ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)

24. mai 2012 (*)

Konkurents – Ettevõtjate ühenduse otsus – Deebet-, järelmaksu- ja krediitkaarditehingute aktsepteerimise teenuste turg – EÜ artikli 81 ja EMÜ lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Mitmepoolsed varuvahendustasud – EÜ artikli 81 lõiked 1 ja 3 – Mõiste „seonduv piirang” – Objektiivse vajalikkuse puudumine – Tagajärje tõttu konkurentsi piiramine – Üksikerandi tegemise tingimused – Kaitseõigused – Parandusmeede – Trahv – Põhjendamine – Proportsionaalsus

Kohtuasjas T‑111/08,

MasterCard, Inc., asukoht Wilmington, Delaware (Ühendriigid),

MasterCard International, Inc., asukoht Wilmington,

MasterCard Europe, asukoht Waterloo (Belgia),

esindajad: advokaadid B. Amory, V. Brophy, S. McInnes, ja T. Sharpe, QC,

hagejad,

keda toetavad

Banco Santander, SA, asukoht Santander (Hispaania), esindajad: advokaadid F. Lorente Hurtado, P. Vidal Martínez ja A. Rodriguez Encinas,

Royal Bank of Scotland plc, asukoht Edinburgh (Suurbritannia), esindajad: solicitor D. Liddell, advokaat D. Waelbroeck, N. Green, QC, ja barrister M. Hoskins,

HSBC Bank plc, asukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: solicitor M. Coleman, solicitor P. Scott ja R. Thompson, QC,

Bank of Scotland plc, asukoht Edinburgh, esindajad: solicitor S. Kim, solicitor K. Gordon ja solicitor C. Hutton, ning hiljem J. Flynn, QC, solicitor E. McKnight ja solicitor K. Fountoukakos-Kyriakakos,

Lloyds TSB Bank plc, asukoht London, esindajad: solicitor E. McKnight, solicitor K. Fountoukakos-Kyriakakos ja J. Flynn, QC,

ja

MBNA Europe Bank Ltd, asukoht Chester (Ühendkuningriik), esindajad: solicitor A. Davis ja J. Swift, QC,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Arbault, N. Khan ja V. Bottka, ning hiljem N. Khan ja V. Bottka,

kostja,

keda toetavad

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: E. Jenkinson ja I. Rao, seejärel I. Rao, S. Ossowski ja F. Penlington, ja lõpuks I. Rao, S. Ossowski ja C. Murrell, keda abistasid J. Turner, QC, ja barrister J. Holmes,

British Retail Consortium, asukoht London, esindajad: solicitor P. Crockford ja barrister A. Robertson,

ja

EuroCommerce AISBL, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid F. Tuytschaever ja F. Wijckmans, ning hiljem advokaadid F. Wijckmans ja J. Stuyck,

menetlusse astujad,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada 19. detsembri 2007. aasta otsus K(2007) 6474 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/34.579 – Mastercard, Juhtum COMP/36.518 – EuroCommerce, Juhtum COMP/38.580 – Commercial Cards), ning teise võimalusena nõue tühistada sama otsuse artiklid 3–5 ja 7,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja esimees A. Dittrich, kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka ja M. Prek (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 8. juuli 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

I –  Hageja

1        MasterCard on rahvusvaheline makseorganisatsioon (edaspidi „MasterCardi makseorganisatsioon”), mida esindab mitu juriidilist isikut: valdusettevõtja MasterCard, Inc. ja selle kaks tütarettevõtjat MasterCard International, Inc. ja MasterCard Europe (edaspidi koos „hagejad”).

2        Hagejad vastutavad MasterCardi ja Maestro kaartidega toimuvate maksete süsteemide (edaspidi koos „MasterCardi süsteem” ja „MasterCardi kaardid”) haldamise ja koordineerimise eest, mis hõlmab eeskätt süsteemi eeskirjade kehtestamist ning liikmeks olevatele finantseerimisasutustele autoriseerimis- ja kompenseerimisteenuste osutamist. MasterCardi kaartide väljastamine ja kaubandusettevõtjatega lepingute sõlmimine MasterCardi kaartidega tehtavate tehingute aktsepteerimiseks kuulub liikmeks olevate finantseerimisasutuste vastutusalasse.

3        Enne 25. maid 2006 kuulusid MasterCardi makseorganisatsiooni kogu vara ja kõik vastavad hääleõigused pankadele. Sellel kuupäeval toimus New Yorgi (Ühendriigid) börsil MasterCardi aktsiate esmane avalik pakkumine (edaspidi „IPO”), mis muutis selle struktuuri ja juhtimist.

II –  Vaidlustatud otsuse aluseks olev haldusmenetlus

4        30. märtsil 1992 esitas British Retail Consortium (edaspidi „BRC”) ja 27. juunil 1997 esitas EuroCommerce AISBL Euroopa Ühenduse Komisjonile kaebused eelkõige Europay International SA (edaspidi „Europay”) vastu, kellest hiljem sai MasterCard Europe.

5        22. mail 1992, 1993. aasta mais ja 8. septembril 1994 viis Europay läbi mitu teavitamist. Neile järgnes alates 1. juulist 1995 kehtiv teavitamine, mis käsitles Europay tervet maksesüsteemi.

6        Pärast seda, kui komisjon oli Europayle edastanud vastuväite ja saanud tema vastuse, avaldas komisjon 13. aprillil 2002 teatise vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 19 lõikele 3, milles ta teatas oma kavatsusest võtta vastu soodne seisukoht Europay süsteemi teatud eeskirjade kohta, mille hulgas ei olnud varuvahendustasusid puudutavaid eeskirju.

7        22. novembril 2002 algatas komisjon ex officio uurimise maksekaartidega tehtud maksetele kehtestatud varuvahendustasude asjus Euroopa majanduspiirkonnas (EMP).

8        24. septembril 2003 saatis komisjon hagejatele vastuväite MasterCardi süsteemi eeskirjade kohta ja hagejate otsuste kohta, mis käsitlesid varuvahendustasusid.

9        5. juunil 2004 vastasid hagejad sellele vastuväitele.

10      21. juunil 2006 saatis komisjon hagejatele täiendava vastuväite.

11      3. ja 4. juulil ning 22. augustil 2006 said hagejad tutvuda komisjoni toimikuga.

12      15. oktoobril 2006 vastasid hagejad täiendavale vastuväitele.

13      14. ja 15. novembril 2006 kuulati hagejad ärakuulamise käigus ära.

14      23. märtsil 2007 saatis komisjon hagejatele asjaolusid käsitleva kirja.

15      16. mail 2007 vastasid hagejad asjaolusid käsitlevale kirjale.

 Vaidlustatud otsus

16      Komisjon võttis 19. detsembril 2007 vastu otsuse K(2007) 6474 (lõplik) EÜ artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (COMP/34.579 – MasterCard, COMP/36.518 – EuroCommerce, COMP 38.580 – Commercial Cards) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille peamised osad on ära toodud allpool.

I –  Nelja osapoolt hõlmav pangakaartide süsteem ja vahendustasud

17      Komisjon meenutab, et selline nelja osapoolt hõlmav pangakaartide süsteem, mida nimetatakse ka avatud süsteemiks, nagu on MasterCardi süsteem, erineb kolme osapoolt hõlmavatest süsteemidest selle poolest, et nelja osapoolt hõlmavas süsteemis võib pangakaarti väljastav finantseerimisasutus (edaspidi „väljastav pank” või „väljastaja”) olla erinev sellest finantseerimisasutusest, mis pakub kauplejatele aktsepteerimisteenuseid, st teenuseid, mis võimaldavad vastu võtta kaarte kui tehingute eest tasumise vahendeid (edaspidi „aktsepteeriv pank” või „aktsepteerija”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 234–249).

18      Vahendustasud puudutavad suhteid väljastava panga ja aktsepteeriva panga vahel, kui kaardiga tehakse tehinguid, ning need tasud vastavad summale, mis võetakse maha väljastava panga kasuks. Neid tuleb eristada aktsepteeriva panga poolt kauplejatelt võetavatest teenustasudest („merchant service charge”, edaspidi „MSC”).

19      Komisjon rõhutas, et MasterCardi makseorganisatsioon ei kohusta üldiselt väljastavaid pankasid kasutama vahendustasust saadud tulu kindlal viisil ja see ei kontrolli süstemaatiliselt seda, kuidas neid tasusid kasutatakse (vaidlustatud otsuse põhjendus 138). Ta märkis samuti, et hagejad ei määratle (enam) vahendustasusid kui hinda või hüvitist teatud teenuste eest, mida väljastavad pangad pakuvad kauplejatele, vaid määratleb seda kui kaardiomanike ja kauplejate vajaduste tasakaalustamise mehhanismi (vaidlustatud otsuse põhjendused 146–155).

20      Vaidlustatud otsus ei käsitle kõiki MasterCardi süsteemi raames võetavaid vahendustasusid, vaid üksnes neid, mida vaidlustatud otsus määratleb mitmepoolse varuvahendustasuna, mida kohaldatakse EMP-s või euro-alal, st siis, kui puuduvad väljastava panga ja aktsepteeriva panga vahel kahepoolselt või riiklikul tasemel kollektiivselt kehtestatud vahendustasud (edaspidi „mitmepoolsed vahendustasud”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 118).

II –  Asjaomase turu määratlemine

21      Komisjoni sõnul tuleb nelja osapoolega pangakaartide süsteemis eristada kolme erinevat kaubaturgu: esiteks eelnev turg, mis vastab pangakaartide süsteemiga finantseerimisasutustele pakutud teenustele, kusjuures sellel turul konkureerivad erinevad kaardisüsteemid (edaspidi „süsteemidevaheline turg”); seejärel esimene järgnev turg, milles väljastavad pangad konkureerivad pangakaardi omanikest klientide pärast (edaspidi „väljastamisturg”); ja lõpuks teine järgnev turg, millel aktsepteerivad pangad konkureerivad kauplejatest klientide pärast (edaspidi „aktsepteerimisturg”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 278–282).

22      Komisjon määratles, et asjaomane turg koosneb EMP liikmesriikide siseriiklikest aktsepteerimisturgudest (vaidlustatud otsuse põhjendused 283–329).

23      Komisjon ei nõustunud hagejate poolt haldusmenetluse käigus esitatud argumentidega, mille kohaselt eksisteeris vaid üks asjaomane kaubaturg, st turg, kus teenused, mida pakuvad kaardiomanike ja kauplejate ühisele nõudlusele vastavad maksekaartide süsteemid, pakuvad üksteisele konkurentsi ja konkureerivad kõigi muude maksevahenditega, sh sularaha ja tšekid (vaidlustatud otsuse põhjendused 250–277).

III –  EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamine

A –  Ettevõtjate ühenduse otsus

24      Komisjoni sõnul on MasterCardi maksesüsteemi otsused mitmepoolsete vahendustasude kehtestamise kohta ettevõtjate ühenduse otsused EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, ja seda vaatamata MasterCardi IPO-ga kaasnenud muudatustele struktuuris ja juhtimises.

25      Esiteks leidis komisjon sisuliselt, et enne IPO-d kujutas MasterCardi makseorganisatsioon endast ettevõtjate ühendust ja et IPO ei mõjutanud seda määratlust õigustavaid olulisi asjaolusid (vaidlustatud otsuse põhjendused 345–357). Komisjon rõhutas eelkõige, et MasterCardi makseorganisatsiooni majandusliku omandiõiguse muutus ei ole määrav asjaolu (vaidlustatud otsuse põhjendus 358). Ta märkis samuti, et ühenduse Euroopa juhtkond jäi endiselt pankade kontrolli alla (vaidlustatud otsuse põhjendused 359–367).

26      Teiseks märkis komisjon, et vaidlust ei olnud selles, et mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevad otsused, mis võeti vastu enne IPO-d, kujutavad endast ettevõtjate ühenduse otsuseid. Selle määratluse juurde tuleb jääda mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevate otsuste puhul, mis võeti vastu pärast IPO‑d. Selle järelduseni jõudmiseks tugines komisjon eelkõige sellele, et säilisid ühised huvid MasterCardi makseorganisatsiooni ja pankade vahel, ja sellele, et need pangad nõustusid selle uue juhtimisviisiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 370–399).

B –  Konkurentsipiirang

27      Viidates küll teatud asjaolude olemasolule, mis viitavad eesmärgile konkurentsi piirata, põhistas komisjon oma analüüsi üksnes mitmepoolsete vahendustasude konkurentsi piirava mõjuga aktsepteerimisturul (vaidlustatud otsuse põhjendused 401–407).

28      Komisjoni sõnul kasutavad MasterCardi makseorganisatsiooni liikmed turul kauplejate ja oma klientide suhtes võimu kollektiivselt. Niisiis suureneb mitmepoolsete vahendustasude tagajärjel MSC-de baas, kuigi need võiksid olla madalamal tasemel, kui puuduksid mitmepoolsed vahendustasud ja kui väljastavate pankade suhtes kehtiks keeld kehtestada a posteriori ühepoolseid tasusid (edaspidi „ex post‑tasude keeld”). Sellest tuleneb, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuses analüüsitud mitmepoolsed vahendustasud piirasid hinnakonkurentsi omandavate pankade vahel, mis kahjustas kauplejaid ja nende kliente (vaidlustatud otsuse põhjendused 410, 411 ja 522).

29      Sellega seoses leidis ta esmalt, et mitmepoolsete vahendustasude piirav mõju ei puudutanud üksnes piiriüleste tehingute aktsepteerimist, vaid ka siseriiklike tehingute aktsepteerimist, viidates nimelt asjaolule, et teatud liikmesriikides kehtivad mitmepoolsed vahendustasud seetõttu, et puuduvad kahepoolsed või riiklikud vahendustasud ning kuna neid võidakse kasutada alusena riiklike vahendustasude kehtestamisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 412–424).

30      Teiseks järeldas komisjon mitmest tõendist, et mitmepoolsed vahendustasud määrasid MSC alammäära (vaidlustatud otsuse põhjendused 425–438).

31      Ta märkis lisaks sisuliselt, et mitmepoolsete vahendustasude roll väljastamisturul ja süsteemidevahelisel turul tugevdas nende konkurentsi piiravat mõju kõnealusel turul, sest esiteks oli väljastavatel pankadel huvi pakkuda oma klientidele kaarte, millel mitmepoolsete vahendustasude tase on kõrge, ja teiseks oli pankade klientide üle toimuv kaardisüsteemide konkurents kahjustav nendele süsteemidele, mille mitmepoolsed vahendustasud olid madalal tasemel (vaidlustatud otsuse põhjendused 461–491).

32      Komisjon tuvastas samuti, et aktsepteerivatel pankadel ei olnud huvi avaldada konkurentsisurvet, et mitmepoolseid vahendustasusid alandataks, sest nad said nendest tasudest otseselt või kaudselt kasu (vaidlustatud otsuse põhjendused 499–501).

33      Mis puudutab kauplejaid, siis ei suutnud nad avaldada piisavat konkurentsisurvet mitmepoolsete vahendustasude summale (vaidlustatud otsuse põhjendused 502–506). Selle järelduseni jõudmiseks võttis komisjon eelkõige arvesse MasterCardi süsteemi muude eeskirjade mõju, eelkõige eeskirja, mis kohustab aktsepteerima kõikide pankade kõiki kaarte („Honour All Cards Rule”, edaspidi „HACR”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 507–521), ning asjaolu, et tarbijale on selline maksevahend atraktiivne (vaidlustatud otsuse põhjendused 504 ja 506).

C –  Mitmepoolsete vahendustasude võimalik objektiivne vajalikkus MasterCardi süsteemi toimimiseks

34      Sissejuhatavalt meenutab komisjon, et erinevalt peamise tehingu elluviimiseks vajalikest piirangutest saab viidatud tehingu kaubandusliku edu tarvis üksnes soovituslikke või tõhusust tõstvaid piiranguid analüüsida vaid EÜ artikli 81 lõike 3 alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 524–531).

35      Komisjon leidis, et mitmepoolseid vahendustasusid ei saa lugeda seonduvateks piiranguteks, kuna need ei ole maksekaartide avatud süsteemi toimimiseks objektiivselt vajalikud. See süsteem saaks toimida ka siis, kui kaardiomanikud maksaksid väljastavatele pankadele tasu, kauplejad maksaksid aktsepteerivatele pankadele tasu ning väljastavad ja aktsepteerivad pangad maksaksid süsteemi omanikule vahendustasu (vaidlustatud otsuse põhjendused 549–552). Komisjon tugines sellega seoses asjaolule, et viis pangakaartide avatud süsteemi toimivad Euroopas ilma mitmepoolsete vahendustasudeta (vaidlustatud otsuse põhjendused 555–614). Komisjon viitas samuti Austraalia keskpanga kehtestatud vahendustasu langusele ja asjaolule, et see langus ei mõjutanud MasterCardi süsteemi elujõulisust (vaidlustatud otsuse põhjendused 634–644).

36      Mis puudutab HACR-i mõju, siis väitis komisjon, et mitmepoolsete vahendustasude kaotamine ei tähendaks, et väljastavad pangad saavad vabalt ja ühepoolselt kehtestada komisjonitasusid, sest seda riski võib vältida eeskirjaga, mille mõju piirab konkurentsi vähem, näiteks ex post‑tasude keeld (vaidlustatud otsuse põhjendused 553 ja 554).

37      Komisjon ei nõustunud hageja argumentidega, mis käsitlesid mitmepoolsete vahendustasude kaotamise tagajärjel toimuvat kulude tõusu. Niisiis ei nõustunud ta, et selle kaotamise tagajärjel tõuseksid kaardiomanike poolt makstud tasud sellisele tasemele, et see toob kaasa ebapiisava nõudluse (vaidlustatud otsuse põhjendused 609–614). Samuti ei nõustunud ta hagejate analüüsiga, mille kohaselt mitmepoolsete vahendustasude puudumine tooks kaasa kulude kollektiivse ümberjagamise süsteemis ja omaks kauplejatelt nõutud tasudele mitmepoolsete vahendustasudega identset mõju (vaidlustatud otsuse põhjendused 615–619).

38      Komisjon ei leidnud samuti, et mitmepoolsed vahendustasud on laadilt objektiivselt vajalikud, et MasterCardi süsteem võiks konkureerida kolme osapoolega süsteemidega (vaidlustatud otsuse põhjendused 620–625).

39      Lisaks leidis komisjon, et mitmepoolsete vahendustasude konkurentsi piirav mõju oli tuntav (vaidlustatud otsuse põhjendused 640–660) ja et need mõjutasid liikmesriikidevahelist kaubandust (vaidlustatud otsuse põhjendused 661 ja 662).

IV –  EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamine

40      Komisjon leiab sisuliselt, et hagejate majanduslikud argumendid, mis käsitlevad mitmepoolsete vahendustasude rolli MasterCardi süsteemi tasakaalus ja selle tootluse parandamises, ei ole piisavad tõendamaks, et need tekitavad objektiivseid eeliseid. Ta leiab, et ta ei kehtestanud hagejatele ülemäärast tõendamiskoormist, nõudes neilt empiirilisi tõendeid. Ta tõi välja ka teatud asjaolusid, mis räägivad hagejate argumentidele vastu, näiteks ilma mitmepoolsete vahendustasudeta toimivate teatud pangakaardisüsteemide suur tootlikkus ja selle kasumi suurus, mida pangad saavad kaartide väljastamise tegevusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 679–701 ja 729–733).

41      Komisjon analüüsis ka teoreetilist alust, millele hagejad tuginevad, st Baxter’i mudel, kuid lükkas hagejate argumendid tagasi selle mudeliga paratamatult seonduvate piirangute tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendused 720–724).

42      Mis puudutab tingimusi, et õiglane osa tulust läheb kasutajatele, siis leidis komisjon, et hagejad ei esitanud tõendeid, et võimalikud objektiivsed eelised heastasid mitmepoolsete vahendustasude puudused kauplejatele ja nende klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendused 739–746).

V –  Resolutsioon

43      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklid 1 ja 2 kõlavad järgmiselt:

„Artikkel 1

Makseorganisatsioon MasterCard ja seda esindavad juriidilised isikud, st [hagejad] on 22. maist 1992 kuni 19. detsembrini 2007 rikkunud [EÜ] artiklit 81 ja 1. jaanuarist 1994 kuni 19. detsembrini 2007 EMP lepingu artiklit 53, kehtestades MasterCardi logoga tarbimiskrediit- ja järelmaksukaardiga ning MasterCardi ja Maestro logoga deebetkaartidega tehtavate maksete eest EMP-sisese varuvahendustasu, mis oma mõju poolest kujutab endast miinimumhinda, mida jaemüüjad peavad maksma [EMP] maksekaardimaksete vastuvõtmise eest.

Artikkel 2

Makseorganisatsioon MasterCard ja seda esindavad juriidilised isikud lõpetavad artiklis 1 toodud rikkumise vastavalt järgnevates artiklites 3–5 toodud sätetele.

Makseorganisatsioon MasterCard ja seda esindavad juriidilised isikud ei pane toime uusi artiklis 1 toodud rikkumisi, võttes meetmeid või tegutsedes viisil, millel on samasugune või samaväärne eesmärk või mõju. Eeskätt hoiduvad nad ühtse euromaksete piirkonna ja euroalasiseste varuvahendustasude rakendamisest.”

44      Vaidlustatud otsuse artiklis 3 kohustas komisjon hagejaid tühistama ametlikult kuue kuu jooksul kõnealused mitmepoolsed vahendustasud, muutma ettevõtjate ühenduse võrgueeskirju ja tühistama kõik mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevad otsused. Selle otsuse artiklis 4 kohustas ta hagejaid teatama kuue kuu jooksul finantseerimisasutustele, arvelduskodadele ja arvelduspankadele, mida puudutavad EMP-sisesed tehingud, ettevõtjate ühenduse võrgueeskirjade muudatused. Sama otsuse artiklis 5 pannakse hagejatele kohustus avaldada internetis vaidlustatud otsuse kokkuvõte. Selle otsuse artikkel 6 näeb ette võimaluse taotleda komisjonilt hagejatele artiklites 2–5 tehtud ettekirjutuste täitmiseks antud kuuekuulise tähtaja pikendamist. Lõpuks näeb vaidlustatud otsuse artikkel 7 ette, et kas või ühe ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjel tuleb tasuda trahvi, mille suurus on 3,5% ettevõtte ülemaailmsest konsolideeritud päevakäibest.

 Menetlus

45      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. märtsil 2008.

46      Üldkohtu viienda koja esimehe 12. septembri 2008. aasta määrusega lubati Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

47      Üldkohtu viienda koja esimehe 9. detsembri 2008. aasta esimese määrusega lubati BRC-l ja EuroCommerce’il komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

48      Üldkohtu viienda koja esimehe 9. detsembri 2008. aasta teise määrusega lubati järgmistel äriühingutel hagejate nõuete toetuseks menetlusse astuda:

–        Banco Santander SA;

–        HSBC Bank plc (edaspidi „HSBC”);

–        Bank of Scotland plc;

–        Royal Bank of Scotland plc (edaspidi „RBS”);

–        Lloyds TSB Bank plc (edaspidi „Lloyds TSB”);

–        MBNA Europe Bank Ltd (edaspidi „MBNA”).

49      Hagejad palusid 4. augusti ja 5. detsembri 2008. aasta ning 19. veebruari, 29. aprilli ja 23. juuli 2009. aasta kirjades, et menetlusse astujatele ei avaldataks teatavat konfidentsiaalset teavet, mis on esitatud vastavalt hagiavalduses, kostja vastuses, repliigis, menetlusse astuja seisukohtades ja vasturepliigis. Hagejad esitasid vastavate menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid. Menetlusse astujatele edastati üksnes menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid. Menetlusse astujad ei esitanud selle kohta vastuväiteid.

50      RBS taotles 25. veebruaril 2009, et teatud konfidentsiaalset teavet, mis on esitatud tema menetlusse astuja seisukohtades, teistele menetlusse astujatele ei edastataks. Päev hiljem esitasid MBNA, HSBC ja Bank of Scotland sarnased taotlused oma menetlusse astuja märkuste kohta. EuroCommerce esitas 3. märtsil 2009 sarnase taotluse oma menetlusse astuja märkuste kohta. Menetlusse astujad esitasid oma seisukohtade mittekonfidentsiaalsed versioonid. Teistele menetlusse astujatele edastati seisukohtade see mittekonfidentsiaalne versioon. Menetlusse astujad ei esitanud selle kohta vastuväiteid.

51      Hagejad taotlesid 8. jaanuaril 2010 Üldkohtult menetlust korraldavate meetmete võtmist vastavalt kodukorra artikli 64 lõikele 4. 29. jaanuaril ja 31. märtsil 2010 palusid hagejad, et menetlusse astujatele ei avaldataks teatud konfidentsiaalset teavet, mis on esitatud vastavalt nende taotluses menetlust korraldavate meetmete kohta ja komisjoni vastuses sellele taotlusele, ja esitasid nende menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid. Menetlusse astujatele edastati ainult need mittekonfidentsiaalsed versioonid. Menetlusse astujad ei esitanud selle kohta vastuväiteid.

52      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (seitsmes koda) alustada suulist menetlust.

53      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 8. juuli 2011. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded

54      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks;

–        tühistada vaidlustatud otsus või teise võimalusena tühistada selle artiklid 3–5 ja 7;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

55      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

56      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, BRC ja EuroCommerce paluvad Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

57      Banco Santander, RBS, Lloyds TSB ja MBNA paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

58      HSBC palub Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus.

59      Bank of Scotland palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus või teise võimalusena selle artiklid 3–5 ja 7;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Õiguslik käsitlus

I –  Hagejate esitatud menetlust korraldavate meetmete taotlus

60      Hagejad soovivad, et menetlust korraldava meetmena palutaks komisjonil muuta üks lõik vasturepliigist, et kustutada viited nende võetud ühepoolsetele kohustustele.

61      Vasturepliigi sellest lõigust ilmneb, et pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist jätkusid arutelud hagejate ja komisjoni vahel ning viisid kohustuste võtmiseni seoses mitmepoolsete vahendustasude arvutamise uue meetodiga; nende kohustuste põhjal teatas komisjoni konkurentsivolinik, et ta „ei näinud mingit põhjust teha kolleegiumile ettepanek algatada menetlust selle uue meetodi põhjal arvutatud mitmepoolsete vahendustasude kohta”.

62      Hagejad leiavad, et need viited rikuvad komisjoniga sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt on nende arutelud ja mis tahes võimalik kokkulepe mitmepoolsete vahendustasude kohta „konfidentsiaalne” ja märkega „ilma, et see mõjutaks” (without prejudice). Komisjon rõhutab, et mitmepoolsete vahendustasude uuesti kehtestamine on üldteada, sest nii hagejad kui ka komisjon avaldasid selle kohta pressiteated. Komisjon märgib samuti, et hagejad tõlgendavad ekslikult märget „ilma, et see mõjutaks”.

63      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab Üldkohus hindama menetlust korraldavate meetmete vajalikkust (Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11177, punkt 67; Üldkohtu 20. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/90: Pérez-Mínguez Casariego vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑143, punkt 94, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑358/04: Neumann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (mikrofoni pea kuju), EKL 2007, lk II‑3329, punkt 66).

64      Käesolevas asjas piisab märkimisest, et vaidlusalused viited puudutavad vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele järgnevat sündmust ja ei oma seega mingit mõju selle õiguspärasusele (vt selle kohta Üldkohtu 28. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑395/94: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑875, punkt 252 ja seal viidatud kohtupraktika).

65      Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hagejate esitatud menetlust korraldavate meetmete taotlus, ilma et oleks vaja uurida, milline on poolte kirjavahetuses esitatud viites – et nende arutelud on konfidentsiaalsed ja „ilma et see mõjutaks” – käsitletud kohustuste täpne ulatus.

II –  Poolte menetlusdokumentide teatud lisade sisu vastuvõetavus

66      Komisjon leiab, et hagiavalduse ja repliigi teatud lisades esitatud argumendid tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata vastavalt Üldkohtu praktikale, sest argumentide esitamine lisades ületaks neile lisadele omistatud pelgalt tõenduslikku ja abistavat ülesannet.

67      Hagejad väidavad repliigis, et need lisad üksnes kinnitavad hagis endas esitatud argumente ja on seetõttu vastuvõetavad. Olukord on erinev kostja vastuse mõne lisaga, milles on esitatud argumendid, mida samas vastuses ei ole esitatud ja mida seetõttu ei tuleks käesolevas menetluses arvesse võtta.

68      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade esitatud väidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast. Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste õiguslike argumentide puudumist, mis eespool mainitud sätete kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses endas. Pealegi ei ole Üldkohtu ülesanne lisadest otsida ja kindlaks teha need väited ja argumendid, mida võib lugeda hagi aluseks olevateks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (vt Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      See Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c tõlgendus kohaldub ka vastuvõetavuse tingimustele repliigi puhul, mis kodukorra artikli 47 lõike 1 kohaselt on ette nähtud hagiavaldust täiendama (eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, punkt 95).

70      Isegi kui Euroopa Liidu institutsioonide vastu võetud aktide õiguspärasuse presumptsiooni arvestades on hagil ja kostja vastusel erinevad eesmärgid ning seega kehtivad neile erinevad nõuded, tuleb siiski võimaluse osas viidata kostja vastusele lisatud dokumentidele järgida sama lähenemist kui hagiavalduse korral, kuna kodukorra artikli 46 lõike 1 punkt b täpsustab, et kostja vastuses tuleb esitada viidatud õigus- ja faktiväited.

71      Lisadele viitamist käsitlevat kriitikat hinnatakse vastavalt neid puudutavate erinevate väidete ja argumentide analüüsi raames. Lisasid võetakse arvesse ainult niivõrd, kui need toetavad või täiendavad väiteid või argumente, mida pooled on oma menetlusdokumentides sõnaselgelt väljendanud, ja niivõrd, kui on võimalik täpselt kindlaks teha, millised on nendes sisalduvad kõnealuseid väiteid või argumente toetavad või täiendavad elemendid (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, punkt 99).

III –  Põhiküsimus

72      Käesolev hagi käsitleb esiteks esimese võimalusena nõuet tühistada vaidlustatud otsus ja teiseks teise võimalusena nõuet tühistada selle otsuse artiklid 3–5 ja 7.

A –  Nõue tühistada vaidlustatud otsus

73      Selle nõude toetuseks esitavad hagejad neli väidet, mis käsitlevad esiteks EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, kuna on tehtud vigu mitmepoolsete vahendustasudega konkurentsile avaldatava mõju analüüsis; teiseks EÜ artikli 81 lõike 3 rikkumist; kolmandaks EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, kuna mitmepoolseid vahendustasusid on ekslikult kvalifitseeritud kui ettevõtjate ühenduse otsuseid; ja neljandaks rikkumisi haldusmenetluses ja faktivigu.

1.     Esimene väide, mis käsitleb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, kuna komisjon on ekslikult järeldanud, et mitmepoolsete vahendustasude kehtestamine kujutab endast konkurentsipiirangut

74      Käesolev väide koosneb sisuliselt kahest osast. Esimeses osas väidavad hagejad, et komisjon järeldas ekslikult, et mitmepoolsetel vahendustasudel on konkurentsi piirav mõju. Teises osas väidavad nad, et komisjon oleks pidanud järeldama, et mitmepoolsed vahendustasud olid objektiivselt vajalikud MasterCardi süsteemi toimimiseks.

75      Hagejate viidet mitmepoolsete vahendustasude väidetavalt objektiivselt vajalikule laadile tuleb mõista nii, et komisjon oleks pidanud järeldama, et need on MasterCardi süsteemiga seonduvad piirangud ja et seetõttu ei olnud komisjonil õigust uurida nende mõju konkurentsile autonoomselt, vaid oleks pidanud uurima seda mõju koos MasterCardi süsteemi mõjuga, millega need seonduvad.

76      Kuivõrd teise osa vastus sõltub võimalusest, kas mitmepoolsete vahendustasude poolt konkurentsile avaldatava mõju autonoomne hinnang on võimalik, tuleb alustada selle analüüsist.

a)     Väite osa, mis käsitleb mitmepoolsete vahendustasude objektiivselt vajaliku laadi ekslikku hindamist

77      Mõiste „seonduv piirang” hõlmab mis tahes piirangut, mis on põhitehinguga otseselt seotud (Üldkohtu 18. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑112/99: M6 jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2459, punkt 104).

78      Põhitehinguga otseselt seotud piiranguks tuleb pidada iga piirangut, mis on nende omavahelise sõltuvuse seisukohast vähem tähtis kui põhitehingu teostamine, kuid sellega ilmselgelt seotud (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 105).

79      Piirangu vajalikkuse kindlakstegemisel tuleb uurida kahte elementi. Esiteks tuleb uurida, kas piirang on põhitehingu teostamiseks objektiivselt vajalik, ja teiseks seda, kas see on põhitehinguga võrreldes proportsionaalne (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 106).

80      Piirangu objektiivse vajalikkuse analüüsi osas tuleb meenutada, et kuna ei saa nõustuda põhjendatuse doktriini olemasoluga, ei saaks objektiivse vajalikkuse tingimust tõlgendada nii, et selle raames tuleb kaaluda kokkuleppe konkurentsi edendavat ja konkurentsivastast mõju. See analüüs tuleb läbi viia ainult EÜ artikli 81 lõike 3 spetsiifilises kontekstis. Seetõttu saab piirangu objektiivse vajalikkuse hindamine võrreldes põhitehinguga olla suhteliselt abstraktne. Uurida ei tule seda, kas piirang on põhitehingu äriliseks õnnestumiseks hädavajalik, arvestades asjassepuutuva turu konkurentsiolukorda, vaid kindlaks tuleb määrata see, kas põhitehingu konkreetseid asjaolusid arvestades on piirang selle tehingu teostamiseks vajalik. Kui piirangu puudumisel oleks tehing raskesti teostatav või teostamatu, võib piirangut käsitleda kui tehingu teostamiseks objektiivselt vajalikku (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punktid 107 ja 109).

81      Seoses piirangu proportsionaalsuse hindamisega võrreldes põhitehingu teostamisega tuleb kontrollida, kas piirangu kestus ning sisuline ja geograafiline kohaldamisala ei ole ulatuslikum, kui on selle tehingu teostamiseks vajalik. Kui piirangu kestus või kohaldamisala on ulatuslikum, kui tehingu teostamiseks on vajalik, tuleb läbi viia eraldiseisev analüüs EÜ artikli 81 lõike 3 alusel (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 113).

82      Lõpuks, kuna teatud piirangu seonduva olemuse hindamine võrreldes põhitehinguga tähendab seda, et komisjon peab andma keerulisi majanduslikke hinnanguid, piirdub kohtulik kontroll tema hinnangute üle kontrolliga menetlusnormide järgimise, piisava põhjendatuse ja asjaolude sisulise õigsuse, ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise üle (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 114).

83      Käesolevas asjas tuleb käsitleda üksnes tingimust, kas mitmepoolsed vahendustasud on objektiivselt vajalikud. Sisuliselt esitavad hagejad, keda toetavad mitu menetlusse astujat, kaks argumenti. Nad väidavad, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna komisjon kohaldas ekslikke õiguslikke kriteeriume. Nad leiavad samuti, et komisjon tegi ilmse hindamisvea kõnealuste mitmepoolsete vahendustasude objektiivselt vajaliku laadi hindamisel.

 Argument, mis käsitleb ekslike õiguslike kriteeriumide kohaldamist

84      Hagejad heidavad komisjonile ette, et viimane ei analüüsinud mitmepoolseid vahendustasusid nende õiguslikus ja majanduslikus kontekstis. Nad väidavad, et komisjon on õigusnormi rikkunud, järeldades väitest, mille kohaselt MasterCardi süsteem võib toimida ilma mitmepoolsete vahendustasudeta, et need ei ole oma laadilt objektiivselt vajalikud. Hagejate sõnul ilmneb kohtupraktikast vastupidi, et kui ilma piiranguta on põhitehingut raske läbi viia, võib piirangut lugeda põhitehingu läbiviimisel objektiivselt vajalikuks. Sama kehtib ka siis, kui seda põhitehingut on keerulisem läbi viia või kui seda saab läbi viia üksnes ebakindlamates tingimustes, mille puhul edu tõenäosus on väiksem.

85      Komisjon vaidlustab selle argumendi põhjendatuse.

86      Eespool punktides 77–82 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

87      Hagejad meenutavad õigustatult, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb EÜ artikli 81 lõike 1 alusel konkurentsi piirava mõju hindamisel arvesse võtta kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse või kooskõlastatud tegevuse mõju konkreetset raamistikku ning eelkõige majanduslikku ja õiguslikku konteksti, milles tegutsevad asjaomased ettevõtjad, käsitletud kaupade või teenuste laadi ja asjaomase turu toimimise ja struktuuri tegelikke tingimusi (vt Üldkohtu 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 ja T‑388/94: European Night Services jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3141, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      See ei tähenda siiski, et arvesse tuleb võtta mitmepoolsetest vahendustasudest MasterCardi süsteemile tulenevaid eeliseid, et määrata kindlaks, kas need on selle süsteemi toimimiseks objektiivselt vajalikud, nagu näivad väitvat hagejad.

89      Eespool punktis 77 viidatud kohtupraktikast ilmneb, et piirangu objektiivne vajalikkus on laadilt suhteliselt abstraktne. Nimelt võib üksnes põhitehingu toimimiseks igal juhul vajalikke piiranguid pidada seonduvate piirangute kohaldamisalasse kuuluvaks. Niisiis ei kuulu piirangu seonduva laadi analüüsi alla kaalutlused, mis puudutavad selle piirangu hädavajalikkust asjaomase turu konkurentsiolukorras (vt selle kohta eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 121).

90      Asjaolu, et mitmepoolsete vahendustasude puudumine võib mõjutada MasterCardi süsteemi toimimist negatiivselt, ei tähenda seega iseenesest, et mitmepoolseid vahendustasusid tuleb lugeda objektiivselt vajalikuks, kui MasterCardi süsteemi analüüsist selle majanduslikus ja õiguslikuks kontekstis ilmneb, et see suudab ka ilma nende tasudeta toimida.

91      Seetõttu ei ole komisjon oma arutluskäigus õigusnormi rikkunud, kui asjaolust, et MasterCardi süsteem võib ka ilma mitmepoolsete vahendustasudeta toimida, järeldas ta seda, et need vahendustasud ei ole objektiivselt vajalikud.

92      Vastupidi hagejate väidetele ei ole komisjon seega kohaldanud ekslikke õiguslikke kriteeriume. Seetõttu tuleb käesolev argument tagasi lükata.

 Argument, mis käsitleb mitmepoolsete vahendustasude objektiivse vajalikkuse ekslikku hinnangut

93      Kuna mitmepoolsed vahendustasud on esiteks tehingute eest tasumise varuviis, mida kohaldatakse tehingutele, kui väljastavate pankade ja aktsepteerivate pankade vahel puudub täpsem kokkulepe, ja teiseks vastavad vahendite ülekandmisele väljastavale pangale, siis tuleb hinnata mitmepoolsete vahendustasude objektiivset vajalikkust nendest kahest aspektist.

–       Mitmepoolsete vahendustasude kui tehingute eest tasumise varuviisi objektiivne vajalikkus

94      Hagejad väidavad sisuliselt, et mitmepoolsed vahendustasud on MasterCardi süsteemis objektiivselt vajalikud, kuna need kujutavad endast tehingute eest tasumise varuviisi. Kui mitmepoolseid vahendustasusid ei oleks, siis oleks HACR-i – kui kohustuse nõustuda kõigi MasterCardiga tehtud tehingutega – tagajärg see, et aktsepteerijad oleksid väljastajate meelevallas ning viimased võiksid määrata ühepoolselt vahendustasu summa, kusjuures kauplejad ja aktsepteerijad oleksid kohustatud tehinguga nõustuma.

95      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 554 märkis komisjon selle kohta järgmist:

„Võimaluse, et teatud väljastavad pangad kasutavad ära aktsepteerijaid, keda seob HACR, võib kõrvaldada võrgueeskirjaga, millel on konkurentsi vähem piirav mõju kui MasterCardi praegusel lahendusel, mis soovib, et vaikimisi kohaldataks teatud vahendustasu. Teine lahendus oleks kahepoolse kokkuleppe puudumise korral ex post‑tasude keeldu kehtestav eeskiri. Selline eeskiri kohustaks kreeditorist panka nõustuma mis tahes maksega, mille on deebitorist pank kehtivalt süsteemi sisestanud, ja keelaks kõigil pankadel nõuda teistelt pankadelt tasu, kui nende tasude taseme kohta puudub kahepoolne kokkulepe. See lahendus, mis peaks aktsepteerijaid „kaitsma” väljastajate võimu kuritarvitamise eest HACR‑i eeskirja alusel, piirab konkurentsi vähem kui mitmepoolne vahendustasu, sest see ei kehtesta süsteemi kõigile pooltele minimaalset hinnataset.”

96      Tuleb märkida, et selles arutluskäigus ei ole tehtud mingit ilmset hindamisviga. Tehingute eest tasumise selliste varuviiside olemasolu, mis piiravad konkurentsi vähem kui mitmepoolsed vahendustasud, tähendab seda, et viimaseid ei saa lugeda MasterCardi süsteemi toimimiseks objektiivselt vajalikuks pelgalt seetõttu, et need on oma laadilt tehingute eest tasumise varuviis.

97      Seda järeldust ei kõiguta hagejate argumendid, mille kohaselt komisjonil ei ole õigust võtta arvesse oletust sellisest MasterCardi süsteemist, mis toimib ex post‑tasude keelu põhjal, mitte aga mitmepoolsete vahendustasude põhjal, sest selline keeld ei tulene turujõudude vabast toimimisest ja on järelikult „regulatiivne” sekkumine. Hagejate arvates rikkus komisjon nii põhjendades oma kohustust uurida konkurentsiolukorda, kui kokkulepet ei esineks.

98      Need argumendid on tingitud sellest, et valesti on tõlgendatud kohtupraktikat, milles leitakse, et kui vaidlusalust kokkulepet, ettevõtjate ühenduse otsust või kooskõlastatud tegevust tuleb pidada keelatuks selle konkurentsi kahjustava tagajärje tõttu, siis tuleb uurida konkurentsi reaalset toimimist olukorras, kus kokkulepet, ettevõtjate ühenduse otsust või kooskõlastatud tegevust ei oleks eksisteerinud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑3111, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Vastab tõele, et selle võrdluse alused peavad olema realistlikud. Seetõttu peab komisjon hindama, kas oletus MasterCardi süsteemist, mis toimib ilma mitmepoolsete vahendustasudeta, oli majanduslikult elujõuline ja kas seda võib seetõttu võrdlusena arvesse võtta. Komisjonil ei olnud aga kohustust tõendada, et turujõudude vaba toimimine ajendas väljastavaid ja aktsepteerivaid panku otsustama ise sellise eeskirja üle, mis piirab konkurentsi vähem kui mitmepoolsed vahendustasud.

–       Mitmepoolsete vahendustasude kui väljastavatele pankadele vahendite ülekandmise mehhanismi objektiivne vajalikkus

100    Seega tuleb kontrollida, kas komisjon võis nõuetekohaselt järeldada, et ex post‑tasude keelu eeskiri oli piisav, et MasterCardi süsteem saaks toimida – mistõttu ei saa mitmepoolseid vahendustasusid lugeda objektiivselt vajalikuks –, või kas sellise süsteemi toimimine eeldas vastupidi väljastavatele pankadele vahendite ülekandmise mehhanismi.

101    Siin ei pea läbi viima võrdlust, et määrata kindlaks, kas MasterCardi süsteem toimib tõhusamalt mitmepoolsete vahendustasudega või üksnes ex post‑tasude keelu põhjal. Nii toimimine tähendaks, et võetakse arvesse mitmepoolsete vahendustasude võimalikke eeliseid; see kuulub aga EÜ artikli 81 lõike 3 järgsesse hindamisse, nagu komisjon õigustatult rõhutas (vt eespool punktis 80 viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑65/98: Van den Bergh Foods vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4653, punkt 107).

102    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 549–648 leidis komisjon, et mitmepoolsed vahendustasud ei olnud objektiivselt vajalikud, kuna MasterCardi süsteem sai toimida ka pelgalt nii, et kaardiomanikud maksaks väljastavatele pankadele tasu, kauplejad maksaks aktsepteerivatele pankadele tasu ning väljastavad ja aktsepteerivad pangad maksaks süsteemi omanikule vahendustasu.

103    Oma analüüsi põhjenduseks tugines komisjon asjaolule, et Euroopas toimivad viis pangakaartide avatud süsteemi ilma mitmepoolsete vahendustasudeta. Ta viitas samuti asjaolule, et MasterCardi süsteemile Austraalias ei avaldanud mingit mõju see, et Austraalia keskpank kehtestatud vahendustasusid alandas (edaspidi „Austraalia näide”). Komisjon põhjendas oma analüüsi ka asjaoluga, et pangad said oma väljastamistegevuse raames MasterCardi kaartidelt muud tulu või finantseeliseid peale mitmepoolsete vahendustasude.

104    Hagejate ja teatud menetlusse astujate arvates ei ole asjassepuutuvad komisjoni esitatud tõendid, mis pidid näitama, et mitmepoolsed vahendustasud ei ole objektiivselt vajalikud. Nende kriitika on suunatud komisjoni lähenemise suhtes, mis uuris viit siseriiklikku süsteemi, mis erinesid MasterCardi süsteemist nii oma laadi kui ka ulatuse poolest. Nad vaidlevad ka vastu Austraalia näite asjassepuutuvusele. Täiendavalt rõhutavad mitu menetlusse astujat raskusi, mis neil tekiks süsteemis, kus ei kehtiks mitmepoolsed vahendustasud ja esineks üksnes ex post‑tasude keeld. Vajadus leida muid tulusid tähendaks, et kaardiomanikelt võetavad tasud tõuseksid, MasterCardi kaartidega seotud teenuste eelised väheneksid ja toimuks üleminek alternatiivsetele toodetele või teenustele. Need raskused on eriti suured väikestele finantseerimisasutustele või sellistele finantseerimisasutustele, kes tegelevad vaid kaartide väljastamisega.

105    Komisjon vaidlustab selle kriitika põhjendatuse. Ta rõhutab eelkõige, et hagejate argumendid viie siseriikliku süsteemi kohta tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna need on esitatud lisas.

106    Kuna mitmepoolsed vahendustasud kujutavad endast väljastavatele pankadele vahendite ülekandmise mehhanismi, siis tuleb nende objektiivset vajalikkust MasterCardi süsteemi toimimises hinnata üldisemas kontekstis, mis käsitleb majanduslikke vahendeid ja eeliseid, mida pangad saavad kaartide väljastamisega.

107    Sellega seoses tuleb rõhutada, et krediitkaardid toovad väljastavatele pankadele olulist tulu, mis seisneb peamiselt kaardiomanikelt nõutavates intressides. Niisiis ilmneb täiendava vastuväite põhjendusest 346, millele viitab vaidlustatud otsuse põhjendus 612, et „väljastavatel pankadel võib olla suur huvi laenata raha krediitkaartide vahendusel, eriti turgudel, kus krediitkaarte palju kasutatakse, nagu Ühendkuningriigis, kus on ringluses kõige suurem hulk MasterCardi kaarte”. Selline hinnang on esitatud ka vaidlustatud otsuses 829. joonealuses märkuses, kus rõhutatakse, et „Ühendkuningriigis saavad näiteks väljastavad pangad 90% oma tulust vahenditest, mis tulenevad kaardiomanikelt (peamiselt intressid) ja vaid 10% intresside vahendustasudest”.

108    Mis puudutab deebetkaarte, siis väitis komisjon sisuliselt täiendava vastuväite põhjendustes 347 ja 348, millele viitab vaidlustatud otsuses põhjendus 612, et deebetkaardid toovad pankadele olulisi kaubandustulusid peale vahendustasude, võimaldades neil vähendada sularaha- ja tšekitehinguid ning seega kulusid, mis tuleneksid muidu selliste maksevahendite manuaalsest haldamisest.

109    Tuleb märkida, et selliste tulude ja eeliste tõttu ei ole tõenäoline, et ilma mitmepoolsete vahendustasudeta lõpetaks märgatav osa pankadest MasterCardi kaartide väljastamise või vähendaks väljastamist oluliselt või et nad muudaksid oma väljastamise tingimusi sellises ulatuses, mis paneks nende kaartide omanikud eelistama teisi maksevahendeid või kasutama kolme osapoolega süsteeme, mis võiks seada MasterCardi süsteemi elujõulisuse ohtu.

110    Teisisõnu, kui ilma mitmepoolsete vahendustasudeta toimivas süsteemis võib eeldada, et kaardiomanikele antavad eelised vähenevad või kaartide väljastamisest saadav tulu väheneb, siis võib mõistlikult järeldada, et selline vähenemine ei ole piisav, et seada ohtu MasterCardi süsteemi elujõulisust.

111    Seda järeldust kinnitab Austraalia näide, millele komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 634–644. Sellest tuleneb nimelt, et Austraalia keskpanga kehtestatud oluline langus MasterCardi süsteemi vahendustasudes ei avaldanud märgatavat mõju selle elujõulisusele ega toonud eelkõige kaasa üleminekut kolme osapoolega süsteemidele, ehkki Austraalia keskpanga vastu võetud normid viimaseid ei puudutanud.

112    Hagejad ja teatud menetlusse astujad leiavad, et Austraalia näide ei ole asjassepuutuv tõend, kuna esiteks puudutab see vahendustasude vähendamist, mitte aga kaotamist, teiseks ei ole komisjon tõendanud, et Austraalias ja EMP-s olid turutingimused piisavalt sarnased võrdluseks, ja kolmandaks tekitas see vähendamine kaardiomanikele negatiivseid tagajärgi.

113    Vastab tõele, et ei ole vaidlustatav, et vahendustasude vähendamine isegi olulisel määral ei ole sama ulatusega kui oletus, kus MasterCardi süsteem toimib ilma, et „aktsepteerimise” sektorist kantaks vahendeid üle „väljastamise” sektorisse, mida kujutati ette, et analüüsida, kas mitmepoolsed vahendustasud on MasterCardi süsteemi toimimiseks objektiivselt vajalikud.

114    Siiski ei ole vaidlust, et kui selline mehhanism oleks objektiivselt vajalik, nagu väidavad hagejad, siis saaks mõistlikult eeldada, et Austraalias kehtestatud vahendustasude oluline alandamine oleks toonud kaasa negatiivseid tagajärgi MasterCardi süsteemi toimimisele.

115    Tuleb märkida, et selliseid negatiivseid tagajärgi ei tekkinud. Kolme osapoolega süsteemide konkurentsi osas ilmneb niisiis vaidlustatud otsuse põhjendusest 636, et „American Express’i ja Diners Club’i kombineeritud turuosa Austraalias kasvas üksnes kergelt, 15%-lt 17%-le, ning stabiliseerus seejärel”. Komisjon ei tuvastanud ka MasterCardi süsteemi tegevuse vähenemist, vaid vastupidi tema turuosa ja käibe kasvu. Ehkki seda kasvu võib osaliselt selgitada ka ühe konkureeriva süsteemi kadumine, nagu tunnistas ka komisjon, võis ta siiski ilmset hindamisviga tegemata rõhutada vaidlustatud otsuse põhjenduses 641, et see kujutas endast „selget tendentsi”, mis suudab ümber lükata hagejate nende argumentide põhjendatuse, mis puudutasid MasterCardi süsteemi kokkuvarisemist ilma mitmepoolsete vahendustasudeta.

116    Seda järeldust ei kõiguta hagejate argumendid, mille kohaselt ei saa olla eeldust, et Austraalia turutingimused on tingimata sarnased EMP omadega, et teha usaldusväärseid võrdlusi.

117    Nimelt ilmneb vaidlustatud otsusest, et Diners Clubi ja American Expressi turuosa oli EMP-s palju väiksem kui Austraalias (nende vastav turuosa Austraalias oli 17% ja 19%, EMP-s aga 2% ja 3%). Kui seega esinevad võimalikud erinevused Austraalia ja EMP turutingimuste vahel, siis aitavad need pigem kaasa MasterCardi süsteemi vastupidavusele Euroopas ilma mitmepoolsete vahendustasudeta toimivas süsteemis.

118    Mis puudutab väidetavat asjaolu, et Austraalia kaardiomanike olukord halvenes pärast vahendustasude reguleerimist, siis on küll tõsi, et hagejate esitatud tõenditest ilmneb, et vahendustasude alandamine võis viia kaardiomanikelt võetavate tasude tõusuni või teatud eeliste vähendamiseni.

119    Asjaolu, et väljastavad pangad kandsid kaardiomanikele osaliselt edasi vahendustasude vähendamise, ei oma siiski iseenesest mõju hinnangule mitmepoolsete vahendustasude objektiivsele vajalikkusele. Olukord oleks erinev, kui ilmneks, et kaardiomanikelt võetud tasud või eelnevalt antud eeliste vähenemine toovad kaasa selle, et omanikud kasutavad MasterCardi kaarte oluliselt vähem ja nii võib kahtluse alla seada selle süsteemi elujõulisuse. Nagu eespool punktis 115 märgitud, ei ole see käesoleval juhul aga nii.

120    Kõike eelnevat silmas pidades võis komisjon nõuetekohaselt järeldada, et mitmepoolsed vahendustasud ei ole objektiivselt vajalikud MasterCardi süsteemi toimimiseks.

121    Selles olukorras ei tule hinnata hagejate ja menetlusse astujate kriitikat, mis puudutab MasterCardi süsteemi võrdlust viie siseriikliku pangakaardisüsteemiga, mis toimivad ilma mitmepoolsete vahendustasudeta.

122    Väite see osa tuleb niisiis tagasi lükata.

b)     Väite osa, mis käsitleb hindamisvigu, kui analüüsiti mitmepoolsete vahendustasude mõju konkurentsile

123    Hagejad, keda toetavad mitu menetlusse astujat, väidavad, et komisjoni analüüs mitmepoolsete vahendustasude mõjust konkurentsile on mitmes aspektis ekslik.

124    Komisjon palub väite käesoleva osa tagasi lükata.

125    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses tugines komisjon EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsi piirava mõju olemasolu puhul asjaolule, et mitmepoolsed vahendustasud mõjutasid vahetult või kaudselt väljastavate pankade poolt võetud vahendustasude summat ja et kuna aktsepteerivad pangad kandsid selle kulu edasi kauplejatele, kehtestasid nad MSC miinimumhinna. Ta tuletas sellest, et see piiras konkurentsi aktsepteerimisturul (vaidlustatud otsuse põhjendused 410 ja 522).

126    Täpsemalt komisjon:

–        rõhutas, et mitmepoolsed vahendustasud kehtisid esiteks piiriülestele tehingutele, kui ei olnud kokku lepitud täpsemaid vahendustasusid (vaidlustatud otsuse põhjendused 412–415), ja teiseks kehtisid need kas siseriiklikele tehingutele, kui puudus riigisisene vahendustasu, või siis kasutati neid viitena riigisisese vahendustasu kehtestamisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 416–424);

–        järeldas kahest kvantitatiivsest analüüsist, mis käsitlesid mitmepoolsete vahendustasude mõju MSC-dele (vaidlustatud otsuse põhjendused 426–436), ja tema poolt 2004. aastal läbi viidud uuringu raames kauplejatelt saadud tunnistustest (edaspidi „kauplejate turu-uuring”), et mitmepoolsed vahendustasud takistasid MSC-de langemist alla teatud taseme;

–        võttis arvesse konkurentsi mõju väljastamisturule ja süsteemidevahelisele turule, märkides, et väljastavatel pankadel oli huvi pakkuda kaarte, mille puhul oli ette näha mitmepoolsete vahendustasude kõrge tase, ja teiseks oli pankade klientide üle toimuv kaardisüsteemide konkurents kahjustav nendele süsteemidele, mille mitmepoolsed vahendustasud olid madalal tasemel (vaidlustatud otsuse põhjendused 461–498);

–        märkis sisuliselt, et pankadel ei olnud huvi avaldada konkurentsisurvet, et mitmepoolseid vahendustasusid alandataks (vaidlustatud otsuse põhjendused 499–501);

–        järeldas, et kauplejad ei suutnud avaldada piisavat konkurentsisurvet mitmepoolsetele vahendustasudele (vaidlustatud otsuse põhjendused 502–521).

127    Nagu märgiti eespool punktis 87, tuleb kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse otsuse või kooskõlastatud tegevuse hindamisel EÜ artikli 81 lõike 1 alusel arvesse võtta konkreetset raamistikku, kus selle mõju avaldub, eelkõige majanduslikku ja õiguslikku konteksti, milles kõnealused ettevõtjad tegutsevad, asjassepuutuvate kaupade või teenuste laadi ning kõnealuse turu toimimise ja struktuuri tegelikke tingimusi.

128    Lisaks, nagu juba eespool punktis 98 rõhutati, kui vaidlusalust kokkulepet, ettevõtjate ühenduse otsust või kooskõlastatud tegevust tuleb pidada keelatuks selle konkurentsi kahjustava tagajärje tõttu, siis tuleb uurida konkurentsi reaalset toimimist olukorras, kus kokkulepet, ettevõtjate ühenduse otsust või kooskõlastatud tegevust ei oleks eksisteerinud.

 Argumendid, mis puudutavad konkurentsi reaalset toimimist, kui mitmepoolseid vahendustasusid ei oleks eksisteerinud

129    Hagejad ja mitu menetlusse astujat väidavad, et komisjon rikkus oma kohustust uurida konkurentsi reaalset toimimist tegelikus raamistikus, kus see esineks ilma mitmepoolsete vahendustasudeta. Nad esitavad sisuliselt kaks argumenti.

130    Esimese argumendi raames viitavad hagejad sellele, et väljastavate ja aktsepteerivate pankade vahel puudub konkurentsisuhe, et hinnata seda, et komisjon ei saanud järeldada, et mitmepoolsed vahendustasud piiravad konkurentsi, sest nende puudumine ei tooks kaasa konkurentsiprotsessi, mis viib vahendustasude vähendamiseni. Nad meenutavad, et ilma tehingute eest tasumise varumehhanismita ei saaks MasterCardi süsteem toimida. Hagejad leiavad samuti, et esiteks komisjon eksis, kui ta järeldas, et ilma mitmepoolsete vahendustasudeta toimuksid väljastavate ja aktsepteerivate pankade vahel kahepoolsed läbirääkimised ja et need läbirääkimised viiksid lõpuks vahendustasude kadumiseni; ja teiseks võttis oma arutluskäigus arvesse ex post‑tasude keeldu.

131    Selle argumendiga ei saa nõustuda.

132    Esiteks on eespool punktides 94–120 märgitud põhjustel asjaolu, et oletus MasterCardi süsteemist, mis toimib ilma mitmepoolsete vahendustasudeta – tuginedes üksnes ex post‑tasusid keelavale eeskirjale –, oli oma laadilt majanduslikult elujõuline ja piisav, et õigustada selle arvesse võtmist seoses analüüsiga mitmepoolsete vahendustasude mõjust konkurentsile.

133    Mis puudutab teiseks kriitikat vaidlustatud otsuses tehtud viite suhtes väljastavate ja aktsepteerivate pankade vahel toimuvatele kahepoolsetele läbirääkimistele, siis tuleb rõhutada, et ehkki komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 460 sellistele läbirääkimistele, tegi ta seda sisuliselt üksnes rõhutamaks, et ilma mitmepoolsete vahendustasudeta toimivas MasterCardi süsteemis võtavad aktsepteerijad, kes võtavad kahepoolselt kokku lepitud vahendustasusid, riski, et nad ei ole aktsepteerimisturul konkureerivad ja et seetõttu võib ilma mitmepoolsete vahendustasudeta eeldada, et lõpuks ei võeta enam tehingute tasumise korral vahendustasusid.

134    Tuleb märkida, et selline analüüs ei näi olevat ilmselgelt ekslik. Võib mõistlikult järeldada, et mitmepoolsed vahendustasud võimaldavad läbipaistvust aktsepteerivate pankade vahel seoses tehingutele kehtivate vahendustasudega, aga kergendavad kas kõigi nende vahendustasude või vähemalt nendest olulise osa edasi kandmist kauplejatele, kusjuures aktsepteerivatel pankadel on kindlustunne, et MSC-de summa kasv ei mõjuta nende konkurentsiseisundit. Siiski võib mõistlikult järeldada, et sellist kindlustunnet ei esine ilma mitmepoolsete vahendustasudeta toimivas süsteemis ja et seetõttu võib kahepoolselt kokku lepitud komisjonitasu edasi kandmine kauplejale mõjutada kõnealuse aktsepteeriva panga konkurentsiseisundit.

135    Teise argumendi raames heidavad hagejad ja mitu menetlusse astujat komisjonile ette, et ta ei tõendanud, et mitmepoolsete vahendustasude kaotamine suurendaks aktsepteerijate vahelise konkurentsi taset. Selle argumendi võib jagada neljaks kriitikarühmaks.

136    Esiteks väidavad nad, et komisjon võttis ekslikult arvesse süsteemidevahelist konkurentsi, ehkki sellel ei olnud mingit mõju analüüsile, mis käsitles mitmepoolsete vahendustasude mõju aktsepteerijate vahelisele konkurentsile. Nad väitsid samuti, et kuna komisjon tugines otsesõnu tagajärje tõttu konkurentsi piiramisele, siis ei tule arvesse võtta vaidlustatud otsuse neid põhjendusi, mis käsitlevad mitmepoolsete vahendustasude eesmärki, näiteks nende kvalifitseerimist „soovituslikeks miinimumhindadeks”.

137    Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 461–498 komisjoni välja toodud asjaolu, et MasterCardi süsteemi ja teiste pangakaartide süsteemi konkurents pankade klientide pärast viis mitmepoolsete vahendustasude summade tõstmist soodustava surveni, kujutab majanduslikus kontekstis asjassepuutuvat elementi eespool punktis 127 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seetõttu võis komisjon seda õiguspäraselt arvesse võtta seoses oma hinnanguga, mis käsitles mitmepoolsete vahendustasude mõju konkurentsile.

138    Teiseks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 401–407 rõhutas komisjon, et mitmepoolsed vahendustasud „võisid oma laadilt potentsiaalselt hindasid kehtestada” (vaidlustatud otsuse põhjendus 405). Ta lükkas ka õigustatult tagasi hagejate argumendid, mis tuginesid sellele, et mitmepoolsed vahendustasud taotlevad õiguspäraseid eesmärke, või sellele, et puudus kavatsus piirata konkurentsi. Ta otsustas siiski vaidlustatud otsuse põhjenduses 407, et ta ei „tee lõplikku järeldust küsimuses, kas MasterCardi [makseorganisatsiooni] mitmepoolsed vahendustasud on [EÜ] artikli 81 lõike 1 tähenduses eesmärgi tõttu piirang”, sest oli selgelt tõendatud, et „MasterCardi [makseorganisatsiooni] mitmepoolsete vahendustasude mõju [oli] piirata ja oluliselt moonutada konkurentsi, kahjustades aktsepteerimisturgudel kauplejaid”.

139    Ettevõtjate ühenduse otsuse konkurentsivastane eesmärk või tagajärg ei ole mitte kumulatiivsed, vaid alternatiivsed tingimused selle hindamiseks, kas otsus kuulub EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Selle tingimuse alternatiivse olemuse tõttu – mida märgib sidesõna „või” – on vaja esiteks uurida otsuse enda eesmärki, arvestades selle rakendamise majanduslikku konteksti. Kui otsuse sisu analüüsist ei ilmne siiski konkurentsi kahjustamine piisavas ulatuses, tuleb seejärel uurida selle tagajärgi ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi tegelikult tuntavalt takistati, piirati või kahjustati. Otsuse tagajärgi ei ole vaja uurida, kui on tuvastatud selle konkurentsivastane eesmärk (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P: GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑9291, punkt 55).

140    Sellega seoses on kasulik rõhutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 punkt a näeb sõnaselgelt ette, et konkurentsipiirangud kujutavad endast meetmeid, millega otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad, ja et kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 81 lõike 1 punkti a eesmärk keelata ettevõtjatel moonutada hindade normaalset arengut turul (Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑13/89: ICI vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1021, punkt 311).

141    Kuna aga komisjon ei tuginenud siiski otsesõnu eesmärgile konkurentsi piirata, siis tuleb eespool punktis 98 viidatud kohtupraktika alusel – et kontrollida, kas mitmepoolsed vahendustasud kujutavad oma mõjuga konkurentsi piirangut – hinnata konkurentsi reaalset toimimist tegelikus raamistikus, kus see toimiks ilma viidatud mitmepoolsete vahendustasudeta.

142    Teiseks väidavad hagejad sisuliselt, et asjaolu, et mitmepoolsed vahendustasud mõjutasid MSC-de summat, ei omanud siiski mõju aktsepteerijate vahelisele konkurentsile, sest neid kohaldati ühetaoliselt kõigile aktsepteerijatele ja need toimisid kui ühine sisenemistasu. Nii tähendaks ex post‑tasude keeld seda, et kehtestatakse null-tasemel mitmepoolne vahendustasu, mis konkurentsi seisukohast oleks võrdväärne ja sama läbipaistev kui praegune mitmepoolne vahendustasu, kusjuures selle ainus erinevus oleks selle tase.

143    Taolise argumentatsiooniga ei saa nõustuda. Kui nõustuda, et mitmepoolsed vahendustasud kehtestavad MSC-de minimaalse määra, ja kuna komisjon võis õiguspäraselt järeldada, et ilma mitmepoolsete vahendustasudeta toimiv MasterCardi süsteem oleks majanduslikult elujõuline, siis tuleneb sellest tingimata, et neil tasudel on konkurentsi piirav mõju. Võrreldes ilma selliste tasudeta toimiva aktsepteerimisturuga, piiravad mitmepoolsed vahendustasud survet, mida kauplejad saavad avaldada aktsepteerivatele pankadele, kui nad peavad läbirääkimisi MSC‑de üle, vähendades võimalusi, et hinnad langevad alla teatud taseme.

144    Kolmandaks rõhutab üks menetlusse astuja, et komisjon ei tõendanud, et mitmepoolsed vahendustasud kehtestavad MSC-dele minimaalse määra, sest mitmepoolseid vahendustasusid ei kantud tingimata tervenisti üle kauplejatele.

145    Esiteks tuleb enne nende argumentide põhjendatuse hindamist vastata hagejate etteheidetele, mis on ametlikult esitatud nende neljanda väite teises osas ja millega nad kritiseerivad teatud tõendeid, mida komisjon kasutas.

146    Hagejad vaidlustavad esiteks vaidlustatud otsuse põhjenduses 438 tehtud viite avaldustele, mille on andnud üks naftaettevõtja, üks Ühendkuningriigis asuv kaubahallide kett, üks lennundusettevõtja ja üks mööblikauplus ning mille kohaselt piiravad mitmepoolsed vahendustasud konkurentsisurvet, mida nad võivad avaldada aktsepteerivatele pankadele. Hagejad leiavad, et komisjon tugines valikuliselt vaid selliste kauplejate avaldustele, mis kinnitasid tema analüüsi, jättes välja vastupidise sisuga avaldused, mida mainiti vastuses täiendavale vastuväitele.

147    Täiendavas vastuväites mainitud avaldustest ilmneb tõesti, et aktsepteerijate vahel toimub konkurents kauplejatest klientide üle. Sellegipoolest puudub vastuolu vaidlustatud otsuse põhjenduses 438 mainitud avaldustega või üldisemalt komisjoni arutluskäiguga. Nimelt asjaolu, et MSC-de hindades toimub konkurents kuni teatud tasemeni, mis tuleneb mitmepoolsete vahendustasude olemasolust, ei takista sugugi komisjonil järeldada, et need mitmepoolsed vahendustasud kuuluvad EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse.

148    Hagejad väidavad teiseks, et kauplejate turu-uuring kujutab puudulikku tõendit, mis ei suuda põhjendada komisjoni järeldusi.

149    Tuleb rõhutada, et komisjon kasutas kauplejate turu-uuringut peamiselt selleks, et põhjendada kolme järeldust. Esmalt, nagu eespool punktides 146 ja 147 märgiti, tugines komisjon selle uuringu raames küsitletud kauplejate avaldustele, et tõendada, et mitmepoolsed vahendustasud piirasid konkurentsisurvet, mida nad võisid avaldada aktsepteerivatele pankadele.

150    Seejärel järeldas komisjon sellest uuringust, et kauplejad ei suutnud avaldada piisavat konkurentsisurvet mitmepoolsete vahendustasude summale, kuna keskne asjaolu, miks kauplejad võtsid vastu kaardimakseid, oli selle makseviisi atraktiivsus tarbijatele, ja seega võis sellest makseviisist keeldumisel või selle diskrimineerimisel olla negatiivne mõju nende klientidele. Komisjon kasutas seda teist järeldust muude asjaolude hulgas seoses kaubaturu määratlusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 289 ja 290), mitmepoolsete vahendustasude konkurentsi piirava mõju tõendamisega (vaidlustatud otsuse põhjendused 506 ja 513) ning selleks, et lükata ümber hagejate esitatud selle majandusteooria põhjendatus, mille nad esitasid, et näidata mitmepoolsete vahendustasude panust tehnilisse ja majanduslikku progressi EÜ artikli 81 lõike 3 esimese tingimuse tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendus 704).

151    Seoses analüüsiga, mis käsitles seda, kas mitmepoolsete vahendustasude kehtestamise meetodid järgisid EÜ artikli 81 lõike 3 tingimusi, viitas komisjon lõpuks ka täiendavalt kauplejate turu-uuringule, et väita sisuliselt, et olid kahtlused, kas kauplejatele kehtis ostude tasuta rahastamise periood, mis kuulus krediit- ja järelmaksukaartide juurde (vaidlustatud otsuse põhjendus 742).

152    Hagejad kritiseerisid oma vastuses täiendavale vastuväitele komisjoni meetodit kauplejate turu-uuringu läbiviimiseks ning sellest uuringust tehtud järeldusi. Nad esitasid ka kaks uuringut, mis käsitlesid kauplejate poolt maksekaartide vastuvõtmist. Komisjon vastas hagejate kommentaaridele ja selgitas oma kriitikat hagejate esitatud uuringute kohta vastavalt vaidlustatud otsuse 2. ja 3. lisas. Hagis on kokkuvõtlikult sellele komisjoni analüüsile vastu vaieldud, viidates selles küsimuses hagiavalduse A.15 lisale („Kauplejate poolt maksekaartide vastuvõtmine – vastuväited komisjoni kriitikale”).

153    Hagejate kriitika näib puudutavat nii kauplejate turu-uuringu usaldusväärsust kui ka komisjoni poolt sellest tehtud järelduste põhjendatust.

154    Tõendi usaldusväärsuse hindamiseks tuleb eelkõige arvesse võtta selle koostamise asjaolusid, selle adressaati ning sisu (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

155    Tuleb märkida, et nii vaidlustatud otsuse 2. ja 3. lisa kui ka hagiavalduse A.15 lisa lugemisel ei ilmne asjaolusid, mis võiksid kahtluse alla seada kauplejate turu-uuringu usaldusväärsuse.

156    Täpsemalt ei saa saadud vastuste objektiivsust kahtluse alla seada asjaolu, et komisjon kasutas nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 järgseid teabenõudeid, avaldades seega küsitletud kauplejatele oma isiku. Komisjoni kasutatud valimis suurte kauplejate üleesindatust puudutava kriitika osas võib rõhutada, et valik keskenduda sellistele kauplejatele, kes on kõige suutlikumad avaldama konkurentsisurvet mitmepoolsete vahendustasude summale, ei näi lähtuvat ilmselgelt ekslikust arutluskäigust, võttes arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid.

157    Mis puudutab seda, kas komisjoni tehtud järeldused kauplejate turu-uuringust on põhjendatud, siis peale selle, mida on eespool punktides 146 ja 147 rõhutatud, on siinses faasis oluline üksnes kriitika, mis käsitleb järeldust, et kauplejad ei suuda avaldada mitmepoolsetele vahendustasudele piisavat survet. Tuleb märkida, et komisjon võis mõistlikult selle järelduse teha, lähtudes kauplejate vastustest tema teabenõuetele. Nii ilmneb vaidlustatud otsuse 2. lisa punktist 22, et valdav enamus (91%) kauplejaid rõhutas, et nad ei jätnud kunagi kaarti kui maksevahendit vastu võtmata. Kauplejad täpsustasid samuti, et peamised põhjused, miks nad võtavad kaardid vastu, ei olnud seotud niivõrd tehinguga seotud eelistega kuivõrd asjaoluga, et valdaval osal klientidest oli mingi kindel kaart (90%), ja vajadusega säilitada sellise äriühingu imagot, kes hoolib klientidest (67%).

158    Vastab tõele, nagu hagejad sisuliselt väidavad, et ei saa eitada, et risk, et kauplejad keelduvad kaardist või veenavad kaartide kasutamisest hoiduma, võib osutuda hagejatele konkurentsisurveks mitmepoolsete vahendustasude summa kehtestamisel. Komisjon võis siiski ilmset hindamisviga tegemata lugeda selle ebapiisavaks, kuna see toimub alles pärast kauplejate teatava maksimaalse taluvusläve ületamist, kui tehingu maksumus on suurem kui nende klientidele tekkiv negatiivne mõju sellest, et sellist maksevahendit keeldutakse vastu võtmast või et seda maksevahendit diskrimineeritakse. Hagejad tunnistavad seda sisuliselt ka ise, kui nad selgitavad, et krediit- ja järelmaksukaartide mitmepoolsete vahendustasude summa kindlaksmääramise meetodi raames „ürita[vad] nad vastata küsimusele: „Kui kõrgeks me võime [mitmepoolsete vahendustasude] summa tõsta enne, kui tekivad tõsised vastuvõtmisprobleemid, mis panevad kauplejad ütlema, et nad ei soovi enam seda toodet, või veenma oma kliente mitte kasutama kaarti, nõudes neilt täiendavat tasu või pakkudes neile allahindlust sularahas maksmise korral”” (vaidlustatud otsuse põhjendus 175).

159    Mis puudutab teiseks ühe menetlusse astuja argumente, mis käsitlevad seda, et komisjon järeldas ekslikult, et mitmepoolsed vahendustasud kehtestasid MSC-dele minimaalse hinna, ehkki mitu asjaolu sellele järeldusele vastu räägivad, siis tuleb kõigepealt tagasi lükata väide, et pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ei tuvastatud MSC-de summa või jaehindade langust, sest see väide tugineb olukorrale, mis on otsuse vastuvõtmisele järgnev ja mis ei oma seega mõju vastu võetud akti õiguspärasusele.

160    Menetlusse astuja viitab ka kõigepealt asjaolule, et „on-us” tehingute korral võib pank jätta vahendustasu summa kauplejale edasi kandmata. Seejärel rõhutab ta, et vaidlustatud otsuses komisjoni kasutatud näidetest ilmneb, et mitmepoolseid vahendustasusid ei kanta alati kauplejatele edasi. Lõpuks märgib ta, et Hispaanias näitab mitme aasta võrdlus, et MSC-de summa on keskmiselt madalam kui mitmepoolsete vahendustasude summa.

161    Mis puudutab esmalt viidet „on-us” tehingutele (sisetehingud), siis tuleb meenutada, et tegu on olukorraga, kus pank aktsepteerib enda väljastatud kaartidega tehtud tehinguid. Vastab tõele, et pank ei pea sellises olukorras tasuma vahendustasu teisele pangale ja et tal on kergem jätta see edasi kandmata MSC-dele. Arvestades siiski MasterCardi süsteemis osalevate finantseerimisasutuste väga suurt arvu, tuleb rõhutada, et sellised „on-us” tehingud võivad moodustada vaid väikse ja raskelt ennustatava osa kõigist kaupleja juures tehtud tehingutest. Seetõttu on kahtlane, kas „on-us” tehingud võivad tegelikult ka mõjutada MSC summat, mis nõutakse sisse MasterCardi süsteemi suuruses süsteemis.

162    Mis puudutab seejärel asjaolusid, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines seoses tema poolt läbi viidud teise kvantitatiivse analüüsiga, mis on kokku võetud vaidlustatud otsuse põhjendustes 432–436, siis tuleb märkida, et võrreldi mitmepoolsete vahendustasude osa MSC-des, mida 17 aktsepteerijat võtsid oma kõige väiksematelt ja kõige suurematelt kauplejatelt. Sellest tuleneb, et 17 aktsepteerijast 12 võtsid ka oma kõige suurematelt kauplejatelt mitmepoolsetest vahendustasudest kõrgemaid MSC-sid. Mis puudutab kõige väiksemaid ettevõtjaid, siis oli MSC-de summa alati mitmepoolsete vahendustasude summast kõrgem. Samuti täheldati, et mitmepoolsete vahendustasude keskmine osa MSC-des oli suurte kauplejate puhul 84,27% ja väikeste kauplejate puhul 45,97%.

163    Selle analüüsi tõlgendamisel ilmneb, et komisjon võis vaidlustatud otsuse põhjenduses 435 õiguspäraselt järeldada, et „MasterCardi [makseorganisatsiooni] mitmepoolsed vahendustasud kehtestasid nii väikestelt kui suurtelt kauplejatelt võetud kulude minimaalse taseme”. Selle järelduse põhjendatust kinnitavad ka eespool punktis 146 mainitud kauplejate tunnistused.

164    Üksikud MSC näited, mis olid mitmepoolsetest vahendustasudest madalamal tasemel, ei lähe selle järelduse põhjendatusega vastuollu. Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 450 õigustatult, et asjaolu, et aktsepteeriv pank on valmis „absorbeerima” ühte osa mitmepoolsetest vahendustasudest, ei takista seda, et need vahendustasud mõjutavad MSC-de hinda. Esiteks puudutab see vaid ühte osa kauplejaid, kellel on eriti suur läbirääkimisvõim. Teiseks võib õiguspäraselt järeldada, et isegi nende kauplejate puhul oleks nõutav hind mitmepoolsete vahendustasude puudumise korral veelgi madalam, sest aktsepteerivad pangad on siis olukorras, kus nad saavad pakkuda kõrgema määraga allahindlusi.

165    Hispaania olukorda käsitleva argumendi osas tuleb lõpuks märkida, et menetlusse astuja seisukohtade lisas esitatud dokumentidest ilmneb tõepoolest, et nõutud MSC-de summad olid mitmepoolsete vahendustasudega võrdsed või koguni neist väiksemad. Selline argument ei saa iseenesest tõendada komisjoni järelduse ekslikkust seoses mitmepoolsete vahendustasude mõjuga MSC‑dele. Kuna eespool punktides 162 ja 163 mainitud asjaolud näivad tõendavat, et liidu teistes liikmesriikides kehtestasid mitmepoolsed vahendustasud MSC-de minimaalse määra, siis ei näi seega olevat ilmselgelt ekslikud komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 452 ja 453 esitatud argumendid, mille kohaselt Hispaania olukorda selgitavad siseriiklikud eripärad. Lisaks, isegi sellises koosluses võib mõistlikult eeldada, et aktsepteerivad pangad suudaksid ilma mitmepoolsete vahendustasudeta pakkuda madalama määraga MSC-sid.

166    Lõpuks tuleb neljandaks tagasi lükata ka hagejate argumendid, mis käsitlevad seda, et komisjon ei tõendanud selgelt, et mitmepoolsed vahendustasud mõjutasid lõpptarbija poolt tasutud hindasid. Esmalt võib mõistlikult järeldada, et kauplejad kannavad vähemalt osaliselt MSC-de summa tõusu edasi lõpptarbijale. Teisalt ei oma sellised argumendid igal juhul tähendust, sest asjaolu, et mitmepoolsed vahendustasud võivad piirata konkurentsisurvet, mida kauplejad võivad aktsepteerijatele avaldada, on piisav, et tõendada konkurentsi piiravat mõju EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses.

167    Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb ka teine argument tagasi lükata.

 Kaubaturu hindamisega seotud argumendid

168    Hagejad ja mitu menetlusse astujat heidavad komisjonile sisuliselt ette, et ta ei võtnud oma arutluskäigus arvesse turu kaheosalist laadi, ja vaidlevad vastu komisjoni poolt aluseks võetud kaubaturu määratlusele.

169    Esiteks, mis puudutab komisjoni poolt aluseks võetud kaubaturu määratluse kohta esitatud kriitikat, siis tuleb esmalt meenutada, et kuivõrd väljakujunenud kohtupraktika alusel hõlmab kaubaturu määratlus komisjoni keerukaid majandushinnanguid, kuulub see liidu kohtu poolt kontrollimisele ainult piiratud ulatuses (vt selle kohta Üldkohtu 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑65/96: Kish Glass vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑1885, punkt 64, ja 6. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑342/99: Airtours vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2585, punkt 26).

170    Teiseks tuleb rõhutada, et arvesse võetav turg hõlmab kõiki tooteid, mis oma iseloomulikelt tunnustelt on eriti sobivad pidevat nõudlust rahuldama ja mis on minimaalselt teiste toodetega asendatavad (Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 37). Euroopa Kohus leidis täpsemalt, et kaubaturu määratlusse kuulub, et selle turu toodete vahel toimib tõhus konkurents, mis arvestades turu kõigi toodete sama kasutusotstarvet, eeldab nende piisavas ulatuses asendatavust (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 28).

171    Tuleb ka rõhutada, et asjaomase turu määratlemine ei mängi EÜ artikli 81 või EÜ artikli 82 kohaldamise korral sama rolli. EÜ artikli 82 kohaldamise korral on asjakohase turu õige määratlemine vajalik tingimus, mis eelneb väidetavalt konkurentsivastase tegevuse kohta antavale hinnangule, kuna enne turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamist tuleb kindlaks teha turgu valitseva seisundi esinemine teataval turul, mis eeldab, et see turg on eelnevalt piiritletud. EÜ artikli 81 kohaldamise puhul tuleb asjakohane turg määratleda selleks, et teha kindlaks, kas vaidlusalune kokkulepe, ettevõtjate ühenduse otsus või kooskõlastatud tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kas selle eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires. See on põhjus, miks EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel etteheited, mis esitatakse komisjoni kasutatud turu määratluse kohta, ei saa olla iseseisvad nende etteheidete suhtes, mis käsitlevad liikmesriikidevahelisele kaubandusele tekkivat mõju ja konkurentsi piiravat mõju. Leiti ühtlasi, et asjaomase turu määratluse vaidlustamine ei ole tulemuslik, kui komisjon on vaidlustatud otsuses mainitud dokumentide põhjal õigesti järeldanud, et kõnealune kokkulepe kahjustas konkurentsi ja võis tuntavalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (vt Üldkohtu 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑61/99: Adriatica di Navigazione vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5349, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

172    Nagu eespool punktides 21–23 märgiti, leidis komisjon, et nelja osapoolega pangakaartide süsteemid tegutsesid kolmel erineval turul (süsteemidevahelisel turul, väljastamisturul ja aktsepteerimisturul), ja tuginesid mitmepoolsete vahendustasude piiravale mõjule aktsepteerimisturul.

173    Tuleb tunnistada, et selline määratlus ei ole ilmselgelt ekslik ja et hagejad ning menetlusse astujad ei vaidlusta seda väga veenvalt.

174    Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon tuvastas ekslikult, et esineb iseseisev aktsepteerimisturg, sest nelja osapoolega süsteem pakub kaardiomanike ja kauplejate ühisel nõudmisel vaid ühte teenust.

175    Sellised argumendid tuleb tagasi lükata, sest komisjon ei ole teinud ühtegi ilmset hindamisviga, kui ta järeldas vaidlustatud otsuse põhjendustes 260–265, et ei esinenud kauplejate ja kaardiomanike ühisele nõudmisele vastavat ühte teenust.

176    Vastab küll tõele, et „väljastamise” ja „aktsepteerimise” osade vahel esinesid teatud seosed, näiteks väljastamis- ja aktsepteerimisteenuste teineteist täiendav laad ja kaudsed võrgumõjud, kuna kaartide vastuvõtmine kauplejate poolt ja käibes olevate kaartide arv mõjutavad teineteist.

177    Siiski tuleb rõhutada, et vaatamata sellele teineteist täiendavale laadile oli esiteks võimalik eristada kaardiomanikele ja kauplejatele pakutud teenuseid ja teiseks avaldasid kaardiomanikud ja kauplejad eraldi konkurentsisurvet vastavalt väljastavatele ja aktsepteerivatele pankadele.

178    Seda järeldust ei kõiguta teatud menetlusse astujate poolt esile toodud asjaolu, et väljastavad pangad pakuvad kauplejatele teenuseid, näiteks maksetagatis pettuse, maksmata jätmise või maksejõuetuse korral. Ehkki väljastavad pangad pakuvad tõesti selliseid teenuseid, siis teevad nad seda aktsepteerivate pankade vahendusel. Teisisõnu ei avalda kauplejad vahetult konkurentsisurvet aktsepteerivatele pankadele nende teenuste osutamiseks.

179    Üks menetlusse astuja heidab komisjonile samuti ette seda, et ta ei võtnud mitmepoolsete vahendustasude konkurentsi piirava mõju analüüsis arvesse teisi makseviise koos pangakaartide süsteemidega seoses ühe turuga ega võtnud neid igal juhul arvesse kui konkurentsisurve avaldajaid.

180    Ka need argumendid tuleb tagasi lükata. Vastab tõele, et teiste maksevahendite poolne konkurentsisurve mõjutab mitmepoolsete vahendustasude summat, kuna ei ole ei hagejate ega pankade huvides, et need kehtestatakse nii kõrgel tasemel, et kauplejad hakkaksid eelistama teisi maksemeetodeid. Siiski, nagu rõhutati eespool punktides 157 ja 158, võis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 504 ja 506 ilma ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et selle surve mõju oli ebapiisav tarbijate eelistustele seoses kaardimaksetega ja seoses tehingutest ilmajäämise riskiga, mis võib kaasneda, kui toimub diskrimineerimine teiste maksemeetodite kasuks.

181    Teiseks, mis puudutab turu kaheosalise laadi arvestamata jätmist käsitlevat kriitikat, siis tuleb rõhutada, et sellega seoses esitavad hagejad majanduslikke eeliseid, mis tulenevad mitmepoolsetest vahendustasudest. Hagejad väidavad niisiis sisuliselt, et nad võimaldavad parandada MasterCardi süsteemi toimimist, rahastades kulusid, mis peaks julgustama kaardiomanike maksete vastuvõtmist ja nende kaartide kasutamist. Nad tuletavad sellest, et esiteks puudub pankadel huvi kehtestada mitmepoolsed vahendustasud ülemääraselt kõrgel tasemel, teiseks saavad kauplejad mitmepoolsetest vahendustasudest kasu. Hagejad heidavad komisjonile ette ka seda, et ta ignoreeris oma otsuse mõju kaardiomanikele ja keskendus üksnes kauplejatele. Sellega seoses lisavad mitu menetlusse astujat, et ilma mitmepoolsete vahendustasudeta süsteemis peaksid nad piirama kaardiomanikele pakutud eeliseid või koguni vähendama oma tegevust.

182    EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist käsitleva väite raames on selline kriitika asjassepuutumatu, sest kriitika eeldab, et kaalutakse omavahel mitmepoolsete vahendustasude konkurentsi piiravat mõju, mille komisjon nõuetekohaselt tuvastas, ja nendest tasudest tulenevaid võimalikke majanduslikke eeliseid. Teatud piirangu konkurentsi soodustavate ja konkurentsivastaste aspektide kaalumine võib toimuda aga alles EÜ artikli 81 lõike 3 täpses raamistikus (vt selle kohta eespool punktis 101 viidatud kohtuotsus Van den Bergh Foods vs. komisjon, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

 Haldusmenetluse käigus esitatud majanduslike tõendite hindamist käsitlev argument

183    Hagejad heidavad komisjonile ette, et ta ei analüüsinud nende poolt haldusmenetluse käigus esitatud majanduslikke tõendeid ega vastanud neile. Vastupidi komisjoni väitele tuleb see kriitika, mis on nende hagiavalduses esitatud, lugeda vastuvõetavaks. Sama kehtib ka hagiavaldusele lisatud tõendite kohta, kuna need puudutavad faktilisi küsimusi, erinedes komisjoni poolt kostja vastuse lisas esitatud argumentidest, mida selles vastuses endas ei mainita.

184    Kuigi vastavalt eespool punktides 68–70 esitatud kohtupraktikale saab teatavate punktide osas hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste asjaolude puudumist hagiavalduses.

185    Tuleb märkida, et hagejate etteheide on esitatud eriti kokkuvõtlikult hagiavalduses ja seda toetavad argumendid on tegelikult esitatud lisades A.13 („Kommentaarid 19. detsembril 2007 teatatud Euroopa Komisjoni otsuse, mis käsitleb MasterCardi [makseorganisatsiooni] piiriüleste tehingute vahendustasusid, majanduslike aspektide kohta”), A.14 („Kommentaarid komisjoni otsuse 4. lisa kohta”) ja A.15 („Kauplejate poolt maksekaartide vastuvõtmine – vastuväited komisjoni kriitikale”), mille olid koostanud erinevad eksperdid, kellelt pärinesid haldusmenetluse käigus esitatud majanduslikud tõendid, ja millele hagejad teevad üldise viite.

186    Niisiis märgivad hagejad hagiavalduse punktides 52–54 üksnes seda, et nad olid haldusmenetluse käigus esitanud olulisi majanduslikke argumente, mida komisjon ei järginud või mida ta moonutas, ja et „[nende] majandusteadlaste järeldused” tuginevad nende õiguslikule analüüsile, mille kohaselt komisjon „järeldas nimelt ekslikult, et vahendustasu piira[s] konkurentsi[, k]eskendus ekslikult vahendustasu (või selle taseme erinevuste) mõjule MSC-le, analüüsimata mõju kaardiomanike kuludele[, v]aieldes ekslikult vastu sellele, et mehhanism [pidi] kehtestama vahendustasu taseme, mis annab maksimaalse mahu tehinguid, ja ignoreeris seda, et see edend[as] tarbija heaolu”.

187    Seetõttu tuleb järeldada, et ehkki hagiavalduses on esitatud hagejate etteheite ülevaade, ei ole selles toodud etteheite põhjenduseks esitatud argumente.

188    Seetõttu väitis komisjon õigustatult, et hagiavalduse tekstist ei ilmne piisavalt täpsed asjaolud, et Üldkohus saaks järelevalvet teostada ja komisjon oma kaitset ette valmistada.

189    Sellest tuleneb esiteks, et Üldkohus ei pea otsima lisadest A.13–A.15 hagejate argumente, mis on esitatud selle etteheite põhjenduseks, ja teiseks, et see etteheide tuleb tervikuna jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c, sest selles puuduvad kesksed asjaolud, et Üldkohus saaks oma järelevalvet teostada ja komisjon oma kaitset ette valmistada.

190    Täiendavalt tuleb rõhutada, et kuna käesolevas argumendis kritiseeritakse komisjoni seetõttu, et ta ei võtnud arvesse majanduslikke argumente, mis tõendavad mitmepoolsetest vahendustasudest MasterCardi süsteemile, kaardiomanikele või tarbijatele üldiselt tulenevaid eeliseid, siis ei oma see tähtsust sellise väite raames, mis käsitleb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist. Isegi kui sellised kaalutlused oleks piisavalt põhjendatud, siis saaks neid igal juhul arvesse võtta alles siis, kui analüüsitakse EÜ artikli 81 lõike 3 alusel seda, kuidas komisjon hindas mitmepoolseid vahendustasusid.

 Argument, mis käsitleb vaidlustatud otsuse põhjendust

191    Mõned menetlusse astujad heidavad vaidlustatud otsusele ette põhjenduse puudumist, kuna komisjon ei põhjendanud, miks ta muutis oma lähenemist võrreldes eelmise otsusega, mis käsitles mitmepoolsete vahendustasude mõju, st 24. juuli 2002. aasta otsus [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (comp/29.373 – Visa international) (edaspidi „II Visa otsus”). Nad meenutavad, et selles otsuses tunnistas komisjon, et mitmepoolsed vahendustasud on esiteks tasu pankade vahel, kes peavad tegutsema koos, kui tehingu eest tasutakse maksekaardiga, ning kellel ei ole seega partneri osas valikut, ja teiseks pakkus väljastaja aktsepteerija vahendusel kauplejale teenuseid. Käesolevas asjas tunnistas komisjon vajadust varumehhanismi järele, viidates ex post‑tasude keelule, kuid lõi eelduse kõigi mitmepoolsete vahendustasude kahjuks.

192    Ilma et oleks igal juhul vaja uurida, kas selline argument on vastuvõetav, piisab rõhutamisest, et see tugineb ekslikule eeldusele. Ehkki komisjon leidis II Visa otsuses tõepoolest, et Visa mitmepoolsetele vahendustasudele võib EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erandi teha, siis tegi ta seda alles pärast seda, kui ta järeldas, et need piiravad konkurentsi, mis toimus eelkõige aktsepteerijate vahel (II Visa otsuse põhjendus 68). Komisjon leidis samuti, et mitmepoolsed vahendustasud ei olnud Visa süsteemi toimimiseks objektiivselt vajalikud (II Visa otsuse põhjendused 58–60). Vaidlustatud otsuses lähtus komisjon sisuliselt samast analüüsist, uurides MasterCardi mitmepoolseid vahendustasusid EÜ artikli 81 lõike 1 alusel. Niisiis tugineb käesolev argument selliste põhjenduste võrdlusele, millel ei ole sama ese, st ühelt poolt vaidlustatud otsuses tehtud analüüs hagejate mitmepoolsete vahendustasude konkurentsi piiravast mõjust EÜ artikli 81 lõike 1 alusel ja teiselt poolt II Visa otsuse raames EÜ artikli 81 lõike 3 tingimuste analüüs.

193    Seetõttu tuleb nimetatud argument ja järelikult ka terve väide tagasi lükata.

2.     Teine väide, mis käsitleb EÜ artikli 81 lõike 3 rikkumist

194    Hagejad esitasid selle väite kahes osas. Esimeses osas heidavad nad komisjonile ette, et see rakendas nende suhtes liiga kõrget tõendamiskoormist EÜ artikli 81 lõike 3 tingimuste täitmise tõendamiseks. Teises osas väidavad hagejad, et komisjon on nende tingimuste analüüsis teinud ilmseid hindamisvigu.

195    Väite esimese osa kohta väidavad hagejad sisuliselt, et komisjon pidi analüüsima esitatud argumente ja tõendeid üksnes tõenäosuste kaalumise põhjal. Niisiis oleksid hagejate poolt haldusmenetluse käigus esitatud argumendid pidanud komisjoni – kui ta ei ole esitanud selgitust või põhjendust – viima järelduseni, et hagejad olid tõendanud, et mitmepoolsed vahendustasud vastavad EÜ artikli 81 lõike 3 tingimustele. Nad väidavad samuti, et tuleb kohaldada in dubio pro reo‑põhimõtet ja et kahtluse korral oleks komisjon pidanud otsustama nende kasuks. Lõpuks väidavad mõned menetlusse astujad sisuliselt, et vaidlustatud otsusega sunnitakse hagejaid põhjendama mitmepoolsete vahendustasude kehtestamist mingil kindlal tasemel, mitte aga tõendama nende tasude kehtestamise meetodi mõistlikkust; see on aga väga kõrge tõendamiskoormis.

196    Määruse nr 1/2003 artiklis 2 on meenutatud, et EÜ artikli 81 lõikest 3 tulenevat eelist taotleval ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel lasub kohustus tõendada, et kõnealuse lõike tingimused on täidetud. Seetõttu peab EÜ artikli 81 lõikele 3 tuginev isik veenvate argumentide ja tõenditega tõendama, et erandi kohaldamiseks nõutavad tingimused on täidetud (vt Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑168/01: GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2969, punkt 235 ja seal viidatud kohtupraktika).

197    Komisjonil tuleb omalt poolt neid argumente ja tõendeid piisavalt analüüsida ehk teha kindlaks, kas need tõendavad, et EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise tingimused on täidetud. Teatud juhtudel võivad need argumendid ja tõendid olla sellised, mis kohustavad komisjoni selgitama või põhjendama, ja kui komisjon seda ei tee, võib järeldada, et EÜ artikli 81 lõikele 3 viitaval isikul olev tõendamiskohustus on täidetud. Komisjonil tuleb sellisel juhul lükata need argumendid ja tõendid ümber (vt eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, punkt 236 ja seal viidatud kohtupraktika).

198    Kuna ei ole võimalik abstraktselt analüüsida, kas komisjon rikkus eespool punktis 197 viidatud kohtupraktikat, siis tuleb käesoleva väite kahte osa koos analüüsida.

199    Mis tahes ettevõtjate ühenduse kokkuleppele, mis piirab konkurentsi oma mõju või eesmärgi tõttu, võib põhimõtteliselt kohaldada EÜ artikli 81 lõike 3 kohast erandit (vt selle kohta eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, punkt 233 ja seal viidatud kohtupraktika).

200    Selle sätte kohaldamisele on kehtestatud teatud tingimused, mille täitmine on samaaegselt vajalik ja piisav. Esiteks peab ettevõtjate ühenduse otsus või otsuste kategooria aitama parandada kaupade tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi, teiseks peab see jätma tarbijatele sellest tulenevast kasust õiglase osa, kolmandaks ei tohi see kehtestada asjassepuutuvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole hädavajalikud, ja neljandaks ei tohi see anda neile võimalust kõrvaldada konkurentsi kõnesolevate toodete olulise osa suhtes (vt selle kohta eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, punkt 234 ja seal viidatud kohtupraktika).

201    Tuleb meenutada, et kuna EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta tehtud otsuse tühistamise nõuet lahendav kohus uurib keerulisi majanduslikke hinnanguid, piirdub tema kontroll põhiküsimuses üksnes kontrollimisega, kas faktilised asjaolud on täpselt kindlaks tehtud, kas nende faktiliste asjaolude osas ei ole tehtud ilmset kaalutlusviga ja kas faktilistele asjaoludele antud õiguslik kvalifikatsioon on õige (vt selle kohta eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, punkt 241 ja seal viidatud kohtupraktika).

202    Ühenduse kohtud peavad siiski kontrollima, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldatavad ja üksteisega kooskõlas, ning samuti kontrollima, kas need tõendid moodustavad asjakohaste andmete terviku, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja toetavad järeldusi, mis nende põhjal on tehtud. Seevastu ei kuulu tema pädevusse aga mingi otsuse seaduslikkuse kontrolli raames sellise otsuse autori majandushinnangu asendamine iseenda omaga (vt selle kohta eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, punktid 242 ja 243).

203    Mis puudutab EÜ artikli 81 lõikes 3 esitatud esimese tingimuse kontrollimist komisjoni poolt, siis heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane keskendus küsimusele, kas tehniline ja majanduslik progress tulenes konkreetselt mitmepoolsetest vahendustasudest, ehkki ta oleks pidanud arvesse võtma kõiki MasterCardi süsteemi eeliseid. Nad väidavad, et igal juhul on esimene tingimus täidetud, isegi kui tuleks analüüsida mitmepoolseid vahendustasusid eraldi seoses MasterCardi süsteemi tootlikkuse suurendamisega, mida need võimaldavad. Sellega seoses heidavad nad komisjonile ette, et komisjon ei võtnud arvesse mitmepoolsete vahendustasude positiivset mõju väljastamisturule ja pani neile ülemäärase tõendamiskoormise, kuigi komisjon tunnistas ise, et mitmepoolsed vahendustasud võivad kaasa aidata majandusliku ja tehnilise progressi edendamisele.

204    Mõned menetlusse astujad rõhutavad otseseid ja kaudseid objektiivseid eeliseid, mida võib omistada mitmepoolsetele vahendustasudele. Otseste eelistena saavad kauplejad kasu sellest, et väljastaja teostab tehingu, ning nad saavad peamiselt kasu väljastaja antud maksetagatisest, mida mitmepoolsetest vahendustasudest rahastatakse. Meenutatakse, et teised makseviisid tekitavad kauplejatele suuri kulusid, mis kantakse samuti edasi kõigile tarbijatele. Kaudsete eeliste osas viidatakse tasuta rahastamise perioodile, mis järelmakse- ja krediitkaartide puhul eksisteerivad, sest see võimaldab stimuleerida ostmist ja suurendada ostude summat. Samuti tuuakse selles küsimuses esile erinev lähenemine vaidlustatud otsuses ja II Visa otsuses. Kuna seda lähenemise erinevust ei ole selgitatud, siis kujutab see endast põhjenduse puudumist.

205    Komisjon palub käesoleva väite tagasi lükata. Mõned tema nõuete toetuseks menetlusse astujad vaidlevad vastu sellele, et mitmepoolseid vahendustasusid võiks lugeda vastutasuks eeliste eest, mis kauplejatele antakse.

206    EÜ artikli 81 lõikes 3 kehtestatud esimese tingimuse kohaselt peavad kokkulepped erandi saamiseks „aita[ma] parandada kaupade tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi”. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast ilmneb, et parandamine ei tähenda igasugust eelist, mida lepingupartnerid lepingust oma tootmis- ja turustustegevuse jaoks saavad. Niisuguses parandamises peab olema ka tuntavaid objektiivseid eeliseid, mis hüvitaksid sellest lepingust konkurentsile tuleneva negatiivse mõju (vt eespool punktis 101 viidatud kohtuotsus Van den Bergh Foods vs. komisjon, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

207    Esmalt tuleb tagasi lükata hagejate kriitika, mis käsitleb seda, et komisjon hindas ekslikult ainult mitmepoolseid vahendustasusid, võtmata arvesse MasterCardi süsteemi kui terviku panust tehnilisse ja majanduslikku progressi, kuigi ta tegelikult seda panust tunnistab. Nimelt, kuna mitmepoolsed vahendustasud ei ole MasterCardi süsteemiga võrreldes seonduvad piirangud, siis uuris komisjon õigustatult seda, kas esinevad tuntavad objektiivsed eelised, mis tulenevad konkreetselt mitmepoolsetest vahendustasudest. Asjaolu, et komisjon tunnistab vaidlustatud otsuse põhjenduses 679, et maksekaartide süsteemid, nagu MasterCardi süsteem, kujutavad endast tehnilist ja majanduslikku progressi, ei mõjuta seega küsimust, kas mitmepoolsed vahendustasud vastavad EÜ artikli 81 lõikes 3 toodud esimesele tingimusele.

208    Vaidlustatud otsuse põhjendustest 674–677 – mille sisulisele õigsusele ei ole hagejad vastu vaielnud – ilmneb, et nende haldusmenetluse käigus esitatud argumendid tuginevad mitmepoolsete vahendustasude rollile MasterCardi süsteemi „väljastamise” ja „aktsepteerimise” osade tasakaalustamises.

209    Need argumendid lähtuvad eeldusest, et väljastavad ja aktsepteerivad pangad pakuvad ühist teenust, mis tähendab ühiseid kulusid (esimene eeldus), ja et väljastavad pangad kannavad suurema osa süsteemi kuludest (teine eeldus). Maksekaartide edendamise ja neid kaarte atraktiivseks muutmise teenuste pakkumise jaoks on neil järelikult vajalik, et süsteemi „aktsepteerimise” osast tehakse neile ülekanne. See ülekanne võimaldab saavutada tasakaalu sellisel tasemel, kus MasterCardi süsteemi tootlikkus on suurim (kolmas eeldus). Just see MasterCardi süsteemi tootlikkuse suurendamine tekitab majandusliku ja tehnilise progressi, mida see süsteem esindab. Mitmepoolsete vahendustasude kehtestamise meetodid, mida hagejad kohaldavad, võimaldavad kulude optimaalset jagamist süsteemi „väljastamise” ja „aktsepteerimise” osade vahel.

210    Eespool punktides 175–177 esitatutega sarnastel põhjustel piisab esimese eelduse osas rõhutamisest, et kuigi kaartide väljastamise ja tehingute aktsepteerimise tegevuse vahel on seosed, ei ole komisjon teinud ilmset hindamisviga, kui ta jättis vaidlustatud otsuse põhjendustes 681 ja 682 kõrvale hagejate poolt esitatud määratluse ühise teenusega seotud ühistest kuludest.

211    Mis puudutab teist eeldust, siis nagu komisjon sisuliselt märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 686, piisab rõhutamisest, et see tugineb väljastamis- ja aktsepteerimistegevuste vaid osalisele kirjeldamisele, mis võtab arvesse üksnes väljastavate pankade kulusid, jättis välja nende pankade poolt kaartide väljastamise tegevuse käigus saadud tulud või muud majanduslikud eelised, vaatamata nende tähtsusele, nagu on rõhutatud eespool punktides 106–108.

212    Mis puudutab lõpuks kolmandat eeldust, siis tuleb rõhutada, et komisjon ei piirdunud hagejate poolt esitatud tõendite tagasilükkamisega, kuna neil puudus piisav tõendusjõud, vaid ta rõhutas samuti vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendustes 702–708 ja 709–724, et nii MasterCardi süsteemi toimimine kui ka mitmepoolsete vahendustasude kehtestamise meetodid erinevad suuresti teoreetilisest mudelist – Baxteri mudelist –, millele hagejad oma argumentides tuginevad.

213    Komisjon tõi seega MasterCardi süsteemi ja Baxteri mudeli võrdluses välja põhimõttelise erinevuse põhjuses, miks kauplejad maksekaarte vastu võtavad. Kui Baxteri mudel tähendab sisuliselt selliste kaartide vaba vastuvõtmist kauplejate poolt, arvestades sellise makseviisiga neile seonduvaid eeliseid, on praktikas tema ajendiks ka konkurentsisurve, mida kujutab endast tarbijate nõudlus selle maksevahendi suhtes, ja risk, et ta kaotab tehinguid, kui ta keeldub või diskrimineerib seda.

214    Komisjon rõhutas mitmepoolsete vahendustasude kehtestamise meetodite osas olemasolevaid erinevusi hagejate järgitud praktika ja Baxteri mudeli vahel.

215    Krediit- ja järelmaksukaartidele kohaldatava meetodi (MasterCard Standard Interchange Methodology, vaidlustatud otsuse põhjendused 710–718) puhul puudutab komisjoni peamine kriitika selle makseviisi suhtes esineva kaardiomanike ja kauplejate nõudluse arengu analüüsi nõrkusi, ehkki see on Baxteri mudeli üks peamisi osasid. Niisiis hinnatakse kauplejate nõudlust üksnes võrdluses sellega, mis võiks olla kliendikaartide süsteemi loomise kulu. Ta mainib sellise analüüsi piiranguid, sest enamusel kauplejatel ei ole soovi ega suutlikkust luua kliendikaartide süsteemi. Kaardiomanike nõudluse analüüsi kohta väidab komisjon, et hagejad ei hinda selle arengut, vaid tuginevad üksnes väljastavate pankade antud teabele.

216    Deebetkaartidele kohaldatava meetodi (Global MasterCard Debit Interchange Fee Methodology, vaidlustatud otsuse põhjendused 719–724) puhul tunnistas komisjon, et see on kõige lähedasem Baxteri mudelile, sest see võtab arvesse nii väljastamisega seotud kulusid kui ka aktsepteerimisega seotud kulusid, kuid rõhutas sisuliselt, et selles võetakse liialdatud seisukoht väljastamisega seotud kulude suhtes, lisades neile kuludele sellised kulud, mis kaasnevad paratamatult iga maksemeetodiga, näiteks arveldusarve pidamise kulud.

217    Eelnevat silmas pidades tuleb märkida, et komisjon võis ilmset hindamisviga tegemata lükata tagasi hagejate argumendid, mille eesmärk oli põhjendada MasterCardi süsteemist tuleneda võivate objektiivsete eeliste omistamist mitmepoolsete vahendustasude rollile.

218    Täpsemalt ilmneb eespool punktidest 210–215, et hagejate lähenemine hindab esiteks üle väljastavate pankade kulud ja teiseks hindab ebapiisavalt eeliseid, mida kauplejad sellest makseviisist saavad.

219    Seda järeldust ei lükka ümber hagejate argumendid, mis käsitlevad seda, et nad esitasid piisavalt majanduslikke tõendeid oma argumentide põhjendamiseks. Sellega seoses viitavad hagejad vastavatele lõikudele oma täiendava vastuväite vastuses ja sellele lisatud majanduslikele tõenditele ning lisadele A.13 ja A.14. Nad meenutavad samuti komisjoni järeldust II Visa otsuse põhjenduses 83, milles ta märgib, et „mida rohkem on süsteemis kauplejaid, seda kasulikum see on kaardiomanikele, ja vastupidi”; hagejad tõlgendavad seda kui nende argumentide põhjendatuse tunnistamist.

220    Nagu komisjon väitis vaidlustatud otsuse ühes lisas, mis käsitles hagejate esitatud majanduslike tõendite kummutamist (vaidlustatud otsuse 4. lisa punkt 10), tuleb sellega seoses rõhutada, et isegi kui nendest tõenditest võiks järeldada, et mitmepoolsed vahendustasud aitavad MasterCardi süsteemi tootlikkust suurendada, ei ole see piisav tõendamaks, et need tasud vastavad EÜ artikli 81 lõikes 3 kehtestatud esimesele tingimusele.

221    Nimelt tuleb märkida, et MasterCardi süsteemi tootlikkuse tõusust saavad esimesena kasu MasterCardi makseorganisatsioon ja selles osalevad pangad. Nagu eespool punktis 206 viidatud kohtupraktikast ilmneb, ei tähenda EÜ artikli 81 lõike 3 tähenduses parandamine igasugust eelist, mida lepingupartnerid lepingust oma tootmis- ja turustustegevuse jaoks saavad.

222    Kuigi kauplejate puhul võib käibes olevate kaartide arvu suurenemine muuta MasterCardi süsteemi nende jaoks kasulikumaks, siis väheneb selle tagajärjel ka konkurentsisurve, mida nad võivad avaldada mitmepoolsete vahendustasude summale, ja seega kasvab ka hagejate võim turul. Nimelt võib mõistlikult järeldada, et kaupleja klientidele avalduva negatiivse mõju risk, kui ta keeldub seda maksevahendit vastu võtmast või diskrimineerib, on seda kõrgem, mida rohkem on ringluses kaarte.

223    See arutluskäik on sisuliselt esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 729 ja 730. Kuigi põhjenduses 729 tunnistatakse, et „asjaolu[,et] maksekaartide süsteemis, mida iseloomustavad võrgustikes esinevad kaudsed välismõjud, võivad põhimõtteliselt vahendustasud aidata suurendada võrgustiku kasutegurit selle kasutajatele”, siis rõhutatakse põhjenduses 730, et pangad võivad mitmepoolseid vahendustasusid kasutada, et „saada tõhususe kasvu või saada sellest tulu”.

224    Mis puudutab II Visa otsuse põhjenduses 83 esitatud viidet, siis tuleb märkida, et kuigi komisjon tunnistas selles, et Visa süsteemi kasutegur kõigile kasutajate kategooriatele sõltus teise kategooriasse kuuluvate kasutajate arvust, rõhutas komisjon samuti, et oli raske kindlaks määrata Visa kaardiga maksmise keskmist kasumimarginaali iga kasutajate kategooria jaoks, ning et on vaja leida vastuvõetav asendusnäitaja, mis vastaks tema kriitikale, mille hulgas oli ka see, et mitmepoolsed vahendustasud määratakse kindlaks sellisel tasemel, mis „suurendab tulu” (II Visa otsuse põhjendus 80). Seetõttu kohaldati Visa mitmepoolsetele vahendustasudele erandit mitte nende panuse tõttu süsteemi tootlikkuse suurendamisele, vaid seetõttu, et need määrati kindlaks viitega kolmele kulude kategooriale, mis vastasid teenustele, mida võidi vähemalt osalisalt lugeda selliseks, et neid osutati kauplejatele, st tehingute töötlemise kulu, „maksetagatise” andmise kulu ja tasuta rahastamise perioodi kulu (II Visa otsuse põhjendused 84 ja 85).

225    Kuigi hagejad väidavad hagiavalduse ühes joonealuses märkuses, et „praeguseks esitatud ja vaidlustamata tõendid näitavad, et vahendustasu kujutab endast pisut rohkem kui kahte kolmandikku maksetagatise, intressivaba perioodi ja halduskulude maksumusest […] ega hõlma tasu mitme muu eelise eest, nagu suurenev müük ja rahavoogude eelised, mida kauplejad samuti saavad”, siis tuleb rõhutada, et selle väitega ei kaasne ühtegi asjaolu, mis võimaldaks selle tõelevastavust kontrollida.

226    Seetõttu tuleb järeldada, et kuna puudub tõend küllalt tihedast seosest mitmepoolsete vahendustasude ja kauplejatele antud objektiivsete eeliste vahel, siis ei piisa asjaolust, et need võivad kaasa aidata MasterCardi süsteemi tootlikkuse tõusule, tõendamaks, et EÜ artikli 81 lõikes 3 esitatud esimene tingimus on täidetud.

227    Hagejad heidavad komisjonile ette ka seda, et esiteks ei võtnud ta arvesse mitmepoolsetest vahendustasudest kaardiomanikele tulenevaid eeliseid, ja teiseks tegutses kui mitmepoolsete vahendustasude „hindade reguleerija”.

228    Esimese kriitikaga seoses ilmneb tõepoolest väljakujunenud kohtupraktikast, et EÜ artikli 81 lõikes 3 mainitav tuntav objektiivne kasu võib tekkida nii asjaomasel turul kui ka kõigil muudel turgudel, kus kõnealune kokkulepe võis tekitada kasulikku mõju, või üldisemalt kõigi teenuste osas, mille kvaliteeti ja tõhusust võib nimetatud kokkuleppe olemasolu parandada (Üldkohtu 28. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑86/95: Compagnie générale maritime jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1011, punkt 343, ja eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services vs. komisjon, punkt 248). Kuna aga kauplejad on üks kahest kasutajate grupist, keda maksekaardid puudutavad, siis tähendab EÜ artikli 81 lõikes 3 toodud teise tingimuse olemasolu tingimata, et mitmepoolsetele vahendustasudele omistatavaid objektiivseid eeliseid tuleb tõendada ka nende suhtes.

229    Kuna sellist tõendit ei ole esitatud, on igal juhul ainetu hagejate kriitika, mis puudutas mitmepoolsete vahendustasudega kaardiomanikele tulenevate eeliste ebapiisavat arvestamist.

230    Käesoleva väite esimese osa raames esitatud argumente kordavas teisena toodud kriitikas väidavad hagejad ja mitu menetlusse astujat sisuliselt, et haldusmenetluse käigus esitatud argumendid viisid kohustuse nende väited ümber lükata üle komisjonile. Nad heidavad komisjonile ette ka seda, et viimane kohustas neid põhjendama mitmepoolsete vahendustasude kehtestamist kindlal tasemel. Lõpuks viitavad hagejad ja mõned menetlusse astujad asjaolule, et komisjon korraldas pärast vaidlustatud otsust pakkumismenetluse uuringu koostamiseks, mis käsitleks „kulusid ja kasu, mida kauplejad saavad erinevate makseviiside vastuvõtmisest”, rõhutamaks sisuliselt, et puudusid andmed, mis võimaldavad rahuldada majanduslike tõendite taset, mida komisjon nõudis.

231    Tuleb meenutada, et komisjon ei rikkunud eespool punktis 197 viidatud kohtupraktikas väljendatud kohustust, sest ta uuris ja lükkas nõuetekohaselt tagasi hagejate poolt haldusmenetluse käigus esitatud argumentide põhjendatuse.

232    Komisjoni poolt nõutud majanduslike tõendite tasemele vastavate andmete puudumist käsitlev väide – isegi kui see osutub tõeks – ei saa tähendada tõendamiskoormise kergendamist ega selle ümberpööramist, nagu hagejad näivad väitvat. Sellega seoses tuleb märkida, et sellise raskuse allikaks võiks lugeda hagejate poolt haldusmenetluse käigus esitatud argumentide suunitlust.

233    Kuna ei ole täpselt tõendatud nende eeliste ulatust, mida võib pidada õigustuseks kauplejate rahalisele vastutasule väljastavatel pankadel tekkinud kulude eest, siis võib mõistlikult järeldada, et hagejad peavad selleks, et tõendada, et mitmepoolsed vahendustasud vastavad EÜ artikli 81 lõikes 3 toodud esimesele tingimusele, tuvastama deebet-, järelmaksu- ja krediitkaarte väljastavate pankade osutatud teenuseid, mida võib lugeda objektiivseteks eelisteks kauplejatele. Nad peavad samuti tõendama piisavalt selget seost nende teenuste osutamisega seotud kulude ja mitmepoolsete vahendustasude summa vahel. Mis viimast punkti puudutab, siis tuleb rõhutada, et nende kulude kindlaksmääramine ei saa toimuda eraldiseisvalt teistest tuludest, mida pangad neid teenuseid osutades saavad, ega või sisaldada kulusid, mis ei ole nendega vahetult seotud.

234    Kuna eespool punktides 214–218 esitatud põhjustel võis komisjon ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et ei krediit-, järelmaksu- ega ka deebetkaartidele kohaldatava meetodi abil ei olnud võimalik tõendada, et EÜ artikli 81 lõikes 3 toodud esimene tingimus oli täidetud, siis ei suuda mitme menetlusse astuja poolt rõhutatud asjaolu, et mitmepoolsed vahendustasud kujutasid endast vastutasu kauplejatele antud teatud eeliste eest, tõendada seda, et need vahendustasud täidavad selle sätte tingimusi.

235    Komisjonile ei saa ka ette heita, et ta ilma selgitusteta kaldus kõrvale oma seisukohast II Visa otsuses seoses mitmepoolsete vahendustasude analüüsiga EÜ artikli 81 lõike 3 alusel, sest II Visa otsuses tehtud erand anti sellise arvutusmeetodi põhjal, mis piiras mitmepoolsete vahendustasude summa kauplejatele antud teatud konkreetsete eelistega, see aga eristab viidatud otsuse vastuvõtmise asjaolusid siinse juhtumi omadest.

236    Eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et hagejad ei tõendanud, et komisjoni arutluskäik EÜ artikli 81 lõike 3 esimese tingimuse kohta oli õigusvastane. Selles artiklis esitatud tingimuste täitmine on selle sätte kohaldamiseks vajalik ja seetõttu tuleb tagasi lükata väite teine osa, ilma et oleks vaja analüüsida hagejate kriitikat, mis puudutas selle artikli alusel tehtud komisjoni analüüsi teisi aspekte.

237    Seetõttu tuleb tagasi lükata ka väite esimene osa, mis käsitles hagejatele pandud tõendamiskoormise liiga kõrget taset. Nimelt ilmneb eespool esitatud arutlusest, et komisjon uuris hagejate esitatud argumente ja tõendeid ja võis käesolevas asjas õiguspäraselt järeldada, et need ei võimaldanud tõendada, et EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise tingimused olid täidetud. Kuna komisjon võis õiguspäraselt järeldada, et hagejad ei esitanud tõendeid nende viidatud erandist, siis tuleb samuti tagasi lükata argument, mis käsitleb in dubio pro reo-põhimõtte rikkumist.

3.     Kolmas väide, mis käsitleb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, kuna MasterCardi makseorganisatsioon on ekslikult loetud ettevõtjate ühenduseks

238    Hagejad, keda toetavad menetlusse astujad, heidavad komisjonile ette, et ta järeldas ekslikult ettevõtjate ühenduse olemasolu EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, võtmata arvesse muudatusi, mille IPO tõi kaasa MasterCardi struktuuri ja valitsemisse, ehkki sellest tuleneb, et pangad ei kontrollinud enam seda ja et ta otsustas ühepoolselt mitmepoolsed vahendustasud. Nad väidavad eelkõige, et pankade kontrolli olemasolu või selle puudumine on asjassepuutuv element. Komisjon eksis samuti, kui ta leidis, et Euroopa pangad võtsid pärast IPO-d endiselt vastutuse MasterCardi makseorganisatsiooni tegevuse eest Euroopas, tehes seda Euroopa juhatuse kaudu.

239    Lisaks kritiseerivad hagejad ja mitu menetlusse astujat komisjoni kohaldatud kriteeriumi, mis käsitleb ühiseid huve MasterCardi makseorganisatsiooni ja pankade vahel seoses mitmepoolsete vahendustasude kohaldamisega. Komisjonile heidetakse ette, et ta ei tõendanud, et MasterCardi makseorganisatsioon tegutses jätkuvalt pankade huvides või nende nimel, mitte aga MasterCardi aktsionäride huvides või nimel, kui ta kehtestas mitmepoolsed vahendustasud. Üks menetlusse astuja rõhutab samuti, et see kriteerium ei tugine ühelegi kohtupraktikast tulenevale pretsedendile. Mitu menetlusse astujat väidavad, et nad ei saa avaldada mingit mõju MasterCardi makseorganisatsiooni organitele ja et neid koheldakse selle organisatsiooni klientidena.

240    Komisjon palub väite käesolev osa tagasi lükata.

241    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse EÜ artiklit 81 ühendustele sedavõrd, kui nende endi tegevuse või nende liikmeteks olevate ettevõtjate tegevuse eesmärk on avaldada selles sättes käsitletud mõju (vt Üldkohtu 26. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑193/02: Piau vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑209, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

242    Tuleb ka meenutada, et mõisted „kokkulepe”, „ettevõtjate ühenduste otsused” ja „kooskõlastatud tegevus” hõlmavad subjektiivsest lähtekohast koostöövorme, mis on oma olemuselt sarnased ning mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (Euroopa Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T‑Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I‑4529, punkt 23).

243    Mis puudutab täpsemalt mõistet „ettevõtjate ühenduste otsused”, siis rõhutas juba kohtujurist Léger oma ettepanekus 19. veebruari 2002. aasta otsusele kohtuasjas C‑309/99: Wouters jt (EKL 2002, lk I‑1577, I‑1582, punkt 62), et selle eesmärk on vältida seda, et ettevõtjad väldiksid konkurentsieeskirjade kohaldamist pelgalt selle vormi tõttu, kuidas nad turul tegutsevad. Selle põhimõtte tõhususe tagamiseks hõlmab EÜ artikli 81 lõige 1 mitte üksnes ettevõtjate tegevuse kooskõlastamise otseseid viise (kokkulepped ja kooskõlastatud tegevused), vaid ka koostöö institutsioonilisi vorme, st olukordasid, kus ettevõtjad tegutsevad kollektiivse struktuuri või ühise organi vahendusel.

244    Seetõttu tuleb käesoleval juhul kontrollida, kas IPO-ga kaasnenud muudatustele vaatamata on MasterCardi makseorganisatsioon endiselt pankade tegevuse kooskõlastamise institutsiooniline vorm.

245    Esiteks, kuigi ei ole vaidlust, et pärast IPO-d võtavad MasterCardi makseorganisatsiooni organid vastu mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevaid otsuseid ja pangad ei osale selles otsustusmenetluses, siis ilmneb siiski vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval (mis on eespool punktis 64 viidatud kohtupraktika alusel otsuse õiguspärasuse kontrolli tarvis asjassepuutuv kuupäev) kättesaadavatest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, et pankadel oli jätkuvalt kollektiivselt otsustusvõim MasterCardi makseorganisatsiooni toimimise oluliste aspektide üle pärast IPO-d nii siseriiklikul kui Euroopa tasandil.

246    Esiteks, mis puudutab MasterCardi makseorganisatsiooni toimimist, siis leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 58–62, millele viitab sama otsuse põhjendus 359, et pankadel oli õigus vastu võtta siseriiklikud erieeskirjad, mida kohaldati konkreetsele turule ja mis asendasid osaliselt ülemaailmse võrgustiku eeskirju. Nende hulgas „olid reeglid, mida varuvariandina kohaldati kõigile siseriiklikele tehingutele, sh ka neile, mida aktsepteerisid väljaspool kõnealust riiki asuvad liikmed” (vaidlustatud otsuse põhjendus 60). Selle otsustusvõimu siseriiklikul tasandil kasutamise kõige ilmekam näide on siseriiklike vahendustasude kehtestamine, mida eelistatavalt kohaldatakse mitmepoolsete vahendustasude asemel. Komisjon märkis samuti vaidlustatud otsuse põhjenduses 61, et hagejad ei olnud selliseid siseriiklikke eeskirju heaks kiitnud või kinnitanud.

247    Teiseks võis komisjon õiguspäraselt esile tuua vaidlustatud otsuse põhjendustes 50–57 ning 364 ja 365 seda, et pärast IPO-d säilis Euroopa juhatus, mis koosnes Euroopa pankade esindajatest, ja selle organi pädevus otsustada „keskseid küsimusi”, sh ühinemistaotluste läbivaatamine, trahvid, piirkondlikud toimimiseeskirjad, hindamised ja kulud, kuivõrd need hindamised ja kulud ei avaldanud välistavat, parandavat ja arendavat mõju piirkondlikele toodetele, „sest tootearendusega seotud initsiatiivid ei mõjuta konkurentsi seisukohast tundlikke asjaolusid”, aastakulutuste eelarve, ülejäägid ja ühist märgistamist ning liikmekaarte puudutavad eeskirjad (vaidlustatud otsuse põhjendus 52).

248    Hagejad meenutavad, et Euroopa juhatus pidi tõepoolest järgima ülemaailmse juhatuse ettekirjutusi ja temalt võidi ära võtta otsustusvõim. Siiski ei kõrvalda Euroopa juhatuse otsustusvõimu kasutamist võimalus, et ülemaailmne juhatus võib anda ettekirjutusi, mis näiteks täpsustavad Euroopa juhatuse pädevuse piire. Sama kehtib ka ülemaailmse juhatuse pädevuse kohta kasutada ise Euroopa juhatuse õigusi või võtta temalt pädevus, arvestades selle rakendamise eriti rangeid tingimusi, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 55 ja 56.

249    Tuleb märkida, et MasterCardi makseorganisatsiooni sees pankade otsustusvõimu säilimine Euroopa ja siseriiklikul tasandil muudab suuresti suhteliseks järeldused, mis tuleks teha IPO-st. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval näis MasterCardi makseorganisatsioon pigem jätkavat Euroopas ettevõtjate ühendusena toimimist, milles pangad ei olnud üksnes pakutud teenuste kliendid, vaid osalesid kollektiivselt ja detsentraliseeritult otsustusvõimu kesksetes osades.

250    Teiseks võis komisjon sisuliselt õiguspäraselt järeldada, et mitmepoolsed vahendustasud väljendasid pankade huve, ehkki need ei kontrollinud pärast IPO-d enam MasterCardi ega osalenud enam mitmepoolsete vahendustasude summa kehtestamisel, sest selles küsimuses esinesid ühised huvid MasterCardi makseorganisatsiooni ja pankade vahel.

251    Esiteks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ühiste huvide või ühise huvi olemasolu on asjassepuutuv element, et hinnata EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ettevõtjate ühenduse otsust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 45/85: Verband der Sachversicherer vs. komisjon, EKL 1987, lk 405, punkt 29).

252    Teiseks võis komisjon õigustatult järeldada, et pankadel, k.a aktsepteerimisturul tegutsevatel pankadel oli huvi kehtestada mitmepoolsed vahendustasud kõrgel tasemel.

253    Nagu komisjon põhjendatult märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 383, said need pangad mitmepoolsete vahendustasude tõttu kasu sellest, et kehtestati minimaalne hind, mis võimaldas neil need kergelt edasi kanda kauplejatele eespool punktis 134 esitatud põhjustel. Niisiis kujutasid mitmepoolsed vahendustasud pankadele kulu nende aktsepteerimistegevuse raames üksnes siis, kui nad otsustasid need enda kanda võtta. Siiski ilmneb eespool punktidest 162–164, et selline olukord oli pigem erandlik.

254    Isegi sellises olukorras võib mõistlikult järeldada, et mitmepoolsed vahendustasud on pankadele tuluallikaks, kui nad tegelevad ka kaartide väljastamisega. Sellega seoses tuleb märkida, et hagejad ega menetlusse astujad ei esita tõendeid, et vaielda vastu komisjoni järelduse põhjendatusele, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 385 ja käsitleb asjaolu, et kuna kuni 31. detsembrini 2004 kehtis MasterCardi süsteemis NAWIR-reegel (No Acquiring Without Issuing Rule [ei aktsepteerita, kui ei väljastata reegel]), mis kohustas tehinguid aktsepteerida soovivatel pankadel samuti kaarte väljastada, siis oli peaaegu kõigil pankadel, kes tehinguid aktsepteerisid, ka kaartide väljastamise tegevus ja nad said seetõttu kasu mitmepoolsetest vahendustasudest.

255    Kolmandaks võis komisjon õiguspäraselt järeldada vaidlustatud otsuse põhjenduses 386, et MasterCardi makseorganisatsioonil oli huvi ka selle suhtes, et mitmepoolsed vahendustasud kehtestatakse kõrgel tasemel, „sest [MasterCardi ja selle konsolideeritud tütarettevõtjate] poolt pankadelt nõu[tud] liitumismaksud vastutasuks kooskõlastamise ja võrguteenuste eest [olid] seotud tehingutega” (vaidlustatud otsuse põhjendus 386). Nimelt sõltus tehingute arv ja seega MasterCardi makseorganisatsiooni tulu peamiselt pankade soovist pakkuda oma klientidele MasterCardi kaarte. Seetõttu oli MasterCardi organisatsiooni huvides kehtestada mitmepoolsed vahendustasud sellisel tasemel, mida pangad lugesid atraktiivseks; seda rõhutab ka komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 461–498 välja toodud asjaolu, et süsteemidevaheline konkurents kahjustas selliseid kaardisüsteeme, milles mitmepoolsete vahendustasude tase oli madalam.

256    Neljandaks ilmneb hagejate kirjalikest dokumentidest, et nad ei eita, et vastab tõele vaidlustatud otsuse põhjenduses 389 esitatud järeldus, mille kohaselt „pärast IPO-d tuvastatud arengud näitavad samuti, et [MasterCardi makseorganisatsioon] võtab arvesse pankade konkreetseid huve, kui nad kehtestavad [mitmepoolsete vahendustasude] taseme”. Nad väidavad oma argumentidega pigem seda, et nad tegutsesid üksnes teenusepakkujana, üritades rahuldada oma klientide, s.o väljastavate ja aktsepteerivate pankade ning kauplejate vajadusi.

257    Siiski tuleb märkida, et pankade ja kauplejate samale tasandile asetamine ei ole sugugi veenev, kuna kauplejate puhul otsitakse sisuliselt nende maksimaalset taluvusläve seoses kaarditehingu hindadega, nagu on rõhutatud eespool punktides 212–217.

258    Ka ei ole veenvad hagejate argumendid, mis käsitlevad seda, et pärast MasterCardi IPO-d võtab MasterCardi makseorganisatsioon arvesse üksnes oma avalike aktsionäride huve. Kuna mitmepoolsete vahendustasude kehtestamine kõrgel tasemel aitab kaasa suuremale tehingute arvule ja seega soodsale mõjule MasterCardi makseorganisatsioonile, siis võib mõistlikult järeldada, et MasterCardi aktsionäride ja pankade huvide vahel ei ole vastuolu.

259    Tuleb märkida, et arvestades eespool märgitud kahte asjaolu – st pankade otsustusvõimu säilimine MasterCardi makseorganisatsioonis pärast IPO-d ning selle organisatsiooni ja pankade ühine huvi mitmepoolsete vahendustasude küsimuses – võis komisjon nõuetekohaselt järeldada, et sisuliselt jätkas MasterCardi IPO-ga kaasnenud muudatustele vaatamata MasterCardi makseorganisatsioon tegevust pankade tegevuse institutsioonilise kooskõlastamise vormis. Seetõttu võis komisjon õigustatult kvalifitseerida MasterCardi makseorganisatsiooni organite otsuseid mitmepoolsete vahendustasude kohta ettevõtjate ühenduse otsusteks.

260    Seetõttu tuleb tagasi lükata kolmas väide, ilma et oleks vaja analüüsida hagejate kriitikat komisjoni järelduse aluseks võetud teiste asjaolude kohta ja eelkõige selle kohta, et pangad nõustusid mitmepoolseid vahendustasusid käsitleva uue juhtimisviisiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 394–396).

4.     Neljas väide, mis käsitleb seda, et vaidlustatud otsuses on rikutud menetlusnorme ja tehtud faktivigu

261    Käesolev väide koosneb kahest osast, mis käsitlevad esiteks hagejate kaitseõiguste rikkumist ja teiseks vaidlustatud otsuses tehtud faktivigu.

a)     Väite esimene osa, mis käsitleb hagejate kaitseõiguste rikkumist

262    Hagejad esitavad neli argumenti, mis puudutavad esiteks asjaolude ülevaate kirja kuritarvitavat kasutamist, teiseks selguse puudumist selles kirjas, kolmandaks uute asjaolude esitamist vaidlustatud otsuses ja neljandaks viisi, kuidas komisjon teavitas mõningaid siseriiklikke konkurentsiameteid.

 Esimene argument, mis käsitleb asjaolude ülevaate kirja kuritarvitavat kasutamist

263    Hagejad heidavad komisjonile ette, et ta kasutas asjaolude ülevaate kirja, selle asemel et saata teine täiendav vastuväide. See asjaolude ülevaate kiri ületab tõendite täiendava esitamise pelga raamistiku ja sisaldab uusi õiguslikke argumente ja olulisi asjaolusid.

264    Komisjon palub käesoleva argumendi tagasi lükata.

265    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab kaitseõiguste tagamine, et huvitatud ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktide, asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab, et toetada oma väidet asutamislepingu rikkumise toimepanemise kohta (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 10, ja 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑301/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑865, punkt 21).

266    Seda põhimõtet väljendab määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 1, kuna selles on sätestatud, et huvitatud isikutele tuleb saata vastuväiteteatis, mis sisaldab selgelt kõiki peamisi asjaolusid, millele komisjon menetluse selles staadiumis tugineb (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 67), et nad teaksid, millist käitumist komisjon neile ette heidab, ja et end igakülgselt kaitsta enne komisjoni lõpliku otsuse tegemist. Eeltoodud nõue on täidetud, kui otsuses ei panda isikule süüks vastuväiteteatises märgitust erinevaid rikkumisi ega esitata muid faktilisi asjaolusid kui need, mille kohta huvitatud isikul on olnud võimalus oma selgitusi anda (vt selle kohta Üldkohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

267    Kuid see teave võib olla esitatud kokkuvõtlikult ja lõplik otsus ei pea olema vastuväiteteatise koopia (eespool punktis 265 viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 14), sest see teatis on ettevalmistav dokument, milles faktilistele ja õiguslikele asjaoludele antud hinnangud on ainult esialgsed (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. novembri 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, EKL 1987, lk 4487, punkt 70). Nii võib võrreldes vastuväiteteatisega esitada täiendusi, arvestades poolte antud vastuseid, mille argumendid tõendavad, et nad on tegelikult saanud oma kaitseõigusi teostada. Komisjon võib haldusmenetluses esitatut silmas pidades ka muuta või täiendada vastuväidete põhjenduseks esitatud faktilisi või õiguslikke argumente (vt selle kohta eespool punktis 228 viidatud kohtuotsus Compagnie générale maritime jt vs. komisjon, punkt 448, ja Üldkohtu 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑310/01: Schneider Electric vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑4071, punkt 438).

268    Huvitatud isikutele täiendavate vastuväidete esitamine on vajalik vaid juhul, kui kontrolli tulemusel peab komisjon ettevõtjatele süüks panema uusi tegusid või märgatavalt muutma kõnealuste rikkumiste tõendeid (eespool punktis 266 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 192).

269    Lõpuks tuleb ka meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab kaitseõiguste tagamise põhimõtet rikkuda vaid juhul, kui esineb võimalus, et komisjoni õigusvastase tegevuse puudumisel oleks tema poolt läbi viidav haldusmenetlus andnud teise tulemuse. Hagejaks olev ettevõtja tõendab, et rikkumine on toime pandud, kui ta tõendab piisavalt mitte seda, et komisjoni otsuse sisu oleks olnud teistsugune, vaid et ta oleks saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi, näiteks asjaolu tõttu, et ta oleks võinud oma kaitses kasutada dokumente, millega tutvumist talle haldusmenetluses ei võimaldatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10821, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6375, punkt 28).

270    Käesolevas asjas tuleb rõhutada, et kuigi komisjon tugines täiendava vastuväite põhjendustes 202–213 MasterCardi makseorganisatsiooni iseloomulikele joontele enne IPO-d, et järeldada, et see on ettevõtjate ühendus EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, siis võib selle vastuväite teistest osadest järeldada, et komisjoni arvates ei muuda MasterCardi välja kuulutatud IPO tema järelduse põhjendatust seoses EÜ artikli 81 rikkumise olemasoluga. Selle põhjenduses 25 on rõhutatud, et hagejate esitatud dokumendid ei tõenda, et Euroopa juhatus kaotab pädevuse kehtestada mitmepoolseid vahendustasusid pärast IPO-d. Viidatud täiendava vastuväite põhjenduses 28 esitles komisjon muudatusi, mis tulenevad IPO-st, andes mõista, et pankadel on ka edaspidi oma roll uues struktuuris.

271    Kui üks komisjoni poolt täiendavas vastuväites välja toodud asjaolu osutub erinevaks sellest, mida lõpuks IPO-ga seoses otsustati, kuna Euroopa juhatus ei säilitanud pädevust kehtestada mitmepoolseid vahendustasusid, andis täiendav vastuväide siiski hagejatele võimaluse esitada oma seisukoht komisjoni argumendi osas, mis käsitles MasterCardi süsteemi määratlemist ettevõtjate ühendusena EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses ja täpsemalt seda, et IPO ei mõjutanud seda määratlust. Ta tuletab sellest loogiliselt, et neil oli võimalik esitada komisjonile oma seisukoht ka selles küsimuses ärakuulamise ajal, mis toimus pärast nende vastust täiendavale vastuväitele.

272    Hagejate võimalust esitada oma seisukoht haldusmenetluse käigus kinnitab asjaolu, et oma vastuses täiendavale vastuväitele pühendasid nad olulise osa sellele, et käsitleda IPO mõju EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldatavusele.

273    Seetõttu tuleb siinsete asjaolude juures järeldada, et asjaolude ülevaate kirja kasutamine vastuväite asemel ei kujuta endast hagejate kaitseõiguste rikkumist, sest komisjon pidi üksnes esile tooma tõendid, mida ta kavatses kasutada, et lükata ümber hagejate poolt haldusmenetluse käigus esitatud argumendid.

274    Seega tuleb käesolev argument tagasi lükata.

 Teine argument, mis käsitleb seda, et asjaolude ülevaate kiri ei ole selge

275    Hagejate sõnul ei olnud asjaolude ülevaate kirja sisu piisavalt selge, et nad võiks aru saada, kuidas komisjon kavatses viidatud dokumente kasutada, ja seda vaatamata nende poolt nii komisjonile kui ärakuulamise eest vastutavale ametnikule saadetud päringutele, nagu ka komisjon tunnistab oma kostja vastuses. Nad viitavad lisadele A.8.2 ja A.20, milles on esitatud nende kirjavahetus komisjoniga selles küsimuses. See selguse puudumine tõi kaasa nende kaitseõiguste rikkumise.

276    Nad väidavad selle argumendi vastuvõetavuse osas, et hagiavalduses selgitatakse, miks asjaolude ülevaate kiri on ebapiisav, ja et lisades esitatakse üksnes tõendid.

277    Komisjoni arvates on see argument vastuvõetamatu.

278    Tuleb märkida, et hagejate argumendid on nende hagiavalduses esitatud eriti kokkuvõtlikult. Hagiavalduse punktis 122 heidetakse komisjonile üldiselt ette, et ta ei esitanud „hagejatele kõiki vajalikke selgitusi, mis võimaldaks neil mõista, kuidas komisjon kavatses kasutada [asjaolude ülevaate kirjas] viidatud dokumente”. Punktis 123 mainitakse, et hagejatel olid „suured raskused tähendusliku vastuse esitamisel”. Lõpuks väidetakse punktis 124, et hagejad „tuvastasid [asjaolude ülevaate kirjas] vähemalt 20 näidet, milles komisjon ei märkinud, kuidas tema viidatud tõendeid kasutatakse”. Siiski ei esitatud hagis endas ühtegi näidet. Samuti ei ole hagis ühtegi viidet, et hinnata hagejate viidatud „raskusi”.

279    Hagiavalduse puudujääke selles küsimuses ei võimalda heastada ka viited hagiavalduse lisale A.8.2 („Kirjavahetus [hagejate] esindaja ja komisjoni vahel”) ja lisale A.20 („Kirjavahetus 17. aprillist […] kuni 12. juulini 2007 [hagejate] esindaja ja komisjoni vahel, mis käsitles asjaolude kirja ebapiisavust”).

280    Tuleb märkida, et hagejad teevad üksnes üldise viite lisale A.20. Eespool punktides 68−70 näidatud põhjustel ei saa Üldkohus seda lisa arvesse võtta.

281    Võib järeldada, et hagejad viitavad lisa A.8.2 puhul selle lisa ühele kindlale lõigule, milleks on hagejate 13. aprilli 2007. aasta kiri, ja et seetõttu tuleb selle sisu arvesse võtta. Selle lugemisel ilmneb aga asjaolude ülevaate kirjast rida lõike, mida hagejad lugesid „ebaselgeks” ja mida nad palusid komisjonil selgitada. Seetõttu tuleb märkida, et pelgalt selle märke põhjal ja täpsemate argumentide puudumisel ei ole võimalik järeldada, et väidetav selguse puudumine võis kaasa tuua hagejate kaitseõiguste rikkumise.

282    Eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et käesolev argument tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c, sest selles puuduvad kesksed asjaolud, et üldkohus saaks oma järelevalvet teostada ja komisjon oma kaitset ette valmistada.

 Kolmas argument, mis käsitleb uusi asjaolusid vaidlustatud otsuses

283    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuses on esiteks toodud uued argumendid, teiseks uus põhjendus ja kolmandaks täiendavad või täpsemad selgitused tõendite kohta, mida neil ei olnud võimalik vaidlustada. Nad viitavad sellega seoses lisale A.21 („[Hagejate] kaitseõiguste rikkumine komisjoni poolt – IPO-d käsitlevad argumendid, põhjendus ja tõendid”). Ka selles punktis on rikutud nende kaitseõigusi.

284    Hagejate sõnul on see argument vastuvõetav, sest lisas A.21 esitatakse üksnes erinevused täiendava vastuväite ja vaidlustatud otsuse vahel.

285    Komisjon leiab, et väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

286    Mis puudutab esiteks kriitikat vaidlustatud otsuses esitatud uute argumentide kohta, siis piisab rõhutamisest, et need ei puuduta vaidlustatud otsuse neid aspekte, mille põhjal järeldati, et komisjon võis õiguspäraselt jääda kvalifikatsiooni juurde, et tegemist on ettevõtjate ühenduse otsusega pärast IPO-d.

287    Mis puudutab niisiis järeldust, et pankadel on jätkuvalt kollektiivselt otsustusvõim MasterCardi makseorganisatsiooni oluliste aspektide üle siseriiklikul ja Euroopa tasandil, siis ei ole hagiavalduse lisas A.21 mainitud väidetavalt uute asjaolude hulgas pankade pädevust võtta vastu siseriiklikud erieeskirjad, mida kohaldati konkreetsele turule ja mis asendasid osaliselt ülemaailmse võrgustiku eeskirju (eespool punkt 246), ega Euroopa juhatuse säilitatud pädevust otsustada „keskseid küsimusi” (eespool punkt 247).

288    Mis puudutab järeldust, et MasterCardi makseorganisatsiooni ja pankade vahel esinesid ühised huvid, et kehtestada kõrged mitmepoolsed vahendustasud, siis ei ilmne lisast A.21 ühtegi vastuväidet argumentidele, mis võimaldavad järeldada, et pankadel oli huvi kehtestada kõrged mitmepoolsed vahendustasud (eespool punktid 253 ja 254). Sellest lisast ei ilmne samuti, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 386 esitatud argument, mis käsitles seda, et MasterCardi makseorganisatsioonil oli samuti huvi selle suhtes, et kehtestada kõrged mitmepoolsed vahendustasud (eespool punkt 255), oleks esimest korda esitatud alles vaidlustatud otsuses. Lõpuks ei ole vaidlustatud otsuse põhjenduses 389 kordagi tehtud järeldust, et MasterCardi makseorganisatsioon võtab arvesse pankade konkreetseid huve, kui ta kehtestab mitmepoolsete vahendustasude taseme (eespool punkt 256).

289    Teiseks kehtib see ka kriitika kohta, mis puudutab „uue põhjenduse” esitamist vaidlustatud otsuses. Lõpuks on ainuke asjassepuutuv väide see, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduse 360 sõnastust, mis käsitles horisontaalset koostööd pankade vahel MasterCardi makseorganisatsioonis. Tuleb siiski märkida, et hagejate poolt esile toodud erinevus puudutab komisjoni põhjenduse eriti vähetähtsat punkti, mitte aga sellele järgnenud järelduse sisu.

290    Kolmandaks, mis puudutab kriitikat, et vaidlustatud otsuses on täiendavad või täpsemad selgitused tõendite kohta, siis tuleb rõhutada, et hagiavalduse lisas A.21 on esitatud vaid kaks kriitikat, mis puudutavad komisjoni arutluskäigu asjassepuutuvaid elemente, ja et tema analüüsi põhjendavad nendes punktides teised tõendid, mida hagejad ei ole vaidlustanud. Sama kehtib ka märkuse kohta, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 59, et MasterCardi makseorganisatsiooni juhtkond julgustas pankade vahel horisontaalset otsuste tegemist. Samuti kehtib see ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 354 tehtud järelduse kohta, et Euroopa pangad võtsid endiselt vastutuse Euroopas toimuva tegevuse eest, välja arvatud küsimustes, mida loeti antitrust-eeskirjade seisukohast tundlikuks.

291    Seega tuleb see argument tagasi lükata.

 Neljas argument, mis käsitleb teatud siseriiklike konkurentsiametite ebapiisavat teavitamist

292    Hagejad märgivad, et komisjon tunnistab, et siseriiklikele konkurentsiasutustele ei edastatud vastust täiendavale vastuväitele identse korra alusel, kusjuures mõned said selle vaid üks tööpäev enne ärakuulamist. Hagejad väidavad, et kui neile oleks sellest hilisest teavitamisest teada antud, siis oleksid nad taotlenud ärakuulamise edasilükkamist. Seega on rikutud hea halduse põhimõtet, nende õiguspärast ootust ja nende kaitseõigusi, sest vaidlustatud otsus võeti vastu nii, et nende kaitsest ei oldud täielikult aru saadud.

293    Komisjon palub käesoleva argumendi tagasi lükata.

294    Enne sellise otsuse vastuvõtmist, nagu on käesoleval juhul kõne all, konsulteerib komisjon tulenevalt määruse nr 1/2003 artiklist 14 nõuandekomiteega, kuhu kuuluvad liikmesriikide konkurentsiasutuste esindajad.

295    Vastab tõele, et kuna komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis, (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81) artikli 14 lõike 3 kohaselt „kutsub [komisjon] suulisele ärakuulamisele liikmesriikide konkurentsiküsimustega tegelevad organid”, siis on seega soovitav, et konkurentsiasutused või vähemalt need, kes soovivad ärakuulamisel osaleda, oleksid teadlikud poolte kirjalikest märkustest mõistliku aja jooksul enne seda ärakuulamist.

296    Siiski ei ole asjaolu, et teatud siseriiklikud konkurentsiasutused said vastuse täiendavale vastuväitele alles üks tööpäev enne ärakuulamist, selline rikkumine, mis võib kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise.

297    Nimelt ilmneb määruse nr 1/2003 artiklist 14, et nõuandekomitee keskne roll on esitada arvamus esialgse otsuse eelnõu kohta. Täiendava vastuväite vastuse hilinenud edastamine ei mõjutanud nõuandekomiteega konsulteerimist, sest konkurentsiasutused said täiendava vastuväite vastusega tutvuda enne konsulteerimist komitees.

298    Komisjon rõhutab ka õigustatult, et täiendavale vastuväite vastuse hilinenud edastamine ei takistanud hagejatel väljendamast oma seisukohta ärakuulamise ajal.

299    Seetõttu tuleb see argument ja järelikult väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

b)     Väite teine osa, mis käsitleb faktivigu

300    Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjoni teatud faktivead on nii olulised, et need kahjustavad vaidlustatud otsust. Nad esitavad sellega seoses kolm argumenti, mis käsitlevad esiteks seda, et ilmselgelt võrdles komisjon valesti MasterCardi süsteemi ja viit siseriiklikku süsteemi, teiseks seda, et komisjon analüüsis haldusmenetluse käigus kauplejatelt kogutud avaldusi valikuliselt, ja kolmandaks kauplejate turu-uuringu olemuslikult puudulikku laadi.

301    Eespool punktides 145–158 on juba vastatud teisele ja kolmandale argumendile. Esimese argumendi osas tuleb meenutada, et mitmepoolsete vahendustasude objektiivselt vajaliku laadi puudumist käsitleva järelduse põhjendatust kinnitavad muud tõendid või argumendid, kui võrdlus viie siseriikliku süsteemiga. Seega tuleb see argument tagasi lükata, kuna see on igal juhul ainetu.

302    Seetõttu tuleb teine osa ja seega käesolev väide tagasi lükata ja jätta rahuldamata nõue vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

B –  Nõue tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 3–5 ja 7

303    Teise võimalusena paluvad hagejad tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 3–5 ja 7.

304    Vaidlustatud otsuse artiklis 3 kohustas komisjon hagejaid tühistama ametlikult kuue kuu jooksul kõnealused mitmepoolsed vahendustasud, muutma ettevõtjate ühenduse võrgueeskirju ja tühistama kõik mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevad otsused. Artiklis 4 kohustas ta hagejaid tegema ettevõtjate ühenduse võrgueeskirjade muudatused kuue kuu jooksul teatavaks MasterCardi süsteemi liikmetest finantseerimisasutustele ning arvelduskodadele ja arvelduspankadele, mida puudutavad EMP-sisesed tehingud. Artiklis 5 pannakse hagejatele kohustus avaldada internetis vaidlustatud otsuse kokkuvõte. Lõpuks näeb vaidlustatud otsuse artikkel 7 ette, et kas või ühe artiklites 2–5 toodud ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjel tuleb tasuda trahvi, mille suurus on 3,5% ettevõtte ülemaailmsest konsolideeritud päevakäibest.

305    Tuleb märkida, et ehkki hagejate nõuete pealkiri viitab vaidlustatud otsuse artiklite 3–5 ja 7 tühistamisele, siis esitavad nad selle nõude toetuseks esitatud ainsas väites argumente üksnes vaidlustatud otsuse artiklite 3 ja 7 tühistamiseks.

306    Määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Ta võib võtta nende suhtes tegevusega seotud või struktuurilisi parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks. Struktuurilised parandusmeetmed võib kehtestada üksnes juhul, kui puudub sama tõhus tegevusega seotud parandusmeede või kui sama tõhus tegevusega seotud parandusmeede oleks asjaomase ettevõtja jaoks koormavam kui struktuuriline parandusmeede. […]”

307    Määruse nr 1/2003 artikli 24 lõike 1 punkti a kohaselt „võib [komisjon] oma otsusega kehtestada ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele karistusmakse, mis ei ületa päeva kohta 5% eelmise majandusaasta keskmisest päevakäibest ning mida arvestatakse otsuses määratud kuupäevast alates, et neid sundida […] lõpetama [EÜ] artiklite 81 ja 82 rikkumine vastavalt artikli 7 alusel tehtud otsusele”.

308    Oma väite esimeses osas väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuses on jäetud esitamata põhjendused komisjoni poolt artiklis 3 kehtestatud parandusmeetme ja sama otsuse artiklis 7 kehtestatud karistusmakse kohta.

309    Tuleb meenutada, et EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused peavad vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata koos antud asja asjaoludega, nimelt akti sisu, põhjenduste olemuse ja huviga, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendused täpsustaksid kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

310    Mis puudutab vaidlustatud otsuse artiklis 3 esitatud ettekirjutuse põhjenduse puudumist, siis tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 756 täpsustatakse, milline õiguslik alus on hagejatele pandud kohustusel kaotada ametlikult kuue kuu jooksul kõnealused mitmepoolsed vahendustasud, muuta ühenduse võrgueeskirju ja tühistada kõik mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevad otsused. Selle põhjendus tuleneb sama otsuse põhjendustest 759 ja 761, kus seda esitatakse kui loogilist tagajärge hagejatele tehtud ettekirjutusele lõpetada asjaolusid arvestades MSC-de minimaalse hinna kindlaksmääramine.

311    Tuleb märkida, et see – küll kokkuvõtlik – põhjendus võimaldas hagejatel teada saada komisjoni ettekirjutuse põhjendused ja Üldkohtul kontrollida selle õiguspärasust.

312    Vastab tõele, et erinevalt vaidlustatud otsuse artiklites 4 ja 5 kehtestatud kohustustest ning artiklis 7 kehtestatud karistusmakse proportsionaalsusest ei ole vaidlustatud otsuses selgitatud vaidlustatud otsuse artiklis 3 kehtestatud kohustuse proportsionaalsust.

313    Siiski, kuna kohustust muuta ühenduse võrgureegleid ja tühistada kõik mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevad otsused tuleb hinnata kui mitmepoolsete vahendustasude õigusvastasuse järelduse vahetut tagajärge, siis ei pidanud komisjon selle küsimuses otsest selgitust esitama.

314    Seda järeldust ei kõiguta hagejate argumendid, mis käsitlevad seda, et komisjon oli varem tunnistanud, et mitmepoolsed vahendustasud võivad olla kooskõlas EÜ artikliga 81, või tunnistanud põhimõtet, et mitmepoolsed vahendustasud võivad vastata EÜ artikli 81 lõike 3 esimesele tingimusele. Sellised argumendid ei ole parandusmeetme kindlaksmääramise raames asjassepuutuvad, sest komisjon ei pidanud esitama selles küsimuses põhjendust. Lisaks, nagu eespool punktis 192 on meenutatud, tehti Visa mitmepoolsetele vahendustasudele erand mitmepoolsete vahendustasude sellise muudetud ettepaneku põhjal, milles nende tasude summat piirati väljastavatel pankadel tekkinud kuludega, et pakkuda teatud erilisi soodustusi kauplejatele, mis aga eristab neid käesolevas asjas käsitletud mitmepoolsetest vahendustasudest.

315    Seetõttu tuleb tagasi lükata argument, et vaidlustatud otsuse artikkel 3 on jäetud põhjendamata.

316    Mis puudutab vaidlustatud otsuse artiklis 7 esitatud karistusmakse põhjendust, siis tuleb rõhutada, et selle õiguslik alus on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 773. Selle põhjendus on esitatud sama otsuse põhjenduses 774, milles komisjon märgib, et kuna esineb „tõsine risk, et MasterCardi [makseorganisatsioon] jätkab [mitmepoolsete vahendustasude] kohaldamist või üritab võtta meetmeid, mis väldiks tõhusalt parandusmeedet, siis on see piisav põhjus järeldamaks, et [hagejatele] tuleb määrata karistusmaksed, et tagada parandusmeetme järgmine”.

317    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 775 ja 776 selgitatakse karistusmakse summa valikut. Komisjon viitas vajadusele „kehtestada karistusmaksete summa sellisel tasemel, et asjaomasel ettevõtjal oleks rahaliselt mõistlikum täita otsust […], kui saada kasu oma kohustuste täitmata jätmisest”. Ta mainis samuti MasterCardi makseorganisatsiooni arvestatavat suurust ning varasemat katset takistada MasterCardi IPO abil konkurentsiõiguse kohaldamist. Selle põhjal otsustas ta kehtestada karistusmakse 70% suuruses maksimaalsest summast, mis on 5% MasterCardi eelmise majandusaasta päevakäibest.

318    Kuna selline põhjendus võimaldas hagejatel teada saada vaidlustatud otsuse artiklis 7 kuulutatud karistusmakse põhjused ja Üldkohtul kontrollida selle õiguspärasust, siis tuleb samuti tagasi lükata argument, mis käsitleb vaidlustatud otsuse artikli 7 põhjendamata jätmist.

319    Seda järeldust ei kõiguta ühe menetlusse astuja argumendid, mille kohaselt artikkel 7 tuleb selle põhjendamata jätmise tõttu tühistada, sest komisjon ei selgitanud, miks ta leidis, et MasterCard on iseseisev ettevõtja, ja kehtestas talle tema käibel põhineva karistusmakse, ehkki ta väitis, et sanktsioon kehtestatakse ettevõtjate ühenduse otsusele.

320    Tuleb rõhutada, et määruse nr 1/2003 artikli 24 lõike 1 punkt a viitab konkreetselt võimalusele kehtestada ettevõtjate ühendusele karistusmakse.

321    MasterCard International ja MasterCard Europe on MasterCardi täiesti konsolideeritud tütarettevõtjad ja seetõttu tuleb järeldada, et komisjon üksnes kohaldas määruse nr 1/2003 artikli 24 lõike 1 punkti a käesoleva juhtumi asjaoludele, kui ta võttis arvesse MasterCardi käivet. Seetõttu ei pidanud ta esitama konkreetset selgitust selles küsimuses.

322    Oma väite teises osas väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 toodud parandusmeede ei ole proportsionaalne.

323    Tuleb meenutada, et proportsionaalsuse põhimõte, mis on osa liidu õiguse üldpõhimõtetest, nõuab, et institutsioonide õigusaktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjassepuutuvate õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb reeglina valida kõige vähem koormav ning tekitatud ebasoodne olukord peab olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2265, punkt 96, ja 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑189/01: Jippes jt, EKL 2001, lk I‑5689, punkt 81).

324    Täpsemalt tuleb vaidlustatud parandusmeetme proportsionaalsuse osas meenutada, et määruse nr 1/2003 artiklis 7 tuuakse sõnaselgelt välja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise ulatus selle artikli kohaldamisalasse kuuluvates olukordades. Selle sätte kohaselt võib komisjon võtta asjaomaste ettevõtjate suhtes struktuurilisi või tegevusega seotud parandusmeetmeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise tegelikuks lõpetamiseks (Euroopa Kohtu 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑441/07: komisjon vs. Alrosa, EKL 2010, lk I‑5949, punkt 39).

325    Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud otsuse artiklis 3 toodud kohustus kaotada ametlikult mitmepoolsed vahendustasud, muuta ühenduse võrgureegleid ja tühistada kõik mitmepoolseid vahendustasusid käsitlevad otsused vahetult sellest, et nimetatud mitmepoolsed vahendustasud tunnistati õigusvastaseks. See ei ole järelikult ebaproportsionaalne, kuna see piirdub vaid kohustusega lõpetada kõnealune rikkumine.

326    Seda järeldust ei kõiguta hagejate argumendid, mis käsitlevad seda, et kuna komisjon tunnistas, et mitmepoolsed vahendustasud võivad mingis olukorras olla kooskõlas EÜ artikli 81 lõike 3 nõuetega, siis on parandusmeede, mis kohustab neid vahendustasusid tühistama või need kehtestama null-määraga, ebaproportsionaalne, sest komisjon oleks pigem pidanud kindlaks määrama mitmepoolsete vahendustasude arvutamise meetodi, et need oleksid EÜ artikliga 81 kooskõlas.

327    Tuleb märkida, et sellised argumendid lähtuvad ekslikust arutluskäigust. Nimelt pidid hagejad EÜ artikli 81 lõike 3 tingimuste täitmise tõendamise raames esitama mitmepoolsete vahendustasude kehtestamise meetodi, mis oleks need tasud vajaduse korral viinud kooskõlla selle sättega. Selle puudumisel peab komisjon kohustama lõpetama EÜ artikli 81 rikkumise, mille olemasolu ta õiguspäraselt tuvastas.

328    Hagejad väidavad ka, et kuue kuu pikkune tähtaeg on samuti ebaproportsionaalne. Nad viitavad asjaolule, et Visale anti II Visa otsuses „ligi viis aastat, et kehtestada oluliselt vähem radikaalne muudatus, ja [et] ei kehtestatud ühtegi hoiatusmeedet”.

329    Nagu eespool punktides 192 ja 314 rõhutati, võeti II Visa otsus vastu kontekstis, mis ei ole võrreldav vaidlustatud otsusega. Igal juhul ei saa rikkumise toimepanijale kehtestatud tähtaega tõhusalt võrrelda perioodiga, milleks anti erand.

330    Mis puudutab kuue kuu pikkust tähtaega, siis ei esita hagejad tõendeid, millest oleks võimalik järeldada, et neil on eriti raske parandusmeedet selle tähtaja jooksul täita. Lisaks tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsuse artikkel 6 andis neile võimaluse paluda komisjonil seda tähtaega pikendada.

331    Seega tuleb väite teine osa ja järelikult kogu väide tagasi lükata.

332    Kõike eelnevat arvestades tuleb käesolevas hagis esitatud kõik nõuded rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

333    Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

334    Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda. Kuna BRC ja EuroCommerce ei esitanud selles osas nõudeid, siis tuleb nende kohtukulud jätta nende endi kanda.

335    Kuna komisjon ei esitanud nõuet mõista Banco Santanderilt, HSBC-lt, Bank of Scotlandilt, RBS-ilt, Lloyds TSB-lt ja MBNA-lt välja nende menetlusse astumisega seotud kohtukulud, siis jäetakse nende kanda vaid nende endi kohtukulud.

336    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Järelikult jäetakse Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta MasterCard, Inc-i, MasterCard International, Inc-i ja MasterCard Europe’i kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

4.      Jätta British Retail Consortium’i ja EuroCommerce AISBL-i kohtukulud nende endi kanda.

5.      Jätta Banco Santander, SA, Royal Bank of Scotland plc, HSBC Bank plc, Bank of Scotland plc, Lloyds TSB Bank plc ja MBNA Europe Bank Ltd kohtukulud nende endi kanda.

Dittrich Wiszniewska-Białecka Prek

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. mail 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

I –  Hageja

II –  Vaidlustatud otsuse aluseks olev haldusmenetlus

Vaidlustatud otsus

I –  Nelja osapoolt hõlmav pangakaartide süsteem ja vahendustasud

II –  Asjaomase turu määratlemine

III –  EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamine

A –  Ettevõtjate ühenduse otsus

B –  Konkurentsipiirang

C –  Mitmepoolsete vahendustasude võimalik objektiivne vajalikkus MasterCardi süsteemi toimimiseks

IV –  EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamine

V –  Resolutsioon

Menetlus

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I –  Hagejate esitatud menetlust korraldavate meetmete taotlus

II –  Poolte menetlusdokumentide teatud lisade sisu vastuvõetavus

III –  Põhiküsimus

A –  Nõue tühistada vaidlustatud otsus

1.  Esimene väide, mis käsitleb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, kuna komisjon on ekslikult järeldanud, et mitmepoolsete vahendustasude kehtestamine kujutab endast konkurentsipiirangut

a)  Väite osa, mis käsitleb mitmepoolsete vahendustasude objektiivselt vajaliku laadi ekslikku hindamist

Argument, mis käsitleb ekslike õiguslike kriteeriumide kohaldamist

Argument, mis käsitleb mitmepoolsete vahendustasude objektiivse vajalikkuse ekslikku hinnangut

–  Mitmepoolsete vahendustasude kui tehingute eest tasumise varuviisi objektiivne vajalikkus

–  Mitmepoolsete vahendustasude kui väljastavatele pankadele vahendite ülekandmise mehhanismi objektiivne vajalikkus

b)  Väite osa, mis käsitleb hindamisvigu, kui analüüsiti mitmepoolsete vahendustasude mõju konkurentsile

Argumendid, mis puudutavad konkurentsi reaalset toimimist, kui mitmepoolseid vahendustasusid ei oleks eksisteerinud

Kaubaturu hindamisega seotud argumendid

Haldusmenetluse käigus esitatud majanduslike tõendite hindamist käsitlev argument

Argument, mis käsitleb vaidlustatud otsuse põhjendust

2.  Teine väide, mis käsitleb EÜ artikli 81 lõike 3 rikkumist

3.  Kolmas väide, mis käsitleb EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, kuna MasterCardi makseorganisatsioon on ekslikult loetud ettevõtjate ühenduseks

4.  Neljas väide, mis käsitleb seda, et vaidlustatud otsuses on rikutud menetlusnorme ja tehtud faktivigu

a)  Väite esimene osa, mis käsitleb hagejate kaitseõiguste rikkumist

Esimene argument, mis käsitleb asjaolude ülevaate kirja kuritarvitavat kasutamist

Teine argument, mis käsitleb seda, et asjaolude ülevaate kiri ei ole selge

Kolmas argument, mis käsitleb uusi asjaolusid vaidlustatud otsuses

Neljas argument, mis käsitleb teatud siseriiklike konkurentsiametite ebapiisavat teavitamist

b)  Väite teine osa, mis käsitleb faktivigu

B –  Nõue tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 3–5 ja 7

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.