KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 3. märtsil 2015(1)
Kohtuasi C‑681/13
Diageo Brands BV
versus
Simiramida-04 EOOD
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad))
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Keeldumise alused – Tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi avaliku korra rikkumine – Liidu avalik kord – Teise liikmesriigi kohtu otsus, mis on liidu kaubamärgiõigusega vastuolus – Intellektuaalomandi õiguste järgimine – Direktiiv 2004/48/EÜ – Kohtukulud
I. Sissejuhatus
1. Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) on esitanud Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust peamiselt selle kohta, kuidas tõlgendada määruse (EÜ) nr 44/2001(2) artikli 34 punkti 1, milles on nähtud ette, et otsust ei tunnustata, kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi avaliku korraga. Konkreetsemalt on vaja välja selgitada, kas asjaolu, et päritoluriigis tehtud otsus on vastuolus liidu õigusega, õigustab selle otsuse tunnustamata jätmist tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigis põhjendusel, et sellega rikutakse viimase riigi avalikku korda. See kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse arendada edasi kriteeriume, mida selle riigi kohtul, kus tunnustamist taotletakse, tuleb arvesse võtta ja mis sõnastati viimati kohtuotsuses Apostolides(3), et hinnata, kas on ilmselgelt rikutud avalikku korda, kui see rikkumine tuleneb liidu õigusnormide rikkumisest.
II. Õiguslik raamistik
A. Määrus nr 44/2001
2. Määruse nr 44/2001 põhjendused 6, 16 ja 17 on sõnastatud järgmiselt:
„(6) Selleks et saavutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine, on vajalik ja asjakohane, et kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise eeskirju reguleeritaks ühenduse õigusaktiga, mis on siduv ja vahetult kohaldatav.
[...]
(16) Tulenevalt vastastikusest usaldusest õigusemõistmisse ühenduses tunnustatakse liikmesriikide kohtuotsuseid automaatselt ilma täiendavate menetlusteta, välja arvatud juhul, kui vaidluse aluseks on kohtuotsuse tunnustamine.
(17) Sama vastastikuse usalduse põhimõtte tõttu peab olema kord, millega ühe liikmesriigi kohtuotsus teises liikmesriigis jõustatakse, tulemuslik ja kiire. Selleks tuleks deklaratsioon kohtuotsuse jõustatavuse kohta tegelikult välja anda automaatselt pärast esitatud dokumentide formaalset kontrollimist, ilma et kohus saaks omal algatusel esitada käesoleva määruse kohaseid jõustamata jätmise põhjusi.”
3. Määruse nr 44/2001 artikli 33 lõige 1, artikli 34 punktid 1 ja 2 ning artikkel 36 asuvad selle määruse III peatükis „Tunnustamine ja täitmine”.
4. Selle määruse artikli 33 lõikes 1 on sätestatud:
„1. Liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.”
5. Selle määruse artikli 34 punktides 1 ja 2 on nähtud ette:
„Otsust ei tunnustata:
1. kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse;
2. kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus;”
6. Selle määruse artikkel 36 sätestab:
„Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.”
B. Direktiiv 2004/48/EÜ
7. Direktiivi 2004/48/EÜ(4) artiklis 1 on nähtud ette, et see direktiiv käsitleb „intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid”, kusjuures tuleb täpsustada, et see väljend hõlmab „tööstusomandi õigusi”.
8. Selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 on märgitud, et direktiivis ette nähtud meetmeid ja menetlusi kohaldatakse „mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides”.
9. Selle direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt on intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid, mille liikmesriigid peavad võtma või kehtestama, „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu”.
10. Seepärast kohustatakse direktiivi 2004/48 artikli 7 lõikega 1 liikmesriike tagama, et pädevad kohtuasutused saaksid teatavates olukordades „nõuda kiireid ja tõhusaid ajutisi meetmeid väidetava rikkumise olulise tõendusmaterjali säilitamiseks”. Samas lõikes on sätestatud, et need meetmed võivad sisaldada „õigusi rikkuva kauba füüsilist arestimist”. Ka on selle direktiivi artikli 9 „Ajutised ja ennetavad meetmed” lõike 1 punktiga b kohustatud liikmesriike tagama, et kohtuasutused võivad hageja palvel „nõuda intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustatavate kaupade konfiskeerimist või tarnimise lõpetamist”. Sama direktiivi artikli 7 lõikes 4 ja artikli 9 lõikes 7 on nähtud ette, et „kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandi õigust ei ole rikutud ega seda ei ole ähvardanud rikkumise oht”, on kohtuasutustel õigus „kostja nõudel kohustada hagejat maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest”.
11. Kohtukulude kohta on direktiivi 2004/48 artiklis 14 sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et mõistlikud ja proportsionaalsed kohtukulud ja muud kulud kannab üldiselt kaotaja pool, välja arvatud siis, kui see on ebaõiglane.”
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
12. Diageo Brands BV‑le (edaspidi „Diageo Brands”), kelle asukoht on Amsterdam (Madalmaad), kuulub muu hulgas kaubamärk Johnny Walker. Ta turustab seda kaubamärki kandvat viskit Bulgaarias kohaliku ainuimportija vahendusel.
13. Simiramida-04 EOOD (edaspidi „Simiramida”), kelle asukoht on Varna (Bulgaaria), turustab alkohoolseid jooke.
14. Üks konteiner 12 096 pudeli kaubamärki Johnny Walker kandva viskiga, mis oli mõeldud Simiramidale, saabus Gruusiast Varna (Bulgaaria) sadamasse 31. detsembril 2007. Leides, et selle saadetise importimine Bulgaariasse ilma tema loata kujutab endast talle kuuluvast kaubamärgist tuleneva õiguse rikkumist, taotles Diageo Brands Sofiyski gradski sadilt (Sofia linnakohus, Bulgaaria) luba lasta kõnesolev viskisaadetis arestida ja saigi selle 12. märtsil 2008.
15. Sofiyski apelativen sad (Sofia apellatsioonikohus) tühistas 9. mail 2008 Simiramida taotlusel 12. märtsi 2008. aasta arestimismääruse.
16. Varhoven kasatsionen sad (Bulgaaria kassatsioonikohus) jättis 30. detsembri 2008. aasta ja 24. märtsi 2009. aasta otsustega rahuldamata kassatsioonkaebuse, mille Diageo Brands oli esitanud menetlusõiguslike põhjenduste alusel.
17. Viskisaadetis vabastati 9. aprillil 2009 aresti alt, mida Diageo Brands oli taotlenud.
18. Sisulises menetluses, mis algatati hagi alusel, mille Diageo Brands Simiramida vastu kaubamärgiõiguse rikkumise tõttu esitas, jättis Sofiyski gradski sad 11. jaanuari 2010. aasta otsusega Diageo Brandsi taotlused rahuldamata. Nagu on märgitud eelotsusetaotluses, leidis Sofiyski gradski sad kohtuasja asjaolusid analüüsimata, et ühest Varhoven kasatsionen sadi 15. juuni 2009. aasta tõlgendavast määrusest ilmneb, et kaubamärgi omaniku nõusolekul väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) turule viidud toodete Bulgaariasse importimine ei kujuta endast kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumist. Sofiyski gradski sad asus seisukohale, et Bulgaaria kohtuõiguse kohaselt on see tõlgendav kohtumäärus talle siduv.
19. Diageo Brands ei kasutanud Sofiyski gradski sadi selle 11. jaanuari 2010. aasta otsuse suhtes, mis on jõustunud, mingit õiguskaitsevahendit.
20. Simiramida nõuab põhikohtuasjas Madalmaade kohtutes üle 10 miljoni euro suurust summat hüvitisena kahju eest, mida ta Diageo Brandsi taotlusel teostatud aresti tõttu väidetavalt kandis. Simiramida põhjendab oma taotlust Sofiyski gradski sadi 11. jaanuaril 2010 tehtud otsusega, milles tuvastati selle aresti õigusvastasus. Diageo Brands väidab vastu, et seda kohtuotsust ei saa Madalmaades tunnustada põhjendusel, et see on selgelt vastuolus avaliku korraga määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Sofiyski gradski sad kohaldas oma 11. jaanuari 2010. aasta otsuses liidu õigust ilmselgelt valesti, tuginedes tõlgendavale kohtumäärusele, milles endas on tehtud viga ja mille Varhoven kasatsionen sad tegi nii, et rikkus oma kohustust esitada ELTL artikli 267 alusel eelotsuse küsimus.
21. Rechtbank te Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) nõustus 2. märtsi 2011. aasta otsuses Diageo Brandsi argumentidega ja jättis Simiramida taotluse rahuldamata.
22. Kui Simiramida esitas apellatsioonkaebuse, muutis Gerechtshof te Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) 5. juuni 2012. aasta otsusega Rechtbank te Amsterdami otsuse ära ja leidis, et Sofiyski gradski sadi 11. jaanuari 2010. aasta otsust tuleb Madalmaades tunnustada. Ta otsustas siiski peatada menetluse, mis puudutab otsuse tegemist kahju hüvitamise nõude kohta.
23. Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade ülemkohus), kellele Diageo Brands esitas kassatsioonkaebuse, tõdes, et kassatsiooniastmes on „pooled [...] ühel meelel selles, et Varhoven kasatsionen sadi 15. juuni 2009. aasta tõlgendav määrus on vastuolus liidu õigusega” ning et „Diageo Brands esitas [...] uue tõlgendava määruse, mille Varhoven kasatsionen sad tegi 26. aprillil 2012, millega jäeti 15. juuni 2009. aasta tõlgendav määrus sõnaselgelt muutmata”.
24. Selles olukorras otsustas Hoge Raad der Nederlanden 20. detsembri 2013. aasta otsusega – mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 23. detsembril 2013 – menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse [...] nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kõnealune tunnustamata jätmise alus on kohaldatav ka olukorras, kus liikmesriigi kohtu otsus on liidu õigusega ilmselgelt vastuolus ja liikmesriigi kohus on selle vastuolu olemasolu tunnistanud?
2.a. Kas määruse [...] nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et tulemuslikku tuginemist kõnealusele tunnustamata jätmise alusele takistab asjaolu, et sellele tuginev pool ei kasutanud liikmesriigis, mille kohus otsuse tegi, ühtegi tema käsutuses olevat õiguskaitsevahendit?
2.b. Kui teise küsimuse punktile a tuleb vastata jaatavalt, siis kas asja tuleb hinnata teistmoodi, kui liikmesriigis, mille kohus otsuse tegi, ei olnud mõtet otsust edasi kaevata, kuna eeldatavasti ei oleks edasikaebamise tulemusel tehtud teistsugust otsust?
3. Kas direktiivi 2004/48 artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et kõnealune säte hõlmab ka poolte selliseid kulusid, mis tekkisid neil liikmesriigis seoses kahju hüvitamise nõuet käsitleva kohtuvaidlusega, kui kahju hüvitamise nõue ja kaitse selle vastu puudutavad kostja väidetavat vastutust kauba arestimise ja avalduste eest, mida tegi kostja oma kaubamärgiõiguse jõustamiseks teises liikmesriigis, ja sellega seoses tekib küsimus, kas viimati nimetatud liikmesriigi kohtu otsust tuleb esimesena nimetatud liikmesriigis tunnustada?”
25. Peale põhikohtuasja poolte esitasid kirjalikke seisukohti Saksamaa ja Läti valitsus ning Euroopa Komisjon.
26. Suulisi seisukohti esitati 9. detsembri 2014. aasta kohtuistungil põhikohtuasja poolte ja Euroopa Komisjoni nimel.
IV. Õiguslik analüüs
27. Ma analüüsin kõigepealt eeldusi, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma otsuse rajanud, ning siis eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuste määravaid aspekte.
A. Sissejuhatavad märkused
28. Kõigepealt tuleb meenutada, et liikmesriigi kohtu ülesanne on tuvastada vaidluse aluseks olevad asjaolud ning teha sellest järeldusi oma otsuse jaoks.(5)
29. Liidu ja siseriiklike kohtute pädevuse jaotust arvestades tuleb nimelt siseriiklikul kohtul põhimõtteliselt kontrollida, kas tema menetluses olevas kohtuasjas on liidu õigusnormi kohaldamist nõudvad faktilised tingimused täidetud. Euroopa Kohus võib eelotsust langetades siiski teha vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on suunata siseriiklikku kohut temapoolsel tõlgendamisel.(6)
30. Neil asjaoludel peab Euroopa Kohus vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele, mis puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, kuid jätma põhikohtuasja konkreetsete asjaolude kontrollimise liikmesriigi kohtu ülesandeks.(7)
31. Selles küsimuses märgin – nagu ilmneb ka eelotsusetaotlusest –, et selles põhinevad küsimused mitmel eeldusel, nimelt eeldusel, et Sofiyski gradski sadi 11. jaanuari 2010. aasta otsus ja Varhoven kasatsionen sadi 15. juuni 2009. aasta tõlgendav määrus, millel Sofiyski gradski sadi otsus rajaneb, on liidu õigusega vastuolus.(8) Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ka Varhoven kasatsionen sadi 26. aprillil 2012 antud teine tõlgendav määrus, millega jäeti esimene tõlgendav määrus sõnaselgelt muutmata, on liidu õigusega vastuolus.
32. Nagu aga ilmneb komisjoni kirjalikest seisukohtadest, mida ta kohtuistungil kinnitas, analüüsis ta liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, mille ta algatas Varhoven kasatsionen sadi kohtupraktika direktiivi nr 2008/95/EÜ(9) artiklile 5 vastavuse küsimuses, selle kohtu kahte tõlgendamisküsimust. Analüüsi tulemusena jõudis ta järeldusele, et nii 15. juuni 2009. aasta tõlgendav määrus kui ka üksikasjalikum 26. aprilli 2012. aasta tõlgendav määrus on liidu õigusega kooskõlas. See analüüs võimaldas tal liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluse lõpetada. Seega ei ole eelotsusetaotluses väidetu, et Varhoven kasatsionen sadi 15. juuni 2009. aasta tõlgendav määrus on liidu õigusega vastuolus, komisjoni sõnul õige. Ma ei saa seega välistada, et Sofiyski gradski sad on seda kohtumäärust lõppkokkuvõttes valesti kohaldanud.
33. Sofiyski gradski sadi 11. jaanuari 2010. aasta otsuse kohta ilmneb eelotsusetaotlusest, et pooled näivad olevat sisuliselt ühel meelel, et see otsus on vastuolus direktiivi 89/104 artikliga 5.(10) See artikkel võimaldab nimelt kaubamärgi omanikul takistada kõiki kolmandaid isikuid eelkõige importida seda kaubamärki kandvaid tooteid, neid pakkuda, turule viia või nimetatud otstarbel ladustada.(11) Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb seda artiklit tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib keelata viia EMP‑s ilma enda nõusolekuta esmakordselt turule tooteid, mis kannavad seda kaubamärki.(12)
34. Nende sissejuhatavate märkuste põhjal ja võttes arvesse seost mõne eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse vahel, analüüsin esimest ja teist küsimust, mis puudutavad määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tõlgendamist, koos ja esimesena. Selle määruse artikli 14 tõlgendamist puudutavat küsimust käsitlen hiljem.
B. Esimene ja teine küsimus
35. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas asjaolu, et päritoluriigis tehtud otsus on vastuolus liidu õigusega, õigustab seda, et nimetatud otsust ei tunnustata tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigis põhjendusel, et sellega rikutakse viimase riigi avalikku korda. See kohus soovib ka teada, kas välisriigi kohtuotsuse täidetavaks tunnistamist menetlev kohus võib või peab võtma arvesse, et isik, kes on otsuse tunnustamise vastu tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigis, ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis olid päritoluriigis tema käsutuses.
36. Nendele küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt analüüsida, missugustest kriteeriumidest lähtudes peab tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus hindama, kas rikutakse selgelt selle riigi avalikku korda. Sisuliselt tuleb välja selgitada selleks hindamiseks vajalikud asjaolud kohtupraktika raamistikus, mille Euroopa Kohus on loonud seoses mõiste „avalik kord” kasutamisega määruse nr 44/2001 tähenduses.
1. Sissejuhatav märkus mõiste „avalik kord” kohta
37. Euroopa Kohtule on käesolevas kohtuasjas esitatud küsimus, milles palutakse tõlgendada mõistet „avalik kord” määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses, st etapis, kus tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riik peab otsust tunnustama.
38. Mõiste „avalik kord” kohta ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kuigi liikmesriikidele jääb määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 sätestatud reservatsiooni alusel põhimõtteliselt vabadus otsustada kooskõlas oma siseriikliku õigusega, millised on nende avaliku korraga seotud nõuded, tulenevad selle mõiste piirid siiski kõnealuse määruse tõlgendamisest. Seega ei ole Euroopa Kohtu ülesanne mitte määratleda liikmesriigi mõiste „avalik kord” sisu, vaid pigem kontrollida, millistes piirides võib liikmesriigi kohus sellele mõistele tugineda, et teise liikmesriigi kohtu otsust mitte tunnustada.(13)
39. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab põhikohtuasjas, et päritoluriigi kohus on rikkunud liidu materiaalõigusnormi, st direktiivi 89/104 artiklit 5. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et avaliku korra rikkumine puudutab tõepoolest liidu õiguse rikkumist. Sellest järeldub, et kõnesolev rikkumine ei puuduta mitte siseriiklikku avalikku korda tunnustamisetapis, vaid liidu avalikku korda, mis on omakorda osa siseriiklikust avalikust korrast.(14) Seega õigustavad mõned liidule antud ülesannete täitmise ja eelkõige siseturu toimimise olulise tähtsusega alusnormid(15) nimelt vahekohtuotsuse tunnustamisest keeldumist. Ehkki iga liikmesriik määrab ise kindlaks oma avaliku korraga seotud nõuded, hõlmab siseriiklik avalik kord veel liidu väärtuste, põhimõtete ja olulise tähtsusega normide tuumikut, millel on sama normatiivne sisu ja mida iga liikmesriik peab arvesse võtma.
2. Mõiste „avalik kord” piiritlemine kohtupraktikas määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses
40. Määrus nr 44/2001 anti selle põhjenduse 6 kohaselt selleks, et luua Euroopa kohturuum, mille piires tuleb tagada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine, mis on üks selle määruse põhieesmärke. Määruse nr 44/2001 põhjendustest 16 ja 17 ilmneb, et selles ette nähtud tunnustamise ja täitmise kord põhineb vastastikusel usaldusel õigusemõistmisesse liidus. Selle usalduse tõttu on vaja, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid mitte ainult ei tunnustata teises liikmesriigis automaatselt, vaid ka et kõnealuste kohtuotsuste teises liikmesriigis jõustamise kord oleks tulemuslik ja kiire. Selline menetlus peab selle määruse põhjenduse 17 järgi seisnema selles liikmesriigis, kus täitmist taotletakse, üksnes täitmisele pööratavaks tunnistamiseks nõutavate dokumentide formaalses kontrollis.(16)
41. Kuna 27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsioon kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi „Brüsseli konventsioon”)(17) asendati liikmesriikidevahelistes suhetes määrusega nr 44/2001,(18) jääb see, kuidas Euroopa Kohus on seda konventsiooni tõlgendanud, kehtima selle määruse vastavate sätete puhul.(19) Nii on see määruse nr 44/2001 artikli 34 punktiga 1, millega asendati Brüsseli konventsiooni artikli 27 lõige 1.(20) Selle artikli kohaselt ei tunnustata otsust, kui tunnustamine on vastuolus tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi avaliku korraga. Vaidlustamise alused, millele saab tugineda, on sõnaselgelt loetletud selle määruse artiklites 34 ja 35. See loetelu – mille elemente tuleb tõlgendada kitsendavalt – on ammendav.(21) Eelkõige tuleb kitsalt tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1, sest see kujutab endast takistust määruse ühe põhieesmärgi saavutamisel.(22) Seetõttu võib viidatud sättes osundatud avaliku korra tingimusele tugineda üksnes erandjuhtudel.(23)
42. Nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 38, on avalik kord küll siseriiklik mõiste, kuid Euroopa Kohus teostab selle üle siiski ranget järelevalvet ja tõlgendab seda kitsalt.(24) See kitsa tõlgendamise nõue esines juba P. Jenard’i aruandes(25) Brüsseli konventsiooni kohta, sest see on tuntud ka siseriiklikes õigussüsteemides.(26) Konventsiooni määruseks ümberkujundamisel lisatud määrsõna „selgelt” muudab viimases konkreetsemaks nõude, et kohtuotsuste tunnustamine oleks ilmselges vastuolus avaliku korraga.(27) Selle muudatusega sooviti – nagu ilmneb nõukogu määruse ettepaneku artiklit 41 käsitlevast seletuskirjast – rõhutada, kui „erandlik on tugineda vaidlustamisel avalikule korrale” ja seda „eesmärgiga parandada kohtuotsuste vaba liikumist”.(28)
43. Selles küsimuses on Euroopa Kohus leidnud, et määruse nr 44/2001 artikkel 34 ja artikli 45 lõige 2, mis ei luba kontrollida teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse sisu, keelavad kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohtul keelduda kõnealuse otsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest ainuüksi põhjusel, et õigusnorm, mida kohaldas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, erineb sellest, mida tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse lahendanud. Üldreeglina ei tohi kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus kontrollida, kas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, on täpselt hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid.(29)
44. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes on määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 osundatud avaliku korra tingimusele tuginemine lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine kahjustaks lubamatult tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorda, riivates mõnda aluspõhimõtet. Et pidada kinni teises liikmesriigis tehtud otsuse sisu kontrollimise keelust, peaks riive seisnema kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorras olulise tähtsusega õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse rikkumises.(30) Liikmesriigi kohus peab nimelt tagama sama tõhusalt siseriikliku õiguskorraga antud õiguste ja liidu õiguskorraga antud õiguste kaitse.(31)
3. Õiguslik hinnang
a. Olulise tähtsusega õigusnormi, põhiõiguseks tunnistatud õiguse või liidu õiguse aluspõhimõtte rikkumine
45. Nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 33, mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas ainult, et päritoluriigi kohus on rikkunud direktiivi 89/104 artiklit 5.
46. Saksamaa valitsus ja komisjon väidavad selles küsimuses, et raske on ette kujutada, et direktiivi 89/104 artikli 5 rikkumist, mida Sofiyski gradski sadile tema 11. jaanuari 2010. aasta otsuse puhul ette heidetakse, võiks pidada liidu õiguse aluspõhimõtte rikkumiseks.
47. Ma olen selle arvamusega nõus.
48. Kõigepealt märgin, et avalikku korda määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses tuleb hinnata konkreetselt, st võttes arvesse selle mõju raskusastet, mida asjaomase otsuse tunnustamine avaldaks. Näiteks tuleb võtta arvesse ka seost põhikohtuasja ja tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorra vahel.(32)
49. Käesoleval juhul on nii – nagu ma oma sissejuhatavates märkustes juba mainisin –, et eelotsusetaotluses esitatud väide, et Varhoven kasatsionen sadi 15. juuni 2009. aasta tõlgendav määrus on liidu õigusega vastuolus, ei ole õige ning et komisjoni vastavaid märkusi arvestades ei saa välistada, et Sofiyski gradski sad kohaldas seda määrust valesti.
50. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei või kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus keelduda tunnustamast teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust vaid sel põhjusel, et ta leiab, et selles otsuses on liikmesriigi või liidu õigust valesti kohaldatud, vastasel juhul seaks ta ohtu määruse nr 44/2001 eesmärgi.(33)
51. Asjaolu, et vaidlustamisel saab avalikule korrale tugineda ainult erandjuhul, viib mind mõttele, et põhimõtteliselt ei saa niisugust võimalikku õigusnormi rikkumist nagu põhikohtuasjas pidada iseenesest avaliku korra rikkumiseks ja see ei saa õigustada Sofiyski gradski sadi otsuse tunnustamisest keeldumist.(34) Esiteks ei vasta selle otsuse tunnustamisest keeldumine käesoleva ettepaneku punktis 44 meenutatud Euroopa Kohtu praktikas nimetatud kriteeriumidele. Keeldumise alus on olemas, kui otsuse tunnustamise mõju on vastuolus tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi avaliku korraga,(35) mis puudutab nii siseriiklikku kui ka liidu õigust, ja see mõju peab olema teatava raskusastmega, st seisnema kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorras olulise tähtsusega õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse ilmselges rikkumises.(36) Teisalt ei ole Sofiyski gradski sadi otsuse tunnustamine lubamatul viisil vastuolus tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi avaliku korraga, sest sellega ei rikuta aluspõhimõtet. Teistsugune otsus võib – nagu komisjon märkis – taaskehtestada määruse nr 44/2001 artiklitega 36 ja 45 keelatud uuesti läbi vaatamise õiguse. Niisugune otsus viiks komisjoni sõnul esiteks ka selleni, et seatakse kahtluse alla vastastikune usaldus õigusemõistmisesse liidus, millel määrusega nr 44/2001 ette nähtud tunnustamise ja täitmisele pööramise kord põhineb, ning teiseks selleni, et pärsitakse kohtuotsuste tunnustamise ja täitmisele pööramise tõhusust ja kiirust.
52. Mõistagi ei saa keegi siiski välistada, et niisuguse vea tulemusena rikutakse otsust tunnustades ilmselgelt olulise tähtsusega õigusnorme või aluspõhimõtteid, sh liidu õiguse omi. Tuleb muide rõhutada, et peab olema rikutud liidu avaliku korra neid sätteid või põhimõtteid.(37) Ma ei ole aga nagu komisjongi isegi veendunud, et põhikohtuasjas võib niisugusesse minimaalselt ühtlustavasse direktiivi lisatud sätte vale kohaldamist või tõlgendamist − mille eesmärk oli lähendada liikmesriikide kaubamärke käsitlevad õigusaktid üksteisele, jättes neile samas selle direktiivi ülevõtmisel üsna suure vabaduse, −(38) pidada olulise tähtsusega õigusnormide või aluspõhimõtete rikkumiseks.(39)
53. Euroopa Kohtu vastus kohtuotsuses Eco Swiss(40), mis käsitleb ühe vahekohtuotsuse täitmisele pööratavust, seda hinnangut ei muuda. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus nimelt, et ELTL artikkel 101 on põhisäte, mis on hädavajalik liidule antud ülesannete täitmiseks ja eriti siseturu toimimiseks.(41) Ta järeldas sellest, et see liidu õigusnorm on avaliku korraga seotud säte 10. juunil 1958 New Yorgis allkirjastatud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni(42) tähenduses, nagu direktiivi 89/104 artikkel 5 ei saa olla avaliku korraga seotud säte määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses.
54. See, et viidatud kohtuotsus ei ole põhikohtuasjas asjakohane, ilmneb ka mitmest muust erinevusest. Esiteks võimaldab artikli 34 punkt 1 keelduda mitte vahekohtuotsuse, vaid teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamisest. Siseriiklike kohtuotsuste puhul eeldatakse aga nende õiguspärasust. See õiguspärasuse eeldamine õigustab seda, et Euroopa Kohtu kohaldatav avaliku korra kriteerium on kohtuotsuste puhul rangem kui vahekohtuotsuste puhul. Teiseks kohaldatakse liikmesriikide kohtute tehtud otsuste suhtes liidu õigusega loodud kohtuliku kaitse süsteemi ja eelkõige eelotsusetaotluse esitamise korda, mida ei ole vahekohtuotsuste puhul.(43) Euroopa Kohus on selles küsimuses rõhutanud, et lepinguline vahekohus ei kujuta endast „liikmesriigi kohut” ELTL artikli 267 tähenduses, sest vahekohtunikud ei saa – erinevalt siseriiklikust kohtust – paluda Euroopa Kohtul teha eelotsuse raames otsus küsimuste kohta, mis käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist.(44) Vastastikune usaldus, mida liikmesriigid üksteise kohtuotsuste suhtes üles näitavad, ja liidu õigusega loodud kohtuliku kaitse süsteem selgitavad suurel määral, miks valiti kohtuasjades Eco Swiss ja Renault erinev lahendus.(45) Tuleb ka meenutada, et liidu õigusega on liikmesriikidele kehtestatud kohustus hüvitada igasugune kahju, mida liidu õiguse rikkumisega eraõiguslikele isikutele põhjustati ja mida võib pidada liidu süüks, sh siis, kui see kahju tuleneb niisuguse kohtu otsusest, kes teeb otsuse viimase kohtuastmena.(46) Riigi vastutusele lisandub veel võimalus esitada ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi.
b. Lojaalse koostöö põhimõtte rikkumine
55. Diageo Brands väidab, et nii Sofiyski gradski sad kui ka Varhoven kasatsionen sad on rikkunud oma kohustust esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus.
56. Sofiyski gradski sadi kohustuse kohta esitada eelotsusetaotlus meenutan esiteks, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et liikmesriikides liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise tagamiseks ELTL artikliga 267 kehtestatud kord näeb ette otsese koostöö Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahel menetluses.(47)
57. Selles küsimuses tuleb märkida, et eelotsusetaotlus põhineb kohtutevahelisel dialoogil, mille alustamine sõltub täielikult siseriikliku kohtu hinnangust taotluse esitamise asjakohasusele ja vajalikkusele.(48) Seega, kui siseriikliku kohtu otsuse peale ei saa edasi kaevata, peab see kohus põhimõtteliselt saatma asja ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel Euroopa Kohtusse juhul, kui selles kohtus kerkib üles EL toimimise lepingu tõlgendamise küsimus.(49)
58. Põhikohtuasjas on raske ette heita, et päritoluriigi kohus on rikkunud ilmselgelt eelotsusetaotluse esitamise kohustust. Sofiyski gradski sad on nimelt esimese astme kohus, kelle otsuse peale oleks saanud esitada apellatsioonkaebuse, ja isegi kassatsioonkaebuse Bulgaaria viimase astme kohtule. Seega ei olnud ta kohustatud esitama ELTL artikli 267 teise lõigu alusel eelotsuse küsimust.(50)
59. Mis puudutab teiseks Varhoven kasatsionen sadi 15. juuni 2009. aasta tõlgendavat määrust, mille alusel tehti Sofiyski gradski sadi 11. jaanuari 2010. aasta otsus, siis ma tõden ainult, et põhikohtuasi puudutab üksnes Sofiyski gradski sadi 11. jaanuari 2010. aasta otsuse tunnustamist.
c. Õiguskaitsevahendite ammendamata jätmine
60. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Diageo Brands ei kasutanud teda puudutavas menetluses ära õiguskaitsevahendeid, mis tal siseriikliku õiguse kohaselt olid. Ta väidab selles küsimuses, et ta ei teinud seda seepärast, et Bulgaaria kohtutes olemasolevate õiguskaitsevahendite kasutamisel ei olnud mõtet, sest see poleks saanud viia selleni, et need kohtud teevad teistsuguse otsuse.
61. See argument ei veena mind.
62. Käesoleva ettepaneku punktis 50 on meenutatud, et ainuüksi siseriikliku või liidu õiguse rikkumine ei saa õigustada tunnustamisest keeldumist määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 alusel.(51) Euroopa Kohus on kinnitanud, et niisugustel juhtudel annab igas liikmesriigis loodud õiguskaitsevahendite süsteem, mida täiendab ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsuse kord, õigussubjektidele piisava tagatise.(52)
63. Mis puudutab siseriiklikul tasandil loodud õiguskaitsevahendeid, siis ei ole aga määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 nõutud, et õiguskaitsevahendid päritoluliikmesriigis oleksid ammendatud. Komisjon märgib siiski, et määrus nr 44/2001 rajaneb põhiideel, et sisulises menetluses tehtavad toimingud, sh sisuliste vigade parandamine, peavad koonduma päritoluliikmesriiki.(53)
64. Ma nõustun muidugi selle lähenemisega. Seisukoht, et avaliku korra tingimusele saab tugineda üksnes erandjuhul, põhineb ka eeldusel, et kostjad kasutavad kõiki õiguskaitsevahendeid, mis neil päritoluliikmesriigi õiguse kohaselt on, et lasta õigusnormide rikkumised ära parandada. Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 ei ole nõutud, et päritoluliikmesriigi õiguskaitsevahendid oleksid ammendatud. Tuleb siiski asuda seisukohale, et üldiselt ja mõistagi peavad õigussubjektid kasutama selles liikmesriigis kõiki olemasolevaid õiguskaitsevahendeid, et takistada avaliku korra rikkumist juba algetapis, v.a erandlike asjaolude korral, kui päritoluliikmesriigis on liiga raske või võimatu õiguskaitsevahendeid kasutada. See on seda olulisem siis, kui väidetav avaliku korra rikkumine tuleneb liidu õiguse rikkumisest. Seega eksisteerib kindel kohustus, et liikmesriigi iga kohus peab järgima liidu avalikku korda.(54)
65. Selles küsimuses näib mulle, et määruse nr 44/2001 mõte ja eesmärk kõnelevad selle kasuks, et tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus peab võtma arvesse asjaolu, et isik, kes vastustab päritoluriigi otsuse tunnustamist, ei kasutanud õiguskaitsevahendeid, mida siseriiklik õigus talle pakkus.(55) Seega peab tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus selle hindamisel, kas on selgelt rikutud tema riigi avalikku korda − mis õigustab otsuse tunnustamisest keeldumist määruse nr 44/2001 raames −, kindlasti arvesse võtma seda, kas päritoluliikmesriigi õiguskorras on olemas siseriikliku kohtu poolt liidu õiguse rikkumiste hüvitamise vahendid.(56) See arvessevõtmine peab siiski toimuma igal üksikul juhul eraldi, lähtudes juhtumi konkreetsetest asjaoludest.(57) Kui asjaomane rikkumine puudutab – nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 39 − liidu avalikku korda, mitte siseriiklikku avalikku korda, tuleneb kõikide liikmesriikide kohustus võtta seda rikkumist arvesse nende kohustusest tagada liidu õiguse nõuetekohane kohaldamine.(58)
66. Põhikohtuasjas oleks nende õiguskaitsevahendite ammendamine, mida Bulgaaria õigus Diageo Brandsile pakkus, võimaldanud tal ehk väita Bulgaaria viimase astme kohtus, et on vaja esitada eelotsuse küsimus.
67. Igal juhul ei tohi eirata asjaolu, et kui Diageo Brands oleks ühelt poolt ammendanud õiguskaitsevahendid, mis olid tema käsutuses Bulgaaria kohtutes, ja kui kõrgemad kohtud oleksid teiselt poolt eiranud liidu õigust, oleks Diageo Brandsil olnud võimalus nõuda Bulgaaria riigi vastutuse kohaldamist. Komisjon arvab, et kuigi liidu õigusega loodud kohtuliku kaitse süsteem ei suuda tagada igasuguste vigade puudumist, pakub ta pooltele vähemalt võimalust saavutada liidu õiguse väära kohaldamise korral hüvitis. Selles küsimuses on Euroopa Kohus leidnud, et – nagu märgitud käesoleva ettepaneku punktis 54 – on põhimõte, et liikmesriigid on kohustatud hüvitama kahju, mida on eraõiguslikele isikutele põhjustatud liidu õiguste rikkumisega ja mida võib pidada nende süüks, kohaldatav ka siis, kui asjaomane rikkumine tuleneb niisuguse kohtu otsusest, kes teeb otsuse viimase astme kohtuna.(59)
4. Vahejäreldus
68. Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et päritoluriigis tehtud otsus on vastuolus liidu õigusega, ei õigusta seda, et asjaomast otsust ei tunnustata tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigis põhjendusel, et sellega rikutakse selle viimase riigi avalikku korda. Ainuüksi niisugune siseriikliku või liidu õiguse rikkumine, nagu vaadeldakse põhikohtuasjas, ei saa seepärast, et see ei kujuta endast tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorra olulise tähtsusega õigusnormi rikkumist, õigustada tunnustamisest keeldumist määruse nr 44/2001 artikli 34 lõike 1 alusel.
69. Tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus peab selle kontrollimisel, kas liidu õiguse alusnormide rikkumise tõttu on rikutud avalikku korda, arvesse võtma asjaolu, et isik, kes on otsuse tunnustamise vaidlustanud otsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigis, ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis olid päritoluriigis tema käsutuses.
C. Kolmas küsimus
70. Kolmandas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriigis algatatud põhikohtuasjaga, mis puudutab kauba arestimisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuet ja mille käigus kerkis otsuse teises liikmesriigis tunnustamise küsimus kohtuvaidluse raames, mille eesmärk oli tagada intellektuaalomandi õiguste järgimine, seotud kohtukulud kuuluvad direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaldamisalasse.
71. Direktiivi 2004/48 artikli 1 kohaselt käsitleb see direktiiv intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid. Lisaks on selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 sätestatud, et need meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kehtivad kooskõlas kõnealuse direktiivi artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise suhtes, mis on ette nähtud eelkõige asjaomase liikmesriigi siseriiklikes õigusnormides. Direktiivi 2004/48 üldeesmärk on seega ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase.(60)
72. Pealegi ei ole direktiivi 2004/48 eesmärk mitte reguleerida kõiki intellektuaalomandi õigustega seotud aspekte, vaid ainult neid, mis on esiteks seotud nende õiguste jõustamisega ja teiseks nende õiguste rikkumisega, kohustades tagama tõhusad õiguskaitsevahendid, et ennetada, lõpetada või hüvitada kõik intellektuaalomandi rikkumised.(61)
73. Selles küsimuses tuleb märkida, et kahju hüvitamise nõuded on tihedalt seotud menetlustega, mille eesmärk on tagada intellektuaalomandi õiguste kaitse. Näiteks on direktiivi 2004/48 artiklis 7 esiteks ette nähtud meetmed, mis võimaldavad arestida kauba, millest kahtlustatakse, et sellega rikutakse intellektuaalomandi õigusi.(62) Teiseks on selle direktiivi artikli 9 lõikes 7 ette nähtud meetmed, mis võimaldavad esitada nõude hüvitada kahju, mida põhjustati põhjendamatu arestiga. Komisjoni sõnul kujutavad need meetmed endast tagatist, mida seadusandja pidas vajalikuks vastukaaluks kiiretele ja tõhusatele ajutistele meetmetele, mis ta ette nägi.(63)
74. Mis puudutab direktiivi 2004/48 artiklit 14, siis on Euroopa Kohus sedastanud, et selle sätte eesmärk on tugevdada intellektuaalomandi kaitse taset, vältides seda, et kahju saanud isik loobub oma õiguste kaitseks kohtumenetluse algatamisest.(64)
75. Ma arvan nagu komisjongi, et direktiivi 2004/48 artikli 14 lai ja üldine sõnastus − milles on viidatud „vaidluse võitja poolele” ja „kaotaja poolele”, täpsustamata, missuguse direktiivis ette nähtud menetluse tüübiga on tegemist –, võimaldab asuda seisukohale, et see õigusnorm on kohaldatav kaotaja poolele, kes ei ole intellektuaalomandi õiguse omanik, kuid kellest kahtlustatakse, et ta rikkus niisugust õigust.
76. Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal tuleb kolmandale küsimusele vastata, et Madalmaades algatatud põhikohtuasjaga, mis puudutab kauba arestimisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuet ja mille käigus kerkis otsuse teises liikmesriigis tunnustamise küsimus kohtuvaidluse raames, mille eesmärk oli tagada intellektuaalomandi õiguste järgimine, seotud kohtukulud kuuluvad direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaldamisalasse.
V. Ettepanek
77. Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hoge Raad der Nederlandeni esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 34 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et päritoluriigis tehtud otsus on vastuolus liidu õigusega, ei õigusta seda, et asjaomast otsust ei tunnustata tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigis põhjendusel, et sellega rikutakse selle viimase riigi avalikku korda. Ainuüksi niisugune siseriikliku või liidu õiguse rikkumine, nagu vaadeldakse põhikohtuasjas, ei saa seepärast, et see ei kujuta endast tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorra olulise tähtsusega õigusnormi rikkumist, õigustada tunnustamisest keeldumist määruse nr 44/2001 artikli 34 lõike 1 alusel. Tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus peab selle kontrollimisel, kas liidu õiguse alusnormide rikkumise tõttu on rikutud avalikku korda, arvesse võtma asjaolu, et isik, kes on otsuse tunnustamise vaidlustanud otsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigis, ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis olid päritoluriigis tema käsutuses.
2. Madalmaades algatatud põhikohtuasjaga, mis puudutab kauba arestimisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuet ja mille käigus kerkis otsuse teises liikmesriigis tunnustamise küsimus kohtuvaidluse raames, mille eesmärk oli tagada intellektuaalomandi õiguste järgimine, seotud kohtukulud kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 14 kohaldamisalasse.