus, millega jäeti rahuldamata apellandi hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 19. mai 2014. aasta otsuse (asi R 1118/2013-2) peale, ning sellest tulenevalt tühistada vaidlustatud otsus ja Siseturu Ühtlustamise Ameti 30. aprilli 2013. aasta otsus, millega rahuldati taotlus tunnistada kehtetuks ühenduse kaubamärgi nr 112 755 ZARA registreering klassi 39 kuuluvate teenuste osas;

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagiga vaidlustatakse kuue väite abil õiguslikud kaalutlused, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32–37.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites on märgitud, et Üldkohus rikkus määruse nr 207/2009¹ artikli 65 lõiget 3, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 ületas ta talle esitatud hagi piire, kui ta seadis kahtluse alla kaubamärgi nr 112 755 ZARA kasutamise kui sellise klassi 39 kuuluvate teenuste jaoks, kuigi selle küsimuse üle vaidlust ei toimunud ja seda hagis ei tõstatatud.

Apellatsioonikojale esitatud kaebuse ese piirdus selle kindlakstegemisega, kas kaubamärgi Zara kasutamist Inditexi poolt seoses nende kaupade transportimise ja turustamisega, mida see äriühing oma frantsiisiettevõtetele tarnis, võis käsitada avaliku kasutamisena, mis erineb ettevõttesisesest erakasutusest, ning sellest tulenevalt kas seda võis pidada tegelikuks kasutamiseks või mitte. Seega oli kaubamärgi ZARA kaubamärgi omaniku poolt transpordi- ja turustusteenuste jaoks kasutamine kui selline fakt, millele vastu ei vaieldud ja mille üle ka haldusmenetluses ei vaieldud.

Teises väites märgib Inditex, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32 ja 33 määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a kohaldades õigusnormi, ajades mõiste „kaubanduslik lõimumine”, mis on omane frantsiisiettevõttele, kui viimane lõimub frantsiisiandja kaubanduslikku süsteemi, segi mõistega „majanduslik lõimumine” või „majanduslik ühtsus” majandusliku sõltuvuse taseme tähenduses.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33, et asjaolu, et Inditexi frantsiisivõtjad järgivad frantsiisiandja kaubanduslikku süsteemi kaubanduslikult lõimitud ärimudelit, tähendab, et frantsiisivõtjad kaotavad oma staatuse iseseisvate majandusüksustena ehk kolmandate isikutena, kes ei ole frantsiisiandja sisemise organisatsiooniga seotud. See hinnang ei ole apellandi arvates õige, kuna see on õigusnormidega vastuolus.

Kolmandas väites on leitud, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 moonutas Üldkohus Antonio Abrili 7. mai 2012. aasta vande all antud ütlusi (hagiavalduse lisa 4), kajastades tegelikult antud ütlustest osa üksnes osaliselt, mistõttu andis Üldkohus kõnealustele ütlustele väära tõlgenduse, mis mõjutas Üldkohtu järeldust kaubamärgi ZARA avaliku kasutamise kindlakstegemise kohta.

Neljandas väites on apellant seisukohal, et Üldkohus rikkus määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a kohaldamisel õigusnormi, eirates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35 eeskirju, mille kohaselt tuleb kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel arvesse võtta kõiki asjakohaseid fakte, et tuvastada selle tegelik kasutamine kaubanduses. Konkreetselt väidab apellant, et Üldkohus eitas, et Inditex osales kaubamärgiga Zara tähistatud kaupade transportimise teenuste turul, kuna sellel äriühingul puudus klassi 39 kuuluvate teenuste osutamisega seotud käive.

Üldkohus eitas, et Inditex pakub kaupade transportimise teenuseid väljapoole tema majandusüksust jäävatele kolmandatele isikutele, arvestades et tegemist on moekaupade valmistamise ja müügiga tegeleva ettevõtjaga, mitte veoettevõtjaga. Üldkohtu selline seisukoht on apellandi hinnangul väär ning rikub õigusnorme ja liidu kohtupraktikat, millele on viidatud vastavas väites.

Viiendas väites märgib Inditex, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35 Antonio Abrili 7. mai 2012. aasta vande all antud ütlusi, tõlgendades ütluste punktis 18 esitatud arvandmeid nii, et need annavad tunnistust vaidlusaluse kaubamärgi tegelikust kasutamisest kaubanduses seoses kaupade turustamisega, samas kui tegelikult viitavad ütlustes nimetatud summad üksnes summadele, mis Inditex sai oma frantsiisivõtjatelt veoteenuste eest, mida ta osutas frantsiisivõtjatele.

Lõpuks leiab apellant kuuendas väites, et rikutud on õigusnormi, kuna on eiratud määruse nr RMC 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a koostoimes määruse nr 2868/1995² eeskirjaga 22, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 nõudis Üldkohus Inditexilt probatio diabólica’t, väites, et apellant ei olnud arvete esitamata jätmise tõttu tõendanud käibe suurust, ning seda hoolima asjaolust, et Üldkohus oli teadlik asjaolust, et Inditexil oli võimatu selliseid arveid esitada, kuna neid dokumente ei olnud vastavas väites nimetatud põhjustel olemas.

____________

¹     Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (kodifitseeritud versioon) (ELT L 78, lk 1).

²     Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189).